Beebiootuse märkmik

IMG_8291Olen juba tükk aega tahtnud kirjutada sellest, kui ägeda beebiootuse märkmiku ma valmis sain. Saades rasedusest teada hakkasin pidama 9+1 Beebiootuse kalendermärkmikku. Raseduse ajal aga tundsin, et sealne vorm ei ole üldse selline, mis kutsuks seda märkmikku kunagi uuesti lugema. ka teised rasedusmärkmikud olid sellised nii ja naa. Uurisin asja ning leidsin igasugu lahedaid ideid, kuidas teha ise üks beebiootuse märkmik (ideed on siin blogi postituses: rasedus-ja-beebiraamatud). Beebiootuse kalendermärkmik oli mulle siiski abiks ideede kogumisel, millest võiks üldse kirjutada.

Kõigepealt ostsin kolme tüüpi A5 pabereid: joonelisi (sinna iga nädal beebiootusega seotud jutud), ruudulisi (sinna tervise ja trenniga seotud info) ning valgeid pabereid (iga kuu nn kaanelehekülg).

Millest siis märkmikus kirjutasin?

ÜLDINE

  • Beebi nägemus: “Pere ja Kodu” ajakirja eriväljaandest”Beebi” leidsin toreda artikli, kus oli kirjeldatud iga kuu kohta, kuidas beebi oma vaatevinklist kõike näeb. Neid tekste kasutasin iga raseduskuu alguses. Raamatu alguses:

IMG_8292

IMG_8298

  • Igapäevane beebiootus ehk siis iga päev tõmbasin ühe päeva maha lootuses, et ehk siis kunagi jõuab õige päev ligemale. Tabeli sain siit:

https://www.babymed.com/pregnancy-calendar-and-calculator-week-by-week

IMG_8293

  • Suurimatest terviseprobleemidest igakuiselt kokkuvõte:

IMG_8294

  • Enda rasedusaegsest kaalutõusust: joonis, kus iga kuu märkisin oma kaalu ja joonistus välja graafik.

IGA KUU ERALDI

IMG_8295

Iga kuu nii nimetatud avalehele panin kuu alguses tehtud pildi ja juurde perioodi, millele see aeg vastab. Lisaks ka mõni foto sellest puuvilja või juurvilja kujul, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on ning selle kuu suurimad uudised või muutused.

Nt 2 kuu peatükki kuulub jutuke sellest, kuidas rasedusest teada saime (kus tegin rasedustesti, milline oli sellel päeval ilm, minu meeleolu, kuidas ütlesin lapse isale, kuidas ta uudisele reageeris jne). Samuti jutuke esimesest ämmaemanda visiidist (kuidas valisin ämmaemanda, miks just tema ning foto esimesest ultraheli pildist beebiga).  Veel on ühel leheküljel oletatavast tähtajast juttu – nn menstruatsioonijärgne tähtaeg ja eri ultrahelide järgi määratud tähtajad).

Kuna esimestel kuudel ma otseselt beebi tulekuks veel ei valmistunud (ei ostnud beebi asju jne), vaid üritasin toime tulla iivelduse jms-ga, siis järgnes 2. kuu juures tervise peatükk. Iga nädala juurde kleepisin fotod sellest, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on.

IMG_8303

Järgnevatel kuudel kirjutasin iga nädala kohta eraldi beebiootuse kohta. Mõnel nädalal oli midagi kirjutada iga päev ning nädala “sissekanne” oli kohe mitu lehekülge, ent mõnel nädalal oli uut kirjutada vaid paari päeva kohta. Sinna kirjutasin ka beebi liigutuste kohta, ämmaemanda visiitide kohta, lisasin fotosid beebindusega seotud ettevalmistustest, kirjutasin veidraid või naljakaid rasedusega seotud seikasid jpm.

IMG_8306

Iga nädala kohta oli eraldi terviserubriik, kuhu kirjutasin nii oma unenägudest ja tervise muredest. Eraldi oli ka trennirubriik, kuhu panin kirja trenniga seonduva.

IMG_8305

Alates 6ndast raseduskuust kirjutasin iga kuu alguses tulevase ema mõtteid eri teemadel, näiteks kas meie beebil on juba nimi või kuidas teda kutsume. Või kuidas valmistume beebi tulekuks, või kuidas minu arvates on rasedus kulgenud, mida elukaaslane arvab isaks saamisest, mida ootan ja arvan sünnitusest, milline ema tahan olla, millised iseloomujooned soovin, et laps minult ja elukaaslaselt päriks, või milline on hetkel maailm ja mida soovin, et oleks säilunud kui meie beebi suureks kasvab jpm.

IMG_8299

Kõige lõppu kirjutasin sünnitusloo ja beebi nimesaamise loo. Kuna kleepimisi oli päris palju, siis selleks, et kleebitud pildid (eelkõige need puuviljade pildid, aga ka mõned fotokast pärit kleebitud pildid) raamatut lehitsedes lahti ei tuleks lasin kogu kirjatöö sisse skännida ja raamatuna välja printida.

Edukat meisterdamist, sest pärast seda kõike lugeda on tõesti hindamatu! 🙂

Advertisements

1 kuu minisünnipäev

Ohh.. ootasin seda tähtpäeva väga, sest mulle meeldib tähistada! Otsustasime esimese Aaroni minisünnipäeva tähistada minu sünnipäevaga samal päeval, kuna muidu oleks pidanud 3 päeva vahega korraldama kaks pidu ja vastsündinu kõrvalt pole see kõige kergem. Järgmised minisünnipäevad teeme hetke seisuga perekesksed, ent mõtlesime, et esimese kuu ja esimese aasta sünnipäev võiksid olla kuidagi “peetud”.

Minu sooviks oli kindlasti teha ise kook. Mõte ise teha martsipani kattega ja ise joonistades kook tundus väljakutse, mida pidin proovima! Leidsin netist õpetuse, ostsin Gemossi kokanduspoest geeljad toiduvärvid, Suhkrukunsti poest valge martsipani ning meisterdamine võiski alata. Tahtsin kindlasti teha sisalikuga pilti, sest see iseloomustab hetkel meie beebit enim: rahulikult vaatab ringi, sooja vee all mõnuga tardub, vees olles meeldib enim olla nii, et ainult pea on veest väljas ja keha vertikaalselt ja keel käib ka suust palju väljas.

Kõigepealt printisin välja sobiva pildi, siis rullisin martipani (250g) küpsetuspaberi peal nii õhukeseks kui suutsin (soovituslik oli 2-3mm) ning vajutasin läbi foto ja küpsetuspaberi tikkudega piirjooned. Järgnes pintsliga värvimine (ohh.. kuidas naudin sellist pisikest toimetamist!). Seejärel katsin pildi toidukilega ja jätsin martsipani päevaks toatemperatuurile kuivama.

Koogi sisuks otsustasin teha pasha, kuna see oli ainuke magus kook, mis tundus, et võiks mulle maitseda sellise sooja ilmaga. Pärast ööpäeva pressi all olekut oligi pasha valmis ja sain sünnipäeva hommikul martsipanikihi ettevaatlikult tõsta koogile. Juurde kaunistused (lehed olid söödavad vahvlid) ja selline see meie kook saigi:

IMG_8323

Beebiga sünnipäeva tähistamine on minu arvates keeruline, kuna kindla päevakava puudumise tõttu ei ole kunagi teada, mis kell ta täna võiks magada või üleval olla. Selles mõttes läks hästi, et kuigi söötmisi tuli peo ajal ette, siis enamiku ajast ta ikkagi magas. Aaroni minisünnipäeva tähistamiseks kasutasime mündirohelisi dekoratsioone ning minule roosasid (Suhrukunsti poes on imeliselt hea dekoratsioonide valik!).

Hea idee oli kutsuda külalised eri kellaaegadel, et korraga ei oleks liiga palju inimesi. Nagu olimegi arvestanud, siis ega beebidega külalised üle 2h ei jaksanudki olla. Meeleolu tekitas ka väike viktoriin. 🙂

Eelmisel nädalal kirjutasin päris pikalt, kuidas meil oma 3.nädalase pojaga elu on kulgenud. Vahepeal on muutunud nii palju, et:

  1. Poja ripsmed on pikemaks muutunud või siis silmad on veel rohkem lahti läinud. Võtnud jätkuvalt kaalus juurde. Võrreldes madalaima sünnikaaluga on juurde tulnud 1,4kg! Nüüd siis kaaludes juba 4,1kg!
  2. Hääl on läinud veel valjemaks. Vaid ärkvel olles ringi uudistades on ta vaikselt, süües ja magades teeb ta igasugu hääli – karu moodi mõminad, dinosauruse möirged, niutsumised, urinad jne.
  3. Gaasid on, aga ta saab nendega ise suure puhina saatel üldiselt hakkama, seda ka läbi une. Kriiskavat nuttu pärast Gefiluse D-vitamiini andmist pole enam olnud.
  4. Öösiti magab regulaarsemalt (iga kord 2,5-3h). Ei ärka täielikult üles söömise ajal, vaid on silmad kinni ja vaikselt nosib kõhu kiirelt täis. Viimane silmad lahti ärkamine on öösel kella 12-1 vahel ning järgmine silmad lahti ärkamine on hommikul kella kümne ajal.
  5. Mõnikord vaatab otsa ehk siis fikseerib pilku ja siis jälgib hoolega rääkija suud.
  6. Viimasel ajal ajab päris palju piima välja, aga loodetavasti see on ok, kui kaal ikka suureneb ja beebi ise on rõõmus ja rahul.

Kingiks soovisime pojale mähkusid, sest neid läheb meil VÄGA palju! Olen kergelt paranoiline, et pepu läheb beebil punaseks ja hakkab valutama, kui must mähe peaks liiga kaua beebil jalas olema. Seetõttu 10 mähet läheb meil päevas kindlasti, kui mitte rohkem. Meie lemmikmähkuks on pärast eri firmade mähkmete proovimist ülekaalukalt Huggies! Saime kingiks päris palju Huggies mähkmeid! 🙂

IMG_7995

Lisaks mähkudele sai meie poja kingiks veel pingviini jonnipunni, pehme kõristi, imepehme hobuse ning tekikese. Varsti läheb mängimiseks!

Üldiselt ikka sööb, magab, puuksutab ning on seejuures imearmas. Selline see vastsündinu elu juba on. 🙂

 

 

Elu (meie 3-nädalase) vastsündinuga

Täna on minu ametlik sünnituse tähtaeg, ent mina sain oma “aarde” kätte juba ligi 3 nädalat varem. Ligi 3 nädalat olen saanud hoida oma suhkruvatilõhnalist imearmsat pojakest! Oma laps on ikka imeline, iga päev muudkui imestan üha uuesti ja uuesti kui armas ta on, kui väike ja täiuslik. Tema imehea beebilõhn ja pehmed juuksed. Mmmm.. ma muudkui kallistan teda ning olen lummatud ta nohisemistest, suurest hambutust naeratusest ning üldse sellest kui rahulik beebi ta on. Meil on temaga vedanud. 

IMG_8162

Lapsevanema roll on olnud minu arvates väga põnev, kuna kunagi ei tea, mis päev endaga tuua võib. Kui juba hakkad millegagi ära harjuma, siis järgmisel päeval on beebi uute tujude ja muredega. Eks see ole teisest küljest ka raske, sest kogu aeg peab kohanema ja just siis, kui arvasid, et täpselt tead, kuidas näiteks beebit magama panna, siis järgmine päev need varasemalt 100% toiminud võtted enam ei toimi.

Ma arvasin, et ema roll vajab õppimist, ent kui beebi käes, siis tuli kõik kuidagi väga loomulikult. Piima hakkas rindadest voolama ojadena juba beebi esimesel elupäeval, kohe oli soov olla (kogu aeg) beebi juures ning hoida teda võimalikult enda läheduses, pidev soov kontrollida, kas temaga on kõik hästi (öösiti valgust andev siilike, et ikka teda näeksin) ning nutule kiirelt reageerida (enda beebi nutt on üllatavalt häiriv). Sünnitusjärgset depressiooni tundub, et mul ei ole, ent emotsionaalsem kui tavaliselt olen küll. Eks unetus teeb ka oma töö.

Esimene päev beebiga oli imelihtne, kuna ta terve päeva põhimõtteliselt magas maha. Kui ta ärkas (päeva jooksul 4 korda), siis vahetasin mähet, andsin natuke süüa ning juba ta magas edasi nagu karuott. Kuna ta esimesel päeval nii palju magas ja muudkui kaks mekooniumi (must pigi taoline kaka), siis teise päeva hommikuks oli ta kaotanud 7% oma kehakaalust. Õnneks tuli mul piim rindadesse väga kiirelt (juba raseduse viimastel nädalatel rindadest piima tilkus, 24h pärast sünnitust oli juba piimauputus) ning seetõttu sain oma pöialpoisile piisavalt sööki pakkuda.

Teisel elupäeval oli tõsine imetamisralli, kuna kaalukaotuse tõttu ning lisaks kuna ta kaalus alla 3kg, siis pidime teda toitma iga 2h tagant. Lugesin sünnitusmajas imetamisloengu konspekti ja üritasin teha nii nagu loengus räägitud. See tähendas siis seda, et kõigepealt võtsime ta üles äratamiseks riided seljast ja söötsin teda ca 30 minutit kummaski rinnast, vahetasime mähet ning seejärel ca 1h pärast pidime juba uuesti ta söömiseks üles äratama. See oli paras katsumus, kuna uni oli tal tõeliselt magus.  Ka söötmise ajal muudkui mudisime ta kõrvu ja varbaid, et ta keset söömist magama ei jääks. Tehes ka ühe kontrollkaalumise ehk siis paljalt kaalumine enne ja pärast söömist – saime üheks söögikorraks 40g, mis olevat väga hea tulemus (beebid võiksid juurde võtta 20-30g päevas). Kolmandaks elupäevaks oli Aaron juba oma sünnikaalus (2943g) ja tänu sellele saime haiglast koju.

Päevakava (uni ja ärkvelolek) on öösel olnud hektiline (vahemikus 00.00-08.00). Öösel magab ta minu voodipoole kõrvale pandud võrevoodis ning olen proovinud toita peamiselt istudes, et vältida ise magama jäämist. Öösiti oleme proovinud ööpäevarütmi harjutamiseks olla vaikselt, toa pimedaks teinud ning võimalikult vähe beebiga suhelnud. Sellele vaatamata on millegi pärast tema lemmikud söögimaratonid just öösiti, mistõttu olen zombi kuubis. Vastsündinuga on minu arvates kõige raskem tulla toime hakitud unest tingitud väsimusega, sest öösiti iga 1-2h tagant ärgata, 1h beebit sööta-krooksutada-mähkut vahetada- mõnikord samad asjad 2x läbi teha, pole kerge. Ma imestan, et näen nii palju unenägusid, sest need peaksid ilmnema sügavas unefaasis.

Olen kuulnud, kuidas mõni ema imetamisel samal ajal edasi magab. No, mul see kuidagi ei õnnestu, sest poole silmaga pean jälgima, mis ta seal tissi otsas teeb- olema valmis kiirelt reageerima, kui ta seal piima sisse ära uppuma hakkab ja vajadusel varvast mudides üles äratama, sest kui ta sööb vaid 5 minutit (saades vaid nn eelpiima ja “rasvast” piima ei saa), siis seetõttu ta ka magab tavaliselt mitte üle 1h. Kui facebook läbi loetud, siis olen lugenud nii beebidest blogisid, vastsündinu eest hoolitsemise nõuandeid, imetamisest kui ka sünnitusjärgse taastumise kohta. Küsimusi on nii palju!

  • Kaua lapsele rinda anda? Kas anda ühel söögikorral mõlemast rinnast? Millal aru saada, et laps on saanud rinnast ka rasvarikkama järelpiima? Millised on parimad imetamisasendid?
  • Kuidas tähistada lapse minisünnipäevasid? Kuidas jäädvustada lapse kasvamist?
  • Kui palju beebid iga kuu kasvavad? Mida ütleb WHO kasvukõverate jälgimise kohta? Mida selle teadmisega peale hakata?
  • Kaua beebid tavaliselt magavad? Millal hakkavad beebid kauem magama? Mida saab ise teha, et ööpäevarütm beebil selgeks saaks?
  • Millal tekivad beebidel gaasid? Mis tekitab gaase? Mis aitab gaaside vastu? Kas D-vitamiin tekitab gaase? Milline D-vitamiin ei tekita gaase?
  • Millised oskused beebi igal elukuul omandab?
  • Millised on hällisurma põhjused ja riskitegurid? Kuidas ennetada?
  • Kas beebi võib magada kõhuli? Külili? Selili?
  • Kas söömisjärgselt krooksu tegemine on teaduslikult põhjendatud? Kuidas krooksu on parim teha?

Ühesõnaga küsimusi mul jagub ning esimese kolme nädalaga hakkavad vastused vaikselt saabuma. Tundub, et lapsevanemaks olles küsimused ei lõppe eales. Lugemine aitab mul öösel keset imetamist mitte magama jääda. Nii mõnigi öö, eriti vahemikus kella kolmest viieni üleval olles tunnen end nii väsinuna, et ühel hetkel tekib iiveldus. See on ikka täiesti uue taseme väsimus!

sleep7

Kasutan “feed baby” nimelist mobiili äpp-i, mille järgi on hea arvestada kaua ta juba maganud on ning hoida ajaliselt kummaski rinnast söötmine tasakaalus. Mõni päev on tunne nagu oleksin terve päev ainult imetanud, ent kui vaatan äppi, siis lohutab teadmine, et tegelikult imetasin näiteks ainult kolm tundi. Või on hea arvestada, mis kell ta umbkaudu peaks ärkama.

Enamikel päevadel on mul raske saada voodist välja enne kella kolme päeval, sest olen proovinud oma zombi olekut leevendada beebiga lõunauinakuid kaasa magades. Üksinda rääkimata siis teise väikese mudilasega vastsündinu kõrvalt toime tulla tundub mulle mission impossible. Tänu sellele, et Sten on kodune ja teeb hea meelega kõik kodu asjad (pesu pesemine, kodu koristamine, poodi ja turule minek, toidu tegemine), võib siiski öelda, et mu elu on nagu lillel.

IMG_8251
Hommikusöök voodisse

Päeval magab Aaron tavaliselt 2-2,5h (kokku päeva jooksul 14-17h), sööb kummaski rinnast (ca 15-30 minutit korraga – päeva jooksul kokku ca 4h), teeb krooksud ja puuksud, vahetame mähku ja seejärel saabub uuesti uni. Olen püüdnud jälgida, et ta sööks alati vähemalt 10 minutit, teeks krooksu ning seejärel mähkinud teda teki sisse.  Mõnikord kui ta hakkab vigisema on piisanud sellest, kui olen teda lihtsalt tihemini mähkinud (ta ju siputab oma jalgadega ja sageli siputab teki endalt pealt). Oleme harjutanud kohe algusest peale, et vaikus poleks päeval une juures oluline – tolmuimejaga tõmbamine rääkimata kõva häälega rääkimisest või külalistest. Enamasti magab ta päeval seal toas, kus parasjagu ka ise enim toimetame.

Esimesed 10 päeva vastsündinuga olid imelihtsad, kuna iga kord kui teda toitsin langes ta “piimakoomasse” ning magas häirimatult 2-2,5h. Nüüd kaks-kolm korda päeva jooksul ei saabugi pärast söömist enam “piimakooma” vaid silmad jäävad suurelt pärani ja tegevus võib alata. Mida aeg edasi, seda rohkem on ta üleval ja tahab jälgida ennast ümbritsevat maailma. Tavaliselt jaksab ta üleval olla ca 30-60 minutit (max üleval oldud aeg koos söötmistega olnud 2,5h). Alates 4-ndast elupäevast oleme igapäevaselt pannud beebit ka kõhuli (max 3 minutit), et ta saaks treenida oma kaela-ja kerelihaseid. Mulle üllatavalt ei aja see teda nutma ning ta tõesti pingutab oma kaela hoidmisega nii kuis jaksab. Lisaks meeldib mulle teda hoida enda kõhu vastas ning siis ta ka treenib oma kaela-ja kerelihaseid.

Nutmine. Arvasin varem, et beebid riiete ja mähkme vahetamisel alati nutavad. Seetõttu olin väga üllatunud, kui sünnitusmajas esimest korda üliaeglaselt ja kobalt beebil mähet vahetades oli ta väga rahulik. Ei mingit nuttu. Riiete vahetus ja mähkmete panek on siiani tema jaoks täiesti normaalsed tegevused, mis teda nutma ei aja. Kuigi enamasti ta pigem vigiseb, siis mõnikord on kuulda ka nuttu ja hääl on tal vali. 😀

  • 60%-l juhtudest vigiseb ta siis, kui kõht on tühi või ta ei saa aru, kus pea poolel parasjagu tiss on või ta ei saa aru, et tiss on juba suus. Kuigi üritame tabada ta kehakeelest näljasuse märke (suuga otsimine, käe imemine) enne kui ta nutma hakkab, siis mõnikord lihtsalt on vaja kõigepealt vahetada mähe ja alles siis anda sööki (rinnal olek ju uinutab).
  • 35%-l kordadest nutab ta puuksu või kakamise ajal olles ilmselgelt häiritud enda igati normaalsest seedetegevusest. 11. elupäeval oli Aaronil esimest korda gaasid – laps tõmbus pulksirgeks, läks näost punaseks ja nuttis kuni väljus kauaoodatud puuks. Ka varem oli ta oma seedetegevusest häiritult nihelenud ja natuke vigisenud, ent see oli esimene korralik nutt. Õnneks mitte väga pikalt. Olles nüüd kolme nädalane on gaase olnud veel ning seetõttu on ta uni üpris häiritud, mistõttu sagedased on ka 1h pikkused uned või mitmed tunnid üleval olemised, kuna gaasid äratavad magusast unest üles. Viimastel öödel oleme avastanud, et väga aitab, kui enne ööunne suigumist panna beebi kõhule – siis tulevad kõik gaasid välja ja uni on olnud kordades rahulikum kui varem.
  • 5%-l on nutu põhjuseks silmade puhastamine, mida teeme päris usinalt. Nimelt on ligi pooltel vastsündinutel pisarakanal mittetäielikult arenenud ning seetõttu silmavedelik koguneb ja moodustub rähm. Seda siis hoolega steriilsete marlilappide ja füsioloogilise lahusega puhastame, et silm põletikku ei läheks. Pärast kahte nädalat puhastamist on lõpuks Aaroni silm peaaegu täiesti rähmavaba ja tundub, et pisarakanal on lõpuks enam-vähem tööle hakanud.

Hügieen. Hügieeniprotseduuride eest vastutab meil peamiselt Sten. Tema tegeles nii nabaköndi puhastamisega (nabakönt tuli Aaronil ära juba 3ndal elupäeval) kui ka silmade puhastamisega. Pepu pesemised teeb samuti Sten. Loodetavasti saan mina ka selles ükskord osavamaks enne kui beebi juba väga raskeks muutub. Vannis on Aaron käinud samuti alati koos Steniga, sest mina ei või sünnitusjärgselt vanni minna päris mitu nädalat. Suure unimütsina on poja paar korda oma und jätkanud ka vannis olles. Sten peab meeles ka D-vitamiini võtmist (vajalik anda beebile alates 2.elunädalast).

Õues käimine. Esimest korda värsket õhku hingama viisime oma poja teisel elupäeval, kui jalutasime beebit kandelinas hoides sünnitusmaja territooriumil. Kandelinas olemine väga meeldib talle – ikkagi emme  lähedal. Kandelinas olles on tal alati nägu ja pea linaga kaetud olnud ning ka vankris olles oleme hoidnud beebi võimalikult kaetuna, siis ei ole ka  ohtu, et keegi võõras tuleks beebit uudistama. Lähedased on saanud beebit puutuda vaid siis, kui on terved ja käed korralikult ära pestnud. Hirmujuttudele vaatamata oleme käinud oma beebiga ka rahvarikastes kohtades, nt Ülemiste keskuses emmele jalanõusid ja bikiine ning Solarises beebialbumeid ja -raamatuid ostmas, Stockmannis toidupoes. Oleme käinud väljas söömas ka restoranides ja kohvikutes – sinna olen eelistanud minna pigem vankriga, et ma ise süües last toiduga täis ei lödistaks. Beebit sülle võttes olen alati enne käed kas ära pestnud või kasutanud antibakteriaalseid salvrätte. Oma käigud oleme sättinud beebi une ajale. Ükskord jäime 5 minutit hiljaks ja reaalselt jooksime nutva lapsega kodu suunas kuni minu emasüda murdus, ma beebi vankrist haarasin ja kiirelt talle toitu pakkusin. Elame päev korraga, ent iga päev üks kodust väljakäik on olnud täiesti tehtav. Ma läheks vist päevad läbi kodus istudes lihtsalt hulluks. Rõõmus emme on rõõmus beebi. Meie beebiga oli läbi räägitud juba kõhus olles, et elu meiega on üks pidev seiklus ning vaikselt kodus istumist meiega koos ei ole. Hetke seisuga on meie beebi esimesse eluaastasse planeeritud ca 3 kuuliste vahedega 4 välisreisi: Kreeka (Santorini saar), Hispaania (Tenerife saared), Austria ja Araabia Ühendemiraadid (Dubai). Eks paistab, kui suur rännusell ta meil on.

Beebipildistamisel tehtud fotod meie nunnust pojakesest:

IMG_8214
7 päeva vanune

Kokkuvõttes ütleksin, et elu meie kolme nädalase vastsündinuga on lihtne päevasel ajal, ent mitte öösiti, ent kõik ei peagi lihtne olema, kui autasuks on niivõrd armas ja kallis väikemees.

 

 

 

 

Meie poja siia ilma sündimise teekond ja esimene päev

I peatükk: soovid enne sünnitust

Sünnituse eelselt olid minu peamised soovid sünnituseks lisaks sellele, et mina ja beebi jääme ellu:

  • Oleksin võimalikult kaua koduses keskkonnas, sest ma ei tahtnud minna sünnitusmajja, saada teada, et emakakael on avanenud väga vähe ja siis olla üksinda sünnituseelses osakonnas koos teiste naistega (mehi sinna kaasa ei lubata). Eesmärgiks oli jõuda sünnitustuppa „viimasel hetkel“ – täpselt polnud ma seda „viimast hetke“ enda jaoks defineerinud. Küll oli Sten välja pakkunud, et võiksime minna, kui emakakael on avanenud 8cm (kui 10cm avanenud, siis hakkab enamasti laps juba väljuma, avatus 8-lt 10-le võib minna paari minutiga). Siis on tõenäoliselt sünnitustegevus juba nii hoos, et ükski emotsionaalne tegur ehk ei saaks sünnitusprotsessi pidurdada. Kuna elame sünnitusmaja lähedal, siis oleks täiesti reaalne kohale jõuda. Muidu soovitatakse minna sünnitusmajja esmarasedal siis, kui tuhude vahe 5 minutit on olnud regulaarselt juba mitu tundi (vastab äkki ca 4-5cm avatusele?). Steni plaan tundus hea, aga ma polnud selle realiseerumises väga kindel.
  • Sünnitada valuvaigistite vabalt, sest iga sekkumine viib järgmise sekkumiseni. Sekkumisi soovisin vältida.
  • Lootsin tuhud „üle hingata“, olla lõdvestunud ja hirmude vaba. Ei lootnud valuvaba, ent võimalikult valutut sünnitust küll.
  • Soovisin, et pääseksin sünnituse ajal rebenditest või vähemalt, et pepu jääks terveks. Viimased 1 kuu olin kasutanud lahkliha venitamiseks spetsiaalset õli, mitte väga tublilt – vaid 1x nädalas (soovunelm oli 2x).
  • Soovisin mitte sünnitada selili ega pool-selili asendis sünnituslaua peal. Soovisin sünnituse positsioone ise valida.

II peatükk: kokkuvõte sünnitusega seotud soovide realiseerumisest

Tegelikkuses läkski kõik nii nagu olin eelnevalt soovinud. Küll väikeste variatsioonidega:

  • Näiteks kodus kestis sünnitustegevus kokku 44h, haiglas 3,5h. Ametlik sünnituse kestvus oli 9h (arvestati alates sellest, kui tuhud olid regulaarsemalt ca 4-5 minuti tagant). Kodus läks aeg uskumatult kiiresti! Sünnitusmajja jõudsin 8cm avatusega ca 1h enne pressiperioodi.
  • Sekkumisi polnud vaja. Kõik kulges iseeneslikult omas tempos – kuigi tempo oli väääga aeglane, siis eelistan seda sekkumistele. Valuvaigistiks oli hingamine ja dušš (viimast kasutasin ca 4 korda).
  • Suutsin tuhud „üle hingata“. Enamik ajast olid tuhud tänu täielikult hingamisele pühendumisele menstruatsiooni aegse valulikkuse moodi – selline 10 punkti skaalal 3-4 punkti. Ainult haiglas oli mul õigesti hingata millegi pärast raske, hingamisrütm läks seal sassi. Seljavalud olid valulikud (õnneks vaid viimastel tundidel, aga sai ka need lõpuks „üle hingata“). Nagu olingi arvanud, siis teatud etapid pressiperioodil olid ülivalusad.
  • Sain paar marrastust ja pepu jäi terveks.
  • Sünnitasin neljakäpukil kui ka külili olles. Oleksin soovinud veel proovida ka vettesünnitust ja seistes sünnitust, ent viimaseks polnud mul lõpus enam jõudu ning esimese puhul ütles ämmaemanda sisetunne, et see pole parim variant. Esiteks oli ta vahepeal presside ajal mures beebi südametöö pärast ja vees on kehvem südametööd jälgida. Teiseks selgus pärast sündi, et nabanöör oli väga lühike ja beebi vaevalt ulatus mul rindadeni, mistõttu oleks olnud väga keeruline beebi vees kõhule asetada. ITK-s on päris sügavad vannid ja vesi oleks tõenäoliselt ulatunud kuskil mulle rindadeni. Samas tuleb beebi sündides ikkagi paari minuti jooksul veest välja tõsta ning võib-olla oleks selline rabistamine võinud nabanööri katki teha või platsenta lihtsalt emaka küljest lahti rebida. Ühesõnaga oleks läinud tõenäoliselt päris rabistamiseks, et beebi saada veest välja ning pikast nabanööri pulseerimisest oleks võinud siis vaid unistada. Lisaks oleksin pidanud hakkama niigi väsinuna sealt kõrgest vannist välja koperdama. Seetõttu oli ämmaemanda sisetunne õige. Jäin asendite proovimisega lõppkokkuvõttes väga rahule.

Millest oli minu arvates sünnituseks ette valmistudes enim abi?

  • Kindlasti on kõige tähtsam sünnitusmeeskond. Mul oli abiks suurepärane mees, kes oli terve sünnituse perioodi minuga (kõik need 47h) ning suurepärane individuaalne ämmaemand, kes esiteks nii kiiresti üldse reageeris ja mulle appi tuli vaatamata oma puhkuse perioodile ning nõustas ja toetas mind nii kodus kui ka haiglas.
  • Olen väga rahul, et käisime perekooli loengutes. Neist oli äärmiselt palju abi ning just tänu sellele, et olin kõik loengus olles kirja pannud. Sünnitusel oli enim abi sünnituse loengu konspektist, pärast sünnitust oli abi vastsündinu hoolduse ja imetamise loengute konspektidest.
  • Rasedate jooga kasutegur oli minu jaoks kõige väiksem, kuna käisin hüpnosünnituse kursusel ja õppisin seal tuhudeaegset hingamist. Siiski oli hea, kuna sain joogatundides käies mitu head mõtet, nt tantsida tuhude ajal, kasutada sünnituse järgselt Hõbespreid haavade paranemise soodustamiseks jne.
  • Hüpnosünnitusel õpitud hingamine ja lõdvestustehnikad olid hindamatud „elamaks üle“ need päevade kaupa kestnud tuhud. Rääkimata vaimsest ettevalmistusest.

Nüüd siis panen kirja oma sünnitusloo nii hästi kui mäletan. Tegu on kindlasti kõige pikema sünnituslooga, mida olen kunagi lugenud.

III peatükk: esmased sünnituse märgid

36.nädal olin tundnud igapäevaselt emakat ettevalmistavaid Braxton-Hicksi kontraktsioone (kõht tõmbub „kivikõvaks“), mis tekitasid survetunde tõttu ka iiveldustunne. Ei olnud vahet, mis asendis olen.

37. nädal olin igapäevaselt tundnud samuti Braxton-Hicksi kontraktsioone, ent iiveldust enam ei olnud. Emaka pinge minek ei seganud mu igapäeva toimetusi. Kahel päeval lõi paarikümneks sekundiks alakõhtu tugev menstruatsiooni aegne valuhoog. Ei osanud sellest midagi aimata. Kaks päeva enne limakorgi äratulekut olin meeletult näljane, muudkui sõin.

Laupäeva öösel ca kell 3.00 (7.juuli, 38 rasedusnädala algus: 37+0). Olime käinud reede õhtul kinos vaatamas superkangelasfilmi „Sipelgamees ja vapsik“, jalutanud kinost koju ning täitsin 37.rasedusnädala kohta rasedamärkmikku. Nüüd hakkasin sättima end magama ning suundusin enne WC-sse, et järgmine WC-sse minek oleks võimalikult kaugel ja ehk saaksin magada ilma WC-s käimata kauem kui 3h järjest (raseduse rõõmud). WC käiku tehes tundsin pühkides, et kuidagi imelik libe voolus on. Paberil oli limajas läbipaistev želee-moodi ollus, milles olid väikesed punakad kiud. Sellist polnud ma varem näinud. Mõtlesin, et see vist ongi see limakork. Googeldasin limakorgi fotosid – jah, see see on. Pea oli järsku mõtteid täis, et mis see nüüd tähendab. Tegin oma sünnituse perekooli loengu konspekti lahti ja selgus, et limakork eemaldub enamasti 1-2 päeva, aga mõnikord ka 2-3 nädalat enne sünnitust. Varem olin veendunud, et beebi tuleb tähtajal, võib-olla paar päeva enne või pärast. Nüüd läksin magama tundega, et olen kui üks tiksuv pomm – võib-olla hakkan sünnitama homme ja võib-olla 3 nädala pärast.

femme-bombe

Laupäeva hommik ca kell 6.00. Läksin keset und WC-sse ja tundsin alakõhus ebamäärast päevade laadset valulikkuse-survetunnet, ent see oli tugevam kui mul on kunagi olnud. Teadsin kohe, et see pole Braxton-Hicksi kontraktsioon (need olid mul olnud igapäevaselt viimased kaks nädalat), sest surve oli pigem bikiini-kui kõhupiirkonnas. Magama jäädes ärkasin iga natukese aja tagant selle sama tunde peale uuesti üles. Kella vaadates tabasin, et need olid täpselt iga 20 minuti tagant ning kestsid 20-30 sekundit. Need olid piisavalt tugevad, et pidin leevenduse saamiseks teostama iga kord hüpnosünnituse kursusel õpitud sügavat kõhuhingamist (nn õhupalli täitmine) ,ent kiiremas tempos.

Laupäeva lõuna ca kell 12.30. Hakkasime ärkama. Olin öösel toimunust ärevil. Kõigepealt limakork ja nüüd veel need regulaarsed alakõhu tundmused. Oleks siis üks kord nii, aga väga täpselt iga 20 minuti tagant. WC-sse minnes avastasin paberilt uuesti seda želee-moodi ollust. Lisaks läks kõht lahti (veel üks sünnituse alguse märk – keha nn vabaneb jääkidest, et beebile ruumi teha).

Laupäeva lõuna ca kell 15.00. Selleks ajaks oli minul juba väga kahtlane tunne sees. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et näen varsti oma beebit. Meil oli küll kõik beebi tulekuks valmis, aga üllatav ikkagi. Sten veel ei uskunud, et lähiajal võib asjaks minna, aega on ju tähtajani veel palju. Võtsin ühendust oma individuaalse ämmaemandaga, et teavitada teda võimalikust situatsioonist, mille puhul beebi sünnib varem. Selgus, et ta on puhkusel ja  Eestist ära. Seejärel helistasin oma varu ämmaemandale, ent selgus, et ka tema on hetkel puhkusel ja Tallinnast eemal, ent ta soovitas jälgida ja muutustest talle teada anda, sest võib ka juhtuda, et kõik vaibub. Pealegi võib esmasünnitajal sünnituse algus pikalt aega võtta ja võib-olla siis ta juba saab tulla. Olin nõus, et vaatame ja jälgime. Sisemuses mõtlesin, et äkki on tegu „harjutus sünnitusega“, looteveed ju pole tulnud ja võib-olla ikkagi asi tõesti vaibub. Kuna olin kogu toimunu pärast siiski ärevil, siis otsustasin õhtusele sugulase sünnipäevale mitte minna. Mõtle kui piinlik, kui kuskil keset sünnipäeva pidu looteveed lõhkevad või tuhutama hakkan. Hakkasime mobiili äppiga mõõtma tuhude vahesid ning otsustasin läbi lugeda veel mõned sünnituse ja imetamisega seotud materjalid, mis olin kaustadesse lugemiseks valmis pannud, ent muudkui nende lugemist edasi lükanud mõttega aega tähtajani on ju veel kolm nädalat! Sten lisas mu sünnituse muusikalisti veel mõned sünnitusel võib-olla vajaminevad laulud.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 18.00. Tuhude vahed olid vähenenud, ent olid ebaregulaarselt olles ca 10-14 minuti tagant kestvusega 30-45 sekundit. Nüüd ka Stenile tundus, et võib vist lähipäevadel „asjaks“ minna. Kuulasin hüpnosünnituselt saadud lõdvestavaid enesesisendusi ja lõõgastusharjutusi, mis aitasid iga tuhu üle hingata, mistõttu valulikkus kadus ja asendus vaid kerge survetundega (10 punkti valuskaalal 3-4). IMG_6932Võtsin iga tuhu tõsiselt, sest teadsin, et kui suhtun asjasse lõdvalt, siis peagi on keha tuhudest nii pinges ja hiljem enam valu mittemeditsiinilised vahendid ei leevenda. Pakkisime sünnituskotti puuduvad asjad ning suundusime Steniga jalutama, et osta turult värskeid puuvilju (mustikaid, maasikaid, ploome, virsikuid), mida oleks hea sünnituse ajal ja järgselt süüa. Kõndides turule ja tagasi pidin iga tuhu ajal seisatama ja kogu tuhu kestvuse ajal (ca 30 sekundit) mõtestatult hingama. Kui tuhu möödus oli kõik jälle tavaline raseda igapäeva olemine. Käisime ka pubis jäätisekokteile joomas ja salatit söömas.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 21.00. Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, ent toimusid ca iga 6-10 minuti tagant ja olid kestvusega 45-60 sekundit. Otsustasime vaadata mõtete hajutamiseks komöödiafilmi “40-aastane neitsi“. Ka filmi vaadates pidime tegema vahepeal pause (iga 6-10 minuti tagant), et saaksin tuhu ajal hingamisele keskenduda, mis aitaks valu „eemale“ hingata. Iga tuhu nõudis täit keskendumist.

Laupäeva õhtu ca kell 22.00. Sain telefonitsi kätte oma varu ämmaemanda ning lähtudes sellest, et tuhude vahed on päeva jooksul muudkui lühenenud, siis olime mõlemad nõus asjaoluga, et järgmine päev võib minna sünnituseks. Esmasünnitajal soovitatakse pöörduda haiglasse, kui tuhude vahed on regulaarselt 5 minuti tagant ja sedasi mitu tundi. Mina arvestasin tuhude vaheaegade lühenemise tendentsi järgi, et hommikuks võib beebi juba sündinud olla. Selles kõnes selgus, et tema mulle toeks järgmisel päeval tulla ei saa ning seetõttu peame võtma kasutusele plaani C: situatsioon, kus tulla ei saa ei mu individuaalne ämmaemand ega ka tema varu. Kuigi see stsenaarium tundus äärmiselt ebatõenäoline, siis soovitas minu varuämmaemand enda varuna ämmaemandat Irena Bartelsit (see plaan C valmis ca 2 kuud tagasi, kui kohtusin oma varuämmaemandaga). Otsustasin, et Irenaga temaga eraldi kohtuma ei hakka, ent uurisin tema kohta internetist: positiivsed kogemused sünnitajatelt, ämmaemandate õppekava õppejõud, teadustööga tegelenud, ämmaemandate ühingu president – ühesõnaga mõtlesin, et kui tema saab tulla, siis mul läheks väga hästi. Tundub tark ja professionaalne naine. Kahjuks selgus varuämmaemandaga rääkides, et ka temal on käimas parasjagu puhkus ning ta pole kindel, kas ta saab tulla. Soovitas mul proovida magada. Mina sattusin aga pärast seda kõne paanikasse, hakkasin nutma, tundsin, et ma ei taha sünnitusmajja minna, kui mind võtab seal vastu mingisugune võõras „tädi Malle“, kellest olin jutte kuulnud. Tuhud käisid seejuures juba regulaarsemalt iga 5-6 minuti tagant. Helistasin nuttes Stenile (ta oli just jooksma läinud) ja teatasin, et meil tuleb kodusünnitus, kuna mina ilma toreda ämmaemandata sünnitama ei hakka. Millegi pärast sain mina varuämmaemanda kõne lõppedes aru, et nüüd olen omapäi, kuigi tegelikult ta võttis Irenaga ühendust. Seejärel siiski selgus, et Irena saab minuga ikkagi tulla ning sain Irena kontaktid, rahunesin. Vahepeal nutmise ajal olid tuhude vahed 8-11 minuti tagant ehk siis tuhude vahed olid muutunud sellest emotsionaalsest pingest pikemaks.

Pühapäeva öö vahemik 00-05.00 (8.juuli). „Veetsin aega“ sünnituspallil, proovisin magada imetamispadja ja kõiksugu patjadest põrandale valmistatud pesal, sest voodis ma tuhu ajal olla ei suutnud. Kahe tuhu vaheaegadel „magasin“ ehk siis kuna tuhud olid peamiselt 3-6 minuti tagant, iga viienda tuhu vahe oli pikem (6-7minuti tagant), siis minu kõige pikem uni oli järjest ca 7 minutit, enamasti 5 minuti tagant. Kuigi vahepeal tundsin, et oleks aeg haiglasse näitama minna, siis tuletas Sten meelde, et mu soov oli võimalikult kaua kodus olla, oodata ja vaadata. Iga tuhu ajal hingasin nagu hüpnosünnitusel õpetati: küll ühte ja teistpidi numbreid kiiresti lugedes. Tuhud olid tugevad (10p valuskaalal lisaks 3-4p omadele ka mõni 6p tugevusega). Proovisin lõdvestuda, mõelda positiivselt, käisin dušsi all.

Pühapäeva öö ca kell 5.00. Võtsin ämmaemand Irenaga ühendust ning ta soovitas mul proovida võimalikult palju puhata ja süüa. Nii raske oli puhata, kuna endal mõttes kogu aeg tuksus: „Mis mõttes puhata! Ma ju hakkan varsti sünnitama!“ Siiski võtsin nõu kuulda ja üritasin teha nagu ämmaemand soovitas. Iga kord temaga rääkides justkui „rahunesin maha“, tundsin, kuidas ta mind läbi telefoni suudab „hinnata“, et mis etapis omadega olen. Mul on tõeline respekt eraämmaemandate ees! Sõin muudkui maasikaid, mustikaid, aprikoose ning jogurtit. Üritasin edasi „magada“. Ühe korra õnnestus isegi 26 minutit järjest magada! Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, pigem pikemad vahed.

Pühapäeva hommik ca kell 10.00. Võtsin uuesti ühendust ämmaemanda Irenaga. Tuhude vahed olid keskmiselt 8 minuti tagant, keskendusin tuhude ajal hingamisele. Ta julgustas mind kuulama oma sisetunnet. Tundsin, et olen tuhude peremees ning saan ise hakkama. Ta soovitas minna päeval haiglasse kontrolli, et teostada beebi seisundi hindamiseks KTG ning lasta vaadata üle emakakaela olukord ehk siis kui kaugel sünnitus omadega on. Ise kartsin, et äkki lootevett tilgub, kuna tõesti kogu aeg tuli mingisugust voolust. Jama, kui beebi on kõhus olles vee vähesuse tõttu juba stressis. Samas tundusin, et tal on hea kõhus olla – kogu aeg liigutas. Kõht oli jätkuvalt lahti.

Pühapäeva lõuna ca kell 14.00. Jõudsime sünnitusmajja. Kõik oli vaikne, koridorid inimtühjad, oli ilus päikeseline ilm ja tundus, et keegi ei tegele täna sünnitamisega. Ainult ühed rõõmsad vanemad tulid sünnitusmajast välja oma uhiuue beebiga. Suundusin ülevaatusruumi, kus mind võttis vastu otsekohese ütlemisega naisterahvas, ütleme „tädi Malle“. Esimese asjana tõmbas ta Steni nina ees ukse kinni teatades resoluutselt, et (vaginaalse) läbivaatuse juurde pole meest vaja. See on ka ainuke kord, kui Sten pole olnud minu juures vastuvõtul kaasas kogu raseduse ja sünnituse perioodil. See „tädi Malle“ kupatas mind läbivaatuse voodile ning käskis jalad laiali ajada samal ajal noomides, kui juhtusin põlvi natuke kokkupoole suruma. Oehh.. need läbivaatused on jubedad, eriti kuna nägin, et „tädi Mallel on sellised tugeva maanaise käed“. Korrutasin mantrana kõval häälel muudkui: „Kõik on hästi, kõik on hästi…,“ – see aitas mul ülevaatuse ajaks lõdvestuda. Selgus, et emakakael on pehme, avanenud 3cm ning väga lühike. Emakapõhi olevat lausa nii lühike, et ülevaatuse lõpetades teatas „tädi Maali“, et nüüd mul sealt alt ülevaatuse tulemusel kergelt veritseb. Olin kergelt segaduses – nüüd siis sealt veritseb, aga see on omamoodi hea? Kogu saadud info kokkuvõtvalt tähendas siis seda, et sünnitustegevus on alanud ja ma pole kodus niisama aega veetnud. Kartsin, et ülevaatusel selgub, et avatust on 1cm ja seega olen alles nii algusjärgus. 3cm tundus selline päris hea, kuna tean, et enamasti edasi hakkab asi kiiremini kulgema. Olin siiani „sünnitustegevuses olnud“ ca 32h. KTG oli ka korras, tuhud toimusid ca iga 7 minuti tagant. Lootepõis ka terve ja kuskilt lootevett ei tilgu. Küll oli huvitav see, et väidetavalt polnud beebi pea veel emakakaelale fikseerunud (enamasti see algatab sünnitustegevuse), mistõttu see võibki olla põhjus, miks kogu see esmane avanemine oli nii kaua aega võtnud. Lisaks veel asjaolu, et lootekott polnud lõhkenud. Ilmselgelt lootekott surub emakakaelale õrnemalt kui otsene keeglipall. Helistades ämmaemandale hindas ta olukorda selliseks, et tegevuseks läheb tõenäoliselt öösel ning seni proovigu ma palju puhata ja süüa, sest energiat läheb väga vaja „kui asi läheb käiku“. Otsustasin tuhusid enam mitte mõõta enne kui tuntavalt ei „lähe keeruliseks“.

IMG_6937Pühapäeva lõuna ca kell 16.00. Pärast vastuvõtul käimist olin rõõmus, et mingigi edasiminek oli toimunud ning tundsin ennast kuidagi eriti rahulikult. Tuhud olid ka üle-hingatavad. Läksime ühte oma lemmiksöögikohta Kadriorus nimega „Seitse Ürti“ sööma. Seejärel suundusime koju, kus jätkasin lõdvestusharjutuste kuulamise ja hingamisega. Proovisin järgmised 3h magada ehk siis ärkasin iga tuhu ajal 5-8 minutiliste vahedega üles. Sellel hetkel tundus 8 minutit und nagu 2h.

Pühapäeva õhtupoolik ca kell 20.00. Sten viis kõik sünnitusmajja vajaliku kraami juba autosse valmis. Mõtete eemale viimiseks vaatasime jälle komöödiat (teadlik valik, et naer vabastaks keha pingetest produtseerides „õnnehormoone“). Seekord filmi nimega „Mänguõhtu“, olin sünnituspallil, vahepeal tegime hingamiseks pause, et saaksin tuhude ajal „valutunde“ ära hingata. Pärast filmi hakkasid mul tuhude ajal seljavalud, mistõttu Sten tegi valutavatele kohtadele survemassaaži. Leevendust pakkus ka kuuma dušši surve seljale. Seljavalu oli piinav, ent tuhu lõppedes möödus.

Pühapäeva õhtu ca kell 23.00. Tuhud hakkasid muutuma regulaarsemaks, olles peamiselt 5 minuti tagant. Kuna ämmaemanda tulek sünnitusmajja võtvat tal kodust aega 45 minutit, siis pidime tegema eesoleva öö kohta väikesed plaanid. Lubasin helistada enne südaööd, et näha, kas tuhude vahed lühenevad. Tundsin ennast olukorra peremehena – suutsin tuhud ilusti lõõgastava muusika saatel tantsides üle hingata. Helistades ämmaemandale 1h hiljem pakkusin välja, et võiksime sünnitusmajas kohtuda kell 3.00. Tuhud tundusid tõesti täiesti normaalsed ja tehtavad. Kuna tegevus oli otsa saanud, siis mõtlesin, et proovin veel natuke magada.

IV peatükk: sünnitusmajas

Esmaspäeva öö ca kell 01.00 (9.juuli). Ärkasin ehmatusega üles ühe eriti piinava tuhu peale, mille valuskaalaks oleks võinud öelda 10punkti skaalal 7 punkti. Sellega kaasnes ka meeletu seljavalu – selg läks nii pingesse, et tundsin nagu mu alaselg lihtsalt murdub pinge all. Magamine oli mu hingamisrütmi täiesti sassi löönud! Ehmatasin, sest tundsin, et ei suuda seda üle-hingata. Panin mängima hüpnosünnituse lõdvestuslaused ning suundusin kuuma dušši alla. Proovisin muudkui tuhusid üle hingata, lõdvestuda, ent see oli väga raske, kuna need tulid tõesti väga tihedalt (2-3 minuti tagant). Värisesin šokist. Mulle tundus, et kontroll hakkab kaduma, tundsin korraks pressitunnet. Mõtlesin, et nüüd on aeg käes, kus isegi kui tegu oles nr 2 hädaga, siis ma ei julgeks WC-sse minna, sest võib olla läheb seal sünnituseks. Käskisin Stenil kiiremas korras ämmaemandale helistada, et kohtuda haiglas nii ruttu kui võimalik ehk siis kell 02.00.  Kõndimine muutus aina raskemaks, kuna tuhud tulid nii tihedalt. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus olla, pidime liikuma hakkama, kohe! Autosõit oli talutav, kuna õnneks ei ela me sünnitusmajast kaugel ja sõit ei kestnud kaua. Tänu kõrvaklappidest kostuvale lõdvestavale muusikale suutsin uuesti tuhudeaegse sügava hingamise üles leida ning sünnitusmajja jõudes olin taas rahulik. Iga tuhu nõudis 100% keskendumist, kohal olemist. Registratuuris ütles Sten, et tulime sünnitama ning tegeles kogu administratiivse suhtlusega. Meid juhatati eraämmaemanda olemasolu tõttu kohe sünnitusosakonda.

Esmaspäeva öö ca kell 02.00. Jõudsime sünnitustuppa, kus ämmaemand meid juba ootas. Kuna iga tuhu nõudis keskendumist ja need olid iga 2 minuti tagant, siis olin teekonnal registratuurist sünnitustuppa täielikult „omas mullis“.  Kõigepealt teostas ämmaemand vaginaalse ülevaatuse hindamaks, kui palju on juba emakakael avanenud (kinnitasin endale valjuhäälselt papagoina korrutades, et kõik on hästi ja suutsin sedasi lõdvestuda). Lootsin ise, et ehk on 6-7cm avanenud ning olin rõõmus kuuldes, et avatust on koguni 8cm (lapse sünniks peaks olema 10cm). Lootekott olevat terve, ent punnitavat avanenud emakakaela vahelt, järsku käis pauhti ja lootekott ülevaatuse ajal purunes. Kogu voodi ujus looteveest, seda muudkui tuli ja tuli. Nagu keegi oleks ämbritäie sooja vett mulle pepu alla kallanud. Ämmaemand hoidis oma kätt mul emakakaelal takistamaks nabaväädil koos looteveega välja voolamast (väga halb võimalik tüsistus). Nüüd läks tõesti asjaks, sest nüüd sai lapse pea alla vajuda ja hakata korralikult emakakaelale survet avaldama. Selleks, et hinnata, kuidas beebile vähesema veega olukord istub, teostasime KTG beebi südametöö hindamiseks. Istusin KTG ajal voodi serval, ent kuna tuhu ülehingamine oli istudes minu arvates võimatu, siis tõusin ikkagi püsti ja püsisin see 20 minutit, mis uuringu tegemine aega võtab, masina lähedal.

IMG_6939
Tuhu ajal täielikult hingamisele keskendumas

Seejärel suundusin seljavalu leevendamiseks dušsi alla, sest tuhud olid muutunud ülitugevaks (10p skaalal 8-9punkti). Dušs natuke leevendas olukorda. Dušsi alt tulles oli mu esimeseks sooviks saada põrandale neljakäpukile, ent kuigi Sten üritas kõiksugu käepärastest mattidest, tekkidest ja kodust kaasa võetud padjast moodustada sobivat aset põrandale, siis ei olnud see üldse selline hubane nagu kodus. Otsustasin, et toetun tuhude ajal seistes Stenile, jõudsin sedasi olla ca 2-3 tuhu, kui tundsin teistsugust tuhutunnet, natuke selline nr 2 häda tunne. Kõik see oli toimunud pärast lootevee koti purunemist paarikümne minutiga.

Esmaspäeva öö ca kell 3.00. Täpselt sellel ajal astus sisse ämmaemand (käis korra ära, ent ometi oli kohal täpselt siis, kui teda oli vaja). Ta soovitas proovida järi – tegu on madala WC potti meenutava puidust tooliga. Sten istus voodi peale minu selja taha, mina olin järil ning ämmaemand väikese tabureti peal minu ees. Seal istudes tundsin tohutut seljavalu iga tuhu ajal, päris pressitunnet vist veel ei olnud. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida. Proovisin teha hüpnosünnitusel õpetatud allasuunas hingamist, ent see tundus sellel ajal nii keeruline. Kogu pressiperioodi olid mul kõhu ümber KTG andurid, aga need üldse ei seganud, ma vaevalt märkasin, et nad on seal. Monitoorilt siis Sten ja ämmaemand jälgisid, millal mu tuhud jõuavad haripunkti. Soovisin minna vanni, ent ämmaemand pani küll vee jooksma, ent nägin, et ta sellest ideest vaimustunud ei ole. Pärast paarikümmet minutit järil olles tundsin, et mu jalad hakkavad kõva puidust toolil istudes ära surema ning otsustasin, et soovin minna sünnitusvoodile. Haarasin kausist paar kodust kaasa võetud kultuurmustikat põske ning panin voodile ronides vaimu valmis. ITK-s on üli kõrged voodid, ma reaalselt sain voodi peale oma suure kõhuga tänu Steni abile. Kõigepealt proovisin ämmaemanda soovitusel külili olemist (üks jalg küljele tõstetud), ent see asend mulle sellel hetkel ei meeldinud.

Esmaspäeva öö ca kell 3.30. Soovisin proovida voodil neljakäpukil olemist. Lõdvestav muusika mängis taustaks, ent väga hästi lõdvestuda ma sellel hetkel ei suutnud. Iga pressitunde ajal proovisin ämmaemanda soovitusel mõelda sellele, kuidas lükkan lapse liikuma. Kujutasin ette, et olen sealt alt hiiglasuur, kuidas kõik läheb hästi, kuidas kõik avaneb nagu roosiõis. Ausalt öeldes oli see pressimine minu jaoks üpris ebamäärane tegevus. Nagu on nr 2 häda, aga samas ei ole päris see ka. Seljavalu leevendamiseks kogu aeg Sten mudis mu alaselga. Tal väidetavalt olid isegi järgmine päev pärast sünnitust sõrmed veel valusad. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida, et võtta igast tuhust viimast. Kuigi enda sõnul pressisin kaasa, kui tunne selleks tekkis, siis instinktiivselt ligi pooltel kordadel presside ajal lihtsalt hingasin allasuunas. Ma ei tahtnud hinge kinni hoida ja pressida, sest olin lugenud, et hinge kinni hoidmine viib väga sageli beebi südametöö languseni ja see omakorda meditsiinilise sekkumiseni ning kui korra hoidsin terve tuhu aja hinge kinni ja pressisin nagu homset ei tuleks, siis langes beebi südametöö 90 kanti. Kogu ülejäänud pressimise aja oli beebi südametöö 130-150 lööki/minutis – beebi norm südametöö sagedus. See vahepeal presside ajal ja vahel hingamine oli ainuke ratsionaalne mõte, mis tollel hetkel mu peas oli. Ämmaemand hoidis oma sõrme (i?) mul lahkliha juures aitamaks mul oma pressitunnet kuskile suunas suunata seejuures kirjeldades, kuidas beebi vaja aidata küll üle sellel ja küll üle tolle serva. See tohutult aitas mind! Seejuures Sten ja ämmaemand väga kiitsid mind kõige juures mida tegin.

Esmaspäeva öö kell 4.30. Esimene ja viimane kord sünnitusel, kui vaatasin voodi kohal olevat kella. Tundsin, et olen olnud seal voodil neljakäpukil juba lõputult kaua (tegelikult ca 1h). Taustaks mängis replay peal oleva muusikalugu Keep Me Breathing (Sten oli DJ). Energia oli lõppemas, tundsin ennast zombina, sünnituseks haigla poolt antud kleidike tilkus higist. Kuskilt tuli külm lapp, millega Sten mu otsaesist tupsutas, iga tuhu järgselt jõin oma spordipudelist nii palju vett kui suutsin, sest janu oli meeletu. Tuhude vaheajal praktiliselt kukkusin pea ees enda ees oleva padjamäe sisse, üritades sedasi puhata. Ei olnud valus, aga lihtsalt lootusetuse tunne. Olin seal olnud juba niii kaua ja kuskilt ei olnud kuulda lauseid stiilis: „Beebi juuksed juba paistavad. Olid vaid pressi üle siin oleva serva ja seal oleva serva,“ Olin ahastuses. Kuigi ämmaemand ja Sten mind iga tuhu ajal meeletult kiitsid, julgustasid ja kinnitasid, et mul läheb iga pressiga väga hästi, siis mina olin üha enam kindel, et beebi tuleb siia maailma aidata keisri teel, sest ise ta liikuma seal sees ei hakka. Silme eest oli udune, tundsin, et mu aju ei tööta tavapärasel režiimil, mõistus oli ähmane, pea oli tühi, ämmaemanda ja Steni kiitused ja soovitused läksid minust mööda, olin vaid mina ja mu keha. Beebi olemasolu tundus sellel hetkel täiesti abstraktne. Mis beebi välja aitamisest me räägime, kui tundsin, et seal kuskil on üks kõva liikumatu kivi, kes ei liigu absoluutselt. Proovisin tuhude ajal teha kõikvõimalike hääli, mis Steni sõnul olid nagu filmist. Kui keegi oleks olnud sünnitustoa ukse taga, siis oleks ta mõelnud, et mul lõigatakse tuimestuseta ükshaaval sõrmi ära. Ei olnud valus, aga ma lihtsalt proovisin kas need hääled aitavad. Järsku ühe pressi ajal ma ei teagi mida tehes lõi sinna alla meeletu valu. Arvasin, et nüüd mu emakas kuskilt sealt rebenes, ent samas tärkas lootus, sest nüüd tundsin, et see suur keeglipall nihkus natuke teise kohta. Hakkasin valust nutma, mul oli endast kahju, ent paarikümne sekundiga valu kadus ja ununes.

Olin nii väsinud. Ühel hetkel tundsin, et soovin vahetada asendit ning minna varasemalt proovitud külili asendisse, ent seekord paremale küljele. Oi, kui mugav see oli! Sten oli mu kõhu juures ning ämmaemanda õlale toetasin oma jalga (tegelikult pidin vist ise oma jalga hoidma). Selles asendis tundsin pressitunnet kõige paremini ja ka mis iganes see, mida tegin, aitas mulle tuntavalt lapsel liikuda kõige paremini. Olin teinud paar pressi, kui märkasin, kuidas ämmaemand hakkas keset ühte tuhude vahelist pausi ennast lapse sünniks ette valmistama pannes endale selga sinise kitli ning minu pepu juurde igasugu steriilseid linasid. Olin segaduses ja üllatunud. Kas ta tõesti arvab, et beebi varsti sünnib? Eks aega oli ju omajagu läinud, aga see tõesti üllatas mind. Nii see tõesti oli, sest selles asendis sai pressimine tõelise hoo sisse. Sten iga tuhu ajal kallistas ja musitas mind ning muudkui kiitis, kui tubli ma olen.

Ühe järgneva pressi ajal teatas ämmaemand juba rõõmsalt, et beebil on tumedad juuksed, ent pressi lõpuks läks beebi pea tagasi sinna, kust oli tulnud. Järgmise pressi ajal karjatasin ja hakkasin nutma, sest tundsin seda „tuleringi“, mis tähistab siis beebi pea kõige suurema osa välja tulekut. Tuhu möödus, beebi pea oli osaliselt väljas ning valu tingituna beebi pea survest muudkui jätkus ja jätkus. Tahtsin nii väga pressida, hüpata lault püsti ja ruttu see jalgevahel olev pall gravitatsiooni kasutades välja saada, ent ämmaemand ei lubanud pressida. 😀 Ta ütles, et ootaksin ja mitte mingil juhul ei suruks jalgu kokku, sest beebi pea on seal vahel, ning et ta läheb kutsub teise ämmaemand veel appi. Olin segaduses, ent enne kui jõudsin midagi küsida (see kestis tõesti vaid paar sekundit), siis oligi teine ämmaemand ka platsis.

Esmaspäeva hommik kell 5.23. Juba tuligi uus tuhu – Irena aitas mul hoida jalga (ma vist surusin teda päris kõvasti sellega) ning teine ämmaemand püüdis kinni väljalupsanud beebi. Jälle oli see „tuleringi“ tunne, ent siis kuulsin juba beebinuttu ja väike tulnukas pandigi mu kõhule. Beebi oli hoidnud ühte oma kätt sündides pea juures, võib-olla seetõttu võttiski pressimine kauem aega. Olin beebist hämmingus. Esiteks tõdemusest, et minu sees oli tõesti kasvanud üks niivõrd armas tegelane ning teiseks kui väike see beebi oli! Alati väikesed beebid on kõhetunud, ent tema oli pisike, ent pehme. Ma polnud kunagi nii väikest beebit näinud! Ta ei olnud üldse limane ega verine. Täiesti puhas ja roosat beebi värvi. Beebi ei ulatunud mu rindadeni, kuna nabanöör olevat väga lühike. Muudkui silmitsesin oma beebit ja olin hämmingus, kui armas ta on. Alt kõik valutas, ent imetlesin muudkui OMA beebit!

Beebi ilunumbrid: kaal – 2934g, pikkus 48cm, peaümbermõõt 33,5cm.

V peatükk: pärast sündi sünnitustoas

Väike pöialpoiss mu kõhul, pani ämmaemand beebile mütsi pähe ja kattis ta keha. Beebi pissis mu kõhule, ent kõik tegutsesid kiirelt ja said segaduse likvideeritud. Mina ainult üksisilmi imetlesin oma beebit. Ämmaemand võttis nabaväädist proovi (võimalik reesuskonflikt) ning koristas ära suurema segaduse mu jalge ja tagumiku juurest. Verd olin kaotanud vaid 300ml.

Peagi tuli ämmaemand tagasi, nabaväät oli lõpetanud oma töö, Sten lõikas nabanööri läbi, beebi pandi mu rinnale ja ämmaemand näitas, kuidas beebit imetada. Tema imetamise praktilised võtted olid tagantjärele mõeldes parimad, mida keegi on siiani näidanud! Ilma tema näidatud nippideta oleks meil päris raskeks läinud. Beebi minu tissi otsas, toimus platsenta väljutamine. Kergelt pressisin kuskile allasuunas ja juba oligi platsenta väljutatud – see kestis max 30 sekundit. Oleks vaid beebi välja saamine ka nii lihtne – kindlasti järgmise beebiga läheb lihtsamalt! 😀 Vigastusi hinnates selgus, et olin saanud häbememokale sissepoole paar väikest marrastust, mis õmblemist ei väärinud. Olin rõõmus, et mul on lahkliha piirkond terve, ent kõik sealt alt väga valutas. Ämmaemand lohutas mind, et see olevat normaalne ja kiitis seda, kui tublilt olin pressinud. Marrastused sain tõenäoliselt sellest, et kuigi ei tohtinud ämmaemanda sõnul ühel hetkel pressida ja pidin ootama seda viimast tuhu, siis imenatuke keha ikkagi pressis.

Seejärel käis ämmaemand korra ära, et teha sünnituse kohta sissekanne. Meie jäime Steniga kahekesi palatisse uudistama oma ilmaimet. Olime seal kolmekesi päris tükk aega. Pärast seda tehti meie soovil beebile koheselt K-vitamiini süst ning teostati kaalumine ja mõõtmine. Kogu sünnitustoas olemine sünnitusjärgselt oli selline rahulik, keegi ei kiirustanud, hästi mõnus – olime seal kokku ca 2h. Sten tegeles administratiivsete küsimustega edastades sõnumiga uudise meie vanematele.

Seejärel puhastas ämmaemand mind ära, sain hiiglasuured mähkud alla ja supersuure sideme. Õnneks olid mul ostetud sünnitusjärgsed ühekordsed võrgust aluspüksid, sest tavaliste püksikute sisse poleks need mähkud eluilmas ära mahtunud. Sain selga uue haiglakleidi, sest sünnitusel seljas olnud kleit oli kergelt verine ja millegi pärast ka rinnalt katki läinud. Enda kiuste tundsin, kuidas soovin minna pissile. Beebi läks Steni rinnale ning mina ämmaemanda julgestusel WC-sse (pärast sünnitust on verekaotuse ja siserõhu suure muutuse tõttu oht minestada). Sain läbi valu häda tehtud (marraskid ikkagi väga valusad) ning suundusin uuesti voodisse. Sõin kodust kaasa võetud järgijäänud mustikaid ning sanitar tõi mulle jogurtit ja teed. Sõin isukalt. Oligi lõpuks aeg suunduda palatisse. Mina sain sõidu ratastoolil. 😀

IMG_8064

VI peatükk: pärast sündi, esimene elupäev

Esmaspäeva hommik kell 07.30. Kuigi beebi sündis kell 05.23, siis oli öö jooksul sünnitanud 8 naist ning kõik perepalatid selle ajaga täitunud. Ainukeseks vabaks toaks oli ühispalat, kuhu ma beebiga ka suundusin. Sten sinna jääda ei tohtinud. Sten läks koju beebivoodit meie tuppa ümber kolima ning puhkama. Meile lubati, et lõunast on lootus saada peretuppa.

Voodisse heites tundsin end surmväsinuna – ma polnud põhimõtteliselt viimased 3 ööd magada saanud ning sünnitusel pressimine oli mu samuti täiesti energiast tühjaks tõmmanud. Kuigi mul oli „puhas“ haiglakittel seljas, siis tundsin ennast nii mustana olles kaetud kõiksugu kehavedelikega – beebi pissi, enda vere ja higiga. Tuigerdasin ühiskasutatavasse WC-sse, mis asus keset koridori. Tahtsin nii väga minna pesema, ent juba WC-sse minnes tundsin süümepiinu, et jätan oma vastsündinu palatisse „maha“. Rääkimata siis korralikult dušši alla minekust. Beebi magas nagu nott, ent kuigi unistasin puhkamisest, siis ei saanud ma suure lärmi tõttu und.

Seinad olid seal tõesti paberist ja kogu koridoris käiv möll kostus meieni. Küll oli parasjagu hommikusöögi serveerimise aeg ja kuulda oli toidukäru liikumist ning nõudega toimetamist, küll oli palat täpselt lastearsti kabineti kõrval, kus kõik oma beebidega sisse ja välja voorisid, küll käis vahetuse üleandmisest tulenev sagimine registratuurilaua juures. Lärm tuli ka meie toast, sest küll nuttis ühispalati teises voodis olnud beebi, küll toodi mulle vastsündinu emale mõeldud infomaterjalid, mingid testerid (beebi ja enda kreemitamiseks, pesemiseks), mähkmed beebile, sidemed emale jpm; ämmaemandad käisid uurimas minu enesetunde kohta (ma olevat olnud näost väga kahvatu olemisega – peeglisse vaadates vaatas vastu hallika jumega räsitud laip), toodi hommikusöök, koristati hommikusöök.

Esmaspäeva hommik ca kell 10.00. Just siis, kui möll hakkas lõppema ja vaikseks jääma, kutsuti meid lastearsti visiidile. Selgus, et poisil on sama veri, mis minulgi, ja seetõttu reesuskonflikti pärast me muretsema ei pea. Kõik muud näitajad olid ka normis. Selgus, et meie beebit käsitletakse eri tingimustel, kuna tegu on alla 3kg kaaluva beebiga. Palatis oli väga umbne ning päikesepaisteline ilm tegi palati väga valgusküllaseks. Sõin kodust kaasa võetud maasikaid ning mõeldes just vanematele esimest korda helistada, nägin, et palatikaaslane oma beebiga magab ja ei soovinud teda häirida. Imekombel sain 1h magada.

Esmaspäeva lõuna ca kell 12.00. Tegin esimesed kõned ema, tädi ja õega. Palusin Stenil varem haiglasse tagasi tulla, sest tundsin, et kui ma perepalatit ei saa, siis mina sellises keskkonnas puhata ega olla ei suuda. Imetlesin oma sügaval unes nohisevat beebit.

Esmaspäeva lõuna ca kell 14.00. Sten jõudis sünnitusmajja ning saime teada, et perepalatit me ei saa. Kuigi sünnitusmajas käib „mäng“, kus öeldakse, keda lubatakse välja ja keda mitte, siis tegelikult on õigus igaühel lahkuda, siis kui tema heaks arvab. Ütlesime, et meie lahkume, sest ilma meheta ma siia ei jää. Natuke läks aega ning selgus, et me saame minna lapse ja ema palatisse ning ka isal on seal lubatud oma madratsiga ööbida. Olime nõus.

Esmaspäeva pärastlõuna ja õhtu. Kolisime oma asjadega ühispalatist ema ja lapse palatisse. Sain lõpuks käia dušsi all ning magada. Sten tõi kodust madratsi, ostis turult kaasa värskeid marju ning aitas muuta toa hubasemaks. Beebi muudkui magas, ärgates kogu päeva jooksul 3 korda. Õhtul tulid beebit imetlema mu vanemad ja õved.

7e41e97c-4693-4c50-98a4-4c53522b073c

See oligi meie beebi sünnilugu koos esimese elupäevaga. Kuigi kõrvalt vaadates võib tunduda, et sünnitus oli mega pikk ja raske, siis jäin ise sünnitusega väga rahule, sest need asjad, mida tahtsin, need ka sain ja see ongi kõige tähtsam. Eks alati on erinevad valikud ning erinevatest mitte ideaalsetest valikutest, olen rahul nendega, mis minu poisi sünnitusel läksid käiku. Tasub unistada, sest need võivad veidral kombel isegi täituda!

IMG_8152

Beebi asend kõhus mõjutab sünnituse kestvust ja valulikkust

Rasedaks jäädes hakkasin lugema igasugu sünnituslugusid, et olla valmis kõiksugu sünnituse variantideks. Kõige häirivamad olid minu jaoks lood sünnitustest, kus ei toimunud pärast pikki tunde (20h ja rohkem) ja vaatamata äärmuslikult tugevatele valudele (“mööda seina üles ronimine”, “soov aknast alla hüpata” jne) emakakaela avanemist ning mis viis sageli epiduraalanesteesia ja keisrini. Keisri põhjuseks: emakakaela suutmatus avaneda. See tundus nii ebaloogiline – kuidas on võimalik, et naise emakakael ei avane? Okei, paaril naisel, aga nii paljudel. Üliveider. Muidugi võib öelda, et kuna naised ei näe tänapäeval normaalseid sünnitusi ja hirmujutte on palju, siiis võib-olla oli probleem psühholoogiline: sünnitaja kartis oma keha lõdvaks lasta, keegi ütles sünnitustoas midagi kehvasti või pelgas mehe reaktsioone vms.

Belly-Mapping-Learn-how-to-identify-your-babys-position
Ideaalne sünnituse asend: beebi selg asetseb kergelt vasakul (LOA – Left Occipital Anterior).

Müsteerium püsis minu jaoks lahendmata nii kaua kuni hakkasin juhuslikult 27. rasedusnädala paiku uurima kõhu kaardistamise ehk belly mappingu kohta. Tahtsin lihtsalt teada, mispidi beebi hetkel mu kõhus paikneb ja mis kehaosadega ta neid mükse teeb. Kõhu  kaardistamine on suhteliselt uus tegevus (aastal 2014 ilmus esimene teaduslik artikkel selle kohta), mis tähendab beebi asendi määramist kõhus. Selgus, et beebi asendist  sünnituse alguses sõltub, kas sünnitus kulgeb üle tähtaja, venib pikale, kulgeb kiiresti, on valulik jne.

soft-spotBeebi peab kiireks ja kergeks sünnituseks asetsema vaagnas “optimaalses sünnituse asendis”: mitte lihtsalt pea allpool, vaid pea rinnal ja beebi selg ema kõhu kuju järgivalt (Occipital Anterior – OA). Sellises asendis  surub beebi kõige väiksem pea osa, frontanell, emakakaelale. Surve põhjustab emakakaela avanemist. Kuna see on väikseim osa, siis see muljub kergelt ja mahub paremini emakakaela avama. Kui beebi selg on ema selja kuju järgiv, siis surve emakakaelale on ebaühtlasem ja sünnitus võtab kauem aega (Occipital Posterior – OP).

Posterior sünnituse puhul on tüüpiline ülitugev seljavalu, soov sageli kontraktsiooni ajal/järel urineerida, sest beebi pea pressib ema põiele, ning sagedased kontraktsioonid vähese ja aeglase emakakaela avanemisega.

 

 

Uuringud näitavad, et anterior asendis on rohkem normaalseid-vaginaalseid sünnitusi kui posteriori puhul. Samuti kasutavad naised anterior asendi puhul vähem epiduraalanesteesiat (47% vs 94%) kui posterior asendi puhul. 2006.a tehtud uuringuga leiti, et pidevalt posterior asendis olevad beebide korral on 13x suurem risk keisrilõikeks.

Loomulikult on beebi asendite võimalusi kõhus igasuguseid: risti-, tuharseis:

 

 

Mida rohkem lugesin, seda rohkem veendusin, et beebi asend sünnitusel määrab väga palju sünnituse kulust.

 

Kuidas teada saada oma beebi asend kõhus?

1. Esiteks vaatab seda ämmaemand. Minu ämmaemand vaatas vaid seda, kas beebi on peaseisus, muu pidin ise uurima. Eesti ämmaemandate rasedate jälgimise juhendi järgi tuleb rasedal tegelikult:

  • 30. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on pea- või muus seisus (nt tuharseisus, risti).
  • 34. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on ees- (seljaga välismaailma poole – anterior) või tagaolevas asendis (näoga välismaailma poole – posterior).

Rasedana oled ka kindlasti märganud, kust leiab ämmaemand beebi südamelöögid üles – tõenäoliselt seal paikneb süda. Kerge leida – tõenäoliselt Anterior asend. Kui on vaja kaua südametoone otsida, siis võib-olla on beebi süda “kaugemal” ehk siis pigem beebi selg on ema selja pool  (Posterior asend).

2. Teiseks on võimalik ise kindlaks teha, mispidi beebi kõhus paikneb (alates 30. rasedusnädalat, enne pole väga mõtet, sest beebil aega veel end kõhus pöörata). Mõne naise jaoks võib beebi asendi määramine kõhus olla keerulisem, nt kui platsenta paikneb emaka eesseinas. Beebi asendit kõhus kindlaks tehes ei tasu karta, et teed beebile haiget. Niikaua kui endal pole ebamugavustunnet, siis beebi jaoks on see vaid mõnus massaaž.

Tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata, kust tulevad müksud, kust luksumine ning mis kujuga on kõht.

  • Tugevad liigutused/müksud kõhus on enamasti pepu, jalad ja/või põlved.
  • Pikk, tugev ala on tõenäoliselt beebi selg.
  • Pepu ja pea on katsudes tuntavad tugevate kõvade “pallidena”.
  • Pisikesed/õrnemad liigutused/müksud on kõhus enamasti beebi käte liikumised. Enamasti meeldib beebidele hoida oma käsi pea juures näo lähedal.
  • Enamasti eelistavad beebid olla kõhus näoga platsenta poole.
  • Ema kõht jälgides beebi selja kurvi näeb välja ühtlaselt suur (Anterior).
  • Ema kõht mühklik, vähe märgatav või naba läheduses sisselangev (Posterior).
  • Lainetavad liikumised kõhul, palju liikumist (tõenäoliselt Posterior).

Huvitav eesti keelne video kõhu kaardistamise kohta:

 

Mida selle teadmisega teha enne sünnitust?

Kui on kahtlus, et beebi asetseb posterior asendis, siis on võimalik raseduse ajal “julgustada” beebit liikuma teise positsiooni. Isegi, kui beebi on anterior asendis, siis on hea teha nii, et beebi sinna asendisse ka jääks. Uuringud eri harjutuste tegemisest raseduse ajal pole näidanud, et posterior beebi saaks raseduse ajal anterior asendisse pöörata: (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies)

Teades, et beebi kõige raskem kehaosa on ta selg ja pea, siis tuleks igapäevaselt raseduse ajal ollagi asendites, mis soodustavad beebi “vajumist” “õigesse” positsiooni. Diivanil lamamine ja jalad üleval lebotamine pole parimad asendid raseduse mööda saatmiseks, sest siis vajub beebi selg tahapoole (posterior asend). Soovituslik on võimalikult palju olla püstises asendis, küllili või teha ettekummardavaid liigutusi. Mida rohkem rase liigub, seda tõenäolisemalt võtab kõhubeebi parima võimaliku asendi. Ka kõhulihaste ja vaagnalihaste toonus võib mõjutada seda, mispidi beebi kõhus paikneb, mistõttu soovitatakse teha vaagnat avavaid harjutusi. Kuna meie eluviis on aina rohkem istuv, siis võib-olla seetõttu ongi aina enam sünnitajaid, kelle beebi on “vales” asendis ja sünnitus on seda raskem.

Mõned soovitused raseduse ajaks kui ka sünnituseks leiab siit: https://www.naturalbirthandbabycare.com/baby-position/

Mida selle teadmisega teha sünnituse ajal?

Kui beebi pole end enne sünnitust pööranud “paremasse” asendisse, siis nii palju kui olen lugenud ja aru saanud, siis tuleb lihtsalt pikem sünnitus, sest beebi hakkab end paika pöörama alles sünnituse ajal ja enamik (ca 85%) beebisid sellise pööramise ära ka  teeb. 

Et aidata beebil end pöörata asendisse, kust oleks kergem sündida, siis esialgu võiks proovida ema neljakäpukil asendeid, puusade hööritamist (seistes või pallil):

Pildiotsingu Maternal hands-and-knees positioning tulemus

Sageli võtavad naised instinktiivselt taguots üleval positsioone, mis aitavad beebil natuke tagasi nihkuda ja siis uuesti ja paremini vaagnasse laskuda. Kui sünnitus on juba kaua kestnud, siis eri positsioonide proovimine ei tohiks küll kahju teha.

Teadusuuringutel pole õnnestunud näidata, et erinevatest sünnituspositsioonidest oleks näiteks posterior asendis oleva beebi puhul abi,  AGA abiks on teaduse sõnul sellest, et posterior asendis oleva beebi puhul mitte lõhkuda sünnituse kiirendamiseks lootekotti, sest valesti vaagnasse laskudes on beebit juba raskem pöörata (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies).

70% keisrilõigetest tehakse, kuna “emakakael ei avane piisavalt”. Posterior beebi vajab pööramiseks rohkem aega ning kui ema ja beebiga on kõik korras, siis lisaaeg kulub igati ära. Abi võib-olla ka epiduraalist, mis aitab lihaseid lõdvestada (kui ema ise ei suuda) ning see võib samuti aidata beebil pöörduda.

manual-rotation-207x300Kõige edukamaks meetodiks (90% õnnestumine) beebi keeramisel posterior asendist anterior asendisse sünnitusel loetakse teaduspõhiste teadmiste järgi ämmaemanda poolset käsitsi lapse pea keeramist, kui emakakael on juba piisavalt avanenud. Kahjus ma ei tea, kas Eestis seda tehakse.

 

 

 

 

Millised on parimad peaseisu asendid?

Head asendid (kiirem ja valutum sünnitus) on sellised, kus beebi selg on ema vasakul küljel (LOT või LOA) või beebi selg on vastu ema kõhtu (anterior asendid – OA), sest siis on beebil vaja sünnitusel vähem end pöörata jõudmaks “ideaalsesse” väljumise asendisse.

LOA – See asend peaks tagama beebile kõige lihtsama “väljatuleku” tee ning andma tugevamaid müksusid (jalad annavad tugevaid hoope) ema kõhu paremale poole, maksa alla.

ινιακη-προβολη-στο-τοκετό

Keerulisemad sündimise asendid on sellised, kus beebi selg on ema paremal küljel (ROA, ROT) või beebi selg on vastu ema selga (posterior asendid), sest siis peab beebi end palju keerama jõudmaks “ideaalsesse” asendisse.

ROA – See asend on selline nii ja naa ja väidetavalt sünnitamisel üpris tavaline asend. Pole seotud konkreetse sünnimustriga, nt et sünnitus oleks liiga pikk ja valulik. Sünnitusel selgub, kas ta hakkab end pöörama päripäeva (terve raseduse keerlevad beebid kõhus pigem päripäeva) tehes ära ca 270 kraadise ringi ümber oma telje, olles vahepeal ka posterior asendis (sünnitusel seljavalu) ja ilmselgelt võtab selline pöörlemine aega st sünnitus on pikem VÕI otsustab tulla välja selles ROA asendis või anterior asendis.

 

Minu kõhubeebi:

Nii 27. kui ka 33. rasedusnädalal toimunud ämmaemanda visiidil vaatas ämmaemand ultraheliga, et meie beebi on sättinud ennast peaseisu ja ta selgroog jookseb minu paremal kõhupoolel – asetseb seega ROA (Right Occipital Anterior) asendis. Kõhtu katsudes tundsin eelkõige paremal üleval olevat kõva palli (pepu) ning tugevat selgroogu paremal küljel. Ka luksumise ajal kõhtu palpeerides oli luksumisest tingitud liikumist enim tunda just paremal küljel.

Rääkisin beebiga, et oleks mõistlik see pööramine ikka enne sünnitust ära teha mitte hakata alles sünnituse ajal end paika sättima ehk siis liigutada oma selg paremalt vasakule. Ei mina ega mees ei ole inimesed, kes jätaksid asju viimasele minutile. Lisaks proovisin võimalikult vähe diivanil lösutada, istuda sirge seljaga, magada vaid vasakul küljel.

37. nädalal toimunud naistearsti visiidil olin ülirõõmus, kui selgus, et beebi oligi end pööranud seljaga minu vasakule küljele olles nüüd LOA (Left Occipital Anterior) asendis. Võrreldes eelnevaga tunnen läbi kõhu tulevaid mükse rohkem paremal kui varem: sellised peenikese diameetriga tugevad jalasirutused.

LOA.web_-300x234

 

Mis asendis Teie beebid sünnituse alguses paiknesid? Kuidas mõjutas see sünnitust?

 

 

9. raseduskuu – 37.nädal

Ongi käes 9. raseduskuu (hetkel siis 37.nädal)!

Kõhu suurus. Ilmselgelt on minu “pallifaas” saabunud. Kui võrrelda 2. raseduskuul tehtud kõhufotot praeguse hetkega, siis tundub muutus ikka väga süreaalne (ca 40cm on mu kõhuümbermõõt suurenenud, hetkel siis 100cm):

Selliseks muutuseks on ikka hea, kui emake loodus annab aega harjuda. Ei ole nii, et kaks kuud ja voilaa, oledki veerev pall valmis. Eks see ole individuaalne, kui kiiresti keegi “pallistub”, esmarasedad vist hiljem kui korduvrasedad. Pole ime, et peaaegu kõik viimasel raseduskuul kurdavad, kui raske on olla rase ja kuidas pikisilmi juba raseduse lõppu ja oma beebiga kohtumisest unistatakse. Minul on veel väike kõht.

9. raseduskuu raskused:

  • 35a7225fdb73fa092621b6092f75e125Magada saan ainult vasakul küljel ja seda tavalise ja imetamispadjast tehtud mäe otsas.
  • Voodist välja saamine on paras ukerdamine, sest kõhulihased on kõik kuskile külgedele “ära vajunud” (loe: neid ei ole). Öö jooksul juhtub seda tihti, sest on vaja ju WC-s käia 2-4x st iga 2-3h tagant. Pikemat maad kõndides tuleb kindlasti käia WC vahetult enne teele asumist ning tavaliselt ka sihtkohta kohale jõudes.

b0549ba27a41b82958d0fdd5f4ac9d38

  • Sokkide jalga panek ja asjade maast korjamine on tegevused, mida eelistan vältida. Ka pükste jalga panek on paras pusimine.
  • 9b353b2176bcc9d0e4fbcac1a04f8e14Ükspäev käisin Pelgulinna rasedate pallivõimlemises. Ohh.. see oli üllatavalt põnev! Ma ei kujutanud ette, et palli otsas on võimalik teha niivõrd erinevaid harjutusi. Tundsin, et olen rase, mis rase. Varasemalt oleksid need harjutused olnud ülilihtsad, aga suure kõhuga tundsin ennast tõeliselt kohmakalt. Elu paksuna on väga raske.
  • Isutab šokolaadi ja jäätise järele. Võiksin süüa hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult valge sokolaadi snickersit! Nämm!! Enesetunne on seejuures üpris hea, ent kaal muudkui tõuseb. Algkaaluga võrreldes olen juurde võtnud 17kg ehk siis hetkel kaalun 67kg. Viimasel naistearsti visiidil astusin kaalule ja polnud nõus, et naistearst märgiks kaarti selle kaalunumbri nagu seal nägin. 😀 Ju oli asi selles, et olin just väga palju söönud.
  • Viimased nädalal on igapäevaselt esinenud sünnituseks emakat ettevalmistavad Braxton-Hicksi kontraktsioonid (kõht tõmbub “kivikõvaks”). Õnneks oli mul eelneval nädalal viimased tööpäevad ja olen nüüd ametlikult raseduspuhkusel. Ebamugav oli töötada, kui kogu aeg kõht on nii pinges.
  • Raseduse ajal on huvitav see, et nagu ka varem kirjutasin, siis kehakarvad ÜLDSE ei kasva. Erandiks on naba ümber olevad karvad. 😀poils

Aeg kahekesi. Oma esimesel raseduspuhkuse nädalal oleme nautinud mehega kahekesi aega. Käinud mitmetes Tallinna põgenemistubades, kinos (Jurassic Park, Ocean 8), suvelavastusel (Öö magamistubades – väga soovitan!), Viimsi 18+ Spas jne. Ühesõnaga on mõnus puhkeaeg.

Rasedusaegne maksahaigus. Viimatine visiit oli mul naistearsti juurde, kuna märkasin, et mul selg sügeleb imelikult. Alguses arvasin, et see on allergia pesuvahenditele (ööbisime ühel nädalavahetusel Tartus VSpa hotellis), ent kui see sügelus ei möödunud, siis tundus see veider. Kuskilt lugesin, et raseduse puhul võib tegu olla beebile surmavalt lõppeda võiva ema maksahaigusega. Kirjutasin kohe ämmaemandale ja palusin, et ta telliks vastavad vereproovid – pidin nii kui nii minema andma igakuiseid vereproove. Tulemustest selgus, et mul oligi maksanäitajad kergelt tõusnud ning edasi teostas mu raseda jälgimist hoopis naistearst. See nädal käisingi ämmaemanda visiidi asemel naistearsti vastuvõtul. Jäin jälgimisele, mistõttu pean edaspidi iga nädal vereproove andma. Loodetavasti maksanäitajad ei halvene vahepeal, sest siis võib vaja olla ravi ja vastava haiguse ravimid on nii ema kui ka beebi organismile päris karmid.  Ühesõnaga loodan parimat.

Hea kogu asja juures oli see, et naistearst teostas loote ultraheli (viimati tehti seda mulle kui “tavarasedale” loote anatoomia hindamise käigus (20.nädalal) ja sain teada beebi umbkaudse kaalu – hetkel siis ca 2950g (420g siia, sinna). Beebi nägu kahjuks näha ei olnud, sest nagu tavaliselt oli ta kuklaga välismaailma poole. Beebi südametöö oli normis ja minu süda rahul. Minu üllatuseks oli beebi end võrreldes eelneva ämmaemanda visiidiga pööranud oma selgroo minu paremalt küljelt vasakule (beebi asenditest kirjutasin siin).

Veeren siis vaikselt pallina edasi.

 

 

 

Põgenemistoad – päris ja mängu (vol 2)

Põgenemistoad – päris

Viimasel ajal oleme käinud päris mitmes uues põgenemistoas, kuna beebi kõrvalt ei ole ehk lähikuudel võimalik tubadesse mingi aeg minna.

Külastasime Tallinna kesklinnas oleva firma InGame põgenemistubasid, mis meeldisid meile väga. Mõistatused olid eri tubades väga mitmekülgsed ning suur rõhk oli sobiva atmosfääri loomisel. Meeldivuse järjekorras eri toad:

  1. Harry ja viimane varikatk – esiteks olles Harry Potteri sarja suured austajad (käisime eelmine aasta ju ka Ameerikas Universal Studio pargis Harry Potteri maal – saab lugeda siit) meeldis meile väga see autentne õhustik, mis seal toas oli loodud. Erinevaid mõistatusi lahendades tekkis tõesti võlumaailma tunne, kuna ka mõistatused olid igati temaatilised ja läbimõeldud. Käisime seal toas teinegi kord, et ka meie väikesed õved saaksid põnevusest osa. Meie siis vajadusel juhendasime neid. Kindlasti üks mu Tallinna lemmiktubasid.

35812512_1902608856471640_2312611461060362240_o

  1. Muumia – samuti ülilahedalt tehtud tuba, seda nii mõistatuste kui ka keskkonna loomise poolest. Kellele siis ei meeldiks Egiptuse muumiatega seotud mõistatused? 😀 Mõistatused olid vaheldusrikkad ning loogilised. Igasse uude tuppa minnes muudkui ahhetasin, kui lahedalt oli kõik tehtud.
  2. Saag – nii nimetatud “õudukatuba”, kus ehmatamist tuli ette omajagu, minul rohkem kui Stenil. Kindlasti peab sinna tuppa minnes olema üks julge, kes on nõus oma käe panema igasugu pimedatesse “aukudesse” ning vajadusel teistest rühmaliikmetest eralduma. Veri, prussakad, naelad, süstlad – valmis peab olema hirmust võitu saama. Meie jaoks polnud mõistatused väga keerulised ning tegime sealt toast põgenemisel välja saamisel toa rekordi (1 vihje).
  3. Da Vinci saladus – see tuba on oma mõistatuste poolest üks raskemaid, kus oleme kunagi käinud. Teema oli selline nii ja naa. Kõik oli tehtud nii nagu ette võib kujutada, ent lihtsalt Da Vinci pole meie arvates nii põnev kui näiteks Harry Potteri või Muumia temaatika. Meile ei meeldinud planeetidega seotud ülesanded, kuna need olid meie arvates halvasti sõnastatud (eriti eesti keelsed) ning kuskil polnud ka paberit ja pliiatsit, et oleks võimalik oma peas asju korrastada.

35493927_1897553140310545_491680971213504512_o

 

Põgenemistoad – mängu

Minu üheks põgenemismängude lemmik sarjaks on “Unlock!”, millel ilmusid uued mängud, mida me ka esimesel võimalusel lahendama asusime.

Uueks osaks on “Unlock! Secret Adventures”, kus on kolm lugu:

  • “A Noside Story” – kurja teadlase fantaasiteemaline. Toredad mõistatused, pigem lihtne.
  • “Tombstone Express” – Westerni teemaline. Pigem keskmise raskusega. Minu lemmik.
  • “The Adventurers of Oz” – Võlur Oz-i teemaline. Väga keerulised mõistatused, tõesti väga raamidest välja mõtlemist nõudvad. See oli Steni kõigi aegade lemmik lugu.

Minu arvates olid need kolm mängu kõigist teistest Unlock! mängudest erinevad, kuna nõudsid täiesti uut moodi lähenemist mõistatuste lahendamisel. No näiteks “Tombstone Expressis” sai lisapunkte, kui leidsid õige mõrvari lisaks mõistatuste lahendamisele, ning võimalikke lõpptulemusi oli seetõttu mitu, samuti juhtusid teatud sündmused teatud lahendamisaja möödudes. Võlur Oz-i puhul pidi kasutama nii teadmisi muinasjutust (mina polnud selle muinasjutuga kursis, aga õnneks Sten oli), mänguga kaasas olevat maakaarti kui ka “võlupeeglit”, mis ajas meid täiesti segadusse. 😀

Lisaks avastas Sten, et on võimalik kodus välja printida ja lahendada “Unlock!” tasuta osasid. Need on lühikesed, aga toredad. Kindlasti on soovituslik printida heale paberile ja kvaliteetse värvigammaga, kuna muidu võivad osad peidetud numbrid jäädagi märkamata ja seetõttu ei saa edasi mängu lahendada. Vajalik on ka tasuta mobiiliappi “Unlock” alla laadimine. Tasuta osad (meeldivuse järjekorras):

  • Doo-Arann Dungeon (saab alla laadida siit: Doo-Arann Dungeon) – seiklus leidmaks hinnalist aaret ühest vangikoopast, võlu teemaline. Põnev.
  • Temple of Ra (saab alla laadida siit: Temple of Ra) – Egiptuse teemaline. Pigem rasked mõistatused.
  • Fifth Avenue (saab alla laadida siit: Fifth Avenue) – ülesandeks varastada Al Capone ajastul üks hinnaline ese. Veider temaatika, aga toredad mõistatused.
  • The Elite (saab alla laadida siit: http://www.spacecowboys.fr/unlock-demo) – põgenemine kasiinotoast? Veider temaatika, lihtsad mõistatused.

 

Põgenemistubade vol 1 – saab lugeda siit: Põgenemistoad – päris ja mängu.

Kas oled neid mänge proovinud? Kuidas meeldisid?