Põgenemistoad – päris toad ja mängu

Põgenemistoad reaalse toana kui ka kodus “lauamänguna” on üks põnev meelelahutus, mida oma kaaslase, lähedaste, sõprade ja/või kolleegidega mängida. Millegi pärast olin alguses just põgenemistoa lauamängude suhtes skeptiline, et kas need ikka on nii põnevad ja annavad samasuguse tunde nagu päris põgenemistoas olles, aga eksisin täielikult. Need annavad hoopis teistsuguse põneva tunde ja on väga meelelahutuslikud!

Oleme mehega mänguhimuliste inimestena suured põgenemistubade fännid, kuna meile meeldib mõistatuste lahendamine, põnevad süzeed ja alati rõõm taas kord avastamisest, kui hästi me üksteist koostööd vajavates situatsioonides täiendame. Väga sageli on nii, et osa lahendusest mõtlen välja mina, osa Sten ja liites meie kaks poolt, jõuamegi koos vastusele, milleni üksinda kumbki pool poleks jõudnud. Välja arvatud morsekoodid, millest mina midagi ei jaga. Ka kolleegide või sõpradega põgenemistoas olles on mulle hästi meeldinud see avastamisrõõm, mis tekib, kui näed oma kaaslast jõudmast eriti keerulise mõistatuse lahenduseni – selline hästi positiivne respekti tunne peaaegu nagu oleks ise selle lahenduseni jõudnud. 🙂

Kahepeale oleme mehega külastanud ligi 30 reaalse põgenemistoa, millest 20 on asunud Tallinnas ning teised Maltal, Austraalias, Lätis, Ameerikas ja Jaapanis. Lauamänguna oleme mänginud samuti üle 30 põgenemistoa. Nii veider kui see ka ei tundu, siis iga päris kui ka mängu tuba on suutnud meid oma mõistatustega üllatada.

Hind? Üldjuhul saab ühte põgenemistoa mängu mängida ühe korra, sest järgmisel korral lihtsalt juba tead, mis olid mõistatuste lahendamise vastused ning puudub üllatusmoment. Olenemata mängijate arvust jäävad päris põgenemistoad enamasti sinna 45-60 euro kanti ning mängu põgenemistoad 5-55 euro kanti. Lauamänguna põgenemistoa puhul peab sageli mängu käigus osa esemetest ära lõhkuma või paberitele joonistama, mistõttu pole enamasti võimalik ühte mängu mitu korda mängida.

Ilmselgelt, mida rohkem on mängijaid, seda odavam kokkuvõttes hind tuleb, AGA eriti lauamängu põgenemistubade puhul on parim lahendada mõistatusi kahekesi, sest sageli on mõistatus paberil kirjas ja läheks väga keeruliseks, kui tuleks seda lehte mitme osaleja vahel üksteisele edasi-tagasi ulatada. Päris põgenemistubade puhul on samuti enamasti parim kahekesi mõistatusi lahendada, kuna rohkemate osalejatega võib tekkida olukordi, kus mõnel liikmel polegi nagu midagi teha ning tekib selline kõrvalseisja tunne ja sageli ei saa “täit” elamust. Loomulikult on tubasid, kus piirarv ongi 3 või 4 ning siis on tõesti iga liige hädavajalik, aga selliseid tubasid on Tallinnas pigem vähe.

 

Reaalse toana.

Üldiselt on kõik Tallinnas käidud põgenemistoad mulle meeldinud, ent üpris hästi on võimalik eristada eri firmade “käekirja” tubade tegemisel. Lemmikuks ongi osutunud just need toad, mis on jätnud kõige tugevama emotsiooni, olgu selleks, siis üllatus, hirm , põnevus või mõistatuste võime end täielikult loosse kaasa tõmmata.

Minu top 5 Tallinna põgenemistoad:

  1. Baker Street 221B (firmalt Claustrophobia) on mu kõigi aegade lemmik Tallinna põgenemistuba, sest seal olid nii üllatavad mõistatused ja lahenduste mehhanismid (ei olnud lihtsalt otsi võti sellele lukule) ja tundsin ennast põneva loo tõttu tõelise detektiivina. Claustrophobia tubadele on iseloomulik: pole tavapäraseid lukke, alati tekib tunne, et toa loomisel on nii mõistatustesse kui ka üldse mehhanismidesse kõvasti investeeritud nii raha kui ka aega, toas pole liigseid asju, mis ajaksid segadusse. Olen käinud veel ka Gravity, Psühhiaatrihaigla ja Tormise ookeani tubades, millest viimane on mul samuti üheks lemmiktoaks, ent kuna seal aega on vähe ja mõistatused keerulised, siis sinna on mõistlik minna mitmekesi.

    329a63f225c168c27
    Baker Street 221B põgenemistuba
  2. Shambala (firmalt Imaginaris) võlus mind sarnaselt Claustrophobia firmalegi oma üllatavate võti-luku mehhanismidega (võiks ju arvata, et pärast ca 30 tuba olen juba suhteliselt kõike näinud, aga ei!) ning müstiliselt põneva atmosfääri tõttu. Selle firma toad on meil viimase aja üks parimaid leide. Käisime ka Suu toas, mis oli tõesti hirmus, ent oma mõistatuste, muusika kui ka dekoratsioonide ja loo ühtesulanduvuse poolest väga lahedalt tehtud.

    11-359-of-368-741x526
    Shambala põgenemistuba
  3. Töövestlus (firmalt Affect Laboratories) on olnud minu jaoks kõigi aegade hirmsaim põgenemistuba, kuna seal tekib väga reaalne ohutunne, vähemalt mul tekkis. Mõistatused on pigem keerulised ning sinna tuppa ei saagi minna vähem kui kolme inimesega, sest osalejad eraldatakse üksteisest ning siis on iga liige ülioluline. Seal toas üllatasid mind paljud asjad: esiteks lugu ise ja loo püant, teiseks huvitavalt tehtud mõistatused ning kolmandaks see, kuivõrd oli toa ehitamisel vaeva nähtud. 
  4. Hullu Doktori tuba (firmalt Exitroom) võlus mind oma põneva süžeega, kus sarnaselt Baker Street 221B Sherlock Holmsi loole pidi kahtlusaluste seast süüdlase mõistatama vihjete järgi, mis on minu jaoks alati põnevam kui lihtsalt tuba, kust peab ebamäärasel põhjusel põgenema. Exitroomile on iseloomulik, et hästi suur rõhk on teemakohase õhustiku loomisel ning lukud avanevad enamasti võtme või numbrikombinatsiooniga. Raskeks teeb mõistatamise mittevajalike toas olevate esemete rohkus ning miinusküljeks on mõnikord vajalik lahenduse leidmiseks kogu tuba läbi kompida või raamatud läbi lapata. Olen käinud Exitroomi tubadest veel Dracula, Protseduuride, KGB ja Pehmes toas. Ära märkimist väärib kindlasti Protseduuride tuba oma verise ja samas meditsiinilise õhustiku tõttu – see on kindlasti meeldejääv.
  5. Verine pulm (firmalt Escape Room Factory) ühe mu lemmikuna pole päris põgenemistuba vaid pigem teatraalne põnevusmäng. Seal pole otseselt mõistatusi ning kogu mängu juhivad päris näitlejad. Kindlasti on vaja tavapärasest rohkem julgust, kuna kohati oli ikka päris hirmus mööda pimedaid käike teed otsida samal ajal kui keegi näitleja pimedusest Sind ehmatab või Sinust kinni haarab. Hea, et olime neljakesi, sest siis oli lootus, et ehk kogu aeg ise ei ehmata. Näitlejate poolt etendatud lugu ja kogu see elamus kokku olid vägagi meeldejäävad, mistõttu ka koht minu top 5-s! Varem oli sellel firmal palju tubasid, millest sai külastatud nii Vanglast põgenemise, Muumia, Tapamaja ja Mahajäetud tehase tuba. Uutest olen käinud Pimedal Eksperimendil, kus kõik toimus täielikus pimeduses ning juhinduma pidi vaid oma kompimis-, kuulmis-ja lõhnameelest. Alguses oli väga klaustrofoobiline olla täielikus pimeduses, ent toimetama hakates hirm kadus, sest põnevad mõistatused viisid hirmumõtted mujale. Viimati käisime Tormi müsteeriumil, mis leidis aset päris laeval (Lennusadama juures) ning kus pidi leidma meeskonna hukkumise põhjuse. Kuigi iseenesest oli õhkkond väga autentne ning tänu videotele lugu väga esil, siis mõistatused olid minu jaoks sellised tavapärased.

Teistest Tallinnas olevatest põgenemistoa firmadest oleme külastanud veel ka Adventure Roomsi. Mina olen käinud Musta Kuninganna toas, kus loo temaatika ja dekoratsioonid mulle väga tugevat emotsiooni ei jätnud, ent sealsed mõistatused olid väga põnevad.

 

Lauamänguna.

Meie tellime (õigemini Sten tellib) mänge neti teel, mistõttu on meil kindlasti põgenemistoa mängudest natuke laiem ülevaade, kui lihtsalt need mängud, mis Eestis on müügil.  Eestis on need mängud väga uus asi – jõulude ajal nägin esimest korda lauamängupoes müügil firma Exit The Game mänge, mis tõelise kiirusega lettidelt ära osteti, ning nüüd on lisandunud ka Unlock! mängud. Aga isegi, kui poes mängu pole, siis internetist tellime on nii lihtne ja kiire, et see mõned eurod kohale toomise tasu ei tohiks kedagi murda (põgenemistoad lauamänguna on niigi palju odavamad kui “päris” põgenemistubadesse minek).

Meie mängitud lauamängu põgenemistoad alustades lemmikust, kuigi pean tõdema, et kohtadel 3.-7. olevad mängud on kõik väga toredad ja raske oli neid mingisugusessegi pingeritta seada:

  1. Unlock! mängude seeriast oleme avastanud kahte mängude kombot  (Unlock – Escape Adventures, Unlock – Mystery Adventures), kuhu kokku kuulub kuus mängu. Iga mängu saab osta ka üksikult. Iga mäng vastab ühele kaardipakile, milles olevate mõistatuste lahendamiseks on aega 60 minutit. Lemmik põgenemistoaks on see minu jaoks seetõttu, et sealsed reeglid on jaburalt lihtsad, ent saadav rõõm tohutu. Mulle meeldib, et mõistatused on väga erineva raskusega, vajalik on ka tähelepanu (nt mõnikord peab kaartidelt leidma peidetud numbreid), ei pea inglise keeles väga proff olema ja ühele heale mängule omaselt on kõik ka visuaalselt väga ilus. Seda mängu saab kunagi uuesti mängida, kui mõistatuste vastused ununenud. 🙂

    IMG_7545

  2. Exit The Game seerias on ilmunud palju mänge, millest meie lauale on jõudnud: The Secret Lab, The Abandoned Cabin, The Pharaoh`s Tomb, The Forbidden Castle, The Polar Station, The Forgotten Island.  Iga mänguga on kaasas juhiste leht, dekodeerimise ketas, mõistatuste raamatuke, konkreetseks mänguks vajaminevad lisa jubinad ja kolm kaardipakki (vihje-, mõistatuse-ja lahenduskaardid). Mängu mehhanism on hästi lihtne, ei pea olema inglise keele proff ning mulle eriti meeldib selle mängu mõistatuste raamat, mille puhul ongi mõeldud, et mängu lõpuks on seal osad leheküljed katki lõigatud, ära volditud või täis igasugu mõistatamiseks vajalikke märkmeid.  Ilmselgelt ei saa seda mängu mängida mitu korda, ent tegu on oma kvaliteetsete mõistatuste ja huvitavate teemade tõttu ühe meie lemmikmänguga. The Pharaoh`s Tomb oli meie jaoks üks kõige raskemaid. Lemmikuks on olnud mul The Secret lab ja The Polar Station. Aega on arvestatud 1-2h, mis enamasti ongi umbes nii meil ühe mängu peale läinud.
  3. Escape The Room mängudest oleme avastanud mänge Secret of Dr.Gravely`s Retreat ja Mystery at the Stargazer`s Manor. Mõlema mängu puhul on mulle väga meeldinud mõistatused ja viis, kuidas mängu mehhanism on üles ehitatud. Mängus on neli ümbrikut, mis sisaldavad mitmesuguseid mõistatusi ja veel väiksemaid ümbrikke. Lisaks on mänguga kaasas ka spetsiaalne ketas, millel tuleb kontrollida mõistatuse lahendust iga ringi õigesti keerates ning kui kõik õige, siis saad avada järgneva ümbriku ja sedasi see lugu aina edasi kulgeb. Hästi lihtne ja loogiline mehhanism, pole vaja profi tasemel inglise keelt ning mõistatused on olnud ka väga leidlikult välja mõeldud. Ainukeseks negatiivseks küljeks on olnud see, et nende mängude stsenaariumid ja temaatika on olnud minu jaoks liiga fantastilised. Aega lahendamiseks on 90 minutit. Saab uuesti kunagi mängida.
  4. Escape Room mängude seeriast oleme mänginud põhimängu The Game (sisaldab nelja mängu) ning mitmeid laiendeid: Welcome to Funland, Murder Mystery, Virtual Reality Expansion Pack Edition. Viimane sisaldab kahte mängu ning kaasas on virtuaalreaalsuse prillid, mis tuleb ühendada mobiili ja äppiga.

    Laiendite mängimiseks on vajalik põhimängu olemasolu, kuna sellega tuleb kaasa kirstu moodi kodeerimismasin ja spetsiaalsed sinna sobivad “võtmed”. Iga mäng sisaldab endas ümbrikuid vajaminevate mõistatuste, kaardilaua ja esemetega ning lisaks on ka vihjete kaardid, mida võib avada siis, kui teatud aeg on juba täis tiksunud.  Virtuaalreaalsuse mängude puhul jäi hinge kraapima tunne, et lahendus antud mõistatusele pole loogiline järeldus eelantud vihjetele või polnud me lihtsalt piisavalt nutikad nende mõistatuste lahendamiseks. Teised mängud on olnud tehtavad ja alati väga kaasahaaravad, kuna mõistatused on väga teemakohased.  Saab uuesti kunagi mängida.full1

  5. Escape Room in a Box – The Werewolf Experiment Game – sealsed mõistatused olid enamik väga põnevad, ent paar ülesannet nõudis väga head inglise keele oskust (no selline sünonüümide mõistmise tase) ning seetõttu olid meil paari mõistatusega tõsised raskused. Samas mulle väga meeldis see mäng, sest kõik oli iseenesest väga uhke, mõistatused omapärased ja neid erinevaid asju oli seal ikka tõeliselt palju. Ajalimiit on nõrkadele, sest me lahendasime neid mõistatusi ikka väääga kaua. Ei saa uuesti mängida, kuna sodisime kõik ära. :/
  6. Deckscape mängude seeriast oleme mänginud The Fate of London, Test Time. Tegu on kaardipakkidega, kus tuleb järjest kaarte võtta – loed läbi ja lahendad mõistatuse, siis pöörad kaardi ümber ja kui vastasid õigesti, siis jätkad, ent kui vastasid valesti, siis saad X-i, mis mängu lõpus annab lisa aega vms. Iseenesest hästi lihtsate reeglitega mäng ning mõistatused on meie jaoks ka hästi parajal tasemel – peab mõtlema, kuna pole liiga kerge, aga samas ei teki ka ahastust, et oleks liiga keeruline. Kuna kaardid pole nii ilusad kui Unlock mängudes, siis ei teki ka sellist teemasse sisse elamise tunnet. Samas aina edasi tiksuv aeg (60 minutit kokku) ja kahtlus, et me ei jõua aja sisse, on selle mängu seeria puhul olnud kuidagi eriti meeldejääv. Saab kunagi ehk uuesti mängida.pic3857500Viimati mängisime samast seeriast Heist in Venice. See oli nii lahe! Kui varasemalt on minu jaoks teemasse sisse elamine olnud Deckscape puhul vaevarikas, siis seal pidi kõigepealt valima 6 rolli seast endale tegelase ja siis iga tegelane oskas teatud mõistatust lahendada ja üheskoos mindi Veneetsiasse panka röövima – selline filmi “Italian Job” temaatiline. Mõistatused olid mõnusalt rasked. Ohh.. see oli suurepärane!pic3949642
  7. Escape Team`i poolt tehtud treening missioon ja viis missiooni on erilised selle poolest, et esiteks on need väga odavad (esimene missioon ja treening on tasuta ning järgnevad missioonid maksavad alla 1 euro tükk), teiseks on need ülesanded võimalik ise kodus välja printida ning kolmandaks, ja kõige tähtsamaks, on sealsed mõistatused väga kaasahaaravad ja põnevad. Voltimine, lõikamine, sobitamine ja nutikus tulevad kõik kasuks. Kahjuks pole selle põgenemismängu temaatika väga haarav ja vaatamata mobiiliäppist kostuva hääle püüetele meid kui mängijaid pommipanija takistamise temaatikaga kurssi viia, jääb mängu teema siiski tahaplaanile. Saab seda mängu kunagi ehk uuesti mängida.untitled
  8. Unfinished Case of Holmes – kuigi aega oli mänguks arvestatud 90-120 minutit, tekitas see mäng minus frustratsiooni. Mänguga oli kaasas 12 mõistatuste lehte ning lisaks igasugu ümbrikud. Esimese ülesandena pidi need mõistatuste lehed panema järjekorda, ent ometi mängu ajal pidi neid ikkagi suvaliselt järjekorrast võttes kasutama, mis ajas mind eriti segadusse. Iseenesest olid mõistatused kõik toredad, aga lihtsalt kogu see mängu mehhanismi ülesehitus, õigete vastuste kindlaks tegemine (kord vaja numbrit, kord sõna, kord ei saagi aru, mida ja kuhu on vaja vastata jne) ja segane kujundus, tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Mänguga kaasas käiv mobiiliäpp oli keeruline. Lugu ise oli enam-vähem. Saab uuesti kunagi mängida. IMG_7415

 

Vot sellised põgenemistubade muljed siis minu poolt.

Milline on olnud Sinu lemmik külastatud põgenemistuba? Milline põgenemistoa lauamäng on enim meeldinud? 

 

 

 

 

Beebituba (vol 2)

Oleme viimased nädalad Jaapani reisilt koju saabudes mehega nii öelda beebituba pununud. Millega ühed esimest korda vanemaks saavad püüdlikud noored ikka tegelevad kui mitte beebitoa sisustamisega. Eks inimesed on erinevad, aga meile meeldib, kui asjad on varakult tehtud. Olen elanud kodus, kus kunagi toad lõplikult ei valminud ning seetõttu on lust elada koos mehega, kes aitab viia asjad lõpuni viimse detailini. Minu algses visioonis oli beebituba džungli teemaline, pigem roheliste värvitoonidega. Lõpptulemusega oleme väga rahul.

Mööbel. Nagu juba kirjutasin, siis kõige esimene ost meie beebi jaoks oli beebimööbel (https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/03/17/beebituba-ja-asjad/), mille ostsime endale firmast nimega Meblik. Mööbli tellimine võttis aega ca 1 kuu. Steni sõnul olid mööbli kokkupaneku juhised võrreldes IKEA mööbli panekuga väga keerulised, ent osavate kätega sai ta mööbli ühe pika õhtu-ööga kokku.

IMG_7510

Imetamistool. Pinterestist  beebitoa pilte vaadates jäi mulle silma, et kõikjal tubades on tugitool. Alguses olin kahevahel, et kas seda ikka on vaja. Samas kujutasin ennast seal istudes ette beebile süüa andmas, beebi mängimist jälgimas ning kunagi lapse voodi kõrval istudes unejuttu lugemas. Stenile see mõte meeldis ning peagi olimegi Järve keskuse Aatriumi mööblipoes ning proovisime eri pehmusega tugitoole. Tugitooli peamisteks kriteeriumiteks oli, et seal oleks pehme istuda (tehakse väga palju kõvasid tugitoole!), et see poleks väga suur (meil pole toas nii palju ruumi), et käetoed oleksid natuke laiemad (parem toetada asju ja ennast) ja et hind poleks liiga kallis (tegu on ikkagi ju vaid tooliga!). Ega valik väga suur ei olnud, ent rahulik hall toon tundus meie värvikirevasse džungli beebituppa sobivat. Nüüd tundub tugitooli olemasolu beebitoas lausa hädavajalik. Hea on minna sinna tuppa, maha istuda ja beebimõtteid mõelda. Ühesõnaga väga vajalik ost.

IMG_7513

Vaip. Vaiba ost oli üks keerulisemaid. Alguses plaanisime osta lastepärase vaiba, mis oleks mõnus pehme ning ilusate looma piltidega. Vaadates läbi kõik vaipu müüvad internetipoed ning käies läbi kõik suuremad vaibapoed Tallinnas, jõudsime tõdemuseni, et selliseid lastepäraseid vaipasid lihtsalt ei tehta nagu meile meeldiks. Enamik olid ebameeldiva karedusega, koledate loomadega ning nägid väga ebakvaliteetsed välja. Seetõttu seadsime pilgud jälle selle Eesti vaibategija poole, kellelt oleme ostnud koju ka kõik oma muud vaibad – Narma. Nende vaibad on pehmed, kergesti puhastatavad ja kui ühest vaibapoolest tüdineda, siis teisel pool on teistsugune muster. Hall toon sobitus tugitooliga.

Kardinad. Kuna väärtustame mehega kvaliteetset und, siis olime kohe otsusel, et magamistoas peab kardinaks olema pimendav ruloo ehk siis black-out. Nagu teistega kodu ruloode puhul tellisime sellegi Sunorekist. Pimendavate ruloode värvivalik pole väga suur ning seetõttu oli rohelise ruloo valik üpris kerge. Asjatundjatena palusime ruloo raskuse tüki servad kinni õmmelda, sest on jube tüütu, kui ühel hetkel see raskusena mõjuv tükk rulood alla lastes hakkab ühest otsast välja ronima.

Lambid. Valgustusega tegeles Sten, valides ja ostes lambid Soome IKEA-st. Kauba tõi meile koju kätte transpordi firma nimega IKEAST. Oleme ka varem korduvalt nendega IKEA-st kaupa tellinud ja alati on olnud väga kiire ja professionaalne teenus. Lampideks on siis laes olev eri loomade piltidega lamp ning kolm väikest käe vajutusel aktiveeruvat lampi, mis loovad parajalt hämara valguse – kaks siilikest ja üks rebane (lillepoti kõrval).

Lill. Loomulikult peab igas toas olema ka üks taim. Rohelisele toele kohaselt valis Sten kõigepealt IKEA-st rohelise poti. Steni taime valiku kriteeriumiks oli, et see oleks piisavalt kergesti hooldatav, kuna kõik eksootilised taimed on Sten suutnud võib-olla liigse kastmisega ära suretada. Minu kriteeriumiks oli, et taim oleks põnev. Kahepeale leidsimegi Bauhausist pehmete vetika moodi lehtedega väikse taime, mis Steni ostetud potti ära mahtus.

Seinad. Tapeete poes vaadates ei jõudnud me Steniga konsensusele: tema tahtis värvikirevat tapeeti ja mina tema sõnul “igavat”. Lihtsalt seina roheliseks võõpamine tundus ka kuidagi igav. Siis leidis Sten laheda internetipoe  (http://stencilit.co/et/), kust ostsime kaks šablooni – ühe taimede ja ühe loomade mustriga. Šabloonid postiga kätte saades lõikasime kõik tükid eraldi ning suundusime Bauhausi värvi, rullikute, värviteibi jms järele. Kõigepealt ostsime poest värvinäidised, siis läksime koju, proovisime neid näidiseid sobitada oma seina ja mööbliga ning seejärel poodi värvide järele. Kleepisime šabloonid seinale ning hakkasime värvima, vahepeal šabloone seinal edasi tõstes. Alguses oli mul plaan värvida iga leht vaheldumisi hele-ja tumerohelisega, aga pintsliga värvides ei jäänud väga ilus ning siis tegime ikkagi rullikuga iga lehe ühte värvi. Tore oli mehega koos seina värvida. Minu arvates tuli igati unikaalne ja lahe sein.

IMG_7411IMG_7412

Nipsasjad. Pürgikasti tellisime IKEA-st. Beebi meditsiinitarvete karbi ostsime Bauhausist. Kappidesse sisude organiseerijaid käisime otsimas mitmes poes, ent väga häid ei leinud ning IKEA-st ka head karbid otsas. Neid veel otsime.

IMG_7512

Beebivoodi. Nagu kirjutasin, siis beebivoodi paneme oma voodi kõrvale, ent hetkel on see beebitoas. Kookose-tatramadratsi ostsime koos võrevoodiga Meblikust. Veekindlad kummiga B-sensible voodilinad (2tk – üks valge ja teine beež) ostsime Beebicenter Minimoodist. Sealt ostsime ka voodipehmenduse, teki ning pakiga oli kaasas ka padjapüür (beebidele patja pole vaja, aga see püür nii mõnus pehme, et ma vist paneks selle beebile küll pea alla).  Muusikaga voodikaruselli puhul oli minu tingimuseks, et see ei tohi olla liiga põnev, et beebi ikka uinuks, mistõttu sobisid hallivärvilised nunnud loomad ideaalselt.

IMG_7514

fehn-voodikarusell-muusikaga-australiaVot sellise beebitoa punumise lainel on kulgenud minu varsti lõppema hakkav II rasedustrimester. 🙂

 

 

 

 

Päevad 8-10: Tokyo, Disneyland

Päev 8: Fuji mägi, Yokohama ja Tokyo

Hommikusöök oli nagu eilegi jaapanipärane ehk siis istusime jalgadeta toolidel, madalad lauad jalgade kohal ning kuigi valik erinevaid toite oli suur, siis oli kõike väikeses koguses. Seejärel suundusime 10 minuti kaugusel asuvasse sadamasse, kust sõitsime praamiga Aschi järvel. Tegu on vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kraatri järvega, kust avanes võimalus näha taaskord tagasihoidlikku, ent võimsat Fuji mäge (Jaapani kõige kõrgem mägi). Kuigi tänane ilm oli jahe (ca 12 kraadi), oli taevas selge ja päikegi tuli vahepeal välja.

Jaapan oli ennast aastateks välismaailma eest sulgenud, põletades kõik Jaapanis tehtud laevad ning mitte lastes kedagi Jaapanisse. 17.sajandi lõpul tulid aga kolm ameeriklaste aurulaeva ning esitasid nõudmise, et nemad soovivad nüüd Jaapanisse tulla. Jaapanlased polnud ligi 250 aastat sõdu pidanud ning olid aurulaevadest ära ehmatatud. Ühed arvasid, et tuleks Jaapan välismaailma eest sulgeda (eesotsas võimul olev šogun) ning teised leidsid (keisri poole hoidjad), et võiks välismaalased Jaapanisse lasta, ent oma tingimustel. Tingimuseks oli, et välismaalased lähevad vaid Yokohamasse, mis oli sellel hetkel Tokyo lähedal asuv väike kaluriküla. „Võitjaks“ sai keisri leer. Tänapäeval on Jaapan ainus riik maailmas, kus on keiser. Keisril on esinduslik roll. Sinna Yokohamasse me 2h bussiga ka täna sõitsime, hetkel on tegu suuruselt Jaapani teise linnaga. Jalutasime kai juures ning sõime sealse piirkonna traditsioonilist liharooga kohalikus restoranis. Millegi pärast meeldib jaapanlastele toores muna ja kuna meile mitte, siis polegi me ammu muna saanud süüa.

IMG_6669

Bussis õpetati meile Jaapani tähestiku ja sõnade mõistmise loogikat, kuna Jaapani keel on üks väheseid, kus on täpselt teada, millisest joonistusest kasvas välja milline sõna. Proovisime laulda ka jaapani keelset laulu ning saime teada nii jaapanlaste armusuhete, laste trennide, telesaadete, huumorisoone kui ka parkimise kohta, nt Tokyos elades ei saa enne autot osta, kui tõestad ära, et sul on koht, kuhu autot parkida. Yokohamast sõitsime bussiga 1h, et jõuda Tokyosse. Tokyo on maailma suurima rahvaarvuga linn: kesklinnas elab ca 12 miljonit inimest, äärelinnaga koos ca 35 miljonit inimest ehk siis 1/3 kogu Jaapanist. Tokyosse on koondunud eelkõige vallalised noored inimesed. Tokyo on linnaplaneeringult kaos, kuna linn on kasvades neelanud enda alla väiksemaid külasid ning seetõttu puudub linna ülesehituses loogika.

Kõigepealt suundusime Tokyos suuruselt teise parki, kus asub Meiji pühamu. Tegu on inimeste poolt loodud tõeliselt võimsa metsaga. Meiji oli Jaapani keiser, kes pärast seda, kui Jaapan end välismaailmale avas, muutis tänu reformidele feudaalaja Jaapani tänapäeva Jaapaniks. Keisri eeskujul hakkasid jaapanlased liha sööma olles varem taimetoitlased.

Meiji šinto pühamu olevat eriti populaarne just uusaastal, kus ca 3 miljonit tokyolast tuleb sinna šinto pühamusse, et „pühasse õhku“ oma münt visata ja uusaastasoovid öelda. Templi sammastel olid kraaped, sest ca 3-5m enne templisse jõudmist hakkavad inimesed oma münte loopima.

IMG_6837

Edasi suundusime Tokyo Metropolitan Goverment Office katusel 220m kõrgusel olevale vaateplatvormile, et saada vaade kogu Tokyole. See oli nagu üks kõrgel olev vaade ikka: lõputu majade meri ükskõik kuhu suunas ka ei vaataks. IMG_6678Kuna meie reisisuveniiriks, mida igalt reisilt ostame, on fotoalbumid, siis olime juba üpris meeleheitel, et pärast lõputuid suveniiri poode, ei olnud me MITTE kuskil näinud mitte ÜHTEGI fotoalbumit. Seetõttu otsustasime oma grupist lahkneda, et jõuda enne poodide sulgemist Ginza kandis olevasse poodi, kus giid lubas, et võib fotoalbumit leida. Jah, me leidsime suure kaubamaja ühelt korruselt väikese riiuli, kus oli väike valik albumeid. Ahastuses olles me sealt ühe kirsiõisi meenutava ostsime, kuigi jaapanlaste kõik pildialbumid on mõeldud väiksemas suuruses piltidele, kui meie oleme harjunud. Seal Giza piirkonnas oli tohutult läänepärase ülesehitusega kaubanduskeskusi ja poode. Hüppasin huvi pärast ka sisse ühte beebiasjade poodi, aga seal algasid beebidele mõeldud bodyd ca 32 eurost. Tundub, et Jaapanis lapsele riiete selga saamine pole odav lõbu. Tokyos oli veel näha mõnes kohas õitsevaid kirsipuid.

Liikusime õhtul iseseisvalt ringi metrooga, mis osutus väga lihtsaks ja kiireks liikumise võimaluseks – kõik oli väga hästi inglise keeles tähistatud ning eksida tundus silte lugedes võimatu. Nimelt valmistuvad jaapanlased aastal 2020 toimuvateks olümpiamängudeks ning on võtnud eesmärgiks inglise keelt kõnelevatele inimestele Jaapanis liikumine võimalikult kergeks teha. Samuti oli metroos kõik ülimalt puhas, kuigi seda kasutavad igapäevaselt miljonid inimesed. Tõesti selline tunne, et käiks kasvõi sokkides ringi.

Kuna homme plaanime terve päeva grupist eraldi olla, siis võtsime tänasesse õhtusesse kavasse ka tuuri plaanis olnud Asukusa külastamise. Tegu oli Sensoji templi juures paikneva piirkonnaga, kus lisaks ilusale jaapani pargialale oli kirsiõitega kaunistatud 250 meetri pikkune jalakäijate tänav, mida ümbritsesid mitmesugused käsitöö- ja suveniirikauplused, rääkimata seal piirkonnas paiknevatest rohketest söögikohtadest. Jõudsime kõik läbi käia täpselt enne kui poed hakkasid sulgema (ca kella kuue ajal). Sealne piirkond meenutas mulle väga puhast ja delikaatset „hiina linna“ oma toiduputkade ja majade küljes asuvate tänavalaternatega. Igati väärt käik! Jaa.. Jaapani jäätis on ikka legendaarselt hea, ma võikski ainult Jaapani masinajäätisest elada.

IMG_6688

Sealsamas Asukusa piirkonnas oli meil broneeritud ka mitu päeva ette Samurai teemaline põgenemistuba. Kuigi selle üles leidmine oli natuke keeruline, siis tuba ületas kõik meie ootused. See oli tõesti väga temaatiliselt tehtud alates sellest, et põrandal olid need hästi lõhnavad jaapani tatami matid, jalatsid pidi tuppa sisenedes ära võtma, pidi ülesannete lahendamisel tõlkima jaapanikeelseid numbreid sümbolite järgi rooma numbriteks kuni selleni, et pidime samurai riidesse panema. Saime ülinapilt toast välja ning olime kogu seiklusega väga rahul.

Kusjuures seal Asukusas oli ka palju poode, jalutasime läbi ka ühest kaubanduskeskusest, ning sealsed hinnad olid väga odavad – nt selle sama põgenemistoa kõrval oli 100 jeeni (ca 8 eurot) riietepood, kus olid väga ilusad riided, ent kahjuks polnud meil shoppamiseks aega.

Tokyo üllatas nii mind kui ka Steni. Mina arvasin, et Tokyo on läänelik linn, kus suurlinnale omaselt on palju kiirustavaid inimesi ning üleüldine kaos. Sten arvas, et tegu on hästi suduse, reostatud ja neoontuledes oleva linnaga. Meil polnud kummagil õigus. Tokyo on valitud 3.ndat aastat järjest kõige turvalisemaks maailma linnaks. Puhtuselt on Tokyot võimalik võrrelda minu arvates Singapuriga, kusjuures mitte kuskil pole prügikaste. Inimesed on rahulikud, viisakad, vaiksed, ei torma, kenasti riides (värvitoonid must-tumesinine-roosa-valge-beež), ilusate hammastega. Majaseintel reklaamtahvleid väga ei ole, valgus tänavatel on maitsekalt asetatud. Jah, võib kohata McDonaldsit ja brändipoode, ent 95% poodidest ja kaubamärkidest on meile tundmatud. Tänaval ringi vaadates on Tokyo pigem Jaapan kui mistahes läänelik linn.

Metrooga jõudsime ilusti oma hotelli – Courtyard Marriott Ginzasse, kus meie pagas oli juba meie toas ootamas. Hotellituba on jälle läänepärane ning väga stiilselt dekoreeritud. Hotellis sõin teepealt kaasa ostetud valgeid (!) ja punaseid maasikaid ning melonit. Valged maasikad on sarnased punaste maitsele, ent täielikult puudub hapukus. Tänane päev tundub nagu oleks kestnud mitu päeva, kuna nägime nii palju ning jalad on ka üliväsinud.

IMG_6700

 

Päev 9: Tokyo DisneySea ja Disneyland

Reisi Jaapanisse planeerides mõtlesin, et me Jaapanis asuvasse Tokyo Disneylandi ei lähe, kuna ma olen siis ju rase ja ei saa lahedatele sõitudele nii kui nii minna. Reisil olles, aga hakkasime vaatama, et kui me juba siin oleme, siis tegelikult ikkagi võiks Disneylandi minna. Põhiline Disney parkide arvustaja (disneytouristblog.com) ka väga kiitis Tokyo parke ning avastasime, et ka rasedana on võimalik väga paljudele atraktsioonidele minna. Seda enam, et enamik atraktsioone on meil ju juba USA parkides läbi käidud. Disney on väärt külastamist lisaks atraktsioonidele ka ilusa pargi, hea toidu ja showde tõttu. Mõeldud tehtud, ostsime internetist piletid, panime mugavad jalanõud jalga ning suundusime hommikul metrooga Disney parkide suunas. Nimelt asub Tokyos kaks Disney parki: Disneyland ja DisneySea.

Pidades ennast juba tõsisteks Disney parkide ekspertideks (kahepeale kõik USA 5 Disney parki ja Pariisi 2 Disney parki) olime valmis meeletuteks rahvamassideks (kuuldavasti olevat Tokyos kõige suuremad rahvamassid ning raske on isegi tänavatel liikuda), ent meie üllatuseks ei olnud parkides üldse palju rahvast. Eks see ole ka mingis mõttes tagantjärgi loogiline, sest:

  • Jaapanis just lõppes koolivaheaeg ja nüüd on lapsed taas koolis.
  • Suured pidustused, kui Tokyo Disney Resort oma parkidega saab 35-aastaseks on tulemas 6 päeva pärast.
  • Läksime teisipäevasel päeval ehk siis tööpäeval.

Igaks juhuks olime varunud kohale jõudmiseks kõvasti rohkem aega, et jõuda pigem enne avamist kui hiljem. Erinevalt Ameerika parkidest olid autoparklad peaaegu tühjad, kuna kõik tulid parki metrooga ning ka parki sisenemise järjekorras oli 30 minutit enne pargi avamist vaid alla 500 inimese (seda ei anna võrrelda Ameerika massidega). Päris mitme atraktsiooni jaoks pidime ootama vaid 5-20 minutit, mis on ühes Disney pargis pigem harukordne.

Kõige suurem „viga“, miks minu arvates jääb inimestele Disney parkidest halb mulje ongi seetõttu, et nad tulevad parki keskpäeval, kui rahvamassid on kõige suuremad, ning loomulikult on ka järjekorrad siis kõige pikemad. Lahedas kohas ongi palju inimesi ja sellega tuleb arvestada. Tuleb olla kannatlik. Teiseks tuleb kindlasti võimalikult palju erinevatel atraktsioonidel käia. Eesmärgiks tuleks võtta päeva jooksul käia ja näha minimaalselt 10 sõitu ja/või show-d (vähemalt seda proovib Disney enda sõnul saavutada).

Kuna inimesi on palju ja tahaks käia rohkematel atratsioonidel, siis on tegu kohaga, kus minu arvates peab olema parki minnes plaan. Nt enne välja uurima, mis on pargi kõige lahedamad sõidud, sest igas Disney pargis on ca 3 kõige võimsamat sõitu, kuhu on kindlasti vajalik võtta fastpass nii nimetatud broneering, et ei peaks järjekorras seisma – Tokyos on nn vanaaegne süsteem, kus korraga saab masinast välja printida ühe fastpassi ühele atraktsioonile inimese kohta. Samuti tuleb välja valida show-d, kuhu on soov jõuda ja teha nii, et show-de kellaajad ei kattuks fastpasside aegadega. Ühesõnaga planeerimine, mille seekord võttis enda peale Sten. Loomulikult võib ka lihtsalt ringi kulgeda ja go-with-the-flow stiilis ringi uitada, ent siis ei jõua minu arvates ühe päevaga küll ühte Disney parki läbi käidud.

Suundusime kõigepealt DisneySeasse, mis sai tehtud suunitlusega vanematele inimestele arvestades, et Jaapan on vananev ühiskond, kuigi atraktsioone leidub igas vanuses külastajatele. Tegu on maailmas täiesti unikaalse pargiga, kuna mujal maailmas kui Jaapanis sellise merega seotud müütidel põhinevat Disney parki ei ole. Seal on 7 piirkonda: Vahemere sadam, müstiline saar, merineitsi laguun, kadunud jõe delta, avastuste sadam ja ameerika rannajoon.

IMG_6743

Hetkel on Disney-s lihavõtete tähistamine, eelkõige just DisneySea pargis, mistõttu olid enamikel inimestel jänesekõrvad, käes jänese pehmed kaisukad, jänese kõhukotid ning kõikjal pargis lihavõtete teemalised kaunistused. Ka poodides olid paljud maiused just selles temaatikas.

 

IMG_6777Ka parkide vahel sõitev monorail oli kaunistatud lihavõtete teemaliselt. Lahe oli see, et rongi aknad olid Mickey pea kujulised. Kahjuks ei näinud me lihavõtte teemalist etendust, kuna ilm oli kogu DisneySea pargis olemise aja äärmiselt tuuline.

 

 

Söögist. Tokyo Disney-des on erinevalt muu maailma Disney parkidest väga pop teema erimaitselised popcornid: karri, piimašokolaadi, karamelli, mee, soja kastme, musta pipra ja maasika. Me maitsesime karri maitselist ning pean tõdema, et kuigi ma pole absoluutselt popcorni sõber, siis need olid väga head. Kuna seal on väga palju erinevaid ja erilisi snäkke, siis on võimalik põhimõtteliselt eri snäkke proovides kogu päeva söödud saada. Katsetasin soolavee kreemitäite jäätisega, mis oli merekarbi kujuline moosi sisuga ülimaitsev vanilje jäätis. Veel proovisime juba Ameerika EPCOT Disney pargis lemmikuks saanud churrosid, mis on kaneeliga kaetud taignast maiusepulgad. Kui aus olla, siis juba toidu pärast on Disney pargid legendaarsed. Kõik sealsed toidud on ülimaitsvad. Otsustasime, et me ainult snäkkide peal kogu päev ei toimeta ning seetõttu sõime DisneySeas ka mehhikopärast toitu: quasadillasid, nachosid ja tacosid. Lisaks proovisime ma ei tea millest tehtud ülimaitsvaid jooke.

IMG_6761

Atraktsioonidest. Sten oli enne meie parki minekut Disney kodulehelt välja vaadanud, kuhu rasedatele ei soovitata minna ning käis kõik DisneySea karmid sõidud ise läbi. Kasutades Single Rider võimalust ei pidanud ta kuskil üle 5 minuti järjekorras olema ja sai kõik proovitud. Enim kiitis ta võimsate eriefektide, kiiruse ja üllatustega olnud Indiana Jonesi sõitu. DisneySea-s käisime koos Sinbadi sõidul, 20 000 miljööd vee all (allveelaevas imeilus sõit) ning Big Band Beat show-l (glamuurne tantsu-ja laulushow jazzi võtmes). Kui me poleks eelmine aasta Ameerikas DisneyWordis käinud, siis kindlasti oleksin soovinud veeta selles pargis kogu päeva ja rohkematel atraktsioonidel käia. Disneytouristblog.com tehtud 1-päeva plaan DisneySea kohta oleks igati ideaalne olnud.

IMG_6736

Edasi suundusime Tokyo teise Disney parki: Disneylandi. Olin lugenud, et tegu on põhimõtteliselt Orlandi põhipargi koopiaga, ent minu arvates oli see sarnane, ent mitte üks-ühele. Mõned Tokyo Disney parkide erinevused USA/Pariisi Disney parkidega, mis jäid mulle silma:

  • paraadi ajal esireas olevad inimesed tõesti kuulekalt istusid, see võimaldas ka üpris taga olles väga hästi paraadi näha.
  • paraadi ajal ladusid inimesed enda kõrvale ja ette istuma kaasa võetud Disney teemalisi kaisukaid.
  • nägin vaid paari Disney pritsessi kostüümis olevat väikest last, samas kui Ameerikas enamik olid kleitides, samuti ei olnud poodides peaaegu üldse müügil printsessi teemalisi ei kroone, kostüüme ega mänguasju. Võib-olla on asi selles, et see ei sobi Jaapani kultuuriga – me ei ole erilised, vaid kõik on võrdsed.
  • 90%-l külastajatest kandsid igasugu nägudega kõhukotte, nt Winnie Puhhi, Sullivani, Zootroopolise jänese ja veel ühe meie jaoks tundmatu mõmmiku näoga.
  • Jaapanis populaarsed Disney tegelased on: kaupoeg Puhh, Pinoccio, Koletis ja Kaunitar, Lelulugu, Peeter Paan, Kollide kompanii ning muidugi klassikalised Disney karakterid: Mickey, Minnie, Donald, Pluto. Printsesside lugudele (nt Frozen, Rapunzel, Tuhkatriinu, Vaprake jt) ei vihja mitte midagi – ei ühtki atraktsiooni, poodides pole vastavat kaupa, paraadilgi olid neist vaid osad ja kõik ühe sõiduki peal koos.
  • poodides olev kaup oli väga sarnane (Ameerikas igas poes oli eri kaup), müügil oli väga vähe mänguasju, palju müüdi pudi-padi sarnaselt Jaapani poodidele, nt märkmepaberid, märkmikud, pastakad, rinnamärgid, mütsid, sallid, käterätikud, T-särgid.
  • Tokyo Disneylandis oli keset parki olev loss oli lähedalt vaadates pigem Kaunitari ja Koletise lossi moodi, samas kui Ameerika Disney loss oli Tuhkatriinu lossi moodi.
  • Tokyo Disneylandi sissepääsu kaubandustänav on tehtud nii nimetatud Maailma turuna, samas kui Orlandos oleva Disneylandi sissepääs on pigem kunagisi Ameerika linnu meenutav.
  • Orlando parkides olid eri pargi alad selgemini eristatavad, ent Tokyo Disney pargis olid üleminekud vähem märgatavad, nt kust läheb Aventureland ja kust Westernland.
  • Kui Orlandos Disneys töötav valge inimene naeratab ja lehvitab, siis see on kuidagi üllatavam ja meeldejäävam kui jaapanlane, kes teeb seda nii kui nii ka Disney väliselt.

IMG_6790

Atraktsioonid. Disneylandis käisime Monsters Inc. Ride and Go Seek-il (ülilahe), Roger Rabbit’s Car Toon Spinil (ülilahe), Kariibi mere piraatide paadisõidul (ülilahe), Pinoccio sõitul, ning vaatasime Happiness is Here paraadi ning Electric paraadi (parim paraad, mida olen kunagi näinud). Lõpushow oli kerge pettumus – 5 minutit kestev ilutulestiku etendus muusika saatel, kuna erinevalt teistest Disney põhiparkidest ei olnud Tokyo Disneylandis projektsiooni lossile ja seega ei edastatud ka otseselt mingisugust lugu.

Söök oli liiga maitsev nagu ühe Disney pargi puhul ikka. Kohustuslik on proovida jäätist, mis asub Disney põhiparkides kohe peatänava nurga peal ning kus on alati ülimalt pikad järjekorrad (no minimaalselt 10-15 minutit) ja hinda ei tasu ka üldse vaadata –  1 jäätisepall oli vist 8 eurot, aga see on tõesti maailma parim jäätis! Ja kohviku ees oleva terrassi vaade lossile on tõesti maagiline.

Kaubandus oli tagasihoidlik ning meie peamised ostud parkidest olid suunitlusega beebile: ülipehme Mike Wazowski padi, 3 ujuvat vannimänguasja, nunnude piltidega söögiriistad, pehme rätik ning mingisugune pehme näoga pallike, mida Sten pidas eluliselt vajalikuks beebile osta.

IMG_6841

Mul on väga hea meel, et meil õnnestus ühe päevaga mõlemad pargid läbi käia. Muidugi oleksin tahtnud põhjalikumalt ringi vaadata, nt otsides pargis peidetud lihavõttemunasid vms, rohkematel atraktsioonidel käia ning rohkem eri Disney toidukohti proovida, aga vähemalt ei pea me nüüd Disney pärast Jaapanisse tagasi tulema.

Päev 10: tagasi Eestisse.

Kõhud täis, asjad bussi, suundusime kella 10-ks Tokyo Narita International lennujaama, et 10h ja 20min kestva lennuga jõuda Helsinkisse (Finnair) ja sealt Tallinna. Seekord läks see ülipikk lend kiiremini kui tulles, sest 1) saime lennukis magada (mulle tundus, et selles lennukis oli rohkem ruumi, lennuk oli suurem – reas 3+4+3 kohta)), 2) toit oli maitsvam (olime varunud kaasa ka snäkke: õuna, banaane, pähkleid) ja 3) filmidel olid inglise keelsete subtiitrite võimalus, heli oli parem. Ju oli see lennuk uuem kui see millega Jaapanisse tulime.

Hakkasime tegema boardingut Tokyo-Helsinki lennule. Nagu suure lennuki puhul ikka, siis kutsutakse inimesi boardingule ridade või gruppide kaupa ning viimast korda jaapani masinajäätist nautides läks meil meie grupi lennukile kutsumine kuidagi kõrvust mööda. Seadsime siis ühel hetkel sammud boardingut tegeva jaapanlanna poole ning vabandasime, et me polnud saabunud siis, kui meie gruppi lennukile kutsuti. Vastuseks saime: “I don`t care.” See oli niivõrd ootamatu reaktsioon ühe jaapanlase poolt, et olime tema kehvast inglise keelest lõbustatud.

Vot selline see meie Jaapani reis oligi. 🙂

Päevad 5-7: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Päev 5: toiduavastused Jaapanis – me ei jäägi nälga.

Täna sõitsime ultramodernse kiirrongiga (shinkanseniga) Jaapani „väikelinna“ nimega Hiroshima (elanikke ca 1,2 miljonit). Kiirrongi kiiruseks on enamasti ca 200km/h ning see liigub magnetmehhanismi abil ehk siis nagu hõljub rööbastel, vaid peatusesse jõudes ja peatudes kasutab rong rattaid. Magnetmehhanismi tõttu liiguvad nad väga vaikselt. Lõbus fakt: Jaapani rongi loetakse hilinenuks, kui see on hiljaks jäänud rohkem kui 90 sekundit ning selliseid olukordi esineb Jaapanis ühe aasta jooksul ca 5%, võrdluseks Suurbritannias, kus hilinemine on alates 15 minutist ning selliseid juhtumisi aastas ca 15%. Jaapani rongi täpsuse tagab see, et rong peatub igas jaamas täpselt 90 sekundit, mistõttu saatsime oma suured kohvrid otse järgmisesse hotelli ja liikusime täna vaid oma käsipagasiga. Rong oli ääretult mugav, kuna tooli sai hästi pikali panna, vahekäigud olid laiad ning oli ohtralt ruumi jalgade sirutamiseks. Ma ei saa aru, miks keegi peaks üldse Jaapanis liikumiseks lennukit eelistama kui rongi alternatiiv on niivõrd ahvatlev. Sõit Kyotost Hiroshimasse kestis 1h 40 minutit.

Hiroshima on maailmakuulus siin toimunud esimese aatompommi katsetamise tõttu 6.augusti 1945. aastal Teise maailmasõja ajal, mille eesmärgiks oli sundida Jaapan sõjast lahkuma. Jalutasime kohas, kus oli pommi hüpotsenter (pomm plahvatas maast ca 600m kõrgusel), samuti sellele pühendatud Rahu Mälestuspargis ning muuseumis. Ilm oli jahe ning lubab, et läheb veel jahedamaks. Kuna eelmisel aastal toimus siin suur maavärin, siis hetkel oli põhimuuseum suletud maja maavärisemiskindlamaks muutmise tõttu ning kogu muuseum oli suunatud väikesesse kõrvalmajja, mistõttu see väga suur ei olnud. Ju ma olen igasugu interaktiivsete muuseumitega nii ära hellitatud, aga mulle see muuseum suurt muljet ei jätnud: fotod, paar filmijuppi ellujäänutest, esemed jne.

Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata siiani parima Jaapani traditsioonilise toidu söömine. Igal Jaapani linnal on oma traditsiooniline (sed) toit (dud) ning selleks on Hiroshimal okonomiyaki. Täiesti ilma mingisuguse märgistuseta asus ühe pilvelõhkuja 6.ndal korrusel söögiputkad ehk siis ligi 20 putkat hiigelsuurte pliitidega. Kogu toit valmistati meie silme all. Põhimõtteliselt oli tegu praetud taigna, kahe erineva kapsa, omleti, peekoni, kuivatatud kaheksajalakrõpsude, spetsiaalse kastme, pähklipuru ja spagettidega, mis moodustasid pannkoogi moodi kuhja. Esmapilgul veider kombinatsioon asjadest moodustas tervikuna väga maitsva koosluse. Magustoiduks sõime jäätist koos Hiroshima traditsioonilise maiustusega, Momoji manju, mille sees oli Jaapani maiusele kohaselt magus oapasta, aga seekord oli ümbriseks imemaitsev küpsetis. Küpsetis oli vahtralehe kujuga – viimane on Hiroshima rahvuspuu.

 

Edasi suundusime Mazda autotehasesse, kus nägime seda, kuidas autosid disainitakse ning kuidas tööliinil autod nii inimeste kui ka robotite poolt kokku pannakse. Jaapan on tõeline autoriik, kuna siin on loodud nii Mazda, Nissan, Suzuki, Honda, Taewoo ja Toyota. Tänavatel ringi vaadates võib täheldada, et kasutuses on vaid väga uued autod, sest kui täitub auto seitsmes eluaasta ja on vajalik taaskord minna autoga ca 1000 eurot maksvale kohustuslikule ülevaatusele otsustab enamik jaapanlasi osta endale pigem uus auto. Jaapanlaste autod on 95% ulatuses jaapani päritoluga firmadelt, lemmikuks on jaapanlaste seas Toyota.

Tõeliseks avastuseks oli aga asjaolu, et Jaapanis on hea puuviljavalik. Nimelt polnud me siiani kuskil poekestes kohanud kohta, kus müüdaks puuvilju ja isu nende järele oli juba väga suur. Giidile muret kurtes selgus, et hetkel on Jaapanis maasikate hooaeg ning tõelised toidupoed on varjatud, ent olemas. Maasikad (!)  – oleks ma seda teadnud, siis ma viimased 4 päeva olekski ainult maasikatest elanud! Pärast meie jaoks täiesti ebaloogilises kaubanduskeskuses ringi ekslemist (no näiteks on tegu suure hoonega ja sinna allkorrusele, kus asub toidupood, saab vaid ühelt poolt maja, kui oled teiselt poolt tulles kõndinud küll trepist üles, otse, veel üles ja siis alla ja siis ühte magusapoodi sisse minnes veel eskalaatoriga alla), leidsimegi toidu nirvana. Maasikad, mustikad, herned, mandariinid olid kõik ülima hoolikusega kilesse ja pehmendusalustele pakitud ning nägid välja liiga täiusliku välimusega, et hästi maitseda, ent need tõesti üllatasid meid. Maasikad ei olnud küll nii koduse maitsega kui meil Eestis suvel, ent sellegi poolest väga väga maitsvad. Ka sealne värske valmistoidu valik oli suurepärane. Kuigi poes olnud kaupadest ca 80% on meie jaoks täiesti võõras ning esmapilgul ei oskaks nendega midagi teha, siis nähes puuviljavalikut tekkis taas lootus, et Jaapanis elades ikkagi nälga ei sureks.

IMG_6557

 

Päev 6: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Hotell (Granvia Hiroshima) oli meil kohe rongijaamaga samas majas ning oli küll uhke, ent tuba mitte nii uus ja stiilne, kui ööbides Kyotos. Meil oli võimalik valida, kas läheme Jaapani traditsioonilisele hommikusöögile või kontinentaal hommikusöögile, valisime hirmus nälga jääda viimase. Sinna jõudes selgus, et tegu on äärmiselt populaarse hotelliga ning meid suunati hommikusöögi ootejärjekorda istuma (toolid reas ja siis järjest juhatatakse inimesi lauda). Õnneks ei pidanud me kaua ootama. Toit oli mitmekülgne – sai omletti, puuvilju, salateid, suppe, isegi viineripirukat pakuti!

img_6560.jpg

Seejärel ruttasime poodidesse, sest olin ju terve eilse õhtu poodide lahtioleku aja maha maganud. Kõigepealt ruttasime suveniiri poodi lähedastele neid vahtralehe kujuga maiuseid kaasa ostma ning seejärel juhuks, kui peaks suur nälg tulema, maasikaid ja banaane. Kell 9 suundusime rongi peale, et sõita 40 minuti kaugusel asuvasse Miyajimaguchi sadamasse ja sealt praamiga 10 minuti kaugusel oleva Miyajima saarele. Miks see saar on eriline? Esiteks on see UNESCO maailmakultuuripärandis, teiseks peetakse seda saart Jaapani üheks kolmest kõige kaunimaks paigaks ja kolmandaks on seal Hiroshima prefektuuri sümboliks olev kuulus hiiglaslik vees asuv šinto punane värav. Iseenesest on saar väga ilus, mulle kohutavalt meeldivad need maagilised mäed, mis siin saarel on, ent kahjuks rikkus suure osa saare ilust väga vihmane ilm, mis meid täna saatis. Tegelikult ei olnudki niivõrd külm, vaid lihtsalt ebameeldiv, kui vihma kallab nagu oavarrest ja loomulikult said ka jalanõud, sokkidest rääkimata, läbimärjaks.

IMG_6577

IMG_6575

Kõigepealt suundusime giidiga saare peamisesse templisse, Itsukushima šinto pühamusse, ning seejärel oli meil vaba aeg ise saare avastamiseks. Seal oli üks pikk suveniiri tänav, kus leidus ka palju restorane, kuhu vihma eest sisse hüppasimegi. Seal sain maitsta siiani reisi parimat toitu. Nimelt on üheks Hiroshima piirkonna traditsiooniliseks roaks ka austrid ning küpsetatud värsked austrid riisiga, kõrvale supp, olid tõesti suurepärased. Nägime ka seda, kuidas neid vahtrakujulisi küpsetisi tehakse, uudistasime suveniiri poodides ning jalutasime ühes väikeses pargis. Kirsiõitega on selleks aastaks siin piirkonnas kõik, kui siis leidub neid veel ehk kuskil kaugel mägedes, seetõttu on fotodel näha aina vähem roosat värvi.

IMG_6582

 

Seejärel jagati grupp kaheks ning me läksime teetseremooniale Daishoini templis. Kõndisime läbi väikese jaapanipärase aia majakeseni, võtsime jalanõud jalast ja istusime väikeses toas olevale mattidest põrandale. Keset tuba paiknes katel, kus tee juba podises. Kõigepealt tõi jaapanlanna kaks taldrikut, ühel olid nunnu pildiga mõmmikutega salvrätid ja teisel küpsetis. Salvrätik oli taldrikuks. Kõike pidi tegema kahe käega korraga ehk siis taldrikut järgmisele ulatama hoides ühest taldrikust kahe käega kinni, teepotsikut hoidma ka kahe käega. Igale andmisele eelnes jaapanlanna põlvili olev kummardus ning siis pidi ära tabama, millal ta kummardama hakkab, et viisakalt samal ajal ka kohe kummardada. Mul põlvili istudes kõht väga ei andnud kummardumist välja, aga andsin enda parima, mis oli küll pigem selline peanoogutus. IMG_6595Ruumi sisenes teemeister, kes suure pidulikkusega võttis välja vispli ja veel mingisugused vahendid, puhastas neid rätikuga ning asus teega toimetama. Iga teemeistri liigutus näis olevat nagu etendus, otsitud tegevus, kuigi väidetavalt pole see nii. Seejärel oli hetk, kus pidime oma maiustuse ära sööma – see oli maitsev. Siis toodi kõigile teepotsikud rohelise teega täidetult, ent meie olles Steniga teemeistrile kõige lähemal, saime nii öelda otse meie silme ees tehtud tee. Tee oli pealt natuke vahtus ja sarnanes nii maitselt kui ka tekstuurilt sellele teele, mis meile geišade etenduse eel pakuti ehk siis vetika lõhnaline, brokkolile sarnaselt paksem kiht peal ja maitselt väga mõru. Nägin tõsist vaeva iivelduse tagasi hoidmisega, et see tee ära juua. Reisikaaslased, kes armastavad mõrudat rohelist teed, olid väga rahul. Kokkuvõttes olin hästi oodanud seda teetseremooniat, kuna arvasin, et see on selline tee degusteerimine nagu on Hiinas teejoomisel kombeks, ent tegelikult on Jaapani teetseremoonia ikka ja alati rohelise tee joomine. Sain jälle targemaks, ent jaapanlaste rohelise tee armastus tundub, et jääb minu jaoks saavutamata.

Pärast seda oli meie kord Daishoini budistlikusse templisse minna, mis mulle isiklikult suurt muljet ei jätnud, kuigi see olevat Jaapani läänekalda üks tähtsamaid templeid, kus ka Dalai Laama on käinud jne. Märjad jalad ja kibe tee muutsid mind templites päris pahuraks, ent kaasa võetud magusad maasikad päästsid olukorra. Minu soovitus meestele: naise rahustamiseks tuleb alati kanda maasikaid kaasas.

 

Üheks kõige põnevamaks asjaks oli täna kindlasti meie ööbimiskoht: jaapanipärane võõrastemaja. Meie nn “hotellituba” on väga suur tühi tuba (ca 30 ruutmeetrit), mida katavad Jaapani matid. Kapis olid madratsid (12tk), tekid, linad ja padjad (12tk), millest Sten meile voodid meisterdas ning keset tuba on jaapanipärane madal laud, kus taga saab istuda nt rätsepistes padi pepu all (ülimugav). Lisaks avanevad aknaga “istumisruumi”, vannituppa ja esikusse jaapanipärased lükanduksed, mis esialgsel vaatlusel paistavad nagu seinad. Veel tänapäevalgi magavad suur osa jaapanlastest põrandal mattidel kõik ühes toas koos. Võib-olla seetõttu ongi jaapanlased vananev ühiskond. Suure väsimuse tõttu sain kohe, kui pesa valmis, ka lõunauinaku tehes siin põrandal mattidel magamise ära proovida. Olin seda kogu reisi juures kõige enam peljanud. Idee rasedana kuskil põrandal magada tundus kõhedust tekitav, ent see oli täiesti asjatu. Uni tuli ülimagus! Sellises voodis võib põrandal jaapanlase kombel magada küll.

Seejärel panime selga traditsioonilise Jaapani rõiva (Yukata) ehk nn suve kimono, mis on riidest hommikumantli taoline ese, mis seotakse kõhu ümbert kinni paelaga. Meestel käib pael stiilselt küljele, naistel keskele. Sten leidis, et tema stiilitunnetuse arvates sobib ka meestel pael siduda keskele. Igas toas oli valikus mitu suurust ning igaüks sai endale võtta just sobiva suuruse, nt alates 170cm pikkusest on L suurus. Sinna juurde käivad spetsiaalsed jalanõud, kusjuures mõelmad sussid sobivad mõlemasse jalga.

IMG_6623

Nähes välja peaaegu nagu jaapanlased suundusime Jaapani traditsioonilisele mitmekäigulisele õhtusöögile, kus lihtsalt toodi ja muudkui toodi uusi roogasid. Vähemalt pooled toitudest olid söödavad, paar asja väga maitsvad, mis oli meie arvates Steniga Jaapani kohta väga head näitajad. Nii täis vist polegi meid kunagi söödetud. Mida päev edasi, seda paremad need Jaapani toidud tunduvad. Ei teagi, kas asi on toidus või meie muutuma hakanud maitsemeeltes.

IMG_6627

IMG_6628

Seejärel tegime Steniga väikese jalutuskäigu mere äärde, kuna vihm oli vaibunud ning Stenil oli soov näha laternatuledes Jaapanit. Tänavad olid kell üheksa haudvaiksed, ei mingit liikumist, majades tuled kustunud, vaid laternatuled meie teed valgustamas – see oli väga ilus. Lahe oli see, et see punane hiiglaslik vees olev värav oli mõõna tõttu täiesti ligipääsetav ka jalgsi (päevasel ajal oli see veel mitme meetri sügavuses vees olnud).

Loomulikult pidime proovima ka Jaapani traditsioonilise võõrastemaja erilist kuumaveeallikaga basseini (onseni), kuhu mindi samuti nendes spetsiaalsetes riietes- Yukatades. Mehed ja naised on onsen`ides eraldi. Kuigi esineb ka looduslikke kuumaveeallikaid oli meie hotelli onsen puuride abil maa sügavustest välja „kaevatud“. Kõigepealt jäeti jalanõud esikusse, seejärel üleriided riietusruumis olevatesse kastidesse ning paljalt pidi suunduma basseiniga pesuruumi. Basseini vulises muudkui uut tulist vett – nimelt on onsenis veetempratuur üle 40 kraadi, mis jala vette pannes esialgu kõrvetab. Pesuruumi seinte äärtes olid dušid kausside ja pesuvahenditega. Kõigepealt tuligi seina äärest võtta väike pingike, sinna peale istuda, kaussi vesi lasta, kaasa võetud väikese rätikuga ennast puhtaks pesta ning seejärel basseini suunduda. Kui seal toolil näoga seina poole istusin ja ennast pesin, siis oli mu ees peegel. See oli veider, sest tavaliselt ma pestes ennast peeglist ei näe. IMG_6622Sarnaselt hotellile olid ka siin pesuruumis olemas suured tuubid nii šampooni, palsamit kui ka kehašampooniga. Riietumisruumis olid saadaval nii ühekordsed juuksekammid, vatipulgad kui ka keha-ja näopuhastusvahendid, lisaks ka kehakreem ja-õli. Kuna olen rase, siis üleni vette ma ei läinud, vaid piirdusin jalgadega, ent ikka oli see kuum vesi pärast pikka päeva nii-nii mõnus. Kahju kohe, et Eestis selliseid kuumaveeallikaid ei ole, sest jaapanlase kombel kuumas vees mõnuleda kuluks küll Eesti külmas kliimas vägagi ära.

 

Päev 7: Hakonesse. Õpime Jaapani keelt.

IMG_6637[1]Süües hommikul võõrastemajas üheskoos traditsioonilise jaapanipärase hommikusöögi suundusime praami, kiirrongide ja bussiga Hakonesse, 6h sõitmist ja olimegi oma lähtepunktist ca 700km kaugusele jõudnud. Hakone on mägedes olev rahvuspargis asuv linn ning olles Tokyost vähem kui 100km kaugusel on tegu ühe lemmik Tokyos elavate jaapanlaste puhkuse sihtkohaga. Nimelt on augustis Tokyos väga kuumad ilmad, õhk ei liigu ning mägedes olev Hakone on ideaalne koht, kus natukenegi hingata.

Hakone linn on tuntud oma hea vaate tõttu kuulsale Fuji mäele ning kuumaveeallikate pärast (onsenide). Hakone mäed on tõesti võimsad ning muudavad minu silmis Jaapani palju looduslikult kaunimaks, kui olime seni näinud. Meil väga vedas, et õnnestus näha hotelli poole sõites ka Fuji mäge (nägemise tõenäosus on aprilli kuus ca 30%), sest nagu giid ütles on siin piirkonnas enamasti väga kehv ilm – küll sajab vihma, lund või on lihtsalt pilves ja udune.

Bussis korraldas giid meile väikese jaapani keeleõppe tunni, kus õppisime põhilisi jaapanipäraseid väljendeid – ohh.. see oli keeruline. Saime teada ka Jaapani haridussüsteemi kohta. Huvitavaks omapäraks jaapanlastel on näiteks see, et juba esimesel koolipäeval lähevad kõik lapsed iseseisvalt kooli, kvartali nurgal saadakse teiste sama kandi lastega kokku ning suurema klassi lapsed (ehk siis 6.nda klassi omad) õpetavad väiksematele tee selgeks. Ka koju tullakse alati üheskoos – sedasi tekib rühmatunne. Kõikjal rõhutatakse võrdsust ning koostööd, nt isegi spordipäeval ei võistelda omavahel, vaid tegeletakse aladega, kus tähtis on koostöö. Haridus on jaapanlaste jaoks väga tähtis ning nad õpivad väga palju, et saada heasse põhikooli, gümnaasiumi ja ülikooli.

Kahjuks mitte võõrkeeli, nt inglise keelt hakkavad nad õppima ca 6.ndast klassist ja sedagi nt 2 korda kuus. Kuna nende keeles puudub l-täht ja nad panevad konsonantide vahele täishäälikuid, siis on nende inglise keelt väga raske mõista, kui nad just pole võtnud väga palju inglise keele eratunde. Jaapani ühiskond on välismaailma eest väga suletud. Kogu rahvast vaid 1% on välismaalased ning siin välismaalasena elades peab iga aasta pikalt ja põhjalikult põhjendama Jaapani riigile, miks ikkagi kavatsed siin edasi elada ja töötada. Tõenäoliselt võõramaalaste vähesus ja halb võõrkeeleoskus võimaldabki Jaapanil püsida niivõrd omanäolisena.

Jaapanis väärtustatakse kõigi ametite esindajaid, mistahes suure vastutusega ka antud amet ei oleks. Igaüks annab tööl olles endast parima. Sageli töötatakse ühes töökohas terve elu, samas töökohas töötajate vahel puudub konkurents. Ühel ametipostil töötatakse 3 aastat, siis toimub ametikohtade rotatsioon. Kui selgub, et mingisugune projekt vajab töö juures lõpetamist, siis kõik jäävad tööle kauemaks ning teevad ülesande ära, ei küsita, et miks vaja tänaseks valmis teha, lihtsalt tehakse ära. Jaapanlased töötavad väga palju veetes enamiku oma elust tööl olles ja töökaaslastega läbides. Töösuhted on jaapanlaste jaoks üliolulised.

IMG_6641[1]Meie Hakone ööbimiskoht on nagu eilegi Jaapani traditsiooniline võõrastemaja kuumaveeallikaga. Hotellituba on veel suurem kui eile ning vaade ka ilusam, kuna ümberringi on lisaks mägedele veel ka golfirajad. Õhtustasime taaskord kimonotes 10- käigulisel jaapanipärasel õhtusöögil, ent seekord istusime minitoolidel põrandal. Nii hommikusöögil kui ka õhtusöögil olid nii imelikud toidud, et ma imestan, et mu kõht nii normaalselt seda kõike üle elab, ent vaim hakkab murduma: tempuras enamasti tundmatud juurviljad, igasugu vetikad ja kapsad veidrates kastmetes, kastmeta riis, sealiha, tofud, magusad kartuliviilud, tatika-taolised seened – tahaks puuvilju ja piimatooteid! Kui muude asjadega saaks Jaapanis veel hakkama, siis traditsioonilise toidu ja joogiga läheks keeruliseks. Pärast sööki harjutasime jaapanipäraseid ringtantse ning käisime onsenis.

IMG_6644[1].JPG

Kuna reis hakkab lõppema ning järgi on veel finaal Tokyos, siis täna tegelesime oma erireisiplaanide koostamisega. Tokyos oleme põhimõtteliselt 1,5 päeva, ent seal näha ja teha on tunduvalt rohkem. Olen juba päris põnevil, kuidas ja kas meil kõik plaanid ka realiseeruvad.

Päevad 3-4: templid, ahvipark, maccha ja geišad

Päev 3: templid ja ahvipark

Hommikul kell 6.30 tegi reisifirma kõigile äratamiseks telefonikõne, et me sassi läinud ööpäevarütmi tõttu sisse ei magaks. Alguses sellest plaanist kuuldes tundus see ebainimlikult halb plaan, ent tegelikult oli täiesti paras sellel ajal ärgata (Eesti aja järgi siis umbes keskööl). Meie hotelli hommikusöök oli üllatavalt mitmekülgne ja maitsev: seal leidus puuvilju, mahlasid, riisi karriga, mitmesuguseid suppe, saiakesi jp, midagi nii mulle ka ka Stenile sobivat.

img_6305.jpg

Kõhud täis söödud suundusime bussiga Põhja-Kyotos asuva Ryoan-ji templit ja kiviaeda vaatama. Tegu on aktiivselt kasutuses oleva Zen- ehk budistliku templiga, mistõttu rääkis giid meile nii meditatsioonist (ehk siis ülimast keskendumisest mõtete vabastamiseks) kui ka budismi põhimõtetest:

  • elus on õppetunnid ja õnn, kõik on millekski hea.
  • ihad ei lase meil kunagi rahul olla, sest alati tahame rohkem, nt suuremat korterit, rohkem teenida jne, tuleb leida rahu iseendas.
  • budismi õpetuses on 1000 mõistulauset, mille vastused tuleb ise leida, neid keegi ei ütle. Kui kõik 1000 ära lahendad, siis oledki meister valmis. Näiteks esimene on selline: mis heli tekib, kui ühe käega plaksutad. Igaüks leiab vastuse endale sobival ajal. Vastuseks oli vaikus.

IMG_6309Kuna olime tulnud väga vara, siis olime ühed esimestest, kes templi verandal istet võtsid ja said nautida rahu ja vaikust. Istudes sokkides templi verandal, vaadates sealt avanevat kiviaiakest ning mõeldes budistlikele põhimõtetele oli karges hommikus harjumatult filosoofiline ja meeldiv hetk. Jalutasime templi ümber olevas imeilusas tiigi ümber kulgevas aias ning degusteerisime maitsemeele ergutamiseks merevee maitset meenutavat kuuma kapsalehe teed. See oli hetk, kus tundsin, kui kaugel oleme tavapärasest kiirustamisest ja olmest, ning kui lähedal täielikule rahule.

IMG_6318

Edasi suundusime Kuldset templit vaatama, mis on Kyoto üks suurimaid turismimagneteid, millest oli võimalik aru saada ka tohutu rahvamassi järgi. Kuidagi õnnestus Stenil teha üks rahvavaba foto. IMG_6355Väidetavalt on Kyoto maailmas turistide poolt enim külastatav linn, edastades isegi Machu Picchut. Kuldne tempel oli lubatult kullaga kaetud, asetses keset tiiki oleval saarel, ent polnud nii särav nagu olin oodanud. Põnevad olid hoopis templi juures asuvad väikesed suveniiri poed, kus sai maitsta jaapani traditsioonilisi maiustusi alates magusatest pähklitest ning lõpetades taigna-pelmeenimoodi erivärvi pallideni.

Kõikjal tänavatel on automaadid, kust saab osta juua ja snäkke. Kuna ilm oli kesetlõunal päris palav (kuskilt Sten nägi, et 26 kraadi), siis käis pidev janu asja juurde. Kuigi oleme vee peal, siis meie lemmikuks proovimaitseteks said ruttu virsiku ja viinamarja maitseline fanta. Sprite`i neil ei ole ega tavapäraseid fanta maitseid. Seni proovitud läänepärased toidud maitsevad teistmoodi, nt McDonaldsi hamburgeri sai, šnickersi šokolaad. Tundub, et seal on vähem suhkrut ja isegi šnickersi välimus pakist välja võttes on teistsugune. Ühesõnaga inimesele, kes otsib tuttavaid maitseid, ei sobi Jaapan, kuna siin on kõik teistmoodi.

img_6354.jpg

Täna jutustas giid meile väga huvitavalt Jaapani ajaloost, eelkõige aga šogunitest, kelle keiser valis enda kõrvale sõjalise korra tagamiseks (meie mõistes kindraliks). Külastasime Tokugawa šogunitele kuulunud Nijo paleed, mille kõige põnevamateks osadeks olid põrandad, mis peale astudes alarmsüsteemina ööbikuna laulma hakkasid (vajalik selleks, et salamõrtsukast ninja tulekul oleks aega šoguni samuraidel reageerida) ning aknad, mille aknaruudud olid tehtud paberist (jah, talvel tähendas see 6 kraadises külmas elamist). Huvitavad olid ka faktid šoguni sobiva järglase tegemise „harjutamise“ kohta.

Edasi lahkusime oma grupist, et minna iseseisvalt avastama Steni poolt väljavalitud Iwatayama ahviparki. Taksod on Jaapanis omapärased – paistavad sellised vanaaegsed musta värvi autod, ent tegelikult on ultramoodsad – uksed avanevad ja sulguvad ise. Takso on vaba, kui esiklaasis põleb punane tuli, roheline tuli märgib hõivatud taksot – loogiline kas pole? Taksojuhtidel on valged kindad käes ning ülikond seljas, mis olevat siin vägagi tavapärane. Taksosõit ei olnud odav – ca 25 minutiline sõit maksis kuskil 25 eurot, ent jõudsime ilusti kohale. Samas on siin see hea, et kuna nad on nii ausad, siis ei pea muretsema, et kuskil turisti petetakse.

IMG_6397.JPG

Ahvipark tähendas siis seda, et mäo otsa ronides (korralik tõus oli ikka) oli tipus vabalt ringi liikuvate Jaapani makaakide eluala, kus sai ühtlasi nautida mäe otsas avanevat imeilusat vaadet Kyoto linnale. Soovituslik oli ahvidele mitte silma vaadata ning hoida neist paari meetri kaugusele. Tegu oli inimeste suhtes väga viisakate ahvidega, ent valvsalt jälgisid olukorda ka mitu jaapanlasest töötajat. Kasutasime võimalust ka ahve toita maapähklite ja õunatükkidega, mis neile väga maitsesid.

IMG_6386.JPG

Seejärel jalutasime lähedal olevasse bambuse metsa, mis tähendas piiretega bambustest eraldatud rada, kus oli liiga palju inimesi. Vot seal kõik need miljonid Kyoto turistid olidki. Tänaval kõndides jäid silma esmapilgul imeliku spordialana paistev, ent tegelikult turistide vedamise võimalus, kus hobuse asemel vedas vankrit inimene.  Vankri vedajad olid sportlikes riietes ja silmnähtavalt suurte jalalihastega. Vot see … oli silmale harjumatu vaatepilt.

kyoto-rickshaw-tour-in-kyoto-171849

index
Tegelikult oli seal miljon inimest ja bambused ei olnud nii säravrohelised.

IMG_6402

Seejärel sõitsime taksoga taas oma grupi juurde külastades üheskoos Heian šinto pühamut ning ümbritsevat aeda. Seal pühamus pani Sten oma õnne proovile. Nimelt raputas ta ühte kullakarva topsi, kust kukkus välja numbriga tähistatud pulk. Makstes selle eest (ca 2 eurot) sai ta numbrile vastavalt paberilehe, kus oli kirjas, milline õnn tal parasjagu on. Kas see õnn on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Ütlen kohe siinjuures ära, et tasu suurusest ei sõltunud õnne kvaliteet, sest kõigil ennustustel oli sama hind.  Steni õnn oli ennustuse järgi lõppev ning kuigi lehel oli mitmesuguseid soovitusi edaspidiseks sai enim nalja just sellega, mis puudutas Steni ennustuses sünnitust. Nimelt tulevat (tal) kerge sünnitus. Selliseid väikeseid ennustamise asju on jaapanlastel templites igal sammul, no näiteks, et templis olevat viirukit kuskile kehaosale suunates saab see koht terveks, või teatud plaksutusi ja kummardusi kuskile suunas tehes juhtub kõik hea. Olgu öeldud, et giidi sõnul usuvad jaapanlased neid vägagi tõsimeeli.

IMG_6430

Kuigi buss viis meid Kyoto šopingtänavatele, siis olles pikast päevast väsinud, suundusime meie metrooga koju „õhtuuinakule“ (kell oli siinse aja järgi ca kell viis). Kuigi meil oli plaan, et teeme väikese uinaku ja seejärel suundume tagasi sinna šopingtänavale, siis sai magus uni sellest plaanist võitu. Poed on siin lahti 9.00-20.00-ni. Õhtusöögiks sõime meile kaasa pandud sushi lõunasööki, mille olime ahvipargi külastasime tõttu vahele jätnud. Sushi oli selline nagu olimegi arvanud – mitte väga hea just nende igavate komponentide tõttu (omlett, kurk, mingisugune juurikas, fritüüritud baklažaan), et mitte liigkriitiline olla, siis fritüüritud krevett oli maitsev. 🙂 Oleme ju kodus harjunud igasugu küpsetatud ja toorjuust sisaldavate sushidega, mis pole aga üldse jaapanipärasele sushile omane.

img_6435.jpg

Mõned põnevad faktid jaapanlaste kohta:

  • Praegusel ajal aprillis on jaapanlastel kooliaasta algus ning samuti värbavad suured firmad töötajateks värskelt ülikooli lõpetanud tudengeid.
  • Jaapanlased on väga suured puhtuse armastajad käies iga õhtu vannis. Loomulikult pestakse end enne vanni minekut puhtaks duši all.
  • Lõhnastamine on nende jaoks sama ebaviisakas nagu enda arvamuse teisele peale surumine, mistõttu enamik jaapanlasi ei kasuta lõhnaõlisid.
  • Olles niivõrd seda usku, et keisrid on Päikesejumalanna järglased, siis on Jaapanis arheoloogia väga ebapopulaarne, millega vaat et ei tegeletagi.
  • Nad on väga tagasihoidlikud vältides välismaalasega silmsidet ning seetõttu ei puuduta avalikult ka oma elukaaslast isegi kui pole teda ammu näinud. Nad kummardavad palju, mis aitab neil vältida füüsilist kontakti nagu käe surumine ning on oma kõnes väga viisakad. Viisakust ja käitumismaneere lihvivad kursused on nende seas väga populaarsed.

 

Päev 4: templid, matcha ja geišad

Hommikusöök söödud, snäkivarud FamilyMart`is käies täiendatud, alustasime oma tänast kultuuriprogrammi giidiga suundudes esmalt Kyoto Idamägedes asuvasse Hõbedasse templisse. Nimele mittesobivalt ei olnud see tempel hõbedane, vaid tegu oli hästi tagasihoidliku väikese puidust templiga, mida ümbritses Jaapani aiake. Jaapani aiad on meile Steniga alati meeldinud, sest need on väikesed, alati ilusti hooldatud ning viimse detailini läbimõeldud. Iga oks oli pügatud, iga kivipudi mustrisse rehatud, isegi puude alune sammal oli seal hooldatud!

IMG_6450

Sealsamas templi läheduses oli ka filosoofide jalgrada (üks kuulsamaid Jaapani rajakesi), mis kulges pisikese kanali ääres ning oli ümbritsetud õitsevate kirsipuude poolt. Tänaseks on juba kõikjal näha kirsipuude õitsemise lõppemise märke, mistõttu seal jalutades viis iga väiksemgi tuuleiil endaga puudelt kaasa rohkelt õisi – kõikjal roosad õied lendlemas. Krisipuude õitsemine kui rahvuslik püha Jaapanis on seega läbi saamas. Otsides kõiges tähendust on jaapanlaste jaoks kirsiõite periood hetk, kus loodus tuletab meelde, et elu on lühike. Ühel hetkel oleme me oma täisilus ja säras ning juba järgmisel hetkel sarnaselt kirsiõite langemisele, see kõik kaob. Rajal jalutades ning samal ajal õied juustesse langemas oli tõesti ilus, ent mõtlemapanev hetk.

Väikesed teekesed mäeotsas olevast templist kuni kanalini olid ümbritsetud suveniiri poodidega. Taas kord olid suveniiripoed justkui kaupa täis, ent kaup meie jaoks pentsik. Seal soovitas meil giid süüa maccha jäätist, mis olevat tema arvates Kyoto üks parimaid. Maccha on siis põhimõtteliselt rohelise tee puru ning jäätis ise näeb välja samblaroheline. Maitselt tekitas selline jäätis kergelt mõru järelmeki ning lõhnas vetikate järgi. Ütleme nii, et see maitse vajab harjumist, aga oli igal juhul huvitav proovida, sest macchast valmistatud maiused on siin tõeliselt populaarsed. Maitseelamuseks olid meie jaoks ka kondenspiima-maasika külmutatud jäätisepulk ning apelsini värske mahl, mida serveeriti nagu kookost.

Edasi jätkasime oma päeva geišade lainel külastades etendust Miyao Odori (need etendused toimuvad vaid aprillis), kus geišad esitlevad oma laulu-, tantsu-, pilli-ja teevalmistamise oskusi laiemale publikule.  Giid rääkis meile põhjalikult Jaapanis elavate ja aina haruldasemaks muutuvast geiša elukutsest (Kyoto geišasid nimetatakse geikodeks), kimonotest ning jaapani naiste moest tuues välja mitmesuguseid põnevaid fakte, nagu:

  • Geikoks saadakse pärast ca 5.a kestnud traditsiooniliste jaapani kunstide õpet, olles senikaua maiko. Nende eristamiseks kasutatakse nii riietust kui ka soengut. Maikod elavad mama-sanide juures, kes on nii-öelda nende bossiks: kes neile tööd leiavad, neile riided selga ostavad ja ulualust pakuvad. Geikod tegutsevad iseseisvalt.
  • Geikod ja maikod töötavad absoluutselt iga õhtu kuni surmani olles ühed kõige töökamad naised Jaapanis. Kui nad peaksid abielluma või lapse saama, siis nad enam oma geiša elu jätkata ei tohi.
  • Kui varem oli neid tuhandeid, siis nüüdseks on Jaapanis geikosid järgi ca 200 ja makosid ca 50. Enamik neist elab Kyotos, vähesel määral ka Tokyos.
  • Geišad on äärmiselt tagasihoidlikud, neid tänaval kimonotes ringi liikumas ei näe ning veel vähem turistidega pilti tegemas. Kui nad ka tänaval liiguvad, siis alati kiirustades proovides tähelepanu vältida.
  • Geišad harjutavad päevasel ajal Jaapani traditsioonilisi kunste (nt teevalmistamine, pillimäng, tants jne) ning õhtuti esinevad kuskil. Maiko esinemise pooltund algab ca 40 eurost.
  • Õigete kimonode maksumus algab ca 10 000 eurost, on tehtud käsitööna siidist ning pärandatakse edasi põlvest põlve. Kimonode selgapanemiseks on eraldi õppinud riietajad, ent seda „kunsti“ saab õppida ka vastavatel koolitustel. Jaapanlaste jaoks pole midagi inetumat, kui lohakalt selga pandud kimono. Puuvillast tehtud suvekimonod on sellised, mida saab ka ise selga panna.
  • Kimono kostüümi juurde kuuluvad ka valged sokid, milles suur varvas on teistest eraldatud ning puidust tallaga kingad.
  • Jaapani naiste kõige seksuaalsemaks kehaosaks on kukal, mida ka geišad rõhutavad – neil on ülespandud soeng ning kuklal on tagurpidi krooni meenutav puudrist vaba ala, mis siis nagu pikendab kaela.
  • Jaapani naiste mood on tagasihoidlik eelistades pastelseid värvitoone. Rindade ja jalgade paljastamine on tabu.

IMG_6456

Geikode ja maikode etendus toimus ühes suures kontsertmajas ning oli esialgu meie kõrvale ja silmale harjumatu, sest nende ilumeel on lihtsalt nii teistsugune kui meie oleme harjunud nägema. Valgelt meigitud emotsioonitud näod, graatsilised aeglased liigutused küll lehvikute ja lauatennisereketit meenutavate esemetega, ei mingit puusa liikumist, kiired väikesed lohisevad sammud lavale tulles ja lahkudes seejuures silmadega vaatamata, kuhu suunas nad liiguvad. Samuti kõlasid nende jaoks nii kaunina kõlav laul ja traditsiooniliste jaapani instrumentide pillimäng meie kõrvale selliselt nagu nad ei peaks ei viisi ega teaks, mis on kõrvale meeldiv kuulata ja mis mitte. See eest lavakujundus oli uhke ning temaatika aastaaegade vaheldumisest täiesti hoomatav.

IMG_6455Etendusele eelnes ka lühike teetseremoonia. Kõigepealt pandi meid istuma nii nimetatud suurde ooteruumi, kus siis anti meile kui välismaalastele kätte lendlehed, kus kirjeldas nii matcha tee eripäraseid omadusi (sh elu pikendav toime), maiustuse koostist, kui ka üldse seda, kuidas peab geišaga ühes ruumis istuma, astuma, sööma ja jooma. Seejärel suundusime väiksemate gruppidena järgmisesse saali, kus väikese laua taga istudes toodi meile kõigepealt traditsiooniline jaapani maius (magus oapüree ümbritsetuna pelmeenitaolise konsistentsist ümbrisega) ning seejärel matcha tee, mis nägi väikeses kausis välja nagu vetikate järgi lõhnav brokkoli püreed meenutav mõrujas vedelik. Kui koogikese suutsin veel kuidagi viisakusest ära süüa (lendlehel oli kirjas, et see tuleb tervenisti ära süüa) kujutledes vaimusilmas, et tegu on martsipaniga ja see mulle ju maitseb, siis tee päris alla ei läinud. Terve etenduse aja üritasin veenda oma kõhtu, et ta selle „maitseelamuse“ ilusti ära seediks. Sellega aga meie tänased matcha elamused ei lõppenud. Nimelt suundudes lõunasöögile oli ka seal meile varutud – üllatus, üllatus – matcha magustoit! Ütleme nii, et eks inimene harjub kõigega ja maitse üle vist ei vaielda.

IMG_6475

Kuna etendus oli maavärina tõttu kohta ja aega muutnud, siis jätkasime oma päeva.. üllatus-üllatus.. templi külastamisega. Kiyomizu templi (ehk puhta vee templi) eripäraks on siis see, et see asub kõrgel mäenõlval, templi ehitamiseks pole kasutatud naelu ning selle juures asub kohalik allikas, mille maagiline allikavesi teeb õigest joast juues vastavalt siis targaks, ilusaks või terveks. Mina valisin joomiseks tervise joakese, kuna teel sinna templini tekkis mul just näole üks eriti segav vistrik ning teel jalutuskäigul joani hakkas üks seljalihas valutama. Ma ei tea, kas see oli järjekorras oodates Steni püüdlik 10 minutit kestev masseerimine või allikavee võluvõim, ent probleemid mingiks ajaks kadusid.

IMG_6504

Tempel nägi välja nagu üks puidust tagasihoidlik mäeserval olev tempel ikka. Selle kõrval asus ka armastajate tempel, kuhu me loomulikult Steniga ka suundusime. Seal proovisime me muidugi ühte õnnemängu: ca 10m kaugusel üksteisest olid kaks kivi, armastajad pidid siis näoga üksteise poole seisma, silmad kinni panema ja üksteise suunas liikuma hakkama kuni üksteisega kohtuvad. Rahvamassis silmad kinni liikuda ja püüdes mitte võõrastest kinni haarata oli vaatepilt omaette.

Meie jalutuskäik viis meid läbi vanalinna ääres asuvate traditsiooniliste puitmajakeste rajooni ja Maruyama pargi (seal asub hiiglaslik ja sajandite vanune kuulus kirsipuu) Gioni kvartalisse, kus tänapäeval enamik Kyoto geišasid ja maikosid elab. Giid oskas meie tähelepanu juhtida just nendel kõrvaltänavatel olevate majade välisustele, kus olid nimesildid maikodest, kes parasjagu selles mama-sani majas elavad. Kuigi tänaval geišade kohtamine on haruldane, siis nägime seal piirkonnas jalutades kiirelt koju ruttamas ja turistide tähelepanu vältides kahte geišat.

Suutes iga päevaga aina kauem üleval olla, oli meil täna pärast ametliku kultuuriprogrammi lõppu isegi energiat veel ka väikeseks kaubanduses ringi uudistamiseks. Vaatamata imeilusale päevale läks õhtul ilm jahedaks ning hakkas sadama. Seetõttu otsustasime ringi uudistada just oma hotelli ümbruses. Suundusime maa-aluseid shoppingtänavaid mööda 11-korruselisesse Isetan Shinjuku kaubanduskeskusesse, mis selgus, et on selline Harroldi laadne luksuskaupade pood, no näiteks mõned ilusad kleidid, mida nägin maa-aluses shopingtänavas, olid 150-180 euro kandis, kaubanduskeskuse beebiriided algasid 25 eurost. Tõenäoliselt polnud tegu just ühe kõige odavama poega, ent odavat kraami ma Jaapanis väga näinud ei ole, see on vist pigem Hiina teema. Beebiasjade korrusel taustaks mängivate õrnade hällilaulude ja „Mary has a litte lamb“ loo saatel ostis tulevane isa beebile esimesed mänguasjad. Minu kui automaailma mitte mõistva inimese südame võlus eriti just üks puidust väike auto, mida sõidutades kostub meloodiline muusikapala.

Hotellis proovisime oma täistehnoloogilist vanni, nimelt saab see vee jooksma pannes ise aru, millal on vann täis saanud ning peatab vee pealetuleku, ning pakkisime homseks Hiroshimasse minekuks kohvrid kokku.

Olen siiani reisiga ülirahul ja eriti just selle otsusega, et valisime oma reisi korraldama Albion reisibüroo. Kõik on tõesti nii hästi läbi mõeldud ja tasemel! Üks naisterahvas rääkis täna, et ta on viimase 14.aasta jooksul selle reisifirmaga Aasia maades reisil juba 8-ndat korda ning ma üldse ei imesta.

  1. Mulle väga meeldib meie tõesti läbi ja lõhki Jaapani fännist giid, kes suudab isegi templi külastuse muuta oma lugudega ülimalt huvitavaks. Oleme juba praeguseks nii palju teada saanud, et iseseisvalt poleks see kindlasti võimalik olnud ilma meeeeletu eeltöö või siis pigem aastaid selles riigis elamiseta.
  2. Lisaks sellele oleme ka väga paljudesse kohtadesse jõudnud, mis on võimalik vaid tänu heale planeerimisele ja korraldusele. Iseseisvalt ringi liikudes oleksime näinud heal juhul 10% sellest Jaapanist, mida oleme siiani näinud. Meiega on alati kaasas jaapanlanna, kes kõik sedasi piletitega ära korraldab/on korraldanud, et kunagi ei pea me kuskil templi piletite ostmise järjekorras olema või kaugele tuuribussile jalutama.
  3. Liikumistempo on minu jaoks väga paras, ei ole liigne kiirustamine, kõik jõuab põhjalikult üle vaadata, kõikjal jäetakse ka iseseisvalt ümbruskonna uudistamiseks piisavalt aega. Kogu aeg hoolitsetakse kõigi eest, jälgitakse ega keegi pole kadunud, oodatakse järgi. Samas ei ole kordagi olnud seda ebameeldivat teiste järgi ootamist, sest alati kõik on kellaaegade suhtes väga täpsed.
  4. Kuna põhimõtteliselt 95% reisist sai makstud juba enne reisi, siis siinsed reisikulud on tõesti täpselt sellised nagu reisikorraldaja enne reisi juba ette teatas.
  5. Söögikohad, kus oleme käinud, on olnud väga viisakad ning kindlasti kohad, kuhu turistina ei satuks, sest need pole nii nimetatud peatänaval oleva suure plakatiga reklaamitud kohad, vaid pigem kohad, kuhu teab siseneda vaid kohalik. Kuigi toit on olnud Jaapanile iseloomulik (loe: meie mõistes veider), siis tegelikult on kõik olnud väga audentne ja usun, et turistina ei oskakski selliseid roogasid tellida ja proovida. Elamusreisile kohaselt on eesmärgiks ju ikkagi uue kogemine ja kõige eksootilise avastamine.

Ühesõnaga ootan juba põnevusega järgmiseid reisipäevasid. 🙂

PÄEVAD 1-2: katsumused jõudmaks Jaapanisse. Kas kirsiõite nägemine on seda väärt?

Päev 1: katsumused jõudmaks Jaapanisse.

Idee minna Jaapanisse tuli Stenilt juba 1a tagasi, ent teadsime, et see ei ole just kõige odavam riik maailmas, kuhu minna ning siis jäi see plaan soiku. Olime ju kindlalt plaani võtnud augustis Ameerika lõbustusparkidesse mineku (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/usa—orlando), mina tahtsin endale vahepeal breketid panna ning oktoobris sõpradega Maltale minna. Ühesõnaga väljaminekuid jätkus. Lisaks sellele rääkisid teadjad, et Jaapanisse ei tasu minna sügisel, vaid parim aeg on minna just kirsiõite puhkemise ajal, mida on kogu aasta peale vaid 2 nädalat millalgi aprillis.

Jõuluvanalt saime kingituseks Jaapani restorani HAKU kinkekaardid, mis on üks hinnatumaid restorane Tallinnas. Olen sinna viimase 1a jooksul sattunud 3-4 korda ja iga kord on sealne toit muljet avaldanud. Lisaks sellele mõistsin rasedaks jäädes, et ega beebiga vist niipea mingisuguseid kaugeid reise me ette ei võta, jäädes reisides pigem ikka sinna Euroopa piiridesse. Kaugeid sihtkohti uudistades jäigi Jaapan silma just oma turvalisusega, ei ole siin mingeid Zika-viirust kandvaid sääski ega teab mis jubedaid epideemiaid. Omapead Jaapanit avastada tundus minu jaoks kõhedust tekitav, kuna 1) Jaapanis ei kehtinud Eesti sõiduload (2 nädalat tagasi hakkasid kehtima); 2) tänavad on Jaapani keelsed; 3) mul ei olnud aega ega tahtmist hakata panema kokku reisiplaani, mis hõlmaks eri linnade külastamist ja erinevaid transpordiliike maal, kus inimesed ei oska väga hästi inglise keelt; 4) Jaapan on väga teistmoodi ning oleks hea, kui sellist teistmoodi kultuuri tutvustab keegi, kes on siin elanud; 5) Jaapani toidud on veidrad; kartsin, et jääme siin ilma giidita lihtsalt nälga; 6) pelgasin, et nii kaugele minnes jääb meil isepea uitama hakates väga palju nägemata, sest see loogika on siin lihtsalt nii teistsugune. Seetõttu ostsime esimest korda elus elamusreisi reisifirmalt. Pidi vaid reisi eest ülekande tegema, oma passi andmed saatma ning õigeks ajaks kohvritega lennujaama minema. Ei mingit muret hotellide valimise ja broneerimise, sihtkohtade valiku ega transpordivahendite planeerimisega. Meie kultuurireis võiski alata.

IMG_6217Ütlen kohe ära, et siia kaugele Idamaale tulek on vaid väga vastupidavatele, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lendasime kõigepealt Tallinnast Helsinkisse ja sealt Finnairiga edasi Osakasse (10h). Füüsiline katsumus algas sellest, et alustades Tallinnast lendu lõuna ajal jõudsime Osakasse kohale meie mõistes öösel kell 12.00, ent voilaa.. lennates ajas ette olime jõudnud nipsti hommikul kella kaheksaks. Meie öö lihtsalt kadus kuskile ära ja saime „reipalt“ alustada oma päeva Osakas. Olin küll plaaninud lennukis magada, aga proovi õhtul kell kuus magama jääda! No ei tule und. 10h lennukis ärkvel olla ja ühe koha peal istuda on vaimule omaette väljakutse: filmivalik oli väike ning mind huvitavatel filmidel puudusid inglise keelsed subtiitrid, raamatud ja ajakirjad lugesin läbi.

Füüsiliseks katsumuseks oli veel ka see, et lennukis serveeriti meie mõistes lõunasöök ca kella kolme ajal, siis kella kuue ajal pandi tuled kustu, et nüüd magage ja siis alles kell üksteist õhtul hakati andma hommikutoitu. See tegi ca 8h näljas olemist, mis ei soodustanud minu jaoks üldse unne jäämist. Alati on mul olnud tunne, et lennukis antakse liiga palju toitu ja see ei taha kuidagi alla minna, ent seekord oli teisiti. Portsjonid olid imepisikesed: lõunasöögiks väike peotäis riisi ja kana juurviljadega, kõrvale kuivanud väike kukkel. Hommikusööki nähes olin nutma puhkemise äärel: toodi vettinud olemisega omlett, mis oli end leotanud tomatisse kastmes, kaks eksinud väikest viinerit ning päeva ligunenud väljanägemisega vist brokkol, kõrvale kuivanud kukkel ja jogurt. Lennukis oli võimalik osta vaid krõpsu ja šokolaade, mida siis hommikusöögiks ka tellisin, et vähegi pilt taas silme ette saada.

See reis on meie jaoks eriline seetõttu, et oleme esimest korda kolmekesi reisil. Rasedaks olemise eripärana tegi Sten hommikul enne lendu mulle verd vedeldava süsti, mille naistearst oli mulle välja kirjutanud (kirjutatakse, kui üle 6h lend), et ma seal pika lennu peal suurenenud tromboosi riski tõttu hinge ei heidaks. Samuti pidin kandma kompressioonsukkasid, palju vett jooma ja iga paari tunni tagant end sirutama. Kui ahnelt vett juua, siis sirutamine WC suunas tuli üpris loomulikult ja need kergelt pigistavad sukad olid jalas ka täiesti märkamatud. Ainuke natuke segav raseduse eripära oli see, et tavapärased lennukis olemise asendid ei olnud enam suurenenud kõhu tõttu nii mugavad. Beebi tundis end lennukis hästi jätkates oma tavapärast graafikut – õhtul kella kuuest kõhus üles ärgates algasid tal igaõhtused kõhus toimuvad tantsu-ja ujumistrennid, mis võib-olla ka üheks põhjuseks, miks ma päris hästi uinuda ei saanud.

Raseduse tõttu kaalusime oma piletite muutmist äriklassi piletiteks, mida sai teha vahetult enne lennule minekut, ent 600 eurot näkku lisa maksta ei tundunud seda väärt olevat. Vanematele rahustuseks pean ütlema, et see Finnairi äriklassi istumine nägi võrreldes teiste lennufirmadega ikka väga väike välja ning uinuda ei oleks ma suutnud sellisel kellaajal isegi siis, kui oleksime olnud äriklassis.

Et jutt ei oleks väga halin, siis jätkan kohe päevaga nr 2. Meie aja järgi öösel kell üks, ent siinse kella järgi hommikul kell üheksa olime saanud Jaaapani lääneosa suurimast Osaka Kansai lennujaamast kohvrid kätte ja hüppasime oma tuuribussi. Seiklus võiski alata!

 

PÄEV 2: kirsiõite nägemine on seda katsumust väärt!

Kokku on meid tuuril 24 inimest, kellest enamik on keskikka kuuluvad paarid. On üks meie vanune paar, kus naine tundub olevat kõhu järgi sama rase nagu mina ning üks vanem üksik härra, kes jõudis tänase päeva jooksul juba kaks korda ära kaduda.

Suundusime kõigepealt bussiga 1h kaugusel asuva Nara linna suunas. Kohe sõitu alustades oli kõikjal näha täis õites kirsipuud – woww.. see on tõesti ülimalt ilus! Kirsiõied on nii kaunist roosat värvi, nii haprad ja kuidagi muinasjutulised! Jaapan on ka esmapilgul üllatavalt mägine. Siinne loodus on hoopis teistsugune meenutades oma eripäralt Uus-Meremaalt (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/austraalia-uus-meremaa-malaisia-singapur/category/uusmeremaa), kus samuti ringi vaadates oli tunne, et oleme sattunud mingisugusele muule planeedile.

Meie giid Kertu Bramanis rääkis meile teel Narasse kõike põnevat ja vajalikku, mida on vaja teada Jaapanis ringi liikudes ning huvitavalt jutustades kulges sõit sinna väga ruttu.  Saime näiteks teada, et:

  • Jaapanis elab ca 138 miljonit inimest, pindalalt on neil kasutada umbkaudu Soome suurune ala. Kuna ruumi on vähe, siis inimesed arvestavad üksteisega ja elamine on kitsalt korraldatud: keskmine 4-liikmelisega inimese maja suurus on 69 ruutmeetrit. Ka hotellitoad on pisemad kui oleme ehk harjunud.
  • Kirsipuude õitsemise ajal tuleb Jaapanisse ca 40 miljonit turisti ehk rahvast siin jagub.
  • Autoga ringi liikumine on kallis. Ainuüksi teemaksud ca Tallinn-Tartu pikkusel lõigul on ca 50 eurot. Tänaval liikuvad autod tunduvad kõik väga väikesed. Õhk on puhas, kuna autode eest tuleb juba 70-ndatest alates maksta heitgaaside maksusid. Kohalikud eelistavad liikuda rongiga. Kiirrongid maksavad ja võtavad ajaliselt liikumiseks umbes sama kaua nagu Jaapani sisesed lennud.
  • Tänavatel pole prügikaste, kõik võtavad oma prügi koju kaasa ja sorteerivad seda seal väga hoolikalt. Nt jogurti kaane ja karbi tuleb eraldi utiliseerida.
  • Kuritegevus on maailma üks madalamaid – nt Tokyos võib ka öösel rahumeeli üksik naisterahvas ringi jalutada; kui rahakott kukub tänaval maha, siis inimesed viivad selle lähedal olevasse politseijaama, mida on siin väga palju, ning sealt saab oma asja kätte.
  • Tippi ei jäeta ei söögikohtades, hotellides ega taksos. Giid soovitas söögikohtades peenraha tagasiandmine alati ära oodata, kuna jaapanlaste jaoks on ülitähtis, et iga sent saaks kliendile tagasi antud, ja no nende mündid on meie mõistes ikka väga väärtusetud (no reaalselt mingi 0,0008 eurot).
  • Religiooniliselt usuvad jaapanlased enamik nii budismi kui ka šintoismi. Viimase puhul usutakse, et igas puus, kivis ja pilves on jumal peidus. Need usundid on Jaapanis omavahel põimunud, täiendades üksteist, kuna nt šintoism ei räägi midagi surma kohta. Budism jälle ütleb, et pärast surma tuleb uus elu.

Meie esimene peatus oli Nara väikelinnas (seal elab ca 300 000 inimest), mis oli 8.ndal sajandil Jaapani pealinnaks. Jaapanis kunagi pealinnu vahetati, kuna kui vana keiser suri, siis jäi sinna linna „halb aura vms“ ja siis pidi iga keiser leidma elamiseks uue linna ja seetõttu muudkui koliti nende kodusid ühest linnast teise. Nara oli mitu sajandit sobiv pealinn kuni jäi väikeseks ning siis sai uueks pealinnaks 1200. aastaks Kyoto, hetkel on pealinnaks Tokyo.

Tänavad Naras on hästi puhtad, väikesed lillepotid kõikjal, kõik hästi hoolitsetud, inimesi pigem vähe, liiklus rahulik, pole pilvelõhkujaid, pigem madalad majad. Seal linnas asub Buddha auks 8. sajandil tehtud 16- meetri kõrgune pronkskuju, mida ümbritseb puidust tempel. Alguses mõtlesin, et ahh.. mingi tempel, aga esiteks rääkis giid meile nii põnevaid lugusid selle kohta, juhtides tähelepanu väikestele omapärastele detailidele nii templist väljas kui ka sees. Kohe kui giid rääkima hakkas oli aru saada, et ta on väga hea giid, kuna ta  toob välja huvitavaid fakte ilma, et laskuks liigsetesse ajaloo detailidesse, rääkides täpselt nii palju, et tekiks loogiline ettekujutus, kuidas see tempel sobitub Jaapani kultuurilukku. No näiteks, mida kujutab Buddha kehakeel, miks Buddha pea, kere ja jalad on kõik eri värvi või kuidas Buddhat puhastatakse. Teiseks oli see tempel täiesti maagiline vaatepilt: kirsiõites ja julgeid kitsekesi park ümbritsemas tohutut suurt templit – see oli nagu hetk kuskilt muinasjutu filmist. Jah, ma ütlesin kitsed. Seal oli meeletult palju kitsesid, meie mõistes ehtsaid Bämbisid, kes liikusid ringi, lasid ennast silitada, noosisid inimestelt toitu ning olid lihtsalt lummavalt kaunid. Ja ma vist ei öelnud, et siin on ideaalne temperatuur – selline soe, aga mitte liiga palav, kerge tuulebriis nägu paitamas. See oli tõesti see hetk, kus mõtled, et kas asi on selles, et olen nii väsinud (meie aja järgi ikkagi kell kolm öösel) ja olen oma unenäos või olengi sattunud sellisesse uskumatusse kohta.

Kuna meil olid kõhud tühjad, siis ainsa söödava toiduna seirasime masinajäätist. Siinne jäätis on natuke paksem, tundub rammusam, ei sula nii kergesti ja on ülimaitsev. Kitsedele müüdi söötmiseks spetsiaalset “kitseküpsist”.

Jalutasime koos grupiga läbi ilusa pargi teise pühamuni, mis oli tehtud šinto jumalate auks. Väike jalutuskäik pärast lõputuid tunde lennukis istumist mõjust nii istumisest valusale tagumikule kui ka kangele seljale väga hästi. Küll puhastasime end püha vees ja küll hingasime templis olevat püha õhku. Jah, just nimelt, seal ei ole altarit, kuhu palvetada, sest šinto järgi on jumalad kõikjal, mistõttu on templis aiaga piiritletud värskes õhus olev ala, kus saab hingata nii nimetatud püha õhku. Giid rääkis ka igasugu kommete ja uskumuste kohta, mida jaapanlased templis käies teevad ja kuidas nad igasugu talismanidesse ja ennetesse väga usuvad. ,  oeehhh.. no näiteks on võimalik veeretada täringut, saad mingisuguse numbri ja siis saad paberilehe, kus on kirjas milline on su õnn. Kas see on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Selliseid väikeseid uskumisi on neil igal sammul.

Seejärel hopsti bussi ja 5 minuti kaugusel asuvasse lõunasöögi kohta sööma traditsioonilist jaapanipärast lõunasööki. Põhimõtteliselt olid imeväikestes kaussides imeväikesed erinevad toitud, nt üks väike magus kartul, kaks väikest oakauna (sisaldasid kokku 4 väikest uba), üks väike seen, üks väike kalatükk, üks väike tofu tükk, kolm magusat pähklit jne. Kõrvale oli veel väike kausitäis riisi ja miso suppi. Toidu kogus oli võrreldav meie mõistes ühe eelroana ehk siis kõhtu täis ei saanud, pigem tekkis tunne, et no nüüd võiks ka midagi suuremat süüa. Ma ei tea, kas asi on minus, aga siinsed portsud on tõesti väga väikesed. Võib-olla on ühe 1,5m kõhetu jaapanlase jaoks, kes oma peaga ei mõtle ja täidab käske, see toidukogus piisav, aga ühe põhja-eurooplase jaoks on seda toitu väga vähe. Sama saime tunda ka hiljem õhtul omapäi sööma minnes. Toidukorra hinnad jäävad siin ca 8-15 euro vahemikku.

Pärast sööki saime natuke ka isepäi sealsamas tänaval ringi uitada, et avastada jaapanipäraseid poekesi. Näiteks oli seal üks veider suveniiri pood, täis asju, aga kõik asjad on meie mõttes täiest arusaamatud: hulgaliselt Pokemoni ja Hello Kiti piltidega ehteid, kujukesi ja pehmeid loomi, igasugu väikesed kujukesed, õnne-toovad paberilehed, kujukesed, tarretise-seebi moodi maiustused. Ühes „maiustustepoes“ tegime ka eksperimendi. Õigemini Sten tegi, sest mind ajas selle küpsise lõhn iiveldama. Nimelt nagu selgus oli tegu küpsisega, mis on täidetud helelillat hakkliha meenutava, ent tegelikult magusamaitselise oapüreega. Ahvatlevalt kõlas ka maiustus, mis meenutas šokolaadiga ümbritsetud maasikat, tegelikult oli tegu maasikaga, mida ümbritseb keedetud pelmeenilaadne kiht, kusjuures maasika peale oli pandud seda sama magusat oapüreed. Oh.. meid mõistmatuid eestlasi ja meie magusameelt.

Edasi suundusime bussiga 1h kaugusel asuvasse linna  – Kyotosse, mis oli kunagi Jaapani pealinnaks. Seal on meil järgmised 3 päeva ööbimine väga uhkes hotellis nimega Daiwa Roynet Hotel. Nagu giid lubas, siis on toas vaevalt ruumi liikuda, mitte, et me Steniga mingid elevandid oleksime, aga no näiteks kuna siin riidekapile ruumi ei ole, siis pakkis Sten oma kohvri lahti seifi. Mina oma asju külmkappi lahti pakkima ei hakanud. Vannituba ja WC on siin Jaapanis omaette elamus. Ka kõige urkamas kohas on täistehnoloogilised WC-d, millelt ei puudu istmesoendus, esi-ja tagaosa survepesu, muusika valikud, mis summutaksid piinlikke WC helisid jne. Kui giid alguses ütles, et nii mõnigi eestlane on pärast Jaapani reisi oma kodus WC poti välja vahetanud, siis tundus see jaburana, AGA pean tunnistama, et istmesoendus on asi, millesse võib liigselt kiinduda. Veider öelda, aga ma lausa ootan WC-sse minekut, sest seal on nii täpselt paras soe istumine. Alguses pelgasin sealt altpoolt survepesu proovida, aga woww.. see on täpselt paraja survega, täpselt paraja temperatuuriga vesi. Peenematel mudelitel on olemas ka kuivatusfunktsioon. Veekohinast või konnade krooksumisest WC-s käimise ajal olen samuti Eestis olles puudust tundunud. Vannituba on teistmoodi, kui oleme harjunud, kuna WC on eraldatud vannist ja eraldi olevast dušist klaasuksega. Jah, vanni kõrval on dušš. Täitsa mõnus.

Natuke aega asjade lahti harutamiseks ning seejärel said soovijad minna giidi juhtimisel hotelli ümbrust tutvustavale ringkäigule. Meie hotell paikneb Kyoto linna maamärgiks peetava teletorni kõrval. Inimesesi on Kyotos parajalt, liiklus ja inimesed tunduvad rahulikud, mingit tormamist ei paista, prügikaste endiselt pole kuskil, aga kõik on ülipuhas. Paari sammu kaugusele meie hotellist jäi ka feng-shui järgi planeeritud Kyoto raudteejaam, mis ei ole vaid raudteejaam, vaid 11-korruseline shoppingkeskus, pulmatseremooniate korraldamise, pargiala ja kontsertsaalidega varustatud hiiglane. See oli nii kõrge, et eskalaatoriga kõige kõrgemale sõites oli tunne nagu sõidaksid taevasse.

Näpunäited giidi poolt antud, oli kõigil võimalik minna omapäi Kyotot uudistama. Loomulikult oli meie kõhutühjust hinnates esimeseks missiooniks toidu leidmine. Aasia linnade puhul on minu arvates äge see, et näiteks suvaline maa alla viiv trepp viib tegelikult mitmekorruseliste shoppingkeskusteni, st iga ruutmeeter pinda on täielikult ära kasutatud ja ei pruugigi teada, et tänaval jalutades võib jalge all peituda hiiglaslik toidukohtade ja poodide võrgustik. Igal söögikohal on vaateakendel välja toodud maketid või fotod nende poolt pakutavatest toitudest. Pigem on tendents, et igas kohas on mingisugune suunitlus, nt suppe pakkuv söögikoht, pizzat pakkuv söögikoht, pastat pakkuv söögikoht, krevette pakkuv söögikoht. Leidsime söögikoha, mis tundus, et sobib nii mulle kui ka Stenile. Mina leidsin sealt kana-tempuraga (pluss igasugu lisandid nagu riis, miso supp ja pudingumoodi aines olev toores lõhe?) ja Sten taimetoitu. Sten katsetas kajaka munadega, ent need ei pidavat ei vuti ega kanamunade vääriliselt söödavad olema ning mingusuguste bambuse moodi kõrtega. Kui olin enamiku oma kanast ära söönud, siis arvas Sten sobilik hakata mu toitu narrima väites, et see meenutab kuke peenist. Üritasin kuulata tühja kõhtu ja mitte oma mõistust, mis süües vaikselt taipama hakkas, et tegu on vist kana kaeltega. Siin nimetatakse kanaks ju mistahes kana kehaosa. Üritasin vähem mõelda ja nälja vältimiseks sõin ära ka oma viimased kanatükid. Seejärel ostsime näkse homseks ning suundusime hotelli magama.

Pärast 4h magamist ärkasime ning tundus, et oleme sisse maganud, sest nii värske oli kuidagi juba olla (kohaliku aja järgi oli siis ca kell 12 öösel ning meie aja järgi kell 20.00 õhtul). Kogu see ööpäeva rütm on täiesti sassis, loodetavasti harjume sellega. Homme läheme ka grupist eraldi natuke seiklema, kuna Stenil on kindel plaan mingisuguseid punase näoga ahve näha.

Ahjaa.. kirsiõitest veel niipalju, et sellel aastal hakkasid need eriti varakult õitsema ning giidi sõnul näeb neid veel kuskil 2-3 päeva enne kui need lõplikult ära õitsevad. Siis võib neid heal juhul veel näha kuskil kaugetes mägedes. Küll ei meeldi neile liiga kuum ilm, mis need ära kuivatab, ja küll ei meeldi neile tuul, mis õrnad lehed puu küljest ära puhub. Kirsipuud toodavad mingisuguseid rohelisi kibedaid marju, mida isegi linnud ei söö ning pärast õitsemist jäävad nad kas mingiks ajaks raagu või vahetuvad roheliste lehtedega. Meil ikka väga vedas ajaliselt, eks me võtame neist järgmistel päevadel siis viimast.

Perekool

Kui kuulsin, et on võimalik käia sünnitusmajade juures tegutsevates perekoolides, siis tundus see koht, kus tahan kindlasti minna. Üldjuhul oligi minule lähedaste naiste reageering, kas “jah, käisin ja oli väga vajalik” või “mõttetu, mina sinna ei läinud ja polnud vaja ka.” Kuigi soovituslik on hakata käima loengutes 20.rasedusnädalast, siis mina otsustasin, et ma küll nii kaua oodata ei suuda ja ma pigem jagan loengud raseduse ajale ära, alustades loengutes käimist ca 15.rasedusnädalast. Seda enam, et loengute toimumise ajad on üpris hektilised, üks kuu on ja siis pole. Kui just tõesti raseduspuhkusele juba mitu kuud enne sünnitustähtaega ei lähe, siis on ajaliselt ka sobivaid loengute kellaaegu töö kõrvalt raske tabada. Siiani olen väga rahul otsusega hakata juba võimalikult vara loengutes käima, sest 1) olen korralikult konspekteerinud, et hiljem oleks hea lugeda; nii kui nii jääb kuulates kohutavalt vähe meelde ning 2) kõval toolil 1,5h istumine muutub iga korraga raseduse edenedes aina raskemaks. Küll hakkab sabakont valutama ja siis jääb selg kangeks.

Tallinnas on kaks suurt perekooli: Pelgulinna sünnitusmaja (LTK) ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oma. Käisime mehega nii ühes kui ka teises kohas, ent mehe soovil peamiselt ITK-s. Nimelt on Pelgulinna loengusaal väiksem ja seal on vähem õhku, aga eks see ole maitse asi. Olen märganud, et Pelgulinna loengutes küsitakse rohkem küsimusi, sest atmosfäär on intiimsem. Kohati panevad need küsimused ka kulmu kergitama, sest tundub, et inimesed pole vist beebisid kunagi näinud või ei saa situatsioonist aru, kuhu nad sattunud on. Eriti üllatavad oma küsimustega naistega kaasas olevad mehed. No näiteks, küsimus, millal võib naine jälle mehega koos veini jooma hakata või kas vastsündinu peaks kärus olema istudes või selili, et milline käru osta või kas haiglasse on vaja kaasa võtta lutipudel ja lutt.

Käisime sellistes loengutes:

  1. ITK:  vastsündinu hooldus
  2. LTK: sünnitus
  3. LTK: sünnitusjärgne periood
  4. ITK: eriolukorrad sünnitusel
  5. ITK: sünnitusvalude leevendamise võimalused
  6. ITK: imetamine
  7. ITK: aktiivsünnitus: sünnitusplaani koostamine

Tagantjärgi mõeldes on minu jaoks kõik loengud huvitavad olnud ja olen igast loengust saanud midagi uut teada. Steni arvates mitte, tema oli enda sõnul lihtsalt toeks mulle, küll tundus mulle, et talle meeldis vastsündinu hoolduse loeng. Mulle on meeldinud loengutes see, et iga teemat on vägagi põhjalikult käsitletud, mida ise uurides oleks raske teha, sest 1) netis on palju infot, millest väga suur hulk on kahtlase väärtusega (vananenud, lihtsustatud), ja 2) põhjalik iseseisev analüüs võtab kaua aega.

Lisaks olen loengupidajate näol ka näinud, kui erinevad inimesed on ämmaemandad ja kuidas mõni on kohe sümpaatne ja teisega tekib tunne, et vot.. ma temaga koos sünnitada küll ei tahaks. Samas võib-olla kellegi teise jaoks on ta unistuste ämmaemand, sest ühele meeldib raskes olukorras, kui temaga ollakse leebe ja teisele rangus. Ei ole olemas kõigile meeldivat inimest. Igaühele oma ning mõnel sünnitajal on ka ükskõik, kes talle parasjagu satub. Kuna sünnitus on minu hetke arusaamiste järgi väga psühholoogiline ja esmasünnitajana tõenäoliselt ka üpris pikk protsess (tõenäoliselt näeb mitut tööl olevat ämmaemandat), siis mina leian, et oleks hea, kui mingisugune inimlik häiriv tegur ei lisanduks niigi pingelisele situatsioonile. Seetõttu olen jõudnud veendumusele, et võtan kindlasti individuaalse ämmaemanda.

Sünnitusplaani koostamise loeng on siiani olnud ainuke loeng, mille kohta ma midagi kohapeal kirja ei pannud, kuna seal  kõik istusid ringis ning loengupidajal puudusid slaidid, millest juhinduda. Võib-olla ei teinud ma seal märkmeid ka seetõttu, et sealne jutt väga kordas seda, mida olin kuulnud varasemates loengutes. Panen enda jaoks huvitavad või uudsed mõtted siia kirja, et meelest ei läheks:

  1. Naised pole sünnituseks sageli valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Käiakse viimase hetkeni tööl, mõeldakse, et ahh.. lähen sünnitusmajja ja teen selle ära, aga tegelikult vaja vaimselt ja füüsiliselt ennast ette valmistada. Kunagi olid kodusünnitused tavalised, inimesed teadsid milleks valmis olla, kuna olid kodus näinud, kuidas õde-vend sünnib. Tänapäeval sünnitus haiglapõhine, mõeldakse, et ahh.. küll arst aitab. Tegelikult enamiku töö tuleb ikka ise teha.
  2. Väga suur roll on vaimsel ettevalmistusel. Ei tohi karta, peab olema valmis valuks. Mõtlema sellele, et iga valu viib ühe sammu lapsele lähemale. Valmis selleks, et kõik kestab kaua, näiteks mind üllatas, et pressiperiood võib kesta ca 4h. Ei ole nii, et täisavatus ja siis laps hüppab paari minutiga välja nagu filmis. Muidugi nii võib minna, aga peab olema kõigeks valmis. Soovitas aeglaselt pressida, et see lapsele parem. Kui laps tuleb liiga ruttu, siis võib-olla, et lapsel hingamisega esialgu raskused. Tuleb kõigeks valmis olla.
  3. Ei tohi ennast süüdistada, võrrelda teiste sünnitajatega, iga sünd on eripärane. Ämmaemand rääkis situatsioonist, kus ema valutab ca 12h ja siis lõpuks ikkagi selgub, et vaja erakorralist keisrit. Et selline situatsioon tekitab sageli emale halva tunde nagu kogu see valutamine oli ilmaasjata ja et emal ebaõnnestus sünnitamine Aga ämmaemand selgitas, et tuleb nii mõelda, et tegelikult kogu see sünnitusprotsess on lapsele väga vajalik kogemus, isegi kui lõpp ei lähe päris nii kui planeeritud. See on imehea, et tänu meditsiinile suudame eluohtlikes situatsioonides kiirelt tegutseda, päästa ema ja lapse elu.
  4. Vanni ei tasu liiga vara minna. Vanni mineku ja üldse vee lõõgastava toime kohta rääkis seda, et ta soovitab seda “valuvaigistit” hoida selleks ajaks, kui avatus juba ca 7cm, sest siis sageli naised valu tõttu piiri peal, soovivad koju minna ja mitte üldse sünnitada, tekivad ebaratsionaalsed mõtted. Vesi on valu leevendaja, aga võib ka sünnitust aeglustada. Ämmaemand ei soovita sünnitust aeglustada sünnituse algusjärgus, nt kui avatus alles 3cm, siis just vaja, et asi liiguks edasi. Kui see veega valutustamine juba varasemalt tehtud, siis hilisemas staadiumis vaja juba tugevamaid valuvaigisteid, nt epiduraali jne.
  5. Tuleb harjutada. Füüsilise ettevalmistuse kohta soovitas harjutada eelnevalt, nt rasedate joogas käies, õiget hingamist. Ei ole nii, et tuled sünnitustuppa ja kohe oskad õigesti hingata. Hea kui kaaslane tuletab hingamist meelde, kuna endal võib sellel hetkel pea tühi olla. Õigel hingamisel on sünnitades valu vähendav toime, kuna see annab emakalihasele hapnikku ja seega ei jää lihas nii valusaks (emakas ju kogu aeg kontraheerub sünnituse ajal). Soovitas nn tantsida, puusi liigutada avanemisperioodis, et lapse pea saaks kergemini vaagnasse laskuda.
  6. Soovitas võtta asju kaasa, mis muudaksid sünnitustoa hubaseks, kuna sünnitus niivõrd psühholoogiline, nt endale meeldiva muusika.
  7. Alati võib mehe välja saata, pressiperioodis venelannad teevad seda sageli, eestlannad harvem, see tihti aitab naisel lõõgastuda, kui nt mures olnud mehe pärast.
  8. Sünnitusplaani koostades kui ka üleüldiselt, mis loengust kõlama jäi, oli minu arvates see, et ei tohi liiga jäik olla nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ei tohi valu tagasi hoida ja pinges olla, ei tohi olla fikseeritud oma ideedes, nt mina kindlasti keisrit ei tee. Tuleb olla go-with-the-flow, sest siis on sünnitus kergem. Peamine on ikkagi tulemus: terve ema ja beebi.

Raseduse ca 8.ndal kuul on plaanis veel minna ka tugiisiku loengusse, et Sten õpiks sünnitusel abiks olema, mis ei tähenda, et ta ühel sünnituse hetkel ikkagi ukse taha saadan. Senise kooselu jooksul, kui olen haigestunud või kuidagi paha on olnud olla, siis olen alati pigem tahtnud Steni eemale saata ja nn ise hakkama saada, aga eks paistab, kas sünnitusel nii läheb. Võib-olla on sünnitus täpselt see hetk, kus tahaksin temale toetuda või tema abi. Võib-olla saab ta sealt teada midagi, mis muudab ta sünnitusel hädavajalikuks. Ühesõnaga sinna veel läheme. 🙂

Ja muidugi on plaan minna sünnituspuhkusele jäädes ehk siis see sama 8. raseduskuu ka mingisugustesse raseda hingamise ja/või jooga tundidesse. Neid kõik käinud ja näinud väga kiidavad.

Ühesõnaga siiani on suurem teadmiste saamine tehtud ning nüüdsest saan vaikselt tegeleda praktiliste beebiküsimustega, nt mis värvi beebi tuba värvida või mida beebile meie kliimas selga panna.