Rasedus -ja beebiraamatud

Olen inimene, kes väga hindab raamatuid, ning olles otsapidi tõmmatud beebimaailma oli mul ilmselgelt KOHE vaja ühte korralikku beebiootuse märkmikku, kuhu saaksin kogu oma raseduse talletada, sest kõik ununeb ju nii ruttu! Samuti vajasin raseduse ja kogu selle beebimaailma kohta infot, mida leidsin rasedusraamatutest ja ette mõeldes seiklesin ka beebi esimese eluaasta ülestähendamiseks mõeldud raamatute maailmas.

BEEBIOOTUSE MÄRKMIK

Võrreldes erinevaid märkmikke meeldis mulle enim just 9+1 Beebiootuse kalendermärkmik, kuna see on väga põhjalik. Esiteks on seal palju informatsiooni kehtivate hüvitiste kohta, igasugu infonumbrid, lehed kirjutamaks ämmaemanda visiitide kohta, trennipidamise arvestused, tabelid aitamaks planeerida lapsele vajalikke asju jpm. Lisaks on seal palju küsimusi, mistõttu olen neile vastates saanud nii üksi kui ka koos mehega järk-järgult mõelda raseduse ja lapsevanemaks saamise teemade peale. Kuna kohati on küsimused päris isiklikud, siis tõenäoliselt ei ole tegu raamatuga, mida kellelegi teisele peale enda või oma mehe lugeda annaksin. Pigem on see mõeldud mulle endale rasedusajast mälestuseks.

Tagantjärgi tarkusena, kui mul oleks plaan anda kunagi rasedusraamat oma lapsele, siis tõenäoliselt liiguksin etteantud küsimuste juurest tühjade lehtede suunas ja ostaksin raseduse alguses kaustiku, kuhu on mugav kirjutada, ning valmistaksin ise rasedusmärkmiku Pinterestist ideid ammutades. Esmarasedana on see muidugi keeruline ja vajab viitsimist.

Jälgiksin, kirjutaksin sinna:

  1. Sissekanne: kuidas rasedusest teada saamine, teistele rääkimine läks. Väike meie hetke elu kirjeldus.
  2. Esimesed beebiostud, riided jms
  3. Esimene ultraheli ja visiidi kirjeldus
  4. Ämmaemanda visiidid – mis sai tehtud, vereproovide jms tulemused
  5. Üldine tervis raseduse ajal, nt kaalutõus (nädalate/kuude või trimestrite kaupa), kõhu ümbermõõt; meeldetuletused, mida võib raseduse ajal süüa ja mida mitte
  6. Trenniplaan, nt millal ja kus trennis sai käidud, kui kaua treenisin, kuidas enesetunne trenni ajal/ pärast trenni
  7. Mida osta enne beebi tulekut, kategoriseerida, nt beebi toitmiseks vajaminev, mähkimiseks, riided, ravimid jne – kogus, kas on veel vaja ja kas juba olemas
  8. Finantside planeerimiseks ala, nt riigipoolsete toetuste ja emapuhkuse ajaline planeerimine
  9. Enesetunde jälgimine, igapäevaselt, nt kuidas tujud, isud, enesetunne jne
  10. Une jälgimine, nt kui pikalt on und, kas vahepeal üles ärkamised, unenäod kirja panna
  11. Beebinimede variandid
  12. Lemmik rasedusaegsed retseptid
  13. Sünnituskoti sisu
  14. Tähtajani lugemine
  15. Lemmik vanasõnad või ütlused vanem(ema või isa) olemise kohta
  16. Lasteaiad, sõimed
  17. Beebi suurus, võrdlused juurviljade/puuviljadega
  18. Isa mõtted

il_570xN.1419327710_655t4f1281064db7a33b2da37be0ed8784ea

Baby-trackers1Pregnancy-Spreads12

12105162_1684552101797317_1489795921_nBullet-Journal-for-Moms-Pregnancy-1

66de8058a496993a314fa3192f86d2bd

Copy-of-Copy-of-Copy-of-Sexual-Assault-is-Never-Funny-1

1524140445_67f368a7d4Lisaksin veel ilusaid kleepse ja kirjutaksin rasedusaegsetest mälestustest. Lisaksin iga nädala/kuu juurde oma pilte hetke isudest, kõhust.

f3407ffe6e3f0adff3f28f215f4408a8

20110924_0882

 

RASEDUSAEGSED RAAMATUD

Lisaks beebimärkmikule, kuhu oma mõtteid talletada, otsin nii poest kui laenutasin raamatukogust järgnevad rasedusraamatud (reastasin need meeldivuse järjekorras):

  1. Loomulik ehk aktiivsünnitus. Ülle Liivamäe. – põhjalikult käsitletud erinevaid rasedusaegse võimlemise harjutusi, sünnituspositsioone ja üldiselt sünnituse kulgu. Kohati häirib, et autor ei viita algallikatele, mistõttu on osa tekstist pigem arvamuslugu rasedusaegsest tervisest. 9985785940
  2. Punuloogia. Müüte murdev raamat rasedusest ja lapse imikueast uudishimulikele vanematele. Linda Geddes. – Hästi paljud raseduse alguses tekkinud küsimused said teaduslikus võtmes tänu sellele raamatule vastused. Raamat ongi koostatud küsimus-vastus põhimõttel, nt kas sündimata lapsed näevad unenägusid, mida teha, et mu tita terve öö rahulikult magaks jne.punuloogia-müüte-murdev-raamat-rasedusest-ja-lapse-imikueast-uudishimulikele-vanematele
  3. Nüüd ma tulen! Kristiina Uriko, Reet Raukas, Häli Mets, Kadi Liik. – Eesti arstide ja ämmaemandate poolt loodud sisutihe ja asjalik käsiraamat, mida loeks uuesti, kuna seal juttu ka beebi ja väikelapse arengust.jrjest010909_214
  4. Püha taevas, Sa oled rase! Mariann Kaasik. – Humoorikas läbilõige rasedusest, kuhu oli lisatud ka kasulikku infot. Sai väga palju naerda. Lugesin kahe õhtuga raamatu läbi.püha-taevas-sa-oled-rase
  5. Loomuliku sünnituse teejuht. Ina May Gaskin. – Kuigi seda raamatut peab lugema väga kriitilise pilguga, kuna paljud sünnituslood pärinevad minu ema sündimise ajast ning ilmselgelt on hetkel haiglate sünnitusosakondade sünnivõtetes palju muutunud, siis raamatu teine osa on tõeliselt inspireeriv ja tekitab loomuliku sünnituse suhtes hea tunde. Inspireerib sünnitusel oma sisetunnet usaldama. 9789949554942
  6. Rasedus. Dr. Anne Deans. – Sarnane raamatule “Nüüd ma tulen!”, ent sisaldab vaid raseduse ja sünnitusega seotut. Rohkem pilte.rasedus
  7. Me saame lapse! Dorling Kindersley. – Minu jaoks on sealne info liiga pindmine, kuna eelistan mind huvitava teemaga rohkem süvitsi minekut. Samas kõik, mis on raamatus olemas, on silmale meeldiv ja asjalik.9789985033012_jpg
  8. Sünnitus instinktide toel.  Kuidas kuulata oma sisemist häält. Val Clarke. – Minu jaoks liiga lihtsalt kirjutatud või vähemalt tekitas see tunde, et seal oli vähe uut infot. Raamatus “Loomuliku sünnituse teejuht” oli minu jaoks rohkem avastamist. Samas pildid olid ilusad ja mõni peatükk väga huvitav lugemine.sünnitus-instinktide-toel
  9. Sportliku ema käsiraamat. Toitumine ja trenn raseduse ajal ja pärast sünnitust. Anneli Päivänsara. – Kuigi seal oli kõik, mida pealkirigi lubab koos rohkete illustratsioonidega, siis natuke kuivalt oli kõik kirjutatud. sportliku-ema-kasiraamatkaastrykk300var2

BEEBIRAAMATUD

Väga suureks dilemmaks oli minu jaoks milline võiks olla beebiraamat, kuhu hakkan märkima kõike põnevat, mis beebi arengus ette tuleb. Nimelt häiris mind, et nii mõnegi raamatu puhul on mitmed leheküljed pühendatud teemadele, mis pole aktuaalsed, nt ristsed, või on enamasti tühjad lehed, kuhu tuleb ise mõelda, mida tahaksid kirjutada, või on lihtsalt tobedad ja/või vähe küsimusi. Esimese lapse puhul ei tea ma mida võiks kirjutada, mistõttu on hea, kui mingisugusedki ideed on ette antud.

Käisid korduvalt raamatupoodides eri raamatuid uurimas. Otsisin ka internetist isetegijaid. Mulle jäid eelkõige silma kolm raamatut, mis kõik on mingis mõttes kõige paremad. Neis on imeilusad illustratsioonid, põnevad ja loogiliselt järjestatud küsimused ning piisavalt ruumi kirjutada.

Lõpuks oli minu top 3 selline:

1.koht: Lapse esimene aasta

IMG_7477

Positiivne eripära: rohkelt küsimusi, põhjalikult just esimene elukuu, mis jaotatud nädalateks, ilusad värvilised mustritega lehed, palju lehekülgi (80tk), iga kuu alguses on lühidalt kirjutatud sellest, mis ees ootab (nt kas hakkavad tulema hambad, mida beebi selleks ajaks juba tõenäoliselt oskab jne) ja antud ka eakohased mängusoovitused

Negatiivne: pole jäetud eriti ruumi iga kuu kohta piltide lisamiseks, samas kui beebil nii kui nii pildialbum, siis ehk ei sega.

IMG_7767

IMG_7769

IMG_7768

 

2. koht: Samm sammult suuremaks

Positiivne eripära: lihtsuses peitub võlu – parajalt nii küsimusi kui ka ruumi ise mõtlemiseks

Negatiivne: vähe lehekülgi (44tk), samas kõik oluline on olemas; põhjalikuks kirjutamiseks siiski vähe ruumi; pole kasvamistabelit, kuhu oleks hea ülevaatlik muutusi kujutada

30592273_2060306230916512_7461786677799813120_n33059693_583676775336048_716488772190994432_n

32959166_583676868669372_453179394018508800_n32954343_583676835336042_5863545272973393920_n

3. koht: Minu esimene raamat. Beebiraamat.  Raamatu kaas on tagasihoidliku välimusega, ent sisulehtede pildid on väga ilusad. Raamatu sisuga saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/minuesimeneraamat/

19620231_1094862960646730_2997356836561253941_oPositiivne eripära: mõeldud kauemaks kui vaid üks eluaasta (kuni 7.a), juuste talletamiseks väike ümbrikuke, enim ruumi vabalt kirjutada, palju lehekülgi

Negatiivne: peab endal olema ideid, millest kirjutada, nt ruum jäetud 1.-12.elukuu kohta ja edasi kuni 7.eluaastani lühikokkuvõtete tegemiseks (ruumi ca 1/3 lehekülge iga sünnipäeva kohta)

 

 

Kuidas oled talletanud oma beebiootust? Milline rasedusaegne raamat on Sind enim mõjutanud? Mis on Sinu arvates ühe hea beebiraamatu omaduseks?

 

Advertisements

Tere kauaoodatud III trimester!

LÕPUKS ometi on käes 28.rasedusnädal, mis vastab raseduse kolmanda trimestri algusele. II trimestri lõpp (23.-27.rasedusnädal ehk 6.raseduskuu) on möödunud minu arvates palju kiiremini kui kogu see raseduse algus. Käisime Jaapanis reisil, jätkasime perekooli loengutes käimist ning valmistasime kodu ette beebi tulekuks – alates beebitoast kuni beebile vajamineva soetamisega. Samuti tundub kõhu kasvades beebi olemasolu aina reaalsem ning soov selle puksiva tegelasega kohtuda iga päevaga aina suurem.

Jõudes III trimestrisse on vaikselt hakanud mu pähe tulema sünnituse mõtted.

  • Esiteks seetõttu, et olen paar korda tundnud Braxton Hicksi kontraktsioone, mis väidetavalt võivad ilmneda alates 26. rasedusnädalast ning valmistada sedasi emakat ette sünnituseks. Põhimõtteliselt on selline tunne nagu kõht muutuks  “kõvaks”. Valus ei ole, ent kõhus on selline imelik pinges tunne nagu kõhunahk oleks liiga pingul ning siis paari(kümne) minuti pärast on kõht jälle “pehme”.
  • Teiseks märguandeks, et sünnitus pole teab, mis kaugel, on asjaolu, et ka beebi võtab aina enam sünnituseks sobivat positsiooni. Viimasel ämmaemanda visiidil pärast beebi südametöö kuulamist, emakapõhja kõrguse mõõtmist ning korras olevate vere-ja uriiniproovide tulemuste teatamist, uurisin ämmaemandalt, kas oleks võimalik teada saada, kuidas pidi see beebi seal paikneb, sest esiteks on ju põnev teada, mis kehaosaga ta neid erinevaid mükse teeb, ning teiseks ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada, kuidas saab ca 37cm pikkune väike inimene niivõrd väiksesse kõhtu ära mahtuda. Ultraheliga uurides selgus, et beebi on keras nagu ussike –  pea ja varbad peaaegu et koos ning juba on ta võtnud sisse ka turvaliseima sündimise positsiooni ehk siis pea seisu (juhtub enamasti 26-30.rasedusnädalal ning tähendab, et beebi pea on allpool ja pepu ja jalad ülevalpool).
  • Kolmandaks meenutajaks saabus mul ühel ööl arusaamine, et sünnitus võib-olla valus. Nimelt lõi mul ühel ööl säärde ülitugev lihaskramp ja see valu oli nii talumatu, et karjatamise asemel tuli vaid paar pisarat. Hommikul ärgates olin öisest valust nii šokis. Esmarasedana pole ju tegelikult üldse aimu, mis sünnitusel ees ootab. Eks ikka olen lugenud ja kuulnud sünnituslugusid ning saanud aimu, et ega see sünnitus kerge pole, ent kui see peaks olema sama valus, kui oli see lihaskramp, siis ma ei tea, mis minust sünnitusel saab. Ühesõnaga tegin hommiku saabudes otsuse, et pean leidma sünnitusvaluga toime tulekuks mingisuguse mooduse. Füüsiliseks ettevalmistuseks registreerisin end rasedate joogasse ning vaimseks ettevalmistuseks hüpnosünnituse kursusele. Samuti võtsin ühendust ja kohtusin individuaalse ämmaemandaga (kirjutasin sellest siin: https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/05/09/individuaalne-ammaemand/). Loodetavasti on neist sünnitusel abi.

Kuigi füüsiliselt pole ma viimase 23.-27.rasedusnädalal enda arvates väga palju muutunud,  kui siis see, et mul pole enam naba, siis võõraste silmis olen vist küll raseda mõõdud võtnud. Kui eelmisel raseduskuul (ehk siis 5.raseduskuu) märkasid ja küsisid mu suureneva kõhu kohta vaid naissoost patsiendid, siis nüüd on ka mehed ja lapspatsiendid märganud, et arst on muutumises. Nii mõnigi lapspatsient on elukogenud näoga mulle kuulutanud, et tema teab, et minul kasvab kõhus beebi. Lisaks pole möödunud viimasel kuul ühtegi trenni, kus trenni alguses ei tuleks treener jagama soovitusi või trenni ajal ei annaks mulle eriharjutusi.

Olen väga uhke, et olen suutnud 4 kuud 3 korda nädalas Myfitnessis trennides käia (va eelmine nädal, kuna Stenil operatsiooni tõttu füüsilise koormuse piirang ning üksinda trennis käia on igav), mis peaks andma välja soovitusliku 150 minutit nädalas kehalise koormuse. Usun, et järjepidev trenn on hoidnud mind seljavalude tekkest. Lisaks olen teadlikult proovinud ka kõhu suurenedes jälgida oma rühti, et ikka hoiaksin “selga tugevana” ning ei laseks suureneval kõhul selga nõgusaks muuta. Kõikidel kõhufotodel olen ka alati püüdnud kõhu võimalikult sisse tõmmata. Trennidest olen valinud kord nädalas nn rohelise ehk rahuliku venituse tunni (nt. Pilates, Yoga) ning kaks korda nädalas käinud enamasti nn mustades ehk jõudu vajavates trennides (nt Barre, Brazil Butt Lift). Pean tõdema, et mida nädal edasi, seda raskemaks muutub trenni tegemine: hingeldus tuleb kergesti (rasedana peab pulss olema sellises vahemikus, et säiliks võime rääkida) ning venitustrennides jääb paljusid harjutusi tehes kõht ette, mistõttu pean olema harjutustega loominguline. Viimasel ajal oleme keskklinnast koju minnes eelistanud 1,5km pikkust koduteed läbida pigem jalutades kui ühistransporti kasutades, mis läheb minu jaoks “kirja” füüsilise pingutusena. Tunnen, et lähedal pole ka aeg, kus füüsilise saavutusena hindan hommikust sokkide või keerulisemate jalanõude jalga panekut.

Parimaks füüsiliseks muutuseks võib pidada seda, et mu kehal olevate karvade kasv on peatunud. Kui varem pidin ennast 1-2 korda nädalas raseerima, siis nüüd kasvavad karvad kehale ikka mega aeglaselt. Tore on kogu aeg sile olla.

Emotsionaalselt pole ilmnenud ei varasemate ega ka nüüdsete rasedusnädalate jooksul muutusi (mees kinnitas, et nii see on). Olen olnud selline rahulik inimene nagu tavaliselt. Ei ole olnud perioode, kus päevad läbi nutaksin, vihkaksin oma meest, kodus taldrikud lendaksid või sõimaksin töö juures assistente. Võib-olla olen sellisteks emotsionaalseteks käitumisteks liiga ratsionaalne inimene.

Küll olen viimasel kuul muretsenud tunduvalt rohkem kui kogu eelneva raseduse ajal. Näiteks oli minu jaoks ahastavalt keeruline läbi mõelda, mida beebile oleks MINU arvates vajalik soetada (mis suuruses riided ja kui palju + iga firma riided veel natuke eri mõõtu; mis apteegi tarbed; mis on vajalik mähkimiseks sh kui on vaja mähkida väljaspool kodu; millega last transportida – kandelina vs kandekott, beebiasjade kandekott, turvahäll, vanker ja kõiksugu tekikesed, mis omakorda sinna panna; milline vettpidav voodipesu enda ja beebivoodisse; milline tegelustekk, beebikiik või beebiraamat valida jpm). Samuti pidin läbi mõtlema, mida ka endale pärast sünnitust vajaksin (kas imetamispadi on vajalik; millised rinnapadjad; mugavad imetamisriided; sünnitamisjärgsed aluspüksid ja kõhtu toetavad tugipüksid valida jpm). Lisandusid ka küsimused, kui palju vanu asju saame oma õvedelt, kas soetame ka midagi järelturult ostes ning mis asjad peame ise poode läbi käies juurde hankima. Loomulikult võib öelda, et ahh.. pole sel beebil alguses peale paari riidehilbu ja sooja emapiima midagi vaja, küll katsikuteks kõik vajaminev tuuakse, või alati saab ju beebi saabudes vajamineva osta. Tõenäoliselt nii see on, ent sedasi hoo pealt tegutsedes ei ole aega põhjalikult asja kohta uurida ning minu jaoks on väga tähtis, et asi oleks kvaliteetne ning ka silmale ilus. Nüüdseks on mu hinges juba peaaegu rahu, sest vajaminevatest asjadest olevas nimekirjas on enamik juba soetatud.  Mõned asjad veel ja saan rahulikult puhkusele.

Tööl plaanin käia olenevalt kliinikust veel 1-1,5 kuud ehk siis kuni 34.-36. rasedusnädalani. Olen teinud oma tööpäevi alates 26. rasedusnädalast 1-2h võrra lühemaks ehk siis nüüd töötan enamasti 6-7h päevas. Kuigi arvestades seda, kui palju on tööd ja kui pikad järjekorrad, siis on küll tunne, et võiks ikkagi rohkem töötada. Enesetunne on ju hea ja jaksu on ka. Eks paistab, sest õnneks saan tänu suurepärastele ülemustele ja vastutulelikele õdedele oma graafikut ise sättida. Samas kui ilmad on ikka ilusad nagu viimasel ajal on olnud, siis on kahju olla vaid toas.

Rasedusvaevustest on II trimestri lõpp olnud üpris hea aeg. Söögisisu on peaaegu jälle selline nagu enne rasedust (va. vastumeelsus viinerite, vorstide vastu) ning tunnen, et taas kord tekib mõistliku koguse toitu ära süües täiskõhu tunne. Samas on olnud ka veidrad hetki, näiteks ühel laupäeva hommikul ärkasin kell viis tohutu näljatunde peale üles ja tundsin, et pean saama pannkooke. Ilmselgelt meie külmakapis olevad toidud mulle sel hetkel ei sobinud. Selgus, et meil pole kodus piima, mistõttu sõitsin autoga Circle K-sse, ostsin tee peale söömiseks ühe Kabanossi ning kodus valmistasin soolased ja magusad pannkoogid, mida samuti isuga sõin. Endale üllatuslikult olen raseduse ajal olnud üldiselt oma elu kõige tervislikuma toitumisega – nii palju erinevaid salateid, kala ja puuvilju ning nii vähe pastat (umbes 6 pastarooga 6 kuu raseduskuu jooksul, varem sõin 3 pastat nädalas).

Mis veel. No öösiti 1-3 korda ning lugematud korrad päeva jooksul WC-s käimisega olen juba täiesti harjunud. Nii kui hakkan liikuma natuke pikemat maad, siis tekib peagi WC häda. Mul on kahtlus, et emakas surub mul sinna kuskile põie peale. Ei oska enam sellest ajast unistadagi, kui käisin põit tühjendamas vaid 3-4 korda päeva jooksul. Kuskil seal 26.-27.rasedusnädalal oli mul kõht kinni, ent selle probleemi lahendas mustikate söömine. Igaks juhuks mustikatega ka jätkan, sest need on nii suured ja maitsvad. 🙂

Olen nüüdseks rasedusega juurde võtnud ca 12kg, ent ma ei tunne ennast väga suurena, sest esiteks on mu jalad ja käed endiselt kõhnad ning teiseks on mu kõht täpselt sellise suurusega, et ei sega mu elu. Astudes kaalule suurenes I ja II trimestri alguses mul kaal meeletu kiirusega, iga kord kui astusin kaalule vaatas sealt vastu uus number, ent nüüd, II trimestri lõpus, on kaalutõus märgatavalt aeglustunud. Kui II trimestri alguses suurenes mu kõht peamiselt ettesuunas (10cm) ja pidin riidekapis suured ümberkorraldused tegema, siis II trimestri lõpupoole on kõht suurenenud peamiselt ülessuunas (ette vaid 2cm). Kuna emakas surub aina enam maole, on hetkel minu peamiseks rasedusvaevuseks kõrvetised ehk siis “tore” olukord rasedatel, kui happeline maosisu tungib mööda söögitoru üles ja tekitab valus-ebameeldiva kõrvetustunde rinnaku piirkonnas. Põhjuseks ikka rasedushormoonid, mis lõdvendavad mao-söögitoru luku mehhanismi. Enamasti on kõige kehvem just õhtuti magama minnes, kui on aeg pikali heita, mistõttu olen leevendust leidnud piima joomisest ning tavalise-ja imetamispadja otsas magamisest.

Nagu varasemalt kirjutasin, oli ämmaemand mu rasedusaegse kaalutõusu pärast mures ning suunas mind glükoositestile kahtlustades rasedusdiabeeti. Märkusena lisan, et endiselt lähtudes kehamassiindeksi järgi normaalsest rasedusaegsest kaalutõusust on mul kõik normikohane, AGA lugedes, et Ameerikas kõik rasedad teevad seda testi poolkohustuslikus korras, seadsingi ühiskonna survel ühel 26.rasedusnädala varahommikul mehe toetusel sammud ITK-sse vereproove andma. Test on siis selline, et kõigepealt tuleb olla minimaalselt 8h söömata ja joomata, siis alates kella 7.30-st saab ITK-s minna andma oma esimest vereproovi  ehk siis paastusuhkru näitu. Seejärel tuleb 5 minuti jooksul ära juua apteegist kaasa ostetud siirupijook (valikus oli sidrun ja apelsin, valisin esimese lootuses, et see pole nii magus nagu räägitakse) ning anda täpselt 1h ja 2h möödudes vereproovid. Kusjuures sellel ajal ei tohi ei ringi liikuda ega ka midagi juua, rääkimata söömisest. Tuleb lihtsalt istuda.

Õnneks oli selliseks kahe tunniseks ootamiseks ITK-s ette nähtud eraldi tugitoolidega ruum, kus oli kella üheksa ajal kohale jõudes silmapiiril näha mitmeid teisigi verd andvaid rasedaid, ent kellelgi teisel meest kaasas ei olnud. Olin hoidnud seda spetsiaalset glükoosijooki eelnevalt külmkapis, mis tegi ebameeldivalt magusa joogi joomise tühjale kõhule talutavaks. Meil oli hea plaan sisustada see 2h üksteisega lauamänge mängides, ent täpselt pärast 35 minutit joogi joomist tundsin, kuidas see kurjakuulutav jook hakkas äkkrünnakut tehes üles tulema. Kiirendasin ehmunult samme WC suunas ning jõudsin napilt WC potini, kui suur osa glükoosilahuse sisust kahe sekundiga välja tuli. Mul polnud aega isegi enda järel WC ust sulgeda ning kui sealne ainus WC oleks olnud hõivatud, siis oleksin tõenäoliselt kogu glükoosijoogi asetanud otse registratuurilaua kõrvale. Sellisest rünnakust ehmununa mõtlesin, et ehk ikka kõik ei tulnud välja, ent vaevalt olin seda jõudnud mõelda, kui viimnegi glükoosijoogi raas jooksis kraanikaussi. See tähendas minu jaoks seda, et glükoositesti tegemisega ma jätkata ei saanud. Hiljem foorumites asja uurides selgus tõsiasi, et nii mõnigi on proovinud küll erimaitselisi jooke ja küll söönud ootamise ajal arsti soovitusel sidrunit, ent ikka kuskil 30-40 minuti möödudes on kogu jook välja tulnud. Ju ma söön ikka liiga vähe magusat, et organism sellise reaktsiooniga magusale reageerib. Ämmaemanda visiidil selgus aga, et glükoositesti jaoks võetud esimene vereproov, nii nimetatud tühja kõhu oma, oli korras, nüüdne kaalutõus on olnud väiksem kui varem ning uuesti glükoositestile ta mind ei saada.

Käisime ka Eestis esimest korda toimunud lapseootel emadele mõeldud messil: “Jess, beebi tuleb”. Seal olid oma infot jagamas nii Eesti suuremad sünnitusmajad kui ka mitmed beebimaailmaga seotud firmad alates rasedate riietest kuni beebifotograafide ja  igasugu beebiga seotud ökotoodeteni. Kuna enamik beebiga seotud asju on meil juba varutud, siis pakkus mulle enim huvi oma ala spetsialistide poolt tehtud 30 minuti pikkuseid loengud. Kuulasime loenguid:

  • hüpnosünnitusest (räägiti sellest, kui suur roll on valu korral mõttel ja eelkõige hirmudel),
  • väikelaste esmaabist (keeva veega potisang tuleb keerata lapse käeulatusest eemale seina suunas ning mürgituste korral söetablette anda rohkelt),
  • rasedusaegsest kehalisest koormusest ja sünnitusjärgsest taastumisest (raseduse ajal treenimine on ülivajalik, sünnitusjärgselt trenni teha mitte enne 6 nädalat),
  • kuidas lapsest aru saada esimestel elukuudel (räägiti beebi eneseväljendusest ja vajadustest, nutule reageerimisest),
  • seksuaalsest aktiivsusest raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil  (kõik on lubatud, naine taastub pärast sünnitust umbes 4-6 nädalat) ning
  • beebi lähedusvajadusest ja lapsekandmisest (idee sellest, et sünnitusjärgsed 3 kuud on nimetusega 4.trimester ehk siis beebi vajab suurt lähedust emaga, kandelina sidumise demonstratsioon)

Väga meeldis mulle võimalus proovida kandekotte ja-linasid, mis aitas mul jõuda otsusele kumma võiks soetada. Kuigi alguses hästi pelgasin kandelina, et äkki see sidumine on keeruline või beebi on kuidagi lõdvalt seal sees, siis tegelikult läks sidumine üllatavalt ruttu ja lina oli hästi mõnusa tugevusega täpselt ümber minu ja nukubeebi keha. Ühesõnaga hästi tore üritus oli. Tellisin endale kandelina ära ning kavatsen seda kasutama hakata juba beebi esimestel elupäevadel.

Kõlab uskumatuna, aga hiljemalt kolme kuu pärast peakski meie beebi juba sündinud olema. Ootusärevus aina kasvab!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Individuaalne ämmaemand

Arusaamine, et soovin oma sünnitusele individuaalset ämmaemandat jõudis minuni perekooli loenguid kuulates, kus nähes erinevaid ämmaemandaid tõdesin, et minu jaoks niivõrd tähtsal hetkel nagu seda on esimene sünnitus, peaks minu kõrval olema ämmaemand, kes on inimene, kellega tunnen seda “klappi” või kellega mingisugused arusaamised ühtivad. Loomulikult on kõik ämmaemandad nagu inimesed ikka, kellegi jaoks just need kõige paremad, aga ikka on ju seda tunnet, kus mõne inimesega tunned kohe sellist “klappi” ja mõnega on samale lainele jõudmine tõsine pingutus. Võõra inimesega ühele lainele jõudmine on küll viimane asi, millega tahan oma sünnitusel tegeleda, eriti kui neid inimesi juhtub ühe sünnituse jooksul olema veel mitu.

Lisaks sellele näen individuaalse ämmaemanda eelisena veel ka seda, et ta on mu rasedusega kursis ning ongi ainult minu päralt. Kuna juuli ja august on sünnitusmajade sünnitabeleid vaadates aasta lõikes kõike “popimad” sünnitamise kuud, siis mõte sellest, et pean üheksa teise naisega jagama kahte või kolme ämmaemandat, hirmu külvav. Kindlasti on Sten mulle sünnituseks hädavajalikult suureks abiks, aga alati käepärast olev kogemustega professionaali nõu on minu arvates ikkagi hindamatu väärtusega.

Enne kohtumist enda poolt valitud individuaalse ämmaemandaga üritasin siis mõelda, et mis mu soovid sünnituseks ja ämmaemandale oleksid. Ainukesed asjad, mis olen mõelnud on see, et 1) kell võiks seinal olla kaetud või üldse maha võetud, sest see aja jälgimine tundub olevat stressi tekitav faktor; 2) võiks olla võimalikult kaua kodus, et ei peaks ilma meheta sünnituseelses osakonnas olema, mis tundub üks eriti masendav koht; 3) kui võimalik, siis mitte sünnitada selili olles, kuna see asend tundub kohutav viis lapse välja pressimiseks. Seega mingisuguseid kindlaid sünnitusplaani kriteeriumi, näiteks ei taha epiduraali või ei taha keisrilõiget, ei suutnud ma esmasünnitajana isegi pärast pingsat mõtlemist kirja panna. Loomulikult oleks super, kui saaks ilma valuvaigistiteta loomuliku ja ilusa sünnituse, ent usun, et sünnitus on olukord, kus tuleb olla valmis kõigeks.

Otsus, keda ämmaemandaks valida, oli keeruline, nagu ikka ühe tähtsa valiku puhul. Kuna olen otsustanud sünnitada ITK-s, siis valikus olid minu jaoks seal seda teenust pakkuvad ämmaemandad. ITK-s on individuaalse ämmaemanda hind 350 eurot. Lugesin sünnitajate arvustusi erinevate ämmaemandate kohta koostades enim kõlanud nimedest nimekirja ning seejärel uurisin, kes neist on aasta ämmaemandaks autasustatud või keda ämmaemandana tunnustatud. Üheks meeldejäänud nimeks osutus ämmaemand Minni-Triin Kasemets, kes oli pälvinud kiidusõnu väga erinevate inimeste pilgu alt läbi käies (pered, kolleegid, üliõpilased). Põnev blogi oma Ghanas veedetud vabatahtlikule ämmaemanda tööle tekitas mõtte, et ehk ta armastab oma tööd.

Valitud ämmaemandaga eile (minu 28.rasedusnädalal) kohtudes vastas see tõele – kirg oma töö vastu oli igati tuntav. Seda hirmu ei pea ma tundma, et ta tööst väsinud oleks, kuna minu sünnitustähtaja paiku tuleb ta just puhkuselt. Peaasi, et beebi liiga vara ei mõtleks tulla, aga esmasünnitajana oleks see vist pigem ebatavaline. Ta tutvus mu rasedapäevikus oleva infoga ning tegi minu õnneks kogu suurema rääkimise: millal ta on kuupäevaliselt vaba; mis juhtub, kui ta ei saa mingil põhjusel tulla; kuidas teda rasedusega kursis hoida; mis on sünnituse alguses normaalne; millal temaga ühendust võtta ja kuidas tulla haiglas otse sünnitustuppa (ehk siis sünnitusel ei vaata mind läbi keegi teine peale tema, isegi sinna sünnitajate vastuvõtutuppa ei pea minema); kuidas vältida suvisel ajal kõhubeebi liiga suureks söötmist (jälgima, et maasikate/mustikate/arbuusi söömisega suvel üle ei pingutaks – kusjuures mu suvine plaan oligi päevad läbi vaid maasikatest elada); mis kõik on normaalne raseduse lõppjärgus ning sünnituse käigus jne. Mõjus inimesena hästi positiivse, vahetu ja julgustavana.

Eks siis pärast sünnitust paistab, kas individuaalne ämmaemand oli vajalik või mitte. 🙂

 

 

 

 

 

Põgenemistoad – päris toad ja mängu

Põgenemistoad reaalse toana kui ka kodus “lauamänguna” on üks põnev meelelahutus, mida oma kaaslase, lähedaste, sõprade ja/või kolleegidega mängida. Millegi pärast olin alguses just põgenemistoa lauamängude suhtes skeptiline, et kas need ikka on nii põnevad ja annavad samasuguse tunde nagu päris põgenemistoas olles, aga eksisin täielikult. Need annavad hoopis teistsuguse põneva tunde ja on väga meelelahutuslikud!

Oleme mehega mänguhimuliste inimestena suured põgenemistubade fännid, kuna meile meeldib mõistatuste lahendamine, põnevad süzeed ja alati rõõm taas kord avastamisest, kui hästi me üksteist koostööd vajavates situatsioonides täiendame. Väga sageli on nii, et osa lahendusest mõtlen välja mina, osa Sten ja liites meie kaks poolt, jõuamegi koos vastusele, milleni üksinda kumbki pool poleks jõudnud. Välja arvatud morsekoodid, millest mina midagi ei jaga. Ka kolleegide või sõpradega põgenemistoas olles on mulle hästi meeldinud see avastamisrõõm, mis tekib, kui näed oma kaaslast jõudmast eriti keerulise mõistatuse lahenduseni – selline hästi positiivne respekti tunne peaaegu nagu oleks ise selle lahenduseni jõudnud. 🙂

Kahepeale oleme mehega külastanud ligi 30 reaalse põgenemistoa, millest 20 on asunud Tallinnas ning teised Maltal, Austraalias, Lätis, Ameerikas ja Jaapanis. Lauamänguna oleme mänginud samuti üle 30 põgenemistoa. Nii veider kui see ka ei tundu, siis iga päris kui ka mängu tuba on suutnud meid oma mõistatustega üllatada.

Hind? Üldjuhul saab ühte põgenemistoa mängu mängida ühe korra, sest järgmisel korral lihtsalt juba tead, mis olid mõistatuste lahendamise vastused ning puudub üllatusmoment. Olenemata mängijate arvust jäävad päris põgenemistoad enamasti sinna 45-60 euro kanti ning mängu põgenemistoad 5-55 euro kanti. Lauamänguna põgenemistoa puhul peab sageli mängu käigus osa esemetest ära lõhkuma või paberitele joonistama, mistõttu pole enamasti võimalik ühte mängu mitu korda mängida.

Ilmselgelt, mida rohkem on mängijaid, seda odavam kokkuvõttes hind tuleb, AGA eriti lauamängu põgenemistubade puhul on parim lahendada mõistatusi kahekesi, sest sageli on mõistatus paberil kirjas ja läheks väga keeruliseks, kui tuleks seda lehte mitme osaleja vahel üksteisele edasi-tagasi ulatada. Päris põgenemistubade puhul on samuti enamasti parim kahekesi mõistatusi lahendada, kuna rohkemate osalejatega võib tekkida olukordi, kus mõnel liikmel polegi nagu midagi teha ning tekib selline kõrvalseisja tunne ja sageli ei saa “täit” elamust. Loomulikult on tubasid, kus piirarv ongi 3 või 4 ning siis on tõesti iga liige hädavajalik, aga selliseid tubasid on Tallinnas pigem vähe.

 

Reaalse toana.

Üldiselt on kõik Tallinnas käidud põgenemistoad mulle meeldinud, ent üpris hästi on võimalik eristada eri firmade “käekirja” tubade tegemisel. Lemmikuks ongi osutunud just need toad, mis on jätnud kõige tugevama emotsiooni, olgu selleks, siis üllatus, hirm , põnevus või mõistatuste võime end täielikult loosse kaasa tõmmata.

Minu top 5 Tallinna põgenemistoad:

  1. Baker Street 221B (firmalt Claustrophobia) on mu kõigi aegade lemmik Tallinna põgenemistuba, sest seal olid nii üllatavad mõistatused ja lahenduste mehhanismid (ei olnud lihtsalt otsi võti sellele lukule) ja tundsin ennast põneva loo tõttu tõelise detektiivina. Claustrophobia tubadele on iseloomulik: pole tavapäraseid lukke, alati tekib tunne, et toa loomisel on nii mõistatustesse kui ka üldse mehhanismidesse kõvasti investeeritud nii raha kui ka aega, toas pole liigseid asju, mis ajaksid segadusse. Olen käinud veel ka Gravity, Psühhiaatrihaigla ja Tormise ookeani tubades, millest viimane on mul samuti üheks lemmiktoaks, ent kuna seal aega on vähe ja mõistatused keerulised, siis sinna on mõistlik minna mitmekesi.

    329a63f225c168c27
    Baker Street 221B põgenemistuba
  2. Shambala (firmalt Imaginaris) võlus mind sarnaselt Claustrophobia firmalegi oma üllatavate võti-luku mehhanismidega (võiks ju arvata, et pärast ca 30 tuba olen juba suhteliselt kõike näinud, aga ei!) ning müstiliselt põneva atmosfääri tõttu. Selle firma toad on meil viimase aja üks parimaid leide. Käisime ka Suu toas, mis oli tõesti hirmus, ent oma mõistatuste, muusika kui ka dekoratsioonide ja loo ühtesulanduvuse poolest väga lahedalt tehtud.

    11-359-of-368-741x526
    Shambala põgenemistuba
  3. Töövestlus (firmalt Affect Laboratories) on olnud minu jaoks kõigi aegade hirmsaim põgenemistuba, kuna seal tekib väga reaalne ohutunne, vähemalt mul tekkis. Mõistatused on pigem keerulised ning sinna tuppa ei saagi minna vähem kui kolme inimesega, sest osalejad eraldatakse üksteisest ning siis on iga liige ülioluline. Seal toas üllatasid mind paljud asjad: esiteks lugu ise ja loo püant, teiseks huvitavalt tehtud mõistatused ning kolmandaks see, kuivõrd oli toa ehitamisel vaeva nähtud. 
  4. Hullu Doktori tuba (firmalt Exitroom) võlus mind oma põneva süžeega, kus sarnaselt Baker Street 221B Sherlock Holmsi loole pidi kahtlusaluste seast süüdlase mõistatama vihjete järgi, mis on minu jaoks alati põnevam kui lihtsalt tuba, kust peab ebamäärasel põhjusel põgenema. Exitroomile on iseloomulik, et hästi suur rõhk on teemakohase õhustiku loomisel ning lukud avanevad enamasti võtme või numbrikombinatsiooniga. Raskeks teeb mõistatamise mittevajalike toas olevate esemete rohkus ning miinusküljeks on mõnikord vajalik lahenduse leidmiseks kogu tuba läbi kompida või raamatud läbi lapata. Olen käinud Exitroomi tubadest veel Dracula, Protseduuride, KGB ja Pehmes toas. Ära märkimist väärib kindlasti Protseduuride tuba oma verise ja samas meditsiinilise õhustiku tõttu – see on kindlasti meeldejääv.
  5. Verine pulm (firmalt Escape Room Factory) ühe mu lemmikuna pole päris põgenemistuba vaid pigem teatraalne põnevusmäng. Seal pole otseselt mõistatusi ning kogu mängu juhivad päris näitlejad. Kindlasti on vaja tavapärasest rohkem julgust, kuna kohati oli ikka päris hirmus mööda pimedaid käike teed otsida samal ajal kui keegi näitleja pimedusest Sind ehmatab või Sinust kinni haarab. Hea, et olime neljakesi, sest siis oli lootus, et ehk kogu aeg ise ei ehmata. Näitlejate poolt etendatud lugu ja kogu see elamus kokku olid vägagi meeldejäävad, mistõttu ka koht minu top 5-s! Varem oli sellel firmal palju tubasid, millest sai külastatud nii Vanglast põgenemise, Muumia, Tapamaja ja Mahajäetud tehase tuba. Uutest olen käinud Pimedal Eksperimendil, kus kõik toimus täielikus pimeduses ning juhinduma pidi vaid oma kompimis-, kuulmis-ja lõhnameelest. Alguses oli väga klaustrofoobiline olla täielikus pimeduses, ent toimetama hakates hirm kadus, sest põnevad mõistatused viisid hirmumõtted mujale. Viimati käisime Tormi müsteeriumil, mis leidis aset päris laeval (Lennusadama juures) ning kus pidi leidma meeskonna hukkumise põhjuse. Kuigi iseenesest oli õhkkond väga autentne ning tänu videotele lugu väga esil, siis mõistatused olid minu jaoks sellised tavapärased.

Teistest Tallinnas olevatest põgenemistoa firmadest oleme külastanud veel ka Adventure Roomsi. Mina olen käinud Musta Kuninganna toas, kus loo temaatika ja dekoratsioonid mulle väga tugevat emotsiooni ei jätnud, ent sealsed mõistatused olid väga põnevad.

 

Lauamänguna.

Meie tellime (õigemini Sten tellib) mänge neti teel, mistõttu on meil kindlasti põgenemistoa mängudest natuke laiem ülevaade, kui lihtsalt need mängud, mis Eestis on müügil.  Eestis on need mängud väga uus asi – jõulude ajal nägin esimest korda lauamängupoes müügil firma Exit The Game mänge, mis tõelise kiirusega lettidelt ära osteti, ning nüüd on lisandunud ka Unlock! mängud. Aga isegi, kui poes mängu pole, siis internetist tellime on nii lihtne ja kiire, et see mõned eurod kohale toomise tasu ei tohiks kedagi murda (põgenemistoad lauamänguna on niigi palju odavamad kui “päris” põgenemistubadesse minek).

Meie mängitud lauamängu põgenemistoad alustades lemmikust, kuigi pean tõdema, et kohtadel 3.-7. olevad mängud on kõik väga toredad ja raske oli neid mingisugusessegi pingeritta seada:

  1. Unlock! mängude seeriast oleme avastanud kahte mängude kombot  (Unlock – Escape Adventures, Unlock – Mystery Adventures), kuhu kokku kuulub kuus mängu. Iga mängu saab osta ka üksikult. Iga mäng vastab ühele kaardipakile, milles olevate mõistatuste lahendamiseks on aega 60 minutit. Lemmik põgenemistoaks on see minu jaoks seetõttu, et sealsed reeglid on jaburalt lihtsad, ent saadav rõõm tohutu. Mulle meeldib, et mõistatused on väga erineva raskusega, vajalik on ka tähelepanu (nt mõnikord peab kaartidelt leidma peidetud numbreid), ei pea inglise keeles väga proff olema ja ühele heale mängule omaselt on kõik ka visuaalselt väga ilus. Seda mängu saab kunagi uuesti mängida, kui mõistatuste vastused ununenud. 🙂

    IMG_7545

  2. Exit The Game seerias on ilmunud palju mänge, millest meie lauale on jõudnud: The Secret Lab, The Abandoned Cabin, The Pharaoh`s Tomb, The Forbidden Castle, The Polar Station, The Forgotten Island.  Iga mänguga on kaasas juhiste leht, dekodeerimise ketas, mõistatuste raamatuke, konkreetseks mänguks vajaminevad lisa jubinad ja kolm kaardipakki (vihje-, mõistatuse-ja lahenduskaardid). Mängu mehhanism on hästi lihtne, ei pea olema inglise keele proff ning mulle eriti meeldib selle mängu mõistatuste raamat, mille puhul ongi mõeldud, et mängu lõpuks on seal osad leheküljed katki lõigatud, ära volditud või täis igasugu mõistatamiseks vajalikke märkmeid.  Ilmselgelt ei saa seda mängu mängida mitu korda, ent tegu on oma kvaliteetsete mõistatuste ja huvitavate teemade tõttu ühe meie lemmikmänguga. The Pharaoh`s Tomb oli meie jaoks üks kõige raskemaid. Lemmikuks on olnud mul The Secret lab ja The Polar Station. Aega on arvestatud 1-2h, mis enamasti ongi umbes nii meil ühe mängu peale läinud.
  3. Escape The Room mängudest oleme avastanud mänge Secret of Dr.Gravely`s Retreat ja Mystery at the Stargazer`s Manor. Mõlema mängu puhul on mulle väga meeldinud mõistatused ja viis, kuidas mängu mehhanism on üles ehitatud. Mängus on neli ümbrikut, mis sisaldavad mitmesuguseid mõistatusi ja veel väiksemaid ümbrikke. Lisaks on mänguga kaasas ka spetsiaalne ketas, millel tuleb kontrollida mõistatuse lahendust iga ringi õigesti keerates ning kui kõik õige, siis saad avada järgneva ümbriku ja sedasi see lugu aina edasi kulgeb. Hästi lihtne ja loogiline mehhanism, pole vaja profi tasemel inglise keelt ning mõistatused on olnud ka väga leidlikult välja mõeldud. Ainukeseks negatiivseks küljeks on olnud see, et nende mängude stsenaariumid ja temaatika on olnud minu jaoks liiga fantastilised. Aega lahendamiseks on 90 minutit. Saab uuesti kunagi mängida.
  4. Escape Room mängude seeriast oleme mänginud põhimängu The Game (sisaldab nelja mängu) ning mitmeid laiendeid: Welcome to Funland, Murder Mystery, Virtual Reality Expansion Pack Edition. Viimane sisaldab kahte mängu ning kaasas on virtuaalreaalsuse prillid, mis tuleb ühendada mobiili ja äppiga.

    Laiendite mängimiseks on vajalik põhimängu olemasolu, kuna sellega tuleb kaasa kirstu moodi kodeerimismasin ja spetsiaalsed sinna sobivad “võtmed”. Iga mäng sisaldab endas ümbrikuid vajaminevate mõistatuste, kaardilaua ja esemetega ning lisaks on ka vihjete kaardid, mida võib avada siis, kui teatud aeg on juba täis tiksunud.  Virtuaalreaalsuse mängude puhul jäi hinge kraapima tunne, et lahendus antud mõistatusele pole loogiline järeldus eelantud vihjetele või polnud me lihtsalt piisavalt nutikad nende mõistatuste lahendamiseks. Teised mängud on olnud tehtavad ja alati väga kaasahaaravad, kuna mõistatused on väga teemakohased.  Saab uuesti kunagi mängida.full1

  5. Escape Room in a Box – The Werewolf Experiment Game – sealsed mõistatused olid enamik väga põnevad, ent paar ülesannet nõudis väga head inglise keele oskust (no selline sünonüümide mõistmise tase) ning seetõttu olid meil paari mõistatusega tõsised raskused. Samas mulle väga meeldis see mäng, sest kõik oli iseenesest väga uhke, mõistatused omapärased ja neid erinevaid asju oli seal ikka tõeliselt palju. Ajalimiit on nõrkadele, sest me lahendasime neid mõistatusi ikka väääga kaua. Ei saa uuesti mängida, kuna sodisime kõik ära. :/
  6. Deckscape mängude seeriast oleme mänginud The Fate of London, Test Time. Tegu on kaardipakkidega, kus tuleb järjest kaarte võtta – loed läbi ja lahendad mõistatuse, siis pöörad kaardi ümber ja kui vastasid õigesti, siis jätkad, ent kui vastasid valesti, siis saad X-i, mis mängu lõpus annab lisa aega vms. Iseenesest hästi lihtsate reeglitega mäng ning mõistatused on meie jaoks ka hästi parajal tasemel – peab mõtlema, kuna pole liiga kerge, aga samas ei teki ka ahastust, et oleks liiga keeruline. Kuna kaardid pole nii ilusad kui Unlock mängudes, siis ei teki ka sellist teemasse sisse elamise tunnet. Samas aina edasi tiksuv aeg (60 minutit kokku) ja kahtlus, et me ei jõua aja sisse, on selle mängu seeria puhul olnud kuidagi eriti meeldejääv. Saab kunagi ehk uuesti mängida.pic3857500Viimati mängisime samast seeriast Heist in Venice. See oli nii lahe! Kui varasemalt on minu jaoks teemasse sisse elamine olnud Deckscape puhul vaevarikas, siis seal pidi kõigepealt valima 6 rolli seast endale tegelase ja siis iga tegelane oskas teatud mõistatust lahendada ja üheskoos mindi Veneetsiasse panka röövima – selline filmi “Italian Job” temaatiline. Mõistatused olid mõnusalt rasked. Ohh.. see oli suurepärane!pic3949642
  7. Escape Team`i poolt tehtud treening missioon ja viis missiooni on erilised selle poolest, et esiteks on need väga odavad (esimene missioon ja treening on tasuta ning järgnevad missioonid maksavad alla 1 euro tükk), teiseks on need ülesanded võimalik ise kodus välja printida ning kolmandaks, ja kõige tähtsamaks, on sealsed mõistatused väga kaasahaaravad ja põnevad. Voltimine, lõikamine, sobitamine ja nutikus tulevad kõik kasuks. Kahjuks pole selle põgenemismängu temaatika väga haarav ja vaatamata mobiiliäppist kostuva hääle püüetele meid kui mängijaid pommipanija takistamise temaatikaga kurssi viia, jääb mängu teema siiski tahaplaanile. Saab seda mängu kunagi ehk uuesti mängida.untitled
  8. Unfinished Case of Holmes – kuigi aega oli mänguks arvestatud 90-120 minutit, tekitas see mäng minus frustratsiooni. Mänguga oli kaasas 12 mõistatuste lehte ning lisaks igasugu ümbrikud. Esimese ülesandena pidi need mõistatuste lehed panema järjekorda, ent ometi mängu ajal pidi neid ikkagi suvaliselt järjekorrast võttes kasutama, mis ajas mind eriti segadusse. Iseenesest olid mõistatused kõik toredad, aga lihtsalt kogu see mängu mehhanismi ülesehitus, õigete vastuste kindlaks tegemine (kord vaja numbrit, kord sõna, kord ei saagi aru, mida ja kuhu on vaja vastata jne) ja segane kujundus, tekitas rohkem küsimusi kui vastuseid. Mänguga kaasas käiv mobiiliäpp oli keeruline. Lugu ise oli enam-vähem. Saab uuesti kunagi mängida. IMG_7415

 

Vot sellised põgenemistubade muljed siis minu poolt.

Milline on olnud Sinu lemmik külastatud põgenemistuba? Milline põgenemistoa lauamäng on enim meeldinud? 

 

 

 

 

Beebituba (vol 2)

Oleme viimased nädalad Jaapani reisilt koju saabudes mehega nii öelda beebituba pununud. Millega ühed esimest korda vanemaks saavad püüdlikud noored ikka tegelevad kui mitte beebitoa sisustamisega. Eks inimesed on erinevad, aga meile meeldib, kui asjad on varakult tehtud. Olen elanud kodus, kus kunagi toad lõplikult ei valminud ning seetõttu on lust elada koos mehega, kes aitab viia asjad lõpuni viimse detailini. Minu algses visioonis oli beebituba džungli teemaline, pigem roheliste värvitoonidega. Lõpptulemusega oleme väga rahul.

Mööbel. Nagu juba kirjutasin, siis kõige esimene ost meie beebi jaoks oli beebimööbel (https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/03/17/beebituba-ja-asjad/), mille ostsime endale firmast nimega Meblik. Mööbli tellimine võttis aega ca 1 kuu. Steni sõnul olid mööbli kokkupaneku juhised võrreldes IKEA mööbli panekuga väga keerulised, ent osavate kätega sai ta mööbli ühe pika õhtu-ööga kokku.

IMG_7510

Imetamistool. Pinterestist  beebitoa pilte vaadates jäi mulle silma, et kõikjal tubades on tugitool. Alguses olin kahevahel, et kas seda ikka on vaja. Samas kujutasin ennast seal istudes ette beebile süüa andmas, beebi mängimist jälgimas ning kunagi lapse voodi kõrval istudes unejuttu lugemas. Stenile see mõte meeldis ning peagi olimegi Järve keskuse Aatriumi mööblipoes ning proovisime eri pehmusega tugitoole. Tugitooli peamisteks kriteeriumiteks oli, et seal oleks pehme istuda (tehakse väga palju kõvasid tugitoole!), et see poleks väga suur (meil pole toas nii palju ruumi), et käetoed oleksid natuke laiemad (parem toetada asju ja ennast) ja et hind poleks liiga kallis (tegu on ikkagi ju vaid tooliga!). Ega valik väga suur ei olnud, ent rahulik hall toon tundus meie värvikirevasse džungli beebituppa sobivat. Nüüd tundub tugitooli olemasolu beebitoas lausa hädavajalik. Hea on minna sinna tuppa, maha istuda ja beebimõtteid mõelda. Ühesõnaga väga vajalik ost.

IMG_7513

Vaip. Vaiba ost oli üks keerulisemaid. Alguses plaanisime osta lastepärase vaiba, mis oleks mõnus pehme ning ilusate looma piltidega. Vaadates läbi kõik vaipu müüvad internetipoed ning käies läbi kõik suuremad vaibapoed Tallinnas, jõudsime tõdemuseni, et selliseid lastepäraseid vaipasid lihtsalt ei tehta nagu meile meeldiks. Enamik olid ebameeldiva karedusega, koledate loomadega ning nägid väga ebakvaliteetsed välja. Seetõttu seadsime pilgud jälle selle Eesti vaibategija poole, kellelt oleme ostnud koju ka kõik oma muud vaibad – Narma. Nende vaibad on pehmed, kergesti puhastatavad ja kui ühest vaibapoolest tüdineda, siis teisel pool on teistsugune muster. Hall toon sobitus tugitooliga.

Kardinad. Kuna väärtustame mehega kvaliteetset und, siis olime kohe otsusel, et magamistoas peab kardinaks olema pimendav ruloo ehk siis black-out. Nagu teistega kodu ruloode puhul tellisime sellegi Sunorekist. Pimendavate ruloode värvivalik pole väga suur ning seetõttu oli rohelise ruloo valik üpris kerge. Asjatundjatena palusime ruloo raskuse tüki servad kinni õmmelda, sest on jube tüütu, kui ühel hetkel see raskusena mõjuv tükk rulood alla lastes hakkab ühest otsast välja ronima.

Lambid. Valgustusega tegeles Sten, valides ja ostes lambid Soome IKEA-st. Kauba tõi meile koju kätte transpordi firma nimega IKEAST. Oleme ka varem korduvalt nendega IKEA-st kaupa tellinud ja alati on olnud väga kiire ja professionaalne teenus. Lampideks on siis laes olev eri loomade piltidega lamp ning kolm väikest käe vajutusel aktiveeruvat lampi, mis loovad parajalt hämara valguse – kaks siilikest ja üks rebane (lillepoti kõrval).

Lill. Loomulikult peab igas toas olema ka üks taim. Rohelisele toele kohaselt valis Sten kõigepealt IKEA-st rohelise poti. Steni taime valiku kriteeriumiks oli, et see oleks piisavalt kergesti hooldatav, kuna kõik eksootilised taimed on Sten suutnud võib-olla liigse kastmisega ära suretada. Minu kriteeriumiks oli, et taim oleks põnev. Kahepeale leidsimegi Bauhausist pehmete vetika moodi lehtedega väikse taime, mis Steni ostetud potti ära mahtus.

Seinad. Tapeete poes vaadates ei jõudnud me Steniga konsensusele: tema tahtis värvikirevat tapeeti ja mina tema sõnul “igavat”. Lihtsalt seina roheliseks võõpamine tundus ka kuidagi igav. Siis leidis Sten laheda internetipoe  (http://stencilit.co/et/), kust ostsime kaks šablooni – ühe taimede ja ühe loomade mustriga. Šabloonid postiga kätte saades lõikasime kõik tükid eraldi ning suundusime Bauhausi värvi, rullikute, värviteibi jms järele. Kõigepealt ostsime poest värvinäidised, siis läksime koju, proovisime neid näidiseid sobitada oma seina ja mööbliga ning seejärel poodi värvide järele. Kleepisime šabloonid seinale ning hakkasime värvima, vahepeal šabloone seinal edasi tõstes. Alguses oli mul plaan värvida iga leht vaheldumisi hele-ja tumerohelisega, aga pintsliga värvides ei jäänud väga ilus ning siis tegime ikkagi rullikuga iga lehe ühte värvi. Tore oli mehega koos seina värvida. Minu arvates tuli igati unikaalne ja lahe sein.

IMG_7411IMG_7412

Nipsasjad. Pürgikasti tellisime IKEA-st. Beebi meditsiinitarvete karbi ostsime Bauhausist. Kappidesse sisude organiseerijaid käisime otsimas mitmes poes, ent väga häid ei leinud ning IKEA-st ka head karbid otsas. Neid veel otsime.

IMG_7512

Beebivoodi. Nagu kirjutasin, siis beebivoodi paneme oma voodi kõrvale, ent hetkel on see beebitoas. Kookose-tatramadratsi ostsime koos võrevoodiga Meblikust. Veekindlad kummiga B-sensible voodilinad (2tk – üks valge ja teine beež) ostsime Beebicenter Minimoodist. Sealt ostsime ka voodipehmenduse, teki ning pakiga oli kaasas ka padjapüür (beebidele patja pole vaja, aga see püür nii mõnus pehme, et ma vist paneks selle beebile küll pea alla).  Muusikaga voodikaruselli puhul oli minu tingimuseks, et see ei tohi olla liiga põnev, et beebi ikka uinuks, mistõttu sobisid hallivärvilised nunnud loomad ideaalselt.

IMG_7514

fehn-voodikarusell-muusikaga-australiaVot sellise beebitoa punumise lainel on kulgenud minu varsti lõppema hakkav II rasedustrimester. 🙂

 

 

 

 

Päevad 8-10: Tokyo, Disneyland

Päev 8: Fuji mägi, Yokohama ja Tokyo

Hommikusöök oli nagu eilegi jaapanipärane ehk siis istusime jalgadeta toolidel, madalad lauad jalgade kohal ning kuigi valik erinevaid toite oli suur, siis oli kõike väikeses koguses. Seejärel suundusime 10 minuti kaugusel asuvasse sadamasse, kust sõitsime praamiga Aschi järvel. Tegu on vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kraatri järvega, kust avanes võimalus näha taaskord tagasihoidlikku, ent võimsat Fuji mäge (Jaapani kõige kõrgem mägi). Kuigi tänane ilm oli jahe (ca 12 kraadi), oli taevas selge ja päikegi tuli vahepeal välja.

Jaapan oli ennast aastateks välismaailma eest sulgenud, põletades kõik Jaapanis tehtud laevad ning mitte lastes kedagi Jaapanisse. 17.sajandi lõpul tulid aga kolm ameeriklaste aurulaeva ning esitasid nõudmise, et nemad soovivad nüüd Jaapanisse tulla. Jaapanlased polnud ligi 250 aastat sõdu pidanud ning olid aurulaevadest ära ehmatatud. Ühed arvasid, et tuleks Jaapan välismaailma eest sulgeda (eesotsas võimul olev šogun) ning teised leidsid (keisri poole hoidjad), et võiks välismaalased Jaapanisse lasta, ent oma tingimustel. Tingimuseks oli, et välismaalased lähevad vaid Yokohamasse, mis oli sellel hetkel Tokyo lähedal asuv väike kaluriküla. „Võitjaks“ sai keisri leer. Tänapäeval on Jaapan ainus riik maailmas, kus on keiser. Keisril on esinduslik roll. Sinna Yokohamasse me 2h bussiga ka täna sõitsime, hetkel on tegu suuruselt Jaapani teise linnaga. Jalutasime kai juures ning sõime sealse piirkonna traditsioonilist liharooga kohalikus restoranis. Millegi pärast meeldib jaapanlastele toores muna ja kuna meile mitte, siis polegi me ammu muna saanud süüa.

IMG_6669

Bussis õpetati meile Jaapani tähestiku ja sõnade mõistmise loogikat, kuna Jaapani keel on üks väheseid, kus on täpselt teada, millisest joonistusest kasvas välja milline sõna. Proovisime laulda ka jaapani keelset laulu ning saime teada nii jaapanlaste armusuhete, laste trennide, telesaadete, huumorisoone kui ka parkimise kohta, nt Tokyos elades ei saa enne autot osta, kui tõestad ära, et sul on koht, kuhu autot parkida. Yokohamast sõitsime bussiga 1h, et jõuda Tokyosse. Tokyo on maailma suurima rahvaarvuga linn: kesklinnas elab ca 12 miljonit inimest, äärelinnaga koos ca 35 miljonit inimest ehk siis 1/3 kogu Jaapanist. Tokyosse on koondunud eelkõige vallalised noored inimesed. Tokyo on linnaplaneeringult kaos, kuna linn on kasvades neelanud enda alla väiksemaid külasid ning seetõttu puudub linna ülesehituses loogika.

Kõigepealt suundusime Tokyos suuruselt teise parki, kus asub Meiji pühamu. Tegu on inimeste poolt loodud tõeliselt võimsa metsaga. Meiji oli Jaapani keiser, kes pärast seda, kui Jaapan end välismaailmale avas, muutis tänu reformidele feudaalaja Jaapani tänapäeva Jaapaniks. Keisri eeskujul hakkasid jaapanlased liha sööma olles varem taimetoitlased.

Meiji šinto pühamu olevat eriti populaarne just uusaastal, kus ca 3 miljonit tokyolast tuleb sinna šinto pühamusse, et „pühasse õhku“ oma münt visata ja uusaastasoovid öelda. Templi sammastel olid kraaped, sest ca 3-5m enne templisse jõudmist hakkavad inimesed oma münte loopima.

IMG_6837

Edasi suundusime Tokyo Metropolitan Goverment Office katusel 220m kõrgusel olevale vaateplatvormile, et saada vaade kogu Tokyole. See oli nagu üks kõrgel olev vaade ikka: lõputu majade meri ükskõik kuhu suunas ka ei vaataks. IMG_6678Kuna meie reisisuveniiriks, mida igalt reisilt ostame, on fotoalbumid, siis olime juba üpris meeleheitel, et pärast lõputuid suveniiri poode, ei olnud me MITTE kuskil näinud mitte ÜHTEGI fotoalbumit. Seetõttu otsustasime oma grupist lahkneda, et jõuda enne poodide sulgemist Ginza kandis olevasse poodi, kus giid lubas, et võib fotoalbumit leida. Jah, me leidsime suure kaubamaja ühelt korruselt väikese riiuli, kus oli väike valik albumeid. Ahastuses olles me sealt ühe kirsiõisi meenutava ostsime, kuigi jaapanlaste kõik pildialbumid on mõeldud väiksemas suuruses piltidele, kui meie oleme harjunud. Seal Giza piirkonnas oli tohutult läänepärase ülesehitusega kaubanduskeskusi ja poode. Hüppasin huvi pärast ka sisse ühte beebiasjade poodi, aga seal algasid beebidele mõeldud bodyd ca 32 eurost. Tundub, et Jaapanis lapsele riiete selga saamine pole odav lõbu. Tokyos oli veel näha mõnes kohas õitsevaid kirsipuid.

Liikusime õhtul iseseisvalt ringi metrooga, mis osutus väga lihtsaks ja kiireks liikumise võimaluseks – kõik oli väga hästi inglise keeles tähistatud ning eksida tundus silte lugedes võimatu. Nimelt valmistuvad jaapanlased aastal 2020 toimuvateks olümpiamängudeks ning on võtnud eesmärgiks inglise keelt kõnelevatele inimestele Jaapanis liikumine võimalikult kergeks teha. Samuti oli metroos kõik ülimalt puhas, kuigi seda kasutavad igapäevaselt miljonid inimesed. Tõesti selline tunne, et käiks kasvõi sokkides ringi.

Kuna homme plaanime terve päeva grupist eraldi olla, siis võtsime tänasesse õhtusesse kavasse ka tuuri plaanis olnud Asukusa külastamise. Tegu oli Sensoji templi juures paikneva piirkonnaga, kus lisaks ilusale jaapani pargialale oli kirsiõitega kaunistatud 250 meetri pikkune jalakäijate tänav, mida ümbritsesid mitmesugused käsitöö- ja suveniirikauplused, rääkimata seal piirkonnas paiknevatest rohketest söögikohtadest. Jõudsime kõik läbi käia täpselt enne kui poed hakkasid sulgema (ca kella kuue ajal). Sealne piirkond meenutas mulle väga puhast ja delikaatset „hiina linna“ oma toiduputkade ja majade küljes asuvate tänavalaternatega. Igati väärt käik! Jaa.. Jaapani jäätis on ikka legendaarselt hea, ma võikski ainult Jaapani masinajäätisest elada.

IMG_6688

Sealsamas Asukusa piirkonnas oli meil broneeritud ka mitu päeva ette Samurai teemaline põgenemistuba. Kuigi selle üles leidmine oli natuke keeruline, siis tuba ületas kõik meie ootused. See oli tõesti väga temaatiliselt tehtud alates sellest, et põrandal olid need hästi lõhnavad jaapani tatami matid, jalatsid pidi tuppa sisenedes ära võtma, pidi ülesannete lahendamisel tõlkima jaapanikeelseid numbreid sümbolite järgi rooma numbriteks kuni selleni, et pidime samurai riidesse panema. Saime ülinapilt toast välja ning olime kogu seiklusega väga rahul.

Kusjuures seal Asukusas oli ka palju poode, jalutasime läbi ka ühest kaubanduskeskusest, ning sealsed hinnad olid väga odavad – nt selle sama põgenemistoa kõrval oli 100 jeeni (ca 8 eurot) riietepood, kus olid väga ilusad riided, ent kahjuks polnud meil shoppamiseks aega.

Tokyo üllatas nii mind kui ka Steni. Mina arvasin, et Tokyo on läänelik linn, kus suurlinnale omaselt on palju kiirustavaid inimesi ning üleüldine kaos. Sten arvas, et tegu on hästi suduse, reostatud ja neoontuledes oleva linnaga. Meil polnud kummagil õigus. Tokyo on valitud 3.ndat aastat järjest kõige turvalisemaks maailma linnaks. Puhtuselt on Tokyot võimalik võrrelda minu arvates Singapuriga, kusjuures mitte kuskil pole prügikaste. Inimesed on rahulikud, viisakad, vaiksed, ei torma, kenasti riides (värvitoonid must-tumesinine-roosa-valge-beež), ilusate hammastega. Majaseintel reklaamtahvleid väga ei ole, valgus tänavatel on maitsekalt asetatud. Jah, võib kohata McDonaldsit ja brändipoode, ent 95% poodidest ja kaubamärkidest on meile tundmatud. Tänaval ringi vaadates on Tokyo pigem Jaapan kui mistahes läänelik linn.

Metrooga jõudsime ilusti oma hotelli – Courtyard Marriott Ginzasse, kus meie pagas oli juba meie toas ootamas. Hotellituba on jälle läänepärane ning väga stiilselt dekoreeritud. Hotellis sõin teepealt kaasa ostetud valgeid (!) ja punaseid maasikaid ning melonit. Valged maasikad on sarnased punaste maitsele, ent täielikult puudub hapukus. Tänane päev tundub nagu oleks kestnud mitu päeva, kuna nägime nii palju ning jalad on ka üliväsinud.

IMG_6700

 

Päev 9: Tokyo DisneySea ja Disneyland

Reisi Jaapanisse planeerides mõtlesin, et me Jaapanis asuvasse Tokyo Disneylandi ei lähe, kuna ma olen siis ju rase ja ei saa lahedatele sõitudele nii kui nii minna. Reisil olles, aga hakkasime vaatama, et kui me juba siin oleme, siis tegelikult ikkagi võiks Disneylandi minna. Põhiline Disney parkide arvustaja (disneytouristblog.com) ka väga kiitis Tokyo parke ning avastasime, et ka rasedana on võimalik väga paljudele atraktsioonidele minna. Seda enam, et enamik atraktsioone on meil ju juba USA parkides läbi käidud. Disney on väärt külastamist lisaks atraktsioonidele ka ilusa pargi, hea toidu ja showde tõttu. Mõeldud tehtud, ostsime internetist piletid, panime mugavad jalanõud jalga ning suundusime hommikul metrooga Disney parkide suunas. Nimelt asub Tokyos kaks Disney parki: Disneyland ja DisneySea.

Pidades ennast juba tõsisteks Disney parkide ekspertideks (kahepeale kõik USA 5 Disney parki ja Pariisi 2 Disney parki) olime valmis meeletuteks rahvamassideks (kuuldavasti olevat Tokyos kõige suuremad rahvamassid ning raske on isegi tänavatel liikuda), ent meie üllatuseks ei olnud parkides üldse palju rahvast. Eks see ole ka mingis mõttes tagantjärgi loogiline, sest:

  • Jaapanis just lõppes koolivaheaeg ja nüüd on lapsed taas koolis.
  • Suured pidustused, kui Tokyo Disney Resort oma parkidega saab 35-aastaseks on tulemas 6 päeva pärast.
  • Läksime teisipäevasel päeval ehk siis tööpäeval.

Igaks juhuks olime varunud kohale jõudmiseks kõvasti rohkem aega, et jõuda pigem enne avamist kui hiljem. Erinevalt Ameerika parkidest olid autoparklad peaaegu tühjad, kuna kõik tulid parki metrooga ning ka parki sisenemise järjekorras oli 30 minutit enne pargi avamist vaid alla 500 inimese (seda ei anna võrrelda Ameerika massidega). Päris mitme atraktsiooni jaoks pidime ootama vaid 5-20 minutit, mis on ühes Disney pargis pigem harukordne.

Kõige suurem „viga“, miks minu arvates jääb inimestele Disney parkidest halb mulje ongi seetõttu, et nad tulevad parki keskpäeval, kui rahvamassid on kõige suuremad, ning loomulikult on ka järjekorrad siis kõige pikemad. Lahedas kohas ongi palju inimesi ja sellega tuleb arvestada. Tuleb olla kannatlik. Teiseks tuleb kindlasti võimalikult palju erinevatel atraktsioonidel käia. Eesmärgiks tuleks võtta päeva jooksul käia ja näha minimaalselt 10 sõitu ja/või show-d (vähemalt seda proovib Disney enda sõnul saavutada).

Kuna inimesi on palju ja tahaks käia rohkematel atratsioonidel, siis on tegu kohaga, kus minu arvates peab olema parki minnes plaan. Nt enne välja uurima, mis on pargi kõige lahedamad sõidud, sest igas Disney pargis on ca 3 kõige võimsamat sõitu, kuhu on kindlasti vajalik võtta fastpass nii nimetatud broneering, et ei peaks järjekorras seisma – Tokyos on nn vanaaegne süsteem, kus korraga saab masinast välja printida ühe fastpassi ühele atraktsioonile inimese kohta. Samuti tuleb välja valida show-d, kuhu on soov jõuda ja teha nii, et show-de kellaajad ei kattuks fastpasside aegadega. Ühesõnaga planeerimine, mille seekord võttis enda peale Sten. Loomulikult võib ka lihtsalt ringi kulgeda ja go-with-the-flow stiilis ringi uitada, ent siis ei jõua minu arvates ühe päevaga küll ühte Disney parki läbi käidud.

Suundusime kõigepealt DisneySeasse, mis sai tehtud suunitlusega vanematele inimestele arvestades, et Jaapan on vananev ühiskond, kuigi atraktsioone leidub igas vanuses külastajatele. Tegu on maailmas täiesti unikaalse pargiga, kuna mujal maailmas kui Jaapanis sellise merega seotud müütidel põhinevat Disney parki ei ole. Seal on 7 piirkonda: Vahemere sadam, müstiline saar, merineitsi laguun, kadunud jõe delta, avastuste sadam ja ameerika rannajoon.

IMG_6743

Hetkel on Disney-s lihavõtete tähistamine, eelkõige just DisneySea pargis, mistõttu olid enamikel inimestel jänesekõrvad, käes jänese pehmed kaisukad, jänese kõhukotid ning kõikjal pargis lihavõtete teemalised kaunistused. Ka poodides olid paljud maiused just selles temaatikas.

 

IMG_6777Ka parkide vahel sõitev monorail oli kaunistatud lihavõtete teemaliselt. Lahe oli see, et rongi aknad olid Mickey pea kujulised. Kahjuks ei näinud me lihavõtte teemalist etendust, kuna ilm oli kogu DisneySea pargis olemise aja äärmiselt tuuline.

 

 

Söögist. Tokyo Disney-des on erinevalt muu maailma Disney parkidest väga pop teema erimaitselised popcornid: karri, piimašokolaadi, karamelli, mee, soja kastme, musta pipra ja maasika. Me maitsesime karri maitselist ning pean tõdema, et kuigi ma pole absoluutselt popcorni sõber, siis need olid väga head. Kuna seal on väga palju erinevaid ja erilisi snäkke, siis on võimalik põhimõtteliselt eri snäkke proovides kogu päeva söödud saada. Katsetasin soolavee kreemitäite jäätisega, mis oli merekarbi kujuline moosi sisuga ülimaitsev vanilje jäätis. Veel proovisime juba Ameerika EPCOT Disney pargis lemmikuks saanud churrosid, mis on kaneeliga kaetud taignast maiusepulgad. Kui aus olla, siis juba toidu pärast on Disney pargid legendaarsed. Kõik sealsed toidud on ülimaitsvad. Otsustasime, et me ainult snäkkide peal kogu päev ei toimeta ning seetõttu sõime DisneySeas ka mehhikopärast toitu: quasadillasid, nachosid ja tacosid. Lisaks proovisime ma ei tea millest tehtud ülimaitsvaid jooke.

IMG_6761

Atraktsioonidest. Sten oli enne meie parki minekut Disney kodulehelt välja vaadanud, kuhu rasedatele ei soovitata minna ning käis kõik DisneySea karmid sõidud ise läbi. Kasutades Single Rider võimalust ei pidanud ta kuskil üle 5 minuti järjekorras olema ja sai kõik proovitud. Enim kiitis ta võimsate eriefektide, kiiruse ja üllatustega olnud Indiana Jonesi sõitu. DisneySea-s käisime koos Sinbadi sõidul, 20 000 miljööd vee all (allveelaevas imeilus sõit) ning Big Band Beat show-l (glamuurne tantsu-ja laulushow jazzi võtmes). Kui me poleks eelmine aasta Ameerikas DisneyWordis käinud, siis kindlasti oleksin soovinud veeta selles pargis kogu päeva ja rohkematel atraktsioonidel käia. Disneytouristblog.com tehtud 1-päeva plaan DisneySea kohta oleks igati ideaalne olnud.

IMG_6736

Edasi suundusime Tokyo teise Disney parki: Disneylandi. Olin lugenud, et tegu on põhimõtteliselt Orlandi põhipargi koopiaga, ent minu arvates oli see sarnane, ent mitte üks-ühele. Mõned Tokyo Disney parkide erinevused USA/Pariisi Disney parkidega, mis jäid mulle silma:

  • paraadi ajal esireas olevad inimesed tõesti kuulekalt istusid, see võimaldas ka üpris taga olles väga hästi paraadi näha.
  • paraadi ajal ladusid inimesed enda kõrvale ja ette istuma kaasa võetud Disney teemalisi kaisukaid.
  • nägin vaid paari Disney pritsessi kostüümis olevat väikest last, samas kui Ameerikas enamik olid kleitides, samuti ei olnud poodides peaaegu üldse müügil printsessi teemalisi ei kroone, kostüüme ega mänguasju. Võib-olla on asi selles, et see ei sobi Jaapani kultuuriga – me ei ole erilised, vaid kõik on võrdsed.
  • 90%-l külastajatest kandsid igasugu nägudega kõhukotte, nt Winnie Puhhi, Sullivani, Zootroopolise jänese ja veel ühe meie jaoks tundmatu mõmmiku näoga.
  • Jaapanis populaarsed Disney tegelased on: kaupoeg Puhh, Pinoccio, Koletis ja Kaunitar, Lelulugu, Peeter Paan, Kollide kompanii ning muidugi klassikalised Disney karakterid: Mickey, Minnie, Donald, Pluto. Printsesside lugudele (nt Frozen, Rapunzel, Tuhkatriinu, Vaprake jt) ei vihja mitte midagi – ei ühtki atraktsiooni, poodides pole vastavat kaupa, paraadilgi olid neist vaid osad ja kõik ühe sõiduki peal koos.
  • poodides olev kaup oli väga sarnane (Ameerikas igas poes oli eri kaup), müügil oli väga vähe mänguasju, palju müüdi pudi-padi sarnaselt Jaapani poodidele, nt märkmepaberid, märkmikud, pastakad, rinnamärgid, mütsid, sallid, käterätikud, T-särgid.
  • Tokyo Disneylandis oli keset parki olev loss oli lähedalt vaadates pigem Kaunitari ja Koletise lossi moodi, samas kui Ameerika Disney loss oli Tuhkatriinu lossi moodi.
  • Tokyo Disneylandi sissepääsu kaubandustänav on tehtud nii nimetatud Maailma turuna, samas kui Orlandos oleva Disneylandi sissepääs on pigem kunagisi Ameerika linnu meenutav.
  • Orlando parkides olid eri pargi alad selgemini eristatavad, ent Tokyo Disney pargis olid üleminekud vähem märgatavad, nt kust läheb Aventureland ja kust Westernland.
  • Kui Orlandos Disneys töötav valge inimene naeratab ja lehvitab, siis see on kuidagi üllatavam ja meeldejäävam kui jaapanlane, kes teeb seda nii kui nii ka Disney väliselt.

IMG_6790

Atraktsioonid. Disneylandis käisime Monsters Inc. Ride and Go Seek-il (ülilahe), Roger Rabbit’s Car Toon Spinil (ülilahe), Kariibi mere piraatide paadisõidul (ülilahe), Pinoccio sõitul, ning vaatasime Happiness is Here paraadi ning Electric paraadi (parim paraad, mida olen kunagi näinud). Lõpushow oli kerge pettumus – 5 minutit kestev ilutulestiku etendus muusika saatel, kuna erinevalt teistest Disney põhiparkidest ei olnud Tokyo Disneylandis projektsiooni lossile ja seega ei edastatud ka otseselt mingisugust lugu.

Söök oli liiga maitsev nagu ühe Disney pargi puhul ikka. Kohustuslik on proovida jäätist, mis asub Disney põhiparkides kohe peatänava nurga peal ning kus on alati ülimalt pikad järjekorrad (no minimaalselt 10-15 minutit) ja hinda ei tasu ka üldse vaadata –  1 jäätisepall oli vist 8 eurot, aga see on tõesti maailma parim jäätis! Ja kohviku ees oleva terrassi vaade lossile on tõesti maagiline.

Kaubandus oli tagasihoidlik ning meie peamised ostud parkidest olid suunitlusega beebile: ülipehme Mike Wazowski padi, 3 ujuvat vannimänguasja, nunnude piltidega söögiriistad, pehme rätik ning mingisugune pehme näoga pallike, mida Sten pidas eluliselt vajalikuks beebile osta.

IMG_6841

Mul on väga hea meel, et meil õnnestus ühe päevaga mõlemad pargid läbi käia. Muidugi oleksin tahtnud põhjalikumalt ringi vaadata, nt otsides pargis peidetud lihavõttemunasid vms, rohkematel atraktsioonidel käia ning rohkem eri Disney toidukohti proovida, aga vähemalt ei pea me nüüd Disney pärast Jaapanisse tagasi tulema.

Päev 10: tagasi Eestisse.

Kõhud täis, asjad bussi, suundusime kella 10-ks Tokyo Narita International lennujaama, et 10h ja 20min kestva lennuga jõuda Helsinkisse (Finnair) ja sealt Tallinna. Seekord läks see ülipikk lend kiiremini kui tulles, sest 1) saime lennukis magada (mulle tundus, et selles lennukis oli rohkem ruumi, lennuk oli suurem – reas 3+4+3 kohta)), 2) toit oli maitsvam (olime varunud kaasa ka snäkke: õuna, banaane, pähkleid) ja 3) filmidel olid inglise keelsete subtiitrite võimalus, heli oli parem. Ju oli see lennuk uuem kui see millega Jaapanisse tulime.

Hakkasime tegema boardingut Tokyo-Helsinki lennule. Nagu suure lennuki puhul ikka, siis kutsutakse inimesi boardingule ridade või gruppide kaupa ning viimast korda jaapani masinajäätist nautides läks meil meie grupi lennukile kutsumine kuidagi kõrvust mööda. Seadsime siis ühel hetkel sammud boardingut tegeva jaapanlanna poole ning vabandasime, et me polnud saabunud siis, kui meie gruppi lennukile kutsuti. Vastuseks saime: “I don`t care.” See oli niivõrd ootamatu reaktsioon ühe jaapanlase poolt, et olime tema kehvast inglise keelest lõbustatud.

Vot selline see meie Jaapani reis oligi. 🙂

Päevad 5-7: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Päev 5: toiduavastused Jaapanis – me ei jäägi nälga.

Täna sõitsime ultramodernse kiirrongiga (shinkanseniga) Jaapani „väikelinna“ nimega Hiroshima (elanikke ca 1,2 miljonit). Kiirrongi kiiruseks on enamasti ca 200km/h ning see liigub magnetmehhanismi abil ehk siis nagu hõljub rööbastel, vaid peatusesse jõudes ja peatudes kasutab rong rattaid. Magnetmehhanismi tõttu liiguvad nad väga vaikselt. Lõbus fakt: Jaapani rongi loetakse hilinenuks, kui see on hiljaks jäänud rohkem kui 90 sekundit ning selliseid olukordi esineb Jaapanis ühe aasta jooksul ca 5%, võrdluseks Suurbritannias, kus hilinemine on alates 15 minutist ning selliseid juhtumisi aastas ca 15%. Jaapani rongi täpsuse tagab see, et rong peatub igas jaamas täpselt 90 sekundit, mistõttu saatsime oma suured kohvrid otse järgmisesse hotelli ja liikusime täna vaid oma käsipagasiga. Rong oli ääretult mugav, kuna tooli sai hästi pikali panna, vahekäigud olid laiad ning oli ohtralt ruumi jalgade sirutamiseks. Ma ei saa aru, miks keegi peaks üldse Jaapanis liikumiseks lennukit eelistama kui rongi alternatiiv on niivõrd ahvatlev. Sõit Kyotost Hiroshimasse kestis 1h 40 minutit.

Hiroshima on maailmakuulus siin toimunud esimese aatompommi katsetamise tõttu 6.augusti 1945. aastal Teise maailmasõja ajal, mille eesmärgiks oli sundida Jaapan sõjast lahkuma. Jalutasime kohas, kus oli pommi hüpotsenter (pomm plahvatas maast ca 600m kõrgusel), samuti sellele pühendatud Rahu Mälestuspargis ning muuseumis. Ilm oli jahe ning lubab, et läheb veel jahedamaks. Kuna eelmisel aastal toimus siin suur maavärin, siis hetkel oli põhimuuseum suletud maja maavärisemiskindlamaks muutmise tõttu ning kogu muuseum oli suunatud väikesesse kõrvalmajja, mistõttu see väga suur ei olnud. Ju ma olen igasugu interaktiivsete muuseumitega nii ära hellitatud, aga mulle see muuseum suurt muljet ei jätnud: fotod, paar filmijuppi ellujäänutest, esemed jne.

Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata siiani parima Jaapani traditsioonilise toidu söömine. Igal Jaapani linnal on oma traditsiooniline (sed) toit (dud) ning selleks on Hiroshimal okonomiyaki. Täiesti ilma mingisuguse märgistuseta asus ühe pilvelõhkuja 6.ndal korrusel söögiputkad ehk siis ligi 20 putkat hiigelsuurte pliitidega. Kogu toit valmistati meie silme all. Põhimõtteliselt oli tegu praetud taigna, kahe erineva kapsa, omleti, peekoni, kuivatatud kaheksajalakrõpsude, spetsiaalse kastme, pähklipuru ja spagettidega, mis moodustasid pannkoogi moodi kuhja. Esmapilgul veider kombinatsioon asjadest moodustas tervikuna väga maitsva koosluse. Magustoiduks sõime jäätist koos Hiroshima traditsioonilise maiustusega, Momoji manju, mille sees oli Jaapani maiusele kohaselt magus oapasta, aga seekord oli ümbriseks imemaitsev küpsetis. Küpsetis oli vahtralehe kujuga – viimane on Hiroshima rahvuspuu.

 

Edasi suundusime Mazda autotehasesse, kus nägime seda, kuidas autosid disainitakse ning kuidas tööliinil autod nii inimeste kui ka robotite poolt kokku pannakse. Jaapan on tõeline autoriik, kuna siin on loodud nii Mazda, Nissan, Suzuki, Honda, Taewoo ja Toyota. Tänavatel ringi vaadates võib täheldada, et kasutuses on vaid väga uued autod, sest kui täitub auto seitsmes eluaasta ja on vajalik taaskord minna autoga ca 1000 eurot maksvale kohustuslikule ülevaatusele otsustab enamik jaapanlasi osta endale pigem uus auto. Jaapanlaste autod on 95% ulatuses jaapani päritoluga firmadelt, lemmikuks on jaapanlaste seas Toyota.

Tõeliseks avastuseks oli aga asjaolu, et Jaapanis on hea puuviljavalik. Nimelt polnud me siiani kuskil poekestes kohanud kohta, kus müüdaks puuvilju ja isu nende järele oli juba väga suur. Giidile muret kurtes selgus, et hetkel on Jaapanis maasikate hooaeg ning tõelised toidupoed on varjatud, ent olemas. Maasikad (!)  – oleks ma seda teadnud, siis ma viimased 4 päeva olekski ainult maasikatest elanud! Pärast meie jaoks täiesti ebaloogilises kaubanduskeskuses ringi ekslemist (no näiteks on tegu suure hoonega ja sinna allkorrusele, kus asub toidupood, saab vaid ühelt poolt maja, kui oled teiselt poolt tulles kõndinud küll trepist üles, otse, veel üles ja siis alla ja siis ühte magusapoodi sisse minnes veel eskalaatoriga alla), leidsimegi toidu nirvana. Maasikad, mustikad, herned, mandariinid olid kõik ülima hoolikusega kilesse ja pehmendusalustele pakitud ning nägid välja liiga täiusliku välimusega, et hästi maitseda, ent need tõesti üllatasid meid. Maasikad ei olnud küll nii koduse maitsega kui meil Eestis suvel, ent sellegi poolest väga väga maitsvad. Ka sealne värske valmistoidu valik oli suurepärane. Kuigi poes olnud kaupadest ca 80% on meie jaoks täiesti võõras ning esmapilgul ei oskaks nendega midagi teha, siis nähes puuviljavalikut tekkis taas lootus, et Jaapanis elades ikkagi nälga ei sureks.

IMG_6557

 

Päev 6: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Hotell (Granvia Hiroshima) oli meil kohe rongijaamaga samas majas ning oli küll uhke, ent tuba mitte nii uus ja stiilne, kui ööbides Kyotos. Meil oli võimalik valida, kas läheme Jaapani traditsioonilisele hommikusöögile või kontinentaal hommikusöögile, valisime hirmus nälga jääda viimase. Sinna jõudes selgus, et tegu on äärmiselt populaarse hotelliga ning meid suunati hommikusöögi ootejärjekorda istuma (toolid reas ja siis järjest juhatatakse inimesi lauda). Õnneks ei pidanud me kaua ootama. Toit oli mitmekülgne – sai omletti, puuvilju, salateid, suppe, isegi viineripirukat pakuti!

img_6560.jpg

Seejärel ruttasime poodidesse, sest olin ju terve eilse õhtu poodide lahtioleku aja maha maganud. Kõigepealt ruttasime suveniiri poodi lähedastele neid vahtralehe kujuga maiuseid kaasa ostma ning seejärel juhuks, kui peaks suur nälg tulema, maasikaid ja banaane. Kell 9 suundusime rongi peale, et sõita 40 minuti kaugusel asuvasse Miyajimaguchi sadamasse ja sealt praamiga 10 minuti kaugusel oleva Miyajima saarele. Miks see saar on eriline? Esiteks on see UNESCO maailmakultuuripärandis, teiseks peetakse seda saart Jaapani üheks kolmest kõige kaunimaks paigaks ja kolmandaks on seal Hiroshima prefektuuri sümboliks olev kuulus hiiglaslik vees asuv šinto punane värav. Iseenesest on saar väga ilus, mulle kohutavalt meeldivad need maagilised mäed, mis siin saarel on, ent kahjuks rikkus suure osa saare ilust väga vihmane ilm, mis meid täna saatis. Tegelikult ei olnudki niivõrd külm, vaid lihtsalt ebameeldiv, kui vihma kallab nagu oavarrest ja loomulikult said ka jalanõud, sokkidest rääkimata, läbimärjaks.

IMG_6577

IMG_6575

Kõigepealt suundusime giidiga saare peamisesse templisse, Itsukushima šinto pühamusse, ning seejärel oli meil vaba aeg ise saare avastamiseks. Seal oli üks pikk suveniiri tänav, kus leidus ka palju restorane, kuhu vihma eest sisse hüppasimegi. Seal sain maitsta siiani reisi parimat toitu. Nimelt on üheks Hiroshima piirkonna traditsiooniliseks roaks ka austrid ning küpsetatud värsked austrid riisiga, kõrvale supp, olid tõesti suurepärased. Nägime ka seda, kuidas neid vahtrakujulisi küpsetisi tehakse, uudistasime suveniiri poodides ning jalutasime ühes väikeses pargis. Kirsiõitega on selleks aastaks siin piirkonnas kõik, kui siis leidub neid veel ehk kuskil kaugel mägedes, seetõttu on fotodel näha aina vähem roosat värvi.

IMG_6582

 

Seejärel jagati grupp kaheks ning me läksime teetseremooniale Daishoini templis. Kõndisime läbi väikese jaapanipärase aia majakeseni, võtsime jalanõud jalast ja istusime väikeses toas olevale mattidest põrandale. Keset tuba paiknes katel, kus tee juba podises. Kõigepealt tõi jaapanlanna kaks taldrikut, ühel olid nunnu pildiga mõmmikutega salvrätid ja teisel küpsetis. Salvrätik oli taldrikuks. Kõike pidi tegema kahe käega korraga ehk siis taldrikut järgmisele ulatama hoides ühest taldrikust kahe käega kinni, teepotsikut hoidma ka kahe käega. Igale andmisele eelnes jaapanlanna põlvili olev kummardus ning siis pidi ära tabama, millal ta kummardama hakkab, et viisakalt samal ajal ka kohe kummardada. Mul põlvili istudes kõht väga ei andnud kummardumist välja, aga andsin enda parima, mis oli küll pigem selline peanoogutus. IMG_6595Ruumi sisenes teemeister, kes suure pidulikkusega võttis välja vispli ja veel mingisugused vahendid, puhastas neid rätikuga ning asus teega toimetama. Iga teemeistri liigutus näis olevat nagu etendus, otsitud tegevus, kuigi väidetavalt pole see nii. Seejärel oli hetk, kus pidime oma maiustuse ära sööma – see oli maitsev. Siis toodi kõigile teepotsikud rohelise teega täidetult, ent meie olles Steniga teemeistrile kõige lähemal, saime nii öelda otse meie silme ees tehtud tee. Tee oli pealt natuke vahtus ja sarnanes nii maitselt kui ka tekstuurilt sellele teele, mis meile geišade etenduse eel pakuti ehk siis vetika lõhnaline, brokkolile sarnaselt paksem kiht peal ja maitselt väga mõru. Nägin tõsist vaeva iivelduse tagasi hoidmisega, et see tee ära juua. Reisikaaslased, kes armastavad mõrudat rohelist teed, olid väga rahul. Kokkuvõttes olin hästi oodanud seda teetseremooniat, kuna arvasin, et see on selline tee degusteerimine nagu on Hiinas teejoomisel kombeks, ent tegelikult on Jaapani teetseremoonia ikka ja alati rohelise tee joomine. Sain jälle targemaks, ent jaapanlaste rohelise tee armastus tundub, et jääb minu jaoks saavutamata.

Pärast seda oli meie kord Daishoini budistlikusse templisse minna, mis mulle isiklikult suurt muljet ei jätnud, kuigi see olevat Jaapani läänekalda üks tähtsamaid templeid, kus ka Dalai Laama on käinud jne. Märjad jalad ja kibe tee muutsid mind templites päris pahuraks, ent kaasa võetud magusad maasikad päästsid olukorra. Minu soovitus meestele: naise rahustamiseks tuleb alati kanda maasikaid kaasas.

 

Üheks kõige põnevamaks asjaks oli täna kindlasti meie ööbimiskoht: jaapanipärane võõrastemaja. Meie nn “hotellituba” on väga suur tühi tuba (ca 30 ruutmeetrit), mida katavad Jaapani matid. Kapis olid madratsid (12tk), tekid, linad ja padjad (12tk), millest Sten meile voodid meisterdas ning keset tuba on jaapanipärane madal laud, kus taga saab istuda nt rätsepistes padi pepu all (ülimugav). Lisaks avanevad aknaga “istumisruumi”, vannituppa ja esikusse jaapanipärased lükanduksed, mis esialgsel vaatlusel paistavad nagu seinad. Veel tänapäevalgi magavad suur osa jaapanlastest põrandal mattidel kõik ühes toas koos. Võib-olla seetõttu ongi jaapanlased vananev ühiskond. Suure väsimuse tõttu sain kohe, kui pesa valmis, ka lõunauinaku tehes siin põrandal mattidel magamise ära proovida. Olin seda kogu reisi juures kõige enam peljanud. Idee rasedana kuskil põrandal magada tundus kõhedust tekitav, ent see oli täiesti asjatu. Uni tuli ülimagus! Sellises voodis võib põrandal jaapanlase kombel magada küll.

Seejärel panime selga traditsioonilise Jaapani rõiva (Yukata) ehk nn suve kimono, mis on riidest hommikumantli taoline ese, mis seotakse kõhu ümbert kinni paelaga. Meestel käib pael stiilselt küljele, naistel keskele. Sten leidis, et tema stiilitunnetuse arvates sobib ka meestel pael siduda keskele. Igas toas oli valikus mitu suurust ning igaüks sai endale võtta just sobiva suuruse, nt alates 170cm pikkusest on L suurus. Sinna juurde käivad spetsiaalsed jalanõud, kusjuures mõelmad sussid sobivad mõlemasse jalga.

IMG_6623

Nähes välja peaaegu nagu jaapanlased suundusime Jaapani traditsioonilisele mitmekäigulisele õhtusöögile, kus lihtsalt toodi ja muudkui toodi uusi roogasid. Vähemalt pooled toitudest olid söödavad, paar asja väga maitsvad, mis oli meie arvates Steniga Jaapani kohta väga head näitajad. Nii täis vist polegi meid kunagi söödetud. Mida päev edasi, seda paremad need Jaapani toidud tunduvad. Ei teagi, kas asi on toidus või meie muutuma hakanud maitsemeeltes.

IMG_6627

IMG_6628

Seejärel tegime Steniga väikese jalutuskäigu mere äärde, kuna vihm oli vaibunud ning Stenil oli soov näha laternatuledes Jaapanit. Tänavad olid kell üheksa haudvaiksed, ei mingit liikumist, majades tuled kustunud, vaid laternatuled meie teed valgustamas – see oli väga ilus. Lahe oli see, et see punane hiiglaslik vees olev värav oli mõõna tõttu täiesti ligipääsetav ka jalgsi (päevasel ajal oli see veel mitme meetri sügavuses vees olnud).

Loomulikult pidime proovima ka Jaapani traditsioonilise võõrastemaja erilist kuumaveeallikaga basseini (onseni), kuhu mindi samuti nendes spetsiaalsetes riietes- Yukatades. Mehed ja naised on onsen`ides eraldi. Kuigi esineb ka looduslikke kuumaveeallikaid oli meie hotelli onsen puuride abil maa sügavustest välja „kaevatud“. Kõigepealt jäeti jalanõud esikusse, seejärel üleriided riietusruumis olevatesse kastidesse ning paljalt pidi suunduma basseiniga pesuruumi. Basseini vulises muudkui uut tulist vett – nimelt on onsenis veetempratuur üle 40 kraadi, mis jala vette pannes esialgu kõrvetab. Pesuruumi seinte äärtes olid dušid kausside ja pesuvahenditega. Kõigepealt tuligi seina äärest võtta väike pingike, sinna peale istuda, kaussi vesi lasta, kaasa võetud väikese rätikuga ennast puhtaks pesta ning seejärel basseini suunduda. Kui seal toolil näoga seina poole istusin ja ennast pesin, siis oli mu ees peegel. See oli veider, sest tavaliselt ma pestes ennast peeglist ei näe. IMG_6622Sarnaselt hotellile olid ka siin pesuruumis olemas suured tuubid nii šampooni, palsamit kui ka kehašampooniga. Riietumisruumis olid saadaval nii ühekordsed juuksekammid, vatipulgad kui ka keha-ja näopuhastusvahendid, lisaks ka kehakreem ja-õli. Kuna olen rase, siis üleni vette ma ei läinud, vaid piirdusin jalgadega, ent ikka oli see kuum vesi pärast pikka päeva nii-nii mõnus. Kahju kohe, et Eestis selliseid kuumaveeallikaid ei ole, sest jaapanlase kombel kuumas vees mõnuleda kuluks küll Eesti külmas kliimas vägagi ära.

 

Päev 7: Hakonesse. Õpime Jaapani keelt.

IMG_6637[1]Süües hommikul võõrastemajas üheskoos traditsioonilise jaapanipärase hommikusöögi suundusime praami, kiirrongide ja bussiga Hakonesse, 6h sõitmist ja olimegi oma lähtepunktist ca 700km kaugusele jõudnud. Hakone on mägedes olev rahvuspargis asuv linn ning olles Tokyost vähem kui 100km kaugusel on tegu ühe lemmik Tokyos elavate jaapanlaste puhkuse sihtkohaga. Nimelt on augustis Tokyos väga kuumad ilmad, õhk ei liigu ning mägedes olev Hakone on ideaalne koht, kus natukenegi hingata.

Hakone linn on tuntud oma hea vaate tõttu kuulsale Fuji mäele ning kuumaveeallikate pärast (onsenide). Hakone mäed on tõesti võimsad ning muudavad minu silmis Jaapani palju looduslikult kaunimaks, kui olime seni näinud. Meil väga vedas, et õnnestus näha hotelli poole sõites ka Fuji mäge (nägemise tõenäosus on aprilli kuus ca 30%), sest nagu giid ütles on siin piirkonnas enamasti väga kehv ilm – küll sajab vihma, lund või on lihtsalt pilves ja udune.

Bussis korraldas giid meile väikese jaapani keeleõppe tunni, kus õppisime põhilisi jaapanipäraseid väljendeid – ohh.. see oli keeruline. Saime teada ka Jaapani haridussüsteemi kohta. Huvitavaks omapäraks jaapanlastel on näiteks see, et juba esimesel koolipäeval lähevad kõik lapsed iseseisvalt kooli, kvartali nurgal saadakse teiste sama kandi lastega kokku ning suurema klassi lapsed (ehk siis 6.nda klassi omad) õpetavad väiksematele tee selgeks. Ka koju tullakse alati üheskoos – sedasi tekib rühmatunne. Kõikjal rõhutatakse võrdsust ning koostööd, nt isegi spordipäeval ei võistelda omavahel, vaid tegeletakse aladega, kus tähtis on koostöö. Haridus on jaapanlaste jaoks väga tähtis ning nad õpivad väga palju, et saada heasse põhikooli, gümnaasiumi ja ülikooli.

Kahjuks mitte võõrkeeli, nt inglise keelt hakkavad nad õppima ca 6.ndast klassist ja sedagi nt 2 korda kuus. Kuna nende keeles puudub l-täht ja nad panevad konsonantide vahele täishäälikuid, siis on nende inglise keelt väga raske mõista, kui nad just pole võtnud väga palju inglise keele eratunde. Jaapani ühiskond on välismaailma eest väga suletud. Kogu rahvast vaid 1% on välismaalased ning siin välismaalasena elades peab iga aasta pikalt ja põhjalikult põhjendama Jaapani riigile, miks ikkagi kavatsed siin edasi elada ja töötada. Tõenäoliselt võõramaalaste vähesus ja halb võõrkeeleoskus võimaldabki Jaapanil püsida niivõrd omanäolisena.

Jaapanis väärtustatakse kõigi ametite esindajaid, mistahes suure vastutusega ka antud amet ei oleks. Igaüks annab tööl olles endast parima. Sageli töötatakse ühes töökohas terve elu, samas töökohas töötajate vahel puudub konkurents. Ühel ametipostil töötatakse 3 aastat, siis toimub ametikohtade rotatsioon. Kui selgub, et mingisugune projekt vajab töö juures lõpetamist, siis kõik jäävad tööle kauemaks ning teevad ülesande ära, ei küsita, et miks vaja tänaseks valmis teha, lihtsalt tehakse ära. Jaapanlased töötavad väga palju veetes enamiku oma elust tööl olles ja töökaaslastega läbides. Töösuhted on jaapanlaste jaoks üliolulised.

IMG_6641[1]Meie Hakone ööbimiskoht on nagu eilegi Jaapani traditsiooniline võõrastemaja kuumaveeallikaga. Hotellituba on veel suurem kui eile ning vaade ka ilusam, kuna ümberringi on lisaks mägedele veel ka golfirajad. Õhtustasime taaskord kimonotes 10- käigulisel jaapanipärasel õhtusöögil, ent seekord istusime minitoolidel põrandal. Nii hommikusöögil kui ka õhtusöögil olid nii imelikud toidud, et ma imestan, et mu kõht nii normaalselt seda kõike üle elab, ent vaim hakkab murduma: tempuras enamasti tundmatud juurviljad, igasugu vetikad ja kapsad veidrates kastmetes, kastmeta riis, sealiha, tofud, magusad kartuliviilud, tatika-taolised seened – tahaks puuvilju ja piimatooteid! Kui muude asjadega saaks Jaapanis veel hakkama, siis traditsioonilise toidu ja joogiga läheks keeruliseks. Pärast sööki harjutasime jaapanipäraseid ringtantse ning käisime onsenis.

IMG_6644[1].JPG

Kuna reis hakkab lõppema ning järgi on veel finaal Tokyos, siis täna tegelesime oma erireisiplaanide koostamisega. Tokyos oleme põhimõtteliselt 1,5 päeva, ent seal näha ja teha on tunduvalt rohkem. Olen juba päris põnevil, kuidas ja kas meil kõik plaanid ka realiseeruvad.