Päevad 3-4: Santorini rannapuhkus

PÄEV 3: Perissa rannapuhkus

Täna oli meil rannapuhkuse päev. Beebi päevakavast kinni pidamine läks meil juba päeva alguses “lappama”, kuna kell 7 ärkamise asemel magasime kolmekesi rahumeeli kella 9.30-ni. Olin öösel külili imetades magama jäänud. Ärkasin selle peale, et beebi kaisus rahmeldas rinna otsas ja kogu mu ase oli üks suur piimameri. Olin unise peaga öösel kolm korda järjest samast rinnast piima andnud ning tulemuseks oli teisest rinnast piimauputus, mille all üritas väikemees nüüd ellu jääda. Tore äratus!

A52198D2-C3F3-46D1-8A1D-68806F9EAAE5.jpeg

Seejärel sõime hommikust (beebi kord minu ja siis mehe süles) ning suundusime Perissa randa. Õues oli 26 kraadi ja mitte ühtegi pilve. Ühesõnaga päris palav, aga väikene tuul tegi olemise talutavaks. Perissa mustal rannaliival oli tõelise sütelkõndija tunne ning merre ujuma minnes pidi minema plätudega, et merre jõudes poleks jalgadest saanud kõrbenud köndid. Sellele vaatamata olid mul õhtuks jalataldadelt kiht maas nagu oleksin tõsiselt agressiivse pediküürija juures käinud! Merevesi oli 24 kraadiga jahutav. Meri läks kiirelt sügavaks ming merepõhi oli hästi veidralt limane ja täiesti sile nagu oleks basseinis.

Kuigi meie hotell ei asu rannajoonel, siis saime rannarätikud ja-toolid hotelli poolt. Täis kõht, soe temperatuur ja issi süles varju all olemine suigutasidki meie pisipoisi unne samal ajal kui mina nautisin täiskasvanulikult päikesekreemi kasutades päikese soojust. Lõunat sõime tripadvisori sõnul Perissa piirkonnas olevast 57 restoranist kõige hinnatumas, Corneri nimelises. Oli hea toit küll, aga kallim kui need kohad, kus eelmistel päevadel käisime. Mina võtsin burgeri salatiga, mees Souvlaki, crepe jäätisega, mõlemad ühe joogi ja põmm 45 eurot läinud.

Õhtul läksime nagu eile õhtulgi oma hotelli spasse, kus on eriti mõnus privaatne väike soe bassein, kuhu mahub max 1 pere korraga ja enamasti pole seal spa-s kedagi. Järsku aga ei-tea-kust hüppas spa töötaja välja ja teatas, et spa on lastele keelatud ja Sten tulgu beebiga kohemaid mullivannist välja (mullid ei töötanud), sest see on beebile ohtlik. Olin pahane ja tundsin ebaõiglust, et lastele pole lubatud kogu hotellis olev ainuke sooja veega bassein. Tubades ju ka vanne ei ole! Oleks teadnud, siis oleks broneerinud lastesõbralikuma hotelli. Samas tänaval ringi vaadates kuskil lapsi ei näe küll. Isegi noori ei näe. Kõik pigem vanemad inimesed. Võib-olla on tegu lihtsalt sellise piirkonnaga. Ega siin lastel ei oleks midagi teha küll. Isegi rannas ei saaks mängida, sest must liiv liiga kuum. Aga ebaõigluse tunne jäi hinge kriipima. Miks peab lastele asju ära keelama?! Lastele ju ka meedib spa-s käia! 😦 Sageli on täiskasvanud palju lärmakamad kui lapsed!

6593FC8D-B2C6-47D4-A398-45FAFBC83BA6

Hiljem uurisin asja ja sain targemaks, et siseruumides olev kloorine vesi suurendab beebidel OSADE uuringute järgi astmasse haigestumise riski, kuna seal on suurem risk kloori sisse hingata eriti kui veega plätserdada või kui basseinis on palju rahvast (higine keha ka kuidagi soodustab toksiliste ühendite teket). Aga midagi täiesti kindlat ei saa väita. Oehh.. ütleme nii, et elu on ohtlik. Mis teha. Peame siis last “vannitama” kraani all niikaua kuni suundume oma reisi teise ööbimisse, sest sealses privaatbasseinis peaks olema soendus. Ma ei kujutanud kunagi ette, et minust selline veejälitaja saab, aga kui laps on selline veefänn nagu meie oma on, siis lapsevanemana teed kõik, et lapsel oleks hea. Vesi on tõesti nagu mingi võluasi tema jaoks. Paned lapse vette ja kohe rahuneb maha. Naudib.

Et hallid ajurakud puhkusel täiesti kängu ei jääks, siis õhtul, kui meie nunnukas magama jäi,  mängisime mehega veel kodust kaasa võetud mõistatus- detektiivi lauamängu nimega Sherlock Holmes (inglise keelne, aga peaks Eestis lauamängupoes vist ka juba müügil olema). Lauamängud on meie hobi ja kodus on nii kiire olnud, et pole olnud aega väga mängida.  Nüüd kauaoodatud puhkusel õnnestus lõpuks üks juhtum ära lahendada. Võib päevaga rahule jääda!

PÄEV 4: Kamari randa

Tänane öö oli erakordne, kuna poiss magas järjest ilma söömispausideta elu kõige pikema une – 3,5h! Tavaliselt ta ärkab iga 2-3h tagant. Tundsin end nii värskena nagu oleksin saanud magada mitu päeva järjest. See oli kaisuuni ehk siis kuidagi oli ta jälle mulle öösel imetades kaissu jäänud. Ise veel poole silmaga vahepeal kontrollis, kas ma ikka olen ta kõrval ja magas edasi. On ikka kavalpea!

C5523E6B-2BFE-4CDE-9899-5A6B5631C065

Hommikuks olime endale broneerinud hotelli poolt kingitusena antud 15 minutit kestvad massaažid. Mõtlesime, et ahh.. see on küll hea nali. Selle ajaga jõuad lauale pikali visata, räti peale saada ja siis sama targalt uuesti massaažilaualt püsti tõusta, aga ennäe imet! Tegelikult oli see imemõnus. Massöör jõudis selle ajaga masseerida selga ja üldse polnud selline mega kiirustamise tunne.

Täna oli soe, aga hästi tuuline ilm. Õhtuks oli tuul juba täiesti tormi mõõtu – 50km/h. Siiski õnnestus mul ka täna hommikul tunnike päevitada samal ajal kui Sten magavat Aaronit vaatas. Pigem küll kandis, edasi-tagasi hotelli terriotooriumil jalutades ja mobiilist enda õppematerjale lugedes. Ei tasu arvata, et ma siin reisil olles pruuniks muutun. Mu eesmärgiks on vahetada hallikassinine “laibajume”  roosa “inimesejume” vastu. Ehk õnnestub.

Saime ka kätte oma rendiauto, mis on tilluke ja valge nagu mingi lõbustuspargi mänguauto. Kreekas on selline pisike auto ideaalne, sest esiteks on teed ülikitsad nig teiseks on siin parkimiseks alati liiga vähe ruumi. Õnneks kiirused on siin kehvade ja käänuliste teede tõttu väga väikesed, sest suurematel kiirustel tõuseks küll meie masin tuulega lendu.

Pärastlõunaks olime endale Kamari linnakesse broneerinud põgenemistoa. Oleme viimasel ajal iga kord kuskil välisreisil olles käinud ka selle riigi/linna enim hinnatud põgenemistoas ja alati on olnud üliäge. Beebiga polnud me siiani põgenemistoas käinud. Ajastasime käimise beebi une ajale ning see õnnestus! Beebi magas nii sinna sõidu (30min) kui ka kogu mängu aja (65min) minu kandelinas. Põgenemistuba oli ajarände teemaline. Mõistatused olid toredad, ent muidu oli tuba tavaline st ei olnud eriefekte stiilis liikuvad seinad/ hologrammid/ laserid vms.

Siis aga beebi ärkas ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on, aga meie oma tahab ärgates KOHE süüa! Õnneks lutt päästis meid karjuvast lapsest ning saime leida Kamari rannajoonelt söögikoha, kus oleks okei imetada.

Avalik imetamine on iga kord minu jaoks natuke ärevust tekitav. Kuigi ju üritame söögikohas leida privaatsema laua ja tekkidega rinda katta jne, aga ikka on veider rind avalikus kohas välja võtta isegi kui keegi ju tegelikult nibu ei näe. Imetamine peaks olema nii loomulik. Beebi ju tahab süüa, aga olen kuulnud lugusid, kuidas restorani omanik tuleb ja palub kliendil lahkuda või minna imetama WC-sse?! See tundub nii piinlik ja imelik. Eriti kuna siin on enamasti kelnerid mehed ja see kuidagi tekitab ka imetades ebamugavust.  Ühesõnaga lõpuks andsin lapsele esmavajaliku toiduosa ja ülejäänud osa andsin rannas leides ühe privaatsema nurga.

Kamari rand oli sarnane Perissa rannale, kus meie peatume, ent liiv oli must ja selline kiviklibune. Meie rannas pole kivisid. Sten ei suutnud suurtele merelainetele vastu panna ja käis Kamari rannas ujumas. Kindlasti on see piirkond, kus mul on hea meel, et me EI ela, sest seal iga 30minuti tagant reisilennukid mööduvad nii madalalt, et see võtab kogu puhkuse tunde ära!

Beebiga reisides on minu arvates iga käik selline väljakutse. Võib ju teha plaanid, kuhu kõik võiks minna, aga samas peab olema ka valmis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Siiski pärast seda kui lapsel oli kõht täis söödetud, mähe autos vahetatud ja pilk uudishimulik ning rahul, tundsin, et oleme valmis plaanidega jätkama. Suundusime Santorini minigolfi. Beebil oli uneaeg, mistõttu läks ta ilusti kandekotti tudule ning meie pidasime Steniga minigolfi lahingu. Kuigi temal oli väljakutsena kandekotis laps, siis tema võitis.

Õhtul oli tõeline tuuletorm, mistõttu püsisime toas ja tellisime toidu endale tuppa. Kuna beebi viimane uinak läks meil natuke kehvasti, sest ta sai ajaliselt vähe magada, siis oli ta liiga kaua kokkuvõttes üleval ja ta ööunne panek paras tsirkus. 3h jooksul jõudsin beebit korduvalt toita, magama panna, vahetada 4x mähet, laulda talle, võimelda, trenni teha ehk siis beebi kõhuli aeg. Sten omalt poolt ka laulis ja vannitas ning lõpuks pärast ühiseid jõupingutusi saimegi oma üleväsinud tita tuttu. Oli ju pikk ja sündmusterohke päev!

Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

IMG_0185[1]

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

IMG_0224[1]

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

IMG_0218[1]

IMG_0216[1]

IMG_0246[1]

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

IMG_0261[1]

IMG_0262[1]

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂

 

 

2. elukuu meie beebi seisukohast

Olen täna 10- nädalane (2 kuud + 1 nädal). Korrigeeritud vanus on mul 7 nädalat. Nädal tagasi käidud arsti visiidil kaalusin 5200g (+1,1kg) ning olin 57cm (+4cm) pikk. Kannan juba suurus 62 riideid.

4FE3360D-CAE5-4042-A240-C7B8249B0E23

Võrreldes esimese kuuga pakub mulle mind ümbritsev maailm juba palju rohkem huvi. Eriti huvitavad mind lambid, taevas, puud ning emme ja issi nägu. Vaatan sügavalt inimestele silma ning natuke aega suudan jälgida kõristi liikumist.

Väljendan iga päevaga ennast rohkem. Vastavalt enesetundele on mul iga nutt natuke erinev: kõhttühinutt, väsimusnutt, igavusnutt, ehmatus=valu=kurbusnutt, ebamugavustunde nutt. Iga päevaga naeratan aina rohkem. Kõige tõenäolisemalt naeratan siis, kui mul võetakse must mähe ära või pannakse uus puhas jalga. Selle kohta on mul koogates oma vanematele kõige rohkem midagi öelda.

Minu lemmikasjaks on vesi ja kõik sellega seonduv. Kuna mu issi on ka suur veesõber, siis meeldib mulle koos temaga soojas vannivees mõnuleda, selili vees liuelda. Soe dušš sobib ka hästi. Pepu pesemine pärast mähkuvahetust on ka üks mu lemmiktegevustest. Veesolin rahustab mind ka siis kui mistahes põhjusel meel on kurb. Issiga koos vannis käimise juures on tore veel see, et issi laulab mulle igasugu lastelaule. Sedasi soojas vees meelelahutuse saatel võin vees olla lõputult!

Selle kuu sünnipäev oli mul tagasihoidlik, kuna emme oli JÄLLE haige ja issile suured peod ei meeldi. Emme oli mul see kuu kaks korda angiiniga kõrges palavikus ja siis veel mingisuguses palavikuga viiruses. Kuigi olen väike, siis mina haigeks ei jäänud. Pidupäeva puhul oli minu sünnipäeva koogiks seetõttu pannkook, mida issi tegi emme retsepti järgi. Emmele muraka moosiga ja endale vahtrasiirupikreemiga. Kuuldavasti olid need väga maitsvad, ent kahtlen kas on midagi maitsvamat kui rinnapiim.

Viimane kuu on olnud raske, kuna peaaegu iga päev on mul kõht valutanud. Mõnikord lihtsalt need puuksud ei tahtnud tulla ja see ärritas mind väga. Selleks, et jaksaksin puuksudega toime tulla olen teinud emme soovitusel palju kõhuli trenni. Ei teagi, kas see on aidanud, et olen tugevamaks muutunud või lihtsalt vanemaks saanud, aga puuksumured on mul viimaste nädalatega ära kadunud. Viimane karmim nädal oli, kui olin 7-nädalane. Seega viimased 3 nädalat olen elu nautinud.

Süüa meeldib mulle ka. Söön alati kui pakutakse. Enamasti söön nii palju, et muutun lausa uimaseks ja jään magama. Viimasel ajal emme äratab mind üles ja tahab, et õpiksin magama jääma ilma tissita. See on segadust tekitav. Kuna pärast sööki krooksude tegemine oli mu emme jaoks väga aeganõudev ja arusaamatu õnnestumisprotsendiga tegevus, otsustasin ise juhirolli endale võtta. Olen krooksude tegemises tõeline proff nii kiiruse kui ka eri asendite mõttes.

Mis veel. Emme jaoks on mu uni hästi tähtis. Võiks isegi öelda, et see on tal mingisugune kinnisidee. Hakkan vaikselt aru saama, et öösiti magatakse ja päeval toimetatakse. Päris kindlat päevakava mul veel ei ole. Magan emme kõrval oma voodis, ent mõnikord kui olen väga pikalt öösel söönud, on emme magama jäänud ja siis on mul õnnestunud magada öösel emme kaisus. Unenäod on mul naljakad.

Issi jaoks on tähtis, et ma oleksin puhas. Tema on minu nabakontroll, sest naba kipub mul vahepeal punetama ning siis ta jälle hoolega puhastab seda. Tema ütleb, et ma olen piimalõhnane, krimpsutab nina ja ütleb, et mind peab pesema. Temaga käin ma vannis ja isegi välibasseinis ujusime koos! Tal on plaan minuga kunagi bengjit hüpata ja veel igasugu julgustükke teha, mistõttu teeb ta juba praegu minuga igasugu emme arvates beebile mittesobilike tükke, et ma ikka julge oleksin. Minule need täitsa meeldivad. Aga kui issi mind ehmatab, siis hakkan küll nutma.

Päeval olen aina enam üleval. Magan samapalju kui varem (ca14-16h ööpäevas), aga lihtsalt söön kiiremini. Oskan juba pead hoida ja lükkan end kätega vaikselt kõrgemale. Kõik kiidavad, kui tublilt ma oma pead hoian olles ise alles nii väike, aga see trenni tegemine on jube väsitav ja sageli pahandan emmega seepärast päris kõvasti. Mõnikord tuleb mulle meelde, et ma oskan end kõhuli olles ka ise külili keerata. Meeldib ka kui emme minuga võimleb.

Väljas käin ka. See kuu käisin esimest korda elus pulmas. Tseremoonia toimus rabas. Emme ja issi hoidsid hinge kinni, et ma ikka magaksin ja idüllilist rabavaikust oma ärkamishõisetega ei segaks. Magasin rahulikult. Veel käisin oma elu esimestel matustel. Ka seal hoidsid tseremoonia ja kontserdi ajal emme ja issi hinge kinni, et ma üles ei ärkaks, aga taas kord magasin mõnuga. See eest peiedel suhtlesin rahvaga ja pakkusin lähedastele oma nunnudusega lohutust. Kõik kiitsid, kui tubli magaja ma olen. Käisin ka sugulaste kokkutulekul, kus ööbisin esimest korda kodust väljaspool, mõisas. Mulle oli toodud lastele mõeldud reisivoodi, ent kuna olen nii pisike, siis issi tegi mulle mõnusa pesa hoopis tugitooli. Uni oli seal väga hea! Kahjuks enamasti magan maha kõik üritused, kuhu mind viiakse, sest kandelinas olles tuleb lihtsalt NII hea uni!

Maha ei maganud ma oma esimest vaktsineerimist. Pool rota suukaudsest vaktsiinist sülitasin välja, sest see maitses imelikult. Meningiidi vastased lisavaktsiini süstid olid kohutavalt valusad. Emme ja issi sõnul tuleb need teha, kuna minust saab reisisell ja maailmas on palju kurjasid haiguseid, millesse võin ära surra. Süst oli nii valus, et nutsime emmega koos. Issi lohutas ka. Lisaks mul pärast õhtul kumbki jalalihasesse tehtud süstekoht valutas ja oli punane. Sain paratsetamooli, läksin issiga vanni ja siis oli kõik jälle hästi. Õhtul tekkis ka palavik, emme muretses terve öö mu enesetunde pärast, aga mind see palavik küll ei häirinud ja isu oli mul parem kui kunagi varem.

See kuu käisin esimest korda ka päris trennis. Kõigepealt Myfitnessis 3-6 kuustele mõeldud beebifitnessis ning nädal hiljem ITK 0-3 kuu beebivõimlemises. Ütleme nii, et see trenni värk mulle kodust väljas väga ei istu. 5 minutit on ok, aga üle 10 minuti trenni on liiga väsitav! Lisaks ajavad mind teised kurvad beebid nutma. Ka emme arvates on beebifitness päris väsitav, sest seal teeb trenni ka tema. Pean natuke veel kasvama, et jaksaksin kauem üleval olla (söömine on ju ka ärkveloleku “tegevus”) ning siis lähen emme sunnil uuesti trenni.

Vot selline kuu siis seekord. See nädal lähen oma esimesele välisreisile. Saab huvitav olema!

 

 

Beebi gaasid ja uneteemad

Ongi kätte jõudnud 9 beebinädal! Viimane kuu on olnud tõeliselt raske!

Kurja juureks on meil olnud tavapärane väikeseid beebisid kimbutav mure – ebaküps seedesüsteemi ja sellest tingitud gaasid. Ohh.. jummel kui palju puukse on võimalik, et ühest väikesest beebist välja tuleb! Kogu see gaasitrall hakkas endast vaikselt märku andma 3. nädalal, 5. ja 6. on olnud gaaside mõttes kõige raskemad nädalad. Õnneks päris igapäev pole beebi gaasivalu käes nutnud, ent piisab paarist tunnist päeval ja ööl, et täis gaasitralli kogemus kätte saada ja olla emana täielik zombi valmis. Beebide gaasivalu tähendab siis seda, et beebi läheb näost punaseks ja täiest jõust üritab puuksu välja saada. Keha läheb pulksirgeks, juuksed ja beebi selg higiseks ja muudkui nutab. Kui puuks tehtud on beebi nagu uus rahulik ja rõõmus beebi. Puuksud on lõhnatud. Liialdamata võib ühe õhtu jooksul väljuda 100 kurja puuksu!

new-promo-spot-for-incredibles-2-shows-jack-jack-turn-into-a-little-monster-social

Gaaside vastu väga midagi teha ei ole.

Emana tahaks muidugi süüdistada D-vitamiini andmist ja mingi rohuga beebi vaevusi leevendada, ent kahjuks ei pidavat gaasirohud aitama. Siiski õnnestus meil proovida kolme eri D-vitamiini, sest minu paranoia aina kasvas, et just D-vitamiin on see süüdlane. Esimese D-vitamiini ostsime apteegist “suvalise” – Minisun D-vitamiini. Kasutasime seda 1 nädala. Kuigi esimene gaasivalu oli kolm päeva ENNE esimest korda üldse mingisuguse D-vitamiini andmist, siis kuuldes, et turul on Lactobacillus baktereid sisaldav Gefiluse D-vitamiin otsustasin seda proovida. See pidavat beebide “ebaküpsele” seedesüsteemile abiks olema. Suurt erinevust ma beebi enesetundes ei täheldanud. Ikka olid gaasid. Seejärel ühel järjekordsel ööl, kui beebi muudkui oma gaaside tõttu üles ärkas ja lohutuseks rinnale tahtis, lugesin ja lugesin ning sain teada, et ainuke tõestatud bakter, mis beebide seedetegevust soodustab on Lactobacillus reuteri, aga see Gefiluse D-vitamiin sisaldab Lactobacillus rhamnosust. Viimane on näidanud, et omab kasulikku toimet vaid lapseeas allergiate esinemise tõenäosuse vähendajana. Väidetavalt on gaasivalude korral leitud, et neil beebidel on sooles teistsugused bakterid, kui neil, kellel gaasivalusid ei ole. Ühesõnaga otsustasin hankida sellise D-vitamiini, mis sisaldaks seda bakterit nimega L.reuterit: Rela tilgad D-vitamiiniga.  Väidetavalt omab antud bakter toimet nii põletiku vastu, vähendab valu, aitab mitmel moel seedetegevusele kaasa ning lisaks vähendab hambakattu (oluline, kui peaksid tulema esimesed hambad!). Imeefekti ei ole, ent 3h järjest puuksu väljutamist pole pärast selle kasutamist enam olnud.

Olin gaasidega seoses suure dilemma ees: anda tissi või mitte. Nimelt alati kui poisil olid gaasid, siis otsis ta lohutuseks tissi. Muudkui sõi ja sõi. See olevat müüt, et beebi sagedane toitmine tekitab gaase (nn eelnev toit ei jõua ära seedida, kui juba uus toiduvaar tuleb peale) ehk siis otsustasin anda tissi. AGA loomulikult ei mahtunud talle seda piima sisse lõputult ning seejärel kippus päris palju toitu üles tulema. Ma nägin, et imemine tõesti väga rahustab teda, ent kui väikemees 2+ tundi tissi otsas võimles, siis võib vaid ette kujutada KUI heleroosaks mu nibu muutus! Ühest küljest tahad oma beebit lohutada, aga teisest küljest ei saa ju lasta oma nibusid rinna küljest ära järada! Raske südamega võtsime kasutusele luti. Olin varasemalt olnud arvamusel, et seda me kasutama ei hakka, et saame ilma hakkama. Tegi küll luti peale alguses hapusid nägusid ja siiani peab seda lutti iga natukese aja tagant suhu tagasi panema, sest see lupsab suust välja, ent mis sa hädas teed, eksole. Mõnikord ärgates keset und puuksu peale ja seepeale pahandama hakates, piisab 20 sekundist luti suhu panekut, et poiss juba uuesti magab. Gaaside puhul aitas ka see, kui panin beebile luti suhu, võtsin tihedalt endale kussutamiseks kaissu ja sositasin talle pikalt kõrva “kušššš.. kuššš..”. Sedasi max 3 korda tehes poiss rahunes ja enamasti jäi magama.

Enim on gaaside puhul aidanud intensiivne võimlemine ehk siis jalgadega kõhu suunas ringid või siis pepu kergitamine jalad koos nina suunas, et väljutada need 99+ puuksu ja seejärel tugevalt kaissu ja lutt suhu. Üks öö reaalselt mingi 1h vahelduva eduga võimlesin temaga keset ööd, puuksud muudkui tulid ja tema sedasi poolunes magas edasi. Mina olin hommikuks üliläbi, ent mul oli rõõmus ja reibas beebi. Vahepeal aitas ka enne ööunne minekut beebi kõhuli panek. Ööunne ma beebit kõhuli ei julge panna pärast teaduslikke õuduslugusid, mis mees mulle kõik ette luges. Mulle tundus huvitav, et beebide gaaside lõppemise aeg kattub suuresti ajaga, kui beebi hakkab pead hoidma ehk siis omab tugevaid kerelihaseid. Võib-olla on tugevad kerelihased abiks gaaside väljutamisel. Sellele hüpoteesile toetudes võtsin eesmärgiks, et panna beebit iga päev võimalikult palju kõhuli ennast treenima, tahab ta või ei taha. Mida paremini beebi meil pead on hakanud hoidma, seda vähemaks on jäänud ka gaasivalud. Ehk siis kui miski gaaside vastu ei toimi, siis füüsilist treeningut soovitan küll.

 

UNI

Ma ei osanud halvimaski unenäos ette kujutada, et kõik rasedusaegsed vaevused ja sünnitus on köömes võrreldes selle väsimusega, mis beebi lühikese unega kaasneb. Jah, ma teadsin, et beebi ja lapse uni saab olema üks keerulisemaid lapsevanemaks saades ette tulevaid muresid. Aga et asi on nii hull! Kas tõesti beebid magavadki nii vähe?!

Lugesin unega seotud artikleid, uneraamatuid ning sain teada, et jah, beebid magavadki meie mõistes vähe. Kogu öö magamiseks nimetatakse beebide unest rääkides 5h pikkust und!! Ja loomulikult ei tasu selllest unistada esimesed kolm kuud, soovituslikult esimesed 6 kuud. Kõikjal räägitakse, et kuni 3-kuusele beebile tuleks anda süüa millal iganes ta aga soovib, sest võib-olla on tal hoopis janu või väikese snäki isu. Ja võib olla on emal rindade piima mahutavus väike ning seetõttu peab laps tihedalt sööma. 1 kuusele olevat igati normaalne, et tema ööune pikkus on 8-10h (kokku und päeva jooksull 14-17h), aga seejuures on ka normaalne, et selle aja jooksul ärkab ta väikeseks “snäkiks” üles 2-5x ehk siis kui veab, siis saab ema magada 4-5h ning kui väga ei vea, siis 1h kaupa. Kuna rinnapiim seedub kiiremini kui kunstpiima saavad beebid, siis on igati normaalne, kui beebi ärkab iga 2-4h tagant üles. Ja nii meil täpselt ongi. Ehk siis, kui meie beebi ärkab öösel söömiseks iga 1,5-2h tagant on igati hea tulemus ja olukord võiks veel kehvemini olla. Peaksin olema rahul. Ise ma ju beebit tahtsin.

Kõige hirmsam, mida sain beebide une kohta teada oli asjaolu, et see öine magamatus võib jätkuda KAUEM kui aastani, kui just ei hakka öösiti rinnapiimaasendajat andma!! Olin/olen  ahastuses. Pärast esimest kuud selgus tõsiasi, et kui beebile on selline hakitud uni igati normaalne, siis minu jaoks mitte. Ma jäin lihtsalt haigeks. Olen olnud viimased aastad väga harva haige! Nüüd jäin aga korduvalt angiini. Ikka voodis kõrge palavikuga mitu päeva koos kogu kupatusega- antibootikumid, valuvaigistid ja muu kraam.

Lapsevanemana olen siiani beebide une kohta õppinud, et:

–  enne tähtaega sündinud beebidel on soovituslik lähtuda une graafiku jälgimisel sünnitähtajast. 

– mähet ei pea öösel vahetama iga kord kui beebi teeb väikse puuksu. Soovituslik on vahetada mähet võimalikult harva ja võimalikult öösel, sest mida hommiku poole, seda kergema unega lapsed on ja lihtsalt võivad siis üles ärgata. Ise ärkaks ka üles, kui keegi keset ööd hakkaks mul peput pesema.

– samas on tähtis hoida beebi pepu haudumisvaba ning panna enne magama minekut pepule nt Bepanthene salvi. Ise ka nutaks kakades, kui pepuvahe oleks haudumisest verine.

– ei pea iga beebi öise kääksu peale kohe reageerima. See on raske! Tasub paar minutit oodata, sest nii mõnigi kord saab beebi oma hetkemurega ise hakkama.

– võib juhtuda, et beebi ei söögi rinna otsas, vaid kasutab rinda oma imemisvajaduse rahuldamiseks. See on öösiti väga kurnav. Täiesti ok on pärast pikka tissi otsas olemist beebi rinnalt ära võtta!

– öösel tasuks aidata beebil pärast sööki krooksu teha, sest oma okse sees ärkamine pole just eriti mõnus ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on lood, aga minu beebi märkab märga kohta kohe ja annab sellest kurjalt märku.

– mähkmed võivad lekkida!! Eriti, kui beebi magab ühel küljel. Oi, kui närvi see ajab! Mähkme jalga panek ei olegi nii lollikindel! Kleepsuosad peavad kummagi jala juurest ulatuma keskjoone poole täpselt ühe kaugele. Lisaks jalgade ümber olevad mähkme “satsid” peavad ulatuma välja.

– külili imetamine hoiab öösel energiat kokku.

– teki sisse mähkimine ning ema lõhnase voodipesu/eseme panek beebi uneks beebi näo lähedale ei lase unetsüklite vahel nii kergelt virguda.

– beebid vajavad päevakava või mingisugust regulaarsust oma ellu.

Kuidas edasi? Otsustasin, et beebi 2 kuu sünnipäev on paras aeg võtta see öine ärkamine käsile. Lugedes ja kuuldes teiste lastevanemate lugusid, olen aru saanud, et ei tasu loota sellele, et ta hakkaks ise öösiti kauem magama. Lähtudes oma tervisest näen, et 100% beebi järgi kulgemine ei sobi minu jaoks. Ma suren pidevalt haige olemise ja tablettide hunniku alla lihtsalt maha. Samuti ei joo ma kohvi. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga unistan 5-6x öösel ärkamise asemel ärgata 2-3x. Sain inspiratsiooni ühest oma lemmik telesaatest “Outdaughtered” ehk “Tütardega ümbritsetud”, mis jookseb TLC telekanalil. See on saade naisest, kes sai viisikud ja kuidas ta nende kasvatamisega hakkama saab. Kui tema saab viiega hakkama, siis miks ma ei peaks ühega hakkama saama?! Tema sõnul on kõige aluseks päevakava ja rutiin ning tema on lähtunud suuresti Baby Wise raamatu põhimõtetest. Selle puhul on oluline see, et pärast toitmist oleks ärkveloleku aeg ning seejärel uinak. Suur roll on toitmise ja uneaegade regulaarsusel. Otsustasin proovi teha. Eks ma kirjuta kunagi, kuidas meil sellega läheb.

 

 

 

Beebiootuse märkmik

IMG_8291Olen juba tükk aega tahtnud kirjutada sellest, kui ägeda beebiootuse märkmiku ma valmis sain. Saades rasedusest teada hakkasin pidama 9+1 Beebiootuse kalendermärkmikku. Raseduse ajal aga tundsin, et sealne vorm ei ole üldse selline, mis kutsuks seda märkmikku kunagi uuesti lugema. ka teised rasedusmärkmikud olid sellised nii ja naa. Uurisin asja ning leidsin igasugu lahedaid ideid, kuidas teha ise üks beebiootuse märkmik (ideed on siin blogi postituses: rasedus-ja-beebiraamatud). Beebiootuse kalendermärkmik oli mulle siiski abiks ideede kogumisel, millest võiks üldse kirjutada.

Kõigepealt ostsin kolme tüüpi A5 pabereid: joonelisi (sinna iga nädal beebiootusega seotud jutud), ruudulisi (sinna tervise ja trenniga seotud info) ning valgeid pabereid (iga kuu nn kaanelehekülg).

Millest siis märkmikus kirjutasin?

ÜLDINE

  • Beebi nägemus: “Pere ja Kodu” ajakirja eriväljaandest”Beebi” leidsin toreda artikli, kus oli kirjeldatud iga kuu kohta, kuidas beebi oma vaatevinklist kõike näeb. Neid tekste kasutasin iga raseduskuu alguses. Raamatu alguses:

IMG_8292

IMG_8298

  • Igapäevane beebiootus ehk siis iga päev tõmbasin ühe päeva maha lootuses, et ehk siis kunagi jõuab õige päev ligemale. Tabeli sain siit:

https://www.babymed.com/pregnancy-calendar-and-calculator-week-by-week

IMG_8293

  • Suurimatest terviseprobleemidest igakuiselt kokkuvõte:

IMG_8294

  • Enda rasedusaegsest kaalutõusust: joonis, kus iga kuu märkisin oma kaalu ja joonistus välja graafik.

IGA KUU ERALDI

IMG_8295

Iga kuu nii nimetatud avalehele panin kuu alguses tehtud pildi ja juurde perioodi, millele see aeg vastab. Lisaks ka mõni foto sellest puuvilja või juurvilja kujul, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on ning selle kuu suurimad uudised või muutused.

Nt 2 kuu peatükki kuulub jutuke sellest, kuidas rasedusest teada saime (kus tegin rasedustesti, milline oli sellel päeval ilm, minu meeleolu, kuidas ütlesin lapse isale, kuidas ta uudisele reageeris jne). Samuti jutuke esimesest ämmaemanda visiidist (kuidas valisin ämmaemanda, miks just tema ning foto esimesest ultraheli pildist beebiga).  Veel on ühel leheküljel oletatavast tähtajast juttu – nn menstruatsioonijärgne tähtaeg ja eri ultrahelide järgi määratud tähtajad).

Kuna esimestel kuudel ma otseselt beebi tulekuks veel ei valmistunud (ei ostnud beebi asju jne), vaid üritasin toime tulla iivelduse jms-ga, siis järgnes 2. kuu juures tervise peatükk. Iga nädala juurde kleepisin fotod sellest, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on.

IMG_8303

Järgnevatel kuudel kirjutasin iga nädala kohta eraldi beebiootuse kohta. Mõnel nädalal oli midagi kirjutada iga päev ning nädala “sissekanne” oli kohe mitu lehekülge, ent mõnel nädalal oli uut kirjutada vaid paari päeva kohta. Sinna kirjutasin ka beebi liigutuste kohta, ämmaemanda visiitide kohta, lisasin fotosid beebindusega seotud ettevalmistustest, kirjutasin veidraid või naljakaid rasedusega seotud seikasid jpm.

IMG_8306

Iga nädala kohta oli eraldi terviserubriik, kuhu kirjutasin nii oma unenägudest ja tervise muredest. Eraldi oli ka trennirubriik, kuhu panin kirja trenniga seonduva.

IMG_8305

Alates 6ndast raseduskuust kirjutasin iga kuu alguses tulevase ema mõtteid eri teemadel, näiteks kas meie beebil on juba nimi või kuidas teda kutsume. Või kuidas valmistume beebi tulekuks, või kuidas minu arvates on rasedus kulgenud, mida elukaaslane arvab isaks saamisest, mida ootan ja arvan sünnitusest, milline ema tahan olla, millised iseloomujooned soovin, et laps minult ja elukaaslaselt päriks, või milline on hetkel maailm ja mida soovin, et oleks säilunud kui meie beebi suureks kasvab jpm.

IMG_8299

Kõige lõppu kirjutasin sünnitusloo ja beebi nimesaamise loo. Kuna kleepimisi oli päris palju, siis selleks, et kleebitud pildid (eelkõige need puuviljade pildid, aga ka mõned fotokast pärit kleebitud pildid) raamatut lehitsedes lahti ei tuleks lasin kogu kirjatöö sisse skännida ja raamatuna välja printida.

Edukat meisterdamist, sest pärast seda kõike lugeda on tõesti hindamatu! 🙂

1 kuu minisünnipäev

Ohh.. ootasin seda tähtpäeva väga, sest mulle meeldib tähistada! Otsustasime esimese Aaroni minisünnipäeva tähistada minu sünnipäevaga samal päeval, kuna muidu oleks pidanud 3 päeva vahega korraldama kaks pidu ja vastsündinu kõrvalt pole see kõige kergem. Järgmised minisünnipäevad teeme hetke seisuga perekesksed, ent mõtlesime, et esimese kuu ja esimese aasta sünnipäev võiksid olla kuidagi “peetud”.

Minu sooviks oli kindlasti teha ise kook. Mõte ise teha martsipani kattega ja ise joonistades kook tundus väljakutse, mida pidin proovima! Leidsin netist õpetuse, ostsin Gemossi kokanduspoest geeljad toiduvärvid, Suhkrukunsti poest valge martsipani ning meisterdamine võiski alata. Tahtsin kindlasti teha sisalikuga pilti, sest see iseloomustab hetkel meie beebit enim: rahulikult vaatab ringi, sooja vee all mõnuga tardub, vees olles meeldib enim olla nii, et ainult pea on veest väljas ja keha vertikaalselt ja keel käib ka suust palju väljas.

Kõigepealt printisin välja sobiva pildi, siis rullisin martipani (250g) küpsetuspaberi peal nii õhukeseks kui suutsin (soovituslik oli 2-3mm) ning vajutasin läbi foto ja küpsetuspaberi tikkudega piirjooned. Järgnes pintsliga värvimine (ohh.. kuidas naudin sellist pisikest toimetamist!). Seejärel katsin pildi toidukilega ja jätsin martsipani päevaks toatemperatuurile kuivama.

Koogi sisuks otsustasin teha pasha, kuna see oli ainuke magus kook, mis tundus, et võiks mulle maitseda sellise sooja ilmaga. Pärast ööpäeva pressi all olekut oligi pasha valmis ja sain sünnipäeva hommikul martsipanikihi ettevaatlikult tõsta koogile. Juurde kaunistused (lehed olid söödavad vahvlid) ja selline see meie kook saigi:

IMG_8323

Beebiga sünnipäeva tähistamine on minu arvates keeruline, kuna kindla päevakava puudumise tõttu ei ole kunagi teada, mis kell ta täna võiks magada või üleval olla. Selles mõttes läks hästi, et kuigi söötmisi tuli peo ajal ette, siis enamiku ajast ta ikkagi magas. Aaroni minisünnipäeva tähistamiseks kasutasime mündirohelisi dekoratsioone ning minule roosasid (Suhrukunsti poes on imeliselt hea dekoratsioonide valik!).

Hea idee oli kutsuda külalised eri kellaaegadel, et korraga ei oleks liiga palju inimesi. Nagu olimegi arvestanud, siis ega beebidega külalised üle 2h ei jaksanudki olla. Meeleolu tekitas ka väike viktoriin. 🙂

Eelmisel nädalal kirjutasin päris pikalt, kuidas meil oma 3.nädalase pojaga elu on kulgenud. Vahepeal on muutunud nii palju, et:

  1. Poja ripsmed on pikemaks muutunud või siis silmad on veel rohkem lahti läinud. Võtnud jätkuvalt kaalus juurde. Võrreldes madalaima sünnikaaluga on juurde tulnud 1,4kg! Nüüd siis kaaludes juba 4,1kg!
  2. Hääl on läinud veel valjemaks. Vaid ärkvel olles ringi uudistades on ta vaikselt, süües ja magades teeb ta igasugu hääli – karu moodi mõminad, dinosauruse möirged, niutsumised, urinad jne.
  3. Gaasid on, aga ta saab nendega ise suure puhina saatel üldiselt hakkama, seda ka läbi une. Kriiskavat nuttu pärast Gefiluse D-vitamiini andmist pole enam olnud.
  4. Öösiti magab regulaarsemalt (iga kord 2,5-3h). Ei ärka täielikult üles söömise ajal, vaid on silmad kinni ja vaikselt nosib kõhu kiirelt täis. Viimane silmad lahti ärkamine on öösel kella 12-1 vahel ning järgmine silmad lahti ärkamine on hommikul kella kümne ajal.
  5. Mõnikord vaatab otsa ehk siis fikseerib pilku ja siis jälgib hoolega rääkija suud.
  6. Viimasel ajal ajab päris palju piima välja, aga loodetavasti see on ok, kui kaal ikka suureneb ja beebi ise on rõõmus ja rahul.

Kingiks soovisime pojale mähkusid, sest neid läheb meil VÄGA palju! Olen kergelt paranoiline, et pepu läheb beebil punaseks ja hakkab valutama, kui must mähe peaks liiga kaua beebil jalas olema. Seetõttu 10 mähet läheb meil päevas kindlasti, kui mitte rohkem. Meie lemmikmähkuks on pärast eri firmade mähkmete proovimist ülekaalukalt Huggies! Saime kingiks päris palju Huggies mähkmeid! 🙂

IMG_7995

Lisaks mähkudele sai meie poja kingiks veel pingviini jonnipunni, pehme kõristi, imepehme hobuse, tekikese ja raamatu. Varsti läheb mängimiseks!

Üldiselt ikka sööb, magab, puuksutab ning on seejuures imearmas. Selline see vastsündinu elu juba on. 🙂

 

 

Elu (meie 3-nädalase) vastsündinuga

Täna on minu ametlik sünnituse tähtaeg, ent mina sain oma “aarde” kätte juba ligi 3 nädalat varem. Ligi 3 nädalat olen saanud hoida oma suhkruvatilõhnalist imearmsat pojakest! Oma laps on ikka imeline, iga päev muudkui imestan üha uuesti ja uuesti kui armas ta on, kui väike ja täiuslik. Tema imehea beebilõhn ja pehmed juuksed. Mmmm.. ma muudkui kallistan teda ning olen lummatud ta nohisemistest, suurest hambutust naeratusest ning üldse sellest kui rahulik beebi ta on. Meil on temaga vedanud. 

IMG_8162

Lapsevanema roll on olnud minu arvates väga põnev, kuna kunagi ei tea, mis päev endaga tuua võib. Kui juba hakkad millegagi ära harjuma, siis järgmisel päeval on beebi uute tujude ja muredega. Eks see ole teisest küljest ka raske, sest kogu aeg peab kohanema ja just siis, kui arvasid, et täpselt tead, kuidas näiteks beebit magama panna, siis järgmine päev need varasemalt 100% toiminud võtted enam ei toimi.

Ma arvasin, et ema roll vajab õppimist, ent kui beebi käes, siis tuli kõik kuidagi väga loomulikult. Piima hakkas rindadest voolama ojadena juba beebi esimesel elupäeval, kohe oli soov olla (kogu aeg) beebi juures ning hoida teda võimalikult enda läheduses, pidev soov kontrollida, kas temaga on kõik hästi (öösiti valgust andev siilike, et ikka teda näeksin) ning nutule kiirelt reageerida (enda beebi nutt on üllatavalt häiriv). Sünnitusjärgset depressiooni tundub, et mul ei ole, ent emotsionaalsem kui tavaliselt olen küll. Eks unetus teeb ka oma töö.

Esimene päev beebiga oli imelihtne, kuna ta terve päeva põhimõtteliselt magas maha. Kui ta ärkas (päeva jooksul 4 korda), siis vahetasin mähet, andsin natuke süüa ning juba ta magas edasi nagu karuott. Kuna ta esimesel päeval nii palju magas ja muudkui kakas mekooniumi (must pigi taoline kaka), siis teise päeva hommikuks oli ta kaotanud 7% oma kehakaalust. Õnneks tuli mul piim rindadesse väga kiirelt (juba raseduse viimastel nädalatel rindadest piima tilkus, 24h pärast sünnitust oli juba piimauputus) ning seetõttu sain oma pöialpoisile piisavalt sööki pakkuda.

Teisel elupäeval oli tõsine imetamisralli, kuna kaalukaotuse tõttu ning lisaks kuna ta kaalus alla 3kg, siis pidime teda toitma iga 2h tagant. Lugesin sünnitusmajas imetamisloengu konspekti ja üritasin teha nii nagu loengus räägitud. See tähendas siis seda, et kõigepealt võtsime tal üles äratamiseks riided seljast ja söötsin teda ca 30 minutit kummaski rinnast, vahetasime mähet ning seejärel ca 1h pärast pidime juba uuesti ta söömiseks üles äratama. See oli paras katsumus, kuna uni oli tal tõeliselt magus.  Ka söötmise ajal muudkui mudisime ta kõrvu ja varbaid, et ta keset söömist magama ei jääks. Tehes ka ühe kontrollkaalumise ehk siis paljalt kaalumine enne ja pärast söömist – saime üheks söögikorraks 40g, mis olevat väga hea tulemus (beebid võiksid juurde võtta 20-30g päevas). Kolmandaks elupäevaks oli Aaron juba oma sünnikaalus (2943g) ja tänu sellele saime haiglast koju.

Päevakava (uni ja ärkvelolek) on öösel olnud hektiline (vahemikus 00.00-08.00). Öösel magab ta minu voodipoole kõrvale pandud võrevoodis ning olen proovinud toita peamiselt istudes, et vältida ise magama jäämist. Öösiti oleme proovinud ööpäevarütmi harjutamiseks olla vaikselt, toa pimedaks teinud ning võimalikult vähe beebiga suhelnud. Sellele vaatamata on millegi pärast tema lemmikud söögimaratonid just öösiti, mistõttu olen zombi kuubis. Vastsündinuga on minu arvates kõige raskem tulla toime hakitud unest tingitud väsimusega, sest öösiti iga 1-2h tagant ärgata, 1h beebit sööta-krooksutada-mähkut vahetada- mõnikord samad asjad 2x läbi teha, pole kerge. Ma imestan, et näen nii palju unenägusid, sest need peaksid ilmnema sügavas unefaasis.

Olen kuulnud, kuidas mõni ema imetamisel samal ajal edasi magab. No, mul see kuidagi ei õnnestu, sest poole silmaga pean jälgima, mis ta seal tissi otsas teeb- olema valmis kiirelt reageerima, kui ta seal piima sisse ära uppuma hakkab ja vajadusel varvast mudides üles äratama, sest kui ta sööb vaid 5 minutit (saades vaid nn eelpiima ja “rasvast” piima ei saa), siis seetõttu ta ka magab tavaliselt mitte üle 1h. Kui facebook läbi loetud, siis olen lugenud nii beebidest blogisid, vastsündinu eest hoolitsemise nõuandeid, imetamisest kui ka sünnitusjärgse taastumise kohta. Küsimusi on nii palju!

  • Kaua lapsele rinda anda? Kas anda ühel söögikorral mõlemast rinnast? Millal aru saada, et laps on saanud rinnast ka rasvarikkama järelpiima? Millised on parimad imetamisasendid?
  • Kuidas tähistada lapse minisünnipäevasid? Kuidas jäädvustada lapse kasvamist?
  • Kui palju beebid iga kuu kasvavad? Mida ütleb WHO kasvukõverate jälgimise kohta? Mida selle teadmisega peale hakata?
  • Kaua beebid tavaliselt magavad? Millal hakkavad beebid kauem magama? Mida saab ise teha, et ööpäevarütm beebil selgeks saaks?
  • Millal tekivad beebidel gaasid? Mis tekitab gaase? Mis aitab gaaside vastu? Kas D-vitamiin tekitab gaase? Milline D-vitamiin ei tekita gaase?
  • Millised oskused beebi igal elukuul omandab?
  • Millised on hällisurma põhjused ja riskitegurid? Kuidas ennetada?
  • Kas beebi võib magada kõhuli? Külili? Selili?
  • Kas söömisjärgselt krooksu tegemine on teaduslikult põhjendatud? Kuidas krooksu on parim teha?

Ühesõnaga küsimusi mul jagub ning esimese kolme nädalaga hakkavad vastused vaikselt saabuma. Tundub, et lapsevanemaks olles küsimused ei lõppe eales. Lugemine aitab mul öösel keset imetamist mitte magama jääda. Nii mõnigi öö, eriti vahemikus kella kolmest viieni üleval olles tunnen end nii väsinuna, et ühel hetkel tekib iiveldus. See on ikka täiesti uue taseme väsimus!

sleep7

Kasutan “feed baby” nimelist mobiili äpp-i, mille järgi on hea arvestada kaua ta juba maganud on ning hoida ajaliselt kummaski rinnast söötmine tasakaalus. See on alguses tasuta, aga siis maksab ca 7 eurot. Mõni päev on tunne nagu oleksin terve päev ainult imetanud, ent kui vaatan äppi, siis lohutab teadmine, et tegelikult imetasin näiteks AINULT kolm tundi. Või on hea arvestada, mis kell ta umbkaudu peaks ärkama.

Enamikel päevadel on mul raske saada voodist välja enne kella kolme päeval, sest olen proovinud oma zombi olekut leevendada beebiga lõunauinakuid kaasa magades. Üksinda rääkimata siis teise väikese mudilasega vastsündinu kõrvalt toime tulla tundub mulle mission impossible. Tänu sellele, et Sten on kodune ja teeb hea meelega kõik kodu asjad (pesu pesemine, kodu koristamine, poodi ja turule minek, toidu tegemine), võib siiski öelda, et mu elu on nagu lillel.

IMG_8251
Hommikusöök voodisse

Päeval magab Aaron tavaliselt 2-2,5h (kokku päeva jooksul 14-17h), sööb kummaski rinnast (ca 15-30 minutit korraga – päeva jooksul kokku ca 4h), teeb krooksud ja puuksud, vahetame mähku ja seejärel saabub uuesti uni. Olen püüdnud jälgida, et ta sööks alati vähemalt 10 minutit, teeks krooksu ning seejärel mähkinud teda teki sisse.  Mõnikord kui ta hakkab vigisema on piisanud sellest, kui olen teda lihtsalt tugevamalt mähkinud (ta ju siputab oma jalgadega ja sageli siputab teki endalt pealt). Oleme harjutanud kohe algusest peale, et vaikus poleks päeval une juures oluline – tolmuimejaga tõmbamine rääkimata kõva häälega rääkimisest või külalistest. Enamasti magab ta päeval seal toas, kus parasjagu ka ise enim toimetame.

Esimesed 10 päeva vastsündinuga olid imelihtsad, kuna iga kord kui teda toitsin langes ta “piimakoomasse” ning magas häirimatult 2-2,5h. Nüüd kaks-kolm korda päeva jooksul ei saabugi pärast söömist enam “piimakooma” vaid silmad jäävad suurelt pärani ja tegevus võib alata. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta üleval ja tahab jälgida ennast ümbritsevat maailma. Tavaliselt jaksab ta üleval olla ca 30-60 minutit (max üleval oldud aeg koos söötmistega olnud 2,5h). Alates 4-ndast elupäevast oleme igapäevaselt pannud beebit ka kõhuli (max 3 minutit), et ta saaks treenida oma kaela-ja kerelihaseid. Mulle üllatavalt ei aja see teda nutma ning ta tõesti pingutab oma kaela hoidmisega nii kuis jaksab. Lisaks meeldib mulle teda hoida enda kõhu vastas ning siis ta ka treenib oma kaela-ja kerelihaseid.

Nutmine. Arvasin varem, et beebid riiete ja mähkme vahetamisel alati nutavad. Seetõttu olin väga üllatunud, kui sünnitusmajas esimest korda üliaeglaselt ja kobalt beebil mähet vahetades oli ta väga rahulik. Ei mingit nuttu. Riiete vahetus ja mähkmete panek on siiani tema jaoks täiesti normaalsed tegevused, mis teda nutma ei aja. Kuigi enamasti ta pigem vigiseb, siis mõnikord on kuulda ka nuttu ja hääl on tal vali. 😀

  • 60%-l juhtudest vigiseb ta siis, kui kõht on tühi või ta ei saa aru, kus pea poolel parasjagu tiss on või ta ei saa aru, et tiss on juba suus. Kuigi üritame tabada ta kehakeelest näljasuse märke (suuga otsimine, käe imemine) enne kui ta nutma hakkab, siis mõnikord lihtsalt on vaja kõigepealt vahetada mähe ja alles siis anda sööki (rinnal olek ju uinutab).
  • 35%-l kordadest nutab ta puuksu või kakamise ajal olles ilmselgelt häiritud enda igati normaalsest seedetegevusest. 11. elupäeval oli Aaronil esimest korda gaasid – laps tõmbus pulksirgeks, läks näost punaseks ja nuttis kuni väljus kauaoodatud puuks. Ka varem oli ta oma seedetegevusest häiritult nihelenud ja natuke vigisenud, ent see oli esimene korralik nutt. Õnneks mitte väga pikalt. Olles nüüd kolme nädalane on gaase olnud veel ning seetõttu on ta uni üpris häiritud, mistõttu sagedased on ka 1h pikkused uned või mitmed tunnid üleval olemised, kuna gaasid äratavad magusast unest üles. Viimastel öödel oleme avastanud, et väga aitab, kui enne ööunne suigumist panna beebi kõhule – siis tulevad kõik gaasid välja ja uni on olnud kordades rahulikum kui varem.
  • 5%-l on nutu põhjuseks silmade puhastamine, mida teeme päris usinalt. Nimelt on ligi pooltel vastsündinutel pisarakanal mittetäielikult arenenud ning seetõttu silmavedelik koguneb ja moodustub rähm. Seda siis hoolega steriilsete marlilappide ja füsioloogilise lahusega puhastame, et silm põletikku ei läheks. Pärast kahte nädalat puhastamist on lõpuks Aaroni silm peaaegu täiesti rähmavaba ja tundub, et pisarakanal on lõpuks enam-vähem tööle hakanud.

Hügieen. Hügieeniprotseduuride eest vastutab meil peamiselt Sten. Tema tegeles nii nabaköndi puhastamisega (nabakönt tuli Aaronil ära juba 3ndal elupäeval) kui ka silmade puhastamisega. Pepu pesemised teeb samuti Sten. Loodetavasti saan mina ka selles ükskord osavamaks enne kui beebi juba väga raskeks muutub. Vannis on Aaron käinud samuti alati koos Steniga, sest mina ei või sünnitusjärgselt vanni minna päris mitu nädalat. Suure unimütsina on poja paar korda oma und jätkanud ka vannis olles. Sten peab meeles ka D-vitamiini võtmist (vajalik anda beebile alates 2.elunädalast).

Õues käimine. Esimest korda värsket õhku hingama viisime oma poja teisel elupäeval, kui jalutasime beebit kandelinas hoides sünnitusmaja territooriumil. Kandelinas olemine väga meeldib talle – ikkagi emme  lähedal. Kandelinas olles on tal alati nägu ja pea linaga kaetud olnud ning ka vankris olles oleme hoidnud beebi võimalikult kaetuna, siis ei ole ka  ohtu, et keegi võõras tuleks beebit uudistama. Lähedased on saanud beebit puutuda vaid siis, kui on terved ja käed korralikult ära pestnud. Hirmujuttudele vaatamata oleme käinud oma beebiga ka rahvarikastes kohtades, nt Ülemiste keskuses emmele jalanõusid ja bikiine ning Solarises beebialbumeid ja -raamatuid ostmas, Stockmannis toidupoes. Oleme käinud väljas söömas ka restoranides ja kohvikutes – sinna olen eelistanud minna pigem vankriga, et ma ise süües last toiduga täis ei lödistaks. Beebit sülle võttes olen alati enne käed kas ära pestnud või kasutanud antibakteriaalseid salvrätte. Oma käigud oleme sättinud beebi une ajale. Ükskord jäime 5 minutit hiljaks ja reaalselt jooksime nutva lapsega kodu suunas kuni minu emasüda murdus, ma beebi vankrist haarasin ja kiirelt talle toitu pakkusin. Elame päev korraga, ent iga päev üks kodust väljakäik on olnud täiesti tehtav. Ma läheks vist päevad läbi kodus istudes lihtsalt hulluks. Rõõmus emme on rõõmus beebi. Meie beebiga oli läbi räägitud juba kõhus olles, et elu meiega on üks pidev seiklus ning vaikselt kodus istumist meiega koos ei ole. Hetke seisuga on meie beebi esimesse eluaastasse planeeritud ca 3 kuuliste vahedega 4 välisreisi: Kreeka (Santorini saar), Hispaania (Tenerife saared), Austria ja Araabia Ühendemiraadid (Dubai). Eks paistab, kui suur rännusell ta meil on.

Beebipildistamisel tehtud fotod meie nunnust pojakesest:

IMG_8214
7 päeva vanune

Kokkuvõttes ütleksin, et elu meie kolme nädalase vastsündinuga on lihtne päevasel ajal, ent mitte öösiti, ent kõik ei peagi lihtne olema, kui autasuks on niivõrd armas ja kallis väikemees.