Beebi toidutalumatus (gaasid vol 3) – kuidas ma ekslen taimetoidu maailmas

Perekooli loengus öeldi, et ema söödud toit lapse gaaside teket ei mõjuta. Selgus, et see on VALE! On beebisid, kellel on toidutalumatus või -allergia (ca 10% beebidest!!) ja kellele ema söödud ja rinnapiima kaudu beebini jõudev toit põhjustab tõsiseid vaevusi. Kurb lugu, kui Sinu beebi on just see “õnnelik”, kellel on gaasid “põhjusega”. Siiski ülejäänute puhul pole tõenäoliselt vahet, kuidas ema sööb või mis kunstpiima beebi saab (artikkel siin). Usun, et tõenäoliselt teiste beebide gaasivalude põhjuseid lihtsalt veel ei teata.

Kirjutasin gaasid vol 2 sissekandes, et kahtlustan meie beebil lehmapiima valgu (kaseiini) talumatust. See on kõige sagedamini beebidel esinev ülitundlikkus/allergia. Lehmapiima valgu talumatus erineb lehmapiima allergiast selle poolest, et ei esine nahanähte, ent kirjanduses kasutatakse neid termineid läbisegi.

Mõned (lehmapiima valgu) toidutalumatuse tunnused:

  • Kõhuvalud, koolikud, gaasid, oksendamine, kõhukinnisus ja/või diarröa, roheline väljaheide lima või verega.
  • Süües või pärast sööki laps nutab. Tahab väga sageli rinda imeda, nt meil oli iga 1,5-2h tagant.
  • Sageli ka väike kaaluiive, aga ei pruugi olla.
  • Suurenenud kõrvavaigu produktsioon.
  • Ekseemid, lööbed, pepuaugu valulikkus, kuiv nahk. Kakades nutmine.
  • Häiritud uni. Beebi ärkab tihedalt nähtavalt suure ebamugavustunde peale või äkilise nutuga. Gaasid ei lase magada (uuring siin).
  • Üheks varajaseks tunnuseks on näiteks see, et võib esineda nabaväädi piirkonna punetust (uuring siin). Lehmapiima talumatust mitteomavatel beebidel seda ei esinenud. Seda me imestasime, et kuigi me hoolitsesime beebi naba eest füsioloogilise lahusega mitmeid kordi päevas, siis ca 2 nädalat pärast täielikku paranemist läks beebil naba ümbert ja seest millegipärast punaseks ja hakkasime uuesti puhastama. Arvasin, et see on normaalne.
  • Perekonnas allergikuid. Aevastamine või astma. Punetavad, sügelevad silmad.
  • Ninakinnisus või teised külmetuse taolised sümptomid.
  • Ema sisetunne või vastumeelsus teatud toiduainete suhtes võib samuti viidata sellele, et lapsele need toidud ei sobi (sama juhtub ka ju I trimestril rasedana), nt 2. elukuust tundsin vastumeelsust piima suhtes ning enam krõbuskeid piimaga ei söönud. Vastumeelsus tekkis ka liha suhtes. Sageli on lehmapiima valgu talumatuse (ei ole sama, mis piimasuhkru ehk laktoosi talumatus!!) korral ülitundlikkus ka soja, kitse- ja lambapiima ja nende toodete suhtes. 20%-l lehmapiima valgu talumatusega beebidest esineb ülitundlikkust ka loomaliha suhtes.

Mida siis teha beebi toidutalumatuse kahtlusel? Ideaalis tuleks teha eliminatsiooni dieeti ehk siis jätta menüüsse vaid mõned toiduaineid ja siis vaikselt toiduaineid menüüsse juurde tuua, sest väga tõenäoliselt on toidutalumatus mitme toiduaine vastu. Samal ajal tuleks pidada toitumispäevikut ja panna beebi enesetunne kirja. Paari nädala pärast tuleks väidetavalt toidutalumatust tekitanud aine tuua uuesti menüüsse, et näha kas see põhjustab beebile kaebusi. Toiduaine jõuab rinnapiima ja beebini ca 4-24h jooksul. Kunstpiima andes tuleb proovida hüpoallergilist kunstpiima. Allergiateste nii väikestel ei tehta.

Mida me tegime? Eliminatsiooni dieeti mina teha ei suutnud. Väidetavalt väheallergilist tatart suutsin järjest süüa vaid 2 toidukorda. Tegin nii, et alguses jätsin menüüst välja piimavalku sisaldavad toiduained (kohukesed, juust, piim, kohupiim, hapukoor, jäätis, viinerid, shokolaadi, või, kasiini ja vadakuvalku sisaldavad toiduaineid). Juba 2-3 päeva pärast oli beebil juba tunduvalt parem olla – sõi harvem, ei kakanud nuttes, öösel oli vähem unest äratavaid gaase, ei higistanud enam nii palju, parem tuju.

Vältisin kuu aega piima ja soja sisaldavaid toiduaineid. See oli väga raske, sest mõnikord endale tahtmatult ka libastusime, sest piima, soja ja juustu leidus väga üllatavates toiduainetes, nt vitamiinides, viinerites, saiakestes. Pidasin ka toitumispäevikut. Kui 4 ööpäeva polnud beebil enam gaase olnud ja enesetunne tundus olevat väga hea, siis otsustasime uuesti piimatooteid proovida, et olla kindlad, kas varasemad sümptomid (gaasid, kõhuvalu jne) olid ikka tingitud piimatoodetest. Seda teaduskatset oli ülimalt raske ette võtta, sest hirm, et beebil hakkab halvem oli väga suur. Samas ilma asjata nii ranget dieeti teha on ju ka jama. Ühesõnaga ühel õhtul sõin fetat, juustu ja jäätisekokteili ning minule üllatuseks juba samal ööl (ehk siis rinnapiima oli jõudnud ca 4h-ga) oli beebil rahutu uni, unest üles äratavad valusad gaasid ja hommikul kõht täiesti lahti. Hirmsad gaasid olid ka järgneval paaril päeval.

Mida süüa, kui piimatooteid ei saa süüa? Mind tõsiselt üllatas, kui paljud toidud sisaldavad piima! Alguses oli päris kurb olla, kuna tundus, et kõik meie varasemad road olid juustu, või või piimaga ning tundus nagu ma ei saagi mitte midagi süüa. Ilmselgelt pidime oma varasemat retseptikogu kõvasti täiendama. Avastasin sellise lehekülje nagu fitlap.ee. Seal on hea see, et esiteks on seal palju erinevaid piima-või misiganes muu toiduaine vabasid retsepte, teiseks valides retseptid igaks päevaks välja, teeb ta automaatselt ka poenimekirja, mida on vaja nendeks retseptideks osta ning kolmandaks ei pea muretsema, et toit koguseliselt väheseks jääks, sest vastavalt individuaalsele energiahulgale arvutab ta kui suuri portsjone peaks üks imetav ema sööma. Arvasin, et taimetoit on ülimalt kallis, aga tegelikult on hoopis juust ja piimatooted väga kallid (kõik need kohukesed, pikniku juustud, jäätised, šokolaadid jne).

Kuna piimatooted on nii paljudes toiduainetes ja selgus, et meie pisipoisil on ka loomaliha talumatus, siis ilmselgelt olin sunnitud suunduma taimetoidu maailma, et mul oleks midagigi võimalik süüa. Oleme valmistanud igasugu roogasid: mandlipiimaga smuutisid, läätsesuppe, kikerherne-suvikõrvitsa kotlete, pastaroogasid ilma koore ja juustuta, riisiroogasid kookospiimaga, putrusid marjadega. Blender on kogu aeg töös. 😀 Kui pikka aega pole midagi magusat söönud, siis ilma piimata tume šokolaad tundub juba ka täitsa maitsev, rääkimata datlitest. Mandlipiim on ka üllatavalt okei. Kikerherned, avokaadod ja hummus on mulle alati maitsenud. Uueks üllatusmaitseks on kindlasti maapählivõi!! Eks need taimetoidud võivad olla päris maitsvad, aga neid on tüütu valmistada, sest kui muidu tegi iga toidu maitsvaks juust, siis nüüd peab lisama 1000 eri maitset ja ikka ei ole tulemus päris see. Välja arvatud paar ökomöku läätsesuppi, mis on imehead!! Minu viimase aja lemmikud:

4602248010610_1
Selles sarjas on ka aasiapärane ja itaaliapärane pakisupp. Päris kaua peab küll keetma, aga need on ülimaitsvad!
4740670009717
Kuna sulajuustu ega võid ei saa ma hetkel süüa, siis see karulaugu hummus on ideaalne asendus! Nämm!
combo2
Meie lemmik maapähklivõi on Natty original krõbisev variant!

Igaks juhuks hakkasin juurde võtma ka B12 vitamiini ja kaltsiumi, sest kuigi beebi saab rinnapiimast vajaminema koguse igal juhul kätte, siis mul endal võib neist väheks jääda. Muidugi võib ka jälgida, et imetava emana saaks kaltsiumi piisavalt toidust (vajaminev 1000mg päevas), ent pigem rohkem kui vähem. Kaltsiumi soovitatakse võtta koos magneesiumi ja tsingiga. Rohkem infot siin

Kuidas edasi? Enamasti toidutalumatus/allergia ajapikku kaovad. 6ndaks elukuuks on beebi soolestik “küpsenud” ning siis võib ema vaikselt hakata uuesti piimatoodetega eksperimenteerima. Mõnedel kaob allergia täielikult 6-18ndaks elukuuks, enamikul 3ndaks eluaastaks. Muidugi lehmapiimast tehtud toidud on ülimaitsvad, aga lapse tervise nimel tuleb vastu pidada. 

Selle aastasel taimetoidu messil sai vaadata filmi “The End of Meat”, ent kuna meil oli beebi kaasas, siis ilmselgelt ei jäänud seda sinna vaatama. Ostsin selle filmi ning tegime kodus taimetoidu filmiõhtu. Filmis oli juttu loomade söömisest ja mitte söömisest. Et milline on selle mõju tervisele, ökoloogilisele jalajäljele ning moraalsest küljest. Näidati loomade tapamajades toimuvat, näidati tuleviku suundasid ehk siis maailmas laborite tööd, kus üritatakse jäljendada “liha” maitset ning räägiti koduloomade õigustest. Filmi vaadates vaid süvenesid mu eelnevad mõtted. Ega see loomade söömine õige asi ei ole ja ega tegelikult on jube teada, kuidas ja kelle hinnaga näiteks lehmapiim meieni jõuab. Tavalist elu elades ei ole aega ega ka tahtmist sellistele asjadele mõelda.

Eks see veganluse (ei söö ka loomadest saadud produkte, nt muna ja piim) levik iseenesest ole arenenud ühiskonna märk, et inimesed mõtlevad oma tegude tagajärgedele ja proovivad leida viise, kuidas ennast ümbritsevatele liikidele võimalikult vähe moraalset ja füüsilist kahju teha. Loomulikult on ka inimesi, kellele tervislikel põhjustel on veganlus ainuke sobiv viis elada ning tänapäeva diagnostika võimalused on aina paremad. Eks vaikselt ühiskond liigub sinna suunas, nt poodides on aina enam taimetoitlastele suunatud toidukaupa ning ka hinnad ei ole võrreldes lihatoodetega väga kallid. Näiteks meie ostukorvi hind ei ole üldse muutunud, pigem on isegi odavam. Ja kui kunagi hakkan pisipoisile viinerit andma, siis kindlasti vegan viinerit, sest see on väga maitsev! Ausõna!

Kuna juhuslikult on novembrikuu veganluse kuu, siis liitusin ka Eesti Veganite seltsi leheküljelt vegan väljakutsega, et saada igapäevaselt igasugu retsepte jms. Lisaks retseptidele jõuab mu postkasti ka infot.. kõige kohta, mis puutub veganlusse. Tegu on eelkõige õudusteemalise järjejutuga, kus iga päev kirjakasti potsatav järjejutt toob kananaha ihule alates tapamajades toimuvast kuni lehmade kunstliku seemendamiseni, et nad ikka kogu aeg piima annaksid ja nende kehast viimase võtmiseni. See pole igaühele! Ma ei olnud sellele kunagi lihtsalt mõelnud ja ega sellest palju just ei räägita ka. Aga mitte ainult hirmujutud! Äärmise põhjalikkusega on lahti seletatud tervisliku  vegan toitumise põhimõtted! Mind tõesti üllatab, kui läbimõeldud peab vegan toitumine olema!

Ainuke jama asi on see, et taimetoidu puhul peab nii palju sööma, mistõttu kindlasti peab jälgima, et toidukordade vahel oleks vähemalt 3h vahet, olgu siis toiduks õun või mis iganes taim.

Aga kes tunneb huvi, siis väljakutsega on veel võimalus liituda!

Vot sellised toidujutud siis seekord.

 

Neljas elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba 17 nädalat siin planeedil elanud (korrigeeriud vanus 14 nädalat). See kuu on sugulased enim kommenteerinud minu fokusseeritud silmapilku, et lõpuks ometi vaatan ma inimestele selge pilguga otsa. Esile on toodud ka mu ilusaid põski.

f16dcd12-44c8-4889-a817-92342071e968.jpeg
Loomaaias 2 päeva pärast oma 3 kuu sünnipäeva

Millegi pärast ütlevad kõik, et olen pontsakas, ent tegelikult olen täiesti oma ea beebide kohta harju keskmises suuruses, kui siis isegi tiba pisem. Pikkust on mul nüüd juba ca 63 cm (+3cm ) ja keharaskust ca 6,8 kg (+800g). Mind ennastki üllatab, et see kuu 800g juurde võtsin, sest tegin nii tissistreiki kui ka muidu sõin ööpäevas palju vähem kordi kui eelmistel kuudel.

Sellel kuul on meil kogu elu keerelnud ümber söömise. Kuu algus oli minu jaoks raske, kuna päev pärast sünnipäeva otsustasin, et mina enam ei söö. Nimelt tekitab söömine mul gaase, kõhuvalu ja üldse halba enesetunnet. Juba toidu lõhn ajas mind kurjaks, ent õnneks sai emme minust aru ja mõtles välja, mis mind vaevab, sest ega ma niisama ei jonni kunagi, alati on ikka põhjus. Pärast seda, kui emme polnud 3 päeva piimatooteid söönud, tundsin ennast juba palju paremini. Lõpuks ometi hakkas see jube kõhuvalu vaibuma. Siiski ei läinud kohe kõik nii lihtsalt, sest selgus, et lisaks piimatoodetele, ei talu minu väike kõht ka soja, loomaliha ega ka kala tooteid.

Käisime minule sobiliku rinnapiima “valmistamiseks” taimetoidumessil, sest emme hakkas minu heaolu nimel kanaliha söövaks veganiks ja oli ju vaja toidu ideid saada, et emme päris nälga ei jääks Loomulikult võttis see toiduainete katsetamine aega, ent tunnen ennast nüüdseks juba palju paremini! Täiesti gaasivaba ma veel kahjuks ei ole, ent enamikel öödel saan rahulikult magada ilma et refluks või kõhuvalu mind üles ärataks. Samuti enam ei aja söömine mind nii ebameeldivalt higiseks, kakamine ei aja mind nutma ning enam ei pea ma olema suurema osa oma ärkveloleku ajast tissi otsas lohutust otsimas, vaid saan tegeleda beebide põhilise töö – mängimise ja maailma avastamisega.

Tunnen aina enam huvi mänguasjade vastu ning oma mängukaare all võin rahumeeli 30 minutit harjutada mänguasjade haaramist. Nii mulle mänguasjad ei meeldi, et hakkaksin nende pärast kuskile roomama, aga kui nad on minu läheduses, siis miks mitte neid katsuda. Kui üksinda asjade vaatamisest ära väsin, siis meeldib mulle ka emme süles istuda ning temaga koos mänguasju või krõbisevaid pehmeid raamatuid vaadata. Suur asjade krabaja ma veel ei ole. Kui emmega vaatame me tavaliselt rahulikult paari mänguasja, siis issiga mängides on mängu lõpuks alati kõik mu mänguasjad ja raamatud kappidest välja võetud, rääkimata lauludest ja muusikast, mis issi etteasteid saadavad. Pärast issiga koos mängimist tuleb mul alati väga pikk ja hea uni.

Minu lemmik vaatamisväärsused on siiski mu vanemad. Nad teevad igasugu veidraid nägusid ja hääli, mis ajavad mind naerma ning kõdistavad mind kuigi ma ei karda kõdi. Kindla peale naljakas on ka mähkmete vahetamine ja riiete üle pea selga panek. Oma vanemate nägude nägemine teeb mul alati tuju heaks ja eriti meeldib mulle nendega jutustada. Küll räägivad midagi nemad mulle ja siis mina neile. Kuigi mulle meeldivad väga ka peeglid, siis enim meeldib mulle sealt oma emmet vaadata. Ma ei väsi üllatumast, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu täpselt samasugune naine nagu on mu ema.

1550FE9A-396D-41C8-B8B4-3A58A95A657F
Issi joonistas emmest portreed: vasakul on emme õhtul ja paremal on emme hommikul (nali!)

Sellel kuul käis meie juures unenõustaja, et anda ideid, kuidas saaks ka mu emme paremini öösiti magada. Kuigi selle kuu keskel magasin ühel õhtul oma järjestikuse rekordune – 5,5h (!), siis ülejäänud päevadel magan öösel maksimaalselt 2h kaupa, enamasti ärkan iga 1h tagant. Kuigi tean, et öösel magatakse ja hoian alati tublilt silmi kinni vahemikus 20.00-6.30, siis ei oska ma veel ise uuesti magama jääda ning vajan unetsüklite vahetumisel uuesti uinumiseks kas tissi või luti abi. Kuigi eelistan tissi, siis pidev joomine ajab mind pissile ja pissimine omakorda äratab mind üles ja siis äratab mind üles, kui mähku on juba liiga täis. Samas terve öö söömata olemiseks olen veel liiga väike. Pluss olid mul kogu aeg öösiti gaasid ja see ka ei lasknud mul magada, aga eks mu emme vaikselt nende kõigi probleemidega tegeleb. Esiteks süües toiduaineid, mis minul kehva enesetunnet ei põhjusta ning teiseks andes mulle võimalusi ise uinumist harjutada.

See eest päeval olen super magaja. Kui emme mind magusast unest ei ärataks, magaksin päeval päevaunesid kokku vabalt ka 7h. Sellel kuul hakkasin esimest korda magama õues rõdul olevas vankris. Nii kui mulle pannakse pähe pildil olev ülepeakäiv müts, siis lähevad mul silmad kinni. Kui veel ka lutt suhu pannakse (müts takistab lutil suust välja vupsamast) ja mind erinevatesse soojakottidesse pannakse, siis jään sageli magama juba enne, kui emme on jõudnud mind vankrisse tõsta. Magan õues nii lõunauinaku (11.30-13.00) kui ka pärastlõunase une (15.00-16.30). Kui on vaja kuskile kodust välja minna, siis ka kandelinas emme kaisus või kandekotis issi kaisus tuleb mul hea uni. Issi kaisus olles tahan enamasti ka lutti, aga emme kaisus olles piisab heaks unest ka lihtsalt emme lõhnast. Sedasi käisime sellel kuul näiteks loomaaias, Väike Päike pereüritusel, issiga jalutamas kui emme oli tööl ja trennis ning emmega shoppamas.

7A561633-FCEF-4144-80DC-C236A64AB253
Emmega linnas ringi toimetades tuleb lõpuks alati tudu peale

See kuu käisin esimest korda elus oma tulevase hea sõbra Raju katsikutel. Võrreldes vastsündinud Rajuga olen ikka päris asjalik tegelane juba. Võib öelda, et selle kuuga olen saanud vastsündinust päris beebiks. Näiteks kõhuli olles ei tudise mu pea enam, sest hoian seda päris kindlalt paigal ja ka süles hoides saan oma pea hoidmisega täiesti ise hakkama. Kui kuulen mingit põnevat heli, siis kindlasti vaatan sinna poole ja mu silmade järgi saab aru, mida ma vaatan. Enam ei saa mind jätta kuskile kõrgemale üksinda, sest endale üllatuslikult keeran kõhult seljale (mu raske pea enamasti juhib seda protsessi) ning seljalt külili, mis omakorda enamasti võluväel viib mind täiesti kõhuli. Need keeramised on juhuslikud ja üllatavad mind ennastki.

63141F76-E6A1-40DB-83FA-9F3355D0B85F

Kui kuu alguses jaksasin enne äraväsimist üleval olla 1h, siis nüüd jaksan päeval järjest üleval olla juba 1,5h. Söön hästi kiiresti, et mul jääks võimalikult palju aega maailma avastamiseks. Olen aina aktiivsem – selili olles siputan hästi kiiresti oma käsi ja jalgu ning naudin, kui emme minuga võimlemisharjutusi teeb. See kuu jaksasin esimest korda võimlemistunnis 40 minutit kaasa teha ilma et juba ära väsiksin ja magada tahaksin. Issiga õhtuti vannis käies naudin viimasel ajal lisaks niisama issi kõhul lebotamisele ka ujumisharjutusi. Enim meeldib mulle selili ujumine. Vees ma veel kätega ei plärtsuta.

Selle kuu alguses tabas mind suur üllatus: neid kõvasid käte nimelisi kehajuppe, mis varem sageli mulle valusalt vastu pead lõid, on täiesti võimalik kontrollida! Ja kui huvitavalt need veel ehitatud on- kummaski tuleb veel välja viis peenemat juppi! Hoian aina enam oma sõrmi avatuna. Seoses peopesade avamisega pidin loobuma oma pihkudes olevast emme juuste-ja riidekübemete kogust.

1-2 nädal möödusid mul sõrmede tundma õppimise lainel vaatamise ja maitsmise teel, 3 nädal hakkasin neid kasutama kõigest ja kõigist haaramiseks ning 4 nädal sain aru, kui tähtis on kõik haaratu otse suhu panna. Minu pettumuseks on maailm täis halva maitsega asju. Mulle ei meeldi miski peale tissi, oma käte ning hädapärast ka luti maitse. Oma näppude uudistamine ja nendega mängimine on hetkel üks mu ärkveloleku põhitegevusi. Üheks mu lemmiktegevuseks on aga vaadata, kuidas issi köögis süüa teeb ja samal ajal oma rusikat lutsutada. Köögis olles teeme me alati ka seda mängu, et issi annab mulle kõiksugu erinevaid toidu-ja maitseaineid nuustada, nt basiilikut, sidrunit, karrit vms. Päris söögi söömisest ma veel huvitatud ei ole.

Olen rõõmsameelne poiss ja nutan päeval VÄGA harva. Kui nutan, siis nutan öösiti, nt kui gaasid ei tule välja, mähe lekib, olen kaotanud oma luti ära või kõht on tühi. Päeval on võimalik mind nutma ajada siis, kui keegi ütleb mulle pikalt r-tähte. See on jube!! Kingin ennast ümbritsevatele inimestele palju hambutuid naeratusi. Seltskonnas olles pigem kuulan kui räägin.

A3EFA602-9365-4B5D-A8BB-84C7E694B462

Sünnipäeva puhul tegi emme seekord piimatoodete ja munavaba koogi. See oli šokolaadikook, milles oli mustikamoosi ning peal emme joonistatud pildiga martsipanikate. Koogi retsept siin. Külas käisid mul minisünna puhul 19-aastane tädi ja 6-aastane onu, kes ei suutnud ära imestada, kui asjalik ma juba olen. Koogil olev bambust sööv panda kujutab mind, sest see kuu oleme palju tegelenud minu toitumisega ning lisaks olen oma lähedaste arvates väga pehme, nunnu, rõõmsameelne ja tubli väike poiss. Vahepeal on küll väga raske, aga me hoiame kokku ja saame kõigist raskustest üheskoos võitu.

D7D83974-55AE-4E52-929A-6BCCF252D6DA

Beebi päevakava ja unekool (uneteemad vol 3)

Ligi 4-kuud on meie pisipoiss olnud meiega ning selle aja jooksul olen saanud päris palju beebide une kohta targemaks. Mul on kahju, et ma varem neid asju ei teadnud, sest see oleks meie elu palju lihtsamaks teinud. Kõik, kes vähegi meid teavad, siis on kursis sellega, kui kehvasti on meil olnud ööunedega ning sellest tingitud MINU ülima tuuma uneväsimusega. Postituse alguses kirjutan teekonnast päevakavani ning seejärel räägin juba põhjalikumalt Babywisest inspireeritud päevakava kohta.

Ka lähedaste ja võõraste soovitused pole olnud väga abistavad.

Näide 1: “Aga minu beebi magas juba esimest elupäevast 4h, 6h või 12h kaupa.” Tore, good for you.

Näide 2: “Aga mine beebiga õue jalutama,” Ma olen väsinud, ma ei jaksa iga päev kümneid kilomeetreid jalutada! Pluss ma tean ka, kuhu see välja viib. See viib sinna, et beebi magab AINULT siis, kui vanker liigub ja soovitavalt mööda aukliku teed.

Näide 3: “Kannata ära. Beebiiga on ju nii lühike. See on normaalne.” See on mu isiklik lemmik. Ei see ei ole normaalne.

Milles see 2. esimese elukuu raskus minu silmis siis peitus?

Esimesed 2 elukuud kulgesime täielikult beebi rütmis. Kiindumussuhte tekkeks oli/on tähtis beebi vajadusi õhust haista ning mitte lasta tal nutta. Seejuures pakkudes beebile süüa ükskõik, millal ta seda soovib ehk siis nii öelda nõudluse põhiselt. Beebi ärkas, andsin süüa, aitasin teda krooksude tegemisega ning vahetasin mähku, vajadusel kordasime seda söök-krooks-uus mähku ja riietus ringi ning beebi jäi imetades magama. Selline tsükkel kestis umbes 1,5-2h. Kogu tema ärkveloleku aeg kuluski söömisele. Vahepeal õnnestus teda paariks minutiks panna kõhuli, talle nägusid teha või juttu rääkida, ent peagi hakkas ta häält tegema, nõudis tissi ja peagi jäigi tissi otsas jälle magama. Jah, ma ootasin pärast söötmist krooksude tulekut, sest muidu pikali pannes võis kindel olla, et lähima 10 minuti jooksul oksendab ta end täis. Mees tegi KÕIK kodused toimingud, hoolitses, et ma midagi sööksin ning erinevalt mõnest teisest emast sain kiirelt ka dušsi all käidud. Beebi nutu peale ei pidanud ma seebisena kunagi dušši alt välja hüppama. Samas tundsin, et beebi vajab mind 24h, sest kunagi ei tea, millal tal on kõht tühi või tahab juua ja seega on vaja just mind. Ja ma tõesti sain ja saan kõik need 24h tundi olla koos oma nunnudusega, sest vaatamata unepuudusele ei tundu veel niipea ahvivaimustus oma titast lõppevat.

Panin algusest peale kõik beebi uned ja söömised kirja, et joonistuks välja mingisugune rütm, sest ühel hetkel on päris hea tunne oma aega kuidagi planeerida, nt arsti visiiti, võimlemistundi või külla minekut. Kahjuks seda nende 2. kuu jooksul ei juhtunudki! Isegi kui mingisugune rütm hakkas tekkima, siis beebi õhtused ja/või öised kõhugaasid rikkusid kogu seaduspära. Kui oli vaja kuskile aja peale minna, siis oli see minu jaoks meeletu stress, sest kunagi ei teadnud, mis kell beebi ärkab, sööb ning mis kell me saame hakata kodust liikuma.

Raske oli öösel toimuva tõttu. Nimelt oli tavaline, et beebi ärkas iga 1-2h tagant, et teha söök-kaka-mähkuvahetus-krooksu 1,5-2h kestev ring, ent kui tema sai juba mähkuvahetuse ajal magama jääda, siis mina sain magama alles siis, kui olin tal krooksu ära teinud ja vaikselt voodisse pannud. Jah, ta oli silmad kinni vahemikus 00-10.00, ent ta ikkagi vigises ja nõudis süüa, küll puuksutas ja mina pidin silmad lahti tegutsema! Ma ei jaksanud enne kella kolme-nelja lõuna ajal beebiga magamistoast väljuda, sest olin lihtsalt NII väsinud ja üritasin meeleheitlikult beebiga unesid kaasa magada, et vähegi energiat saada. Näiteks vahemikus 00-12.00 sain enamasti kokku magada ca 4-6h (ilmselgelt mitte järjestikku tunnid). Hakkasin väsimusest muudkui haigeks jääma.

Seda kuni selle hetkeni, kui hakkasin beebit ca 6 elunädala ajal öösiti külili imetama, ent see lõppes sellega, et kuna tiss oli kogu aeg ta nina all, siis hakkas ta topelt sageli sööma, pluss sageli ärkasime me piimaloigus, sest olin imetades magama jäänud, temal tiss suust välja kukkunud ja kõik kohad olid piima täis. Või siis oli ta pea kaudu mingil põhjusel nii palju higistanud, et kogu ta peaalune lina oli läbimärg. Koosmagamise riskide kohta hea artikkel on leitav siit. Positiivne oli muidugi see, et tänu sellele ei söönud ta enam öösiti nii korralikult, kakat ka ei tulnud nii palju (ehk siis vähem mähkme vahetusi) ning seeläbi ärkasin hommikuti üles täiesti enam-vähem tundega, vaid selline kerge auto alla jäänud tunne.

Ma ei suutnud uskuda, et see on normaalne, et 1) beebi on KOGU aeg näljane, sest juurde võttis ta mühinal ning et 2) ta magab öösel nii vähe (enamasti 1-2h kaupa). Samas andes võimaluse beebil ise päevakava teha eelistas ta segamatult terve päeva maha magada. Kõige hirmsam oli minu jaoks see, et pole võimalik öelda mingit tähtaega, et vot kolme kuu pärast saad magada 3h järjest! Et näed, siis beebi hakkab kauem magama, sest mõnel jätkub selline “trall” kuid kui mitte aastaid. Unehäired pidavat vanusega vaid süvenema, ent ma ei olnud valmis veel tihedamini öösel ärkama: 4-8x oli juba minu jaoks piisav. Kui ka päevased uned lühenema hakkasid, oli vaja midagi ette võtta.

Ühesõnaga otsisin ma teistsuguseid lahendusi “oma uneprobleemile”, sest ilmselgelt on see vaid MINU mure, beebi magas ju hästi. Tema magas ilusti 14-17h ööpäevas, mis on igati hea tulemus. Lugesin raamatuid “Nututa uni”, “Päästke meie lapse uni” ja sukeldusin internetiavarustes olevatesse unega seotud artiklitesse. Leidsin vaid infot, et beebi uni ongi ebaregulaarne, hea kui ta aru saab, millal on öö ja millal päev, unekooli ei tehta enne 6-ndat elukuud ja õhtuti võib teha kindlat unerituaali.

Uurisin, et miks osad beebid magavad öösiti nii hästi? Millega nad teistest eristuvad? Kuulates lähedaste lugusid märkasin, et sageli magavad hästi just need beebid, kellel on juba kodus õde või vend; või need, kes toituvad kunstpiimast, või kui tegu on mitmikutega. Jõudsin järeldusele, et vastus peitub kindlas päevakavas. Ilmselgelt kui kasvamas on mitmikud, siis tuleb teha kindlad söögikorrad, et kuidagigi ise ellu jääda. Samuti tuleb kunstpiima korral anda süüa vaid teatud tundide tagant, et last üle ei söödaks. Ja kui juba üks või mitu last on kodus ees kasvamas, siis enamasti on paremaks elu majandamiseks vajalik mingisugune rutiinsus, nt kes käib lasteaias, kes koolis samadel kellaaegadel. Ja tuleb välja, et beebid ARMASTAVAD rutiini.

PÄEVAKAVA

Ma poleks eales uskunud, et päevakava ja rutiin on beebile (ja ka meile) nii tähtis. Oleks ma vaid varem teadnud! Iga päev kirun ennast, et kohe beebi esimesest elupäevast sellega algust ei teinud vähemalt mingisuguselgi kujul. Nii, et kõik esmarasedad, kõrvad kikki!

Lõpuks leidsin Babywise-nimelise päevakava süsteemi, mis ütles, et on võimalik teatud ajaga panna laps öö läbi ise magama. Väidetavalt isegi beebi kahe kuuseks saades, mis tundub tõeline ulmestsenaarium, sest mina oleksin ülimalt rahul, kui saaksin 4. elukuuse kõrvalt järjest magada ka 3h. Mõnikord harva on seda ka juhtunud ja vot siis on hommikul selline energiapauk sees, et mine või Ironmanile. Lugesin lehekülgi: babywisebabywisemom, practicallyperfectbaby ning tellisin Babywise I ja II raamatud. Põhimõtteliselt on tegu vanema poolt juhitud päevakavaga, mille puhul vanem paneb paika beebile eakohased söömis- ja uneajad (raamatus kui ka internetis on palju näidis päevakavasid) ning modifitseerib neid vajadusel lapse järgi, nt kui lapsel on kasvuspurt, siis vaja tihedamalt toita jne. Eesmärgiks on anda beebile päeva jooksul kogu ööpäeva kaloraaž, et beebi ei peaks öösel tegelema söömisega. Põhiline on järgida feed-awake-sleep tsüklit ehk siis päeval pärast imetamist järgneks ärkveloleku aeg ning alles seejärel uni. See peaks ära hoidma selle, et beebi seostab und alati imetamisega ja ka krooksud tulevad ärkvel olles paremini välja.

Päevakava valik. Viimased kaks kuud olemegi proovinud päevakava juurutada. Kõige efektiivsem oleks alustada kohe, kui beebi on sündinud. Näidis päevakavad on Babywise meetodil koostatud elunädalate kaupa. Kuna meie alustasime päevakava järgimisega alles 9. elunädalal, siis meie beebi oleks pidanud magama selleks hetkeks juba 8h öösel jutti (aga tegelikkuses ärkas iga 1-2h tagant), mistõttu võtsin aluseks päevakava, mis tundus meile realistlik ehk siis söök iga 3h tagant (päevakava, mis on mõeldud 3-6 elunädalaks).

Kõige esimeseks ülesandeks oli määrata kindlad kellajad, kui beebi sööb ja magama läheb. Eriti tähtis oli hommikul päeva alustamise ja ööunne mineku kellaaeg. Sellega kaasnes esimene raske valik: kas rohkem und endale või rohkem kahekesi aega mulle ja mehele ehk siis kas panna laps hiljem või varem õhtul magama. Siiani oli ta läinud meiega koos keskööl. Ei saa ju eeldada, et laps läheb õhtul kell 20.00 magama ja ärkab järgmine päev kell 10.00 ehk siis magab 14h järjest. Otsustasin viimase kasuks ehk siis varem laps magama, mis annab meile mehega ka kahekesi olemise aja või võimaluse sõbrad külla kutsuda, ent see annab mulle vähem und, sest laps ka ärkab hommikul varem.

Viga nr 1. Ööunne imetades. Esialgu otsustasin, et on igavesti hea plaan, kui panen beebi magama ööunne imetades. Selgus aga, et see on halb mõte, sest nii mõnelgi korral võttis magama panek tunde aega, mis omakorda lõi kogu päevakava järgimise täiesti sassi. Küll jälle tuli kaka ja siis mähkuvahetus ja siis veel oksendas vahepeal ja siis uued riided ja oligi ööunne jäämise kellaaeg juba möödas. Ööune kellaaeg on aeg, kui beebi peaks JUBA magama. Seetõttu unenõustaja soovitusel muutsime beebi ööune eelset unerituaali hakates viimast ärkveloleku sööki beebile andma juba enne vanni minekut. Pärast seda muudatust jääb beebi vähemalt kuus korda nädalas magama õhtul 15 minutilises vahemikus.

FDFE2B17-E20C-435A-9A13-1BD80B661DB6

Uurisin välja, kui kaua beebid enamasti magavad kogu päeva lõikes kui ka selle, kui pikk võiks olla ööuni ja päevased lõunauned. Ei saa ju eeldada, et kui beebi magab lõunaunesid 8h, siis magab ta ka öösel veel 12h, mis teeks kokku 20h – ega ta kass ei ole! Lisaks sellele on oluline teada ka beebide ärkveloleku kestvuseid, sest beebid ei jaksa kaua üleval olla ning on vaja jälgida, et nad täpselt õigel hetkel “uneaknast” sisse lükata. Kui beebi väsib üle, siis ta hakkab nutma ja nuttes produtseerib keha stressihormoone ja seeläbi isegi kui beebi jääb magama on ta une kvaliteet kehv ja ta magab kokkuvõttes lühidalt.  Ühesõnaga uni on tähtis.

  • 2-kuune peaks magama keskmiselt 14-17h ööpäevas, millest ööuni on ca 9h ning seega jääb lõunaunedeks ca 5-7h. Ärkvel jaksab keskmine 2-kuune olla 50-80 minutit. Kauem üleval olles tekib enamasti juba üleväsimus. Kui beebi on rahumeeli kauem üleval, siis võiks juba lasta kontrollida erinevate vitamiinide, nt B12 seisu. Meil jaksas ta 2-kuuselt ükeval olla max 60 minutit, pigem 50 minutit.
  • 3- ja 4-kuune peaks magama keskmiselt 14-16h ööpäevas, millest ööuni on ca 10h ja lõunauned 4-6h. Ärkvel jaksab keskmiselt olla 60-90 minutit. 3-kuuselt jaksas ta üleval olla endiselt max 60 minutit.
  • 5-kuune beebi peaks magama keskmiselt 14-15h ööpäevas, millest ööuni on ca 11h ja lõunauned 3-4h. Ärkveloleku aeg on sellest vanusest juba suuremate indiviidide vaheliste erinevustega, enamasti 75-120 minutit.

Viga nr 2. Liiga palju päevaund. Olime varasemalt lasknud beebil päeval liiga kaua magada, mistõttu ei jätkunud tal ööseks und ja seetõttu oligi ta öösel valmis pikalt sööma. Pärast päevakava ellu viimist on ta öösel söömiseks ärgates üleval max 10 minutit. Enamasti ei järgne sellisele öisele snäkile ka mähkuvahetust. Minu jaoks on VÄGA SUUR vahe, kas ma olen öösel kell 2 üleval 10 minutit või 1,5h! Pikk tee on veel minna, ent aina enam näen, et need öised söömised on muutunud tänu päeval kaloraaži kätte saamisele aina vähem tähtsaks.

Viga nr 3. Tiss iga mure korral. Hakates hoidma pikemaid toidukordade vahesid hakkasin palju paremini eristama, millal on beebi näljane ja millal on ta lihtsalt väsinud. Seda enam, et väsinud beebi ei jaksa ka korralikult süüa. Sageli on 5 minutilise täpsusega võimalik näha, et laps hakkab väsima ja ta peab panema juba magama. Siis jääb ta magama max 5 minuti jooksul. Samuti on see kergendanud meie väljaskäimisi, sest kui lapsel on korralikult kõht täis söödetud, (ALATI mõlemast rinnast ISEGI kui tundub, et beebi sai kõhu täis, ma alguses täiega feilisin sellega arvates, et ühest rinnast piisab), siis ma tean, et isegi kui ta pärast sööki 1-2h pärast nutab, siis on see mingil muul põhjusel kui tühi kõht.

Päevakava rakendades tekkis mul mitmed küsimusi, aga tegelikult on väga põhjalikud vastused Babywise raamatus välja toodud.

  1. Mis siis teha, kui beebi ärkab unest varem ja on näljane? Kas ma siis ei anna talle süüa? Ülimalt tähtis on igal toidukorral teha “täis” söötmine ehk siis kindlasti mõlemast rinnast süüa pakkuda, et beebi saaks korralikult kõhu täis. Kui korralikult on kõht täis söödud, siis nälg ei ole põhjus, miks beebi tahab näiteks 1h pärast uuesti rinnale. Loomulikult tuleb jälgida, et vastsündinu pissiks ja kakaks ikka päevas vajaliku hulga ja selleks on Babywise raamatus eraldi peatükk, kuidas ikka imetamine käppa saada ja jälgida, et vastsündinu kasvaks. Iseenesest, kui toiduni on vähem kui 20 minutit, siis võib süüa anda. Võib ju olla, et osa päeva jooksul sööb ta iga 3h tagant, aga näiteks hommikuti tahab süüa iga 2,5h tagant. Iseenesest, kui haiglas olevad vastsündinud saavad selliste toiduaegadega hakkama, ei ole põhjust, miks 2- või 3-kuune ei saaks hakkama.
  2. Mida teha siis, kui laps tahaks lõunaunesid kauem magada? Äratada üles, et päevakava rütm saaks selgeks. Vajadusel päevakava korrigeerida enda beebile sobivamaks, sest beebi kasvab ja unevajadus ja ärkveoleku ajad muutuvad, seetõttu ongi Babywise päevakava beebi elunädalate kaupa üles ehitatud, aga annab palju ruumi variatsioonideks.
  3. Mida teha siis, kui laps magab väga lühidalt, nt 30 minutit? Minimaalne lõunaune kestvus peaks olema beebidel esimesel elukuud vähemalt 45 minutit ehk siis ärgates tuleks teha kõik endast olenev, et ta edasi magaks (vajadusel kussutades, lasta enda peal magada, kandelinas , kookonisse mähkida vms).

Viga nr 4. Beebi tahab kogu aeg süüa. Sain aru, et tegelikult ta ei taha kogu aeg süüa. Olles näinud, et meie beebi võib magada ka 4h järjest ilma toiduta, siis järelikult saab ta 3h ka päeval ilma toiduta hakkama, kui korralikult kõht täis sööta. Avastasin, et mu beebi tahab rinnale hoopis lohutuseks – tal kõht valutas – toidutalumatusest kirjutasin siin ja plaanin ka edaspidi kirjutada. 

Kuidas siis panna beebit magama?

Iga kord, kui beebi ärkab, peab olema täpselt sama situatsioon, kui oli siis, kui teda magama pandi. Ehk siis pole head sellised uneassotsiatsioonid, milles lapsevanem peab aktiivselt osalema – imetamine, kussutamine, vankriga loksutamine, autoga sõitmine jne. Paremad on näiteks valge müra (nt Myhummy), beebi tihedalt mähkimine (swaddling), pimedus, vaikus, kindel uneaeg ehk siis sisemine vajadus uinuda.

Alates 2.elukuust hakkas meie beebi aina enam jääma pärast imetamist ärkvele. See oli veider ja tekkis olukord, kus beebi oli mõnel õhtul juba 6h üleval olnud, aga ise ta kuidagi ära ei kustunud. Oli väsinud, aga ise magama jääda ei oska. Oligi aeg hakata teda magama panema, aga kuidas? Otsustasin, et käruga jalutades ma teda magama panna ei kavatse, sest 1) liikumise pealt pole lapse uni nii sügav, 2) ma lihtsalt ei jaksanud tundide viisi õues jalutada, 3) olin näinud oma õe pealt, et lõpuks ei oskagi laps teistmoodi, kui käruga mööda auke sõites, magama jääda.

Kõige suurem dilemma oli mul sellega, et kui laps ei jää magama imetades, siis kuidas ta siis magama peaks jääma? Kas ma peaksin tal nutma laskma?! Aga ta on alles nii väike?! Kussutama?! Aga siis jäängi ma teda ju 5x päevas magama kussutama?! Kas lutt on väga halb? Kahjuks või õnneks ei ütle Babywise päevakava selle kohta midagi.

Koos unenõustajaga võtsin raske südamega vastu otsuse, et esialgu jääb beebi meil magama ikkagi lutiga. Kui beebilt imetades magama jäämine ära võtta, siis hakkab ta nutma ja olemegi jõudnud erinevate unekooli lahendusteni. Esineb kaks peamist suunda: 1) Attachment parenting ehk põhimõte, et beebil ei tohi lasta nutta, kuhu kuuluvad niiöelda pehme unekooli meetodid (käpapuudutus meetod ja tooliga vaikselt voodist eemaldumine) ja 2) cry-it-out, kus beebil lastakse nutta, et ta õpiks niiöelda ise magama jääma (kas vahepeal kontrollimas käimisega või külmalt nutta laskmine).  Täiesti nututa ei ole tegelikult kumbki meetod. Unekooli ei tehta beebidel enne 4-ndat elukuud, sest.. selle kohta käiv info on vastuoluline. See, et olen pehmo ja ei talu oma beebi nuttu, sain selgeks kohe, kui beebi sündis. Hellitan lootusi, et äkki ei peagi me “päris” unekooli tegema.. Ühesõnaga jäi meile abimeheks lutt ja eesmärk panna beebi oma magamiskohta alati ärkvel olles (tema eale sobiva ärkveloleku akna lõpufaasis enne kui üle väsib), et tal oleks võimalus harjutada unne jäämist.

Minu eesmärgiks on olnud hoida elu beebi rütmis ehk siis kui me ärkame, siis on kohe söök, seejärel ärkvelolek beebi eale sobivalt (hommikuti pigem kõige lühem võimalik ärkveloleku aeg ja enne ööund pigem maksimaalne ärkveloleku aeg) ja iseseisev uni. Kaisutame me kogu päeva. Öösel magab igaüks eraldi, aga mõnikord võtan ta hommikul enda une pikendamiseks kaissu, mis enamasti tähendab seda, et ta lihtsalt tissitab tundide viisi..ja vist ka vahepeal magab.. Ja ütlen kohe, et see pole mingisugune ideaalvariant, mis meil hetkel on. Pikk tee on veel minna.

  • Ärkamine on kella 7.00 ajal. Järgneb söök, mähku ja ööriiete vahetus. Järgneb ca 45-60 minutit kestev ärkvelolek, sh beebiga jutustamine jne.
  • I uinak toimub beebi voodis. Panen ta oma “pessa”, valge müra ehk siis meil MyHummy kaisukas mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama. Mõnikord mähin ta ka teki sisse.
  • Järgmine ärkamine on kella 9 ajal. Järgneb söök, mähku vahetus, pikem ärkvelolek (ca 90 minutit) hommikuvõimlemise ning mängimisega.
  • II uinak toimub õues seisvas vankris. Panen talle soojad riided selga, MyHummy müramasin mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama.
  • Järgmine ärkamine on kella 13.00 ajal. Uuesti söök, mähku vahetus, pikem ärkveolek.
  • III uinak toimub kas õues seisvas vankris või kui kuskile minek, siis kandekotis/kandelinas.
  • Järgmine ärkamine ja söök on kella 16.00 ajal. Järgneb ärkvelolek.
  • IV uinak on enamasti jälle oma voodis, algusega vahemikus kell 17.30-18.00. Ikka MyHummy mängima, lutt suhu ja oma voodisse nohistama. Selle uinaku pikkus on enamasti kõige lühem – ca 45-60 minutit ning alati jälgin, et see oleks sellisel ajal, et ta ärkaks üles vähemalt 60-90 minutit enne oma ööund. Seega ideaalis jääb magama kell 17.30 ja ärkab vahemikus 18.15-18.30. See peaks olema uni, mis esimesena järgnevate kuude jooksul “ära kaob”. Seetōttu tihtipeale lasen tal ka lihtsalt enda süles magama jääda, nt tissitades. Ta ju nii nunnu!!
  • Kindel ärkamine kell 19.00, söök ja hakkab magama sättimine. Elutoas kallistamised, musitamised, issiga vann ja oma voodisse tudule.
  • Ööuni vahemikus kell 19.30-20.00. Öösel ilmselgelt äratamisi ei ole ning kui beebi sööb, siis jääb ta magama imetades. Beebi saab süüa kolm korda, UMBES kell 22.00, 1.00, 4.00. Kui ta ärkab vahepeal või on veel söögikorrani palju aega, siis läheb käiku pigem lutt. Kui lutt ei sobi ja ma tõesti kuulen, et ta 10 minutit muudkui rahutult lutsutab, siis ju on ikka kõht tühi ja beebi saab süüa. Vaadates kaalukasvu, siis näljas ta meil pole. 😀

Kindel päevakava on VÄGA palju meie elu beebiga aidanud. Väidetavalt magavad kindlal režiimil olevad beebid ja lapsed ööpäevas 1h kauem kui päevakavata lapsed. Lapse uni on aju arenguks ülitähtis ja ka endal on päris hea hommikul olla, kui saab öösel rohkem magada. Lisaks on kindel režiim andnud ka palju rohkem vabadust. Vähemalt mulle endale tundub nii. Kui olen beebi korralikult (mõlemast rinnast) täis söötnud, siis saan rahus anda beebi vanavanemate või mehe kätte. Isegi kui beebi hakkab nutma, siis tean, et mind pole ta eluks järgmised 1,5-2,5h tegelikult vaja, ta saab hakkama ka kellegi teise süles. Iseasi kas ma seda “vabadust” kasutan, sest ta on meil ikka imenunnu, aga hea, et see võimalus on olemas. Uhh.. see sai küll üks megapikk postitus.

Kel lapsi ei ole, siis tundkem rõõmu unest ning kel on lapsed, siis .. tehke nii, et kõik oleksid rõõmsad.

9FB3C8B2-5379-4797-9045-B3EC4535DB70

Beebielu on raske (gaasid ja uneteemad vol 2)

Viimased 2 nädalat on olnud PÄRIS hullud, nagu põrguhullud. Põhimõtteliselt päev pärast 3-kuuseks saamist otsustas meie väikemees, et on aeg alustada tissistreigiga.

Meie tissisõltlane otsustas, et talle enam süüa ei meeldi, vähemalt mitte päevasel ajal. Keset und või vahetult pärast ärkamist pooluimasena oli ta nõus sööma, aga muidu ärkvelolles peksis tissi ja sikutas nibu nagu kuri krokodill. Imes täpselt niipalju kuni rinnast hakkas piima tilkuma või lausa talle näkku pritsima ja siis oli pahane ning nuttis. Muudkui rahmeldas tissist eemale endal nägu punane. Lisaks oli ta rahumeeli 4h ilma toiduta!! 4h?! See oli enneolematu, sest varasemalt sõi ta päeval max iga 2h järel. Olin täiesti segaduses. Ühest küljest pahane, et ta laseb piimal niisama ära voolata, mina ju ei tea, kui palju seda seal üldse on, ning teisest küljest mures, et mis last küll vaevab. Lisaks sellele, kui ta üldse sõi, siis sõi ta max 10 minutit kahe rinna peale kokku varasema 20 minuti asemel. Lasin tal siis olla, küll ta lõpuks sööma hakkab. Ja hakkaski, aga öösiti!!

Õnneks on meil kodus beebikaal, sest nii sain asjal silma peal hoida. Vaadates WHO beebide kasvukõveraid oleks igati normaalne, kui ta võtaks selle kuuga juurde 500g (alguses võtavad beebid rohkem juurde, aga siis kasv aeglustub), mistõttu olin väga üllatunud, et tissistreigiga oli ta juurde võtnud ca 200g nädalas. Lugesin, et see peaks iseenesest mööduma ning vanavanaema “hea” soovituse hakata andma kunsttoitu jätsin kasutamata. Helistasin ka ITK imetamisnõustajale, kes selgitas, et tissistreigi pärast tasub muret tunda siis, kui laps kuu aja jooksul kaalus kaotama hakkab. Ja piima vähenemise pärast ei tasu ka muretseda, sest see ei kao kuskile ja rinnast piima streigi ajal välja pumpama ka ei pea. Liitusin enda rahustuseks ka facebookis oleva “Imetamine. Küsimused. Vastused.” grupiga. Nimelt olevat tissistreik selles vanuses täiesti päevakorral olev asi, mis mingi aja jooksul möödub. Tore. #üldseeimuretsenud

DB8C474B-AB86-4ED4-AC32-C074768234ED

Tissistreik pani mind kahtlustama, et ÄKKI on lapsel hoopis halb JUUA või on söömine tema jaoks kuidagi halva emotsiooniga seotud? Põhjuseid on muidugi VÄGA palju, miks võib tissisreik olla – siin link. Täiesti juhuslikult lugesin (ma ainult loengi beebide une kohta 24h), et öösel sageli ärkavatel lastel võib põhjuseks olla toidu tagasiheide ehk gastroösofageaalrefluks ja lisaks unest äratavale kõrvetustundele võib see põhjustada ka söömisprobleeme. Üldjuhul on beebidel refluks täiesti tavaline asi, millest beebid välja kasvavad, ent 40%-st beebidest 5%-l esineb refluks rohkem kui 6x ööpäevas ja põhjustab vaevusi. Näiteks ebamugavus-ja kõrvetustunne, kui toit liigub koos happelise maohappega üles suhu (osa refluksiga beebidest neelab selle massi alla nn “vaikne” refluks ning teised beebid oksendavad), söömise ajal või pärast sööki nutmine ning oma selja vibusse lükkamine (väga sarnane koolikuvaludele!), 2h pärast söömist oksendamine, toiduga pirtsutamine või toidust keeldumine, ent lutiga lepib, kehv kaalutõus, kuiv suu, luksumine. Nähes oma lapsel osasid neid refluksi sümptome, otsustasin teha kõik, et lapsel ei oleks halb olla.

Nagu olen aru saanud, siis refluksi raviks on aeg, sest ca 1.aastaseks saades on enamik lapsi refluksist välja kasvanud. Kui just beebi ei oksenda/kaka verd või tõesti ei võta söömisstreigi tõttu kaalus alla, siis ravimeid üldjuhul refluksiga beebidele ei määrata. Seda ka seepärast, et paljudel beebi refluksi juhtudel ravimid lastearstide sõnul ei aita. Ma ei imesta, kui sageli jääb see seisund üldse märkamata. Ema lihtsalt mõtleb, et näe, mu laps ei söö, pahandab tissil, sest ju mul piima vähe ja hakkab andma lisatoitu. Lisaks sellele on need sümptomid nii tavapärased, et kui perearst isegi küsib, kuidas beebil läheb, siis ei oskaks küll kuidagi erilisena välja tuua, et näe, mu laps luksub, tal kõht valutab või magab halvasti. Igal pool ju leidub keegi, kes ütleb, et see on normaalne. Lapsed nutavadki ja tegelikult laps ju kasvabki sellest tõenäoliselt välja. Lihtsalt lapse emal on võimalus lohutada oma lapse ebamugavustunnet iga öö iga 2h tagant ärgates kuni lapse 1.aastaseks saamiseni. Ilus.

74DF8895-07A2-4F6E-8C24-F5C20B6E0C69

See, et beebi pea olgu söötmisel natuke jalgadest kõrgemal ning et pärast sööki peaks last hoidma 20-30 minutit püstises asendis, olin juba katse eksituse meetodil emana ise teada saanud. Siiski lugedes eri uuringuid sain teada, et vaevusi tekitava refluksiga beebidest ca 50%-l on kas allergilised lehmapiimavalgule  (siin 2014.a Euroopa Lastearstide ajakirjas avaldatud kokkuvõte) või ei talu piimasuhkrut laktoosi. Esimene on beebidel nr 1 kõige sagedamini esinev allergia ning teine on eurooplastel üliharva esinev, pigem aasialastel, ent võib esineda ka paariks nädalaks pärast kõhuviiruse läbipõdemist. Piimaallergia korral võivad lisaks veel olla ka ekseemid, kõhulahtisus või kinnisus (rinnapiima andes ongi kaka ju kogu aeg vedel?) ning REFLUKS. On leitud, et koolikuvaludel on samuti seos piimavalgu allergiaga (siin põhjalikum artikkel, sektsioon nr 6). Eriti sellisel juhul, kui toidu tagasiheide toimub rohkem kui 30minutit pärast sööki tuleks kahtlustada pigem allergiast tingitud refluksi. Lisaks esineb toiduallergia korral ka öiseid higistamisi – jaaa, beebi ärkas viimasel ajal hommikuti ja pea all olev lina oli läbimärg ning ka süües kattus beebipea higiga!! Reaktsioon piimavalgule võivad olla kas allergiline (IgE vahendatud) ehk siis pigem naha ekseemid, allergiline nohu ja/või astma või siis mitte-allergiline (mitte IgE vahendatud, rakkude vahendatud) ehk toidutalumatus ehk siis pigem seedesüsteemi kõiksugu häirete nähud (kõiksugu kõhuvalud, gaasid jne). Ka muna allergia on beebide üks sagedasemaid.

Fakt on aga see, et piimaallergia/-talumatuse kindlaks tegemiseks peab rinnapiima andev ema loobuma kõigepealt piimatoodetest ja pidama seejuures toitumispäevikut (veel üks artikkel). 1-2 nädalaga peaksid osad sümptomid kaduma ning 2-4 nädalaga peaksid kaduma ka seedesüsteemi vaevused. Ehk siis pigem tuleks 4 nädalat elada ilma igasuguse juustu, piima, kohukeste, koorekastme, jäätise ja šokolaadita. Okei, elu ilma šokolaadi ja jäätiseta, aga ilma juustuta?! Kunsttoitu andes on vajalik anda spetsiaalset hüpoallergilist segu. Lootuses, et beebi magaks paremini olen viimane nädal olnud piimavabal dieedil. Tundub, et beebil on gaase vähem kui varem, sest varem ta hommikul ärgates puuksutas ikka väga palju, aga nüüd hommikul võimeldes ei tulegi enam puukse. Loodetavasti see parandab meie väikemehe ja minu und. Elame, näeme. Kui sümptomid leevenduvad, siis tuleb pöörduda allergoloogi poole ning kui ei leevendu, siis võin jälle piimatooteid süüa, ent hetkel tundub, et pigem ikka on tegu piimavalgu talumatusega.

Lisaks söögistreigile otsustas meie väikemees teha ka võimsa unestreigi. Tõenäoliselt tegi ta kõigepealt 3-kuu kasvuspurdi ning seejärel jätkus kohe Wonder Weeksi 3-arenguhüppe (11,5-12,5 elunädal korrigeeritud vanust) või oli see vastupidi, aga see oli kohutav! Ma ei suuda uskuda, et olen elus. Et nii vähese unega inimene ellu jääb. Ma reaalselt magasin viimased nädalad ööpäeva jooksul max 5h ning seda loomulikult 45 minuti -1h kaupa täiesti suvalistel aegadel. Okei, üks öö, aga kui sedasi on nädal-kaks järjest, siis see murrab ka tugevamad. Beebi ärkas pahuralt öösel täpselt iga 1h tagant ning päeval iga 45 minuti tagant. Tema ärkamiste järgi sai kella õigeks panna, sest nii täpselt olid need unetsüklid mõõdetavad! Ja ei tasu unustada ka samal ajal olnud tissistreiki! Ühel hetkel ei suutnud ma enam magama jääda, sest see on täiesti ahastust tekitav, kui tead, et pead NII KUI NII ärkama 30-40 minuti pärast uuesti üles. Nagu, mis mõttega ma lähen magama, et ärgates tunda ennast veel kehvemini?! Ja samas, kuigi endal on enesetunne kohutav, siis samas on beebist nii kahju, sest ta ju ka unine ja hädas, ning otsib tissist lohutust. Selline tuumamagamatus on kõige raskem asi, mida olen pidanud üle elama.  Ja kui on väsimus, siis loomulikult läheb käsi ikka šokolaadi või mõne muu võimsa energiaallika suunas, aga mitte minul, sest meil siin on piimavaba dieet ju käsil!! Ja tuleb välja, et piimavalku on isegi viinerites!! Sain ja saan raskel hetkel näiteks viinamarja või liha süüa. Kogu ärkveloleku aja muudkui lugesin beebide une kohta otsides vastuseid, et kas tõesti pole võimalik siis mitte midagi teha. Kas tõesti ta jääbki iga 45-60 minuti tagant ärkama?! Aga, kui oled NII väsinud ja aega on nii vähe, siis on raske olukorda analüüsida. Lõpuks otsustasin pöörduda beebide unenõustaja poole, et see uneasi meil ikkagi jonksu saada, aga see nii suur teema, et sellest kirjutan teinekord.

Kahjuks või õnneks on seda surmavat aega, kus ma ei saa üldse magada ja beebi on 24h minu küljes, olnud viimase kolme kuu jooksul iga kuu AINULT ca 1 nädal ning ikka nende Wonder Weekside ajal. Kuigi pean tõdema, et need hüpped on läinud üleelatavamaks, sest nüüd on beebi nõus ka ise mingi aeg mängumatil olema ja ringi uudistama. Veider on see, et kui imenädal on läbi ja mina imekombel elus, siis järgmisel päeval beebi ärkab nagu uue beebina, kes järsku oskab uusi asja teha. Ja kuigi ma tean, milllal umbkaudu imenädal peaks tulema ehk siis on oodata öiseid ärkamisi ja minu võimalust mitte magada, siis ikkagi on see iga kord nii jalustrabavalt õudne aeg, et selles olles ei ole võimalik mõelda, et ahh.. küll see üle läheb.

Peab ütlema, et erinevalt minust on väikepoiss ikka üks ütlemata rõõmsameelne ja naerusuine sell isegi kui raske öö seljataga või keeruline arenguhüpe teoksil. Nii mõnus on oma väikest kallistada, varsti ta on juba suur ja ei taha enam kallistusi, aga nii kaua kui ta on pisike, siis naudin neid hetki, kus ta tahabki lihtsalt oma emme süles istuda või kaisus olla. Täna hommikul ärgates oli meil kodus nagu vahetatud beebi, sõi ja magas nagu musterlaps ning esimest korda keeras ennast mängumatil korduvalt külili ning ühel hetkel tegi ka suure hooga esimese pööramise kõhult seljale. Loodetavasti on see õudus nüüd selleks korraks möödas. Tagantjärele mõeldes paneb täitsa imestama, et emad on nii vastupidavast materjalist tehtud. Vajadusel ei maga ning söövad vaid tatart. Respect!

Kolmas elukuu meie beebi seisukohast

Ongi möödas 3. kuud sellest päevast kui tulin siia ilma. Olen nüüdseks juba 13. nädalat vana! Olen vahepeal kasvanud – nii laiusesse (+800g, kokku 6020g) kui ka pikkusesse (+3cm, 60cm). Riideid kannan endiselt nr 62 suuruses. 

5E9EF3C9-AA55-4529-A858-BAC64DC242C7

Välimusest veel niipalju, et sellel kuul kukkusid mul pealaelt meelekohtadest osad juuksed välja nagu meestel ikka. Aga siis kasvasid uued heledad juuksekarvad asemele, mistõttu on mul pealael hetkel siilisoeng. Katsudes natuke kare nagu lühikesed juuksed ikka. Lühikeste juustega ongi parem- pole nii palav!

See kuu on olnud oskuste lihvimise kuu. Näiteks hoian juba päris enesekindlalt oma pead, mille eest saan kiitusi nii lähedastelt kui ka võõrastelt. Kõhuli olles tahan eelkõige edasi liikuda ning emme toetusel edasi roomates suudan enamasti ka oma käsi kõhu alt kätte saada. Käed on mul muutunud osavamaks. See kuu olen harjutanud ka mänguasjade kätte saamist. Kui varem tabasin neid oma kätega pooljuhuslikult, siis nüüd oma sünnipäeval hakkasin järsku oskama seda, et ikka õigest mänguasjast kinni saaksin ja kui see on käes, siis ma seda oma haardest naljalt ei vabasta. Selili olles püüan alati emme või issi pilgu, et nad mind ometi siit maast püsti või istukile aitaksid! Emme või issi süles istudes võiksin tundide viisi maailma vaadata. Ka jalgadega siputan aina jõulisemalt ning mängumatil olles kogu mängukaar liigub. Kavatsen siit maast juba peagi püsti tõusta! Ükspäev avastasin, et käsi saab suhu panna. Ja kui juba panna, siis ikka kogu käsi korraga, ei ole mõtet seada väikeseid eesmärke.

See kuu on olnud ka jutustamise kuu. Emme kutsub mind jutupaunikuks, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Tundub, et emmele väga meeldivad mu arvamusavaldused. Mulle teeb rõõmu endiselt mähku vahetus, aga lisaks sellele olen rõõmus ka siis, kui issi pärast koolipäeva koju tuleb või emme pärast ööund minuga jutustama hakkab. Proovin teha oma häälega kõiksugu häälitsusi ning olen seejuures alati väga enesekindla pilguga. Mulle ei meeldi r-täht. Mind hirmutab, kui emme või issi pikalt r-tähte ütlevad.

Isu on mul hea, endiselt maitseb väga rinnapiim. Olen muutunud söömisel kiiremaks ning saan kiiremini toidu söödud kui varem, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks niisama tissi otsas olla. Emme ütleb, et olen tissisõltlane. See on vist tõsi, sest mõnikord kui kõht on juba täis ja üritan lihtsalt tissi otsas mõnuleda, siis lähen päris närvi, kui sealt IKKA piima tuleb. See läheb kurku ja siis hakkan köhima ja olen elupahane, et miks emme seda piimakraani küll kinni ei pane?! Nii mõnus on lihtsalt olla. 11-16 korda päevas tissi otsa küsida pole ju palju? Emme arvab, et seda on palju ja üritab mind iga kord pildituks sööta, et ma kauem kui 1h ilma söömiseta vastu peaksin. Aga mulle meeldib väikeseid snäkke võtta ja niisama mõnuleda. Oskan endast päris hästi väga näljase tita mulje jätta, aga kui tiss suus, siis söön max 3 minutit ja vajun naeratus suul unne.

See kuu oleme olnud 2/3 ajast kodus, sest emme on proovinud juurutada meie ellu päevakava. Kindla režiimi paika saamine pole meie kodus kerge, sest nii vanematele kui ka mulle on rutiinsus üpris arusaamatu termin. Emme sõnul on päevakava suurimaks eeliseks see, et öösiti ma enam söömismaratone ei tee ja isegi kui ärkan, siis ega ma tegelikult väga süüa ei tahagi. Paar ampsu võtan ja siis magan edasi. Emme kiidab mind selle eest. Natuke siis meie päevakavast.

Magama hakkame sättima kella 19.00 ajal. Söön kõhu täis, vaatan ringi, üle päeva käin issiga vannis, selga lähevad tuduriided, sain uued hämara valguse lambid ja taustaks mängib valge müra. Söön veel natuke ja uinun tissi otsas vahemikus 20.00-21.30. Mõnikord ei tule see uni kergelt. Lutt vahepeal aitab unel tulla. Magan oma võrevoodis emme ja issi toas. Öösel ärkan snäkkideks iga 2h, harvem 3h, veel harvem iga 4h tagant ehk siis näiteks kell 23.00, 2.00, 5.00 ja siis äratab emme mind kell 7.00, et teha niiöelda hommikusöök, pepu pesemine ja riiete vahetus. Olen tavaliselt siis üpris uimane ja mingit mängutuju mul küll nii vara veel ei ole! Jään tissi otsas uuesti magama. Järgmine ärkamine on meil kell 9.30-10.00. Siis ronime kogu perega voodist välja, kardinad lähevad akendelt eest, valgus tuleb tuppa ja läheb mängimiseks ja jutustamiseks. Jaksan üleval olla 60-75 minutit, pärast seda enamasti väsin ära ja annan sellest ka häälekalt märku. Siit edasi läheb päev kuidas kunagi, sest emme küll üritab päevakava teha, aga mõnikord mul lihtsalt ei jätku lõunauinakute tegemiseks und. Teen päeva jooksul veel 3 uinakut pikkusega 30minutit-2h vahemikus 11-13, 14-16, 17-19. Ühesõnaga magan ööpäevas kuskil 15-16h. See pidavat olema minu eale igati kohane. On ka kehvemaid päevi, aga sellest kuidas ma 4h järjest üleval olen või päevaunest iga 10 minuti tagant ärkan, öösiti iga 30 minuti tagant ärkan või tissistreiki teen, ma parem ei räägi. Pigem lisan siia ühe pildi ilusast hetkest kui ma magan, sest ma tean, et magades on beebid kõige armsamad.

D9BCCA2C-1555-4D7B-8B8A-5446F97185B9

Reisil käisime ka, Santorini saarel. Seal käisime palju väljas söömas, ka mina sõin väljas – rannas, restoranis, autos, hotellis, iidsete varemete vahel. 10 päeva jooksul käisin nii minigolfi mängimas, põgenemistoas, sõitsin eesliga, ujusin basseinis, käisin mitmel matkal kui ka olin lihtsalt oma vanematele rõõmsameelne reisikaaslane. Ilmselgelt pole reisi õhustik päris õige koht päevakava harjutamiseks, aga oma vanemate sõnul olin väga tubli.

Selle kuu sünnipäeva tähistasime vanaema juures. Kook oli mul kohupiima- kondenspiima-toorjuustuga ning martsipani kattega. Koogile pildi ehk siis väikese ussikese joonistas mu kõige rohkem tädimõõtu olev tädi. Teised kaks tädi on mul pigem tulevasteks mängukaaslasteks. Väike ussike sümboliseerivat mind, kuna olen nii aktiivne siputaja ja ka vanaemad on öelnud mind sülle võttes, et olen hästi liikuv.

Siputaja olen seepärast, et teen vaikselt vahet neil, keda näen igapäev ja keda nii tihti ei näe. Oma emme süles võin olla väga pikalt rahulikult. Emme muudkui kallistab ja musitab mind ning kutsub mind oma nunnuks. See täitsa meeldib mulle. Mulle ei meeldi vuntsidega mehed! Nad on nii hirmsad, et hakkan neid nähes nutma. Võõraste seltskonnas olen pigem tagasihoidlik ja jutustama ei kipu. Erinevalt mu emast…

Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Päevad 5-8: Santorinil

PÄEV 5: Akrotiri varemed, Red Beach, Emporeio

Kuigi ööunne läheb meie beebi kella 20.00-21.30 vahel ja ärkab ametlikult kell 10.00, siis varasemalt ärkas ta söömiseks üles iga 1,5-2,5h tagant. Viimastel öödel on beebipoiss teinud meil järjestikuse une isiklikke rekordeid ning ka see öö polnud erand. Täna öösel magas ta ilma vahepeal söömiseks ärkamata 4,5h ning seda ilusti oma pesas! Sõi 20 minutit ja magas VEEL järjestikku 2,5h! Järgnesid 1-1,5h uned. See on ju täiesti puhkus, kui nii kaua saab ilma söötmisteta magada!!

Täna oli üks väga tuulise ilmaga päev ning üleöö oli tunne nagu saarele oleks saabunud sügis. Ärkasime kell 10, sõime ning sõitsime Akrotiri varemeid vaatama. 1600a eKr kattus iidne linn vulkaaniplahvatuse tõttu tuhaga (sealseid asukaid pole leitud – nad kas evakueerusid enne plahvatust või varjusid kuskile saarel ning on siiani tuhatolmuga maetud) ning kuna tegu näib olevat igati arenenud tsivilisatsiooniga (kanalisatsioon, mitme korruselised majad, eripärased kunstiteosed), siis arvatakse, et tegu võib-olla Atlantise kadunud tsivilisatsiooniga. Tänu sellele avastusele sai Santorini saar maailmas kuulsaks ja turistid hakkasid saart külastama. Varemetest ootasin rohkemat. Olid varemetes majad ja väga vähese tekstiga ning igavad infotablood.

Seal läheduses oli ka Santorini kuulus punane rand. Sinna oli üle kalju kõva ronimine, ent Stenile ja pisibeebile kiires tempos järgi puhkides, nägime selle ka ära. Oli punane kalju ja punakas-pruunika liivaga rand. Kuna ilm oli tuuline ja ca 19 kraadi, siis ujuma me ei läinud. Ei jätnud mulle väga kustumatut muljet. Meie musta liivaga Perissa rand on palju ilusam.

Seejärel läksime teisel päeval tehtud tuurigiidi soovitusel jalutama Emporeiosse, mis on sarnaselt Pyrgosele (nn Cultural village) Santorini traditsiooniline mäe otsas olev “kindlusega” linn st linnatänavad on nagu labürint, et vastasel oleks seda linna raskem vallutada. See linnake meeldis mulle väga. Pisikesed ja kitsad tänavad. Ilus linnake. Tegin palju pilte, aga kuna kõigil on Sten, siis tema poosepilte ma üles ei pane.

Õhtul olime hotellis, kuna tõusis ülitugev tuul. Sten käis veel meres lainetega võitlemas ning mängisime põgenemistoa lauamängu Escape Room the Game -Dentist. See oli selle firma poolt tehtud mängudest mu lemmik, kuna mõistatused olid hambaravi ja hammaste temaatikaga!! Ohh.. see tõi täitsa tööigatsuse peale!! 😊

PÄEV 6: Fira

Täna oli lisaks ööle ka päeval väga tuuline ja jahe ilm. Kuigi temperatuur näitas, et õues on 22 kraadi, siis panin nii endale kui ka lapsele tugeva tuule tõttu selga kõige soojemad kaasa võetud riided. Lapsekandmise mõttes on selline jahedam ilm muidugi parem, sest külma ilma vastu aitavad riided, ent kuuma ilmaga on raske mitte higistada isegi kui olla õhukeselt riides.

Täna oli meil sõit Santorini pealinna Firasse. Vot.. see oli ikka linn. Autod ja inimesed ja poed ja toidukohad ja muusikud ja üldse kõikjal miskit toimus. Söögikohti on samuti igasugustes hinnaklassides. Turiste oli meeletult. Väiksematel tänavatel olid inimummikud. Ma ei kujuta ette, mis siin veel tipphooajal toimub!!

Siinne riidekaup on väga ilus. Ikka sinistes ja valgetes toonides õhulised kleidid. Kui oleks suvi, siis ostaks. Aga täna oli nii tuuline ilm ja juba mõte õhukesest kleidist pani värisema. Aga oleks ilus.

C6E492E5-B68F-4554-8B91-6F63783A0689

39CD4DAD-8181-4874-8DD8-300FED9D4FB9

Koduteel käisime oma lemmik pagariärist läbi, et taas kord osta minu lemmikut maiust -baklavaad!! Ka Stenile on see hakanud maitsema. Õhtul olime kodused, et anda lapsele aega ka “kotist väljas” ehk siis aega siputada ja suhelda, sest jutustab ta meil juba päris palju!

PÄEV 7: Matk Ancient Therasse

Täna vōtsime ette vōimsa matka Ancient Thera varemetesse, mis on mäo otsas olev iidne linn. Matkarada mäe otsa hakkas meie hotelli lähedalt Perissa rannast. Kuna hommikul oli ilm väga tuuline, siis panin end soojalt riidesse. See oli suur viga! Vaatamata tuulele oli tegelikult ōues 26 kraadi! Matkarada oli lisaks kuumusele ja ebasobivale riietusele minu jaoks ka füüsiliselt tõsine eneseületus, kuna olen raseduse ja sünnitusjärgse kodus olemise ajaga ikka tõsiselt vormist välja läinud! Põhimõtteliselt oli tegu lõputu trepiga. Jõudes lõpuks (pärast 1h ronimist) mäe alt paistnud majakeseni selgus, et seal asuvad Ancient Thera kui muusemi kassad ja sealt matk jätkus. Ancient Therasse jõudes olin üle kere higine, nägu punane, riided kleepunud vastu nahka, süda peksles. Hea oli see, et sain päikest, füüsilise koormuse ning kõige tähtsam – Sten oli (minuga) rahul.

Selle hullu matka juures oli beebi Steni kandekotis ning kogu olemisega väga rahul. Mäe tippu jõudsime täpselt beebipoisi söögi ajaks. Kotist välja võttes selgus, et nii Sten kui ka beebi on kõhuti läbimärjad, ent beebit ei paistnud see häirivat. Sain keset varemeid avalikult imetada (okei, otsisime ikka tuulevaiksema ja puu all oleva koha) ning mähkut vahetada. Korralikuma riiete vahetuse tegime siis, kui jõudsime oma hotelli. Minu jaoks hea märk on see, et päris paljudel juhtudel avalikult imetades inimesed ei saagi aru, et last imetan, sest katan ta tavaliselt õhukese tekikesega. Alles kui lähemale jõuavad ja matsutamist kuulevad, siis taipavad ja lähevad kaugemale.

Kokku kõndisime sellel päeval 10,5km. Täna pidime tegema ka oma hotellist välja registreerumise, sest meid ootas teiselpool saart Imerovigli nimelises külakeses uus hotell. Oleme ka varem reisides nii teinud, et kõigepealt ööbime odavamas hotellis ja siis paar päeva kallimas hotellis. Seekord lihtsalt osutusid mõlemad üpris kalliteks, sest beebiga oli soov privaatbasseiniks ja see pole just kõige odavam lõbu. Täna oli ka meie viimane rendiauto päev. Kokku võtsime auto kolmeks päevaks ja maksis see koos kindlustusega ca 120 eurot (EASY autorent). Auto toodi meile Perissa hotelli ning autole järgi tuldi meie Imerovigli hotelli.

Meie uus hotell on tõeline ulme. No ikka nagu filmis! 3 päeva enne hotelli saabumist sai Sten meilile küsitluse, kus pidi kirja panema meie soovid. Näiteks, et millist patja me soovime (valikus oli mingi 5 erinevat, sulgedega, memory foam jne), millise firma shampoone, millist lõhna tuppa soovime (valisime lavendli), kas soovime magamajäämise soodustamiseks patjadele mõeldud pihusteid (?), kas soovime beebile eriasju, kas soovime transfeeri hotelli jne.

Hotelli saabudes tuli meie auto juurde kohe mitu inimest. Üks võttis kohvrid, teine autovõtmed, et auto ära parkida, kolmas tõi tervitusjoogid ning neljas tutvustas nii lähedal olevaid söögikohti, tegevusi kui ka tegi hotelli tutvustava tuuri – kus on spa, kus hommikusöök, kus jõusaal, kus hommikused joogatunnid, kus on kõige soojem bassein beebiga ujumiseks jne. See oli tõesti tore, et beebile oli nii palju mõeldud! Toas oli automaatne pudelisoojendaja, ujumiseks kätised ning ujumispaadike (saab lapse sinna istudes sisse panna), mitmesugused beebishampoonid, -kehaõlid ja -kreemid, hommikumantel, muidugi ka võrevoodi. Meid ootasid toas šokolaadi kastetud maasikad ning koheselt toodi ka hotelli poolt endale meelepärane kokteil. Kuna alkoholi me ei tarbi, siis tellisime endale Virgin Mohhitod. Mmmm… ülimõnus. Toaga saab ka ainult rahul olla. Voodimadrats on ülipehme – ma ei lahkukski siit toast ega voodist. Toa temperatuur on ka väga paras isegi ilma konditsioneerita. Rõdusid on kaks – üks lõunapäikese nautimiseks ning teine basseiniga päikeseloojangu vaatamiseks. Väga romantiline. Siin võiks täitsa mesinädalad veeta. Privaatbasseini vesi oli beebitermomeetriga mõõtes 27 kraadi.

Õhtul läksime soovitatud restorani nimega Avocado. Oli selline pigem viisakas koht. Kreeklastele tüüpiliselt küsiti alguses, et kas oleme teinud reserveeringu. Kui ütlesime, et ei ole, siis tegi kelner pooltühjas restoranis ringi vaadates näo nagu koha leidmisega läheb keeruliseks. Siis ikka leidis meile ühe laua. Õhtu möödudes küll tuli inimesi, ent täis restoran küll ei läinud. Kaugel sellest! Septembri lõpp pole ju siin enam tipphooaeg! Toit oli imemaitsev. Beebi oli Steni süles, alguses magas ning söögi ajal suutis Sten kuidagi osavalt ühe käega süüa ilma, et beebit täis ei tilgutaks! See on keeruline!

Kodus saime taas kord 3h last magama panna. Kogu aeg oli tunne, et no nüüd jääb magama ja siis klõps silmad lahti, nutt ja jälle kõik otsast peale. Lõpuks oli nii väsinud, hakkas lihtsalt nutma, nuttis paarkümmend sekundit mu süles, ütlesin kõrva šššš, panin luti suhu (sest sageli üleväsinuna tiss enam ei sobi), kussutasin ja jäigi sügavasse unne. Enne seda oli ta aga 3h kord rinna otsas, kord lutiga, kord juba oma voodis lutiga, siis veel paar mähkme vahetust. Ühesõnaga tralli kui palju. Lisaks reisiemotsioonidele on tal hetkel käimas ka 2 kasvuspurt Wonder weeksi järgi. Pärast seda arenguetappi peaks ta olema täitsa asjalik sell valmis, kes haarab asju ja keerab end külili ja puha.

PÄEV 8: 

Öö oli selline nagu tavaliselt. Esimene uni 3h (ehk siis see aeg, kui tema juba magab ja meie veel mitte), söök 15 minutit, siis uuesti unne 2,5h, söök 15 minutit, uuesti unne 1,5h, söök 10 minutit, uuesti unne 15 minutit, ja siis kella 7-st hommikul, kui ta uuesti söömiseks ärkas, siis võtsin ta juba enda kaissu, sest kella kümneni hommikul vigises ja sõi ta juba umbes miljon korda.

Hommikusöök oli selline nagu filmis “Üksinda kodus”, kus muudkui toodi kandikutel toitu ette. Nimelt tuleb eelneval õhtul teha menüüs olevate meelepäraste hommikusöökide juurde linnukesed ja siis tuuakse need toidud endale meelepärasel kellajal toidud tuppa. Võib ka minna restorani hommikust sööma, aga kuna meil on beebi, siis toas söömine on NII palju lihtsam! Kaks kelnerit muudkui tõid kõiki meie tellitud toite nii, et terve elutuba täitus toitudega. Olime tellinud amatööridele kohaselt liiga palju, mistõttu panime osa toidust külmkappi ja sõime seda sama toitu veel ka õhtul. Kõik oli imemaitsev. Smuutid, värskelt pressitud mahlad (greip ja apelsini), puuviljasalat, vahvlid jäätise ja puuviljadega, värske baklava, brownie, croissandid, munaroad, juustuvalik, võileivad jpm.

Üllatus-üllatus, aga ka täna oli meil plaanis matk! Matkarada kulgeb Firast Oiasse mööda kaljuserva (kokku ca 11km) ning matkajaid on siin tõesti väga palju. See on väga populaarne matkarada. Meie alustasime oma matka hotelli eest minevalt rajakeselt ja teel Oiasse oli kogupikkus ca 7,5km. Ilm oli väga tuuline (30km/h), ent soe nagu eilegi. Väga raske oli end ja beebit riidesse panna, sest ühest küljest võib tuulises kohas olla väga külm, ent tuulevaikses kohas on jälle väga palav. Matk oli võrreldes eilsega lihtne, sest ei olnud suuri tõuse. Väidetavalt kõndisime ka täna ca 10,5km.

5EFBE155-1A0C-4047-B65D-04F37EB77F86

37F2A392-1814-4587-A7F4-C0C5972DAFEA

Oiasse jõudes läksime restorani, sest esiteks oli mul väga suur janu ning teiseks oli vaja beebil ärgata ja süüa. Söödud, joodud ja mähkud vahetatud jalutasime veel natuke Oias ringi. Kuna käisime seal ka reisi teisel päeval koos giidiga, siis oli meil enamik kohti juba läbi jalutatud. Tagasi koju plaanisime tulla taksoga, ent selgus, et vabasid ootavaid taksosid ei olegi, et tuleb takso tellida. Kokku olevat saarel 37 taksot. Kuna buss just tuli, siis otsustasime proovida siinset ühistransporti. Siinsed bussid on nagu turismibussid. Kõik inimesed läksid bussi ja seejärel käis bussis ringi mees, kes müüs pileteid ning hüüdis üle bussi, kas on vaja teha ettenähtud linnas peatust või mitte. Pilet oli 1,8 eurot ja tänu kiirusele, lihtsusele ja heale konditsioneerile jäime oma sõiduga väga rahule. Ma ei kujuta bussiga liiklemist ette tipphooajal, sest juba täna oli buss puupüsti rahvast täis ning olid isegi seisukohad!

Kodus oligi beebil aeg unest ärgata, süüa ning ärkvel olla. Läksime beebiga kõigepealt spa-s olevasse sooja välibasseini. Kuna see oli kergelt kloori lõhnane, siis seal me väga kaua ei olnud. Läksime seejärel meie enda privaatbasseini, millel oli soendus pandud max peale (30 kraadi). Sisse minnes ta korra pahandas, aga siis oli vaikselt ja uudistas ringi. Veeralli lõppes kuuma dušsi all mõnuledes. Ta võiks lõputult seal sooja vee all Steniga koos istuda. Olles ööst väsinud magasin õhtuune koos beebiga. Õhtul sain jälle 2,5h last magama panna, sest korralik uni tal lihtsalt ei tulnud! Eks ma pean pärast reisi hakkama beebit õpetama ise magama jääma. Seni aga naudime veel viimaseid reisipäevi!