Viies elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba viie kuune! Aeg lendab! Kuigi peab tõdema, et eks palju ole vahepeal juhtunud ka ja veel rohkem veel ees! Olen ca 64 cm (+1cm) pikk, kannan 68 suuruses riideid ning kaalun 7320kg (+500g). Olen endiselt imehea beebilõhnaga!

Sellel kuul jäin ma esimest korda haigeks, mistõttu esimesel nädalal ma kaalu juurde ei võtnud. Paar päeva nina tilkus, aga õnneks paksu nohu ei tekkinudki, mistõttu oli see õnneks selline kergemat sorti viirus. Siiski segas see mu magamist, kuna kehv oli magada, kui tatt voolas kurku ja ärritas ninaneelu. Emme oli päris mures kohe, jälgis, et ma palju rinnapiima jooksin ning nendel öödel ja päevadel magasin kõrgendatud peaasemega. Natuke mu ninas olevast tatist õnnestus emmel Rhinomeri ninapumbaga kätte saada, aga see tegevus mulle üldse ei meeldinud. Üldiselt ma aga väga ei kurtnud.

Väljaspool kodu olen ideaallaps. Kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Kodus olen ka tubli, aga kodus julgen oma emotsioone vabamalt väljendada, eriti emme juuresolekul. Temale annan kohe märku, kui miski ei meeldi. Näiteks ei meeldi mulle enam riiete selga panek. Mulle ei meeldi ööunne minek. Mulle ei meeldi, kui issi nuuskab, sest ehmatan ennast alati poolsurnuks. Ei meeldi ka enam kõhuli olek, millest annan märku kõva jorina ja käed-jalad maast lahti nagu lennuk lendamisega. Siis ei meeldinud mulle ka üks trammis olev vanem vuntsidega meesterahvas. Ja kõige hullem on muidugi igavus! Igav ei tohi olla!

Seetõttu alustangi oma päeva kõige huvitavamast – oma varvastest! Loen need üle ja vaatan, kas olen öö jooksul paremini painduma hakanud ja ehk saan istudes varbad isegi kätte. Enamasti ulatan kätega sokkideni, eriti kui need on natuke lõdvalt mu jalas, ja kui sokk käes, siis pistan selle suhu. Edasi jätkub päev mu järgmise lemmiktegevuse – mähme äravõtmisega! Kas saab olla midagi lõbusamat kui paljalt olemine?! Oi, siis ma kilkan nii kõvasti kui häält tuleb ja samal ajal vehin oma käte ja jalgadega. Ikka tugevalt põmm ja põmm kätega vastu oma kõhtu lüües ja jalad sirgu lükates. See on super naljakas, kui ei usu, peab ise järgi proovima.

Kui juba jutt läks meeldivatele tegevustele, siis üheks selliseks on kindlasti igaõhtune issiga vanniskäik. Harjutan seal oma käteosavust, sest need vannimänguasjadest kalad on igavesti libedad sellid- nii kui lähen vastu, siis kipuvad ära ujuma, aga kui juba pahandama hakkan, siis issi aitab nad mul nurka suruda ja siis saan nad kätte. Pisikesi vannikalasid meeldib mulle panna suure vannihaikala suurde suhu. Küünlavalgel soojas vannis issi laulujuppe ja jutustusi maailmast kuulata on väga mõnus.

Veel meeldib mulle käia beebivõimlemises. Sellel kuul käisin nii Pelgulinna kui ka Babysport beebivõimlemises. Esimeses proovisime mitmesuguseid akrobaatika beebitrikke, mis mu emmele väga ei meeldinud. Mina ei jõudnud midagi arvata, sest olin enamiku ajast pea alaspidi või kuskile maa ja taeva vahel lendlemas, aga Babyspordis meeldis meile mõlemale. Emme sai teha minuga erinevaid võimlemisharjutusi (treener kiitis mind!) ning mina teha oma lemmiktegevust – jälgida teisi titasid.

Armastan seltskonda. Mulle meeldib inimeste juttu kuulata ja nende näoilmeid jälgida. Parim asi minu viienda elukuu minisünnipäeva juures olid kindlasti mu vanavanemad ja tädi, kes mulle seekord külla tulid. Kingiks saadud õhupallid olid täiesti teisejärgulised. Kahjuks magasin ma suurema osa oma sünnipäevast maha ning mul oli tõesti kahju, et sain oma külalistega nii vähe suhelda. Võin oma vanavanemaid vaadata ja imetleda senikaua kuni väsimusest silmad vajuvad kinni. Igakuise traditsioonina tegi emme uut kooki – piparkoogi vegan kooki, kuhu oma joonistusliku panuse andis seekord kiili joonistamise abil ka minu issi. Sünnipäeva koogile oli joonistatud konn, sest vehin palju oma jalgadega, olen osav krooksuja ning mulle meeldib, kui emme ja issi mind ringi hüpitavad.

 

Paljudele üllatuseks ei reageeri ma veel oma nimele, sest hea lapsena on mul nii palju nimesid: Kallike, Musike, Väike poiss, Nunnukas, Linnupoeg, Musimops jpt. Iga päev on mul uus nimi. Pole siis ime, et mulle see ametlik nimi veel selgeks pole saanud. Terve elu sellega aega. Võiksin terve päeva oma emme ja issi lollitavaid nägusid vaadata ja nende tegevusi jälgida. Nad üritavad mind naerma ajada ja sellel kuul olen ma tõesti palju naernud. Küll nad kõdistavad mind ja proovivad mu varbaid ja sõrmi ära süüa ning mängivad minuga peitust. Ja emme muudkui musitab mind ja issi räägib naljakaid lugusid. Mu naer on juba päris vali ja vahepeal lausa kilkan.

Emmega hakkasime sellest kuust raamatuid lugema ja vaatama. Istun süles ja kui on mõni põneva tekstuuriga pilt või koht raamatus, siis emme julgustab mind neid kohti katsuma. Mõni raamat krõbiseb, mõni koht heliseb, mõnel on muusika, mõnel on liikuvad kettad, mõnel augud sees, mõnel avanevad klapid. Valik on meil lai, ent hetkel loeme pigem lühikesi jutukesi. Mõnikord jälgin huviga, aga mõnikord tahan midagi muud teha.

Kodus ringi liikudes olen hakanud emmele ja issile süles olles näitama, kui soovin midagi katsuda või enda kätte võtta. Selleks hoian käed pikalt ees ja loodan, et nad saavad aru, mida ma parasjagu haarata või katsuda soovin. Uueks oskuseks sellel kuul on veel ka kõhuli olles käte sirgeks lükkamine. Sellised mini kätekõverdused on tõesti väga rasked! Käed on mul küll tugevad, aga ka väga pehmed. Teen hea meelega oma issile ja emmele pai ning saan aru, mida on vaja teha, kui emme ütleb, et oma sõrmed rusikast avaksin.

Õppisin sellel kuul ära keeramise seljalt kõhuli. Ühel hommikul ärgates tuli kohe selline meeletu soov pöörata, muudkui pusisin kuni lõpuks õnnestuski ja oi.. kui põnev see oli. Kaks päeva olin nii elevil, et iga kord selili olles tahtsin KOHE uut oskust demonstreerida. Raskeks läks aga öösel, sest ma ei oska kõhuli olles magada ja oh.. seda üllatust kui keset ööd järsku kõhuli olin! Probleem lahenes ruttu, sest emme pani mind sedasi magama, et ma ei saaks üle vasaku külje oma oskust öösel harjutada, sest mu lemmik oli just vasak külg. Paremale oskan ka pöörata, aga see pole nii põnev. Loogiline, eksole.

Kergelt puusade juurest toetades istun juba päris ilusti. Paar sekundit saan ka ilma abita istutud. Istudes on ikka palju parem vaade kui pikali olles! Aga seismine on täiesti klass omaette. Seetõttu lükkan ennast võimalusel hoopis seisma. Roomata ma veel ei oska ning eemal olevad mänguasjad mind ei huvita, kui just pole tegu mu tädi Playmobile ehitatud maailmaga.. woww… vot seda tahaks lammutada!

DBBFEFD4-8AB9-4FA7-B8C5-9B63EDC24362

Üks mänguasi, mis mulle alati huvi pakub, on minu lõvi unekaisukas. Seda esimest korda nähes läksid mul kohe silmad särama! Selle võtan endale ööunne jäädes kaissu.  Magama hakkame sättima kella seitsme ajal. Loen emmega raamatut, käin issiga vannis, söön kõhu täis, emme paneb mind magamiskotti, valge müra tööle ja jäängi magama.

Üldiselt on uni meie kodus aga vägagi kirgi küttev teema olnud, eriti sellel kuul, kui tegin läbi kurikuulsa arenguhüppe nimega 4nda kuu uneregressiooni. Kuna olin harjunud magama jääma luti või tissi otsas, siis nüüd ärkasin öösel heal juhul üles iga 45-60minuti tagant, st ca 7 -10 korda öö jooksul, sest iga unetsükli vahetumisel ja uuesti unne jäämisel soovisin uuesti suust välja kukkunud luti või kadunud tissi abi. Kui haigus oli möödas, siis otsustas emme, et olen piisavalt suur lutist loobumiseks. Alguses olin natuke kurb, aga kui emme mind kurvana sülle võttis ja lohutas, siis kolmandal ööl ma enam ei mäletanudki, et lutt oleks uinumiseks üldse vajalik. Edasi kadus lutt mul märkamatult suust ka päevaunedel.

Sellel kuul andis emme mulle unetsüklite vahel rohkem võimalusi iseseisvalt uinumist õppida, sest varem oli ta minu nutu peale nii kiiresti kohale lennanud, et mul polnudki üldse võimalusi ise harjutada. Vahepeal tundsin, et ma lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama, aga siis alati emme tuli, võttis mind sülle, lohutas ning lubas mul uuesti proovida. Iga iseseisva unne pusimise üle tundsid vanemad mu üle suurt uhkust ning alati kiitsid ärgates, kui tubli ma olen. Ma ise olen väga rahul oma pikkade unede üle. Selle kuu rekord on mul öösel 3,5h järjestikust unetundi ning öösel 12h jooksul kokku 10,5h unetundi. Kui saan kaua järjest öösel magada, siis olen hommikuti ärgates NII heas tujus!! Kahjuks on sellised pikad uned veel pigem harvad, aga eks me üheskoos liigume sinna suunas. Päevaunedesse jäädes olen tõeline proff, aga ööunne jäämist pean veel harjutama, sest öösel ärkan enamasti ca 3-6x.

Unega seoses vähenes sellel kuul mu päevaunede arv neljalt kolmele. See üleminek tekitas päevakavas natuke segadusi, ent nüüd tundub juba kõik täiesti loogiline. Üleval jaksan järjest olla 1,5-2h ning siin hakkan silmi hõõruma, jorisema ja keret vibusse lükates käsi õhku viima. Päevaunedest enamasti emme äratab mind ning üle 2h mul naljalt magada ei lase (ehk siis päeva peale kokku max 4,5h), sest muidu magaksin terve päeva maha ning öösel magamiseks ei jätkukski mul und. Tänu muutusele päevakavas ärkame me nüüd 1h hiljem ehk siis kell kaheksa hommikul.

Vaikselt tunnen huvi ka toidu vastu. Erinevate toiduainete ja maitseainete nuusutamise mängu teeme juba kaks kuud, aga viimasel ajal olen hakanud põhjalikumalt jälgima, mida ja kuidas mu vanemad söövad. Emme on mul minu toidutalumatuste tõttu vegan (va kanaliha). See kuu tegi emme katse proovides piimatooteid ühel päeval süüa, aga see oli minu jaoks kaks väga õudsat ööpäeva, kui mul kõht puhitas, oli lahti ja kehv oli olla. 5ndal minisünnipäeval tegin ka oma esimese toidumaitsmise lillkapsa näol. Maitse polnud kõige hullem, aga see pani mul kõhu valutama. Eks me vaikselt proovime eri toiduaineid, midagi ehk ikka leiab.

Ühesõnaga jah, aeg lendab, aga palju on veel ees. See kuu tõotab tulla sündmusterohke – kõik need jõulupeod, sugulastega istumised ja reisile minek. Ootan juba põnevusega!

 

Advertisements

Koostöömängude top 20

Mäletan, kuidas lauamängude maailma avastades olin äärmiselt üllatunud, et on võimalik mängida niiöelda “laua” vastu. Mismõttes “laua” vastu?! See tundus väga veider. Aga viimase 7. aasta jooksul, kui oleme lauamänge kogunud, siis satub meie lauamängude kappi aina enam just koostöömänge. Tõenäoliselt on põhjus minus. Ma ei taha alati mängida oma mehe “vastu”. Koostöö lauamängud on nii mõnus ühendav tegevus just paarina. Nii tore on teha koostööd ja seejuures avastada ja kasutada üksteise tugevusi, et võita niiöelda “mängu”. Võita koos ja sageli ka kaotada koos. Kindlasti annab põnevust juurde veel ka see, et enamasti on sellised “laua” vastu koostöömängud väga rasked ja peab ikka parajalt nuputama ja tõesti koostööd tegema, et võit tuleks koju.

Mõtlesingi koostada minu hetke seisu koostöömängude TOP-i. Nagu ikka on minu jaoks võimsad strateegimängud eespool ja pisemad kogupere-/kaardimängud tagapool.

  1. Scythe: The Rise of Fenris

pic3911078

“Tavaline” Scythe ei ole koostöömäng, mis on hea, sest siis on võimalik mängida soovi korral ka üksteise vastu, aga uus Scythe laiendus teeb võimalikuks koostöö. See, et Scythe on lahe mäng nõustuvad tõenäoliselt kõik, kes seda on korra proovinud, aga koos laiendusega on see veel palju palju lahedam! Nii ägedad uued karakterid ja uued missioonid ja on võimalik mängida ka niiöelda campaign`i üksteise vastu. Mulle meeldib see mäng nii väga, sest see on üpris lihtsa mängu mehhaanikaga ning samas annab hea tunde isegi, kui me ei võida mängu. Scythes võib olla nii ehitaja kui ka alade vallutaja, kuidas keegi soovib. Alati seda mängides tekib selline tunne, ohh. ma tegin midagi võimsat ära.

D43DE3C4-3A1E-468D-94A0-581F0A128C57.jpeg

2. Time Stories kõikide stsenaariumitega

pic2617634Kui see mäng 3.aastat tagasi välja tuli, siis tundus veider osta mäng, mida saab mängida ainult ühe korra. Nimelt on tegu mänguga, kus olles ajas rändavad agendid, tuleb iga stsenaariumi korral minna minevikku ja seal ringi käies ja üheskoos otsuseid langetades niiöelda ajanihe “ära parandada”. Ilmselgelt kui üks stsenaarium on läbi mängitud, siis järgmine kord juba mängija teab, mis seal loos juhtus, aga samas ma täitsa kujutan ette, et paari aasta pärast saame mängitud stsenaariume uuesti mängida. Selles mängus peab oskama hästi inglise keelt. Esiteks see mäng on nii ilus, teiseks on seal alati nii tugev teema ja tunne nagu oleksidki näiteks hullumajas patsientide keskel või et sinust sõltub kas õige inimene saab zombide käest päästetud. Ja reeglid on ka lihtsad ning alati saab ka nalja. Oehh.. lahe mäng.

pic2612541

3. Pandemic Legacy: Season 1 ja 2

pic2474196Kui viirused hakkavad maailmas levima, siis on mängijate ülesandeks leiutada vaktsiinid ja maailm päästa. Tavaline Pandemic on minu arvates selline.. tavaline. Aga Legacy versioonis mäng muutub iga mänguga, kuna vastavalt sellele, kas maailm õnnestub päästa või mitte, hakkab ka maailm vaikselt muutuma. Selleks on siis kaasas terve hunnik kleepse ja igasugu pakikesi, mis tuleb avada alles siis, kui teatud mängude arv on mängitud või midagi on juhtunud. See mäng tõmbab kuidagi väga endasse ja koostöö on nii tähtis. Et mis kaardid on minul ja mis mu paarilisel ja kuidas üheskoos õnnestuks maailma päästa. Mida rohkem mängijaid, seda raskem see mäng on. Kahjuks saab seda mängu mängida vaid “ühe aasta” ehk siis minimaalselt 12 kuud ehk 12 mängukorda. Kuna mõlemas osas on teatud kuudel juhtumas ootamatud püandid keset mängu ja mängulaud täitub igasugu kleepsudega ja ka tegelased saavad igasugu lahedaid võimeid juurde, siis teist korda seda mängu minu arvates enam mängida ei saa, aga no minimaalselt 12 korda ju saab mängida! Ja kui olla eriti koba ja maailm põhja lasta, siis koguni 24 korda. Ja see on seda väärt!!

pic2756609

Edasi läheb kohtade seadmine keeruliseks, sest kõik suuremad mängud on omamoodi põnevad ja sobivad erinevateks meeleoludeks. Kohtadel 4-10 on Ghost Stories, Cerebria, Robinson Crusoe, Dead of Winter, Mechs vs Minions, XCOM ja Sherlock Holmes.

pic710290Ghost Stories`ega olid mul alguses segased tunded. See tundus nii imeliku teemaga. Teema on selline, et mängijad on tao mungad ja siis üheskoos võitlevad kurjamite vastu. Kokku on 4 tao munka ja igal ühel on mingisugune erivõime. Kurjamid on eri tugevusega ja tulevad juhuslikus järjekorras kaartidena. Tundus selline poiste mäng. AGA kui tuli laiendus nimega Ghost Stories: White Moon, siis hakkas see mäng mulle hullult meeldima. Tulid külaelanikud, keda peab ka päästma kurjuse eest ja igasugused lahedad asjad, mida külaelanikke päästes on võimalik saada, nt võlumõõk, mis aitab kurjameid kergemini hävitada jne. AGA see on ka meeletult raske mäng. Esimesed paarkümmend korda tuleb olla valmis kaotama, aga see teeb ka mängu põnevaks. Et kuidas ühekoos mäng niiöelda üle kavaldada.

Cerebria on ka väga raske mäng. Esiteks seetõttu, et mängu mehaanika on ülikeeruline ja erinevaid võimalikke kombinatsioone on väga palju ning teiseks peab koostööna “laua” vastu mängides (olemas ka üksteise vastu ja paariskoostöö mängimise versioon) haldama ka kurjamit keeruliste skeemide alusel, et mida ta järgmisena teha võiks ja mis talle enim kasu tooks. Iseenesest on tegu imeilusa, uue ja temaatilise mänguga, aga kurjami rolli haldamine on liiga keeruline. Väga taktikaline mäng, kus peab olema väga hea inglise keele oskus.

2680E110-6014-411A-B2F5-E34736F9CFCF

pic1409689Robinson Crusoe on minu arvates legendaarne koostöömäng. Seal on palju halbu asju juhtumas, mistõttu peab üheskoos mõtlema välja, kuidas oma käigud nii teha, et öösel jätkuks kõigile süüa ja peavarju ning samal liikuda missiooni eesmärkide suunas olgu viimaseks siis inimsööjate saarelt põgenemine, King Kongi kinni püüdmine ja filmimine vms. Erinevaid stsenaariume on nii palju ja ka fännide tehtud stsenaariumid on meile siiani väga meeldinud. Rääkimata Robinson Crusoe laiendist Voyage of the Beagle, kus saab läbi mitme stsenaariumi proovida Charles Darwini kombel luua Evolutsiooni teooriat küll erilisi liike saarel kogudes, pärismaalaste külasid avastades ning merel seilates. Mõnus mäng lihtsate reeglite ja tugeva temaatikaga.

pic1485353

pic2906832

Dead of Winter on mäng, mida oleme mänginud oi, kui palju. Kellele siis ei meeldiks külmal talveõhtul mängida ühte korralikku zombi apokalüpsise mängu?! Ma pole siiani kohanud mitte kedagi, kellele see mäng EI OLE meeldinud. Põnevaks teeb selle mängu see, et võitmiseks tuleb lisaks üldeesmärgile täita ka oma isiklik eesmärk, aga viimased on salajased, mis omakorda toob mängu mängijate vahelist saladuslikkust. Mitmekesi mängides võib mängu võtta ka reeturi kaardi, mis tähendab, et keegi hakkab salaja teiste mängu saboteerima ning kogu see mõistatamine niigi raskesti võidetava mängu juures, kes on reetur, muudab mängu veel pingelisemaks. Jaaa.. mulle meeldib enim see mäng justmitmekesi ja reeturiga. 😀

Täiesti omamoodi koostöömäng on aga Mechs vs. Minions. See mäng on HIIGLASLIK. Palju jubinaid ja palju stsenaariume. Eriliseks teeb selle koostöömängu üpris harva kasutatav mängumehhaanika  – nn programmeerimine ehk siis on ette antud lühike aeg ja selle aja jooksul peab enda tegelase käigud kaartide näol enda ette laduma ja samal ajal tegema koostööd teiste mängijatega, et üksteisega kokku ei põrkaks või ei “tulistaks maha” samu kolle jne. Kui etteantud aeg läbi, siis hakkavad kaardid ennast realiseerima. Seal on põnevad stsenaariumid, mille käigus tuleb kas teatud kristallid kokku korjata ja kuskile toimetada, liikuda punktist A punkti B, hävitada kõik kollid vms. Väga kaasahaarava mängumehhaanikaga mäng, pigem lihtsate reeglitega ja inglise keelt peab minimaalselt oskama! See mäng on sõltuvust tekitav, sest alati tahaks paar levelit veel mängida ja raske on piirduda vaid ühe võiduga. Kaasahaarava mängu tunnus?

pic3183967

pic2247621Mulle väga meedib ka XCOM, mis on mäng peatamaks tulnukate invasiooni Maale. Mängus on neli rolli ning just neljakesi olengi ma seda mängu mänginud. Seal on tähtis roll ka mänguga seotud äppil, mis vastavalt sellele, kuidas mängijatel läheb, muudab mängu kas raskemaks või kergemaks. Kuigi iseenesest see tulnukate teema pole päris minu maitse, siis midagi võluvat selles tulnukate laipade uurimises ikkagi on. Lisaks on kuidagi mängu reeglite lihtsus ja rõõm saadavast mängust väga heas omavahelises suhtes.

pic2274887

pic3514298Teistest eristub ka Sherlock Holmes Consulting Detective jutustus-detektiivimäng, kus saab võistelda mõrvaloo lahendamisel Sherlock Holmesiga. Enamasti on 10 lugu ja iga loo lahendamine võtab aega mitmeid tunde. Inglise keele oskus on selles mängus ülioluline, kuna tuleb lugeda vastava loo juurde kuuluvat ajalehte, et sealt vihjeid leida mõrvaloo lahendamiseks ning käia Londoni kaardil olevates paikades kahtlusaluseid küsitlemas (saab kaardilt numbri, millele vastab juturaamatus vastav tekstilõik). Tekitab tõelise detektiivi tunde ning ühele korralikult koostöömängule omaselt tuleb sageli tõdeda, et Sherlock Holmesi pole võimalik võita.

Koht 11. Kuigi seda mängu me võidame peaaegu iga kord, siis Castle Panic on minu arvates üks nauditavamaid koostöö peremänge ehk siis ka nooremad mängijad saavad selle mänguga hakkama. Kollid muudkui suunduvad kindluse suunas ja siis tuleb üheskoos käia kaarte, mis kaitseksid või hävitaksid vastaseid. Natuke on vaja inglise keelt osata, et oleks võimalik õiged kollid kindluse poole teele panna, ent mehhaanika poolest imelihtne.

pic504409

pic3686636Koht 12. Fog of Love. Seda mängu peaks iga paar korra mängima, nt Valentini päeval. Armastuse ja suhte teemaline mõtlema panev mäng iseloomudest ja elu valikutest. Mulle see mäng väga meeldis, aga Sten ei olnud liiga vaimustuses. 😀

Koht 13. Hanabi on väike kaartidest koosnev mänguke. Selles mängus saab kumbki mängija enda kätte kaardid, mis ta asetab nii, et ta ise neid ei näeks ja siis limiteeritud vihjete arvuga peab välja selgitama, mis kaardid on kummagil käes ja õiged kaardid järjekorda seadma. Täitsa tore pea olematute reeglitega mäng. Sobib mängida, kui ei viitsi või pole aega mingit hiiglaslikku mängu mängida.pic1600613

 

Koht 14. Forbidden Island. Enne kui saar hävineb tuleb üheskoos kokku koguda mitmesugused aardeid. Täitsa tore, peremäng ehk siis mitte väga raske ja pikk.

pic646456

Koht 15. Unusual Suspects. Kaksteist kahtlusalust ning üks süüdlane. Üks mängija teab, kes on süüdlane ning teised peavad hakkama esimese vihjete järgi ära arvama, kellega võiks olla tegu välistamise meetodil. Väga stereotüüpide põhine mäng. Näiteks küsimusele, kas ta on abielus, siis saab näha, keda mängupartner peab abielus inimeseks ja keda mitte. Saab nalja, aga mõnikord ilmneb, kui erinevalt mängukaaslased teisi inimesi näevad ja see ei pruugi olla positiivses mõttes. Nii ja naa mäng.

pic3174298

Koht 16. Codenames (tavaline ja piltidega versioonid) – olles salaagendid tuleb oma paarilisele kiiruse peale selgitada võimalikult väheste vihjetega võimalikult palju pilte/sõnu. Selle mänguga on mul kahetised tunded. Ühest küljest on see tore mäng, sest hullumeelseid seoseid on ju tore mõelda, ent teisest küljest ei tekita see mäng sellist woww.. tegime ära.. tunnet.

Koht 17. Olin väga elevil, kui Essenis esitleti uut mängu nimega Beyond Baker Street. Kuigi tegu on väga ilusa mänguga, siis ei tekkinud seda õiget detektiivi tunnet ja üldse oli see mäng meie jaoks liiga lihtne. Liiga lihtne muutub sageli kiirelt igavaks. See mäng sarnaneb Hanabile selles mõttes, et mängija ei näe enda kaarte vaid vastase kaarte.

pic3672715

Koht 18. The Grizzled on sõja teemaline koostöömäng. Mulle isiklikult see teema väga ei meeldi, aga ühele koostöömängule iseloomulikult raske oli see küll. Pidi oskama hästi inglise keelt ning mitte laskma kaaslastel sõjakoleduste tõttu hulluks minna. Ei ole väga ilus mäng.

pic3367931

pic2601683Koht 19. Mysterium. Seda mängu alati nii kiidetakse, aga ma olen vist üks väheseid, kes ei taba selle mängu ilu. Kaaslasele tuleb väheste vihjete abil väga mitmetähenduslike kaartide abil vihjeid anda, kes oli mõrvar, kus ja kuidas ta mõrva sooritas. Mind häirib alati, et need kaardid on NII palju võimalusi andvad. Ilusad kaardid, aga kuidagi ei teki seda jess.. nii lahe mäng tunnet.

 

Koht 20. Tales and Games sarjast olev Little Red Riding Hood on küll 7+ vanusele mõeldud koostöö muinasjutumäng, ent põhinedes väga palju õnnel on tegu ühe lõbusa pere koostöömänguga. Listis nii taga on see minu jaoks seetõttu, et me ei võida seda mängu mitte kunagi.

Põgenemistoa lauamängud on ka ühed mu väga lemmikud koostöömängud, ent nendest kirjutasin päris põhjalikult juba siin ja siin postitustes.

Milline on Sinu lemmik koostöömäng? Lemmikute top 3?

Ema armastusest ja kanaema olemisest

Ema olemine on olnud kõige raskem, aga ka imelisem kogemus, mis minuga on juhtunud. Inimkeha on ikka võimsalt ehitatud.

Emaks saades hakkasin järsku enda ema ning ka kõiki teisi maailma emasid hoopis teistsuguses valguses nägema. Hindan neid rohkem kui kunagi varem, sest nende ees olevad valikud lapsekasvatamisel on keerulised ja seda räägin mina, kellel on ALLES 4-kuune beebi! Infot on nii palju ja raske on leida seda õiget teed. Seda enam, et lapsekasvatuse põhimõtted ajas muutuvad. Ka fakte tuleb aina juurde. Siiski olen täiesti kindel, et mistahes raskeid valikuid emad ka ei tee oma lastega seotult, siis teevad nad seda nii hästi kui oskavad andes alati enda maksimumi.

Rääkimata imetlusest selle vastu, et naised on valmis oma kehas laskma kasvada teisel inimolendil. Mis neil üle jääb, eksole. Seejuures ema enda seedeelundkond ja kopsud surutakse kokku, küll iiveldab, küll ei saa hingata ja küll ei saa magada. Tegelikult on see ülim enese ohverdamine, enese keha ohverdamine teise inimolendi võimaliku ellujäämise nimel. 9 kuud ning seejärel veel üheskoos sünnitus üle elada. See on imeline, aga ka väga raske. Kuuldes, et minu ema sai MINU pärast 15 sisemist JA välimist õmblust, ajab mul hirmujudinad peale. Miks ma seda ei teadnud või ei osanud küsida?

Emaks saades ma mõistsin, mida tähendab ema armastus. Ma arvan, et seda armastust ei ole enne võimalik täielikult mõista, kui ise seda oma kehaga läbi ei tee. See armastus oma lapse vastu on ennast ohverdav. Pole mingit küsimust, et kui on valida lapse või minu valu, siis valiksin pigem enda valu. Samuti ei oota ma, et ta oleks kunagi tänulik minu magamata ööde ja muretsemiste pärast. Ta ei mõista seda nii kui nii enne kui saab ise lapsevanemaks. Vaatamata sellele, et mingit tänu ei tule kunagi, siis olen ma valmis tegema kõik, et ta oleks rõõmus. See ongi see tingimusteta armastus.

On aga üks asi, mida iga ema soovib: olla oma lapse lähedal. Kui olime värskete lapsevanematena paar päeva kodus olnud, siis hakkasin ühel õhtul järsku lohutamatult nutma. Nutsin, sest mul tuli järsku pähe mõte, et mis SIIS kui meie pisipoiss ükskord suureks meheks saab ja kuskile kaugele maale elama kolib ja meile enam külla ei tule?! See tundus olevat kõige hullem asi, mis üldse elus võib juhtuda. Nutsin lohutamatult endal paari päeva vanune beebi tissi otsas. Paljas idee sellest, et minu armastatud inimene minust eemaldub, viis mind täiesti endast välja. Nüüd mõistan, miks mu ema ja mu ämm meid KOGU AEG külla kutsuvad ja tahavad tähistada kõikvõimalikke sündmusi ja mittesündmusi. Isa ja äi küll ei helista sedasi. 😀

Ema igatsus oma lapse järele on tõesti midagi sõnadega seletamatut ja ei allu loogilisele analüüsile.

Teisel elukuul, kui ma polnud pikka aega juba saanud üle 2h järjest magada, otsustasime, et proovime mulle sedasi und juurde saada, et mina lähen teise tuppa magama ja kui beebi vahepeal ärkab, siis Sten annab beebile päeva jooksul kogutud rinnapiima. Saime seda teha täpselt ühe korra, sest järgmine kord teise tuppa minnes, ei suutnud ma uinuda. Lebasin 3h voodis ja lihtsalt igatsesin oma beebit. Kui beebi hakkas nutma, siis tormasin nagu segane elutuppa ja juba mulle tundus, et nende 3h jooksul oli mu beebi POOLE suuremaks kasvanud. See ei ole ju normaalne.

Aga see ei ole paremaks läinud. Ükspäev käisin tööl. Olin oma beebist eemal 3,5h (!) ning kuigi oli hea tunda, et on midagi, mida ma hästi oskan (erinevalt emaks olemisele, kus kogu aeg on tunne, et nii palju veel ei tea), siis igatsus oli meeletu. Ma ei kujuta ette, mida peavad tundma need USA-s elavad emad, kes peavad minema oma kahe kuu vanuse beebi kõrvalt tagasi tööle. See tunne, et pead valima, kas olla oma lapsega kodune või leida taas iseennast ja minna tööle ennast inimesena tõestama. See valik on kohutav! Ma ei kujuta ette, kui peangi ühel hetkel hakkama valima. Loodetavasti läheb see valik kergemaks. Näiteks siis kui kõristitega mängimisest saab kopp ette, mida minule üllatusena polegi veel juhtunud.

Teine päev käisin trennis. Kui rasedana olin kindel, et hakkan pärast sünnitust kahe kuu möödudes regulaarselt trennis käima, siis reaalsuses läksin üksinda trenni alles poisi 3nda elukuu lõpus. Trenn kestis 1h, juurde siis ka trenni minek ca 20 minutit. TERVE selle aja mõtlesin ma AINULT sellest, mida küll mees ja beebi parasjagu teevad. Kuigi ma ju tean, et laps on oma isaga ja veedab suurepärast aega, siis ikkagi tekib selline suur klomp kurku ja rinnaku taha pitsitus. Ma ei uskunud iialgi, et ma selline kanaema olen.

giphy

Emaks saamise komplektiga tulid ka kaasa emainstinktid. Näiteks selline huvitav “võime”, et beebi iga väiksema kääksu peale olen ergas nagu oleks mitu tassi kohvi joonud. Kiire emapilk skännib olukorra: kas beebi hingab, ega tekk ei ole kuskil suus, ega beebi pole piima välja oksendanud ja seetõttu kaelani oma okses, kas tegu on lihtsalt ühe keerulise puuksu tulekuga ja ta on öö jooksul küljelt selili vajunud ja selili puuksud ei tule hästi välja ja siis pean ta vaikselt külili keerama või hakkab väikemees ärkama. Kiire pilk telefoni äppile kinnitab olukorra – poiss on maganud juba 1h 45 min ja seega tõenäoliselt ärkab lähima 15 minuti jooksul. Kas on mõttet üritada jääda magama, et põhimõtteliselt kohe uuesti ärgata, aga ehk on tegu ühe erakordselt pika unega, kui tita magab 3h? See on NII veider, sest ma pole kunagi arvanud, et ma oleks mingisugune muretseja inimene! Supervõime missugune.

Samuti üllatas mind KUI ebameeldiv on kuulda oma lapse nuttu. Rasedana olin kindel, et lapse nutt ei ole midagi väljakannatamatut ja imestasin alati, kuidas lapsevanemad on oma maimukeste tujude suhtes nii tundlikud. Reaalsus on aga see, et kui teiste väikeste laste nutt on lihtsalt ebameeldiv, siis oma lapse nutt paneb mind füüsiliselt halvasti tundma. Nagu tõesti igal mu keharakul hakkab halb ja tekib selline iivelduse-valu tunnete kombinatsioon. Võib-olla läheb see aja jooksul paremaks, muutun tuimemaks, aga hetkel on küll üliraske mitte iga väiksemagi kääksatuse peale oma beebi juurde tormata.

Üheks emadusega seotud instinktiks on ka oma lapse söötmine. Üllatav, kui palju emad muretsevad oma laste kasvamise pärast, et kas ikka laps võtab kaalus piisavalt juurde ja ega ta näljas ei ole. Ma täiesti mõistan nüüd, miks emad on rõõmsad, kui nende laps sööb. See, kui laps sööb, on imeline tunne. Selline, ma olen midagi suurt saavutanud tunne. Tõenäoliselt ka siis, kui see laps on 45-aastane täismees. Veider, et nii väike ja tavaline asi annab sellise heaolu tunde?!

Mäletan, et lugesin rasedana artiklit, kus rääkis imetamisest võõrutamisest ning seal oli välja toodud, et mõnikord laps on juba valmis, aga ema ei ole. See kõlas minu jaoks eriti veidralt. Miks ema peaks seda soovima? Lihtsalt istud tiss paljalt ja ei saa midagi toimetada? Aga selgus, et imetamine on tõesti imeline. Mehed seda proovida ei saa. Imetamise käigus vabanevad minu teada ka õnnehormoonid ja muidugi see lähikaader oma väikesest nunnukast, kes vaikselt nosib ja on nii rahul. Ja siis sööb kõhu täis ja on NII rahuloleva näoga. Või jääb tissi otsas magama, laseb tissi lahti,  paneb pea rinnale ja samal ajal naeratab läbi une. Need hetked on imelised!

Miski, mis emaks saamisega on veel kaasnenud on empaatia lapsevanemate vastu. Enne, kui mul last veel ei olnud, siis nähes lennukisse sisenemas lastega peret palusin alati, et palun ärge istuge minu lähedusse. Võõrad lapsed võivad olla väga ebameeldivad. Küll togivad jalgadega su istet ja siis vaatavad multikaid ilma kõrvaklappideta ja muidugi karjuvad põhjuseta. Nüüd aga esimest korda beebiga reisile minnes ja kujutades ette stsenaariumi, kuidas beebi hakkab lennukis nutma, mida õnneks ei juhtunud, siis nähes teisi lapsevanemaid tundsin neile kaasa. Järsku oli mul tekkinud mõistmine ja kaastunne, kui kuulsin nende last nutmas. Teadsin, mida nad tunnevad. Või nähes poes nutvat last ja hädas lapsevanemat, ma mõistan nüüd teda. Kummaline, et inimene peab ise selles olukorras olema, et teist inimest täielikult mõista.

Emaks saamine on tõeline ümbersünd, sest emaks saamine võtab naise tükkideks lahti ja paneb uuesti kokku hoopis teistmoodi, kui naine oli varem kokku pandud, meeldigu see naisele endale, mehele, sõpradele või mitte. Ei ole kunagi enam võimalik saada selleks, kes naine oli enne. Iga sünniga midagi muutub. See emaks saamine on tõesti selline tunne nagu keegi oleks osa mu südamest ära lõiganud ja pannud selle minu kehast väljapoole. Ja nüüd tahan ma või ei taha, aga nüüd pean ma selle enda kehast väljas oleva südame eest hoolitsema, sest muidu mu enda sees olev süda hävineb.

Räägin muudkui emadest, aga iga ema taga on ka isa. Isaks saamine on mõnes mõttes pikem tee kui emaks saamine. Emana käib see tänu rasedusele, sünnitamisele ja imetamisele kuidagi kergemalt, sest hormoonid on suureks abiks. Paljudel naistel on kaasasündinud soov beebisid hoida ja nunnutada. Nunnutamise värk pole enamasti isade teema, nemad ootavad, millal saab lapsega palli mängida. Esimene elunädal oli raske, sest iga kord kui Sten beebit sülle võttis pistis beebi täiest kõrist röökima. Ei sobinud ei ühte ega teistpidi hoidmine, AGA isa visadus beebiga lähedust leida viis sihile. Peagi sobis issi sama hästi kui emme. Tänu isale on naisel üldse võimalik emaduse ilu ja võlu nautida. Tema on see, kellega koos on jagatud kurbust ja rõõme. Tema on see, kes on naise kõrval jääv element, nii öelda vundament. Nemad ju koos seda lugu üldse alustasid. Lapsed tulevad ja kahjuks või õnneks ka ükskord kodust lähevad ning üksteist hoides on loodetavasti isa pärast möödunud aastaid endiselt ema kõrval. Hoidkem üksteist!

Beebi toidutalumatus (gaasid vol 3) – kuidas ma ekslen taimetoidu maailmas

Perekooli loengus öeldi, et ema söödud toit lapse gaaside teket ei mõjuta. Selgus, et see on VALE! On beebisid, kellel on toidutalumatus või -allergia (ca 10% beebidest!!) ja kellele ema söödud ja rinnapiima kaudu beebini jõudev toit põhjustab tõsiseid vaevusi. Kurb lugu, kui Sinu beebi on just see “õnnelik”, kellel on gaasid “põhjusega”. Siiski ülejäänute puhul pole tõenäoliselt vahet, kuidas ema sööb või mis kunstpiima beebi saab (artikkel siin). Usun, et tõenäoliselt teiste beebide gaasivalude põhjuseid lihtsalt veel ei teata.

Kirjutasin gaasid vol 2 sissekandes, et kahtlustan meie beebil lehmapiima valgu (kaseiini) talumatust. See on kõige sagedamini beebidel esinev ülitundlikkus/allergia. Lehmapiima valgu talumatus erineb lehmapiima allergiast selle poolest, et ei esine nahanähte, ent kirjanduses kasutatakse neid termineid läbisegi.

Mõned (lehmapiima valgu) toidutalumatuse tunnused:

  • Kõhuvalud, koolikud, gaasid, oksendamine, kõhukinnisus ja/või diarröa, roheline väljaheide lima või verega.
  • Süües või pärast sööki laps nutab. Tahab väga sageli rinda imeda, nt meil oli iga 1,5-2h tagant.
  • Sageli ka väike kaaluiive, aga ei pruugi olla.
  • Suurenenud kõrvavaigu produktsioon.
  • Ekseemid, lööbed, pepuaugu valulikkus, kuiv nahk. Kakades nutmine.
  • Häiritud uni. Beebi ärkab tihedalt nähtavalt suure ebamugavustunde peale või äkilise nutuga. Gaasid ei lase magada (uuring siin).
  • Üheks varajaseks tunnuseks on näiteks see, et võib esineda nabaväädi piirkonna punetust (uuring siin). Lehmapiima talumatust mitteomavatel beebidel seda ei esinenud. Seda me imestasime, et kuigi me hoolitsesime beebi naba eest füsioloogilise lahusega mitmeid kordi päevas, siis ca 2 nädalat pärast täielikku paranemist läks beebil naba ümbert ja seest millegipärast punaseks ja hakkasime uuesti puhastama. Arvasin, et see on normaalne.
  • Perekonnas allergikuid. Aevastamine või astma. Punetavad, sügelevad silmad.
  • Ninakinnisus või teised külmetuse taolised sümptomid.
  • Ema sisetunne või vastumeelsus teatud toiduainete suhtes võib samuti viidata sellele, et lapsele need toidud ei sobi (sama juhtub ka ju I trimestril rasedana), nt 2. elukuust tundsin vastumeelsust piima suhtes ning enam krõbuskeid piimaga ei söönud. Vastumeelsus tekkis ka liha suhtes. Sageli on lehmapiima valgu talumatuse (ei ole sama, mis piimasuhkru ehk laktoosi talumatus!!) korral ülitundlikkus ka soja, kitse- ja lambapiima ja nende toodete suhtes. 20%-l lehmapiima valgu talumatusega beebidest esineb ülitundlikkust ka loomaliha suhtes.

Mida siis teha beebi toidutalumatuse kahtlusel? Ideaalis tuleks teha eliminatsiooni dieeti ehk siis jätta menüüsse vaid mõned toiduaineid ja siis vaikselt toiduaineid menüüsse juurde tuua, sest väga tõenäoliselt on toidutalumatus mitme toiduaine vastu. Samal ajal tuleks pidada toitumispäevikut ja panna beebi enesetunne kirja. Paari nädala pärast tuleks väidetavalt toidutalumatust tekitanud aine tuua uuesti menüüsse, et näha kas see põhjustab beebile kaebusi. Toiduaine jõuab rinnapiima ja beebini ca 4-24h jooksul. Kunstpiima andes tuleb proovida hüpoallergilist kunstpiima. Allergiateste nii väikestel ei tehta.

Mida me tegime? Eliminatsiooni dieeti mina teha ei suutnud. Väidetavalt väheallergilist tatart suutsin järjest süüa vaid 2 toidukorda. Tegin nii, et alguses jätsin menüüst välja piimavalku sisaldavad toiduained (kohukesed, juust, piim, kohupiim, hapukoor, jäätis, viinerid, shokolaadi, või, kasiini ja vadakuvalku sisaldavad toiduaineid). Juba 2-3 päeva pärast oli beebil juba tunduvalt parem olla – sõi harvem, ei kakanud nuttes, öösel oli vähem unest äratavaid gaase, ei higistanud enam nii palju, parem tuju.

Vältisin kuu aega piima ja soja sisaldavaid toiduaineid. See oli väga raske, sest mõnikord endale tahtmatult ka libastusime, sest piima, soja ja juustu leidus väga üllatavates toiduainetes, nt vitamiinides, viinerites, saiakestes. Pidasin ka toitumispäevikut. Kui 4 ööpäeva polnud beebil enam gaase olnud ja enesetunne tundus olevat väga hea, siis otsustasime uuesti piimatooteid proovida, et olla kindlad, kas varasemad sümptomid (gaasid, kõhuvalu jne) olid ikka tingitud piimatoodetest. Seda teaduskatset oli ülimalt raske ette võtta, sest hirm, et beebil hakkab halvem oli väga suur. Samas ilma asjata nii ranget dieeti teha on ju ka jama. Ühesõnaga ühel õhtul sõin fetat, juustu ja jäätisekokteili ning minule üllatuseks juba samal ööl (ehk siis rinnapiima oli jõudnud ca 4h-ga) oli beebil rahutu uni, unest üles äratavad valusad gaasid ja hommikul kõht täiesti lahti. Hirmsad gaasid olid ka järgneval paaril päeval.

Mida süüa, kui piimatooteid ei saa süüa? Mind tõsiselt üllatas, kui paljud toidud sisaldavad piima! Alguses oli päris kurb olla, kuna tundus, et kõik meie varasemad road olid juustu, või või piimaga ning tundus nagu ma ei saagi mitte midagi süüa. Ilmselgelt pidime oma varasemat retseptikogu kõvasti täiendama. Avastasin sellise lehekülje nagu fitlap.ee. Seal on hea see, et esiteks on seal palju erinevaid piima-või misiganes muu toiduaine vabasid retsepte, teiseks valides retseptid igaks päevaks välja, teeb ta automaatselt ka poenimekirja, mida on vaja nendeks retseptideks osta ning kolmandaks ei pea muretsema, et toit koguseliselt väheseks jääks, sest vastavalt individuaalsele energiahulgale arvutab ta kui suuri portsjone peaks üks imetav ema sööma. Arvasin, et taimetoit on ülimalt kallis, aga tegelikult on hoopis juust ja piimatooted väga kallid (kõik need kohukesed, pikniku juustud, jäätised, šokolaadid jne).

Kuna piimatooted on nii paljudes toiduainetes ja selgus, et meie pisipoisil on ka loomaliha talumatus, siis ilmselgelt olin sunnitud suunduma taimetoidu maailma, et mul oleks midagigi võimalik süüa. Oleme valmistanud igasugu roogasid: mandlipiimaga smuutisid, läätsesuppe, kikerherne-suvikõrvitsa kotlete, pastaroogasid ilma koore ja juustuta, riisiroogasid kookospiimaga, putrusid marjadega. Blender on kogu aeg töös. 😀 Kui pikka aega pole midagi magusat söönud, siis ilma piimata tume šokolaad tundub juba ka täitsa maitsev, rääkimata datlitest. Mandlipiim on ka üllatavalt okei. Kikerherned, avokaadod ja hummus on mulle alati maitsenud. Uueks üllatusmaitseks on kindlasti maapählivõi!! Eks need taimetoidud võivad olla päris maitsvad, aga neid on tüütu valmistada, sest kui muidu tegi iga toidu maitsvaks juust, siis nüüd peab lisama 1000 eri maitset ja ikka ei ole tulemus päris see. Välja arvatud paar ökomöku läätsesuppi, mis on imehead!! Minu viimase aja lemmikud:

4602248010610_1
Selles sarjas on ka aasiapärane ja itaaliapärane pakisupp. Päris kaua peab küll keetma, aga need on ülimaitsvad!
4740670009717
Kuna sulajuustu ega võid ei saa ma hetkel süüa, siis see karulaugu hummus on ideaalne asendus! Nämm!
combo2
Meie lemmik maapähklivõi on Natty original krõbisev variant!

Igaks juhuks hakkasin juurde võtma ka B12 vitamiini ja kaltsiumi, sest kuigi beebi saab rinnapiimast vajaminema koguse igal juhul kätte, siis mul endal võib neist väheks jääda. Muidugi võib ka jälgida, et imetava emana saaks kaltsiumi piisavalt toidust (vajaminev 1000mg päevas), ent pigem rohkem kui vähem. Kaltsiumi soovitatakse võtta koos magneesiumi ja tsingiga. Rohkem infot siin

Kuidas edasi? Enamasti toidutalumatus/allergia ajapikku kaovad. 6ndaks elukuuks on beebi soolestik “küpsenud” ning siis võib ema vaikselt hakata uuesti piimatoodetega eksperimenteerima. Mõnedel kaob allergia täielikult 6-18ndaks elukuuks, enamikul 3ndaks eluaastaks. Muidugi lehmapiimast tehtud toidud on ülimaitsvad, aga lapse tervise nimel tuleb vastu pidada. 

Selle aastasel taimetoidu messil sai vaadata filmi “The End of Meat”, ent kuna meil oli beebi kaasas, siis ilmselgelt ei jäänud seda sinna vaatama. Ostsin selle filmi ning tegime kodus taimetoidu filmiõhtu. Filmis oli juttu loomade söömisest ja mitte söömisest. Et milline on selle mõju tervisele, ökoloogilisele jalajäljele ning moraalsest küljest. Näidati loomade tapamajades toimuvat, näidati tuleviku suundasid ehk siis maailmas laborite tööd, kus üritatakse jäljendada “liha” maitset ning räägiti koduloomade õigustest. Filmi vaadates vaid süvenesid mu eelnevad mõtted. Ega see loomade söömine õige asi ei ole ja ega tegelikult on jube teada, kuidas ja kelle hinnaga näiteks lehmapiim meieni jõuab. Tavalist elu elades ei ole aega ega ka tahtmist sellistele asjadele mõelda.

Eks see veganluse (ei söö ka loomadest saadud produkte, nt muna ja piim) levik iseenesest ole arenenud ühiskonna märk, et inimesed mõtlevad oma tegude tagajärgedele ja proovivad leida viise, kuidas ennast ümbritsevatele liikidele võimalikult vähe moraalset ja füüsilist kahju teha. Loomulikult on ka inimesi, kellele tervislikel põhjustel on veganlus ainuke sobiv viis elada ning tänapäeva diagnostika võimalused on aina paremad. Eks vaikselt ühiskond liigub sinna suunas, nt poodides on aina enam taimetoitlastele suunatud toidukaupa ning ka hinnad ei ole võrreldes lihatoodetega väga kallid. Näiteks meie ostukorvi hind ei ole üldse muutunud, pigem on isegi odavam. Ja kui kunagi hakkan pisipoisile viinerit andma, siis kindlasti vegan viinerit, sest see on väga maitsev! Ausõna!

Kuna juhuslikult on novembrikuu veganluse kuu, siis liitusin ka Eesti Veganite seltsi leheküljelt vegan väljakutsega, et saada igapäevaselt igasugu retsepte jms. Lisaks retseptidele jõuab mu postkasti ka infot.. kõige kohta, mis puutub veganlusse. Tegu on eelkõige õudusteemalise järjejutuga, kus iga päev kirjakasti potsatav järjejutt toob kananaha ihule alates tapamajades toimuvast kuni lehmade kunstliku seemendamiseni, et nad ikka kogu aeg piima annaksid ja nende kehast viimase võtmiseni. See pole igaühele! Ma ei olnud sellele kunagi lihtsalt mõelnud ja ega sellest palju just ei räägita ka. Aga mitte ainult hirmujutud! Äärmise põhjalikkusega on lahti seletatud tervisliku  vegan toitumise põhimõtted! Mind tõesti üllatab, kui läbimõeldud peab vegan toitumine olema!

Ainuke jama asi on see, et taimetoidu puhul peab nii palju sööma, mistõttu kindlasti peab jälgima, et toidukordade vahel oleks vähemalt 3h vahet, olgu siis toiduks õun või mis iganes taim.

Aga kes tunneb huvi, siis väljakutsega on veel võimalus liituda!

Vot sellised toidujutud siis seekord.

 

Neljas elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba 17 nädalat siin planeedil elanud (korrigeeriud vanus 14 nädalat). See kuu on sugulased enim kommenteerinud minu fokusseeritud silmapilku, et lõpuks ometi vaatan ma inimestele selge pilguga otsa. Esile on toodud ka mu ilusaid põski.

f16dcd12-44c8-4889-a817-92342071e968.jpeg
Loomaaias 2 päeva pärast oma 3 kuu sünnipäeva

Millegi pärast ütlevad kõik, et olen pontsakas, ent tegelikult olen täiesti oma ea beebide kohta harju keskmises suuruses, kui siis isegi tiba pisem. Pikkust on mul nüüd juba ca 63 cm (+3cm ) ja keharaskust ca 6,8 kg (+800g). Mind ennastki üllatab, et see kuu 800g juurde võtsin, sest tegin nii tissistreiki kui ka muidu sõin ööpäevas palju vähem kordi kui eelmistel kuudel.

Sellel kuul on meil kogu elu keerelnud ümber söömise. Kuu algus oli minu jaoks raske, kuna päev pärast sünnipäeva otsustasin, et mina enam ei söö. Nimelt tekitab söömine mul gaase, kõhuvalu ja üldse halba enesetunnet. Juba toidu lõhn ajas mind kurjaks, ent õnneks sai emme minust aru ja mõtles välja, mis mind vaevab, sest ega ma niisama ei jonni kunagi, alati on ikka põhjus. Pärast seda, kui emme polnud 3 päeva piimatooteid söönud, tundsin ennast juba palju paremini. Lõpuks ometi hakkas see jube kõhuvalu vaibuma. Siiski ei läinud kohe kõik nii lihtsalt, sest selgus, et lisaks piimatoodetele, ei talu minu väike kõht ka soja, loomaliha ega ka kala tooteid.

Käisime minule sobiliku rinnapiima “valmistamiseks” taimetoidumessil, sest emme hakkas minu heaolu nimel kanaliha söövaks veganiks ja oli ju vaja toidu ideid saada, et emme päris nälga ei jääks Loomulikult võttis see toiduainete katsetamine aega, ent tunnen ennast nüüdseks juba palju paremini! Täiesti gaasivaba ma veel kahjuks ei ole, ent enamikel öödel saan rahulikult magada ilma et refluks või kõhuvalu mind üles ärataks. Samuti enam ei aja söömine mind nii ebameeldivalt higiseks, kakamine ei aja mind nutma ning enam ei pea ma olema suurema osa oma ärkveloleku ajast tissi otsas lohutust otsimas, vaid saan tegeleda beebide põhilise töö – mängimise ja maailma avastamisega.

Tunnen aina enam huvi mänguasjade vastu ning oma mängukaare all võin rahumeeli 30 minutit harjutada mänguasjade haaramist. Nii mulle mänguasjad ei meeldi, et hakkaksin nende pärast kuskile roomama, aga kui nad on minu läheduses, siis miks mitte neid katsuda. Kui üksinda asjade vaatamisest ära väsin, siis meeldib mulle ka emme süles istuda ning temaga koos mänguasju või krõbisevaid pehmeid raamatuid vaadata. Suur asjade krabaja ma veel ei ole. Kui emmega vaatame me tavaliselt rahulikult paari mänguasja, siis issiga mängides on mängu lõpuks alati kõik mu mänguasjad ja raamatud kappidest välja võetud, rääkimata lauludest ja muusikast, mis issi etteasteid saadavad. Pärast issiga koos mängimist tuleb mul alati väga pikk ja hea uni.

Minu lemmik vaatamisväärsused on siiski mu vanemad. Nad teevad igasugu veidraid nägusid ja hääli, mis ajavad mind naerma ning kõdistavad mind kuigi ma ei karda kõdi. Kindla peale naljakas on ka mähkmete vahetamine ja riiete üle pea selga panek. Oma vanemate nägude nägemine teeb mul alati tuju heaks ja eriti meeldib mulle nendega jutustada. Küll räägivad midagi nemad mulle ja siis mina neile. Kuigi mulle meeldivad väga ka peeglid, siis enim meeldib mulle sealt oma emmet vaadata. Ma ei väsi üllatumast, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu täpselt samasugune naine nagu on mu ema.

1550FE9A-396D-41C8-B8B4-3A58A95A657F
Issi joonistas emmest portreed: vasakul on emme õhtul ja paremal on emme hommikul (nali!)

Sellel kuul käis meie juures unenõustaja, et anda ideid, kuidas saaks ka mu emme paremini öösiti magada. Kuigi selle kuu keskel magasin ühel õhtul oma järjestikuse rekordune – 5,5h (!), siis ülejäänud päevadel magan öösel maksimaalselt 2h kaupa, enamasti ärkan iga 1h tagant. Kuigi tean, et öösel magatakse ja hoian alati tublilt silmi kinni vahemikus 20.00-6.30, siis ei oska ma veel ise uuesti magama jääda ning vajan unetsüklite vahetumisel uuesti uinumiseks kas tissi või luti abi. Kuigi eelistan tissi, siis pidev joomine ajab mind pissile ja pissimine omakorda äratab mind üles ja siis äratab mind üles, kui mähku on juba liiga täis. Samas terve öö söömata olemiseks olen veel liiga väike. Pluss olid mul kogu aeg öösiti gaasid ja see ka ei lasknud mul magada, aga eks mu emme vaikselt nende kõigi probleemidega tegeleb. Esiteks süües toiduaineid, mis minul kehva enesetunnet ei põhjusta ning teiseks andes mulle võimalusi ise uinumist harjutada.

See eest päeval olen super magaja. Kui emme mind magusast unest ei ärataks, magaksin päeval päevaunesid kokku vabalt ka 7h. Sellel kuul hakkasin esimest korda magama õues rõdul olevas vankris. Nii kui mulle pannakse pähe pildil olev ülepeakäiv müts, siis lähevad mul silmad kinni. Kui veel ka lutt suhu pannakse (müts takistab lutil suust välja vupsamast) ja mind erinevatesse soojakottidesse pannakse, siis jään sageli magama juba enne, kui emme on jõudnud mind vankrisse tõsta. Magan õues nii lõunauinaku (11.30-13.00) kui ka pärastlõunase une (15.00-16.30). Kui on vaja kuskile kodust välja minna, siis ka kandelinas emme kaisus või kandekotis issi kaisus tuleb mul hea uni. Issi kaisus olles tahan enamasti ka lutti, aga emme kaisus olles piisab heaks unest ka lihtsalt emme lõhnast. Sedasi käisime sellel kuul näiteks loomaaias, Väike Päike pereüritusel, issiga jalutamas kui emme oli tööl ja trennis ning emmega shoppamas.

7A561633-FCEF-4144-80DC-C236A64AB253
Emmega linnas ringi toimetades tuleb lõpuks alati tudu peale

See kuu käisin esimest korda elus oma tulevase hea sõbra Raju katsikutel. Võrreldes vastsündinud Rajuga olen ikka päris asjalik tegelane juba. Võib öelda, et selle kuuga olen saanud vastsündinust päris beebiks. Näiteks kõhuli olles ei tudise mu pea enam, sest hoian seda päris kindlalt paigal ja ka süles hoides saan oma pea hoidmisega täiesti ise hakkama. Kui kuulen mingit põnevat heli, siis kindlasti vaatan sinna poole ja mu silmade järgi saab aru, mida ma vaatan. Enam ei saa mind jätta kuskile kõrgemale üksinda, sest endale üllatuslikult keeran kõhult seljale (mu raske pea enamasti juhib seda protsessi) ning seljalt külili, mis omakorda enamasti võluväel viib mind täiesti kõhuli. Need keeramised on juhuslikud ja üllatavad mind ennastki.

63141F76-E6A1-40DB-83FA-9F3355D0B85F

Kui kuu alguses jaksasin enne äraväsimist üleval olla 1h, siis nüüd jaksan päeval järjest üleval olla juba 1,5h. Söön hästi kiiresti, et mul jääks võimalikult palju aega maailma avastamiseks. Olen aina aktiivsem – selili olles siputan hästi kiiresti oma käsi ja jalgu ning naudin, kui emme minuga võimlemisharjutusi teeb. See kuu jaksasin esimest korda võimlemistunnis 40 minutit kaasa teha ilma et juba ära väsiksin ja magada tahaksin. Issiga õhtuti vannis käies naudin viimasel ajal lisaks niisama issi kõhul lebotamisele ka ujumisharjutusi. Enim meeldib mulle selili ujumine. Vees ma veel kätega ei plärtsuta.

Selle kuu alguses tabas mind suur üllatus: neid kõvasid käte nimelisi kehajuppe, mis varem sageli mulle valusalt vastu pead lõid, on täiesti võimalik kontrollida! Ja kui huvitavalt need veel ehitatud on- kummaski tuleb veel välja viis peenemat juppi! Hoian aina enam oma sõrmi avatuna. Seoses peopesade avamisega pidin loobuma oma pihkudes olevast emme juuste-ja riidekübemete kogust.

1-2 nädal möödusid mul sõrmede tundma õppimise lainel vaatamise ja maitsmise teel, 3 nädal hakkasin neid kasutama kõigest ja kõigist haaramiseks ning 4 nädal sain aru, kui tähtis on kõik haaratu otse suhu panna. Minu pettumuseks on maailm täis halva maitsega asju. Mulle ei meeldi miski peale tissi, oma käte ning hädapärast ka luti maitse. Oma näppude uudistamine ja nendega mängimine on hetkel üks mu ärkveloleku põhitegevusi. Üheks mu lemmiktegevuseks on aga vaadata, kuidas issi köögis süüa teeb ja samal ajal oma rusikat lutsutada. Köögis olles teeme me alati ka seda mängu, et issi annab mulle kõiksugu erinevaid toidu-ja maitseaineid nuustada, nt basiilikut, sidrunit, karrit vms. Päris söögi söömisest ma veel huvitatud ei ole.

Olen rõõmsameelne poiss ja nutan päeval VÄGA harva. Kui nutan, siis nutan öösiti, nt kui gaasid ei tule välja, mähe lekib, olen kaotanud oma luti ära või kõht on tühi. Päeval on võimalik mind nutma ajada siis, kui keegi ütleb mulle pikalt r-tähte. See on jube!! Kingin ennast ümbritsevatele inimestele palju hambutuid naeratusi. Seltskonnas olles pigem kuulan kui räägin.

A3EFA602-9365-4B5D-A8BB-84C7E694B462

Sünnipäeva puhul tegi emme seekord piimatoodete ja munavaba koogi. See oli šokolaadikook, milles oli mustikamoosi ning peal emme joonistatud pildiga martsipanikate. Koogi retsept siin. Külas käisid mul minisünna puhul 19-aastane tädi ja 6-aastane onu, kes ei suutnud ära imestada, kui asjalik ma juba olen. Koogil olev bambust sööv panda kujutab mind, sest see kuu oleme palju tegelenud minu toitumisega ning lisaks olen oma lähedaste arvates väga pehme, nunnu, rõõmsameelne ja tubli väike poiss. Vahepeal on küll väga raske, aga me hoiame kokku ja saame kõigist raskustest üheskoos võitu.

D7D83974-55AE-4E52-929A-6BCCF252D6DA

Beebi päevakava ja unekool (uneteemad vol 3)

Ligi 4-kuud on meie pisipoiss olnud meiega ning selle aja jooksul olen saanud päris palju beebide une kohta targemaks. Mul on kahju, et ma varem neid asju ei teadnud, sest see oleks meie elu palju lihtsamaks teinud. Kõik, kes vähegi meid teavad, siis on kursis sellega, kui kehvasti on meil olnud ööunedega ning sellest tingitud MINU ülima tuuma uneväsimusega. Postituse alguses kirjutan teekonnast päevakavani ning seejärel räägin juba põhjalikumalt Babywisest inspireeritud päevakava kohta.

Ka lähedaste ja võõraste soovitused pole olnud väga abistavad.

Näide 1: “Aga minu beebi magas juba esimest elupäevast 4h, 6h või 12h kaupa.” Tore, good for you.

Näide 2: “Aga mine beebiga õue jalutama,” Ma olen väsinud, ma ei jaksa iga päev kümneid kilomeetreid jalutada! Pluss ma tean ka, kuhu see välja viib. See viib sinna, et beebi magab AINULT siis, kui vanker liigub ja soovitavalt mööda aukliku teed.

Näide 3: “Kannata ära. Beebiiga on ju nii lühike. See on normaalne.” See on mu isiklik lemmik. Ei see ei ole normaalne.

Milles see 2. esimese elukuu raskus minu silmis siis peitus?

Esimesed 2 elukuud kulgesime täielikult beebi rütmis. Kiindumussuhte tekkeks oli/on tähtis beebi vajadusi õhust haista ning mitte lasta tal nutta. Seejuures pakkudes beebile süüa ükskõik, millal ta seda soovib ehk siis nii öelda nõudluse põhiselt. Beebi ärkas, andsin süüa, aitasin teda krooksude tegemisega ning vahetasin mähku, vajadusel kordasime seda söök-krooks-uus mähku ja riietus ringi ning beebi jäi imetades magama. Selline tsükkel kestis umbes 1,5-2h. Kogu tema ärkveloleku aeg kuluski söömisele. Vahepeal õnnestus teda paariks minutiks panna kõhuli, talle nägusid teha või juttu rääkida, ent peagi hakkas ta häält tegema, nõudis tissi ja peagi jäigi tissi otsas jälle magama. Jah, ma ootasin pärast söötmist krooksude tulekut, sest muidu pikali pannes võis kindel olla, et lähima 10 minuti jooksul oksendab ta end täis. Mees tegi KÕIK kodused toimingud, hoolitses, et ma midagi sööksin ning erinevalt mõnest teisest emast sain kiirelt ka dušsi all käidud. Beebi nutu peale ei pidanud ma seebisena kunagi dušši alt välja hüppama. Samas tundsin, et beebi vajab mind 24h, sest kunagi ei tea, millal tal on kõht tühi või tahab juua ja seega on vaja just mind. Ja ma tõesti sain ja saan kõik need 24h tundi olla koos oma nunnudusega, sest vaatamata unepuudusele ei tundu veel niipea ahvivaimustus oma titast lõppevat.

Panin algusest peale kõik beebi uned ja söömised kirja, et joonistuks välja mingisugune rütm, sest ühel hetkel on päris hea tunne oma aega kuidagi planeerida, nt arsti visiiti, võimlemistundi või külla minekut. Kahjuks seda nende 2. kuu jooksul ei juhtunudki! Isegi kui mingisugune rütm hakkas tekkima, siis beebi õhtused ja/või öised kõhugaasid rikkusid kogu seaduspära. Kui oli vaja kuskile aja peale minna, siis oli see minu jaoks meeletu stress, sest kunagi ei teadnud, mis kell beebi ärkab, sööb ning mis kell me saame hakata kodust liikuma.

Raske oli öösel toimuva tõttu. Nimelt oli tavaline, et beebi ärkas iga 1-2h tagant, et teha söök-kaka-mähkuvahetus-krooksu 1,5-2h kestev ring, ent kui tema sai juba mähkuvahetuse ajal magama jääda, siis mina sain magama alles siis, kui olin tal krooksu ära teinud ja vaikselt voodisse pannud. Jah, ta oli silmad kinni vahemikus 00-10.00, ent ta ikkagi vigises ja nõudis süüa, küll puuksutas ja mina pidin silmad lahti tegutsema! Ma ei jaksanud enne kella kolme-nelja lõuna ajal beebiga magamistoast väljuda, sest olin lihtsalt NII väsinud ja üritasin meeleheitlikult beebiga unesid kaasa magada, et vähegi energiat saada. Näiteks vahemikus 00-12.00 sain enamasti kokku magada ca 4-6h (ilmselgelt mitte järjestikku tunnid). Hakkasin väsimusest muudkui haigeks jääma.

Seda kuni selle hetkeni, kui hakkasin beebit ca 6 elunädala ajal öösiti külili imetama, ent see lõppes sellega, et kuna tiss oli kogu aeg ta nina all, siis hakkas ta topelt sageli sööma, pluss sageli ärkasime me piimaloigus, sest olin imetades magama jäänud, temal tiss suust välja kukkunud ja kõik kohad olid piima täis. Või siis oli ta pea kaudu mingil põhjusel nii palju higistanud, et kogu ta peaalune lina oli läbimärg. Koosmagamise riskide kohta hea artikkel on leitav siit. Positiivne oli muidugi see, et tänu sellele ei söönud ta enam öösiti nii korralikult, kakat ka ei tulnud nii palju (ehk siis vähem mähkme vahetusi) ning seeläbi ärkasin hommikuti üles täiesti enam-vähem tundega, vaid selline kerge auto alla jäänud tunne.

Ma ei suutnud uskuda, et see on normaalne, et 1) beebi on KOGU aeg näljane, sest juurde võttis ta mühinal ning et 2) ta magab öösel nii vähe (enamasti 1-2h kaupa). Samas andes võimaluse beebil ise päevakava teha eelistas ta segamatult terve päeva maha magada. Kõige hirmsam oli minu jaoks see, et pole võimalik öelda mingit tähtaega, et vot kolme kuu pärast saad magada 3h järjest! Et näed, siis beebi hakkab kauem magama, sest mõnel jätkub selline “trall” kuid kui mitte aastaid. Unehäired pidavat vanusega vaid süvenema, ent ma ei olnud valmis veel tihedamini öösel ärkama: 4-8x oli juba minu jaoks piisav. Kui ka päevased uned lühenema hakkasid, oli vaja midagi ette võtta.

Ühesõnaga otsisin ma teistsuguseid lahendusi “oma uneprobleemile”, sest ilmselgelt on see vaid MINU mure, beebi magas ju hästi. Tema magas ilusti 14-17h ööpäevas, mis on igati hea tulemus. Lugesin raamatuid “Nututa uni”, “Päästke meie lapse uni” ja sukeldusin internetiavarustes olevatesse unega seotud artiklitesse. Leidsin vaid infot, et beebi uni ongi ebaregulaarne, hea kui ta aru saab, millal on öö ja millal päev, unekooli ei tehta enne 6-ndat elukuud ja õhtuti võib teha kindlat unerituaali.

Uurisin, et miks osad beebid magavad öösiti nii hästi? Millega nad teistest eristuvad? Kuulates lähedaste lugusid märkasin, et sageli magavad hästi just need beebid, kellel on juba kodus õde või vend; või need, kes toituvad kunstpiimast, või kui tegu on mitmikutega. Jõudsin järeldusele, et vastus peitub kindlas päevakavas. Ilmselgelt kui kasvamas on mitmikud, siis tuleb teha kindlad söögikorrad, et kuidagigi ise ellu jääda. Samuti tuleb kunstpiima korral anda süüa vaid teatud tundide tagant, et last üle ei söödaks. Ja kui juba üks või mitu last on kodus ees kasvamas, siis enamasti on paremaks elu majandamiseks vajalik mingisugune rutiinsus, nt kes käib lasteaias, kes koolis samadel kellaaegadel. Ja tuleb välja, et beebid ARMASTAVAD rutiini.

PÄEVAKAVA

Ma poleks eales uskunud, et päevakava ja rutiin on beebile (ja ka meile) nii tähtis. Oleks ma vaid varem teadnud! Iga päev kirun ennast, et kohe beebi esimesest elupäevast sellega algust ei teinud vähemalt mingisuguselgi kujul. Nii, et kõik esmarasedad, kõrvad kikki!

Lõpuks leidsin Babywise-nimelise päevakava süsteemi, mis ütles, et on võimalik teatud ajaga panna laps öö läbi ise magama. Väidetavalt isegi beebi kahe kuuseks saades, mis tundub tõeline ulmestsenaarium, sest mina oleksin ülimalt rahul, kui saaksin 4. elukuuse kõrvalt järjest magada ka 3h. Mõnikord harva on seda ka juhtunud ja vot siis on hommikul selline energiapauk sees, et mine või Ironmanile. Lugesin lehekülgi: babywisebabywisemom, practicallyperfectbaby ning tellisin Babywise I ja II raamatud. Põhimõtteliselt on tegu vanema poolt juhitud päevakavaga, mille puhul vanem paneb paika beebile eakohased söömis- ja uneajad (raamatus kui ka internetis on palju näidis päevakavasid) ning modifitseerib neid vajadusel lapse järgi, nt kui lapsel on kasvuspurt, siis vaja tihedamalt toita jne. Eesmärgiks on anda beebile päeva jooksul kogu ööpäeva kaloraaž, et beebi ei peaks öösel tegelema söömisega. Põhiline on järgida feed-awake-sleep tsüklit ehk siis päeval pärast imetamist järgneks ärkveloleku aeg ning alles seejärel uni. See peaks ära hoidma selle, et beebi seostab und alati imetamisega ja ka krooksud tulevad ärkvel olles paremini välja.

Päevakava valik. Viimased kaks kuud olemegi proovinud päevakava juurutada. Kõige efektiivsem oleks alustada kohe, kui beebi on sündinud. Näidis päevakavad on Babywise meetodil koostatud elunädalate kaupa. Kuna meie alustasime päevakava järgimisega alles 9. elunädalal, siis meie beebi oleks pidanud magama selleks hetkeks juba 8h öösel jutti (aga tegelikkuses ärkas iga 1-2h tagant), mistõttu võtsin aluseks päevakava, mis tundus meile realistlik ehk siis söök iga 3h tagant (päevakava, mis on mõeldud 3-6 elunädalaks).

Kõige esimeseks ülesandeks oli määrata kindlad kellajad, kui beebi sööb ja magama läheb. Eriti tähtis oli hommikul päeva alustamise ja ööunne mineku kellaaeg. Sellega kaasnes esimene raske valik: kas rohkem und endale või rohkem kahekesi aega mulle ja mehele ehk siis kas panna laps hiljem või varem õhtul magama. Siiani oli ta läinud meiega koos keskööl. Ei saa ju eeldada, et laps läheb õhtul kell 20.00 magama ja ärkab järgmine päev kell 10.00 ehk siis magab 14h järjest. Otsustasin viimase kasuks ehk siis varem laps magama, mis annab meile mehega ka kahekesi olemise aja või võimaluse sõbrad külla kutsuda, ent see annab mulle vähem und, sest laps ka ärkab hommikul varem.

Viga nr 1. Ööunne imetades. Esialgu otsustasin, et on igavesti hea plaan, kui panen beebi magama ööunne imetades. Selgus aga, et see on halb mõte, sest nii mõnelgi korral võttis magama panek tunde aega, mis omakorda lõi kogu päevakava järgimise täiesti sassi. Küll jälle tuli kaka ja siis mähkuvahetus ja siis veel oksendas vahepeal ja siis uued riided ja oligi ööunne jäämise kellaaeg juba möödas. Ööune kellaaeg on aeg, kui beebi peaks JUBA magama. Seetõttu unenõustaja soovitusel muutsime beebi ööune eelset unerituaali hakates viimast ärkveloleku sööki beebile andma juba enne vanni minekut. Pärast seda muudatust jääb beebi vähemalt kuus korda nädalas magama õhtul 15 minutilises vahemikus.

FDFE2B17-E20C-435A-9A13-1BD80B661DB6

Uurisin välja, kui kaua beebid enamasti magavad kogu päeva lõikes kui ka selle, kui pikk võiks olla ööuni ja päevased lõunauned. Ei saa ju eeldada, et kui beebi magab lõunaunesid 8h, siis magab ta ka öösel veel 12h, mis teeks kokku 20h – ega ta kass ei ole! Lisaks sellele on oluline teada ka beebide ärkveloleku kestvuseid, sest beebid ei jaksa kaua üleval olla ning on vaja jälgida, et nad täpselt õigel hetkel “uneaknast” sisse lükata. Kui beebi väsib üle, siis ta hakkab nutma ja nuttes produtseerib keha stressihormoone ja seeläbi isegi kui beebi jääb magama on ta une kvaliteet kehv ja ta magab kokkuvõttes lühidalt.  Ühesõnaga uni on tähtis.

  • 2-kuune peaks magama keskmiselt 14-17h ööpäevas, millest ööuni on ca 9h ning seega jääb lõunaunedeks ca 5-7h. Ärkvel jaksab keskmine 2-kuune olla 50-80 minutit. Kauem üleval olles tekib enamasti juba üleväsimus. Kui beebi on rahumeeli kauem üleval, siis võiks juba lasta kontrollida erinevate vitamiinide, nt B12 seisu. Meil jaksas ta 2-kuuselt ükeval olla max 60 minutit, pigem 50 minutit.
  • 3- ja 4-kuune peaks magama keskmiselt 14-16h ööpäevas, millest ööuni on ca 10h ja lõunauned 4-6h. Ärkvel jaksab keskmiselt olla 60-90 minutit. 3-kuuselt jaksas ta üleval olla endiselt max 60 minutit.
  • 5-kuune beebi peaks magama keskmiselt 14-15h ööpäevas, millest ööuni on ca 11h ja lõunauned 3-4h. Ärkveloleku aeg on sellest vanusest juba suuremate indiviidide vaheliste erinevustega, enamasti 75-120 minutit.

Viga nr 2. Liiga palju päevaund. Olime varasemalt lasknud beebil päeval liiga kaua magada, mistõttu ei jätkunud tal ööseks und ja seetõttu oligi ta öösel valmis pikalt sööma. Pärast päevakava ellu viimist on ta öösel söömiseks ärgates üleval max 10 minutit. Enamasti ei järgne sellisele öisele snäkile ka mähkuvahetust. Minu jaoks on VÄGA SUUR vahe, kas ma olen öösel kell 2 üleval 10 minutit või 1,5h! Pikk tee on veel minna, ent aina enam näen, et need öised söömised on muutunud tänu päeval kaloraaži kätte saamisele aina vähem tähtsaks.

Viga nr 3. Tiss iga mure korral. Hakates hoidma pikemaid toidukordade vahesid hakkasin palju paremini eristama, millal on beebi näljane ja millal on ta lihtsalt väsinud. Seda enam, et väsinud beebi ei jaksa ka korralikult süüa. Sageli on 5 minutilise täpsusega võimalik näha, et laps hakkab väsima ja ta peab panema juba magama. Siis jääb ta magama max 5 minuti jooksul. Samuti on see kergendanud meie väljaskäimisi, sest kui lapsel on korralikult kõht täis söödetud, (ALATI mõlemast rinnast ISEGI kui tundub, et beebi sai kõhu täis, ma alguses täiega feilisin sellega arvates, et ühest rinnast piisab), siis ma tean, et isegi kui ta pärast sööki 1-2h pärast nutab, siis on see mingil muul põhjusel kui tühi kõht.

Päevakava rakendades tekkis mul mitmed küsimusi, aga tegelikult on väga põhjalikud vastused Babywise raamatus välja toodud.

  1. Mis siis teha, kui beebi ärkab unest varem ja on näljane? Kas ma siis ei anna talle süüa? Ülimalt tähtis on igal toidukorral teha “täis” söötmine ehk siis kindlasti mõlemast rinnast süüa pakkuda, et beebi saaks korralikult kõhu täis. Kui korralikult on kõht täis söödud, siis nälg ei ole põhjus, miks beebi tahab näiteks 1h pärast uuesti rinnale. Loomulikult tuleb jälgida, et vastsündinu pissiks ja kakaks ikka päevas vajaliku hulga ja selleks on Babywise raamatus eraldi peatükk, kuidas ikka imetamine käppa saada ja jälgida, et vastsündinu kasvaks. Iseenesest, kui toiduni on vähem kui 20 minutit, siis võib süüa anda. Võib ju olla, et osa päeva jooksul sööb ta iga 3h tagant, aga näiteks hommikuti tahab süüa iga 2,5h tagant. Iseenesest, kui haiglas olevad vastsündinud saavad selliste toiduaegadega hakkama, ei ole põhjust, miks 2- või 3-kuune ei saaks hakkama.
  2. Mida teha siis, kui laps tahaks lõunaunesid kauem magada? Äratada üles, et päevakava rütm saaks selgeks. Vajadusel päevakava korrigeerida enda beebile sobivamaks, sest beebi kasvab ja unevajadus ja ärkveoleku ajad muutuvad, seetõttu ongi Babywise päevakava beebi elunädalate kaupa üles ehitatud, aga annab palju ruumi variatsioonideks.
  3. Mida teha siis, kui laps magab väga lühidalt, nt 30 minutit? Minimaalne lõunaune kestvus peaks olema beebidel esimesel elukuud vähemalt 45 minutit ehk siis ärgates tuleks teha kõik endast olenev, et ta edasi magaks (vajadusel kussutades, lasta enda peal magada, kandelinas , kookonisse mähkida vms).

Viga nr 4. Beebi tahab kogu aeg süüa. Sain aru, et tegelikult ta ei taha kogu aeg süüa. Olles näinud, et meie beebi võib magada ka 4h järjest ilma toiduta, siis järelikult saab ta 3h ka päeval ilma toiduta hakkama, kui korralikult kõht täis sööta. Avastasin, et mu beebi tahab rinnale hoopis lohutuseks – tal kõht valutas – toidutalumatusest kirjutasin siin ja plaanin ka edaspidi kirjutada. 

Kuidas siis panna beebit magama?

Iga kord, kui beebi ärkab, peab olema täpselt sama situatsioon, kui oli siis, kui teda magama pandi. Ehk siis pole head sellised uneassotsiatsioonid, milles lapsevanem peab aktiivselt osalema – imetamine, kussutamine, vankriga loksutamine, autoga sõitmine jne. Paremad on näiteks valge müra (nt Myhummy), beebi tihedalt mähkimine (swaddling), pimedus, vaikus, kindel uneaeg ehk siis sisemine vajadus uinuda.

Alates 2.elukuust hakkas meie beebi aina enam jääma pärast imetamist ärkvele. See oli veider ja tekkis olukord, kus beebi oli mõnel õhtul juba 6h üleval olnud, aga ise ta kuidagi ära ei kustunud. Oli väsinud, aga ise magama jääda ei oska. Oligi aeg hakata teda magama panema, aga kuidas? Otsustasin, et käruga jalutades ma teda magama panna ei kavatse, sest 1) liikumise pealt pole lapse uni nii sügav, 2) ma lihtsalt ei jaksanud tundide viisi õues jalutada, 3) olin näinud oma õe pealt, et lõpuks ei oskagi laps teistmoodi, kui käruga mööda auke sõites, magama jääda.

Kõige suurem dilemma oli mul sellega, et kui laps ei jää magama imetades, siis kuidas ta siis magama peaks jääma? Kas ma peaksin tal nutma laskma?! Aga ta on alles nii väike?! Kussutama?! Aga siis jäängi ma teda ju 5x päevas magama kussutama?! Kas lutt on väga halb? Kahjuks või õnneks ei ütle Babywise päevakava selle kohta midagi.

Koos unenõustajaga võtsin raske südamega vastu otsuse, et esialgu jääb beebi meil magama ikkagi lutiga. Kui beebilt imetades magama jäämine ära võtta, siis hakkab ta nutma ja olemegi jõudnud erinevate unekooli lahendusteni. Esineb kaks peamist suunda: 1) Attachment parenting ehk põhimõte, et beebil ei tohi lasta nutta, kuhu kuuluvad niiöelda pehme unekooli meetodid (käpapuudutus meetod ja tooliga vaikselt voodist eemaldumine) ja 2) cry-it-out, kus beebil lastakse nutta, et ta õpiks niiöelda ise magama jääma (kas vahepeal kontrollimas käimisega või külmalt nutta laskmine).  Täiesti nututa ei ole tegelikult kumbki meetod. Unekooli ei tehta beebidel enne 4-ndat elukuud, sest.. selle kohta käiv info on vastuoluline. See, et olen pehmo ja ei talu oma beebi nuttu, sain selgeks kohe, kui beebi sündis. Hellitan lootusi, et äkki ei peagi me “päris” unekooli tegema.. Ühesõnaga jäi meile abimeheks lutt ja eesmärk panna beebi oma magamiskohta alati ärkvel olles (tema eale sobiva ärkveloleku akna lõpufaasis enne kui üle väsib), et tal oleks võimalus harjutada unne jäämist.

Minu eesmärgiks on olnud hoida elu beebi rütmis ehk siis kui me ärkame, siis on kohe söök, seejärel ärkvelolek beebi eale sobivalt (hommikuti pigem kõige lühem võimalik ärkveloleku aeg ja enne ööund pigem maksimaalne ärkveloleku aeg) ja iseseisev uni. Kaisutame me kogu päeva. Öösel magab igaüks eraldi, aga mõnikord võtan ta hommikul enda une pikendamiseks kaissu, mis enamasti tähendab seda, et ta lihtsalt tissitab tundide viisi..ja vist ka vahepeal magab.. Ja ütlen kohe, et see pole mingisugune ideaalvariant, mis meil hetkel on. Pikk tee on veel minna.

  • Ärkamine on kella 7.00 ajal. Järgneb söök, mähku ja ööriiete vahetus. Järgneb ca 45-60 minutit kestev ärkvelolek, sh beebiga jutustamine jne.
  • I uinak toimub beebi voodis. Panen ta oma “pessa”, valge müra ehk siis meil MyHummy kaisukas mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama. Mõnikord mähin ta ka teki sisse.
  • Järgmine ärkamine on kella 9 ajal. Järgneb söök, mähku vahetus, pikem ärkvelolek (ca 90 minutit) hommikuvõimlemise ning mängimisega.
  • II uinak toimub õues seisvas vankris. Panen talle soojad riided selga, MyHummy müramasin mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama.
  • Järgmine ärkamine on kella 13.00 ajal. Uuesti söök, mähku vahetus, pikem ärkveolek.
  • III uinak toimub kas õues seisvas vankris või kui kuskile minek, siis kandekotis/kandelinas.
  • Järgmine ärkamine ja söök on kella 16.00 ajal. Järgneb ärkvelolek.
  • IV uinak on enamasti jälle oma voodis, algusega vahemikus kell 17.30-18.00. Ikka MyHummy mängima, lutt suhu ja oma voodisse nohistama. Selle uinaku pikkus on enamasti kõige lühem – ca 45-60 minutit ning alati jälgin, et see oleks sellisel ajal, et ta ärkaks üles vähemalt 60-90 minutit enne oma ööund. Seega ideaalis jääb magama kell 17.30 ja ärkab vahemikus 18.15-18.30. See peaks olema uni, mis esimesena järgnevate kuude jooksul “ära kaob”. Seetōttu tihtipeale lasen tal ka lihtsalt enda süles magama jääda, nt tissitades. Ta ju nii nunnu!!
  • Kindel ärkamine kell 19.00, söök ja hakkab magama sättimine. Elutoas kallistamised, musitamised, issiga vann ja oma voodisse tudule.
  • Ööuni vahemikus kell 19.30-20.00. Öösel ilmselgelt äratamisi ei ole ning kui beebi sööb, siis jääb ta magama imetades. Beebi saab süüa kolm korda, UMBES kell 22.00, 1.00, 4.00. Kui ta ärkab vahepeal või on veel söögikorrani palju aega, siis läheb käiku pigem lutt. Kui lutt ei sobi ja ma tõesti kuulen, et ta 10 minutit muudkui rahutult lutsutab, siis ju on ikka kõht tühi ja beebi saab süüa. Vaadates kaalukasvu, siis näljas ta meil pole. 😀

Kindel päevakava on VÄGA palju meie elu beebiga aidanud. Väidetavalt magavad kindlal režiimil olevad beebid ja lapsed ööpäevas 1h kauem kui päevakavata lapsed. Lapse uni on aju arenguks ülitähtis ja ka endal on päris hea hommikul olla, kui saab öösel rohkem magada. Lisaks on kindel režiim andnud ka palju rohkem vabadust. Vähemalt mulle endale tundub nii. Kui olen beebi korralikult (mõlemast rinnast) täis söötnud, siis saan rahus anda beebi vanavanemate või mehe kätte. Isegi kui beebi hakkab nutma, siis tean, et mind pole ta eluks järgmised 1,5-2,5h tegelikult vaja, ta saab hakkama ka kellegi teise süles. Iseasi kas ma seda “vabadust” kasutan, sest ta on meil ikka imenunnu, aga hea, et see võimalus on olemas. Uhh.. see sai küll üks megapikk postitus.

Kel lapsi ei ole, siis tundkem rõõmu unest ning kel on lapsed, siis .. tehke nii, et kõik oleksid rõõmsad.

9FB3C8B2-5379-4797-9045-B3EC4535DB70

Beebielu on raske (gaasid ja uneteemad vol 2)

Viimased 2 nädalat on olnud PÄRIS hullud, nagu põrguhullud. Põhimõtteliselt päev pärast 3-kuuseks saamist otsustas meie väikemees, et on aeg alustada tissistreigiga.

Meie tissisõltlane otsustas, et talle enam süüa ei meeldi, vähemalt mitte päevasel ajal. Keset und või vahetult pärast ärkamist pooluimasena oli ta nõus sööma, aga muidu ärkvelolles peksis tissi ja sikutas nibu nagu kuri krokodill. Imes täpselt niipalju kuni rinnast hakkas piima tilkuma või lausa talle näkku pritsima ja siis oli pahane ning nuttis. Muudkui rahmeldas tissist eemale endal nägu punane. Lisaks oli ta rahumeeli 4h ilma toiduta!! 4h?! See oli enneolematu, sest varasemalt sõi ta päeval max iga 2h järel. Olin täiesti segaduses. Ühest küljest pahane, et ta laseb piimal niisama ära voolata, mina ju ei tea, kui palju seda seal üldse on, ning teisest küljest mures, et mis last küll vaevab. Lisaks sellele, kui ta üldse sõi, siis sõi ta max 10 minutit kahe rinna peale kokku varasema 20 minuti asemel. Lasin tal siis olla, küll ta lõpuks sööma hakkab. Ja hakkaski, aga öösiti!!

Õnneks on meil kodus beebikaal, sest nii sain asjal silma peal hoida. Vaadates WHO beebide kasvukõveraid oleks igati normaalne, kui ta võtaks selle kuuga juurde 500g (alguses võtavad beebid rohkem juurde, aga siis kasv aeglustub), mistõttu olin väga üllatunud, et tissistreigiga oli ta juurde võtnud ca 200g nädalas. Lugesin, et see peaks iseenesest mööduma ning vanavanaema “hea” soovituse hakata andma kunsttoitu jätsin kasutamata. Helistasin ka ITK imetamisnõustajale, kes selgitas, et tissistreigi pärast tasub muret tunda siis, kui laps kuu aja jooksul kaalus kaotama hakkab. Ja piima vähenemise pärast ei tasu ka muretseda, sest see ei kao kuskile ja rinnast piima streigi ajal välja pumpama ka ei pea. Liitusin enda rahustuseks ka facebookis oleva “Imetamine. Küsimused. Vastused.” grupiga. Nimelt olevat tissistreik selles vanuses täiesti päevakorral olev asi, mis mingi aja jooksul möödub. Tore. #üldseeimuretsenud

DB8C474B-AB86-4ED4-AC32-C074768234ED

Tissistreik pani mind kahtlustama, et ÄKKI on lapsel hoopis halb JUUA või on söömine tema jaoks kuidagi halva emotsiooniga seotud? Põhjuseid on muidugi VÄGA palju, miks võib tissisreik olla – siin link. Täiesti juhuslikult lugesin (ma ainult loengi beebide une kohta 24h), et öösel sageli ärkavatel lastel võib põhjuseks olla toidu tagasiheide ehk gastroösofageaalrefluks ja lisaks unest äratavale kõrvetustundele võib see põhjustada ka söömisprobleeme. Üldjuhul on beebidel refluks täiesti tavaline asi, millest beebid välja kasvavad, ent 40%-st beebidest 5%-l esineb refluks rohkem kui 6x ööpäevas ja põhjustab vaevusi. Näiteks ebamugavus-ja kõrvetustunne, kui toit liigub koos happelise maohappega üles suhu (osa refluksiga beebidest neelab selle massi alla nn “vaikne” refluks ning teised beebid oksendavad), söömise ajal või pärast sööki nutmine ning oma selja vibusse lükkamine (väga sarnane koolikuvaludele!), 2h pärast söömist oksendamine, toiduga pirtsutamine või toidust keeldumine, ent lutiga lepib, kehv kaalutõus, kuiv suu, luksumine. Nähes oma lapsel osasid neid refluksi sümptome, otsustasin teha kõik, et lapsel ei oleks halb olla.

Nagu olen aru saanud, siis refluksi raviks on aeg, sest ca 1.aastaseks saades on enamik lapsi refluksist välja kasvanud. Kui just beebi ei oksenda/kaka verd või tõesti ei võta söömisstreigi tõttu kaalus alla, siis ravimeid üldjuhul refluksiga beebidele ei määrata. Seda ka seepärast, et paljudel beebi refluksi juhtudel ravimid lastearstide sõnul ei aita. Ma ei imesta, kui sageli jääb see seisund üldse märkamata. Ema lihtsalt mõtleb, et näe, mu laps ei söö, pahandab tissil, sest ju mul piima vähe ja hakkab andma lisatoitu. Lisaks sellele on need sümptomid nii tavapärased, et kui perearst isegi küsib, kuidas beebil läheb, siis ei oskaks küll kuidagi erilisena välja tuua, et näe, mu laps luksub, tal kõht valutab või magab halvasti. Igal pool ju leidub keegi, kes ütleb, et see on normaalne. Lapsed nutavadki ja tegelikult laps ju kasvabki sellest tõenäoliselt välja. Lihtsalt lapse emal on võimalus lohutada oma lapse ebamugavustunnet iga öö iga 2h tagant ärgates kuni lapse 1.aastaseks saamiseni. Ilus.

74DF8895-07A2-4F6E-8C24-F5C20B6E0C69

See, et beebi pea olgu söötmisel natuke jalgadest kõrgemal ning et pärast sööki peaks last hoidma 20-30 minutit püstises asendis, olin juba katse eksituse meetodil emana ise teada saanud. Siiski lugedes eri uuringuid sain teada, et vaevusi tekitava refluksiga beebidest ca 50%-l on kas allergilised lehmapiimavalgule  (siin 2014.a Euroopa Lastearstide ajakirjas avaldatud kokkuvõte) või ei talu piimasuhkrut laktoosi. Esimene on beebidel nr 1 kõige sagedamini esinev allergia ning teine on eurooplastel üliharva esinev, pigem aasialastel, ent võib esineda ka paariks nädalaks pärast kõhuviiruse läbipõdemist. Piimaallergia korral võivad lisaks veel olla ka ekseemid, kõhulahtisus või kinnisus (rinnapiima andes ongi kaka ju kogu aeg vedel?) ning REFLUKS. On leitud, et koolikuvaludel on samuti seos piimavalgu allergiaga (siin põhjalikum artikkel, sektsioon nr 6). Eriti sellisel juhul, kui toidu tagasiheide toimub rohkem kui 30minutit pärast sööki tuleks kahtlustada pigem allergiast tingitud refluksi. Lisaks esineb toiduallergia korral ka öiseid higistamisi – jaaa, beebi ärkas viimasel ajal hommikuti ja pea all olev lina oli läbimärg ning ka süües kattus beebipea higiga!! Reaktsioon piimavalgule võivad olla kas allergiline (IgE vahendatud) ehk siis pigem naha ekseemid, allergiline nohu ja/või astma või siis mitte-allergiline (mitte IgE vahendatud, rakkude vahendatud) ehk toidutalumatus ehk siis pigem seedesüsteemi kõiksugu häirete nähud (kõiksugu kõhuvalud, gaasid jne). Ka muna allergia on beebide üks sagedasemaid.

Fakt on aga see, et piimaallergia/-talumatuse kindlaks tegemiseks peab rinnapiima andev ema loobuma kõigepealt piimatoodetest ja pidama seejuures toitumispäevikut (veel üks artikkel). 1-2 nädalaga peaksid osad sümptomid kaduma ning 2-4 nädalaga peaksid kaduma ka seedesüsteemi vaevused. Ehk siis pigem tuleks 4 nädalat elada ilma igasuguse juustu, piima, kohukeste, koorekastme, jäätise ja šokolaadita. Okei, elu ilma šokolaadi ja jäätiseta, aga ilma juustuta?! Kunsttoitu andes on vajalik anda spetsiaalset hüpoallergilist segu. Lootuses, et beebi magaks paremini olen viimane nädal olnud piimavabal dieedil. Tundub, et beebil on gaase vähem kui varem, sest varem ta hommikul ärgates puuksutas ikka väga palju, aga nüüd hommikul võimeldes ei tulegi enam puukse. Loodetavasti see parandab meie väikemehe ja minu und. Elame, näeme. Kui sümptomid leevenduvad, siis tuleb pöörduda allergoloogi poole ning kui ei leevendu, siis võin jälle piimatooteid süüa, ent hetkel tundub, et pigem ikka on tegu piimavalgu talumatusega.

Lisaks söögistreigile otsustas meie väikemees teha ka võimsa unestreigi. Tõenäoliselt tegi ta kõigepealt 3-kuu kasvuspurdi ning seejärel jätkus kohe Wonder Weeksi 3-arenguhüppe (11,5-12,5 elunädal korrigeeritud vanust) või oli see vastupidi, aga see oli kohutav! Ma ei suuda uskuda, et olen elus. Et nii vähese unega inimene ellu jääb. Ma reaalselt magasin viimased nädalad ööpäeva jooksul max 5h ning seda loomulikult 45 minuti -1h kaupa täiesti suvalistel aegadel. Okei, üks öö, aga kui sedasi on nädal-kaks järjest, siis see murrab ka tugevamad. Beebi ärkas pahuralt öösel täpselt iga 1h tagant ning päeval iga 45 minuti tagant. Tema ärkamiste järgi sai kella õigeks panna, sest nii täpselt olid need unetsüklid mõõdetavad! Ja ei tasu unustada ka samal ajal olnud tissistreiki! Ühel hetkel ei suutnud ma enam magama jääda, sest see on täiesti ahastust tekitav, kui tead, et pead NII KUI NII ärkama 30-40 minuti pärast uuesti üles. Nagu, mis mõttega ma lähen magama, et ärgates tunda ennast veel kehvemini?! Ja samas, kuigi endal on enesetunne kohutav, siis samas on beebist nii kahju, sest ta ju ka unine ja hädas, ning otsib tissist lohutust. Selline tuumamagamatus on kõige raskem asi, mida olen pidanud üle elama.  Ja kui on väsimus, siis loomulikult läheb käsi ikka šokolaadi või mõne muu võimsa energiaallika suunas, aga mitte minul, sest meil siin on piimavaba dieet ju käsil!! Ja tuleb välja, et piimavalku on isegi viinerites!! Sain ja saan raskel hetkel näiteks viinamarja või liha süüa. Kogu ärkveloleku aja muudkui lugesin beebide une kohta otsides vastuseid, et kas tõesti pole võimalik siis mitte midagi teha. Kas tõesti ta jääbki iga 45-60 minuti tagant ärkama?! Aga, kui oled NII väsinud ja aega on nii vähe, siis on raske olukorda analüüsida. Lõpuks otsustasin pöörduda beebide unenõustaja poole, et see uneasi meil ikkagi jonksu saada, aga see nii suur teema, et sellest kirjutan teinekord.

Kahjuks või õnneks on seda surmavat aega, kus ma ei saa üldse magada ja beebi on 24h minu küljes, olnud viimase kolme kuu jooksul iga kuu AINULT ca 1 nädal ning ikka nende Wonder Weekside ajal. Kuigi pean tõdema, et need hüpped on läinud üleelatavamaks, sest nüüd on beebi nõus ka ise mingi aeg mängumatil olema ja ringi uudistama. Veider on see, et kui imenädal on läbi ja mina imekombel elus, siis järgmisel päeval beebi ärkab nagu uue beebina, kes järsku oskab uusi asja teha. Ja kuigi ma tean, milllal umbkaudu imenädal peaks tulema ehk siis on oodata öiseid ärkamisi ja minu võimalust mitte magada, siis ikkagi on see iga kord nii jalustrabavalt õudne aeg, et selles olles ei ole võimalik mõelda, et ahh.. küll see üle läheb.

Peab ütlema, et erinevalt minust on väikepoiss ikka üks ütlemata rõõmsameelne ja naerusuine sell isegi kui raske öö seljataga või keeruline arenguhüpe teoksil. Nii mõnus on oma väikest kallistada, varsti ta on juba suur ja ei taha enam kallistusi, aga nii kaua kui ta on pisike, siis naudin neid hetki, kus ta tahabki lihtsalt oma emme süles istuda või kaisus olla. Täna hommikul ärgates oli meil kodus nagu vahetatud beebi, sõi ja magas nagu musterlaps ning esimest korda keeras ennast mängumatil korduvalt külili ning ühel hetkel tegi ka suure hooga esimese pööramise kõhult seljale. Loodetavasti on see õudus nüüd selleks korraks möödas. Tagantjärele mõeldes paneb täitsa imestama, et emad on nii vastupidavast materjalist tehtud. Vajadusel ei maga ning söövad vaid tatart. Respect!