Meie jaanuar 2019

Kuu alguses olnud Tenerife reisist ja haige olemisest toibununa oleme vaikselt tagasi oma igapäeva rütmis, mis on väga mõnus. Kodus on väga hea olla. Lapsega kodus on väga hea olla. Veel parem kui ka Sten on kodus.

Kõige tähtsam uudis on  meie elus kindlasti see, et meie Väikemehest on saanud pärast suuri pingutusi lõpuks supermagaja! Magab hästi nii päeval kui ka öösel. Läheb kell 19.30 ööunne ja ärkab kell 7.30. Vahepeal sööb öö jooksul 2x 10minutit. Korra vahetan ka mähet. Ma ei tea, kas need on meie unekooli viljad või rohke vitamiinide ja mineraalide teene, mida tablettidena sisse söön (sh B12, D-vitamiin C-vitamiiniga, Kaltsium, imetava ema kompleksvitamiinid) või range toidu piiramine, et Väikemehel gaase ei oleks või oma toas magamine. Ühesõnaga see toimib. Ja tänu pikale ööunele on elu PALJU rõõmsam.

Kuigi eks päevad väikese lapsega on erinevad. Kuigi teen enda arvates kõik ühtmoodi, siis kord on ta terve päev naeratus kõrvuni ja teine päev ainult pahandab ja nõuab. Pahandab, sest tahab edasi liikuda, aga roomamine on selline.. maa kündmist meenutav pigem tagasipoole viiv liikumine. Kord sööb suure isuga ükskõik mis püreed anname ning teine kord ei võta oma lemmikut mangopüreed suu sissegi. Üritan võtta vabalt, minna vooluga kaasa. Mõista. Olla toeks. Ega pole lihtne nii väike olla.

eed2b4ca-a0b1-4fd4-8772-9578d6ae8a1a

Ta on järsku meil kuidagi eriti ägedaks ja asjalikuks muutunud. Varem oli tita, aga nüüd on nagu päris laps kohe. Vaatab nii arusaaja pilguga otsa, muudkui tahab kõike haarata, naerab ja laliseb. See kõkutav naer iga asja peale on üliarmas. Eriti Steni naljade. See teeb mind armukadedaks, sest enamiku ajast olen ju mina temaga. Lisaks on mul tunne, et ta on hakanud jutust aru saama, nt meil on selline mänguasja kell (pildil), kus iga numbri juures on klotsike, mille saab sealt ära võtta. Ilma, et me oleksime talle näidanud, kuidas neid klotse sealt ära võtta, siis lihtsalt esimene kord ütlesin, et teeme sellist mängu, et tema võtab sealt kõik need 12 klotsi ära ja iga kord nüüd mängides võtabki ta neid klotse sealt ära ja mitte nii, et 3 tükki võtab ära ja siis mõte uitab eemale, ei.. enne ei lõpeta kui kõik need 12 klotsi kellaseierite juurest on võetud.

Hästi tähelepanelikult kuulab, kui me Steniga midagi omavahel räägime. Üldse pakub ümbritsev maailm aina enam talle huvi, nt käisime mu vanematel külas, oi, kuidas jälgis koeri. Käisime ka T1 kaubanduskeskuses olevas Liblikapargis, kus ta ka suu ammuli liblikaid jälgis. Ma ei osanud midagi suurt sellest liblikapargist oodata, aga see tõesti üllatas mind. Neid liblikaid oli väga palju, lendasid seal ruumis ringi, taimed, soe õhk. Täitsa lahe. Natuke hirmus ka, kui hiiglaslik liblikas otsustas su pead maandumiskohana kasutada. Millegi pärast meenutasid nad mulle nahkhiiri..

b5414687-8b75-474f-a2e9-d68274791705

Mind üllatas ka, kui palju lahedaid söögikohti on T1-s! Väga suur valik erinevaid kööke, ja ilusad atmosfäärid. Terve neljas korrus on neid täis. Proovisime Gan Beid, mis on peamiselt Aasiapäraste toitudega söögikoht. Kuigi enamikes menüüdest saan ma Väikemehe toidutalumatuse tõttu süüa vaid 1-2 rooga, siis seal oli minule täitsa suur valik (4-5 rooga) ja need olid imemaitsvad. Sõin salatit ja sushit. Eks see lapsega sööma minek ole selline nagu see on. Ehk siis enamasti tellime toidu kas juba ette või siis jalutame toidu ootamise ajal kuskil ringi. T1-s olles jalutasime siis toidu ootamise ajal Liblikapargis. Ma täitsa ootan seda aega, kui saame kõik koos samal ajal rahulikult toidukohas süüa. Hetkel isegi söögitooli pannes on Väikemees seal rahulikult umbes täpselt 2 minutit, kui just talle midagi eriti ohtlikku kätte ei anna nagu Stenil on kombeks, nt salvrätt, mis hetkega lutsutatakse väikesteks tükkideks või leib või nacho krõps.. (ei, ta ei saanud neid endale suhu). Kindla peale minek on kurk, siis ta püsib 5 minutit tegevuses. Lemmik oli tal balsamico kastmega kurk. 😀

Sellel kuul oleme kuidagi päris palju väljas söömas käinud, tuleb sinna 2-3 korra juurde nädalas. Näiteks käisime Seitsmes Ürdis (Kadriorus), Taste of Asias (Coca-Cola Plaza kõrval), pitade ja falafelite söögikohas FAFAs (T1-s kohe Selveri vastas), Black Roses (Viimsi SPA) ja Carrambas (Kadriorus, tähistamaks Steni edukaid eksamitulemusi). Kaasa oleme tellinud toitu Sushi Plazast (Hobujaamas) ja Vegan Plussist (Sadamas, saabki ainult kaasa tellida). Uueks kohaks, kus me varem polnud käinud ja selle kuu suurimaks üllatajaks oli Rottermanis asuv restoran Pull, kus tähistasime äia sünnipäeva. Kuna tegu on liharestoraniga, siis olin suurte eelarvamustega, et jään seal väga nälga, ent tegelikult oli seal väga lai valik ja väga maitsev toit!

Koduseks peakokaks on endiselt meil Sten, kes oma kokandusrolli väga tõsiselt suhtub. Ema ütles kunagi mulle, et üheks kõige tähtsamaks otsuseks elus on see, kellega sa koos elama hakkad. Ma ei osanud kõige fantastilisemas unenäoski ette näha, et mul nii mehega veab, sest Sten on võtnud küll eesmärgiks lisaks kõikvõimalikele muudele moodustele ka kõhu kaudu oma armastust näidata. Mitte, et ma mingisugune suur toidugurmaan oleksin.. aga tore ikka. Hommikusöögiks saan enamasti lõigutud puuviljad ja viimasel ajal ka jogurti ja/või kohukese. Jah, on olemas kookosel põhinevaid jogurteid ja kohukesi ning need on imemaitsvad! Õhtusöögiks oleme viimasel ajal söönud kas peedikotletiga lavašiga hamburgerit (ilmselgelt avokaado käib igasse toitu!), salatit, riisi kookoskastme, juurviljade ja karriga, läätsesuppe, tacosid. Kuna šokolaadi ja muid maitsvaid piimatooteid ma tarbida ei saa, siis kompenseerin oma magusaisu puuviljadega tehes näiteks marjadest smuutisid. Enamasti on nii, et Sten teeb süüa ja mina tegelen sellel ajal lapsega. Selline elukorraldus tundub meile mõlemale sobivat.

7553bfef-edb0-445c-9f7f-85ce38e9ea91.jpeg
Piimavabad maiused – jogurt, mahekohuke ja hapud kommid

Tänu paremale unele ja uue energia tundele, on mul vaikselt jäänud aega ka enda jaoks. Kõigepealt käisin Viimsi SPA-s jõuludeks saadud kinkekaardi eest spordimassaažis. Woww.. see oli imeline! Sten samal ajal jalutas kandekotis oleva magava Väikemehega õues ringi, käisid poes jne. Sealsed spordimassöörid on aga ülihead! Kuna kannan Väikemeest kogu aeg pigem ühel puusal, siis ilmselgelt on lihastele ebavõrdne koormus ja üks kehapool on tihtipeale kange. Samas ei anna seda võrrelda selle valuga, mis mul oli, kui last öösel korduvalt üle ühe külje enda kõrval olevasse võrevoodisse tõstsin! Rasedusega kogutud 17kg on läinud mitte midagi tehes (imetades) nagu niuhti minema, ent järgi on jäänud veel väga pehme kõht, mille kallal olengi vaikselt tööle hakanud. Mitte, et see mul enne six-back oleks olnud, aga natuke rohkem vormis võiks ju ikka olla. Suveks vormi! 🙂 Kuigi alguses plaanisin hakata käima Myfitnessis, siis kuna trenni minek ja tulek võtab aega, lisaks veel vaja arvestada Steni tiheda graafikuga ja Väikemehe uneaegadega, siis lõpuks otsustasin, et teen kodus ise harjutusi. See on minu jaoks väga suur eneseületus, sest ma ei ole absoluutselt ise harjutuste tegija tüüp. Tõeline väljakutse minu jaoks!

Lisaks käisime üheskoos mulle Rottermanis riideid ostmas, sest asjad väsivad ja ma ei taha välja näha väljaveninud riietega täiskohaga ema. Ma ei ole ju ainult ema, olen ka naine ja see ei ole kuidagi viisi vähem tähtis roll. Shoppama minek tundub küll tavaline asi, aga mitte siis, kui sul on väike beebi, kellel on oma uneajad ja soovid. Ei saa ju riideid proovida samal ajal kui laps on kandekotis. Ikka mitmekesi vaja shoppama minna ja mulle meeldib käia poest poodi, vaadata, mõelda ja lõpuks ikkagi mitte midagi osta. 😀 Seetõttu käigud, kus pean endale kindlasti midagi poest leidma, sest nii on plaan, on minu jaoks päris stressirohked. Seetõttu olin päris rõõmus, kui endale uued püksid sain. Ostsin kohe mitu samasugust paari, et oleks olemas. Olen alati nii nördinud, kui mu lemmik riideesemed ära kuluvad, nii hea, kui kapis juba uus samasugune ootab!

Ka Väikemehele käisime uusi riideid ostmas (sh ka talvemütsi, mis meil Tenerife lennukisse ununes), ent igavene jama on see, et beebi riiete suurused on nii suvalised. Enda arvates ostsin talle ühe number suurema riietuse ja kodus selgus, et see on talle napilt paras. Enamik Väikemehe riideid ostsin õnneks juba enne sünnitust, mistõttu nüüd on nii mugav, ei pea mööda poode ringi trallitama. Mulle väga meeldib Next-i internetipood, kust tellisin talle sellel kuul suuremates suurustes magamisriideid (ühes tükis) – normaalne hind, pehmest materjalist ilusad riided, 3 päeva pärast toob kuller koju paki ära, kohaletoomise tasu ei ole (teatud summa puhul), ülimugav!

Kuigi selle kuu alguses oli Stenil eksamite periood, siis meie elu see väga ei mõjutanud, vaid paar õhtut õppis ja saigi oma eksamid tehtud. Võrreldes arstiteaduskonnaga on majandusteaduskonna eksamid mahu mõttes ikka väga lihtsad. Aga no eks ta ole oma mälu nende aastate jooksul treeninud ka. Enamasti teeme õhtuti ikka koos asju, vaatame filme, loeme raamatuid või mängime lauamänge.

Saime ka kätte pikka aega oodatud Kickstarter mängu nimega Fireball Island. Kickstarter on siis selline interneti keskkond, kus tehakse projekt, nt mingi lauamäng, ja siis inimesed saavad panustada erinevates suurusjärkudes, et saada seda mängu erinevate lisadega ja siis seatakse enamasti ka mingisugused eesmärgid tegijate poolt, et nt kui täitub 100 000 eurot, siis kõik osalejad saavad ilusamad mängufiguurid või rohkem kaarte või mingisuguseid mängulaiendusi. Ühesõnaga terve suur maailm. Mäng ise on väga suur koos kõigi oma lisadega. Tegu on peremänguga ehk siis täringuõnne läheb ka vaja, kuna see ühtlustab erinevas vanuses mängijate taset. Põhimõte on lihtne: tuleb mööda saart ringi käia, selfisid teha, aardeid koguda ning seejärel enne vulkaani plahvatamist saarelt pääseda. Mulle see mäng meeldib, kuigi ma usun, et mitmekesi on seda parem mängida kui kahekesi, sest siis on “üksteise takistamiskaardid” rohkem tasakaalus. Ja väga võimas on see mäng oma suuruselt ikka ka!

allinrender

Nii ootan juba, millal Väikemees on meile mängupartneriks! Kui talle üldse lauamängud meeldima hakkavad. Kuigi enamasti mängime Steniga kahekesi, siis sellel kuul korraldasin sõpradega kaks lauamänguõhtut. Kuna enamasti võtavad sõjalised strateegimängud mitmeid tunde aega (3-5h), siis sageli me rohkem väga midagi ei jõuagi mängida. Üheks sõjamängu teemaks, mida mängisime, on vana-Egiptuse jumalad (Kemet) ning kõik mängijad on ühe teistest võimsama Jumala vastu ehk siis selline pool-koostöö sõjamäng. Teise sõjamängu teemaks on rasside vaheline sõda Maal (Risk Legacy), aga kuna tegu on Legacy mänguga, siis sama seltskonnaga seda mängu mängides iga kord natuke mänguplats muutub, karakterid saavad eriomadusi, tekivad linnad, maailma piirkonnad hävinevad jms. Palju diplomaatiat ja üllatusmomente.

Aasta algusele kohaselt mõtlesin, et peaksin sellel aastal võtma eesmärgiks rohkem raamatuid lugeda. Näiteks siis, kui Väikemees kella 12-14 vahel lõunaund magab. Sest kui varem üritasin sellel ajal öiste ärkamiste tõttu väsimust “tasa teha”, siis nüüd on mul palju rohkem energiat ja ma ei tunnegi enam vajadust päeval magada.

Inspiratsiooni andis ka kätte sattunud New York Timesi Bestseller “Bringing up Bebe: One American Mother Discovers the Wisdom of French Parenting (+100 Keys to French Parenting)”. Woww.. kui hästi kirjutatud! Ja KUI KOHUTAV on selle raamatu eesti keelne tõlge! Piinlik lausa. Aga pole ime, et tegu on Bestselleriga. Tegu on siis Pariisi elama kolinud ajakirjanikust ameeriklanna P.Druckerman uurimistöö sellest, miks prantsuse beebid magavad juba 3 kuuselt kogu öö, lapsed mängivad ise, ei viska toitu restoranis ja üldse käituvad kõikjal ideaalsete lastena, olles samas loomingulised ja uudishimulikud. Mida siis prantslased teevad oma kasvatuses teistmoodi kui ameeriklased. Olin ähmaselt ette kujutanud, kuidas soovin oma last kasvatada, aga 90% seal kõlanud ideedest olid täpselt need, mille puhul mõtlesin, et ohh. jaaa.. nii ma tahangi teha. Lisaks oli seal palju vaimukust ja äratundmismomente, mida viimati tundsin väga ammu, kunagi kui lugesin esimest korda “Minu Eestit”, aga nüüd siis selle raamatu puhul äratundmishetked lapsevanema seisukohast.

Lugesin veel ka neuroteadlase L.Ellioti raamatut nimega “What`s Going on There?: How the Brain and Mind Develop in the First Five Years of Life”, mis kirjeldab beebi aju arengut. Täpselt millal ja kuidas iga sotsiaalne, motoorne ja kognitiivne oskus areneb ja kuidas ja kas üldse lapsevanemana on võimalik seda kõike mõjutada ehk siis selline geneetika vs keskkonna mõjude teaduslik debatt. Ostsin selle raamatu algselt selle eesmärgiga, et lugeda, mida beebide aju kohta olevad teadmised ütlevad unekooli ja beebi nutta laskmise kohta, aga üllatusin, kui palju huvitavat selles üle 500 lk pikkuses meistriteoses leidus! Kuigi raamat oli üpris ladusalt kirjutatud, siis vajas see süvenemist ja polnud just kõige kergem lugemine, huvitav, aga mitte kerge. Sain väga palju uut ja mõtlemapanevat teada tehes seejuures ka palju märkmeid.

Selline on siis olnud meie 2019.aasta esimene kuu.

Inspireerivaid raamatuelamusi soovides!

 

Lisan siia postituse lõppu (liiga palju) antud raamatust pärinevad ideed:

  • Eksperiment 3-4 kuuste beebidega, kes imesid rinnapiima kauem ja pikemalt, kui ema oli söönud 2-3h tagasi küüslaugumaitselist tabletti. Kui ema järjepidevalt sööb sama toitu, siis beebid tüdivad sama asja maitsmisest ja siis ei ime enam nii pikalt. Ühesõnaga beebit imetades on oluline süüa erinevad toiduaineid, vürtse, maitseid. Enne kui beebi hakkab sööma tahket toitu, siis rinnapiima erinev maitse mõjutab maitseelistuste kujunemist (eelistab neid maitseid, mis ema piima kaudu on saanud).
  • Maitse eelistuste kujunemisel on väga väike roll geneetikal ja suur osa kasvatusel. Lisaks on seda elu jooksul kerge muuta, tuleb lihtsalt korduvalt tutvustada maitseid, mis ei meeldi. Ka väikelapsele muudkui uuesti tutvustada.
  • Beebi aju kogu aeg areneb, kogu aeg õpib midagi uut. Kui see pole uus motoorne oskus, siis ju sellel hetkel tegeleb aju näiteks mõne sotsiaalse oskuse omandamisega.
  • Beebi võime kontrollida oma tundeid, keskenduda ja edasi lükata tasu saamist on ühest küljest määratud lapse kaasasündinud temperamendi poolt, ent teisest küljest mõjutatav kasvatuse ja eeskujude poolt.
  • Raseduse ajal saab täielikult valmis beebi “geneetiline sotsiaalsus” ehk siis tema temperament (50% meie iseloomust on seega ette määratud). See osa meist, mis määrab, kuidas me uues situatsioonis ja uute asjadega käitume, kas tunneme hirmu.
  • Kasvatuse osatähtsus iseloomu kasvamisel aju seisukohast on esimesel kolmel eluaastal, millest esimene aasta kõige olulisem. Tuleb olla beebi vajaduste suhtes tundlik ja reageerida tema nutule sobivalt – uni, söök, mugavus, kiindumus vms.  Ei tohi ka tähelepanuga lämmatada reageerides iga luksumise vms peale. Tuleb olla kättesaadav ja mitte ignoreerida.
  • Beebidel on kehv pika-ajaline mälu, mistõttu õpivad nad kõige paremini läbi korduste. Õpib, et ta nutule reageeritakse, et ta vajaduste eest hoolitsetakse ja see paneb turvaliselt tundma. Või et teatud tegevusele järgneb ema naeratus. 2-kuune mäletab sellist seost 1-2 päeva, 3-kuune kuni nädala, 6-kuune kuni 2-nädalat. Beebide puhul on tähtis ka keskkond, kus nad seda õppisid.
  • Mälu seotud sünnitähtaja, niiöelda aju küpsuse, ja mitte kogemusega.
  • Kuigi beebi võib oma emotsioone kehaliselt väljendada, nt naerdes, nuttes, siis pikka aega ei tunne ta neid emotsioone nii nagu meie.
  • 6-8. elukuul hakkavad beebil tööle olulised sotsiaalsuse eest vastutavad ajuosad – hakkab tundma emotsioone – rõõmu, kurbust; hakkab ema igatsema – kiindumuse teke. Väidetavalt ei pea beebid tundma kiindumust niikaua kuni nagu on ise võimelised ära roomama. Kiindumuse teke on seotud mälu arenguga. Raske on kellegisse kiinduda, kui ei mäleta, et ta on olemas. Väike beebi tunneb küll oma ema ära lõhna, näo, hääle järgi, aga kui ema on silmist läinud, siis ta enam ei mäleta teda. 6nda elukuu paiku hakkab beebi ka aru saama, kuidas ema tunneb; naudib toitu ja pakub seda emale; suudab võrevoodis rahuneda.
  • Enne 9ndat elukuud ei mäleta beebi suurt midagi, sest alles siis hakkab info ajus liikuma mälu ja emotsionaalseid tundeid esilekutsuvate sündmuste vahel, nutmine ei kahjusta tema isiksust niikaua kuni saab peamiselt armastavat tähelepanu.
  • Poisslapsi mõjutab ema eemalolek, nt tööl käies, esimestel eluaastatel rohkem kui tüdrukuid. Poisid on labiilsemad – ehmuvad kergemini, ärrituvad, teevad rohkem grimasse beebina ja neid on raskem lohutada.
  • 3,5-4.aastaselt hakkab teadlikult mäletama, kui oskab kirjeldada konteksti ja sündmuse põhjust. Lapseeas oluline mälu treenimiseks meenutada olulisi fakte lugudest, nt kes, mida tegi, kus, millal, kuidas ja miks, nt mis täna tegime, lugeda ette muinaslugusid jne.
  • Keele arendamiseks tuleb lapsega võimalikult palju rääkida, vastata tema häälitsustele, palju talle lugeda. Beebiga suheldes hoida keel lihtne, selge ja positiivne, korrata samu fraase, kasutada erinevaid omadussõnu, et muuta kõne huvitavaks.
  • Väikelapse puhul ei tohi liigselt nokkida tema kõne grammatilise õigsuse kallal, sest nad ise nuputavad välja, kuidas asju õigesti öelda. Kriitika pidurdab arengut.
  • Beebidel suur uudsuse vajadus – eelistavad uusi kohti, uusi mänguasju, uusi kogemusi – see aitab nende ajul areneda. Igavaks muutunud lelu võiks uuesti anda uues keskkonnas.
  • Beebid, kellel oli 2-8 kuuselt eriti suur uudsuse vajadus, siis neil oli 2-8.aastaselt mõõdetuna kõrgem IQ skoor.  IQ on määratud ca 52% geenide poolt, ülejäänud kasvatus. Näiteks, kui ema julgustab läbi kõne või žestide beebit keskonnas olevatele teatud inimestele, asjadele või sündmustele tähelepanu pöörama, siis 18.eluaastaselt oli neil lastel 20 punkti kõrgem IQ skoor. Enim mõjutavad geenid kaardi lugemise oskust, ruumilist mõtlemist ja keelelisi oskusi. Mõtlemise kiirus ja mälu on kõige vähem geenide poolt mõjutatud. Edukus koolis on mõjutatud pigem kasvatuse poolt (geenid määravad vaid 20%).
  • Elu alguses on suurem mõju keskkonnal ja vanemaks saades väljendub rohkem geenide mõju. Lapsena on suur mõju vanematel, teismelisena sõpradel ning alles täiskasvanuna on inimene täiesti vaba otsimaks inimesi ja kogemusi, mis vastavad sisemistele huvidele ja soovidele. Sedasi luues keskkonna, mida geneetiliselt on soovinud, seetõttu geneetika osakaal suureneb.
  • Isegi beebi mingil määral mõjutab oma keskkonda tänu oma kaasasündinud temperamendile – kas ta on sotsiaalne, pahandav, kui aktiivne ja vastavalt sellele vanemad reageerivad.
  • Iga generatsioon saab eelmisest parema IQ skoori, eelkõige visuaal-ruumilises osas. Põhjuseks võib-olla kompleksne visuaalne info filmide ja videote kaudu.
  • IQ-d mõjutab sünnijärjestus. Kõige vanemal lapsel on järgmistest lastest keskmiselt 3,5 punkti kõrgem IQ ja koolitulemused. Iga järgneval lapsel on madalam IQ. Mida rohkem lapsi on perekonnas, seda vähem tähelepanu lapsele jätkub, eriti just sellel aju seisukohast ülitähtsal esimesel kolmel eluaastal. Kui kahe lapse vahe on alla 1a, siis väiksem laps kaotab IQ-s keskmiselt 4 punkti, kui võrrelda lapsi, kellel oli 2 või rohkem aastaid vanusevahet. Samas kõige väiksematel paremad sotsiaalsed oskused. Kõige parem on olla suure pere kõige vanem laps, sest erinevalt üksiklapsest, on neil kõrgem IQ, kuna nad õpetavad endast väiksemaid ja seeläbi saavad targemaks.
  • Vitamiinide ja mineraalide puudusest tingitud IQ langus avaldab mõju eelkõige teismeeas. Siis tuleks võtta igapäevaselt vitamiine ja mineraale.
  • Rinnapiimal kasvanud lastel on IQ 8 punkti kõrgem kui neil, kes rinnapiima ei saanud isegi kui sotsio-ökonoomilised mõjutegurid (nt kui rikas või haritud on vanem) eemaldada. Mida kauem ema lapse esimesel eluaastal imetab, seda kõrgem on hiljem lapse IQ.
  • Aju areng nõuab stimulatsiooni, ei tohi liigselt piirata ja öelda “ei”, pigem luua keskkond, kus laps saab vabalt tegutseda. Tähtis pole mänguasjade arv vaid, et neid oleks erinevaid. Ka kogemused peavad olema erinevad – erinevad täiskasvanud, kodust välja muuseumi, parki, loomaaeda minekud. Samas mitte üle stimuleerima.
  • 3-4.aastaselt neli gruppi – ühed ei läinud trenni, teised käisid eraõpetaja juures laulutundides, kolmandad õppisid klaverit ning neljandad õppisid programmeerimist. 6 kuud hiljem testides ainult klaverit õppinutel olid paremad ruumilise mõtlemise IQ tulemused.

Kes ei tahaks oma lapsele parimat? Olla parim vanem. Selgub, et parimad vanemad on aga need, kes on:

1. hoolitsevad (füüsiliselt kiindumust näitavad, toetavad emotsionaalselt). Beebina eelkõige füüsiline lähedus, soojus; maimiku-ja eelkooli eas kiitused, soojus ning teismeeas pigem emotsionaalne toetus ja julgustamine.

2. lapse elus osalised (pidevalt veedavad koos aega). Ei tähenda trennidesse viimist või lapse mängukohtingutele viimist, vaid üks-ühele aega, nt loo jutustamine, liivalossi ehitamine, kodutööga aitamine, koos jalutama minek. Parim IQ arendamiseks on tegevused, mis innustavad lapse entusiasmi, püsivust ja motivatsiooni õppida, ei tähenda, et lapsele peaks õpetama vara lugema või muid akadeemilisi tarkusi. Näiteks beebi vaatab karumõmmi ja siis ema juhib ka tähelepanu karule, mängib ja interakteerub beebiga läbi karu vms. Tähelepanu õpetamine juba väga varases beebieas aitab tekkida püsivusel. Maimiku ja eelkoolieas on soovituslik teha koos asju, mis lapsevanemale meeldivad, kuna selles eas soovivad lapsed oma vanematelt õppida, nt kuidas jälgida, organiseerida, detaile meelde jätta. Koolieas lastega koos tegevusi tehes tuleks juba lähtuda nende valikust.

3. reageerivad lapse vajadustele (aktsepteerivad lapse individuaalsust, annavad probleemide lahendamisel nõu). Beebina tuleb lisaks toitmise, kuiva mähkme ja unevajadusele rahuldada ka stimulatsiooni ja interakteerumise vajadust. Vastata beebi häälitsustele, teha huvitavaid näoilmeid ning tõesti kuulata, mida beebi soovib. Lapse individuaalsed vajadused võivad olla lapsevanema omast erinevad, ent reageeriv vanem austab seda ning õpetab lapsele, et ka vanema vajadusi peab austama.

4. üpris nõudlikud (eeldavad küpset käitumist ja iseseisvust, seavad kindlad standardid ja reeglid ning ootavad nende järgimist). Kuigi tänapäeval rõhutatakse lapse enesekindluse loomist, siis see tuleb sageli distsipliini ja enesekontrolli arvelt.  Selgus, et lapsed, kelle vanematel on neile kõrged nõudmised ja nad on ka last toetavad (autoriteetne vanemlusstiil), omavad vähem käitumisprobleeme ja õpivad koolis paremini kui need, kellel on järeleandlikud või kõrgete nõudmistega mittetoetavad vanemad (autoritaarne vanemlusstiil). See kehtib nii eelkooli ealise kui ka teismelise puhul. Õhuke piir on aga nõudliku ja survestava vahel. Vanemad võivad oodata töökust ja küpset käitumist, ent mitte teatud tasemel saavutusi.

Pool aastat elu meie beebi seisukohast

Ongi pool aastat elu möödas! Detsembris kandsin veel 68 suuruses riideid, ent nüüd jaanuaris hakkas 68 suurus juba väikeseks jääma. Mulle meeldib, kui riided liiga ei pigista. Koduste mõõtmiste tulemusel sai emme mu pikkuseks 65,5cm (+2cm). Olin sellel kuul vahelduva eduga haige. Küll oli mul üks nohu teise järel ning lõpuks lisandus veel ka gripp. Õnneks palavikku ei olnud, aga oksendasin küll nii mis kole. Pole ime, et mu kaaluiive seekord siis väikeseks jäi (7440g, +120g). Õnneks juuksed ikka kasvavad.

Sellel kuul oli üks pikk periood nimega jõulud. See tähendas seda, et kuu alguses ehtisime kõik koos kodu ja kuuske, ent kahjuks emme ei lasknud mul ei klaasehteid ega jõuluküünlaid nii kinni haarata nagu mulle oleks meeldinud. Äkki järgmisel aastal. Meeldis aga see, kui emmega jõulumuusika saatel mööda tuba ringi tantsisime. Päris palju olin emmega kahekesi kodus, sest issil oli nii koolis kui ka töö juures kiired ajad. Aga kui issi tuli koju, siis oi.. kui palju rõõmu see tegi! Ühe minutiga naersin ma rohkem kui emmega kogu päeva peale kokku! Issi nägu ja naljad on lihtsalt parimad!

Sain teada, et mul on palju sugulasi ning ühe jõulupäevaga ma neid kõiki näha ei saa, vaja on viis päeva, sest ilmselgelt tahtsid kõik oma esimest lapselapselast ja lapselast näha ärkvel olles! Käisimegi mu vanavanaema juures, vanaisa ja teise vanavanaema juures, siis teise vanaisa ja vanaema juures ning jõuluõhtul olin koos oma eelnevate vanaisa ja vanaema kui ka oma teise vanaemaga. Jõuluajal tulid meile külla veel ka vanaema ja vanatädi peredega. Ohh.. kui palju vanasid, kes tegelikult polegi nii vanad!

Jõuluhommikul sadas lund ning päkapikk oli osad kingid kuuse alla pannud. Need kingid tegime kohe hommikul voodis lahti. Teise osa kingitusi tõi jõuluvana isiklikult vanaema ja vanaisa juurde. Kinkide lunastamiseks laulsid vanemad minu eest piparkoogimehikeste laulu ning mina näitasin jõuluvanale isa süles olles oma muskleid (sest selleks ajaks oli issi mul mu jõulukostüümi seljast võtnud ja mis sa mähkuväel ikka teed). Jõuluvana ma ei kartnud. Tal oli vinge habe, millest välkkiirelt oma pisikeste sõrmedega kinni haarasin ja emme jõuluvana päästma asus. Kõik lõppes õnnelikult.

3a54a063-5d46-434e-9c57-6c4c080932e1

Kingiks sain söömisega seotud asju (söögitooli, sööginõud, jooginõu), kandmisasju (pehmed elevandi näoga kõrisevad toasussid, uue body), muusikalisi mänguasju (taluteemalise muusikalise käimistoe-mänguplatsi, ülestõmmatava muusikat mängiva pehme elevandi), pehmeid mänguasju (kastitäie heegeldatud juur-ja köögivilju, ühe kurja näoga pehme kassi) ja osavus mänguasja (kollipead hüppavad välja ja siis tuleb nad tagasi peitu panna). Emme sai ka minuga seotud kingitusi: autosse tahavaate peegli, et me üksteist sõidu ajal näeksime, päikesekatted autoklaasidele, omaraamatu kinkekaardi ning öö režiimiga beebimonitori. Issi sai ka minuga seotud kingi: minu püreede valmistamiseks blenderi.

Kui jõulud said läbi, siis keris issi kuldse jõulukee ümber ühe minu mänguasja ja sellest ajast saadik on see üks mu lemmikmänguasju! Uskumatu, kui palju võimalusi on ühe keega mängimiseks – seda võib vaadata, mänguasja küljest lahti harutada, ümber oma näpu keerata, ümber oma varba keerata jnejne. Selle kuu lemmikmänguasjadeks on veel olnud ka igasugu vilkuvad mänguasjad, mänguasjad, millel on lõngast või paelast tehtud juuksed või millel on etiketid. Selliste pisikeste detailide uurimine pakub mulle suurt naudingut. Ka igasugu paberid ja pakendid on huvitavad! Samuti mind sülle võtvate inimeste pluusid – eriti naistel! Selle kuu lemmikmänguks on issi ja emmega peitusemäng.

Aastavahetusel käisin Hispaanias, Tenerife saarel, puhkamas. Kuigi ma ei mäleta sellest reisist tulevikus mitte midagi, siis kohapeal olles meeldis mulle Monkey Park oma pisikeste ahvikestega. Näiteks pärast seal käimist hakkasin huvi tundma mängukaarel rippuva ahvikese vastu, mille vastu olin eelnevalt olnud täiesti ükskõikne. Minu reisi tipphetkeks oli aga Loro Pargis olev meduusidemaja. Wowww.. ma oleksingi võinud sinna jääda. Kõik need värvid ja meduuside hõljumine tõesti võlus mind!IMG_1139

Detsembris eelistasin matil olles asju enda poole tõmmata ning kui see ei õnnestunud, siis ega ma väga kurb ei olnud. Kaugelt võis ka asju vaadata! Ja kui ma proovisin liikuda, siis enamasti õnnestus see pigem ümber enda telje. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ärritab mind, kui ma ei saa seda mida ma tahan ja liikuda ma ju ei oska veel! See vihastas mind ning 95% sellel kuul kõhuli olles tegin käte-jalgadega lennukit ja hakkasin nutma. Teadsin, et siis võtab emme või issi mind sülle ja süles olles näeb maailma ikka PALJU paremini. Istuda ma toe najal ju oskan. Ükskõik kuidas, aga mitte kõhuli. Aga nagu ikka oma sünnipäeva lähenedes, ilmneb mõni uus oskus ja nii ka seekord. Avastasin, et tegelikult on võimalik täitsa edasi ka liikuda. See on täiesti minu leiutatud meetod ja meenutab enim ühe külje peal roomamist. Olen sellest ise päris vaimustuses, kuigi eks see vajab veel harjutamist, sest üle päeva unustas ära, et edasi liikumist oskasin.

Päevaunedega on emme sõnul alati mul ideaalselt. Lähen kandekotis, vankris või oma voodisse magama ilma mingisuguse protestita, enne magama jäämist naeratan veel emmele oma kaunist hambutut naeratust (jah, oleme juba 3 kuud hanbaid oodanud aga ikka puhas plats) ja pusin end ise magama. Öödega pole aga nii lihtne. Ma küll jään ise magama, aga unes püsimine on omaette väljakutse.

Sellel kuul võttis emme selle uneteema tõsiselt käsile. Luges läbi veel mõned inglise keelsed raamatud, mis tal veel lugemata olid, sh ka ühe beebide neuroloogia alase. Luges beebide aju arengu, kiindumusteooria ja une uuringuid. Sain proovida eri temperatuuridega magamist, eri väsimusastmega magamist, eri riietuses magamist (sokkidega, sokkideta, lühikese, pika bodyga), eri voodisisuga (kaldpadjaga, padjata, pehme teki alusega, kookonisse panduna, käed kinni, üks käsi lahti ja teine kinni), eri müratugevusega (Myhummy eri võimsusel) jne.

Pärast lõputuid katsetusi sai emme teada, mis unetingimused mulle siis meeldivad: kui on pika varukaga body, kui on varbad soojas, kui käed on lahti, kui ma pole liiga väsinud (detsembris jaksasin olla üleval 1h 30min -1h 45min, nüüd juba 1h 45min – 2h 15min), kui kõht on täis (selleks, et kõhu täis sööksin peab aga eelnev toidukord olema piisavalt suure vahega), kui mul on mu lemmik tekike peal.

Ma küll hoian silmi vahemikus 20.00-7.30-ni kinni, aga hakkan keset ööd vahepeal kõva häälega nutma. Kuu alguspoole võttis emme mind sülle kui nutsin, aga see ajas mind veel rohkem pahaseks ja “äratas” mind üles (ehk siis ma nutsin poolärkvel olles?!), seejärel käis iga paari minuti tagant küll pepule patsutamas, silitamas, kiitmas, julgustamas. Tänu sellele on mul ööune osas toimunud väga suured edasiminekud.

Peaaegu iga öö olen ma maganud vähemalt ühe 3h järjestikuse une, 1h tagant ärkamisi peaaegu, et enam ei olegi, parematel päevadel magan ka 2x 3h võttes vahepeal väikese toiduampsu. Harvad pole ka 4h või 5h pikkused järjestikused uned – seda nimetatakse beebimaailmas kogu öö magamiseks! Arvestades, kui õrn kõht mul on, siis emme arvates on tegu suurte edusammudega. Kõige suuremaks une pikkuse määrajaks on aga mu seedetegevus.

Ehk siis toit, mida sööb emme; toit, mida ma söön ise ning toidu väljumisprotsessid. Sest kui viimane on väljateel, siis uni kaob. Näiteks üks õhtu sõi emme kreveti salatit ja siis ärkasin kogu öö üles IGA 1h tagant, või kui emme sõi kogemata piimatooteid, siis ärkasin ka sagedamini kui tavaliselt. 99,9% juhtudest tähendab ärkamine seda, et teen häält, emme annab tissi ühe minuti ja siis magan edasi. Aga mida öö edasi, seda vähem selliseid ärkamisi meil on, sest mina oskan unetsükleid vahetada ja emme jälgib, mida mina ja tema sööme. Tavalisel ööl ärkan 2-3 korda. Magan oma võrevoodis, oma toas. Emme hoiab mul beebimonitorist silma peal.

Olen sellel kuul vaikselt tutvust teinud ka lisatoiduga, selline 5-10g päevas. Ainult reisil olles sõin kodust kaasa võetud poe püreesid, muidu teeb püreed mulle issi.  Oma 5nda kuu minisünnipäeval maitsesin lillkapsa püreed, seejärel kartulipüreed. Mõlemad panid mul kõhu valutama ja ajasid oksele. Porganipüree sealihaga oli täitsa okei. See eest reisil maitstud poe kartuli-porgandipüree ja veiselihapüree panid mul kõhu valutama, häirisid und ning lisaks läksid ka mu põsed paari päeva möödudes punaseks. Üks lemmikuid on suvikõrvitsapüree kanalihaga, aga pirni kanapüree vastu ei saa väga miski. Näputoiduna sain maitsta kurki ja banaani. Emmele üllatuseks sülitasin kõik kurgist murtud tükid ise suust välja. Üldiselt ma seda lisatoidu söömist ei hinda. Issi üritab mulle oma hoolega tehtud püreed sisse suruda isegi kui ma ei taha ja siis emme pahandab. Rinnapiimast paremat kraami ikka ei ole.

D3D4E993-7613-4FC3-98B5-653D80C34323.jpeg
Käisime Taste of Asias (TOA-s) söömas. Maitsesin seal marineeritud porgandit

Sellel kuul olen hakanud kasutama kolme eri häälikut. Ppphhh.. koos tati välja puhumisega, õõõõ.. ja mmmm..  Viimane tähendab emmet. Emmele tundub, et ma saan vahepeal jutust aru.

47a32d0f-c3bc-4e88-a9c5-38c9acfcb346

Minu minisünnipäeva tähistasime seekord koos vanavanaema 70 aasta sünnipäevaga vanaisa juures. Koogiks oli vegan küpsisekook hambutu dinosauruse pildiga. Hambaid mul ju veel ei ole ning lihasööja olen ka. Kõik tõdesid, et võrreldes jõuludega on mul silmis teravam pilk. Seltskonna olles või kellegi süles olles jälgin eriti tähelepanelikult emme olemasolu. Ta on mulle täitsa meeldima hakanud.

Tenerife: päevad 6-8, kodus

PÄEV 6: Santa Cruzis rannas, turul ja uusaasta

Täna oli meil linnapäev ehk siis sõitsime autoga Tenerife pealinna Santa Cruzi. Autosõidu planeerisime Väikemehe une ajale. Seekord oli autoroolis Sten. Tagantjärgi tuleb tõdeda, et see on ikka väga hea, et saime sellise rendiauto, sest kiirteel on kiirused ikka väga suured (120-140km/h) ja väikse autoga on päris jama sedasi tuule käes rallitada. Põhimõtteliselt ongi valida, kas sõita esimeses reas 90km/h või teises reas 140km/h kuigi lubatud kiirus on 120km/h.

Esmalt suundusime Saharast toodud valge liivaga randa nimega Playa de las Teresitas. Jõime mokteile, reisikaaslased käisid ujumas ning mina sain 1h päevitada. See teeb mind natuke kurvaks, sest mulle väga meeldib päike ja päevitamine, aga beebi kõrvalt on see ikka maru keeruline. Beebile ju ei meeldi päike ja temaga peab tegelema. Või siis tahab ta süüa või on mingi muu mure, mis just minul õnnestub kõige paremini ära lahendada. Näiteks suutis ta kuidagi nii ennast ümberkeerata, et lõi omal pea kandiku vastu ära ja siis oli palju pisaraid ja nuttu. Beebid on ju nii hellikud ja õrnad. Üritan olla positiivne ja loodan, et ehk ta varsti kasvab suuremaks ja siis äkki naudib liivaga mängimist.. Millegi pärast oli Väikemees täna üleüldse eriti viril. Põhimõtteliselt algas mu targa Wonder Weeksi mobiiliäpi järgi Väikemehel täna viies arenguhüpe, kuigi viril olek võib-olla tingitud ka rinnapiimaga temani jõudvast võõrast toidust ja mõnest allergeenist?! Rand oli muidugi väga ilus, ilm oli soe – 26 kraadi ja mokteilid ning snäkid imemaitsvad. Odavam kui Eestis on ka, kokteilid jäid sinna 6-8 euro kanti.

Kui uus uneaeg hakkas Väikemehel peale pressime ehk siis olles 2h ärkvel olnud, siis suundusime vanalinna jalutama, sest siis sai ta Stenil kandekotis õõtsumise saatel magama jääda. 7827f7af-fb02-4b25-ae63-660f593ea347Külastasime Aafrika turgu, kust ostsime jäätist ja puuvilju. Mina sain süüa sorbetti. Kahjuks ei ole ma kohanud sorbette, mis maitseksid nii hästi kui “päris” jäätised, aga sorbett on parem kui mitte midagi. Jalutasime ka shopping tänaval, kus oli palju poode, aga kahjuks ühtegi poodi ma külastada ei saanud, sest Väikemehele ei meeldi ühe koha peal ootamine ja kiirustades shoppamine ei ole üldse SEE. Linn oli ilus, sest kõikjal oli rohelust. Meie jalutuskäik läks ka läbi kahe pargi. Edasi plaanisime minna jalutama Botaanikaaeda, ent kuna Väikemehel oli jälle uneaeg ja me suutsime GPS-i juhistest valesti aru saada, siis võtsime suuna hoopis hotellile.

Hotellis oli vana-aasta ärasaatmise auks korraldatud uhke sööming ja programm. Meie võtsime osa vaid õhtusöögist, sest beebi läks varakult magama ja magavat last üksinda hotellituppa ju ei jäta. Õhtusöök oli vinge. Ma polegi nii võimast buffeelauda kunagi näinud. Kõike oli nii rikkalikult, eriti minu lemmikuid igasugu krabilisi, krevette, sushit. Lisaks veel valge ja pruuni šokolaadi purskkaevud, kuhu sai kasta kõiksugu puuviljadega vardaid. Valik oli meeletu ja kahjuks ei saanud ma sealt 95% süüa. Kummaline on see, et Eestis on nii lihtne vegan olla. Üldse ei tunne, et ma oleksin näljas või et peaks kogu aeg ainult tomatit ja kurki sööma. Toidupoes on nii suur valik veganitele ning sööme palju Aasia ja Mehhiko köögi toite, mis sobivad samuti väga hästi. Lihtsalt selline tüüpiline Euroopa ja Ameerika toit on väga loomse valgu põhine (loomaliha, piim, juust, koor), ka Tenerife pole selles mõttes erand. Isegi eraldi lett, mis on suure sildiga vegan sisaldavad neljast toidust kaks piimatooteid?!

67100017-8e42-405d-b870-a7ce8c850690

Tegime väikese uinaku ning keskööl olime meie rõdul (et beebi oleks ikka kuuldekauguses). Meil oli plaan kasutada minu jõulukingiks saadud udupeen t beebimonitori, ent see ei tööta siinse avaliku kaitsmata wifi võrgus. Sõime turult ostetud kõiksugu tuntud ja tundmatuid puuvilju, põletasime säraküünlaid ning jutustasime niisama. Ilutulestikku natuke nägime, sest siis oleks pidanud minema toast (ja ka Väikemehest) kaugemale vaatama, aga emasüda ei lubanud oma beebit “maha jätta”. Ju see on esimese lapse värk. Lisaks sain hiljem teada, et siin polegi seda paugu laskmise kommet. Selle asemel süüakse ära 12 viinamarja, mis tähistavad järgmise aasta 12 kuud.

 

PÄEV 7: matk Teide rahvuspargis

Olin nii väsinud, et kui öösel voodisse läksin ja beebi nutma hakkas, siis võtsin ta toitmiseks endale kaissu ja jäin kogemata ise seejuures magama. Ärkasin üles 5h ja 15 minutit hiljem olles pressitud väikesele voodiliistule ja Väikemees laiutas mõnuga. Ta oleks tõenäoliselt kauemgi maganud, kui ma poleks väikese vääksu peale teda hoogsalt toitma asunud. Oli natuke üleval ja magas veel ligi 2h.

Täna sõitsime keset saart asuva vulkaan Teidet ümbritsevasse rahvusparki, et teha seal tunnine matk. Oleks ma teadnud, et sellega kaasneb nii palju miinuseid, siis poleks ma sinna beebiga läinud. Startisime nagu ikka Väikemehe uneajal, et ta autos tunnise sõiduaja magaks. Esiteks oli tee sinna kohutavalt käänuline, kitsas ja järsk. Rahvuspark asus 2000m peal ning autoga sõites oli selline tunne nagu sõidaks liftiga kuskile pilvelõhkuja otsa. Ka rahvuspargis olles oli kogu aeg kõrvadel selline suruv tunne. Sten väitis, et ma kujutan seda ette ja kui temal on kõik hästi, siis kõigil on kõik hästi. Teiseks murekohaks oli Väikemees, kes oli matka alguses erakordselt viril. Mitte miski ei lohutanud teda, ka tiss mitte. Tissi otsas ta lihtsalt niuksus. See oli emana kohutav tunne ja peas kogu aeg kirusin, miks me üldse selle matka ette võtsime. Kolmandaks selgus matkarajale jõudes, et võrreldes hotelli juures oleva 23-24 kraadiga on kõrgel mägedes õues 13 kraadi. Ilmselgelt ei olnud ma selleks valmistunud. Hea, et olin lapsele võtnud igasugu riideid kaasa ja saime ta soojalt riidesse panna, aga ise olin lühikeste pükste, topi ja õhukese kampsuniga.

b312fa2f-b969-4e51-80a6-0526f2636c9d

Õhtul käisime kahekesi hotelli spa-s ujumas ja saunas samal ajal kui reisikaaslased vaatasid Väikemeest. Väikemees oli ka täna väga virila olemisega, ent tundub, et viril olemise põhjuseks on eelkõige kõhuprobleemid, sest kui gaasid tulid välja, siis oli ta jälle üks rõõmsameelne ja rahul beebi. Oehh.. see toitumise teema on ikka erakordselt keeruline. No kodutoitu süües saab ehk jälle kõik korda.

Kokkuvõttes on reis läinud liiga ruttu. Nii kaugele sõites tuleks ikka kauem kui 7 päeva kohapeal olla, sest tahaks lisaks saarel ringi avastamisele ka niisama hotelli territooriumil olla ehk siis kombineerida nii aktiivset kui ka passiivset puhkust. Kõik see reisipäev ja kohalejõudmine ning ajavahega kohanemine võtab aega. Lapsega reisides on ikka päris kehv teha lühikesi reise. Kui reisida, siis ikka 10 päeva minimaalselt.

PÄEV 8: röökiva beebiga 4 boonustundi lennukis

Nagu üks kehv päev ikka, saab kõik alguse kehvast ööst. Lõdisesin öösel, kuna keegi tarkpea oli konditsioneeri täiega külma peale pannud (minu mõistes 21 kraadi). Ma ei tea, kas külmast või muul põhjusel ei maganud ka Väikemees hästi ärgates vahemikus 20.00-8.00 6x. Täiesti unesegasena andsin talle muudkui tissi. Tundsin, et eilne 12 kraadi käes lühkaritega olek, oli mind tõbiseks muutnud. Kogu aeg oli nii külm olla..

Sain enne teele asumist veel 1h päevitada, et kontidesse natukenegi Tenerife päikest saada ning seejärel kohvrid retseptsiooni viinuna jäime oma taksot ootama. Mida aga ei tulnud, oli meie takso. Autod olime lennujaama tagasi viinud juba eelmisel õhtul, sest muidu oleksime pidanud ühe lisapäeva eest VEEL maksma. Olime küll käinud mitu päeva järjest hotelli retseptsioonis rõhutamas, kui tähtis on meil jõuda õigeaegselt lennujaama, aga manjana(homme) suhtumisega tenerifelastel ei olnud sellega mingit muret. Lõpuks (1,5h enne lennuki väljumist) siis üks takso jõudis meie hotelli ukse ette ja seal läks võitluseks teise turistiperega, et kes selle takso saab. Nemad olevat juba 1h talsot oodanud, et Siam veeparki sõita. Olukord oli pingeline. Tänu kiirelt kohvrite taksosse surumisele saime takso endale. Täiesti nahaalselt. Mis sa hädas teed, ei taha ju lennust maha ka jääda?! Nagu hiljem selgus, siis oli millegi pärast kõikjal eriti suured ummikud ja seetõttu oli takso saamine keeruline.

Kuna teadsin, et peale juustu ja majoneesiga võileiva midagi selle 6,5h jooksul süüa ei saa, siis otsin endale lennukisse kaasa kõike söödavat, mida lennujaamast leidsin- mitu wrapi, komme, pähkleid. Pagasi äraandmise rivis lastega peredele mingisugust eelist ei olnud ja rahvast oli murdu. See Smartlynx on ikka suur lennuk! Lastele ja invaliididele oli eraldi pagasikontroll, mis läks üli aeglaselt ning olles seal juba 20+ minutit oodanud hakkas Väikemees täiest kõrist mul kandelinas röökima. Kussutasin, aga ei midagi. Lõpuks lihtsalt läksin kõigist vanuritest kindlameelselt mööda, võtsin lapse kandelinast turvatöötajate käsklusel vàlja, andsin passi boarding piletiga turvatöötajale ning läksin läbi turvaanduri. LOOMULIKULT mul jalanõud piiksusid, mistõttu viisin jalanõud Stenile ja tormasin sokkides mööda lennujaama esimese vaba toolini, et titale tiss suhu panna. Rahunes. Ilmselgelt oli tegu üleväsimusega, sest kogu see takso ootamine, pikalt kotijärjekorras seismine ning lisaks veel turvakontrolli läbimine olid võtnud terve igaviku. Või lihtsalt beebiga tundus see terve igavik?!

Beebi üritas meeleheitlikult magama jääda, aga siis hakkasid valjuhäälditest kõiksugu teadaanded, mille peale ta üha uuesti pahaselt üles ärkas.

Eriti tobe oli lennukile boardingu tegemine. Inimesed lihtsalt aeti lennukisse viivasse umbsesse torusse seisma. Ilmselgelt ei antud eelist lastega peredele ja väikeste lastega peresid oli päris palju. Lõpuks ootasin kuni enamik inimesi oli juba lennukisse läinud ja alles seejärel läksin Väikemehega lennukisse. Seekord anti meile kolm kohta järjest, mis andis võimaluse vahepeal Väikemehe ka kätelt toolile panna. Lennukisse istudes selgus aga tõsiasi, et seekord lendame me 5,5h hoopis Kopenhagenisse, et seal lennukit tankida ja alles seejärel lähme proovime Tallinnas maanduda. Nimelt oli Tallinnas väga suur torm ja nii mõnigi lennuk oli tänase päeva jooksul paar tiiru Tallinna kohal teinud ja otsustanud mitte maanduda, vaid tuldud teed mööda tagasi sõita.

Täpselt siis, kui Väikemehel õnnestus kogu sagimise keskel tissi otsas uinuda, hakkas valjuhääldist ohutusnõuete tutvustamine ja see äratas Väikemehe üles. Esimesed 50 minutit oli ta enam vähem rõõmsameelne, KUI iga sekund uut mänguasja näitasime, vahekäigus jalutasime ja oma parimad naljapalad välja võlusime (totakad näod, hääled, kõdistamis-ja peitusmängud, you name it- me tegime seda), aga järgmised 30 minutit möödusid kõrgetoonilise karjumise saatel. Küll vingerdas ja siis karjus otse kõrva. Kui paar puuksu tulid välja, siis oli mingiks ajaks rahulikum, aga üldiselt oli päris jube. Tissi andes hakkasid põsed kohe õhetama ja ega ta väga ei tahtnud võtta ka. Lõpuks õnnestus mul ta “teki alla” panna, sest salongis olev üliere valgus just ei soodustanud uinumist, andsin tissi ja myHummy mängis taustaks oma kohina muusikat. Ime läbi magasime kõik koos 3h!! Kuni meie eesreas olev väsinud 2-aastane röökima hakkas ja meid kõiki äratas. Ilus! Kusjuures see 2-aastane magas kogu aja peale heal juhul kaks tundi… minu kaastunne vapratele vanematele.. ma arvasin, et meil on raske.

Kopenhagenis toimus lennuki tankimine ning meeskond vahetus. Selleks kulus 1,5h. Inimesed olid lennukis, välja ei läinud keegi. Oleks pidanud lennukisse luti kaasa võtma, sest enamiku ajast magas Väikemees mul tissi otsas. Tuleb välja, et mul on rauast nibud! Liialdamata oli ta selle lennureisi jooksul ca 6h tissi otsas. Karm. Seal oli muidugi võimatu magada, aga tissi otsas olles ta kuidagi lünklikult suutis seda. Sedasi teki all olles küll oli liiga palav ja siis oli konditsioneeri tõttu liiga külm.

Teel Tallinna olin juba NII väsinud. Kogu kere oli krambis, käed, taguots, selg, jalad. Nii kui natuke liigutasin, siis Väikemees ärkas ja pistis täiest kõrist röökima. Ta oli nagu täiesti äravahetatud laps, kellegi teise oma. Meie laps küll sedasi ei röögi, tavaliselt. Kuigi peale 10h lennukis olles tekkis ka endal juba vaikselt selline röökimise tunne. Ma lihtsalt ei olnud selleks vaimselt ega füüsiliselt valmis. Sten hoidis mul meeleolu üleval, luges huvitavat raamatut hoiakutest ja moraalist ning samal ajal tegi mulle vahekokkuvõtteid. Et millest sõltub inimeste moraalsus, kuidas ja millal see kujuneb ning kuidas seda mõjutada. Igati teemakohane meie ühiskonnas, kus keegi ütleb, milline üks “õige” pere peab välja nägema!

Maapinna poole laskudes hakkas lennuk jubedalt külgedele kõikuma. Tundsin, kuidas piloot võitleb külgtuulega ja üritab lennukit otse hoida. Olen elus NII palju lennanud (Aasia ringreisil tegime 2a tagasi 17 lendu!) ja nii suurt hirmu pole mul enda ja eelkõige beebi elu pärast kunagi olnud. Olin kindel, et maandume ühe tiiva peal ja siis kuidagi libiseme mööda talvist rada. Kui lennuk maandus, siis inimesed plaksutasid. Seda ei ole küll väga ammu juhtunud! Rõõm õnnelikult maandumisest ja pingelangus sellest jubedast pikast lennust lõi mul emotsioonid pea kohal kokku ja hakkasin lihtsalt nutma. See oli läbi! See oli minu elu kõige jubedam lend.

Asjaolu, et olin oma talvejope unustanud Tallinn-Tenerife lennukisse (segadus kohtadega), ja õues oli 5 miinuskraadi (tuule tõttu feels like -12), oli köömes võrreldes lennukogemusega tagasi Tallinna. Nii hea oli jõuda koju, oma voodisse, oma toidu, oma beebi päevarutiini juurde. Hetkel on küll tunne, et kuidagi ei taha tagasi lennukisse ega reisile minna. 6,5h asemel 10h beebiga lennukis on ikka väga karm! Isegi kui ta lõppkokkuvõttes sellest 6h magas, tissi otsas küll.

Kahjuks või õnneks on vähem kui 2 kuu pärast juba uus reis. Ilma Stenita ma seda ei suudaks. Keelduks. Õnneks on see alla 3h. Ja meil on beebile oma istekoht. Seega tehtav. Mina olin koju jõudes täiesti laip, kogu keha siiani valutab, kõik kere lihased, nagu oleks päeva jõusaalis veetnud (Väikemees ikkagi 7,6kg!). Sten siis pakkis asjad lahti, pesi 5 masinatäit pesu, pani kõik kuivama, käis poes, tegi söögid, kastis lilled, viis kuuse välja, korjas kodunt jõuluehted kokku, tegi mulle massaaži ja tõi mulle lugemiseks “Pere ja kodu” ajakirja, mida olin moka otsast kunagi maininud ja juba ise unustanud, et seda lugeda tahtsin, aga tal ju kõik meeles. Lisaks kolis beebivoodi ja ka meie madratsi beebi tuppa, vahetas kõik voodipesud, helistas ja saatis meili minu kaduma läinud jope osas, hoidis 3,5h last (mängides temaga ja pannes ta lõunaunne magama), saatis töömeile, ostis ja vahetas mu katkiläinud telefoni katteklaasi uue vastu, käis juuksuris, ostis mulle uued shampoonid ning seda kõike ühe päeva jooksul! Mul oleks kulunud nendeks toimetusteks nädal minimaalselt! Vot sellised lood..

Tenerife: päevad 1-5

1 PÄEV – ettevalmistused 5 elukuuse titaga reisile minekuks, saabumine

Mida pimedamaks läksid Eesti sügisõhtud, seda enam hakkasin ootama meie reisi Tenerifele. Miks Tenerifele? Sest me ei olnud seal käinud, seal pidavat olema detsembri lõpus enam-vähem soe ilm ja Steni vanemad ning õde kutsusid meid endale reisikaaslasteks.

Mis beebile kaasa? Pileteid uurima hakates avastasin kõigepealt, et meil on kummagile täiskasvanule ette nähtud vaid 15kg pagasit ja beebile ei olegi eraldi pagasit va tasuta vanker. Alguses mõtlesin, et maksame lisapagasi eest, ent siis selgus, et me oleksime pidanud lisapagasi mitu nädalat varem juba ette broneerima, sest lennufirmal on õigus lisapagasist keelduda. Ühesõnaga panustasime Steni oskusele suruda kõik meie asjad kahte kohvrisse ning ülejäägid mahutada käsipagasisse. Erinevalt 3 kuud tagasi 2,5 elukuuse Väikemehega reisides, teadsin nüüd juba, et kaasa tuleb võtta KÕIK beebi asjad. Näiteks kõik beebi riided (ka soojemad igaks juhuks kui peame läbi õue lennukile minema ja ka number suuremaid), mängumatt mänguasjadega (kõhuliaeg!), kõiksugu beebitekid (võõras kohas magamine on endalegi katsumus), kandelina (lennujaamas toimetamiseks), kandekott, ravimid (D-vitamiini pole kunagi liiga palju, päevituskreem 50 faktoriga, pepukreem), ujumismähkud ja kahe päeva jagu tavalisi mähkmeid (ülejäänud ostame kohapealt). Kuna nüüd meil Väikemees juba sööb ka tahket toitu (ca 6 lusikatäit päevas), siis ostsime talle kaasa porgandi ja veiseliha püreesid. Kaasa said pakitud ka tema lusikas ja kauss. Söömine on ju tähtis tegevus! Endale ostsin kaasa Ampsutüki batoone (oranži värvi pakis on mu lemmikud), sest veganina võib reisil olles raske kiiret ampsu teha.

Lennupäev. Jõudsime lennujaama 1h 45 minutit enne lennuki väljumist ja check-ini inimeste järjekord oli pikk nagu Disneylandi atraktsioonidel. Läksime varakult, et saada head istekohad, soovitavalt akna kõrvale, kus on privaatsem imetada. Check-in-is aga selgus, et meie kohad oli reisibüroo juba kindlaks määranud ja tegelikult oleksime võinud ka hiljem tulla. Aga eks käru kiletamine võttis ka aega ja nii see aeg seal kuidagi kulus. Otsustasin seekord reisile kaasa võtta turvahälli ja käru rattad, sest esiteks on laenutuse turvahällid väga kehvad, teiseks on tal mõnus jalutades kärust välja vaadata (tahab ta ju aina rohkem ringi uudistada) ning kolmandaks on teda hea kärusse panna, kui kuskile välja sööma läheme. Väikemees oli päris rõõmus, et ta kell kuus hommikul ärgata sai, sest tavaliselt me temaga nii vara ei ärka.

Lend oli meil päevasel ajal ning otselend Tallinn-Tenerife kestvusega 6,5h, mistõttu olin enne reisi selle pärast päris närvis. Et kuidas ma selle beebiga küll üle elan juba 3 kuud tagasi oli beebit 4h süles hoida päris raske ja nüüdseks on ta juba poole raskem ja aktiivsem. Ostsime talle lennukisse uusi mänguasju, mida tal oleks ärkvelolles põnev uudistada, sest 5,5 kuune on juba päris palju aega ärkvel. Hetke lemmikuks on vilkuvad mänguasjad. Lisaks oli paar päeva enne reisi beebile tekkinud nohu, mis kahjuks reisipäeval veel püsis. Samuti olin kuulnud lugusid, et Smartlynxi lennukid on ülivanad ja tavaline on olukord, kus inimesed aetakse lennukisse ja siis mitu tundi parandatakse lennuväljal lennukit ja inimesi lennukist välja ka ei lasta. Või siis kukuvad enne õhkutõusu hapnikumaskid salongi. Lahe, eksole?

Lennukisse jõudes selgus, et kuigi reisibüroo oli määranud meile kohad esimestesse ridadesse, kus on rohkem ruumi beebiga toimetamiseks, siis lennufirma otsustas meid beebiga tõsta 10ndasse ritta. Seoses Euroopa Liidu reglementatsioonide muudatustega peab piloot peale 6,5h lendu puhkama ja selleks oli eraldatud talle esimesest reast kolm kohta, kardin oli veel ümber tõmmatud ja seetõttu ei tohtivat lapsed olla esimeses viies reas, et äkki hakkab nutma ja segab magavat pilooti. Ka stjuardessid üritasid meile selgitada, et laps segab neid, nemad ju peavad töötama terve päeva (sama meeskond tuleb samal päeval ka Tenerifelt tagasi). Kusjuures neljas rida oli täiesti tühi, aga sinna ei võinud me ka istuda. Pidime ennast ikka suruma sinna 10ndasse ritta. Arusaadav, aga samas nõme.

Olin lugenud, et nohuga lendamine võib olla paras piin ja kuna hommikuti on Väikemehel nohu hullem, siis panime vahetult enne lennukile minekut igaks juhuks talle ühe paratsetamooli. Jama, kui hakkab valust nutma ja siis peame nutvale lapsele hakkama rohtu panema ja siis ootama kuni see veel toimima hakkab. Ühesõnaga megastress. Õhku tõus läks väga hästi, sest tal oli just hommikuse une aeg ja esimesed 1,5h lennust Väikemees magas mul süles. Seejärel oli ärkveloleku aeg 1,5h, mille jooksul näitasime talle spetsiaalselt lennureisiks ostetud mänguasju (igasugu vilkuvad ja krõbisevad) ja jalutasime vahekäigus. Kõvemat häält tegi ta paar üksikut korda. Põhjuseks väsimus. Seejärel panin Tula õhukese tekikese enda ja tema peale moodustades pimeda „pesa“, lähedale Myhummy mängima ja nii jäigi ta mul rinna otsas magama. Nii hea on ikka rinnalapsega lennata! Üks kindel rahustamisvahend kohe omast käest võtta.  Magasime kolmekesi 2h ning viimane 1,5h läksid juba ärkvel olles päris ruttu – ikka vahekäigus jalutades ja mänguasju näidates.

Smartlynxil pakuti vahepeal söögiks võileiba, aga mina ei saanud seda Väikemehe piimatalumatuse tõttu süüa. Olime selleks valmistunud ja enne reisi teinud kaasa pannitäie viineri pirukaid. See hakkab meil viimasel ajal traditsiooniks saama, sest need on erinevalt lennukitoidust alati maitsvad ja mõnikord läheb hotelli jõudmisega aega ja siis on hea, kui amps on kohe võtta.

Hotell. Peatume 5 tärni All-inclusive Sandos San Blas Nature and Golf Resort hotellis, mis asub lennujaamast ca 10 minuti sõidu kaugusel. Hotelli jõudes selgus, et meid ei lasta tubadesse, sest turismibüroo ei ole meie raha hotellile edastanud. Selgitamaks välja, mis on juhtunud, siis saadeti meid lõunat sööma ja samal ajal üritas Estraveli inimene probleemi lahendada. Selgus, et Estravel on maksnud Novatoursile (või vastupidi) ja see omakorda mingile Hispaania firmale, aga see Hispaania firma ei ole raha hotellile üle kandnud ja kuna siin on pangapühad, siis täna makseid ei tehta. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev asi lahenes ja meid see kuidagi ei mõjutanud (ei pidanud hotelli eest uuesti maksma vms).

Hotell ise on nagu termiidipesa oma kõikvõimalike käikudega ning ära eksimine on siin väga tõenäoline. Õnneks on meie toad väga restorani lähedal ja ei pea sööma minekuks mööda hotelli ekslema. Lennukimüra üldse ei kostu ja toad on igati korralikud. Bufeevalik on ka uhke. Ei oskagi midagi väga kritiseerida, kui et voodid võiksid olla ühendatud, mitte kaks eraldi voodit, aga see on hotellides nii sage, et ma ei viitsi enam sellega tegeleda ja uut tuba välja nõuda (vanaduse märgid..). Õnneks on kumbki voodi nii lai, et mahub ka kahekesi ühes magama.

Ajavahe Eestiga on 2h, mis muidu reisijana tundub täiesti mõnus, aga beebiga reisides, kellel on kindel päevakava, ei olegi see nii lihtne. Mõtlesime, et hoiame beebit kauem üleval, aga esimesel päeval see ei õnnestunud. Jäime lihtsalt kogemata ise ka varem magama ja hiljem juba beebi magas nii sügavalt, et kahju oli teda äratada. Õhtusöögil käisime juba vahetustega, kord mina ja siis Sten. Õhtusöök on siin kummaliselt hilise algusega – alles kell 18.45. Enim üllatas mind see, et kõigi buffeetoitude juures on kirjas võimalike allergeenide olemasolu, nt kas vastav toit sisaldab piimatooteid, muna või mis loomaliha ja see teeb minu elu lihtsamaks, kuna Väikemehel on toidutalumatus piimatoodetele, loomalihale, kalale, õunale ja tõenäoliselt ka munale ning koorikloomadele. Pikisilmi ootan juba aega, kui saan jälle kõike süüa.

 

2 PÄEV – Monkey Park, põgenemistuba

Beebi magas meil laial diivanil, mille Sten lükkas minu voodipoole kõrvale. Toas olev beebi võrevoodi on nii sügav, et sinna beebi panek tundub erilise upitamisega. Öö möödus meil ootuspäraselt nagu võibki oodata pärast pikka reisipäeva ja võõras kohas magades. Parim koht magamiseks on ikka enda kodu voodi. Väikemees magas 1,5-3h kaupa ning lõplikult ärkas siinse aja järgi kell 3.30 öösel. See vastab siis Eesti ajale kell 5.30 (kodus ärkab ta muidu 6.30-7.00 vahel). Tegi oma nr 2 häda, mis kiire reisipäeva tõttu oli eile vahele jäänud ning magas veel 2h.

Veider on see, et hommikusöök algab siin alles kell 7.45, mis on pigem hilja. Tavaliselt ikka on hotellides hommikusöök veel varem avatud. Enne beebi saamist sattusime millegipärast alati hotellidesse, kus hommikusöök lõppes liiga vara, aga siin hakkab ja lõppeb see väga hilja. Iseenesest valik on buffees lai ning igasugu puuvilju on külluslikult. Oma hommikusöögi Eestist kaasa võetud püree näol sai ka Väikemees, mida soojendasime pistes püreega kausikese kuuma teevette. Hommikul oli õues 18 kraadi, mis oli üllatavalt jahe. Ikka pikad püksid ja kampsun pidi seljas olema. Samas keskpäeval on 25 kraadi ja siis on täiesti rannas päevitamise ilm, sest tuult siin peaaegu et ei olegi.

Hommikusöök söödud, veetsime aega toas. Väikemees asjatas oma mängumatil ning mina pakkisin igaks elu juhtumiks asju kaasa (lapsega reisimise raskus). Tegime veel ühe 1h uinaku ning siis suundusime üheskoos rendiautoga Monkey Parki. Olin arvustustest lugenud, et sinna on soovituslik minna enne keskpäeva, sest siis on ahvid veel aktiivsed ja näljased. Nii ka oli, jõudsime kella 10.30 ajal ja saime napilt leemureid toita, sest õige pea suundusid nad, kõhud täis, puu otsa magama. Lisaks olid seal puurid, kuhu sai ka ise sisse minna ja toita seal merisigu, kilpkonna ja leemureid. Toiduks olid maisi-, kurgi ja õunatükid. Ulatasin toidupalakesed leemuri suunas ja siis ta sirutas oma käe välja, haaras mu käest õrnalt kinni ja pistis palad suhu. Väga julge temast! Ühest küljest on see väga lahe, et inimestele antakse võimalus loomadega läbi käia ning saan aru, et selle kaugem idee on panna inimesed loomi armastama, et nad neid hoiaksid, ent teisest küljest leian, et kõik inimesed pole loomade suhtes aupaklikud ning seetõttu võiks olla sellistes puurides töötajad, kes loomi kaitsevad. 52CA7DE0-3841-4A41-923F-6C60F2C0B6F2Näiteks oli seal minuvanune vene keelt kõnelev naisterahvas, kes leemurit sabast haaras ja teda toiduga õrritas, lootes teda puuoksalt allapoole meelitada ja seeläbi talle pai (??) teha. Või siis ca 6-aastane tüdrukutirts võttis kätte vastsündinud merisea beebi, kes oli ca 5cm pikkune abitu tegelane ja viis ta teise puuri otsa. Hoidsin hinge kinni, et see beebi maha ei kukuks, sest tüdruku hoiak oli kindlusest kaugel. Ahvid olid muidugi väga lahedad. Ma ei teadnud, et väikeseid ahve on nii palju erinevaid. Paljud ahvid olid ohustatud liikide all ning kunagi võib selline park olla ainus koht maailmas, kus neid veel leidub. Meil läks eal ca 1,5h.

Seejärel läksime Los America linna, kus meil oli broneeritud Kääbiku teemaline põgenemistuba. See oli väga temaatiliselt tehtud, mis eristab väga head tuba keskpärasest põgenemistoast. Lisaks olid sealsed mõistatused põnevate mehhanismidega, nt asetades esemed teatud kohtadesse, siis magnetite abil uks avaneb. Beebiga põgenemistoas käia ei ole väga keeruline, sest tal ju põnev ringi vaadata, aga muidugi beebit hoidev inimene toas otsida ei saa ning on mõistatuste lahendamisel pigem „aju“ kui tegutseja. Seal oli kokku 5 tuba ning ülesandeks oli vaja leida sõrmus ning väljapääs. Jõudsime kuuekesi ilusti 50 minutiga toa tehtud.

IMG_1057

Avaliku imetamisega on lood jõudnud sinnamaani, et kui eelmisel reisil veel põdesin, et mis ja kus imetada, siis nüüdseks olen sealmaal, et kui ikka beebil on janu, siis ei hakka ma kuskile põõsa või palmi taha ronima, vaid tõesti istun kasvõi teeraja kõrval olevale kivile ja annan Väikemehele ta joogi ära. Loomulikult proovin oma tissiga mitte ringi vehkida, kattes kogu tegevust tekikesega, sest siis lapsel ka söömisele parem keskenduda, aga kuidagi palju suurem ükskõiksus on selles teemas teiste arvamuse suhtes. Oma lapse heaolu on lihtsalt nii tähtis. Ja kuna beebi päevakava on ajavahe tõttu täiesti sassis (pidevalt on ta siin üleval 2h järjest ehk siis oma üleväsimuse piiril, ent kodus ma nii kaua üleval tal olla ei lase), siis on ka söögiajad üpris go-with-the-flow. Ka palavuse tõttu on lisa joogikorrad vajalikud (nii väikesele rinnabeebile vett veel ei anta).

Lõunat sõime Los Americas. Sattusime ühte söögikohta, kus olid eriti ükskõiksed teenindajad. Ka hiljem tõdesime, et ükskõiksus ja hääästi aeglane teenindamine ongi siin neil norm. Küll tõid nad meile valesid jooke ja siis süüdistasid, et meie ise tellisime need joogid. Toiduvalik on söögikohtades väga lai, ent suurim valik on mereandidega roogasid. Minu jaoks on hea see, et neil on menüüdes allergeenide olemasolu ilusti kirjas. Hinnad on odavamad kui Eestis (salat ca 6 eurot, pizza ca 8 eurot). Sealsamas jalutasime ka rannapromenaadil. Los America rand oli musta väikese ja kleepuva liivaga. Reisikaaslased käisid ka meres ujumas, kus olevat olnud selline Eesti merevee temperatuur – ca 21 kraadi. Kuna Väikemees väsis väga ära, siis ise me rannamõnusid nautida ei saanud, vaid suundusime tagasi hotelli. Tagasiteel käisime veel poest läbi, et osta juurde mähmeid. Siin on meie tavapärased mähkmesordid teistsuguste nimedega, näiteks Pampersi mähkmed on nime all „Dodot“, Huggieseid me ei leidnudki, ostsime ühed, loodan, et need ei tekita mähkmelöövet vms.

Kuna soov vette minna oli suur, siis seadsime sammud meie hotelli tõeliselt sooja basseini poole, hotelli spa-s olevasse basseini. Kuigi hotellis on ka kaks soendusega välibasseini, siis seal on vesi ca 24 kraadi, mis beebi jaoks on liiga jahe. Sealne registraator ei osanud sõnagi inglise keelt ja üritas meid entusiastlikult suunata rääkima hispaania keelt. Lõpuks leidsime ühise keele tänu Google translatele. Sellel ajal, kui mina ja teised reisikaaslased kehakeele ja Translate vahendusel üritasime üksteisest aru saada ja massaaže broneerida, lipsasid Sten ja väikemees juba tagaukse kaudu basseini. Mis nad ikka niisama passivad! Sulistasid seal üksinduses mõnuga ja kiitsid, kui hea puhas, kloorivaba ja soe vesi seal on. Lisaks veel mõnus saun sealsamas. Olin just trikoo selga tõmmanud ja varbaga basseini sulpsamas, kui see registratuuri hispaanlanna meieni tuli ja mulle emotsionaalselt selgitas, et me peame kohe basseinist välja tulema, sest sinna võib minna ainult reserveeringuga ja alla 16-aastastele pole seal olemine üldse lubatud. Tore. Aga õnneks oligi väikemehel veeisu juba täis saanud. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev spa-st helistati ja vabandati, sest selgus, et see umbkeelne hispaanlanna oli asendanud õiget retseptionisti 30 minutit, just siis kui meie seal olime.

Täna mõtlesime, et üritame hoida beebit kauem üleval, et ta ajavahega kohaneks. Oleme vist teinud hea trenni, sest viimased kaks kuud on ta läinud alati magama kell 20.00. Pärast suuri pingutusi suutsime teda hoida üleval Eesti aja järgi vaid 20.45-ni, sest siis tal lihtsalt silmad vajusid kinni ükskõik mida tegime, ükskõik kui valge oli ja ükskõik kui lärmakas. Vot sulle rutiini mõju. Ma siin vaikselt juba mõtlen, et äkki ma ei üritagi teda siinsesse rütmi ümber saada, sest muidu Eestisse jõudes on vaja uuesti rütm tagasi harjutada. Eks paistab.

 

3 PÄEV – veepargis beebiga?!

Tänane öö läks päris hästi. Heaks ööks pean seda, kui ta magab vähemalt ühe 3h jutti. Magama jäi siinse aja järgi kell 18.45, ärkas kiireks söömiseks kell 19.45, sest oli ööunne jäädes nii väsinud, et polnud jaksanud korralikult kõhtu täis süüa. Seejärel ärkas 5 minutiliseks söömiseks/joomiseks kell 23.00, 00.45, 3.30, 4.45. Siis oli 1h üleval ja magas kuni kella 8.00-ni. Kuna tal on väike nohu, siis iga ärkamise korral annan hetkel talle juua, et ei tekiks vedeliku puudust, mis beebide puhul on ohtlik ja kiire tekkima. Kui terveks saab, siis annan öösiti minimaalselt 3h tagant. Igastahes oli täitsa okei öö.

Hommikusöök söödud ja ka Väikemehele porgandi-kartuli püree söödetud, siis läksin koos äiaga lennujaama, et võtta sealt meile eraldi rendi auto. Ma ei tea miks me seekord kohe enne reisi rendiautot ära ei broneerinud?! Selgus, et hetkel on siin tipp hooaeg ja autosid ei ole saada. Või vähemalt automaatkäigukastiga autodest on suur puudus. Hotellis oleva rendiauto firma kaudu oleksime saanud manuaaliga auto, aga ma sõitsin manuaaliga viimati 6-7a tagasi jääsõitu tehes, mis on päris ammu. Seda enam, et siin on ikka väga mägine ja millegi pärast on ummikud alati just mäkke tõusul. See mässamine siduriga ja asjaoluga, et manuaaliga auto võib ka ju tagasisuunas veereda ja välja surra.. oeh.. Siin on nii mägine, et mul autoga sõites lähevad kogu aeg kõrvad lukku! Kõrguste vahed on 60meetrilt 200 meetrile. Ja siin on palju ringteid ja kuigi teed on Saksamaa tasemel, siis autosid on meeletult ja kiirteedel on ka ummikud. Ühesõnaga leidis Sten, et Sixt autofirmal on pakkuda samasugune auto nagu meil Eestis on. Kohale jõudes selgus aga, et kuigi online keskkonnas broneeringut tehes oli see auto saadaval, siis tegelikult neil ikka selle hinnaklassi autosid enam ei ole. Hakkas meile hoopis kõrgema hinnaklassi Mercedes Benzi maha müüma. Üritasin küll selgitada, et me soovime väikest autot, meil on beebi, ei taha midagi uhket. Lisaks selgus, et autokindlustus läheb lisaks autorendile maksma 44 eurot päev (?!), kui me just ei soovi iga väikese kõksu puhul, olgu siis süüdlaseks keegi teine või me ise, 950 eurot oma taskust maksta. Ja vaadates parklates autosid märkasin juba eile, kui palju plekimõlkimisi siin on. Oehh.. ühesõnaga see autorent läks nii kalliks, et mul siiamaani hakkab kõht keerama, kui mõtlen sellele summale, mis me Sixtile maksime. Aga lõpuks saime tasuta kõrgema hinnaklassi auto (Mercedese) ja täiskindlustuse. Kuna me pole kumbki Steniga mingid uhkete autode fännid, siis kuidagi veider on sellise edeva autoga ringi sõita.

Täna käisime me Siam veepargis, mis on Tripadvisori külastajate sõnul maailma nr 1 veepark. Hommikul kella 9 ajal tundus ilm nii külm, et ma ei suutnud veepargi päeva üldse ette kujutada, õues oli ca 21 kraadi. Kõigile jõupingutustele vaatamata jõudsime parki alles kell 11.30. Kuna teadsin arvustusi lugedes, et seal on meeletu pikad ja aeglaselt kulgevad pileti järjekorrad, siis ostsime pargipiletid juba eelnevalt interneti teel. Vist oli ühe täiskasvanu kohta kokku 88 eurot, mis sisaldas nii Loro loomapargi kui ka Siami veepargi piletit ning kummagis pargis 15 euro eest lõunasööki. Saimegi tänu oma piletitele kohe parki, ostsime veel fastpassid juurde (15 eurot lisaks) ning seadsime oma asjade baasi lainebasseini juurde.

Rahvast oli palju ja järjekorrad olid väga pikad. Korralike veepargi külastajatena olid meil juba kõigil ujukad seljas. Oli võimalik rentida ka kalipsod, aga neid nägin pargis seljas vaid paaril inimesel. Bikiinides olla ei olnud külm, siinne temperatuur on kuidagi hoopis mahedam, külm pole nii külm ja soe pole nii kuum. Minule üllatuslikult vastutulevad inimesed ei olnud ei külmast siniste huultega ega ka lõdisenud. See julgustas mind minema esimestele atraktsioonidele samal ajal kui Sten hoidis magavat väikemeest. Pistsin temperatuuri kontrollimiseks varbad esimesse atraktsiooni basseini ja minule kui külmavaresele ootamatult, oli vesi täiesti okei soojusega. Nii okei, et esimeseks atraktsiooniks valisime sõidu kõhuli mattidel.

Minnes beebiga veeparki kujutasin ette, et saan minna heal juhul ühele sõidule, võib-olla kahele ning tõenäoliselt saame seal olla vaid paar tundi, sest ju beebi hakkab nutma ja talle ei meeldi seal või tal hakkab külm või misiganes põhjus, miks teda pole võimalik lohutada, mis on tegelikult üpris irratsionaalne mõttekäik, sest siiani oleme alati leidnud nutu põhjuse ja seega ka nutule lahenduse. Aga ei midagi sellist.

Olime pargis ca 5h ning sain käia KÕIGIL atraktsioonidel, va üks Tower of Terror sõit, kuhu ma ei tahtnud minna, sest vabalangemine meeletul kiirusel ilma rõngata ei ole minu teema. Tänu fastpassile saime igal sõidul järjekorras kohe esimeseks ning ei pidanud üldse järjekordades ootama. Millegi pärast olid väga vähesed inimesed ostnud Fastpassi ja seetõttu ei pidanud me ootama kuskil üle 1-2 minuti. Tõelise pargihulluna ei saa ma üldse aru, miks peaks keegi minema parki ilma Fastpassita? Miks peaks keegi tahtma seista järjekorras ja raisata väärtuslikku puhkuse aega, kui saab ka teisiti? Lihtsalt tulebki minu arvates kohe Fastpassi hind pargi pileti hinna sisse arvestada. Iseasi kas inimesed muidugi teavad, et selline võimalus on üldse olemas.. Enamik järjekordi tundus olevat ca 30 minuti pikkused.

Vahepeal hoidsin Väikemeest mina, vahepeal Sten ja vahepeal mu ämm. See park meenutas mulle väga USA Disney veeparke. Sarnaselt Disney veeparkidele olid kõik sõidud väga tasemel (punase tähistusega karmid sõidud olid kõige ägedamad), haljastus viimse detailini viimistletud, teemakohane muusika ja majakesed, kõikjal vetelpäästjad. Oli näha, et vetelpäästjad võtavad oma tööd väga tõsiselt. Turvalisusele oli tõesti pandud väga suurt rõhku, nt osades torudes olid pidurdusvallid, ühes WC poti tüüpi torus oli vetelpäästja keset „WC poti“ suuet jälgimas, lisaks kõikjal kaamerad, igal sõidul aidati kummipaatidelt maha, enne sõitu korrati üle kuidas vastaval sõidul peab istuma. Ainult mõned titasõidud laste alal olid ilma kummipaadita, mis väga meeldib mulle, sest niisama torudes õnnestub mul end alati kuskile ära lüüa.

IMG_1098Oli nii mõnus lükata jalad pehme liiva sisse, juua Mojitot (imetava emana ilma alkoholita loomulikult) ning nautida päikest, sest päeva peale läks ilm päris soojaks – 27 kraadi. Väikemees oli super tubli! Ärkvel olles uudistas ringi, jutustas meiega ja oli üks ütlemata rõõmsameelne kaaslane. Nohu tõttu käis ta vaid ühes soojas basseinis ja sedagi vaid korraks oma beebi kalipsoga. Lasteala pisikestest liumägedest lasi ta alla, mitte üksinda ilmselgelt, ikka koos Steniga. Sõitsime kõik ka Lazy Riveril, mis oli hästi rahulik ja ilus sõit, beebi oli Steni süles. Lõpus hakkas ta nutma, sest mingisugune mees tahtis endale kiiremat hoogu teha ja pritsis täpselt Väikemehele vett näkku. Ja muidugi magas tublilt lõunaund (1,5h) olles rätiku sisse mähituna kõigepealt minu, siis ämma ja siis Steni süles. Ei seganud teda ei ümbritsev möll ega ka ühest sülest teise tõstmine.

Õhtuks oli meil broneeritud Steniga tennis. Mängisime üksteisega viimati üle aasta tagasi, pulmareisil Maldiividel, aga tunne oli selline, nagu oleksime viimati mänginud eelmisel nädalal. See oli ka esimene kord, kui Väikemeest ei hoidnud ei mina ega Sten. Kui 30 minutit oli möödas, siis ei suutnud ma enam mängida, sest igatsus oli nii suur. Kuidas ma oma pisi ikka nii kauaks ilma emme issita jätan? Loomulikult oli ta heades kätes. Vaatas oma kodu mängumatil tuttavaid mänguasju kui näidati talle ka kõiksugu uusi mänguasju (osad olid spetsiaalselt tema jaoks Eestist kaasa võetud  ning teised reisilt soetatud). Oli üks ütlemata mõnus aktiivse puhkuse päev!

 

4 PÄEV – Loro park ja Aqua SPA

Täna magas Väikemees eriti hästi. Läks kell 20.00 magama ja ärkas väikeseks söögiks kell 23.30, 3.00 ja 5.00. Oli 40 minutit jorisedes üleval ja magas veel 2h. 4x 12h jooksul ärkamine on tõesti juba luksus, mida oskan hinnata. Täna oli meil plaanis sõita teiselpool saart asuvasse Loro loomaparki. Sinna viis väga heas korras kiirtee, ent kuna autosid oli väga palju ja käis pidev sõelumine ridade vahel, olid sageli äkilised pidurdamised, lisaks lühikeselt hoovõturajalt kiirteele tulevad autod, siis ei olnud see selline rahulik ja sujuv 120km/h sõitmine. Saime kodust liikuma kell 11 ja jõudsime kohale kell 12.15.

IMG_1132

Päeva eesmärgiks oli 4h jooksul näha ära 4 show-d ning kõik loomapargi loomad. Tegu on Tripadvisori külastajate sõnul maailma parima loomapargiga ja seda see tõesti oli. Parimaks teeb selle pargi see, et loomi hoitakse väga heades tingimustes, taimestik on väga ilus, söögikohtades toit maitsev (sealne riis kanaga oli senise reisi parim söök) ja see meeletu külastajate rahvamass viisakalt organiseeritud. Sest rahvast oli seal tõesti ülipalju! See eest üllatasid mind sipelgaõgija, laisklooma ja punase panda nägemine. Orhideede kasvuhoone oli samuti imeilusalt tehtud. Loro pargi läbivaks teemaks on siiski linnud, eriti kõiksugu papagoid.

IMG_1129

Show-d mind seekord nii ei vaimustanud, sest Ameerika Orlando Seaworldi vastu ei saa vist miski. Parim oli Merilõvide show, sest nad on lihtsalt nii siledad ja nutikad sellid. Delfiinide ja mõõkvaalade show-d olid sellised tavalised, ei üllatanud, ja Papagoide show oli Benny Hillsi-taoline komejant. Mulle meeldis, et suur rõhk show-des oli pandud taaskasutuse ja keskkonna hoidmise propageerimisele.

IMG_1134

IMG_1135

IMG_1144

IMG_1137

IMG_1139

Ilm Põhja Tenerifel oli oma 21 kraadiga kampsuniilm, mis meid ei morjendanud, ent jama oli see, et Väikemees oli päeval viril. Nimelt andsime talle hommikul veisepüreed, mis pani tal päeva peale kõhu valutama. Õnneks õhtuks oli tal juba parem ja suundusime Los Americas Aqua SPA-sse. Autosõidud sättisime täpselt Väikemehe une ajale. Seal SPA-s oli suur sooja veega bassein, kus olid kõiksugu vastuvoolud ja massaažisurve joad ja kosed ja keerud ning kolm erinevat sauna. Ja seal oli lubatud olla alates 3 elukuuse beebiga ehk siis meie Väikemees sai lõdvalt sisse. Oi, väga mõnus oli! Jama, et puhkus nii kiiresti läheb!

 

5 PÄEV – Oma hotelli loodusreservis, massaažis

Täna magas Väikemees jälle hästi. Läks magama kell 20.15 ja ärkas väikeseks snäkiks kell 22.15, 2.15, 5.00. Oli 30 minutit ärkvel ja magas kella 7.00-ni. Seejärel ärkasime, beebi söötmine, mähku vahetus, voodis rullimine, siis kõik koos hommikusöögile minek, beebile tema püree soendamine ja söötmine,  vahepeal veel enda kasimine, puhtad riided selga ja juba ongi jälle beebil esimesse hommikuunne minek (8.45). Need hommikud lähevad alati nii ruttu!

Täna olime varajased, sest kell 9.45 hakkas meil oma hotelli loodusreservi alal tuur nimega Reserva Ambiental de San Blas. Kõigepealt läbisime erinevaid väikesi kinosaale, kus näidati lühifilme selgitamaks lühidalt Tenerife saarte teket, põlisrahvaste lugu ja üldist ajalugu. Juurde veel igasugu lahedad 5D efektid! Ilmselgelt on selle tegemisel kasutatud rohkelt EU rahasid, sest see tuur oli tõesti tehnoloogiliselt kui ka teostuselt väga tasemel. Järgnes loodusmuuseumi ruumi külastus, kus samuti näidati lühifilme San Blasi floorast ja faunast, geoloogiast ning seejärel suundusime õue loodusreservi aladele jalutama. Inimesi oli rühmas ca 10tk ning kõik said endale kõrvaklapid, et oleks hea kuulata giidi juttu. Lisaks olid väikesed vahepeatused, kus näitlejad etendasid lühidalt giidi jutu ilmestamiseks põliselanike kunagist elu San Blasis. See tuur tõesti üllatas mind, sest olin küll lugenud, et see on lahe, aga ei oodanud, et see on nii tasemel.

IMG_1161

Seejärel uudistasime oma hotelli õuealadel. Proovisime erinevaid jääjooke, uudistasime poode ning 1h olime ka basseini ääres. Mina ja ämm päevitasime, Väikemees askeldas oma mängumatil ning ülejäänud mängisid kaardimängu UNO. Kauem ei saanudki päevitada, sest esiteks oli täna üks ütlemata pilves ilm ning teiseks oli meil broneeritud veel üks hinnatud põgenemistuba Los Americas. Seekord piraaditeemaline. Tegu ei olnud põgenemistoa vaid pigem aardejahiga, sest konkreetset ajapiirangut ei olnud (max tulemus olevat olnud 2h, meil kulus 53 minutit). Kuna palju pidi otsima, siis see tubade kompleks meile niiväga ei meeldinud, Kääbiku põgenemistuba oli lahedam. Terve aarde jahi aja Väikemees magas Steni kandekotis.

Pärastlõunaks olid meil broneeritud oma hotellis massaaž. Imetamine ja beebi voodisse tõstmine öösiti on seljale ja kaelale palju kurnavam kui sundasendis arstitöö, mistõttu ootasin massaaži väga. Ja jäin ka väga rahule, tõesti oli imemõnus. Õhtul käisime veel meie hotelli a la carte restoranis söömas, ent kuna see oli väga hilja (kell 19.00), siis ruttasime väsinud beebiga peagi tuppa, et ta magama panna. Õnneks oli restoranis teisigi beebiga peresid ehk siis vaadati meie vahepeal uniseid kriiskeid tegeva beebi poole pigem mõistva kui hukkamõistva pilguga. Lapsevanema katsumused, eksole. 🙂

Paar päeva reisi veel jäänud, varsti kriblan need ka siia.

Meie hetke elu

Uskumatu, et kohe-kohe ongi see aasta läbi! Kõlan nagu vana inimene aga tõesti mida aasta edasi, seda kiiremini aeg läheb. Beebiga koos lähevad päevad veel eriti kiiresti. Põhimõtteliselt ärkad, siis on pime. Kohe tulebki lõuna ja hakkab üks magama sättimine. Mis meil sellel kiirel ajal siis viimasel ajal ka juhtunud on?

Eelmisel nädalal avastasime tänu sõbrannale sellise vegan toidukoha nagu selleks on Blizz Tray, Solarises. Tegu on buffee tüüpi toidukohaga, kus leidub kõiksugu maitsvaid taime-ja vegantoite. Blizzis on tõesti väga maitsev toit. Kahjuks avastasin alles kolmandal korral, et kõik toidud ei olegi seal vegan ehk siis mõned road on seal lihtsalt laktoosivabad. See tähendas, aga seda, et süües teadmatult piimatooteid on viimased paar päeva Aaronil olnud kõht lahti. Nojah.

IMG_0965

Rääkides toidust, siis käisime üle pika aja söömas ka Vapianos, mis varem oli üks mu lemmik söögikohti. Siis kui veel juustu sõin! Veganina Vapianos pastat süüa oli aga tõeline pettumus. Võtsin avokaado, paprika ja sibulaga pasta ning lasin lisada ka kana (ainuke loomne toit minu menüüs, millele meie beebi seedesüsteem vastu peab) ja no nii kehva pastat pole ammu söönud. Võib-olla oli asi selles, et see tilkus iga pidi õlist ja kokaks oli noor kokk. Ei tea, jube oli.

Kodused toidud teeb meil Sten ja need on imemaitsvad. Ta hoolitseb, et saaksime beebiga söönuks, sest imetaval naisel on karuisu. Iga hommik teeb mulle hommikusöögi voodisse. Viimasel ajal on selleks igasugu puuvilja viilud, nt mango, hurmaa, kiivi vms. Elu nagu hotellis! Kuna verivorsti ma süüa ei saa (sest keegi tark on ka sinna sisse mingil kujul lehmapiima pannud), siis teeb ta mulle selle asemel suurt seent pohlamoosiga. Imemaitsev. Imetamine teeb nii näljaseks, ma muudkui ainult sööksingi. Iga 3-4h tagant olen valmis praejagu toitu alla kugistama ja samas kaal liigub aina rasedusaegse kehakaalu suunas. Kui keegi näeks mu toidukoguseid, siis võiks arvata, et olen üks 150kg kaaluv meesterahvas, aga ei.. lihtsalt üks näljane imetav ema.

Beebile hakkasime ka tahket toitu andma. Kõigepealt lillkapsas, siis kartul. Mõlemad tekitasid beebile tõsiseid kõhuvaevusi. Olin juba alla andmas ja plaanisin tahke toidu andmist edasi lükata, nt kuni beebi on 6-kuune, aga Sten suutis mind veenda proovima porgandit. Et kuna varsti tal rauavarud otsas, siis vaja ikka harjutada, sest peagi tuleb talle toidu sisse ka liha panna. Hetkel olemegi porgandi püree peale jäänud, sest tundub, et see sobib ta kõhule. Beebi saab seda meil iga hommik ning kõhtu jõuab suure lõdistamise peale umbes üks teelusikatäis. Eks see olegi pigem selline toiduga tutvumine.

Käisin ka hambaarsti (ema) juures, et üks vana täidis välja vahetada. Olin väga närvis kuigi tegelikult läks kõik hästi nagu tavaliselt, aga isegi hambaarst olles on hambaarsti juurde minnes kõhe tunne sees. Ikkagi süst ja puha. Hommikul ortodont võttis breketitelt kaare maha, siis ema sai hamba korda teha ja siis uuesti ortodondi juurde breketite kaari korrigeerima. Kuigi alguses oli jutt, et breketid saavad mul olema 1-1,5 aastat, siis nüüdseks tundub, et enne suve ma vaevalt breketid ära saan ehk siis tuleb ligi kaks aastat täis. Esimene aasta oli täiesti okei, aga nii kui aasta sai täis, siis järsku tekkis selline meeletu tüdimus. Tüdimus, et nii palju peab kogu aeg puhastama hambaid ja osade toitude peale mõeldes juba mõte, kui palju pean pärast söögikorda hambaid puhastada, võtab toidu isu ära. Samas breketeid ära ka ei saa võtta, sest hambumus pole veel õige. Ja kui hambumus pole õige, siis hambad kuluvad kiiremini jne. Oehh..

Hambaarsti kabinetis tuli selline hambaravi igatsus peale, et tahaks hoopis ise seal toimetada: patsiente vastu võtta, probleeme lahendada. Samas kodus ootab mind nii nunnu beebi, kelle juurest juba 5 minutit on nii kahju eemal olla. Ta on tõsine musimops. Ma täitsa pelgan seda aega, kui ta ei tahagi kogu aeg mu kaisus olla ja päevas 500 musi saada. Hetkel ta paistab seda nautivat, seega võtan sellest mõnusast ajast viimast, eks tööd jõuab terve elu veel teha.

IMG_0982
5-kuune asjapulk

Ja kui veel paari kuu taguseid beebipilte vaadata, siis on üldse raske uskuda, et ta nii pisike meil oli?! Iga päevaga on ta meil aina asjalikum. Nii keskendunult uurib ennast ümbritsevat maailma, mänguasju, inimesi. Iga päevaga muutub aina osavamaks. Ühest küljest olen rõõmus, et ta aina rohkem inimeseks muutub ja asjadest aru saab, ent teisest küljest natuke kahju ka, sest pisikesed beebid on imenunnud. Tegelikult enamik meie (eelkõige minu) elust keerlebki hetkel ümber meietehtud ilmakodaniku.

Hetkel on siis eesmärgiks, et beebi magaks öösel vahemikus 20.00-8.00 ning selle aja jooksul ärkaks vaid söömiseks ning seda max 2 korda. Paneks ennast enamikel kordadel ise tuttu, mitte et jääb magama imetades, kussutades vms. Samuti olen viimasel ajal palju beebide une teaduskirjandust lugenud ning ostnud kokku kõikvõimalikud beebiga seotud uneraamatud, mida siis ükshaaval läbi ahman. Kogu aeg proovime midagi väheke muuta.

  • Loobusin beebile luti andmisest, alguses öösel ja seejärel päevaunede ajal, sest tekkis olukord, kus ta lisaks tavapärastele öösel ärkamistele ärkas veel miljon korda üles, et keegi talle uuesti luti suhu pistaks! Endast oli kahju ja temast ka. Tahaks magada, aga näe.. lutt jälle kuskil voodis kadunud.
  • Muutsin ta päevakava eakohasemaks. Beebid ju kogu aeg kasvavad ja ärkveoleku ajad pikenevad. Hakkasin hoidma beebi initsiatiivil pikemaid vahesid toidukordade vahel (3-3,5h), sest tihedamalt söötes ta lihtsalt natuke näksis ning vaikselt suundusime neljalt päevaunelt kolmele.
  • Jälgin väsimusmärke ja vajadusel soodustan pisiuinakute tegemist st jälgin kogu aeg kella. Nii kui 1,5h on üleval olnud, siis läheb magama, harva kui jaksab kauem üleval olla. Päevaste lõunaunede kestvus on aga päeva peale max 4h kokku.
  • Tänu minu toitumismuudatustele öösiti enam gaaside tõttu ärkamisi ei olegi olnud (va need õhtud, kui kogemata sõin mitte vegan asju).
  • Oleme hakanud teda uuesti kinni mähkima, sest siis magab ta millegi pärast rahulikumalt (muidu vehib kätega).

Tulemused tulevad aeglaselt, aga jõudsalt: kõik lõunauned paneb ta ennast juba ise alati magama. Nii kui kombesse panen, siis juba jääb magama. Ei protesti üldse. Ja kui kombesse pannes ei jää, siis vankrisse pannes max 5 minutiga juba magab. Vankrit loksutama ei pea.

Ööunne minek ja eelkõige unes püsimine on veel paras tsirkus. Kui päevaunedesse läheb ta lai naeratus näol, siis ööunne minnes on ta hakanud meil viimasel ajal protestima. Enamasti uinub ta ise oma voodis, aga vajab rahustamiseks kas pepule patsutamist, selja silitamist vms. Hetkel ärkab ta meil vahemikus 20.00-8.00 minimaalselt 6x, enamasti ca 10x, ent enamik ärkamisi jääb sinna enne keskööd kanti. Vahemikus 00.00-8.00 ärkab ta ca 1-3x tehes tavaliselt ka ühe 3h kestva une (selles 1-2 korda on söömisega seotud). 3h järjestikust und on ikka väga hea saavutus meie jaoks. Liiga eredalt on veel meeles beebi 4nda kuu uneregressiooni iga 45 minuti tagant ärkamised. Proovi siis keset ööd välja mõelda, et mis tal NÜÜD mureks on.

Küll oleme katsetanud erinevate toa temperatuuridega (25 kraadi, 23 kraadi, 21 kraadi), erinevate tekkide ja magamiskottidega, erinevate magamisaseme pehmustega (meie voodi madrats vs tema beebivoodi kõva madrats vs pehmel tekil magamine), erinevate riidevariantidega (sokkidega, sokkideta, lühikese või pika bodyga, eri pükstega), erinevate white noise helitugevustega, magamiseelse väsitamisega (jälgides, et viimane uni lõppeb 1,5h, 2h või 3h enne ööund, proovisime ka 4h üleval hoida), erinevate päevaunede pikkustega (kord lasin tal päeval nii palju magada, kui ta laga torust tuli ja no siis tal öösel kell neli läks täiesti uni ära, hetkel oleme jäänud sinna 3-4h päevaune peale, rohkem magades äratan teda), erinevate kaugustega minust (oma võrevoodi vs minu kaisus), erinevate ööunne jäämise kellaaegadega (proovisime ööund varasemaks tuua, et äkki ta on üleväsinud päevast, nt kell 19.00, 19.30, 19.45).

Samuti tegeleme vaikselt leebe unekooliga ehk siis proovin teda õpetada ise unetsükleid omavahel seostama., sest ilmselgelt on tal meil “signaliseerija” ehk siis iga unetsükli vahetumisel annab kõvahäälselt meile märku, et me talle appi läheks. Need niiöelda “head magajad” ärkavad ka öösiti, aga nad lihtsalt ei anna oma vanematele sellest märku, vaid keeravad rahus teise külje.

Oleme hetkel sealmaal, et kui ta öösel 6+ korda ärkab, siis süüa saab ta öö jooksul 2(-3) korda ning ülejäänud ärkamiste korral kas patsutame pepule, ütleme rahustavaid unesõnu, silitame selga, vahetame mähet,  muudan tal aset, panen teki paremini peale, võtan sülle ja kallistan teda vms. Kuigi enamasti sülle võtmine pigem ärritab teda, seetõtu alustan pigem lohutusmeetoditest, mis ei hõlma ta voodist välja tõstmist. Põhiline ongi see, et ta ei saaks iga vääksu peale tissi, siis pissib öösel miljon korda ja siis ärkab seepeale üles. Hetkel katsetan meetodit nimega “sleep wave” ja esimeste ööde põhjal tundub, et juba piisab beebi rahustamiseks lihtsalt sellest, kui ütlen rahulikult keset ööd beebi ärkamise peale “Tudu, tudu, kallis oled, emme siin.” ja siis natuke vähkreb ja magab edasi.

Kui lünklik ööuni välja arvata, siis tegelikult on ta meil ikka imeliselt tubli väike poiss. Lai hommikune naeratus kaalub kõik öised raskused kuhjaga üle. Viimasel ajal on juhtunud ka see, et kui beebi näeb Steni üle pika aja, siis ÜKSKÕIK mida Sten ütleb või teeb, siis ta lihtsalt kõkutab oma kõige nunnumat naeru. Minuga naerab ta sedasi siis, kui teen ähkides puhkides kõhulihaste harjutusi. Talle paistab nalja tegevat, kui mul on hästi raske. Õnneks hakkab Stenil ka ülikooliga seotud kontrolltööde periood lõppema ja saame rohkem koos asju teha. Koos Steni ja beebiga kodus olla on ikka väga mõnus.

Olen ka tulevaseks Tenerife reisiks valmistunud uurides kohti, kuhu võiksime reisil olles minna. Põhjalik ettevalmistus on beebiga reisides minu arvates väga tähtis. Näiteks avastasin, et seekord polegi beebile arvestatud lennukisse oma kohvrit, ju siis peame lihtsalt lisaks maksma, sest eelmisel korral oli temal kõige rohkem asju kaasas ning neid kõiki asju läks ka vaja! Lisaks plaanime seekord võtta kaasa oma auto turvatooli ja ka vankri rattad. Kuna ta ei maga lõunaunesid enam nii kergesti nagu 2-kuusena kui käisime temaga Santorini saarel, siis ka see saab olema katsumus. Plaanis on ka veeta üks päev veepargis, aga kuna võib juhtuda, et jaanuaris pole ilm seal liiga soe, siis õnnestus mul veel enne jõuluhullust tellida beebile kalipso. Beebide kalipsot andis ikka otsida! Pluss mingusuguse rõnga, kus sees ta saab istuda, näiteks kui oleme temaga hotelli soojendusega basseinis.

Rääkimata jõuludeks ettevalmistustest. Kõik oleks lihtne, kui mu õved teaksid, mida nad jõuludeks soovivad. Tänapäeva lastel on ju kõik olemas! Hea, et Sten mulle oma jõulusoovid juba septembris ütles. Vähemalt temaga on lihtne, ei pea nuputama ja lootma, et äkki meeldib, vaid on kindla peale meeldiv asi. Ehku peale kalleid kinke teha on ikka väga jama ja kui poes ringi käia, siis on elu ikka uskumatult kalliks läinud! Kui veel eelmisel aastal ostsin enda arvates väga kallid talvesaapad, maksid teised 80 eurot, siis nüüd on minimaalne saabaste hind 100 eurot, ilusamad 140-160 eurot! Käisin poes ringi ja otsustasin, et ahh.. sellise raha eest käin pigem oma vanade kulunud saabastega edasi. Oleks siis veel valikut! Poes ringi käies on selgunud ka tõsiasi, et suur osa kaubast on juba ära ostetud. Näiteks vennale tema suuruses hommikumantli saamine oli kui mission impossible.  Kõigis poodides otsas. Kuskilt ühe poe laost lõpuks leidsin.

Lisaks kingituste mõtlemisele ja mööda linna taga ajamisele tuleb ju ka paika panna vanemate, sugulaste ja sõpradega jõuluõhtu istumised. Tulevad ühed kiired jõulud ja veel kiirem aastavahetus! Üritan nii palju kui võimalik lähedastega jõuluajal koos olles paus-i nuppu vajutada ja neid ilusaid hetki videole ja ka mällu püüda. Soovitan teilegi!!

 

 

 

Viies elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba viie kuune! Aeg lendab! Kuigi peab tõdema, et eks palju ole vahepeal juhtunud ka ja veel rohkem veel ees! Olen ca 64 cm (+1cm) pikk, kannan 68 suuruses riideid ning kaalun 7320kg (+500g). Olen endiselt imehea beebilõhnaga!

Sellel kuul jäin ma esimest korda haigeks, mistõttu esimesel nädalal ma kaalu juurde ei võtnud. Paar päeva nina tilkus, aga õnneks paksu nohu ei tekkinudki, mistõttu oli see õnneks selline kergemat sorti viirus. Siiski segas see mu magamist, kuna kehv oli magada, kui tatt voolas kurku ja ärritas ninaneelu. Emme oli päris mures kohe, jälgis, et ma palju rinnapiima jooksin ning nendel öödel ja päevadel magasin kõrgendatud peaasemega. Natuke mu ninas olevast tatist õnnestus emmel Rhinomeri ninapumbaga kätte saada, aga see tegevus mulle üldse ei meeldinud. Üldiselt ma aga väga ei kurtnud.

Väljaspool kodu olen ideaallaps. Kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Kodus olen ka tubli, aga kodus julgen oma emotsioone vabamalt väljendada, eriti emme juuresolekul. Temale annan kohe märku, kui miski ei meeldi. Näiteks ei meeldi mulle enam riiete selga panek. Mulle ei meeldi ööunne minek. Mulle ei meeldi, kui issi nuuskab, sest ehmatan ennast alati poolsurnuks. Ei meeldi ka enam kõhuli olek, millest annan märku kõva jorina ja käed-jalad maast lahti nagu lennuk lendamisega. Siis ei meeldinud mulle ka üks trammis olev vanem vuntsidega meesterahvas. Ja kõige hullem on muidugi igavus! Igav ei tohi olla!

Seetõttu alustangi oma päeva kõige huvitavamast – oma varvastest! Loen need üle ja vaatan, kas olen öö jooksul paremini painduma hakanud ja ehk saan istudes varbad isegi kätte. Enamasti ulatan kätega sokkideni, eriti kui need on natuke lõdvalt mu jalas, ja kui sokk käes, siis pistan selle suhu. Edasi jätkub päev mu järgmise lemmiktegevuse – mähme äravõtmisega! Kas saab olla midagi lõbusamat kui paljalt olemine?! Oi, siis ma kilkan nii kõvasti kui häält tuleb ja samal ajal vehin oma käte ja jalgadega. Ikka tugevalt põmm ja põmm kätega vastu oma kõhtu lüües ja jalad sirgu lükates. See on super naljakas, kui ei usu, peab ise järgi proovima.

Kui juba jutt läks meeldivatele tegevustele, siis üheks selliseks on kindlasti igaõhtune issiga vanniskäik. Harjutan seal oma käteosavust, sest need vannimänguasjadest kalad on igavesti libedad sellid- nii kui lähen vastu, siis kipuvad ära ujuma, aga kui juba pahandama hakkan, siis issi aitab nad mul nurka suruda ja siis saan nad kätte. Pisikesi vannikalasid meeldib mulle panna suure vannihaikala suurde suhu. Küünlavalgel soojas vannis issi laulujuppe ja jutustusi maailmast kuulata on väga mõnus.

Veel meeldib mulle käia beebivõimlemises. Sellel kuul käisin nii Pelgulinna kui ka Babysport beebivõimlemises. Esimeses proovisime mitmesuguseid akrobaatika beebitrikke, mis mu emmele väga ei meeldinud. Mina ei jõudnud midagi arvata, sest olin enamiku ajast pea alaspidi või kuskile maa ja taeva vahel lendlemas, aga Babyspordis meeldis meile mõlemale. Emme sai teha minuga erinevaid võimlemisharjutusi (treener kiitis mind!) ning mina teha oma lemmiktegevust – jälgida teisi titasid.

Armastan seltskonda. Mulle meeldib inimeste juttu kuulata ja nende näoilmeid jälgida. Parim asi minu viienda elukuu minisünnipäeva juures olid kindlasti mu vanavanemad ja tädi, kes mulle seekord külla tulid. Kingiks saadud õhupallid olid täiesti teisejärgulised. Kahjuks magasin ma suurema osa oma sünnipäevast maha ning mul oli tõesti kahju, et sain oma külalistega nii vähe suhelda. Võin oma vanavanemaid vaadata ja imetleda senikaua kuni väsimusest silmad vajuvad kinni. Igakuise traditsioonina tegi emme uut kooki – piparkoogi vegan kooki, kuhu oma joonistusliku panuse andis seekord kiili joonistamise abil ka minu issi. Sünnipäeva koogile oli joonistatud konn, sest vehin palju oma jalgadega, olen osav krooksuja ning mulle meeldib, kui emme ja issi mind ringi hüpitavad.

 

Paljudele üllatuseks ei reageeri ma veel oma nimele, sest hea lapsena on mul nii palju nimesid: Kallike, Musike, Väike poiss, Nunnukas, Linnupoeg, Musimops jpt. Iga päev on mul uus nimi. Pole siis ime, et mulle see ametlik nimi veel selgeks pole saanud. Terve elu sellega aega. Võiksin terve päeva oma emme ja issi lollitavaid nägusid vaadata ja nende tegevusi jälgida. Nad üritavad mind naerma ajada ja sellel kuul olen ma tõesti palju naernud. Küll nad kõdistavad mind ja proovivad mu varbaid ja sõrmi ära süüa ning mängivad minuga peitust. Ja emme muudkui musitab mind ja issi räägib naljakaid lugusid. Mu naer on juba päris vali ja vahepeal lausa kilkan.

Emmega hakkasime sellest kuust raamatuid lugema ja vaatama. Istun süles ja kui on mõni põneva tekstuuriga pilt või koht raamatus, siis emme julgustab mind neid kohti katsuma. Mõni raamat krõbiseb, mõni koht heliseb, mõnel on muusika, mõnel on liikuvad kettad, mõnel augud sees, mõnel avanevad klapid. Valik on meil lai, ent hetkel loeme pigem lühikesi jutukesi. Mõnikord jälgin huviga, aga mõnikord tahan midagi muud teha.

Kodus ringi liikudes olen hakanud emmele ja issile süles olles näitama, kui soovin midagi katsuda või enda kätte võtta. Selleks hoian käed pikalt ees ja loodan, et nad saavad aru, mida ma parasjagu haarata või katsuda soovin. Uueks oskuseks sellel kuul on veel ka kõhuli olles käte sirgeks lükkamine. Sellised mini kätekõverdused on tõesti väga rasked! Käed on mul küll tugevad, aga ka väga pehmed. Teen hea meelega oma issile ja emmele pai ning saan aru, mida on vaja teha, kui emme ütleb, et oma sõrmed rusikast avaksin.

Õppisin sellel kuul ära keeramise seljalt kõhuli. Ühel hommikul ärgates tuli kohe selline meeletu soov pöörata, muudkui pusisin kuni lõpuks õnnestuski ja oi.. kui põnev see oli. Kaks päeva olin nii elevil, et iga kord selili olles tahtsin KOHE uut oskust demonstreerida. Raskeks läks aga öösel, sest ma ei oska kõhuli olles magada ja oh.. seda üllatust kui keset ööd järsku kõhuli olin! Probleem lahenes ruttu, sest emme pani mind sedasi magama, et ma ei saaks üle vasaku külje oma oskust öösel harjutada, sest mu lemmik oli just vasak külg. Paremale oskan ka pöörata, aga see pole nii põnev. Loogiline, eksole.

Kergelt puusade juurest toetades istun juba päris ilusti. Paar sekundit saan ka ilma abita istutud. Istudes on ikka palju parem vaade kui pikali olles! Aga seismine on täiesti klass omaette. Seetõttu lükkan ennast võimalusel hoopis seisma. Roomata ma veel ei oska ning eemal olevad mänguasjad mind ei huvita, kui just pole tegu mu tädi Playmobile ehitatud maailmaga.. woww… vot seda tahaks lammutada!

DBBFEFD4-8AB9-4FA7-B8C5-9B63EDC24362

Üks mänguasi, mis mulle alati huvi pakub, on minu lõvi unekaisukas. Seda esimest korda nähes läksid mul kohe silmad särama! Selle võtan endale ööunne jäädes kaissu.  Magama hakkame sättima kella seitsme ajal. Loen emmega raamatut, käin issiga vannis, söön kõhu täis, emme paneb mind magamiskotti, valge müra tööle ja jäängi magama.

Üldiselt on uni meie kodus aga vägagi kirgi küttev teema olnud, eriti sellel kuul, kui tegin läbi kurikuulsa arenguhüppe nimega 4nda kuu uneregressiooni. Kuna olin harjunud magama jääma luti või tissi otsas, siis nüüd ärkasin öösel heal juhul üles iga 45-60minuti tagant, st ca 7 -10 korda öö jooksul, sest iga unetsükli vahetumisel ja uuesti unne jäämisel soovisin uuesti suust välja kukkunud luti või kadunud tissi abi. Kui haigus oli möödas, siis otsustas emme, et olen piisavalt suur lutist loobumiseks. Alguses olin natuke kurb, aga kui emme mind kurvana sülle võttis ja lohutas, siis kolmandal ööl ma enam ei mäletanudki, et lutt oleks uinumiseks üldse vajalik. Edasi kadus lutt mul märkamatult suust ka päevaunedel.

Sellel kuul andis emme mulle unetsüklite vahel rohkem võimalusi iseseisvalt uinumist õppida, sest varem oli ta minu nutu peale nii kiiresti kohale lennanud, et mul polnudki üldse võimalusi ise harjutada. Vahepeal tundsin, et ma lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama, aga siis alati emme tuli, võttis mind sülle, lohutas ning lubas mul uuesti proovida. Iga iseseisva unne pusimise üle tundsid vanemad mu üle suurt uhkust ning alati kiitsid ärgates, kui tubli ma olen. Ma ise olen väga rahul oma pikkade unede üle. Selle kuu rekord on mul öösel 3,5h järjestikust unetundi ning öösel 12h jooksul kokku 10,5h unetundi. Kui saan kaua järjest öösel magada, siis olen hommikuti ärgates NII heas tujus!! Kahjuks on sellised pikad uned veel pigem harvad, aga eks me üheskoos liigume sinna suunas. Päevaunedesse jäädes olen tõeline proff, aga ööunne jäämist pean veel harjutama, sest öösel ärkan enamasti ca 3-6x.

Unega seoses vähenes sellel kuul mu päevaunede arv neljalt kolmele. See üleminek tekitas päevakavas natuke segadusi, ent nüüd tundub juba kõik täiesti loogiline. Üleval jaksan järjest olla 1,5-2h ning siin hakkan silmi hõõruma, jorisema ja keret vibusse lükates käsi õhku viima. Päevaunedest enamasti emme äratab mind ning üle 2h mul naljalt magada ei lase (ehk siis päeva peale kokku max 4,5h), sest muidu magaksin terve päeva maha ning öösel magamiseks ei jätkukski mul und. Tänu muutusele päevakavas ärkame me nüüd 1h hiljem ehk siis kell kaheksa hommikul.

Vaikselt tunnen huvi ka toidu vastu. Erinevate toiduainete ja maitseainete nuusutamise mängu teeme juba kaks kuud, aga viimasel ajal olen hakanud põhjalikumalt jälgima, mida ja kuidas mu vanemad söövad. Emme on mul minu toidutalumatuste tõttu vegan (va kanaliha). See kuu tegi emme katse proovides piimatooteid ühel päeval süüa, aga see oli minu jaoks kaks väga õudsat ööpäeva, kui mul kõht puhitas, oli lahti ja kehv oli olla. 5ndal minisünnipäeval tegin ka oma esimese toidumaitsmise lillkapsa näol. Maitse polnud kõige hullem, aga see pani mul kõhu valutama. Eks me vaikselt proovime eri toiduaineid, midagi ehk ikka leiab.

Ühesõnaga jah, aeg lendab, aga palju on veel ees. See kuu tõotab tulla sündmusterohke – kõik need jõulupeod, sugulastega istumised ja reisile minek. Ootan juba põnevusega!

 

Koostöömängude top 20

Mäletan, kuidas lauamängude maailma avastades olin äärmiselt üllatunud, et on võimalik mängida niiöelda “laua” vastu. Mismõttes “laua” vastu?! See tundus väga veider. Aga viimase 7. aasta jooksul, kui oleme lauamänge kogunud, siis satub meie lauamängude kappi aina enam just koostöömänge. Tõenäoliselt on põhjus minus. Ma ei taha alati mängida oma mehe “vastu”. Koostöö lauamängud on nii mõnus ühendav tegevus just paarina. Nii tore on teha koostööd ja seejuures avastada ja kasutada üksteise tugevusi, et võita niiöelda “mängu”. Võita koos ja sageli ka kaotada koos. Kindlasti annab põnevust juurde veel ka see, et enamasti on sellised “laua” vastu koostöömängud väga rasked ja peab ikka parajalt nuputama ja tõesti koostööd tegema, et võit tuleks koju.

Mõtlesingi koostada minu hetke seisu koostöömängude TOP-i. Nagu ikka on minu jaoks võimsad strateegimängud eespool ja pisemad kogupere-/kaardimängud tagapool.

  1. Scythe: The Rise of Fenris

pic3911078

“Tavaline” Scythe ei ole koostöömäng, mis on hea, sest siis on võimalik mängida soovi korral ka üksteise vastu, aga uus Scythe laiendus teeb võimalikuks koostöö. See, et Scythe on lahe mäng nõustuvad tõenäoliselt kõik, kes seda on korra proovinud, aga koos laiendusega on see veel palju palju lahedam! Nii ägedad uued karakterid ja uued missioonid ja on võimalik mängida ka niiöelda campaign`i üksteise vastu. Mulle meeldib see mäng nii väga, sest see on üpris lihtsa mängu mehhaanikaga ning samas annab hea tunde isegi, kui me ei võida mängu. Scythes võib olla nii ehitaja kui ka alade vallutaja, kuidas keegi soovib. Alati seda mängides tekib selline tunne, ohh. ma tegin midagi võimsat ära.

D43DE3C4-3A1E-468D-94A0-581F0A128C57.jpeg

2. Time Stories kõikide stsenaariumitega

pic2617634Kui see mäng 3.aastat tagasi välja tuli, siis tundus veider osta mäng, mida saab mängida ainult ühe korra. Nimelt on tegu mänguga, kus olles ajas rändavad agendid, tuleb iga stsenaariumi korral minna minevikku ja seal ringi käies ja üheskoos otsuseid langetades niiöelda ajanihe “ära parandada”. Ilmselgelt kui üks stsenaarium on läbi mängitud, siis järgmine kord juba mängija teab, mis seal loos juhtus, aga samas ma täitsa kujutan ette, et paari aasta pärast saame mängitud stsenaariume uuesti mängida. Selles mängus peab oskama hästi inglise keelt. Esiteks see mäng on nii ilus, teiseks on seal alati nii tugev teema ja tunne nagu oleksidki näiteks hullumajas patsientide keskel või et sinust sõltub kas õige inimene saab zombide käest päästetud. Ja reeglid on ka lihtsad ning alati saab ka nalja. Oehh.. lahe mäng.

pic2612541

3. Pandemic Legacy: Season 1 ja 2

pic2474196Kui viirused hakkavad maailmas levima, siis on mängijate ülesandeks leiutada vaktsiinid ja maailm päästa. Tavaline Pandemic on minu arvates selline.. tavaline. Aga Legacy versioonis mäng muutub iga mänguga, kuna vastavalt sellele, kas maailm õnnestub päästa või mitte, hakkab ka maailm vaikselt muutuma. Selleks on siis kaasas terve hunnik kleepse ja igasugu pakikesi, mis tuleb avada alles siis, kui teatud mängude arv on mängitud või midagi on juhtunud. See mäng tõmbab kuidagi väga endasse ja koostöö on nii tähtis. Et mis kaardid on minul ja mis mu paarilisel ja kuidas üheskoos õnnestuks maailma päästa. Mida rohkem mängijaid, seda raskem see mäng on. Kahjuks saab seda mängu mängida vaid “ühe aasta” ehk siis minimaalselt 12 kuud ehk 12 mängukorda. Kuna mõlemas osas on teatud kuudel juhtumas ootamatud püandid keset mängu ja mängulaud täitub igasugu kleepsudega ja ka tegelased saavad igasugu lahedaid võimeid juurde, siis teist korda seda mängu minu arvates enam mängida ei saa, aga no minimaalselt 12 korda ju saab mängida! Ja kui olla eriti koba ja maailm põhja lasta, siis koguni 24 korda. Ja see on seda väärt!!

pic2756609

Edasi läheb kohtade seadmine keeruliseks, sest kõik suuremad mängud on omamoodi põnevad ja sobivad erinevateks meeleoludeks. Kohtadel 4-10 on Ghost Stories, Cerebria, Robinson Crusoe, Dead of Winter, Mechs vs Minions, XCOM ja Sherlock Holmes.

pic710290Ghost Stories`ega olid mul alguses segased tunded. See tundus nii imeliku teemaga. Teema on selline, et mängijad on tao mungad ja siis üheskoos võitlevad kurjamite vastu. Kokku on 4 tao munka ja igal ühel on mingisugune erivõime. Kurjamid on eri tugevusega ja tulevad juhuslikus järjekorras kaartidena. Tundus selline poiste mäng. AGA kui tuli laiendus nimega Ghost Stories: White Moon, siis hakkas see mäng mulle hullult meeldima. Tulid külaelanikud, keda peab ka päästma kurjuse eest ja igasugused lahedad asjad, mida külaelanikke päästes on võimalik saada, nt võlumõõk, mis aitab kurjameid kergemini hävitada jne. AGA see on ka meeletult raske mäng. Esimesed paarkümmend korda tuleb olla valmis kaotama, aga see teeb ka mängu põnevaks. Et kuidas ühekoos mäng niiöelda üle kavaldada.

Cerebria on ka väga raske mäng. Esiteks seetõttu, et mängu mehaanika on ülikeeruline ja erinevaid võimalikke kombinatsioone on väga palju ning teiseks peab koostööna “laua” vastu mängides (olemas ka üksteise vastu ja paariskoostöö mängimise versioon) haldama ka kurjamit keeruliste skeemide alusel, et mida ta järgmisena teha võiks ja mis talle enim kasu tooks. Iseenesest on tegu imeilusa, uue ja temaatilise mänguga, aga kurjami rolli haldamine on liiga keeruline. Väga taktikaline mäng, kus peab olema väga hea inglise keele oskus.

2680E110-6014-411A-B2F5-E34736F9CFCF

pic1409689Robinson Crusoe on minu arvates legendaarne koostöömäng. Seal on palju halbu asju juhtumas, mistõttu peab üheskoos mõtlema välja, kuidas oma käigud nii teha, et öösel jätkuks kõigile süüa ja peavarju ning samal liikuda missiooni eesmärkide suunas olgu viimaseks siis inimsööjate saarelt põgenemine, King Kongi kinni püüdmine ja filmimine vms. Erinevaid stsenaariume on nii palju ja ka fännide tehtud stsenaariumid on meile siiani väga meeldinud. Rääkimata Robinson Crusoe laiendist Voyage of the Beagle, kus saab läbi mitme stsenaariumi proovida Charles Darwini kombel luua Evolutsiooni teooriat küll erilisi liike saarel kogudes, pärismaalaste külasid avastades ning merel seilates. Mõnus mäng lihtsate reeglite ja tugeva temaatikaga.

pic1485353

pic2906832

Dead of Winter on mäng, mida oleme mänginud oi, kui palju. Kellele siis ei meeldiks külmal talveõhtul mängida ühte korralikku zombi apokalüpsise mängu?! Ma pole siiani kohanud mitte kedagi, kellele see mäng EI OLE meeldinud. Põnevaks teeb selle mängu see, et võitmiseks tuleb lisaks üldeesmärgile täita ka oma isiklik eesmärk, aga viimased on salajased, mis omakorda toob mängu mängijate vahelist saladuslikkust. Mitmekesi mängides võib mängu võtta ka reeturi kaardi, mis tähendab, et keegi hakkab salaja teiste mängu saboteerima ning kogu see mõistatamine niigi raskesti võidetava mängu juures, kes on reetur, muudab mängu veel pingelisemaks. Jaaa.. mulle meeldib enim see mäng justmitmekesi ja reeturiga. 😀

Täiesti omamoodi koostöömäng on aga Mechs vs. Minions. See mäng on HIIGLASLIK. Palju jubinaid ja palju stsenaariume. Eriliseks teeb selle koostöömängu üpris harva kasutatav mängumehhaanika  – nn programmeerimine ehk siis on ette antud lühike aeg ja selle aja jooksul peab enda tegelase käigud kaartide näol enda ette laduma ja samal ajal tegema koostööd teiste mängijatega, et üksteisega kokku ei põrkaks või ei “tulistaks maha” samu kolle jne. Kui etteantud aeg läbi, siis hakkavad kaardid ennast realiseerima. Seal on põnevad stsenaariumid, mille käigus tuleb kas teatud kristallid kokku korjata ja kuskile toimetada, liikuda punktist A punkti B, hävitada kõik kollid vms. Väga kaasahaarava mängumehhaanikaga mäng, pigem lihtsate reeglitega ja inglise keelt peab minimaalselt oskama! See mäng on sõltuvust tekitav, sest alati tahaks paar levelit veel mängida ja raske on piirduda vaid ühe võiduga. Kaasahaarava mängu tunnus?

pic3183967

pic2247621Mulle väga meedib ka XCOM, mis on mäng peatamaks tulnukate invasiooni Maale. Mängus on neli rolli ning just neljakesi olengi ma seda mängu mänginud. Seal on tähtis roll ka mänguga seotud äppil, mis vastavalt sellele, kuidas mängijatel läheb, muudab mängu kas raskemaks või kergemaks. Kuigi iseenesest see tulnukate teema pole päris minu maitse, siis midagi võluvat selles tulnukate laipade uurimises ikkagi on. Lisaks on kuidagi mängu reeglite lihtsus ja rõõm saadavast mängust väga heas omavahelises suhtes.

pic2274887

pic3514298Teistest eristub ka Sherlock Holmes Consulting Detective jutustus-detektiivimäng, kus saab võistelda mõrvaloo lahendamisel Sherlock Holmesiga. Enamasti on 10 lugu ja iga loo lahendamine võtab aega mitmeid tunde. Inglise keele oskus on selles mängus ülioluline, kuna tuleb lugeda vastava loo juurde kuuluvat ajalehte, et sealt vihjeid leida mõrvaloo lahendamiseks ning käia Londoni kaardil olevates paikades kahtlusaluseid küsitlemas (saab kaardilt numbri, millele vastab juturaamatus vastav tekstilõik). Tekitab tõelise detektiivi tunde ning ühele korralikult koostöömängule omaselt tuleb sageli tõdeda, et Sherlock Holmesi pole võimalik võita.

Koht 11. Kuigi seda mängu me võidame peaaegu iga kord, siis Castle Panic on minu arvates üks nauditavamaid koostöö peremänge ehk siis ka nooremad mängijad saavad selle mänguga hakkama. Kollid muudkui suunduvad kindluse suunas ja siis tuleb üheskoos käia kaarte, mis kaitseksid või hävitaksid vastaseid. Natuke on vaja inglise keelt osata, et oleks võimalik õiged kollid kindluse poole teele panna, ent mehhaanika poolest imelihtne.

pic504409

pic3686636Koht 12. Fog of Love. Seda mängu peaks iga paar korra mängima, nt Valentini päeval. Armastuse ja suhte teemaline mõtlema panev mäng iseloomudest ja elu valikutest. Mulle see mäng väga meeldis, aga Sten ei olnud liiga vaimustuses. 😀

Koht 13. Hanabi on väike kaartidest koosnev mänguke. Selles mängus saab kumbki mängija enda kätte kaardid, mis ta asetab nii, et ta ise neid ei näeks ja siis limiteeritud vihjete arvuga peab välja selgitama, mis kaardid on kummagil käes ja õiged kaardid järjekorda seadma. Täitsa tore pea olematute reeglitega mäng. Sobib mängida, kui ei viitsi või pole aega mingit hiiglaslikku mängu mängida.pic1600613

 

Koht 14. Forbidden Island. Enne kui saar hävineb tuleb üheskoos kokku koguda mitmesugused aardeid. Täitsa tore, peremäng ehk siis mitte väga raske ja pikk.

pic646456

Koht 15. Unusual Suspects. Kaksteist kahtlusalust ning üks süüdlane. Üks mängija teab, kes on süüdlane ning teised peavad hakkama esimese vihjete järgi ära arvama, kellega võiks olla tegu välistamise meetodil. Väga stereotüüpide põhine mäng. Näiteks küsimusele, kas ta on abielus, siis saab näha, keda mängupartner peab abielus inimeseks ja keda mitte. Saab nalja, aga mõnikord ilmneb, kui erinevalt mängukaaslased teisi inimesi näevad ja see ei pruugi olla positiivses mõttes. Nii ja naa mäng.

pic3174298

Koht 16. Codenames (tavaline ja piltidega versioonid) – olles salaagendid tuleb oma paarilisele kiiruse peale selgitada võimalikult väheste vihjetega võimalikult palju pilte/sõnu. Selle mänguga on mul kahetised tunded. Ühest küljest on see tore mäng, sest hullumeelseid seoseid on ju tore mõelda, ent teisest küljest ei tekita see mäng sellist woww.. tegime ära.. tunnet.

Koht 17. Olin väga elevil, kui Essenis esitleti uut mängu nimega Beyond Baker Street. Kuigi tegu on väga ilusa mänguga, siis ei tekkinud seda õiget detektiivi tunnet ja üldse oli see mäng meie jaoks liiga lihtne. Liiga lihtne muutub sageli kiirelt igavaks. See mäng sarnaneb Hanabile selles mõttes, et mängija ei näe enda kaarte vaid vastase kaarte.

pic3672715

Koht 18. The Grizzled on sõja teemaline koostöömäng. Mulle isiklikult see teema väga ei meeldi, aga ühele koostöömängule iseloomulikult raske oli see küll. Pidi oskama hästi inglise keelt ning mitte laskma kaaslastel sõjakoleduste tõttu hulluks minna. Ei ole väga ilus mäng.

pic3367931

pic2601683Koht 19. Mysterium. Seda mängu alati nii kiidetakse, aga ma olen vist üks väheseid, kes ei taba selle mängu ilu. Kaaslasele tuleb väheste vihjete abil väga mitmetähenduslike kaartide abil vihjeid anda, kes oli mõrvar, kus ja kuidas ta mõrva sooritas. Mind häirib alati, et need kaardid on NII palju võimalusi andvad. Ilusad kaardid, aga kuidagi ei teki seda jess.. nii lahe mäng tunnet.

 

Koht 20. Tales and Games sarjast olev Little Red Riding Hood on küll 7+ vanusele mõeldud koostöö muinasjutumäng, ent põhinedes väga palju õnnel on tegu ühe lõbusa pere koostöömänguga. Listis nii taga on see minu jaoks seetõttu, et me ei võida seda mängu mitte kunagi.

Põgenemistoa lauamängud on ka ühed mu väga lemmikud koostöömängud, ent nendest kirjutasin päris põhjalikult juba siin ja siin postitustes.

Milline on Sinu lemmik koostöömäng? Lemmikute top 3?