Päevad 3-4: Santorini rannapuhkus

PÄEV 3: Perissa rannapuhkus

Täna oli meil rannapuhkuse päev. Beebi päevakavast kinni pidamine läks meil juba päeva alguses “lappama”, kuna kell 7 ärkamise asemel magasime kolmekesi rahumeeli kella 9.30-ni. Olin öösel külili imetades magama jäänud. Ärkasin selle peale, et beebi kaisus rahmeldas rinna otsas ja kogu mu ase oli üks suur piimameri. Olin unise peaga öösel kolm korda järjest samast rinnast piima andnud ning tulemuseks oli teisest rinnast piimauputus, mille all üritas väikemees nüüd ellu jääda. Tore äratus!

A52198D2-C3F3-46D1-8A1D-68806F9EAAE5.jpeg

Seejärel sõime hommikust (beebi kord minu ja siis mehe süles) ning suundusime Perissa randa. Õues oli 26 kraadi ja mitte ühtegi pilve. Ühesõnaga päris palav, aga väikene tuul tegi olemise talutavaks. Perissa mustal rannaliival oli tõelise sütelkõndija tunne ning merre ujuma minnes pidi minema plätudega, et merre jõudes poleks jalgadest saanud kõrbenud köndid. Sellele vaatamata olid mul õhtuks jalataldadelt kiht maas nagu oleksin tõsiselt agressiivse pediküürija juures käinud! Merevesi oli 24 kraadiga jahutav. Meri läks kiirelt sügavaks ming merepõhi oli hästi veidralt limane ja täiesti sile nagu oleks basseinis.

Kuigi meie hotell ei asu rannajoonel, siis saime rannarätikud ja-toolid hotelli poolt. Täis kõht, soe temperatuur ja issi süles varju all olemine suigutasidki meie pisipoisi unne samal ajal kui mina nautisin täiskasvanulikult päikesekreemi kasutades päikese soojust. Lõunat sõime tripadvisori sõnul Perissa piirkonnas olevast 57 restoranist kõige hinnatumas, Corneri nimelises. Oli hea toit küll, aga kallim kui need kohad, kus eelmistel päevadel käisime. Mina võtsin burgeri salatiga, mees Souvlaki, crepe jäätisega, mõlemad ühe joogi ja põmm 45 eurot läinud.

Õhtul läksime nagu eile õhtulgi oma hotelli spasse, kus on eriti mõnus privaatne väike soe bassein, kuhu mahub max 1 pere korraga ja enamasti pole seal spa-s kedagi. Järsku aga ei-tea-kust hüppas spa töötaja välja ja teatas, et spa on lastele keelatud ja Sten tulgu beebiga kohemaid mullivannist välja (mullid ei töötanud), sest see on beebile ohtlik. Olin pahane ja tundsin ebaõiglust, et lastele pole lubatud kogu hotellis olev ainuke sooja veega bassein. Tubades ju ka vanne ei ole! Oleks teadnud, siis oleks broneerinud lastesõbralikuma hotelli. Samas tänaval ringi vaadates kuskil lapsi ei näe küll. Isegi noori ei näe. Kõik pigem vanemad inimesed. Võib-olla on tegu lihtsalt sellise piirkonnaga. Ega siin lastel ei oleks midagi teha küll. Isegi rannas ei saaks mängida, sest must liiv liiga kuum. Aga ebaõigluse tunne jäi hinge kriipima. Miks peab lastele asju ära keelama?! Lastele ju ka meedib spa-s käia! 😦 Sageli on täiskasvanud palju lärmakamad kui lapsed!

6593FC8D-B2C6-47D4-A398-45FAFBC83BA6

Hiljem uurisin asja ja sain targemaks, et siseruumides olev kloorine vesi suurendab beebidel OSADE uuringute järgi astmasse haigestumise riski, kuna seal on suurem risk kloori sisse hingata eriti kui veega plätserdada või kui basseinis on palju rahvast (higine keha ka kuidagi soodustab toksiliste ühendite teket). Aga midagi täiesti kindlat ei saa väita. Oehh.. ütleme nii, et elu on ohtlik. Mis teha. Peame siis last “vannitama” kraani all niikaua kuni suundume oma reisi teise ööbimisse, sest sealses privaatbasseinis peaks olema soendus. Ma ei kujutanud kunagi ette, et minust selline veejälitaja saab, aga kui laps on selline veefänn nagu meie oma on, siis lapsevanemana teed kõik, et lapsel oleks hea. Vesi on tõesti nagu mingi võluasi tema jaoks. Paned lapse vette ja kohe rahuneb maha. Naudib.

Et hallid ajurakud puhkusel täiesti kängu ei jääks, siis õhtul, kui meie nunnukas magama jäi,  mängisime mehega veel kodust kaasa võetud mõistatus- detektiivi lauamängu nimega Sherlock Holmes (inglise keelne, aga peaks Eestis lauamängupoes vist ka juba müügil olema). Lauamängud on meie hobi ja kodus on nii kiire olnud, et pole olnud aega väga mängida.  Nüüd kauaoodatud puhkusel õnnestus lõpuks üks juhtum ära lahendada. Võib päevaga rahule jääda!

PÄEV 4: Kamari randa

Tänane öö oli erakordne, kuna poiss magas järjest ilma söömispausideta elu kõige pikema une – 3,5h! Tavaliselt ta ärkab iga 2-3h tagant. Tundsin end nii värskena nagu oleksin saanud magada mitu päeva järjest. See oli kaisuuni ehk siis kuidagi oli ta jälle mulle öösel imetades kaissu jäänud. Ise veel poole silmaga vahepeal kontrollis, kas ma ikka olen ta kõrval ja magas edasi. On ikka kavalpea!

C5523E6B-2BFE-4CDE-9899-5A6B5631C065

Hommikuks olime endale broneerinud hotelli poolt kingitusena antud 15 minutit kestvad massaažid. Mõtlesime, et ahh.. see on küll hea nali. Selle ajaga jõuad lauale pikali visata, räti peale saada ja siis sama targalt uuesti massaažilaualt püsti tõusta, aga ennäe imet! Tegelikult oli see imemõnus. Massöör jõudis selle ajaga masseerida selga ja üldse polnud selline mega kiirustamise tunne.

Täna oli soe, aga hästi tuuline ilm. Õhtuks oli tuul juba täiesti tormi mõõtu – 50km/h. Siiski õnnestus mul ka täna hommikul tunnike päevitada samal ajal kui Sten magavat Aaronit vaatas. Pigem küll kandis, edasi-tagasi hotelli terriotooriumil jalutades ja mobiilist enda õppematerjale lugedes. Ei tasu arvata, et ma siin reisil olles pruuniks muutun. Mu eesmärgiks on vahetada hallikassinine “laibajume”  roosa “inimesejume” vastu. Ehk õnnestub.

Saime ka kätte oma rendiauto, mis on tilluke ja valge nagu mingi lõbustuspargi mänguauto. Kreekas on selline pisike auto ideaalne, sest esiteks on teed ülikitsad nig teiseks on siin parkimiseks alati liiga vähe ruumi. Õnneks kiirused on siin kehvade ja käänuliste teede tõttu väga väikesed, sest suurematel kiirustel tõuseks küll meie masin tuulega lendu.

Pärastlõunaks olime endale Kamari linnakesse broneerinud põgenemistoa. Oleme viimasel ajal iga kord kuskil välisreisil olles käinud ka selle riigi/linna enim hinnatud põgenemistoas ja alati on olnud üliäge. Beebiga polnud me siiani põgenemistoas käinud. Ajastasime käimise beebi une ajale ning see õnnestus! Beebi magas nii sinna sõidu (30min) kui ka kogu mängu aja (65min) minu kandelinas. Põgenemistuba oli ajarände teemaline. Mõistatused olid toredad, ent muidu oli tuba tavaline st ei olnud eriefekte stiilis liikuvad seinad/ hologrammid/ laserid vms.

Siis aga beebi ärkas ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on, aga meie oma tahab ärgates KOHE süüa! Õnneks lutt päästis meid karjuvast lapsest ning saime leida Kamari rannajoonelt söögikoha, kus oleks okei imetada.

Avalik imetamine on iga kord minu jaoks natuke ärevust tekitav. Kuigi ju üritame söögikohas leida privaatsema laua ja tekkidega rinda katta jne, aga ikka on veider rind avalikus kohas välja võtta isegi kui keegi ju tegelikult nibu ei näe. Imetamine peaks olema nii loomulik. Beebi ju tahab süüa, aga olen kuulnud lugusid, kuidas restorani omanik tuleb ja palub kliendil lahkuda või minna imetama WC-sse?! See tundub nii piinlik ja imelik. Eriti kuna siin on enamasti kelnerid mehed ja see kuidagi tekitab ka imetades ebamugavust.  Ühesõnaga lõpuks andsin lapsele esmavajaliku toiduosa ja ülejäänud osa andsin rannas leides ühe privaatsema nurga.

Kamari rand oli sarnane Perissa rannale, kus meie peatume, ent liiv oli must ja selline kiviklibune. Meie rannas pole kivisid. Sten ei suutnud suurtele merelainetele vastu panna ja käis Kamari rannas ujumas. Kindlasti on see piirkond, kus mul on hea meel, et me EI ela, sest seal iga 30minuti tagant reisilennukid mööduvad nii madalalt, et see võtab kogu puhkuse tunde ära!

Beebiga reisides on minu arvates iga käik selline väljakutse. Võib ju teha plaanid, kuhu kõik võiks minna, aga samas peab olema ka valmis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Siiski pärast seda kui lapsel oli kõht täis söödetud, mähe autos vahetatud ja pilk uudishimulik ning rahul, tundsin, et oleme valmis plaanidega jätkama. Suundusime Santorini minigolfi. Beebil oli uneaeg, mistõttu läks ta ilusti kandekotti tudule ning meie pidasime Steniga minigolfi lahingu. Kuigi temal oli väljakutsena kandekotis laps, siis tema võitis.

Õhtul oli tõeline tuuletorm, mistõttu püsisime toas ja tellisime toidu endale tuppa. Kuna beebi viimane uinak läks meil natuke kehvasti, sest ta sai ajaliselt vähe magada, siis oli ta liiga kaua kokkuvõttes üleval ja ta ööunne panek paras tsirkus. 3h jooksul jõudsin beebit korduvalt toita, magama panna, vahetada 4x mähet, laulda talle, võimelda, trenni teha ehk siis beebi kõhuli aeg. Sten omalt poolt ka laulis ja vannitas ning lõpuks pärast ühiseid jõupingutusi saimegi oma üleväsinud tita tuttu. Oli ju pikk ja sündmusterohke päev!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s