Lisatoit näpuga ja püreena (näputoidu näidis)

LISATOIDUGA ALUSTAMINE

5. elukuul olime ametlikult jõudnud söömise ajajärku ehk siis aega, kui meie Väikemees pidi hakkama saama lisatoitu. Niiöelda harjutama. Toidu vastu tundis ta mõõdukat huvi (tahtis toitu haarata) ning istus enam-vähem ise (vajas istudes kergelt toetamist ja seda kuni 7nda elukuuni). Kuigi väidetavalt võiks kuni esimese eluaastani anda ainult rinnapiima, siis kuna raua ja tsingi varud hakkavad 6nda elukuu paiku lõppema, ongi soovitus hakata andma lisatoitu liha näol. Et laps oleks valmis 6ndal kuul sööma juba liha, siis on soovitus alustada harjutamisega juba 5ndal elukuul.

Ma ei ole mingi toiduäss ja lapsele IGA PÄEV toidu tegemine ei olnud miski, mida ma põnevusega ootasin. Vastupidi. Lootsin seda lükata võimalikult kaugesse tulevikku, jälle mingi uus asi. Just hakkas kõik paika loksuma ja nüüd siis oli vaja hakata eri toitudega katsetama. Ainult rinnapiima andes oli kõik nii lihtne olnud. Lisatoiduga pidi juba hakkama mõtlema, et mis koguses ja mis aegadel anda. Ja mida anda tohib ja mida ei tohi. Loomulikult võib ka hästi tšillilt võtta, niiöelda puusalt anda lapsele mida iganes millal iganes, aga selline “puusalt millegi tegemine” ei ole väga minu teema.

Lugesin  dr. R.Conway raamatut “Võõrutamisest ja lisatoidust, lihtsalt” (kogu teave lusikaga toitmise ja näputoidu kohta, et võtta mõlemast meetodist parim) ning Tallinna lastehaigla toitmise juhendit siit. Lapsele andsin nädal enne esimesi ampse uudistamiseks kätte lusikat ja nõusid, et söömisega alustades need ei rööviks kogu tähelepanu endale. Mida anda ja mida mitte – hea kokkuvõte siin. Lisaks mett ei tohi ka anda (botulismiohu tõttu). Toitude andmise tabelid on enamasti koostatud selle põhjal, kui tõenäoline on selles vanuses antud toiduainele allergiaoht. Ehk siis tõenäoliselt ei juhtu midagi, kui anda alla aastasele, nt piimatooteid, aga see ei ole soovituslik, sest suurel osal lastel võib see tekitada kaebusi jne.

Söögivarustus:

  • lauale kinnitatav sööginõu (lapsel lihtsam toitu kausist kätte saada ilma, et see eest ära jookseks ning samuti ei ole mul huvi osaleda “kausi ümberpööramise mängus”);
  • Britton Fika helehall söögitool;
  • paar kilepõlle (alguses proovisime riidest põlledega, aga nende pesemine oli NII tüütu).

PÕHIMÕTTED

Steni peamiseks lisatoiduga seotud põhimõtteks oli vältida  raua puuduse teket, mistõttu hakkasime Väikemehele püreesid varakult tegema lihaga.

Minu sooviks oli, et 1) Väikemees harjuks erinevate toidu maitsetega, et temast ei saaks toiduga pirtsutaja, kes sööb vaid ühte-kahte asja. Loomulikult on igaühel oma lemmik toidud, aga leian, et menüü võiks olla laiem, kui kaks-kolm toiduainet. Selle saavutamiseks lugesin, et tuleb vähem populaarseid toite anda korduvalt maitsta, olla järjepidev. Oluline kõike vähemalt korra maitsta.

2) Väikemees tunneks söömisest rõõmu. Selle saavutamiseks tundus mulle olevat parim näputoit, sest siis saab ta ISE tegutseda, ise avastada toidu tekstuuri ja kuju. Samuti, et me ei suruks talle iga hinna eest sisse “viimast ampsu”. Kui ei taha, siis ei taha. Päevad on erinevad. Tuleb väikese inimese soove austada.

3) teeksime söömisest tavalise koostegevuse. Selle saavutamiseks ei tahtnud ma, et teeksime toidu ümber tsirkust, et ta ikka suu ikka lahti teeks. Olles inspireeritud raamatust “Bringing up Bebe” ja kuna käime palju väljas söömas, siis tahtsin, et ta õpiks koos meiega SAMAL AJAL sööma. Seetõttu proovin vaikselt juurutada mitme käigulist söömist: eelroog, põhiroog ja magustoit. Pidades ilmselgelt meeles, et 6-kuune suudab söömisega tegeleda max 30 minutit.

 

MEIE KÜSIMUSED JA ÕPPETUNNID

Nr 1. Kas teha ise püreed või osta poest?

Loomulikult kõik perfektsed lapsevanemad teevad kõik lapse toidud öko komponentidest ja loomulikult ise. Me nii perfektsed ei ole.

Anname poe püreesid, aga liha blenderdame enamasti ise juurde, sest ühe komponendilisi püreesid lihaga väga ei ole, alati on mitu komponenti korraga ja sedasi kõik korraga andes on keeruline allergiat tuvastada. Samuti on lihaga püreed minu arvates enamasti veidra/ vastumeelse lõhnaga. Viimane on just tähtis alguses, kui lisatoiduga alles alustada.

Nr 2. Millal lisatoitu anda? Enne või pärast rinnapiima andmist?

5.elukuul andes korraga 1-5 lusikatäit andsime lisatoitu pärast rinnapiima andmist, aga nägin, et ega tal isu sedasi väga ei ole. Seetõttu hakkasin rinnapiima ja lisatoidu vahel hoidma 1h ja kohe nähtavalt kasvas lisatoidu vastu huvi. Ehk siis rinnapiim, 1h vahet ja siis lisatoit.

Andsime lisatoitu hommikusöögina, et isegi kui tekivad allergianähud või gaasid, siis ei sega need ööund.

Nr 3. Kuidas lahendada dilemma, et ühest küljest on surve toidukoguseid suurendada, ent teisest küljest mitte liiga palju anda, et laps rinnapiimast loobuks? Mitu korda päevas ja mis koguses lisatoitu anda?

Meie eesmärgiks oli lisatoidu näol anda rinnapiimale lisa, mistõttu proovisime/proovime jälgida, et lisatoitu liiga palju rinnapiima arvelt ei saaks, selleks jälgin Tallina lastehaigla juhises väljatoodud koguseid. Tahaks ikka 1a vähemalt imetada. Eks päevad ole erinevad, aga umbkaudu jälgime, et päeva jooksul tuleks etteantud kogused ikka täis.

5.elukuul kuni 50g, hommikul püree. Näputoiduna kooreta kurk “friikartuli taoliste kangidena”, banaan. Me andsime pigem 5-10g.

6.elukuul 50-100g – see on väga suur kogus!! Hommikuti oli püree, õhtuti näputoit ja püree. Õhtuti andsime toite, mida olime juba eelneval hommikul “katsetanud”.

7.elukuul 100-150g, hommikusöögiks püree, lõunatoiduks näputoit, õhtusöögiks näputoit ja püree.

Nr 4. Lisatoit tekitab tundliku kõhuga beebidele gaase.

Lisatoitu andes saime selgeks, et nii mõnedki lisatoidud tekitavad Väikemehele kõhuvaevusi ja seetõttu on päris mõistlik anda uusi toite vähehaaval. See olevat normaalne, et esimesed 1-2 nädalat on beebil gaasid – peavad ta soolestiku bakterid ju hoopis teistmoodi toitu avastama! Aga selgus ka, et osad toidud väga ei sobi, küll lähevad põsed punaseks, anuse ümber tekib punakas ring ja/või on laps lihtsalt viril ja gaasides – nt ei sobinud Väikemehele lillkapsas, kartul ja loomaliha.

Nr 5. Tahaks anda näputoitu, aga siis ei tea, kui palju ta korraga sööb. 

Eks see näputoit ole tõesti selline umbes asi ning kuna suur osa toidust ei jõuagi esialgu kõhtu, vaid hoopis laua alla, siis ei tea, palju ta sööb. Seetõttu otsustasime, et vähemalt esialgu anname ka püreesid. Hakkasime näputoitu andma niiöelda eelroana enne püreed.

Nr 6. Dilemma, et ühest küljest tahaks lapsele anda erinevaid maitseid, sest ise ka ei taha ju päevad läbi sama asja süüa, ent teisest küljest tuleb allergiate välistamiseks anda toitu ühe komponendi kaupa, vähese haaval.

Sest kui anda ühel päeval erinevaid maitseid, siis on ju allergia tekkides raske jaole saada, mis see allergeen täpselt nüüd oligi. Ja beebidel on ka huvi erinevaid maitseid süüa (rinnapiim on iga päev natuke erineva maitsega). Alguses andsin ühe komponendi kaupa toitusid, kui kõik oli päeva-kahe jooksul hästi, siis andsin järgmine päev uut maitset. See on eriti aktuaalne minu arvates näputoitu andes, kus põhimõtteliselt annad enda toidulaualt toitu maitsta. 

2AFC0833-C903-43BC-82DF-1BD14678F4E3

Nr 7. Kas beebi ajab näputoidu kurku?

Beebidel on köhimisrefleks erinevalt täiskasvanutest keele eesosas. Esimesed nädalad andsin kooritud kurki ja banaani. Kõik suuremad tükid, mis ta esialgu igemetega lahti murdis (hambutuna võiksid kõik näputoidud olla sõrme vahel katki pigistatava pehmusega), need sülitas välja, aga maitseid lutsutada oli ikkagi põnev.

Nr 8. Kas tõesti kõigepealt köögivilja püreed ja siis kuid hiljem puuviljad?

Meie seda ei jälginud. Alustasime kohe puuvilja püreedega – mango, pirn, kuhu püreestasime ise kanaliha juurde. Köögivilju annan näputoiduna, siis on kõht tühi ja ta tõsiselt naudib ise oma näpukestega toitude avastamist!

Nr 9. Kõht võib lisatoiduga kinni minna.

Kui kaks päeva pole kõht läbi käinud, siis siiani on alati aidanud ploomipüree. Kindla peale minek! 😉

Nr. 10 Kui suuri näputoidu tükke anda?

Tükid võiksid olla sellise suurusega, et laps saab selle ise kätte võtta ja pihust ulatub toit välja. Nt sellised 5cm pikkused “kangid”. Pisikesi tükke ei soovitata anda. Laps peab ise suutma tüki kätte võtta.

Nr 11. Hambaid pole mälumiseks vaja.

Igemetega saab väga ilusti tükke toidust lahti rebida! Aga toit peaks olema sellise konsistentsiga, et seda on võimalik sõrmede vahel purustada.

Nr 12. Kõike ei julge anda.

Lämbumisohu vähendamiseks annan puu-ja juurvilju ilma kooreta, nt pirn, kurk. Ei anna esialgu tomatit, viinamarju, mandariini vms (just nende riskantse “naha” tõttu).

 

NÄIDIS NÄPUTOIDU MENÜÜ

Teadsin seda, et soovin kindlasti anda näputoitu, sest see annab lapsele võimaluse avastada toidu tekstuuri ja kuju, harjutada oma käeosavust, harjutada mälumist (isegi kui pole veel hambaid!).

6ndal elukuul andsin tavaliselt ühe näputoidu, nt kurgi, pehme porgandi, banaanitüki,  riisi, maisimõnglid vms. Ainult ühe, sest meil oli palju tegemist püreedes gaase tekitavate komponentide välja sõelumisega. Kui oleks kogu aeg andnud veel ka näputoiduna uusi asju, siis gaase tekitavaid toite oleks ehk keerulisem leida.

7ndal elukuul andsin juba suurema valiku toitu (iga kord üks uus toit). Näputoitu annan  lõunasöögiks ja õhtusöögi ajal eelroana enne püreed. Kala olen andnud maitsta enda taldrikult, sest seda oleks tal raske haarata ja suurt tükki ei taha panna tema ette (äkki on seal luud vms). Kanaliha olen andnud ka enda käest – ise hoian tükikest ja siis ta “imeb-sööb” seda. Üldiselt liha ikkagi püreestame püreede sisse. Kõik maitseb, va mõned köögivilja-liha püreed, aga need ei meeldi ka mulle endale (soovitan püreed ise maitsta, ega laps kehva toitu ei söö).

7. elukuuselt näidis toidud:

ED59E321-B36C-44BB-A7A8-3B3C33794C54
Kurgiviilud, pehme paprika, lavaš, maisimõnglid/kamapallid. Maitses kõike. Kõhtu jõudis ca 10%.
866CB839-B866-48C2-B7CE-875B04CF6C43
Pehme (keedetud/aurutatud) magushernes, porgand, suvikõrvits, Gruusia sai ja maisimõnglid. Kõik väga maitses, sõi isukalt.
B9C2D182-E16F-42CE-8C11-7EB5B5DD2425
Suvikõrvits, porgand, magus hernes, kamapallid, mustikad ja hapukurk kooreta. Ei meeldinud mustikad ja kamapallid.
11e85b8d-5f21-4688-a4ab-9b840ab92616.jpeg
Lemmik oli brokoli! Nii mõnusa pehme tekstuuriga! Porgand oli pärast keetmist liiga kõva jäänud – ei meeldinud.
205D4515-CEEE-4CE9-A47F-6234E38223AA
Banaan ei meeldi, sest seda on raske haarata, aga kahvli otsas võib küll süüa.
CFE5A790-DA20-402A-AF97-9158BEA4D583
Suvikõrvits oli lemmik, koore jättis alles.

Kui need toidud jäävad liiga lihtsakoeliseks, siis maailmatasemel näputoidu inspiratsiooni soovitan uurida www.annabelkarmel.com retseptikogust.

Ma arvan, et näputoidu puhul on eelkõige oluline last usaldada. Eks see alguses selline koos õppimine ole. Ilmselgelt peab last toitma hakates olema selge esmaabi. Tema avastab oma suud, mina proovin, mida ma julgen talle anda ja sedasi vaikselt proovides ja usalduse kasvades asi edeneb. Väikesed on üllatavalt osavad ja nutikad! Lahe on vaadata, kuidas laps toitu naudib! Vot sellised mõtted.

Mis näputoite te oma väikestele esialgu andsite? Millal andsite kätte kahvli ja lusika? Millal läks supi söömiseks?

 

Advertisements

Seitsmes elukuu meie beebi seisukohast

Minu päev:

Kell 7.30 (mõnikord ka juba kell 7.00) Avan silmad. Olen oma toas, oma voodis, tekk ja unekaisukas on öö jooksul 330 kraadise keerlemise käigus seigelnud mu varvaste juurde. Annan emmele nuttes märku, et on olen ärganud ja soovin süüa. Mõnikord harva äratab mind ka emme, kes astub rõõmsalt tuppa, ütleb, et on hommik ja aeg ärgata, ning võtab mind laia naeratusega sülle samal ajal kiites kui tubli magaja ma olen. Ükskord tegi ta seda kell kuus hommikul. Olin väga pahane seepeale ja selgus, et ta ka ise ei saanud täpselt aru unesegasena, miks ta oli arvanud, et on aeg ärgata.

Enamasti suundume edasi emme issi magamistuppa, kus emme annab mulle rinnapiima, vahetab mähkme, vōtab ära tuduriided ning veedame koos aega. Ukerdan mööda voodit ringi, et magavale issile sōrmi silmadesse/ninna/kōrva lükata, oma unenägusid jutustada vōi kellraadiot uudistada. Issi teeb emmele hommikusöögi voodisse (puuviljad ja/või vegan kohuke/jogurt), kust saan ka puuvilju maitsta. Aga kellraadio on huvitavam kui söök. Iga päev köidab mind sealt tulev punane laservalgus, ent isegi kui valgus on mu käeulatuses, siis vaatamata sihikindlatele katsetele, pole ma seda veel kinni püüdnud. See on maagiline ja paelub mind iga päev!

Kell 8.30 (1h pärast ärkamist, seega mõnikord ka kell 8.00) saan selga Harry Potterist majahaldjas Dobby riietuseset meenutava “söömiskõlbuliku” body ning suundume emmega kööki, kus ootab hommikusöök. Söön hea meelega kõiksugu püreesid, KUI need on soojad. Külm löga mulle ei meeldi. Enamasti on püreed Põnni omad, kuhu issi on keedetud kanaliha blenderiga juurde püreestanud. Toidab mind emme. Söön näiteks mango-hirsi, spinati-maisi-suvikõrvitsa, mango-, pirni-, neljaviljapudru banaani-mustikaga, neljaviljapudru vaarikatega, kaerapudru mustikaga, ploomi, kõrvitsa-kartulipüreed. Kõigisse nendesse sobib panna ka kanaliha. Mu kõhule ei meeldi kartul, lillkapsas ega õun. Kui etteantud 50g söödud (enamasti tahan pigem veel), siis suundume minu tuppa.

Saan natuke mängida. Peagi paneb emme mulle päevariided selga – kannan viimaseid 68 suuruses riideid, 74 on parem. Olen ca 68cm (+3cm) pikk ja kaalun ca 7900kg (+400g) ehk siis igati harju keskmine. Kell on 9.00 ja ongi aeg ööune jätkamiseks. Olen väsinud ja annan sellest märku. (Kui olen ärganud kell 7.00, siis lähen juba kell 8.30 unele). Emme paneb mind oma voodisse, Myhummy mängima, tekikese mulle peale, kaisuka kaissu, ütleb, et teeksin väikese tudu ning jään paari minuti jooksul unne. Magan 45min-1,5h.

Kell 10-10.30 ärkame. Nüüd siis päriselt. Harjutan hambaharjaga hambapesu. Hambaid mul veel ei ole.  Söön 11.30 ajal rinnapiima, emme vahetab mähkme ning seejärel on suur mänguaeg. Minu lemmikud mänguasjad on vilkuvad ja häält tegevad mänguasjad, nt mu tädi laenatud Samurai mõõk või vibreeriv karvane koll, kõristid või ülestõmmatavad muusikaga lelud (Elevant, Kell, Talumängukeskus, Keerlevad kalad). Ka kuldne jõuluehte kett on siiani lemmik.

02345EE9-9CA4-4B49-A3D7-9E87B130E432

Olen hakanud ka oma mänguasjadega jutustama. Olen pika püsivusega ja võin päris pikalt ühte mänguasja igast küljest uudistada, aga kui see on “vaadatud”, siis on see “vaadatud” mitmeks päevaks. Veel meeldib mulle mu tuba vaadata, eelkõige aga mu kappidel olevaid loomapilte! Vaatan ja katsun neid hea meelega. Istun ise, aga olles mänguasjale väga keskendunud, kukun mõnikord ümber.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui emme või issi panevad mind selili mänguplatsi alla mänguasjadega mängima, sest alati on issi seal midagi teistmoodi sättinud või uut lisanud ja ideid tal juba jagub. Elan ka oma mänguasjadele rohkem kaasa, näiteks kui näen, et mu üleskeeratav põhjapõder liigub aknalaualt ilmselge põrandale allakukkumise suunas, siis üritan teda “hoiatada”. Samuti kui emme mängib pehme siilikesega head tegelast ja issi kassiga kurja tegelast, siis hiljem üksinda neid mänguasju vaadates eelistan pigem siilikest.

Päris asjadest pakuvad mulle huvi emme veepudel, issi arvuti ja kõiksugu ajakirjad ja -lehed. Lemmikud on ajakiri “Imeline teadus” ja “Päevaleht”. Need on asjad, mida näen, et mu vanemad enim kasutavad. Enda raamatutest on mul lemmik üks klappidega raamat, kust mulle meeldib klappide all olevaid loomakesi vaadata ning muidugi džundliloomade helisid tegev pusle. Kõige igavamad on minu jaoks pehmed mänguasjad va kastitäis heegeldatud juurikaid, mida vaatan iga päev ükshaaval läbi suure hoolega.

C36DCA20-3047-4761-88C5-6D494EC0B615
Häält tegev pusle ja lemmik raamat

Suur roomaja ma ei ole. Oskan küll, aga enne kui liikuma hakkan, siis analüüsin, kas see asi on SELLIST pingutust väärt. Teen 360 kraadi enda ümber, liigun tagurpidi, edaspidi, küll pepu püsti, külg ees vingerdades. Käputaja võib minust küll saada, sest eriti viimastel päevadel ajan end käpuli ja õõtsutan edasi tagasi. Enamasti aga hakkan peagi nutma ja teen oma “leivanumbrit”- käte-jalgadega lennukit tehes ja emmmm.. mõmisedes niikaua kuni emme mind sülle võtab või siis vähemalt hoiab mul kätest kinni ja siis saan ise püsti tõusta ja seista. Hetke lemmikuks on kahtlemata emme kätest kinni kõndimine, tipa-tapa. Siis võib kindel olla, et hakkan jutustama ja kilkan naerda.

Korra nädalas on mul sellel ajal laulu-pillitund, Babyspordis. Kui esimest korda seal käisin, siis olin ülimalt vaimustuses. Tegin kõik kaasa ja olin kogu aeg naeratus näol. Millised toredad laulud ja rõõmsameelne õpetaja! Nüüd on selline ok, hakkan vist lauludega ära harjuma. Käte ja jalgadega liigutusi laulude saateks meeldib mulle iga korraga aina vähem teha. Minu lemmikuks on kõlapulgad, mida armastan suhu panna. Ka teised pillid on hea maitsega: erinevad kõristid, kuljused ja trummid. Tunni tipphetkeks on see, kui olen pikali ja siis emad lehvitavad minu ja teiste pikali olevate laste kohal samal ajal lauldes suurt vikerkaare värvides tekki. See tuul ja värvid on mu lemmikud. Sageli olen ainuke laps, kes seal teki all tuult naudib, teised toimetavad ringi, aga nad lihtsalt ei tea, millest nad ilma jäävad!

Kokku magan päeva jooksul kolm uinakut. Emme nimetab neid pisikesteks tududeks. Oleme proovinud ka kahega, aga siis väsin LIIGA ära ja seda pahandamist ei pea emme vastu. Minu teine päevane uinak on enam-vähem vahemikus 12-14.00. Magan 1,5-2h. Selle uinaku teen rõdul vankris. Enamasti on pärast seda und kuskile minek: külla, poodi, trenni. Iga nädalavahetus käin ka ühe oma vanaema või vanaisa juures külas, seal on alati huvitav.

Kell 14-16 Korra nädalas tormame kohe pärast seda lõunaund võimlemistundi, mis toimub samuti Babyspordis. Tavaliselt on nii, et emme äratab mind unest, sõidame autoga ruttu tundi ja siis riided seljast ja kohe lähebki võimlemiseks. Ei ole mingit korralikku ärkamisaega nagu tavaliselt. Need on füüsiliselt päris rasked tunnid. Küll teeme kõhulihaseid ja seljalihaseid ja kere süvalihaseid palli peal. Roomamise harjutamise ajal vaatan pigem teisi beebisid, kuidas nad kiirelt kõriseva palli poole tormavad. Annan neile hea meelega ka oma palli. Enda palli pigem vaatan ja kui lõpuks otsustan roomama hakata, siis enamasti on juba järgmise harjutuse aeg. Kui aga mõni beebi peaks minu lähedusse sattuma, siis haaran neist jõuliselt kinni endal selline nägu ees, et ma ei lase neist isegi siis lahti, kui nad peaksid mulle obaduse andma.

448111D1-7284-4558-886D-2447A13BF37B
Tüüpiline hetk võimlemas- vaatan pigem teisi kui rooman enda palli poole

Teine kord nädalas tormame pärast mu lõunaund beebide loovustundi. Olen seal käinud ühe korra ja mulle väga meeldis seal. Keskendusin täielikult asjadele ja neid oli seal väga palju. Teemaks oli sõbrapäev ja kõik materjalid olid punastes-roosades toonides ja võimalusel südame kujulised. Kõigepealt sain katsuda, kuulatleda ja pigistada punaseid paberist tehtud sahisteid, siis südamekujulisi pesusvamme, siis oksast punutud pallikesi (ka mu jalatallad), siis kuldsest karrast tehtud koerakest ning siis läikivaid pehmeid kaunistusribasid. Seejärel meisterdasime kaks tööd. Kõigepealt hullasime “heinas” (punased-roosad “paberihundist” läbikäinud paberiribades), harjutasin punaste salvrätikute rebimist ning seejärel hüppasin need jalgadega südamekujulise pappi peale kinni. Loomulikult läksid mu jalad seepeale liimiseks, aga see käis meisterdamise juurde. Lisaks panime oma tööle värvilised käbid, kuldsed südamekesed, punased riisiterad ja südamekujulise salvräti. Teine meisterdamistöö hõlmas samuti mu jalgu. Hüppasin roosa taigna-plastiliinimoodi materjali oma jalajäljed- loomulikult oli seegi südamekujuline. Veel sain tunnetada käte ja jalgadega igasugu kuivaineid, jahu ning nautida õpetaja lauluviise. See on siiani olnud mu lemmik huviring. 50 minutit möödus linnulennul!

 

600B4F96-C2A0-40B6-B50E-02E35E8A08FC
Valmis tööd

Kell 15.30 saan rinnapiima. Mõni päev, kui olen näljasem, siis söön selle asemel kell 14.30 ja 17.00. Viimane uinak on mul algusega 15.30/hiljemalt kell 16, millest ärkan (või emme äratab) kella 16.30-17.00 vahel (kokku 30-60 minutit). Magan selle enamasti oma voodis, ent kui on vaja linnakäike teha, siis uinun meelsasti ka issi kandekotis olles.

ff43df21-5013-49c9-8fce-76683a31f82b.jpeg
Hiina uusaasta säravad lohed ja pandad meeldisid mulle väga!

Ärgates on jälle mänguaeg. Tavaliselt on issi selleks ajaks koju jõudnud ja siis on suurte inimeste jutu aeg, mida mulle väga meeldib kuulata. Nii mõnigi kord jätan kuulatlemiseks oma tähtsa mängu pooleli. Kui oleme kuskil väljas, siis kuigi olen rahulik ja heatujuline poiss, siis vaikselt olen hakanud võõrastama, eriti kui saan palju tähelepanu. Vaatan “võõrast” inimest ja kui ta ka peaks mind pikalt vaatama, siis hakkan hüsteeriliselt nutma. Ikka suured pisarad ja nägu punane stiilis. Peidan pea emme kaissu ja siis olles loonud sinna turvabaasi hakkan vaikselt võõrast uudistama. Ajaga julgus kasvab ja pärast väikest harjumisaega olen nõus isegi “võõra” sülle minema ja tema naljade peale naerma. Enamasti aga on “võõra” süles olles kõik mu tähelepanu suunatud emmele, vaatan ja naeratan talle.

Kell 18.00 on õhtusöögi aeg. Olen hea isuga. Kuigi olen rahuliku loomuga, siis kõige kiiremad liigutused teen siis, kui mulle antakse näputoitu. Näputoit on eelroaks sellel ajal kui ootan pearooga ehk siis püreed. Olgu selleks siis bataadiviil, kurgiviil, riis, banaan, avokaado, keedetud porgand, mango, leib või hoopis mõni maitsetaim. Viimasel ajal on ka kamapallid, maisirõngad ja paprikamõnglid täiesti arvestatavad söögipoolised, kuna neid on hea kätte võtta. Libedad puuviljad mulle väga ei meeldi, sest need libisevad minema. Söön neid aga isukalt, kui emme või issi tükki oma käes hoiavad. Kui käime kuskil väljas söömas, siis istun juba ise söögitoolis ja enamasti saan ka midagi head paremat vanemate taldrikult maitsta – enamasti emme taldrikult mõnda köögivilja. Püreed söön õhtusöögiks ca 75g. Tassist vee joomine on pigem hirmutav tegevus.

5D72FCB9-3B20-40D3-8A09-F6C4D0DF26E0
Eelroana banaan, riis ja kamapallid – toidu tekstuuriga tutvumine, sõrmeosavuse harjutamine. Sellest suhu jõuab ca 5-10%. 😀

Jätkub toimetuste ja mänguaeg. Tavaliselt päeva alguspoole toimetan pigem ise, aga õhtupoole meeldib mulle, kui emme ja issi mulle mu (enda) mänguasju näitavad või mind lõbustavad. Mulle teeb endiselt nalja, kui emme teeb kõhulihaste harjutusi. Enamasti mängin emme, issi või mõlemaga. Issiga mängides teeb issi one-man show-d, emmega mängides istub emme minu juures ja kui mänguasjast ära väsin, siis näitab mulle uusi asju. Vanematega koos mängin palli: istun emme süles ja emme aitab mul palli issi käest püüda ja tagasi veeretada-visata. Mind ajab naerma, kui minu kõhtu kõdistatakse või justkui “ära süüakse” (emme ja issi jälgivad, et mul on ka võimalus neid vajadusel oma käte ja jalgadega “takistada”- tuleb olla ikkagi lugupidav teise suhtes), meeldib ka peituse mäng.  Sageli võtan sellel ajal õhuvanne.

8527EBEB-68CD-46E5-B1BD-9ADCFAE1D65F
Aitan emmel issil puslet kokku panna. NOT!

Selle kuu minisünnipäeva tähistasime vanaema-vanaisa juures. Kook oli vegan šokolaadikook (lisaks banaan, kiivi, halvaa ja martsipanikate), üks paremaid, mida emme on siiani vegan kookidest teinud, retsept siit.  Koogi peale joonistas emme kilpkonna, sest olen aeglane liikuja, rahulik ja hea isuga. Aga käte kiirust ei tohi mul alahinnata!

 

 

Kell 19.00 algab minu unerituaal ehk siis veedan aega üks-ühele issiga (käin vannis või mürame). Issi räägib mulle, kuidas maailmas asjad käivad, laulab mulle lastelaule. Seejärel võtab emme mind vannist välja. Viimasel ajal demonstreerin emmele enne vannist välja tulekut oma kätega plätserdamise oskust, mis siis, et mu nägu täiesti märjaks saab. Mõnikord käime kõik koos saunas. Seejärel paneb emme mulle pepukreemi, mähkme, tuduriided ning sel ajal kui joon rinnapiima teeb mulle mu päeva muljetest ja käikudest kokkuvõtte. Kui olen väga väsinud, siis ma ei tahagi väga rinnapiima, vaid tahaks kohe ruttu magama minna. Mul on imemõnus voodi.

Kell 19.30 paneb emme mind voodisse ja jäängi ootama oma peagi saabuvaid ilusaid unenägusid. Lõvi kaisuka võtan kaissu ja juba see uni tulebki. Öö jooksul kohtun emmega vähemalt kaks korda, et süüa. Vot sellised mu päevad ongi.

 

 

 

Meie unekooli teekond (uneteemad vol4)

Kuna beebide uneteema on minu jaoks olnud eriti hell teema, siis pärast pikalt oma peas mõtete korrastamist, jagan siin oma avastusi beebide une vallas. See on ulmepikk postitus, mida olen kirjutanud viimased kolm kuud. Seepärast on see natuke selline pudru ja kapsad koos, aga vähemalt on mul ühes korras kõik minu jaoks olulised mõtted kirjas.

ERINEV NORMAALSUS

Itaalias tehtud uuringu kohaselt ärkas 6-kuuselt 46% beebidest 1-2 korda, 21% 3 ja rohkem kordi ning 33% magas kogu öö. Alljärgnev tabel sealt uuringust:

jcsm.10.10.1119b

Pärast lõputult uurimist jõudsin järeldusele, et see, mida peetakse beebide une puhul normaalseks on kultuuriti erinev, nt väga paljud Eesti emad peavad normaalseks, et 4-kuune öötundidel ärkabki 4-6x ja see on normaalne, et 1.-2.aastane laps ärkab keset ööd korra-kaks üles. Samas kui Prantsusmaal käsitletakse üle 2x ärkamist 4-kuusena juba unehäirena, rääkimata vanematest lastest.

Põhjus peitub nii üllatav kui see ka minu jaoks ei olnud, ühiskonnas levinud kasvatuspõhimõtetes. Kuigi kõigi nende eesmärgiks on olla empaatiline ja last mõistev vanem,  kes reageerib lapse vajadustele ning on talle häälestatud, et lapsest kasvaks kunagi rõõmus ja igapidi ideaalne inimene, siis teekonnad selleni on erinevad. Need samad kasvatusteooriad mõjutavad nii seda, kuidas (rinnapiim, kunstpiim)/ kui tihti (lapse soovidest lähtuv vs vanemast juhitud vs segu mõlemats) soovitatakse ühiskonnas last toita ning kuidas magama panna (leebelt vs karmilt nutuga).

Näiteks Eestis on au sees kiindumusvanemluse põhimõtted, mille kohaselt tuleb lapse nutule koheselt reageerida, võimalusel tissiga (väidetavalt lapsed on öösiti eriti näljased ja 100x tissi otsa tahtmine on normaalne), ent Prantsusmaal on iseenesest mõistetav lasta lapsel paar minutit oodata, last jälgida, sest äkki ta magab ja kiire reageerimine vaid segaks teda (sealsed lapsed on ka öösiti näljased, aga nad õpivad, et öösiti ei sööda vaid magatakse ning keha harjub selle rütmiga). Kiindumusvanemlus seab esikohale lapse vajadused, Prantsusmaal on tähtsad kogu pere vajadused.

Kuigi inimesed teevad asju, mis tunduvad õiged, aga ei pruugi olla, siis minu maailmapildis on oluline koht teadusel. Erinevate kasvatuspõhimõtete vahel valides teeb aga otsustamise keeruliseks see, et raske on näha, kust lõppeb teadus ja kust algab kellegi isiklik elufilosoofia. Need piirid on väga hägusad. Seetõttu olen lõpuks mõistnud, et tuleb teha seda, mis tundub endale ja oma perele mugav ja õige, võttes teaduses leitut nii palju arvesse kui võimalik. On ju suur vahe kas usaldada ühe-viie ema arvamust lastekasvatusest või uuringut, kus objektiivselt jälgiti 10 000 last! Ega need inimesed oma põhivajadustelt ju nii erinevad ka pole! Tuleb ennast usaldada, oma beebit jälgida. Kuigi kõrvalolijad võivad öelda, et näed.. küll see aeg möödub, siis tegu on minu beebiga, nemad ei pea ärkama öösiti 500x. Mina emana otsustan, mida ma teen ja kuidas oma last kasvatan nii, et meie pere oleks kõige õnnelikum.

Viimased kuud on olnud magamatuse tõttu väga rasked. Kuigi päris paljud soovitasid mul lihtsalt oodata kuni beebi uni iseenesest paremaks muutub, siis kahjuks või õnneks iseenesest ei juhtunud meil küll midagi. Leidsin vastused, enda jaoks.

Minu 4-10x öösiti ärkavast beebist on 6,5-kuusena saanud “hea magaja”. Pärast vaimseid pingutusi oleme lõpuks jõudnud kohta, millest olin unistanud. 

  • Laps, kes jääb ise kell 19.15-19.45 HEA MEELEGA magama. Oma toas. Oma voodis. Ei mingit tundide kaupa nuttu ja voodisse mineku pärast võitlemist.
  • Teeme oma unerituaalid: palju naeru ja kallistamisi 1h enne magama minekut, (issiga vann küünlavalgel), pepukreem, uus mähku, uneriided, (raamat-kui jaksab) ja siis imetamine (samal ajal teen vaikselt rääkides talle päeva muljetest kokkuvõtte, et täiesti magama ei jääks). Mõnikord jääb tissi otsas poolunne, teinekord mitte. Igal juhul tõstan ta oma voodisse, panen küljele, Lõvi kaisutekikese kaissu, (kui on poolärkvel siis pistab endale sõrmed suhu), tekid peale, Myhummy mängima, teen  talle pea peale musid öeldes kui väga ma teda armastan ja soovin toast väljudes head ööd.
  • Ärkab hommikul kell 7-8 vahel (mitte kell 5!) naeratus näol. See teeb öise une pikkuseks 11-12h.
  • Sööb öösel 2 korda, ca kell 1/2 ja kell 5/6, mis annab mulle 4-5h järjestikust unetundi!! See on rohkem, kui lootsin. Naudin neid öiseid imetamisi tunduvalt rohkem kui ajal, kui pidin ärkama 6x öö jooksul. Esimesel öösöömisel vahetan ka mähkme.
  • Mina ja mu beebi oleme välja puhanud! Puhanuna saan oma beebit nautida ja temaga päeval täisväärtuslikult tegeleda! Olen ka ise inimesena olemas.

See on see normaalsus, mida mina pean normaalseks. Aga teekond sinnani oli üle kivide ja kändude.

 

MEIE EBANORMAALNE ALGUS

Teadsin juba rasedana, et beebide uni on keeruline teema, aga ma ei osanud eales arvata, et meil see nii keeruliseks osutub. Kõik sai alguse sellest, et meie Väikemees magas öösiti kehvasti ja see ei näidanud iseenesest muutumise märke.

Asukoha probleemid. Beebi magas meil voodiga ühendatud võrevoodis nii nagu WHO soovitab imiku äkksurma riski vähendamiseks esimesel 6.elukuul. Loomulik on aga see, et tegelikult soovib beebi magada ema kaisus. Kuna öösel 10x ärkava beebi lohutamine pole inimlikult reaalne, võtavad paljud emad beebi endale lõpuks öösel kaissu. Kiindumusvanemluse arvates peab ema uneta vastu pidama nii kaua kuni lapsel tekib sisemine soov eraldi magama hakata.

Kõik oleks ilus, kui magaksin turvalisi koosmagamise soovitusi silmas pidades beebi kaisus. Võib-olla siis ma ei kurdakski mingisuguseid beebi uneprobleeme. Kui siis sundasendis magamisest kange selg ja beebi kasvades laiutamisest tingitud mured välja arvata. Beebi saaks öösel rinda, millal aga tahab, ja nii see elu aga kulgeks kuni ta on valmis ise oma voodisse magama minema, kas siis ühe-, kahe- või seitsmeaastaselt. Kahjuks ei õnnestunud meil see kaisuuni. 

  1. Esiteks häiris mind alguses vastsündinud beebi valjult nohisemine. Nüüd ütlevad kõik, et see ju nii nunnu! Nunnu kõrvalt vaadata, aga võimatu sellises müras magada! Ka white noise heli on päris vali!
  2. Teiseks jäid mul sundasendis magades kõik kohad kangeks.
  3. Kolmandaks magan ma öösiti nii veidras looteasendis, et kaisuund harrastades sain beebilt jalgadega kogu hommikupooliku põmm-ja põmm hoope sinna bikiinipiirkonda või paremal juhul maksa.
  4. Neljandaks sõi ta kaisus olles topelt tihedalt. Põhimõtteliselt oligi ta terve aeg ainult tissi otsas. Piimalett ju otse näo ees, ent sageli jäi see söömine sedasi poole peale ja tihtipeale ärkasime me üles meeletus piimauputuses – kõik mu küljealused voodilinad märjad. Piimaloigus ma ka magada ei saa. Vot sulle printsessi.
  5. Viiendaks pidin beebit kaitsma voodis laiutava Steni eest, kes ükskord peaaegu beebi käe keset ööd ära muljus. Erinevalt minust temal beebi-mitte-ära-muljumise instinkti ei ole.
  6. Kuuendaks ikkagi see väike asjaolu, et pehmete linade või teki all hapnikuvaeguses olles võib teatud kehvade olude kokkulangemisel imiku äkksurma õnnetus juhtuda. Väike, aga kõnekas risk.
  7. Seitsmendaks tuleb koos lapsega kaisuund tehes minna lapsega samal ajal magama ja see välistab mehega kahekesi olemise aja, mis on minu jaoks väga tähtis. Laps enne meie magamaminekut kaisus magama panna ja siis ära hiilida ja uuesti hiljem jälle voodisse hiilida, tundub mulle tsirkusena.
  8. Kaheksandaks, mida aeg edasi, seda rohkem ta laiutab. Kuigi meil on väga suur voodi, siis kahe laiutajaga öösel maid jagades olen mina alati lõpuks 15cm laiusel alal voodi serval.
  9. Üheksandaks hakkas ta mul kaisus olles alati meeletult higistama olenemata kas ta oli ainult mähku väel või tuduriietes, peaalune lina oli sageli läbimärg.

Ühesõnaga, kuna meil see kaisuasi igapäevaselt väga ei õnnestunud, siis tõstsin öösel pärast iga imetamist beebit tema voodisse.

Tervisemured. Hea, et taipasin kõigepealt välistada ja kontrolli alla saada sagedase ärkamise füüsilised põhjused! Beebi sagedane öine ärkamine oli meil tingitud mitmest asjaolust. Esiteks beebi piimavalgu talumatusest (ehk siis toit, mida mina sõin) tingitud vaevused – gaasid ja varjatud refluks. Ka loomaliha, kala ja õun tekitasid rahutut und (tekitavad siiani)! Teiseks minu tegutsemine ehk siis nende vaevuste leevendamine imetamisega. Nii lihtne on ju iga öise vääksu ajal tiss suhu panna, mitte öösel kell 2, 3, 5, 6 ja 7 analüüsida, et kas nüüd on söögiaeg või mitte, või piisaks lihtsalt pepule patsutamisest.

Beebi uni. Kiindumusvanemluse seisukohast pole lapse järjestikune uni tähtis. Või vähemalt ei oma see nii suurt kaalu, et midagi lapse hakliku une suhtes ette võtta. Tähtis on päeva jooksul tehtavad unetunnid, et need mahuksid normi piiridesse. Ema elagu see aeg üle. Ja sellega ei saanud mina nõustuda. Kuigi beebi ei ole väike täiskasvanud inimene, siis une paranedes nägin silmnähtavalt, kuidas beebi jaksas päeval kauem üleval olla ja oli tunduvalt rõõmsam. Mul on raske uskuda, et hakitud uni mõjub kellegile hästi. Aga seda väidet kontrollida objektiivselt on keeruline. Ongi uskumise küsimus.

Uni on väikelapse esimesel kolmel eluaastal määrava tähtsusega aju arenguks. Ja mis saaks olla edaspidises elus tähtsam, kui lapse aju areng?! Lisaks on minu jaoks tähtis, et laps magaks eakohaselt ehk siis 6-kuune võiks öösel magada 11h ja see jutt, kuidas mõni laps ei vajagi und.. vabandust, ma ei usu seda. 

Fun fact: esimesel 3-eluaastal aju enim areneb, nn vundamendi loomine kogu eluks, luuakse nii palju uusi närviühendusi nagu ei kunagi hiljem elus. Kuna nii palju uueneb, siis seetõttu lapsed mäletavad ülivähe sellest ajast, kui nad olid alla kolmesed. Mis ei tähenda, et sellises vanuses pole mõtet lapsele mälestusi luua! Mida rohkem erinevaid kogemusi, inimesi, heilisid jne, seda rohkem närviühendusi luuakse ja nn targem inimene kasvab.

Ärkamine on normaalne? Ja jutt, et ka täiskasvanud ei maga kogu ööd, vaid ärkavad x põhjustel üles, küll WC häda, janu või kõht tühi. Minu teada nimetatakse seda unehäireks ja see ei ole normaalne. Normaalne on see, et täiskasvanu öösel magab, järjest. Isegi kui kõht läheb tühjaks, siis ei ole normaalne keset und sööma minna. Okei, üks öö, aga mitte pikaajalise harjumusena. Ja seda on normaalne õpetada ka lapsele. Öösel magatakse mitte ei sööda.

PÄEVAKAVA

Nagu juba varem kirjutasin, siis meie unesaaga alguses proovisin katse eksituse meetodil juurutada meie ellu Babywise meetodist inspireerituna feed-play-sleep päevakava (kirjutasin meie esimestest eksimustest siin). Siia juurde kuulub ka järjepidev ärkamisaeg ning beebi unisuse märkide jälgimine. Need on uuringute järgi kuni 6-elukuustele beebidele soovituslikud unehäirete korrigeerimise käitumuslikud võtted (Yetish et al 2015). Üldpildis kuulub päevakava jälgimine leebe unekooli meetodite alla.

Jälgides beebi väsimusmärke on võimalik lükata ta täpselt õigel hetkel uneportaalsist sisse ja täpselt paraja väsimusastmega tuleb uni palju kergemini kui juba üleväsinuna. Ärkveloleku pikkuse jälgimine ja vastavalt sellele oma beebile päevakava loomine ongi see, miks mulle Babywise meetod meeldib – tuleb lähtuda oma lapsest! Ainuke probleem on see, et ma pole eriti loominguline inimene ja seetõttu sain VÄGA PALJU inspiratsiooni päevakava koostamisel ühe Ameerika unenõustaja blogist, mis asub siin. Kuna meil vahepeal toimus üleminek neljalt uinakult kolmele, siis oli see päevakava mõttes üks igati segane periood – Väikemees ei jaksanud pikalt üleval olla, aga samas und ka ööpäeva nii palju ei jätkunud! Jaotasin ööpäeva jooksul olevad unetunnid nii ära, et ta ärkvelolekuaeg ei oleks liiga pikk oma eale vastavalt. Meil kippus ta päeval liiga palju magama ja seetõttu ööks enam nii palju und ei jätkunud. Seetõttu siis äratasin teda päeval unedest üles. See on üldse üks kuldaväärt nõuannetega blogi, soovitan väga lugeda!! Näiteks unevajadused ööpäevas /max ärkveloleku ajad (selleks ajaks juba magab)

Under 2 months: 16-20 hours/  0-1kuud: 40 minutes, 1-2 kuud 40-60 minutes
3 months: 15.5-18 hours/ 60-80 minutes
4 months: 15.5 hours /1.75-2 hours
5 months: 15 hours/ 2 hours
6 months: 14.5 hours /2.5 hours
7/8 months: 14-14.5 hours /2.5-2.75 hours
9-11 months: 14 hours /2.75-4 hours
12-14 months: 13.5-13.75 hours /3-4hours

Päevakava jälgimine on meie elu muutnud igas mõttes paremaks. Esiteks muidugi üldse tänu sellele sain teada, et meie beebil on lehmapiima talumatus, kuna ebaõnnestunud katsed hoida toidukordade vahed pikemad kui 2h, viisid mind refluksi ja sealt edasi toidutalumatuse avastamiseni (postitus siin). Kui ma polnud kolm päeva piimatooteid enam söönud, siis imeväel suutis meie tissipuuk järsku hoida vabalt ka 3h toidukordade vahel pausi, kuigi varem oli tavaline 1h pikkused vahed ja ca 22x ööpäevas tissi otsa küsimine. Nüüdki, kui kogemata söön “keelatud” toiduaineid, siis Väikemees tahab tihedamini tissi. Teiseks tänu sellele tekkis minul omaaeg. Kuigi beebiga aeg ongi minu jaoks nagu omaaeg, sest ta on ikka imenunnu ja olen tavaline oma lapsest ülivaimustuses olev ema, siis teades, et beebil on kõht täis, sain minna ka paariks tunniks vajadusel kodust välja. Kolmandaks tänu sellele tekkis mehega kahekesi aeg. Muidu oligi 24h üks beebindus ning kahekesi hetki üldse ei olnud. Ma ei taha, et beebi vaataks telekat ehk siis filme me vaadata ei saanud, lauamängude mängimine oli keeruline, sest beebi ärkveloleku ajal tahaksin pühenduda eelkõige beebiga tegelemisele, aga samas kahekesi aeg on ka tähtis. Tänu päevakavale on meil iga õhtu, kui beebi kell 20.00 magama läheb, kohtinguõhtu. Suhte hoidmine on miski, mille väärtust ei saa ega tohi alahinnata. Perekond ei toimi, kui 95% tähelepanust läheb lapsele, elu peab olema tasakaalus. Neljandaks aitab see muuta beebi/lapse rõõmsamaks, sest väike rutiinsus ja etteaimatavus muudab segasena tunduva maailma etteaimatavamaks.

Selle 2015.a tehtud uuringu järgi on kindel unerutiin 0-5.aastaste seas seotud varasema magama minekuga, kiirema magama jäämise, vähenenud öiste ärkamiste ja pikema üldune hulgaga. Samuti esines vähem käitumisprobleeme päeval ja vanema arvates esinevaid uneprobleeme.

Viiendaks aitab see mul eristada beebi nuttusid. See on ülitähtis punkt! Sest ma ei tea, kas see on ainult minuga nii, aga alati kui laps (peamiselt just öösiti) nutab, siis on mu esimene mõte talle süüa anda, tissi anda. See mõte tuleb täiesti tühja koha pealt. Alles natuke hiljem hakkavad pähe tulema ratsionaalsed mõtted stiilis.. ta sõi 1h tagasi väga korralikult.. seega ei tohiks ju nutt tähendada tühja kõhtu.. pigem on mingisugune muu mure. Ja beebi nuttude eristamine on paras väljakutse. Lugesin uuringut, kus emadele tehti katse. Pidid eristama beebi nuttude põhjuseid: väsimus, valu ja kõht tühi ning tulemus oli see, et kuigi emad olid päris veendunud, et teavad, milles mure, siis tegelikkuses eksisid nad väga suurel määral. Mis ma tahan öelda on see, et lapse nutu väljaselgitamine pole lihtne. Päevakava jälgimine aitab välistada väsimus- ja näljanuttu ning see on juba väga suur võit!

NUTT JA IMETAMISSAGEDUS

Ma leian, et iga beebi mure korral ei ole paslik anda beebile tissi või lutti suhu suruda. See on sama nagu sõbrale muret kurtes hakkan nutma ja siis tema pistab mulle seepeale võileiva suhu.. Okei, võib ju väita, et tiss on ka lohutamise vahend ning suures hädas eks see olegi, aga kui nüüd ratsionaalselt mõelda, siis lohutamiseks on ka teisi võimalusi.. näiteks kallistamine, silitamine või sõnaline lohutamine.. Või äkki on beebil üldse igav ja ta nutab seepärast. Või on lihtsalt kõike tema jaoks olnud päeva jooksul liiga palju, inimeste taluvuspiirid on ju erinevad. Kui korra enda ümber ringi vaadata, siis kui aus olla, siis on meie ümber ikka paganama palju igasugu vidinaid ja põnevaid elemente (lambid, seinad, pildid, inimesed, erinev valguse langemine, helid jne). Või äkki on beebi väsinud ja ta tahab lihtsalt magada. Jälle tundub mulle veider seepeale beebile tiss suhu lükata. See ei ole ju õige lahendus. Kuigi jah, eks imemine kui protsess rahustab. Iga nutumure lahendus ei ole tiss/lutt. Kuigi lugedes Facebooki “Imetamise.Küsimused.Vastused” grupis kõlama jäävaid soovitusi, siis on küll tunne, et see on normaalne, et laps saab 24x ööpäevas tissi või luti suhu. Peaasi, et laps ei nutaks. Loomulikult VÕIB seda teha, ega keegi ju ei keela, aga soovisin minna üks samm edasi, proovida, jõuda tõeliste põhjusteni. Sest see kõik on ka beebi une puhul tähtis. Beebisid on võimalik väga oskuslikult tingida asju omavahel seostama, näiteks et uni=tiss, kui seda väga järjepidevalt teha.

Üheks igas mõttes silmiavavaks raamatuks oli minu jaoks ühe maailmakuulsa arengupsühholoogi Aletha J.Solteri raamat “The Aware Baby”. Ta väidab, et kui nutvale beebile pakkuda lohutuseks tissi, kuigi beebi just sõi hiljuti kõhu täis, siis see vaid lükkab nutmist edasi. Nutu vaigistamine tissiga võib muuta beebi krooniliselt pahuraks ja nõudlikuks, sageneda öised nutuga ärkamised, sest beebile ei anta võimalust kogunenud stressi nutuga välja elada, mistõttu võib beebi õppida nuttu vaigistama imetamisega ja/või imemisega (nt lutti suhu pannes). Iga kord kui tuju on kehv, siis võib ta soovida justkui imeda. Pole mingit tõestust, et beebidel oleks niivõrd suur imemisvajadus nagu neil väidetakse olevat, eelkõige vajadus imeda mitte söögist tingitud põhjustel.

Kui beebi kõik vajadused on täidetud ja puudub meditsiiniline põhjus, siis üheks nutmise põhjuseks võib olla stressi maandamine. Seda ei tohiks lapsele keelata. Rohkem juttu sellest on sama autori raamatus “Tears and Tantrums”, aga ka sealt samast “The Aware Baby” raamatust. Internetist leiab infot näiteks siin: theawareparenting.com.

ec51337ca03fdcb17ace0b6119deac30--baby-wearing-motherhoodHuvitav on see, et eri kultuurides imetatakse erineva sagedusega. Näiteks Aafrika kõrbes elav traditsioonilise elustiiliga Kung Sani emad imetavad oma beebisid väga sageli, isegi mitmed korrad tunnis ning see on ka loogiline, sest see aitab vältida beebil vedelikupuuduse teket ning surma kõhulahtisusest tingituna, mis on seal beebide seas väga levinud. Lisaks aitab pidev beebide nutuga vaigistamine vältida beebidel ülekuumenemist, mis nutuga paratamatult mingil määral kaasneb. Erinevalt Lääneriikidest nutavad sealsed beebid palju vähem, AGA seda uuringute järgi kuni hetkeni, kui on vaja tissist võõrutada. Siis nutavad lapsed nädalaid või isegi kuid ning see on väga traumaatiline, mõnikord emad isegi löövad oma lapsi. Ehk siis kuigi traditsioonilistes kultuurides on lapsekandmine väga moes ning beebi saab rinda igal võimalusel, siis sellest võõrandumine käib meie mõistes neil väga mittehoolivalt või isegi julmalt.

Külmemates kliimades tuleb aga kasuks pigem pikemate vahede hoidmine, et beebi tühjendaks rinna korralikult ning saaks kätte järelpiima, mis sisaldab rohkem rasva. Kuna toitma ei pea nii tihedalt, siis ei panda beebisid enda külge vaid näiteks hälli. Harvema toitmise eeliseks on vajadus harvem mähkmeid vahetada, mis on mitmekihilise riietuse puhul mõistlik. Pidev beebi paljaks koorimine võiks muidu beebit külmetada nagu ka beebi märgades riietes hoidmine.

Meie ühiskonnas kasvavad beebid hästi mõlemat tüüpi toitmistihedusega. Harvema ja pikema imetamistiheduse eeliseks on asjaolu, et siis beebid magavad öösel tõenäolisemalt järjestikku kauem ning väiksema tõenäosusega imetab ema beebit mitte toidust tingitud nutule reageerides. Jah, esimesed kaks nädalat piimatekke stimuleerimiseks tuleks tõesti imetada nii tihti kui võimalik, ent edasi juba 2,5h tagant (ööpäevas 7-10 korda) ühe söötmiskorra algusest järgmise söötmiskorrani arvestades ja ikka mõlemast rinnast ühel söögikorral. 

Minu jaoks oli tabamishetk, et annan beebi iga liigutuse peale tissi, siis kui ortodondi juurest koju tormasin, sest olin kindel, et mu beebi on nälga suremas ja kindlasti juba lohutumatult nutab mehe süles. Oli ta ju juba 3h ilma toiduta olnud! Öösel pidas ta max 1-2h ilma toiduta vastu. Selgus, et ta polnud üldse söömisest väga huvitatud, aga no minu soovil siiski natuke sõi. See pani mind mõtlema, et oot.. kui ta suudab päeval olla 3h rahumeeli ilma söögita, siis miks ei peaks ta seda suutma öösiti…Ma pigem annaks talle süüa tihedamini päeval ja harvem öösel. Ja uuringuid lugedes selgus, et selline valik on võimalik!

Näiteks tehti lühiajaline uuring (Pinilla and Birch 1993), mille eesmärgiks oli näha, kas on võimalik õpetada täielikult rinnapiimal olevaid vastsündinuid magama kogu öö (beebi mõistes defineeritakse kogu öö magama 00.00-05.00) 8ndaks elunädalaks. 26 esmakordselt lapsevanemaks saanud perekonda jagati kahte rühma. Pooled pidid andma alates nädalasele beebile suure toidukorra vahemikus 22.00-00.00 ning vältima beebi toitmist öösel kohe pärast ärkamist. Selleks pidid nad järk-järgult pikendama öiste söömiste vahet alternatiivseid hoolitsusvõtteid kasutades (uuesti teki sisse mähkimine, patsutamine, beebiga ringi jalutamine, mähkme vahetus). Kui beebi neid võtteid kasutades ei rahunenud, alles siis toitma. Lisaks tegema kõik, et eristada öö keskkonda päevast (nt öösel minimaalselt, vaikselt ja igavalt suhtlema; vältima õhtul rinna otsas/kussutades/kiigutades magama panekut). Veel oli emade ülesanne kõigepealt teha paus, kui kuulevad beebi nuttu, et olla 100% veendunud, et beebi ei vigise niisama läbi une, vaid on tõesti ärkvel. 3ndaks nädalaks kahe grupi vahel erinevusi ei olnud. 4ndaks nädalaks magas kogu öö (st 5h järjest) 5 testgrupi beebit ning vaid 1 kontrollgrupi beebi. 8ndaks elunädalaks magasid KÕIK 13 pere beebit kogu öö  ja need, kes selliseid juhiseid ei saanud ehk siis kontrollgrupi 13-st perest vaid 3 beebit magasid kogu öö. Öösel mitte söövad beebid tegid öise söömise tasa hommikuse söömisega. 24h perioodil kahe grupi vahel rinnapiima tarbimise koguhulgas erinevusi ei olnud. Jah, see oli väike ja lühiaegne uuring, aga tasub proovimist!

Siin on uuring, kus 5 kuuselt 23% beebidest ei maganud 6h järjest ning peamiseks faktoriks oli beebi toitmine pärast iga öist ärkamist.

 

4NDA KUU UNEREGRESSIOON

Just siis kui tundus, et meie eelnev elukorraldus hakkab paika loksuma, siis tabas meie Väikemeest 4nda kuu uneregressioon (vastab Wonder Weeksi 4ndale arenguhüppele). See jõudis 2 nädalat varem kohale ehk siis 3,5 elukuuselt (mõnel jõuab ka alles 5ndal kuul) ja kestis kokku 1 kuu. Olin lugenud, et see on üks ilmatuma jube aeg, kus isegi hästi magavad beebid enam ei maga. Õigemini küll muutus, mis JÄÄB. Ise see üle ei lähe. Kuna meil ta ärkas juba enne seda öösiti iga 1,5-2h tagant, siis arvasin, et enam hullemaks ju minna ei saa. Eksisin. Rängalt. 

Kes ei tea, siis 4-nda kuu uneregressioon viitab perioodile, kui beebi uni hakkab muutuma aina enam täiskasvanu sarnaseks. Selleks, et mitu tundi järjest magada, peab beebi “õppima” ühendama erinevaid unetsükleid (enamik täiskasvanud teevad seda öö jooksul märkamatult pöörates lihtsalt teise külje) ja kui ta seda selleks vanuseks selgeks pole saanud, siis ärkabki ta nii öösel kui päeval iga 45 minuti tagant nuttes üles ja nutab kuni ta jälle magama aidatakse meetodil nagu ta magamajäämise hetkel oli.

Iga 45 minuti tagant öösiti ärgata on ikka tase. Pole ime, et emad beebieast nii vähe mäletavad (oii.. minu beebi küll NII väike pole kunagi olnud), sest selleks, et täiskasvanu aju suudaks mällu salvestada on vajalikud vähemalt 1,5h pikkused järjestikused unetsüklid. Okei kuu aega, aga kuude viisi sedasi kannatada. Võimatu! Kas see ongi emaarmastus?

Lutt on tore seniks kuni see probleeme ei tekita ja meil olid hakanud ilmnema probleemid (loe: ärkamised nutuga). Sest luti eesmärgiks on ju nutt ära võtta, vaigistada. Näiliselt probleem lahendada. Oleksin ma seda lutijama varem teadnud, siis oleksin beebi gaasivalude korral 1) ise teistmoodi toitunud, 2) beebi stressi maandanud (beebi massaaž annab imelisi tulemusi – mitmed uuringud selle kohta!), 3) lasknud beebil pinged välja nutta.

Viga nr 1. Olin andnud iga öise ärkamise peale tissi või lutti ja sedasi muutnud ta tissi-lutisõltlaseks. Ma polnud last kuulanud!!

Tahtsin ju, et laps ei nutaks ja ta ei nutnudki, sest nii kui ta alles mõtles, et võiks hakata nutma, siis olin ma juba “probleemi lahendamas”. Toidukordade vahede pikendamiseks ainult une ajal olin hakanud andma lutti. Nüüd aga olin seetõttu täielikus jamas, sest sellele jubedal regressiooni perioodil oli tissisõltlasest saanud lutisõltlane. Meie lutisõltlane lükkas unne jäädes luti suust välja, läks paar minutit ja siis pidin uuesti aitama luti suhu panna, et ta edasi magaks, sest kui olin luti suhu panekul aeglane, siis ta tõesti ärkas üles. Seega lisaks iga 45 minuti tagant ärkamistele oli meil ka lutist tingitud ärkamised ehk siis MILJON nutuga ärkamist öö jooksul. Iga hommik oli rongi alla jäänud tunne. Mul oli endast kahju ja ka lapsest kahju. Sedasi ei saa ju keegi välja puhata! Usun, et selline hakitud uni pole ka lapsele endale meeldiv ega tekita head tunnet.

Viga nr 2. Pettumus unenõustajas ja sisetunde mitte usaldamine

Olin juba enne seda 4nda kuu uneregressiooni väsinud. Magas ju beebi meil parematel öödel ühe korra 3h, edasi 1,5-2h kaupa; halvematel päevadel ärkas iga 20 minuti-1,5h järel. Olin juba ise selleks ajaks päris palju lugenud ja tundsin, et tean selle valdkonna kohta päris palju, aga no ju peaks ikkagi kellegi targema poole pöörduma. Kellegi, kellel on kogemusi ja kes TEAB neid asju. Keegi, kes oskab kõrvalt meie situatsiooni objektiivselt hinnata, sest ma tundsin, et ma olen üks väsinud kapsauss. Väsinud pea on ikka väsinud pea. Mõtlesin, kas pöörduda Eesti või välismaise unenõustaja poole, nt mõne Austraalia või Ameerika, lõpuks valisin Eesti unenõustaja.

Unenõustaja käis meil kodus ja soovitas 1) eraldada söömine ja uni ehk siis mitte ööunne imetada (ehk siis anda lutt suhu ja nohistab end ise magama, kui ei õnnestu, siis ikkagi tissi anda), 2) anda võimalusi beebile ise uinuda, näiteks ööunne minnes ja hommikul esimese unega (ehk siis jälle lutiga) ja 3) öösel hoida toidukordade vahel pause (aga kui pikki pause ja kui tihti on normaalne anda, selleks soovitas küsida nõu perearstilt?!). Lootsin saada kindla kava, kindlad nipid, aga sain ebamäärased eesmärgid, mis kõik olid seotud lutiga. Mul oli suur soov lutist loobuda, tundsin, et mina ja laps oleme selleks valmis, ent seda ta ei soovitanud, sest muidu peaks beebi rahustamiseks andma a) rinda, b) alustama unekooliga, aga seda ta nii väikesele (3,5 kuusele) ei soovitanud. Ühesõnaga lutt, lutt ja lutt. Usaldasin unenõustajat, kuigi olin kurb, et lutist me ei loobugi.

Vahemärkusena ütlen, et perearst ei ole unenõustaja. Võin kihla vedada, et 95% perearstidest ei tea beebide une kohta suurt midagi. Pole mõtet sealt vastuseid otsida. Pärast on arst veel kehvas olukorras ja peab käigu pealt mingid numbrid oma autoriteedi hoidmiseks välja mõtlema. Pediaater (lastearst) veel peaks teadma. Ameerikas kõik käivad oma beebidega pediaatri vastuvõtul, kes siis annab soovitusi ja jälgib ka beebide “unearengut”. Prantsusmaal on tähelepanu pigem emal, et kuidas tal enesetunne, kuidas sekselu ja kehavorm on juba saavutatud. Beebide uni on iseenesest mõistetav, sest seal enamik beebisid magavad 3ndaks elukuuks juba kogu öö toitmiskordadeta.

Pärast unenõustaja külastust läks uneregressioon minu jaoks iga ööga aina tuntavamaks. Paar ööd täistuuridel uneregressiooni oli möödunud, kui olin väsimusest ja vihast luti vastu nutma puhkemas (väsimus muudab mind veidralt emotsionaalseks). Sain teada enda meelehärmina, et 1) lutti saavatel lastel on üle 6-kuustena rohkem kõrvapõletikke kui lutti mittevõtvatel ning kui on valida, kas kõrvapõletik või natuke beebi nuttu taluda, siis valiksin emana pigem viimase; 2) beebid hakkavad endale ISE lutti suhu panema ca 7-8 kuuselt ning siis võib hakata periood, kus ta hakkab seda lõbu pärast voodist välja viskama saamata aru, et tegelikult on tal seda uinumiseks tarvis. Ühesõnaga ca 4 kuud VEEL! APPI!

Helistasin unenõustajale ja kurtsin ärkamiste ja lutimuret. Sain vastuseks, et me pidagu vastu, sest see aeg möödub. PIDAGU VASTU?!! SEE AEG MÖÖDUB!?! Säilitasin rahu, aga läksin seest täiesti maruvihaseks. Just sellepärast ma ju unenõustaja poole pöördusingi, et mul pole mingit kavatsust PIDADA VASTU kuni lapse 5-aastaseks saamiseni, et äkki siis enamik lapsi hakkavad kogu öö magama!? Sest uuringute järgi tõesti 5-aastat on see maagiline number, kui enamik magavad kogu öö, vanemaid äratamata. Aga mõnele jäävad kogu eluks unehäired. Ilus! Mõistsin sellel hetkel, et sellest unenõustajast pole meil mingisugust abi.

Olin NIII frustreeritud. Olin NIII väsinud! Olin NII vihane. Kuidas ma ei suutnud sellist jama ennetada?! Kuidas ma ei olnud leidnud viisi, kuidas beebi ilma lutita magama õpetada? Mees veel kogu aeg kõrval “toetavalt” rääkis, kuidas varsti tuleb teha beebile seda PÄRIS unekooli. Sellist, kus beebi tuleb jätta üksi oma tuppa nutma. Et neil suguvõsas kõik halvad magajad olnud ja sedasi see käibki. See jutt ajas mind VEEL ROHKEM vihaseks.

Vahemärkusena sain hiljem teada, et tõesti geneetikal on oma tähtis roll unehäirete tekkes ehk siis tõesti mõni beebi õpib ise magama jäämise kergemini ja kiiremini ära. Uuringute järgi on geneetika eriti mõjus just ööunede puhul. Päevaunede puhul mõjutab pigem keskkond. Ehk siis kui teha kõik kehva unega beebile ideaalsed unetingimused (vaikne, pime, ideaalse temperatuuriga unekeskkond), pluss kindel päevakava, siis päeval peaks ta ilusti oma uned tehtud saama. Aga ööunega pole nii lihtne. Kui on tõesti sattunud selline beebi, kes öösiti oma kohalolust sagedasti märku annab, mis iseenesest on igati füsioloogiline ja hea näitaja (imiku äkksurmade puhul on murekohaks pigem need lapsed, kes üles ei ärka – seetõttu ei soovitata ka kõhuli magada, sest nii võib tulla liiiiga magus uni), siis tulebki vanemana rohkem vaeva näha, kui enda uni on vähegi kallis.

Vaatasin oma imenunnut beebit ja juba mõte tema nutmisest ajas mind meeleheitele. Ma ei taha, et mu beebi nutaks, veel vähem ÜKSINDA. Seetõttu ju olingi võtnud luti kasutusele, et ta ei nutaks, kui tahab imeda. Ja imemine ju lõdvestab ja see on gaaside ajal beebile nii hea. Aga nagu selgus, siis see on vigane mõtlemine. Tissi ja lutiga lohutamine POLE probleemi lahendamine. Ja kui kellegil õnnestub lutiga head suhted hoida, siis tal on vedanud. Minu elus on enamasti vaja näha ülipalju vaeva enne kui vedamine tuleks. 

MURDUMISPUNKT

Ühel ööl olin aga NII väsinud, et olles lutti suhu tagasi pannud juba kakskümmend korda, otsustasin, et nüüd on KÕIK. Täiesti kõik. Kuigi muutustega soovitatakse alustada õhtul, ööunne minnes, siis minu täielik piir saabus sellel öösel, kell kolm. Ei mingit lutti enam! Tuleb, mis tuleb!! Tuli nutt. Võtsin beebi sülle, panin üle õla ja patsutasin pepule, silitasin selge. Kostus pigem jorin kui nutt. Olin olnud valmis meeletuks nutmiseks, aga tuli ainult kerge jorin. Olin üllatunud. Hommik saabus õnneks kiiresti. Mõtlesin, mõtlesin. Jõudsin järeldusele, et pean võimalikult palju hetkel magama, et järgnevate ööde nutt vastu pidada. Seetõttu võtsin ta hommikul endale kaissu ja tissi otsa ning sain tänu sellele maga 2h järjestikust und. Nagu tavaliselt ärkasime piimaloigus. Tüüpiline “peohommik”. Et järgmiseks ööks valmis olla, otsustasin, et esialgu loobume lutist vaid öösel. Päeval vankris magades püsis lutt ilusti tänu tuukrimütsile suus ja siis sain beebi une ajal öise “sõjaplaani” läbi mõelda.

Vihast oli saanud tegutsemisind, soov muutusteks. Olin lootnud, et unenõustaja abil on võimalik uneprobleeme ja unekooli ennetada, ent olin olukorras, kus pidin ikkagi oma peaga need uneprobleemid ära lahendama. Peab ju olema MIDAGI, mingisugune nutuvaba moodus. Mul ju arstiharidus, cum laude, KUI raske see beebide une probleemi lahendamine siis olla saab?!

UNERELVASTUMINE füüsiliselt

Olin lugenud, et beebide ja laste tehnikad iseseisvaks uinumiseks on erinevad. Kes mudib kaisukat; kes lutsutab lemmik tekikese serva; kes imeb oma sõrmi või pöialt; kes pistab nina teki alla. Erinevad variandid, aga kaisutekk oli niiöelda heas uneabi nimekirjas. Tekike tal juba oli, ent otsustasin tellida beebile ka unekaisuka, mis saabus täpselt minu murdumise hommikul (tellisin Muhebeebi.com). Kuigi öeldakse, et unekaisukast on kasu alles ca 5-6 elukuust alates, siis mõtlesin, et las see tal olla juba varakult kaisus (sel hetkel oli meie Väikemees 4 kuune 1 nädal). Laps oli kaisukat nähes täiesti vaimustuses, silmad läksid särama nagu ei ühegi teise mänguasja peale. Eriti meeldivad talle selle kaisuka torujad “käed” – nendest on mugav läbi une kinni võtta. Aga kui aus olla, siis minu arvates hakkas ta seda “kasutama” tõesti alles ca 5,5 elukuuselt. Kusjuures alguses tegin seda ka natuke piimaseks ja hoidsin enda vastas, et sellel oleksid tuttavad lõhnad juures. 😀

DBBFEFD4-8AB9-4FA7-B8C5-9B63EDC24362

Kuna ta aina enam unes siples (ka läbi une tahtis oma varbaid uudistada), siis tekk libises kogu aeg ta pealt ära ja seetõttu ostsin mähkimiskotiÕhukesest mähkimislinast siples ta end alati vabaks ning paksemasse tekki mähkides hakkas tal alati palav (imiku äkksurma oht ülekuumenemisest tingituna!). Sain teada, et tegelikult on olemas eri paksusega mähkimiskotte ehk siis vastavalt sellele, mis temperatuur parasjagu toas on, vastavalt sellele mähkida. Sain teada, et kui beebi juba pöörab, siis ei tohi tal hällisurma riski tõttu käsi kinni mähkida. Seetõttu ostsin magamiskoti, kust käed ulatuvad välja. Vähemalt on siis jalad öösel soojas ja öö jooksul ei pea mitmed korrad tekki sättima. See väga talle ei meeldinud.

Tühjendasime tasapidi ta võrevoodit eemaldades rätiku ümber mähitud minu lõhnase padjapüüri, mis oli varem olnud magades ta näo juures. Samuti keerasime tatramadratsi poole asemele kookose poole, mis on natuke pehmem, sest ta hakkas ennast vaikselt kõhuli pöörama ja läbi une niiöelda sukeldus näoga lutti või tissi otsima. 

Myhummy kaisukaid olime kasutanud alates 2.elukuust. Iga kord, kui läks magama, siis panin selle mängima ja nüüdseks seostas ta juba päris ilusti seda uneajaga. Ega see imevidin ei ole, aga rahustab küll ja on meid ikka väga palju aidanud! Nii kui see läheb mängima, siis ta teab, et nüüd on uneaeg. Pluss summutab see õhtul meie toimetusi elutoas, kui tema juba magab. Näiteks rahustab see ka siis, kui sõidame autoga kuskile ja ta peab olema oma turvatoolis. Peamiselt on see ikkagi rahustava ja heli summutava efektiga, päris ise see last magama ei pane (vähemalt meil mitte).

Järgneva kuu jooksul katsetasin KÕIKVÕIMALIKE keskkondlike unetegureid, mis võivad ühe beebi und häirida. See oleks ju eriti tobe, kui lasen lapsel unekooli raames nutta, kuigi tegelikult teda häirib näiteks see, et toas on liiga palav või külm.

  • proovisime erinevad toatemperatuure ja sellele vastavalt erinevaid tekikihte ja unekostüüme. Lõpuks jäime sinna 23 kraadi juurde, seljas tudukostüüm (pikad varukad ja jalad kinni ühes tükis, see ei pigista kõhu ümbert) ja peal kerge tekike ning jalgadel raskusena raskem tekk – ma ei tea, miks talle meeldib, kui jalgadel on raskus peal (turvatunne?).
  • erinevaid uneasendeid – käed kinni, üks käsi lahti, mõlemad lahti. Jäime sinna mõlemad käed lahti juurde, sest kui laps juba keerab, siis muidu võivad tekkida ohtlikud olukorrad.
  • erinevaid pimeduse astmeid. Sain teada, et beebi toas peab olema öösel nii pime, et sirutades käe enda ette, ei tohiks käsi paista ehk siis selline kottpime.
  • erinevad mähkmed, vahetada või mitte vahetada pissist mähet. Vahetan siiani 1-2x öösel mähet, sest see on lihtsalt nii täis. Muidu juhtub see, et hommikul ärkab ta pahandades märja küljealusega. Kui öösiti vähem toita, siis peaks see probleem iseenesest lahenema.

UNERELVASTUMINE vaimselt

Olin lugenud läbi selleks ajaks raamatud “Päästke meie lapse uni”, “Nututa uni”, “Meie lapse uni”, “Kuidas aidata beebi tuttu” ja vaadanud videot “Happiest Baby on the Block”. Ma lihtsalt ei tahtnud, et laps nutaks. Kas tõesti ükski nututa meetod ei toimi?! Otsustasin veel lugeda, kuskil peab ju vastus peituma?! Sukeldusin teaduskirjandusse, lugesin uuringuid ja tellisin endale hunniku uneraamatuid, mis käsitlesid küll beebide une kohta tehtud uneuuringuid kui ka beebide aju hindavaid. Kas tõesti pole beebi võimeline ise uinuma? Kas tõesti peab ootama lootusetult unekooliga kuni beebi on 6- kuune? Kas tõesti ilma nututa ei saa? Kas nutmine kahjustab mu beebi aju? Kas nutta lastes kasvab temast asotsiaalne inimene, kes vihkab mind? Ilusad mõtted. Lugesin raamatuid:

907EF1D9-F0E3-446E-9F4C-DFF54EB54B65

 

Võtsin kõigepealt eesmärgiks leida teaduskirjandusest vastuseid, miks osadel vanematel lapsed magavad? Mida nad teistmoodi teevad?

Esiteks geenid. Tore. Aga sain teada, et vähemalt osaliselt olen ka ise süüdi. Ca 20-30%-l beebidest kujunevad esimeste elukuudega unehäired – sinna alla kuulub ka öösel tihedalt ärkamine. Ja asi ei ole näljas, kuigi pean seda endale siiani KOGU AEG meelde tuletama. Tuletades meelde eespool mainitud uuringut, kus juba 1 kuused beebid suutsid 5h ilma toiduta olla ja olid ikka rõõmsad ja terved, siis millest me üldse räägime 4- või 6-elukuuste puhul?

Sain teada, et kõik algab vanema suhtumisest beebi nuttu. Näiteks küsitleti Iisraeli uuringus 80 naist nii rasedana ja kui beebid olid 1-, 6- ja 12-elukuused. Selgus, et need emad, kes interpreteerisid ärkavat beebit kui stressis beebit, kes vajab alati uinumisel hoolitseja abi, siis need emad võtsid oma beebi magama panekul aktiivsema rolli ja nende beebid ärkasid öösiti tihedamini üles. Teised emad uskusid, et beebid ei vaja alati vanema abi uinumisel. Nad lasid tõenäolisemalt beebil ise unne jääda ja nende beebid ärkasid öösel harvem.

Fakt, et beebid ei oska magama jääda osutus valeks selles uuringus. Leiti, et ligi 70% beebidest õppis esimese kolme elukuu jooksul ISESEISVALT unetsüklite vahetumisel uuesti uinuma. Kuna tegu oli uuringuga, kus beebisid öösiti filmiti, siis kuigi neid peeti oma vanemate arvates kogu öö magajateks, mis on beebidel 5h järjest, siis tegelikult vanemad lihtsalt ei teadnud, et beebid tegelikult öösel ärkavad ja siis ise uinutavad end uuesti magama ilma, et sellega kaasneks mingisugune stress. Need beebid kasutasid uuesti uinumisel oma käte või pöidla imemise abi (5 elunädal 18% vs 3 elukuu 62% beebidest). Leiti, et liiga kiire vanemlik sekkumine beebi öisel ärkamisel võib mõjutada beebi iseeneslikku uuesti unne vajumist. Ehk siis on vajalik pakkuda beebile võimalusi ise uinuma õppimiseks enne kui tal kujunevad tugevad uneassotsiatsioonid. 

Võib olla mõni beebi imes oma sõrmi juba kõhus ja kõhust väljas suutis end ise magama imeda? Ja äratades ema vähem saigi supermagaja tiitli?

Kõige tähtsam on aga AEG, mis kulub beebi nutule reageerimiseni. See sõltub vanema käitumisest ehk siis teine uuring, mis tehti 80 beebiga leidis samuti, et neil vanematel, kes 3- elukuusele beebile keset ööd ärkamisele järgnenud nutule reageerisid aeglasemalt andes paar minutit beebil ise uinumist harjutada, siis neil beebidel oli tõenäolisemalt 12-kuuselt oskus end ise uuesti unne viia. Kolmandas uuringus leiti, et 4 kuuseks saanud imikutest 60-70% magasid enamiku nädala päevadel järjest 5h ja rohkem. Need “õnnetud”, kellel beebi nii palju ei maganud ärgates järjepidevalt öösiti üles ja nuttes ehk kutsudes ema, esines beebi soovidest juhinduv vanema käitumine (ehk siis seesama beebi juhitud söömine), beebiga koos või lähedal magamine. Leiti, et ema reageerib beebi nutule lähedal olles kiiremini. 

Selline hilinenud vastamine beebi soovidele on üheks tõestatuks unehäire korrigeerimise ja ka ENNETAMISE viisiks. Prantslastel enamik lapsi magab kogu öö juba 3-kuuseks saades. Nende kasvatuses on igati tavaline kõigepealt oodata, kui beebi hakkab nutma. Isegi vastsündinu puhul emad kuulatavad, isegi kuni 5 minutit, et olla kindlad, et beebi on tõesti 100% ärkvel, mitte ei jorise läbi une.

Igati loogiline, et kui beebi magab mu kõrval, siis esimese vääksu peale, on nii lihtne tiss suhu lükata ja beebi rahuneb. Siin tuleb erinevus pudelitoidul ja rinnapiima saavatel emadel. Pudelitoidu valmistamine võtab aega ja ilmselgelt peab beebi ootama. Võib-olla jääb ta magama juba lihtsalt sülle võttes ja kergelt kussutades ning sööki polegi vaja.

Beebi uneuuringute maailmas üks uuritumaid fakte asjaolu, et kui beebi jääb ise magama, siis ärgates öö jooksul, teab ta, et ta oskab ise magama jääda ja seda ta ka teeb ilma et kutsuks oma ema uinumiseks appi. Ehk siis beebid, kes jäävad ise magama, suudavad tõenäolisemalt ennast unetsüklite vahetumisel uuesti unne suigutada. Ja nagu eespool olev uuring näitas, siis suudavad seda juba ka alla kolme kuused beebid vägagi edukalt, mistõttu väide nagu ise uinumine pole enne 6ndat elukuud võimalik, ei vasta tõele. Sellest, kuidas beebile juba esimesest elupäevast pehmeid võimalusi harjutamiseks anda leiab näiteks siit unenõustaja leheküljelt, sest mida varem alustada, seda lihtsam kogu see protsess on. 

Seega väide nagu esimesel kolmel kuul pole võimalik beebit ära rikkuda, ei vasta tõele. Esimese kolme elukuu jooksul õpibki beebi ise uinuma. Ei ole nii, et kolm kuud kussutad magama ja siis nelja kuuselt voilaa.. oskab järsku ise uinuda ja on üleöö supermagaja. Kriitiline periood on esimesed 4 elukuud. AGA kui olla selline hüperaktiivne vanem, kes ei lase oma beebil viite sekunditki nutta, siis jõuamegi siniste kottis silmaalustega 6ndasse elukuusse, kus oleme silmitsi erinevate unekoolidega. Siis on aeg hakata tõesti tegema PÄRIS korralikku unekooli.

Minu meelehärmiks selgus, et nututa meetodit ei ole olemas, kui oled esimesed kuud beebit ärkajaks “treeninud”. Aga nägin ka seda, et kõik unne jäämised olid nii kui nii väsimusnutuga/pahandamisnutuga ja/või tõelised tsirkused. Kui kokku liita kõik need nutuga ärkamised keset ööd, siis üks kiire unekool toodab tunduvalt vähem pisaraid. Mida karmim unekool, seda kiiremad tulemused. Leebelt tegutsedes tulevad tulemused 1-2.kuuga ja sinna hulka jääb tegelikult palju pisaraid ehk see tegelikult üks enese petmine ole. Aga pehmo emana ei suutnud ma karmi unekooli ette võtta. Mind lihtsalt korduvalt üllatab, kui ebaratsionaalne ma selles osas olen. Ajan selle sinna süüks, et väidetavalt iga kaotatud unetund ööpäevas alandab inimese IQ-d ühe punkti võrra.

Ühesõnaga, jäin jutuga sinnamaale, et ma unerelvastusin, vaimselt ja füüsiliselt. Olin valmis, et päris ilma nututa me ei saa, kui ma just ei taha iga nutu peale öösel rinda anda. Lausnutmist (lähed alles hommikul vaatama, kas laps veel elus) ega ka kontrollitud nutmist (teatud aja tagant kontrollimas käimine aega muudkui pikendades) ei olnud ma valmis tegema. Samas midagi pidin ma ju beebi lohutamiseks tegema! Väidetavalt kõik unekooli võtted toimivad, aga lihtsalt tuleb olla järjepidev. See väide tuleneb sellest, et beebidel alla 6-kuu on ülikehv mälu. Kui nad ema ei näe, siis nad ei mäleta, et ema on üldse olemas. Neil on kordamiste mälu. Kogu aeg teed ühtmoodi, siis jääb neile lõpuks meelde.

Öeldakse muidugi ka seda, et kõigi laste puhul kõik meetodid ei toimi. No me saime erinevaid katsetada. Otsustasin instinktiivselt, et nii kui beebi hakkab öösel nutma (lutti ma ju ei andnud ja süüa ei tahtnud ka iga 1h tagant anda), siis ma ikka kindlasti lähen ja lohutan teda. Täpselt aega ma ei võtnud, aga ootasin ca 1-2 minutit, et tal oleks võimalik natuke unne jäämist harjutada, sest kui ma sekundiga kohale torman nagu tavaliselt, siis tal polegi aega ise harjutada. Võtsin ta sülle, patsutasin pepule, ütlesin kui väga ma teda armastan, kõigutasin ette ja taha ning kui suur nutt möödas, siis panin voodisse tagasi. Sedasi vajadusel 5 “-10 korda. Kaisukas ka kaissu ja white noise mängima. Hiljem sain teada, et tegu on pick-up put-down leebe unekooli meetodiga. Esimene nädal see toimis, aga edasi nuttis ta sülle võttes veel rohkem kui varem. Lohutas vaid tiss. Seejärel proovisime pepule patsutamist ehk siis niiöelda käpa meetodit. No see ajas ta täiesti vihale! Ja mingit võrevoodi kõrval istumist ja vaikselt eemaldumist ei saanud ju teha, sest nii kui nii oli toas kottpime ja temal nuttes silmad kinni!

KIINDUMUSTEOORIA – KAS BEEBI VÕIB NUTTA? VÕI KUI NUTAB, SIIS OLED HALB EMA?

Üldiselt jõudsin oma uneuuringutega ringiga uuesti nutuni. Et kas võib beebil lasta nutta või mitte, kas võib teha unekooli või mitte. Sest nagu uuringud näitavad, siis alla 3-elukuused beebid õpivad juba ise magama, miks ei võiks siis kiirkorras unetreeningut näiteks 4-kuusele teha? Nagu aru sain, siis kogu unekooli lähtetalaks on see, mida ütleb kiindumusteooria. See viitab sellele, et beebil ei tohi lasta üksinda nutta, sest siis ta ei usalda enam enda eest hoolitsejat. Kuna tegu on uneteemades nii tähtsa väitega, siis otsustasin asja uurida.

Kiindumussuhte teooria aluseks on kiindumussuhte loomine oma beebiga. Seda hinnatakse vastava katsega, siis kui beebi on ca 1,5-aastane, et kuidas reageerib, kui ema ruumist lahkub, beebi jääb võõraga ja kui ema uuesti hiljem tagasi tuppa tuleb. Igapäeva hoolitsemine nii öösel kui ka päeval loob beebiga suhte ning lapsevanema soov on, et see oleks turvaline kiindumussuhe, sest see näitab, et lapse emotsionaalsete vajaduste eest on hästi hoolitsetud ja seeläbi kasvab temast igati super inimene. Turvaline kiindumussuhe tähendab, et lapsevanem on lapse jaoks alati hoolitsemiseks olemas, kuulab teda ja tegutseb vastavalt ta vajadustele vastavalt. See annab beebile enesekindluse avastada ja õppida teades, et ta saab alati vajadusel vanemalt abi. Ilus jutt. Seda me emana tahame.

Mitmed uuringud on näidanud, et nii ise unne jäävad beebid kui ka aktiivselt magama kussutatud beebidel on turvaline kiindumussuhe. Pigem oli erinevus selles, kuidas emad beebide nutule reageerisid. Turvalise kiindumussuhte puhul emad reageerisid beebi öisele ärkamisele ja nutule võttes neid sülle ja lohutades. Nad tegid nii järjepidevalt ning olid tundlikud ehk siis olid võimelised leidma beebi nutu põhjuse. See oli olulisem kui reageerimise kiirus või sagedus. Ärkamiste arv polnud kiindumussuhtega seotud. Veel leiti, et pole seost beebi nutma hakkamisega öösel ärgates ja sellega, milline on beebiga kiindumussuhe. Ka vältiva kiindumussuhte korral beebi nutab, kui öösel ärkab. 

Leitud, et sageli just vältiva kiindumussuhte korral reageerib ema lapse nutule kõige kiiremini üritades tõenäoliselt beebi nuttu enim kontrollida ning beebi negatiivseid emotsioone minimaliseerida. 3 aastat hiljem olid need lapsed oma emotsioone vähem väljendavad ning vähem valmis oma emotsioone teistega jagama. Nad tundusid küll iseseisvad, aga tegelikult tundsid rohkem stressis olevat kui turvalise kiindumussuhtega lapsed, kui ema toast eemaldus. Aga on leitud ka seda, et nõudliku temperamendiga beebide puhul kujuneb vältiv kiindumussuhe tõenäolisemalt, sest nende emotsioonidele ongi vanemana raskem reageerida. 

Esiteks see näitab, et oluline on kvaliteet ehk siis beebi tõelise nutu põhjuse välja selgitamine. Samas võib see tähendada ka seda, et beebil võis kujuneda emaga vältiv kiindumussuhe, sest beebi temperament oli nii pagana keeruline, et võimatu oli emana leida, mis beebit küll lohutaks?!

Kiindumussuhte teooria kõrval viljeleb ka Martha ja William Searsi kiindumus vanemlus, mis on nende SUBJEKTIIVNE arusaam, milline võiks üks tavamõistusel põhinev niiöelda common-sense beebi eest hoolitsemine välja näha.  Kiindumusvanemlus ei ole tekkinud kiindumussuhte teooria alusel, ent kiindumusvanemluse põhimõtteid aetakse kiindumussuhte teooriaga segi ja kasutatakse vaheldumisi.

Kiindumusvanemluse eesmärgiks on propageerida meetodeid, mis suurendaksid ema ja beebi vahelise sideme teket mitte ainult ema täieliku ja kiire reageerimisega beebile vaid ka pideva füüsilise kontakti kaudu. Rõhutan, et tegu on nende kahe inimese arvamuse ja mitte tõestatud teooriaga.

Kiindumusvanemluse põhimõtteid järgides:

  • tuleb nutvale beebile reageerida nii ruttu kui võimalik, sest muidu beebi kiindumus emasse väheneb ehk siis kiindumussuhe on üks äärmiselt habras asi. Kiindumusvanemluse vastased kritiseerivad seda, sest see tekitab vanemale meeletu pinge, et laps ei tohi kunagi nutta. Last ei õpetata ootama.
  • on elu väga lapse keskne, sest kõik keerleb ümber lapse. Lapse nutule peab kiirelt reageerima, et tal poleks stressi. Kiindumusvanemluse pooldajad ütlevad, et stress on kurjast ja kahjustab beebi aju, ent ei mainita, et jutt on olukorrast, kus beebid on kasvanud lastekodus, kus neil lastakse päevas nutta ca 18h ja nii iga päev, mitte ei kasvatata õnnelikus pereidüllis. AGA antropoloogilised uuringud maailmas elavate kütt-korilaste kogukondade kohta näitavad, et seal emad ei pühenda kogu energiat lapsele, sest neil on ka muud kohustused. Nad kasvatavad oma lapsi sugulaste ja sõprade abil. Ligi 50% päevasest ajast on beebid teiste sugulastega nagu isa, õvede või vanaemaga. (Konner 2010; Hrdy 2009; Hrdy 1999). Lisaks kui kõik stressisituatsioonid lapseeas eemaldada, siis laps ei õpi stressiga toime tulema. Lisaks on ju elus tähtis tasakaal, ei ole ainult laps, on ka ema ja isa.
  • peab ema tegema asju nii nagu niiöelda vanasti tehti ja kui ta ei suuda või ei naudi seda, siis on midagi valesti. Näiteks rinnaga kindlasti toitma ja koos magama. Ehk siis 24h laps tissi otsas või küljes, lapsele ise kõik toidud valmistama “mahe toorainetest” jne. AGA vanasti said emad alati nutva imikuga kogukonnas teistelt abi, nt kas rahustamisel või mõnel muul viisil hoolitsemisel (Kruger and Konner 2010). Selline intensiivne vanemlus kurnab naist, röövib ta pikkadeks aastateks tööturult. Samuti vähendab uuringute järgi rahulolu vanemaks olemise rolliga. Prantsusmaal, kus sellist intensiivset vanemust ei harrastata on EU suurim sündimus

Teadlased ei pea sellist käitumist kiindumussuhte aluseks, aga ometi mistahes artikleid lugedes räägitakse sellest nagu kiindumusvanemlus ja kõik selline käitumine tagab õnneliku lapse. Aga kas nutmine põhjustab ikkagi turvalise kiindumussuhte kadumise? Kiindumusteooria kohaselt kiindumus oma vanemasse (tesse) esimese eluaasta jooksul. See ei ole nii habras, et paari ööga haihtuks.

Nagu juba öeldud, siis pigem peab vanem reageerima beebi signaalidele täpselt ja sobivalt, vastavalt lapse individuaalsetele omadustele, nt mõnele meeldivad kallistused ja sotsiaalne stimulatsioon, teisele ei meeldi. Siin vist tulebki mängu see, et kõigile kõik unekooli meetodid ei sobi..

KUIDAS ME VÄIKEMEHE MAGAMA ÕPETASIME?

Mina järeldasin kiindumusteooria kohta loetust seda, et laps võib nutta, aga lapse nutule tuleb vastata. Vastamise kiirus ei ole nii tähtis.

Mulle tundus kõige sümpaatsem unekooli meetod raamatust “The Happy Sleeper”, mis põhineb sleep-wave põhimõttel ehk siis lapsevanem käib iga 5 minuti tagant lapsele kinnitamas, et ta on olemas ja et laps pole maha jäetud. Isegi, kui lapsel suur nutt läheb üle jorinaks, siis igal juhul 5 minuti tagant tuleb minna lapse juurde. Mulle meeldib, et selle meetodi puhul ei lasta beebil tunde nutta. Laps hakkab tajuma mustrit; mõistab, et ema tuleb tagasi ja see annab talle turvatunde, et uinuda. See oli parim leebe unekooli meetod, mille leidsin ning otsustasin seda proovida. Arvan endiselt, et see on üks parimaid ja tehtavamaid. Netis leidub selle kohta palju infot.

Kõigepealt pidi alustama vähem füüsilistest lohutamise meetoditest nagu lihtsalt sõnaliselt kinnitamine (kindel lause, mida mantrana kordad, näiteks: “Tudu, tudu, emme siin samas, oled väga kallis ja tubli, maga edasi vms.”), kui see ei toimi, siis silitada selga, siis vajadusel võtta sülle ja alles viimane meede on toitmine. Isegi, kui on mingisugused tagasiminekud unega, siis tunnen, et see on meetod, mida oleksin vajadusel võimeline kordama, kasvõi kaks õhtut. Kõlab hästi, aga ma ei suutnud oodata seda 5 minutit, max 3 minutit, ja alati võtsin beebi ikkagi lõpuks sülle.  Beebi nutt lihtsalt halvas mu ratsionaalse ajuosa. Kas ikka beebi tohib nutta?

Olin ju lugenud artikleid, kus keegi rääkis, kuidas mingis uuringus, beebid küll lõpetasid lõpuks öösiti nutmise, aga tegelikult olid väga stressis ja tekkisid arenguhäired. Kõik, kes väidavad, et nutmine seda põhjustab, tuginevad uuringule, kus lastekodu lastel või hüljatud lastel lasti 18-20h päevast üksinda nutta, päevade kaupa. Ilmselgelt ei vasta need tingimused olukorrale, kus beebi nutab paar ööd unekooli raames ja kogu päev kõik tema ümber hoiavad ja armastavad teda kõigest väest.

Samas oli mul endiselt siht silme ees. Uuringud on näidanud, et hästi puhanud lastel, kellel on head uneharjumused, on kõrgem IQ ja koolitestide tulemused. Lapsed, kellele on seatud kindlad piirid ja kes oskavad tasu edasi lükata (suhkrukommi katse) on õnnelikumad ja rohkem eluga rahul. Mis see kindel uneaeg muu on kui kindel piir. Rääkimata sellest, et krooniliselt väsinud lastel võivad tekkida aju häired (beebieas aju arengul ülitähtis roll!) ja sellest tingituna koolieas tähelepanu häired.

Seejärel lugesin beebide aju kohta tehtud uuringuid. Igasugu katseid. Sain kinnitust, et beebid, kellele on tehtud isegi neid kõige karmimaid unekooli võtteid ehk siis õhtul pandud voodisse ja lastud nutta vajadusel kuni hommikuni, on 7-aastat hiljem targad ja terved inimesed. Ei ole antisotsiaalsed ja ei vihka oma ema. Kusjuures näiteks Prantsusmaal, kui beebi 4ndaks elukuuks kogu öö ei maga, siis seal harrastatakse seda kõige karmimat meetodit – et laps oma tuppa ja hommikul minnakse vaatama ja väidetavalt on see üks efektiivsemaid meetodeid. Karm, aga tõhus.

Kuna vahepeal oli Väikemees haige ja siis olime reisil, siis jäid meie unekatsetused soiku.  Eks selle uneteemaga on keeruline just seetõttu, et kogu aeg on midagi toimumas – kord haige, siis hambad, siis vaktsiinisüstid. Raskel hetkel ei taha ju õpet teha. Ometi oli uni juba parem kui varem. Need asjad, mida olime teinud, olid toonud tulemusi. Isegi, kui olin suutnud sleep-wave tehes oodata 5 minuti asemel 3 minutit, ikka oli see parem kui mitte midagi. Vähemalt korra, kui mitte kaks korda öö jooksul, magas ta 3h järjest ilma ärkamata. Mõnikord magas ka 4 või 5h järjest. Ja siis ärkas iga 1,5-1h tagant kuni hommikuni välja. Aga see oli minu jaoks juba paradiis! Tundsin ennast juba täiesti inimesena. Ma ju ei eeldanud, et ta magaks 12h järjest, unistasin 3h pikkusest järjestikusest unest. Kolisime Väikemehe 6-kuuseks saades oma tuppa ning sain ka kauaoodatud öörežiimiga beebimonitori, kust saan hinnata, kui kriitilise nutuga on tegu. See on imevahend! Need tänapäeva kaamerad on ikka megahea kvaliteediga! Kahetsen, et seda varem ei hankinud! Kas on tekk pealt ära, või näo peal, või on ta mingisugust pidi voodis kinni (ta keerleb meil voodis aina enam) või on tal silmad lahti või kas ta ikka hingab. Muudkui käisin teda öösel kontrollimas, kas ikka hingab ja sedasi sageli äratasin ta üles. Nüüd nii hea monitorilt vaadata. Isegi Sten tõdes, et nii rahustav on sealt magavat beebit vaadata!

Kõigepealt tegime üleminekuperioodi, kus kolisime enda madratsi põrandale beebi tuppa. Juba beebi sündides olin võtnud eesmärgiks, et 6nda kuu paiku läheb beebi oma tuppa oma voodisse magama. Olin lugenud, et see on parim aeg. Varem WHO ei soovitanud turvalisuse kaalutlustel (imiku äkksurma vältimise jaoks) ning hiljem on näidatud, et samas toas magades on lapse uni lühem kui eraldi magades. Tõenäoliselt tingitud sellest, et tahes tahtmata, kui vaikselt magamistuppa hiilisime, siis ta ärkas üles. Juba paari öö möödudes mõistsin, et see samas toas magamine on pigem mu enda jaoks. Väga raske oli oodata beebile reageerimisega kasvõi minuti ja sageli kui ta sülle võtsin, siis pahandas ta eriti kõvasti, sest olin ta niiöelda üles ärganud. Tema tahtis niisama natukene jorisedes ühest unetsüklist teise minnes! 😀 Hommikuti unesegasena kippusin beebit ikkagi enda kõrvale voodisse võtma, sest ma lihtsalt ei jaksanud neid hommikusi iga 1h tagant ärkamisi taluda. Kaisus olles oli alati lootus, et äkki ta magab üle 1h järjest.

Olime olnud beebi toas 13 päeva, kui ütlesin mehele, et nüüd on aeg kolida tagasi oma magamistuppa. Olin valmis. Viimase lükke andis veel ühe New York Timesi Bestselleri lugemine sellest, kuidas prantslased oma lapsi kasvatavad (“Bringing up Bebe”). Sealt need prantslaste kasvatusmeetodite mõtted pärinevadki. Lõpuks ometi oli mul tekkinud tunne, et olen keerulise võrrandi ära lahendanud, mis on mind painanud beebi sündimisest saadik. Olen saanud küsimustele vastused. Tean täpselt, kuidas pean tegutsema. Kui on üks raamat, mida kõigist beebiga seotud uneraamatutest soovitaksin, siis oleksid need “Bringing up Bebe” ja “The Happy Sleeper”.

Raamatust inspireerituna otsustasin lapsega uneteemad selgeks rääkida. Väidetavalt prantslased räägivad beebidega kõigest juba sellest hetkest, kui nad sünnivad, näiteks haiglast koju tulles tutvustavad beebile oma kodu, pereliikmeid. Kui olime oma selle öö unerituaali lõpus ehk siis Väikemees oli käinud issiga küünlavalges vannis, uneriided olid selga pandud ja aeg oli tissiks, siis võtsin selle jutuajamise vaikselt ette.

Rääkisin Väikemehele, kui väga ma teda armastan. Rääkisin, kuidas emme peab ka vahepeal magama, et emme täna öösel ei tule kogu aeg vaatama, et emme magab. Emme tuleb, kui on söögiaeg, aga ma luban, et tulen (ehk siis minimaalselt 4h pärast). Kuidas on vaja, et ta praegu korralikult kõhu täis sööks, et siis tuleb hea pikk uni. Tissi otsas sõi ta ennast uimaseks ning oli peaaegu juba magamas. Panin ta oma voodisse, kaisuka kaissu, tekid peale (tema õhem lemmiktekk ja raskusena üks paksem tekike), Myhummy mängima ja tegin pea peale musi, soovides: “Head ööd!” Vahepeal oli kuulda vaikset viginat, mis klappis unetsüklite vahetumise ajaga. Monitorist oli näha, et ta pööras sellel ajal külge. Vigin kestis max 3 sekundit.

Kui käisis imetamas, siis vaikselt uuesti rääkisin Väikemehega. Selgitasin: “Näed emme tuli, võta jälle suured ampsud, et kõht täis oleks ja tuleks jälle hea pikk uni, järgmine kord tuleb emme äratama alles hommikul!” Vahetasin ka mähkme. Sellel ööl magas ta 4h, siis sõi, magas veel 4h, jälle sõi ning magas veel 3h ärgates kell 7.00. Järgmistel öödel see kordus.

KOKKUVÕTE

Kõige tähtsam, mis kõigest sellest olen õppinud, on see, et igaüks peab tegema nii nagu sisemiselt tunneb, et on õige. Ennast tuleb kuulata! Beebi ei ole kõige tähtsam, kõik koduliikmed on tähtsad. Ja kui on tunne, et on aeg hakata õpetama beebile uinumist, siis see ongi õige! Tuleb valida unekooli meetod, mis endale sobib ja mida oled valmis läbi viima. Nututa saab siis, kui alustad une õpetamisega kohe esimest elupäevast, siis õnnestuvad leebed meetodid. Kui alustad 2-3 elukuu, siis kindlasti näed mingil määral pisaraid. Aga neid ei tasu karta!

Õppisin, et beebit tuleb jälgida ja kuulata! Nutule tuleb reageerida, aga rahulikult. Oodata, oma tegevus lõpetada, käia veel WC-s ja kui nutt on hüsteeriline või pole paari minuti jooksul vaibunud, siis vaikselt minna ja lohutada. Midagi ei juhtu, kui lasta beebil paar minutit oodata. Heal juhul õpetab see kannatlikkust. Veel paremal juhul magab ise edasi ja saab sellest eduelamuse. Näiteks kui ta hakkab ca 2h pärast magama jäämist nutma, siis nüüd kuulatlen, ootan. Vaatan kaamerast, mis toimub (kaamerast näeb paremini kui ise kohapeale minnes ja seal krabistades). Pärast magama õpetamist nutab ta tõesti siis, kui on mingusugune mure, nt külm – teki pealt ära sipelnud, või kõht tühi, või gaasid. Kui muret ei ole, siis vigiseb ta max paar minutit, pöörab külge ja siis magab edasi. Ma tean, et ta oskab ise magama jääda! Tal ei ole mind uinumiseks vaja!

Õppisin, et beebi ja ka meie vajame päevakava. Sellega tuleb olla alguses range, et rütm kätte saada ja siis saab juba igapäeva muudatusi sisse lasta, mis ei riku ära üldrütmi. Päevakava kui siht, aga kui iga päev sihini ei jõua, siis pole ka hullu.

Õppisin, et igal juhul on unekooli tegemine hea mõte. Inimene peab õppima magama, varem või hiljem. Raske õppustel, kerge lahingus. Ilusaid unenägusid!

6066E306-D268-4F19-A965-C350CC3C2ACF

Need, kellel pole olnud kuldmagajaid. Kuidas olete ōpetanud oma lapsi magama oma voodis?

Meie jaanuar 2019

Kuu alguses olnud Tenerife reisist ja haige olemisest toibununa oleme vaikselt tagasi oma igapäeva rütmis, mis on väga mõnus. Kodus on väga hea olla. Lapsega kodus on väga hea olla. Veel parem kui ka Sten on kodus.

Kõige tähtsam uudis on  meie elus kindlasti see, et meie Väikemehest on saanud pärast suuri pingutusi lõpuks supermagaja! Magab hästi nii päeval kui ka öösel. Läheb kell 19.30 ööunne ja ärkab kell 7.30. Vahepeal sööb öö jooksul 2x 10minutit. Korra vahetan ka mähet. Ma ei tea, kas need on meie unekooli viljad või rohke vitamiinide ja mineraalide teene, mida tablettidena sisse söön (sh B12, D-vitamiin C-vitamiiniga, Kaltsium, imetava ema kompleksvitamiinid) või range toidu piiramine, et Väikemehel gaase ei oleks või oma toas magamine. Ühesõnaga see toimib. Ja tänu pikale ööunele on elu PALJU rõõmsam.

Kuigi eks päevad väikese lapsega on erinevad. Kuigi teen enda arvates kõik ühtmoodi, siis kord on ta terve päev naeratus kõrvuni ja teine päev ainult pahandab ja nõuab. Pahandab, sest tahab edasi liikuda, aga roomamine on selline.. maa kündmist meenutav pigem tagasipoole viiv liikumine. Kord sööb suure isuga ükskõik mis püreed anname ning teine kord ei võta oma lemmikut mangopüreed suu sissegi. Üritan võtta vabalt, minna vooluga kaasa. Mõista. Olla toeks. Ega pole lihtne nii väike olla.

eed2b4ca-a0b1-4fd4-8772-9578d6ae8a1a

Ta on järsku meil kuidagi eriti ägedaks ja asjalikuks muutunud. Varem oli tita, aga nüüd on nagu päris laps kohe. Vaatab nii arusaaja pilguga otsa, muudkui tahab kõike haarata, naerab ja laliseb. See kõkutav naer iga asja peale on üliarmas. Eriti Steni naljade. See teeb mind armukadedaks, sest enamiku ajast olen ju mina temaga. Lisaks on mul tunne, et ta on hakanud jutust aru saama, nt meil on selline mänguasja kell (pildil), kus iga numbri juures on klotsike, mille saab sealt ära võtta. Ilma, et me oleksime talle näidanud, kuidas neid klotse sealt ära võtta, siis lihtsalt esimene kord ütlesin, et teeme sellist mängu, et tema võtab sealt kõik need 12 klotsi ära ja iga kord nüüd mängides võtabki ta neid klotse sealt ära ja mitte nii, et 3 tükki võtab ära ja siis mõte uitab eemale, ei.. enne ei lõpeta kui kõik need 12 klotsi kellaseierite juurest on võetud.

Hästi tähelepanelikult kuulab, kui me Steniga midagi omavahel räägime. Üldse pakub ümbritsev maailm aina enam talle huvi, nt käisime mu vanematel külas, oi, kuidas jälgis koeri. Käisime ka T1 kaubanduskeskuses olevas Liblikapargis, kus ta ka suu ammuli liblikaid jälgis. Ma ei osanud midagi suurt sellest liblikapargist oodata, aga see tõesti üllatas mind. Neid liblikaid oli väga palju, lendasid seal ruumis ringi, taimed, soe õhk. Täitsa lahe. Natuke hirmus ka, kui hiiglaslik liblikas otsustas su pead maandumiskohana kasutada. Millegi pärast meenutasid nad mulle nahkhiiri..

b5414687-8b75-474f-a2e9-d68274791705

Mind üllatas ka, kui palju lahedaid söögikohti on T1-s! Väga suur valik erinevaid kööke, ja ilusad atmosfäärid. Terve neljas korrus on neid täis. Proovisime Gan Beid, mis on peamiselt Aasiapäraste toitudega söögikoht. Kuigi enamikes menüüdest saan ma Väikemehe toidutalumatuse tõttu süüa vaid 1-2 rooga, siis seal oli minule täitsa suur valik (4-5 rooga) ja need olid imemaitsvad. Sõin salatit ja sushit. Eks see lapsega sööma minek ole selline nagu see on. Ehk siis enamasti tellime toidu kas juba ette või siis jalutame toidu ootamise ajal kuskil ringi. T1-s olles jalutasime siis toidu ootamise ajal Liblikapargis. Ma täitsa ootan seda aega, kui saame kõik koos samal ajal rahulikult toidukohas süüa. Hetkel isegi söögitooli pannes on Väikemees seal rahulikult umbes täpselt 2 minutit, kui just talle midagi eriti ohtlikku kätte ei anna nagu Stenil on kombeks, nt salvrätt, mis hetkega lutsutatakse väikesteks tükkideks või leib või nacho krõps.. (ei, ta ei saanud neid endale suhu). Kindla peale minek on kurk, siis ta püsib 5 minutit tegevuses. Lemmik oli tal balsamico kastmega kurk. 😀

Sellel kuul oleme kuidagi päris palju väljas söömas käinud, tuleb sinna 2-3 korra juurde nädalas. Näiteks käisime Seitsmes Ürdis (Kadriorus), Taste of Asias (Coca-Cola Plaza kõrval), pitade ja falafelite söögikohas FAFAs (T1-s kohe Selveri vastas), Black Roses (Viimsi SPA) ja Carrambas (Kadriorus, tähistamaks Steni edukaid eksamitulemusi). Kaasa oleme tellinud toitu Sushi Plazast (Hobujaamas) ja Vegan Plussist (Sadamas, saabki ainult kaasa tellida). Uueks kohaks, kus me varem polnud käinud ja selle kuu suurimaks üllatajaks oli Rottermanis asuv restoran Pull, kus tähistasime äia sünnipäeva. Kuna tegu on liharestoraniga, siis olin suurte eelarvamustega, et jään seal väga nälga, ent tegelikult oli seal väga lai valik ja väga maitsev toit!

Koduseks peakokaks on endiselt meil Sten, kes oma kokandusrolli väga tõsiselt suhtub. Ema ütles kunagi mulle, et üheks kõige tähtsamaks otsuseks elus on see, kellega sa koos elama hakkad. Ma ei osanud kõige fantastilisemas unenäoski ette näha, et mul nii mehega veab, sest Sten on võtnud küll eesmärgiks lisaks kõikvõimalikele muudele moodustele ka kõhu kaudu oma armastust näidata. Mitte, et ma mingisugune suur toidugurmaan oleksin.. aga tore ikka. Hommikusöögiks saan enamasti lõigutud puuviljad ja viimasel ajal ka jogurti ja/või kohukese. Jah, on olemas kookosel põhinevaid jogurteid ja kohukesi ning need on imemaitsvad! Õhtusöögiks oleme viimasel ajal söönud kas peedikotletiga lavašiga hamburgerit (ilmselgelt avokaado käib igasse toitu!), salatit, riisi kookoskastme, juurviljade ja karriga, läätsesuppe, tacosid. Kuna šokolaadi ja muid maitsvaid piimatooteid ma tarbida ei saa, siis kompenseerin oma magusaisu puuviljadega tehes näiteks marjadest smuutisid. Enamasti on nii, et Sten teeb süüa ja mina tegelen sellel ajal lapsega. Selline elukorraldus tundub meile mõlemale sobivat.

7553bfef-edb0-445c-9f7f-85ce38e9ea91.jpeg
Piimavabad maiused – jogurt, mahekohuke ja hapud kommid

Tänu paremale unele ja uue energia tundele, on mul vaikselt jäänud aega ka enda jaoks. Kõigepealt käisin Viimsi SPA-s jõuludeks saadud kinkekaardi eest spordimassaažis. Woww.. see oli imeline! Sten samal ajal jalutas kandekotis oleva magava Väikemehega õues ringi, käisid poes jne. Sealsed spordimassöörid on aga ülihead! Kuna kannan Väikemeest kogu aeg pigem ühel puusal, siis ilmselgelt on lihastele ebavõrdne koormus ja üks kehapool on tihtipeale kange. Samas ei anna seda võrrelda selle valuga, mis mul oli, kui last öösel korduvalt üle ühe külje enda kõrval olevasse võrevoodisse tõstsin! Rasedusega kogutud 17kg on läinud mitte midagi tehes (imetades) nagu niuhti minema, ent järgi on jäänud veel väga pehme kõht, mille kallal olengi vaikselt tööle hakanud. Mitte, et see mul enne six-back oleks olnud, aga natuke rohkem vormis võiks ju ikka olla. Suveks vormi! 🙂 Kuigi alguses plaanisin hakata käima Myfitnessis, siis kuna trenni minek ja tulek võtab aega, lisaks veel vaja arvestada Steni tiheda graafikuga ja Väikemehe uneaegadega, siis lõpuks otsustasin, et teen kodus ise harjutusi. See on minu jaoks väga suur eneseületus, sest ma ei ole absoluutselt ise harjutuste tegija tüüp. Tõeline väljakutse minu jaoks!

Lisaks käisime üheskoos mulle Rottermanis riideid ostmas, sest asjad väsivad ja ma ei taha välja näha väljaveninud riietega täiskohaga ema. Ma ei ole ju ainult ema, olen ka naine ja see ei ole kuidagi viisi vähem tähtis roll. Shoppama minek tundub küll tavaline asi, aga mitte siis, kui sul on väike beebi, kellel on oma uneajad ja soovid. Ei saa ju riideid proovida samal ajal kui laps on kandekotis. Ikka mitmekesi vaja shoppama minna ja mulle meeldib käia poest poodi, vaadata, mõelda ja lõpuks ikkagi mitte midagi osta. 😀 Seetõttu käigud, kus pean endale kindlasti midagi poest leidma, sest nii on plaan, on minu jaoks päris stressirohked. Seetõttu olin päris rõõmus, kui endale uued püksid sain. Ostsin kohe mitu samasugust paari, et oleks olemas. Olen alati nii nördinud, kui mu lemmik riideesemed ära kuluvad, nii hea, kui kapis juba uus samasugune ootab!

Ka Väikemehele käisime uusi riideid ostmas (sh ka talvemütsi, mis meil Tenerife lennukisse ununes), ent igavene jama on see, et beebi riiete suurused on nii suvalised. Enda arvates ostsin talle ühe number suurema riietuse ja kodus selgus, et see on talle napilt paras. Enamik Väikemehe riideid ostsin õnneks juba enne sünnitust, mistõttu nüüd on nii mugav, ei pea mööda poode ringi trallitama. Mulle väga meeldib Next-i internetipood, kust tellisin talle sellel kuul suuremates suurustes magamisriideid (ühes tükis) – normaalne hind, pehmest materjalist ilusad riided, 3 päeva pärast toob kuller koju paki ära, kohaletoomise tasu ei ole (teatud summa puhul), ülimugav!

Kuigi selle kuu alguses oli Stenil eksamite periood, siis meie elu see väga ei mõjutanud, vaid paar õhtut õppis ja saigi oma eksamid tehtud. Võrreldes arstiteaduskonnaga on majandusteaduskonna eksamid mahu mõttes ikka väga lihtsad. Aga no eks ta ole oma mälu nende aastate jooksul treeninud ka. Enamasti teeme õhtuti ikka koos asju, vaatame filme, loeme raamatuid või mängime lauamänge.

Saime ka kätte pikka aega oodatud Kickstarter mängu nimega Fireball Island. Kickstarter on siis selline interneti keskkond, kus tehakse projekt, nt mingi lauamäng, ja siis inimesed saavad panustada erinevates suurusjärkudes, et saada seda mängu erinevate lisadega ja siis seatakse enamasti ka mingisugused eesmärgid tegijate poolt, et nt kui täitub 100 000 eurot, siis kõik osalejad saavad ilusamad mängufiguurid või rohkem kaarte või mingisuguseid mängulaiendusi. Ühesõnaga terve suur maailm. Mäng ise on väga suur koos kõigi oma lisadega. Tegu on peremänguga ehk siis täringuõnne läheb ka vaja, kuna see ühtlustab erinevas vanuses mängijate taset. Põhimõte on lihtne: tuleb mööda saart ringi käia, selfisid teha, aardeid koguda ning seejärel enne vulkaani plahvatamist saarelt pääseda. Mulle see mäng meeldib, kuigi ma usun, et mitmekesi on seda parem mängida kui kahekesi, sest siis on “üksteise takistamiskaardid” rohkem tasakaalus. Ja väga võimas on see mäng oma suuruselt ikka ka!

allinrender

Nii ootan juba, millal Väikemees on meile mängupartneriks! Kui talle üldse lauamängud meeldima hakkavad. Kuigi enamasti mängime Steniga kahekesi, siis sellel kuul korraldasin sõpradega kaks lauamänguõhtut. Kuna enamasti võtavad sõjalised strateegimängud mitmeid tunde aega (3-5h), siis sageli me rohkem väga midagi ei jõuagi mängida. Üheks sõjamängu teemaks, mida mängisime, on vana-Egiptuse jumalad (Kemet) ning kõik mängijad on ühe teistest võimsama Jumala vastu ehk siis selline pool-koostöö sõjamäng. Teise sõjamängu teemaks on rasside vaheline sõda Maal (Risk Legacy), aga kuna tegu on Legacy mänguga, siis sama seltskonnaga seda mängu mängides iga kord natuke mänguplats muutub, karakterid saavad eriomadusi, tekivad linnad, maailma piirkonnad hävinevad jms. Palju diplomaatiat ja üllatusmomente.

Aasta algusele kohaselt mõtlesin, et peaksin sellel aastal võtma eesmärgiks rohkem raamatuid lugeda. Näiteks siis, kui Väikemees kella 12-14 vahel lõunaund magab. Sest kui varem üritasin sellel ajal öiste ärkamiste tõttu väsimust “tasa teha”, siis nüüd on mul palju rohkem energiat ja ma ei tunnegi enam vajadust päeval magada.

Inspiratsiooni andis ka kätte sattunud New York Timesi Bestseller “Bringing up Bebe: One American Mother Discovers the Wisdom of French Parenting (+100 Keys to French Parenting)”. Woww.. kui hästi kirjutatud! Ja KUI KOHUTAV on selle raamatu eesti keelne tõlge! Piinlik lausa. Aga pole ime, et tegu on Bestselleriga. Tegu on siis Pariisi elama kolinud ajakirjanikust ameeriklanna P.Druckerman uurimistöö sellest, miks prantsuse beebid magavad juba 3 kuuselt kogu öö, lapsed mängivad ise, ei viska toitu restoranis ja üldse käituvad kõikjal ideaalsete lastena, olles samas loomingulised ja uudishimulikud. Mida siis prantslased teevad oma kasvatuses teistmoodi kui ameeriklased. Olin ähmaselt ette kujutanud, kuidas soovin oma last kasvatada, aga 90% seal kõlanud ideedest olid täpselt need, mille puhul mõtlesin, et ohh. jaaa.. nii ma tahangi teha. Lisaks oli seal palju vaimukust ja äratundmismomente, mida viimati tundsin väga ammu, kunagi kui lugesin esimest korda “Minu Eestit”, aga nüüd siis selle raamatu puhul äratundmishetked lapsevanema seisukohast.

Lugesin veel ka neuroteadlase L.Ellioti raamatut nimega “What`s Going on There?: How the Brain and Mind Develop in the First Five Years of Life”, mis kirjeldab beebi aju arengut. Täpselt millal ja kuidas iga sotsiaalne, motoorne ja kognitiivne oskus areneb ja kuidas ja kas üldse lapsevanemana on võimalik seda kõike mõjutada ehk siis selline geneetika vs keskkonna mõjude teaduslik debatt. Ostsin selle raamatu algselt selle eesmärgiga, et lugeda, mida beebide aju kohta olevad teadmised ütlevad unekooli ja beebi nutta laskmise kohta, aga üllatusin, kui palju huvitavat selles üle 500 lk pikkuses meistriteoses leidus! Kuigi raamat oli üpris ladusalt kirjutatud, siis vajas see süvenemist ja polnud just kõige kergem lugemine, huvitav, aga mitte kerge. Sain väga palju uut ja mõtlemapanevat teada tehes seejuures ka palju märkmeid.

Selline on siis olnud meie 2019.aasta esimene kuu.

Inspireerivaid raamatuelamusi soovides!

 

Lisan siia postituse lõppu (liiga palju) antud raamatust pärinevad ideed:

  • Eksperiment 3-4 kuuste beebidega, kes imesid rinnapiima kauem ja pikemalt, kui ema oli söönud 2-3h tagasi küüslaugumaitselist tabletti. Kui ema järjepidevalt sööb sama toitu, siis beebid tüdivad sama asja maitsmisest ja siis ei ime enam nii pikalt. Ühesõnaga beebit imetades on oluline süüa erinevad toiduaineid, vürtse, maitseid. Enne kui beebi hakkab sööma tahket toitu, siis rinnapiima erinev maitse mõjutab maitseelistuste kujunemist (eelistab neid maitseid, mis ema piima kaudu on saanud).
  • Maitse eelistuste kujunemisel on väga väike roll geneetikal ja suur osa kasvatusel. Lisaks on seda elu jooksul kerge muuta, tuleb lihtsalt korduvalt tutvustada maitseid, mis ei meeldi. Ka väikelapsele muudkui uuesti tutvustada.
  • Beebi aju kogu aeg areneb, kogu aeg õpib midagi uut. Kui see pole uus motoorne oskus, siis ju sellel hetkel tegeleb aju näiteks mõne sotsiaalse oskuse omandamisega.
  • Beebi võime kontrollida oma tundeid, keskenduda ja edasi lükata tasu saamist on ühest küljest määratud lapse kaasasündinud temperamendi poolt, ent teisest küljest mõjutatav kasvatuse ja eeskujude poolt.
  • Raseduse ajal saab täielikult valmis beebi “geneetiline sotsiaalsus” ehk siis tema temperament (50% meie iseloomust on seega ette määratud). See osa meist, mis määrab, kuidas me uues situatsioonis ja uute asjadega käitume, kas tunneme hirmu.
  • Kasvatuse osatähtsus iseloomu kasvamisel aju seisukohast on esimesel kolmel eluaastal, millest esimene aasta kõige olulisem. Tuleb olla beebi vajaduste suhtes tundlik ja reageerida tema nutule sobivalt – uni, söök, mugavus, kiindumus vms.  Ei tohi ka tähelepanuga lämmatada reageerides iga luksumise vms peale. Tuleb olla kättesaadav ja mitte ignoreerida.
  • Beebidel on kehv pika-ajaline mälu, mistõttu õpivad nad kõige paremini läbi korduste. Õpib, et ta nutule reageeritakse, et ta vajaduste eest hoolitsetakse ja see paneb turvaliselt tundma. Või et teatud tegevusele järgneb ema naeratus. 2-kuune mäletab sellist seost 1-2 päeva, 3-kuune kuni nädala, 6-kuune kuni 2-nädalat. Beebide puhul on tähtis ka keskkond, kus nad seda õppisid.
  • Mälu seotud sünnitähtaja, niiöelda aju küpsuse, ja mitte kogemusega.
  • Kuigi beebi võib oma emotsioone kehaliselt väljendada, nt naerdes, nuttes, siis pikka aega ei tunne ta neid emotsioone nii nagu meie.
  • 6-8. elukuul hakkavad beebil tööle olulised sotsiaalsuse eest vastutavad ajuosad – hakkab tundma emotsioone – rõõmu, kurbust; hakkab ema igatsema – kiindumuse teke. Väidetavalt ei pea beebid tundma kiindumust niikaua kuni nagu on ise võimelised ära roomama. Kiindumuse teke on seotud mälu arenguga. Raske on kellegisse kiinduda, kui ei mäleta, et ta on olemas. Väike beebi tunneb küll oma ema ära lõhna, näo, hääle järgi, aga kui ema on silmist läinud, siis ta enam ei mäleta teda. 6nda elukuu paiku hakkab beebi ka aru saama, kuidas ema tunneb; naudib toitu ja pakub seda emale; suudab võrevoodis rahuneda.
  • Enne 9ndat elukuud ei mäleta beebi suurt midagi, sest alles siis hakkab info ajus liikuma mälu ja emotsionaalseid tundeid esilekutsuvate sündmuste vahel, nutmine ei kahjusta tema isiksust niikaua kuni saab peamiselt armastavat tähelepanu.
  • Poisslapsi mõjutab ema eemalolek, nt tööl käies, esimestel eluaastatel rohkem kui tüdrukuid. Poisid on labiilsemad – ehmuvad kergemini, ärrituvad, teevad rohkem grimasse beebina ja neid on raskem lohutada.
  • 3,5-4.aastaselt hakkab teadlikult mäletama, kui oskab kirjeldada konteksti ja sündmuse põhjust. Lapseeas oluline mälu treenimiseks meenutada olulisi fakte lugudest, nt kes, mida tegi, kus, millal, kuidas ja miks, nt mis täna tegime, lugeda ette muinaslugusid jne.
  • Keele arendamiseks tuleb lapsega võimalikult palju rääkida, vastata tema häälitsustele, palju talle lugeda. Beebiga suheldes hoida keel lihtne, selge ja positiivne, korrata samu fraase, kasutada erinevaid omadussõnu, et muuta kõne huvitavaks.
  • Väikelapse puhul ei tohi liigselt nokkida tema kõne grammatilise õigsuse kallal, sest nad ise nuputavad välja, kuidas asju õigesti öelda. Kriitika pidurdab arengut.
  • Beebidel suur uudsuse vajadus – eelistavad uusi kohti, uusi mänguasju, uusi kogemusi – see aitab nende ajul areneda. Igavaks muutunud lelu võiks uuesti anda uues keskkonnas.
  • Beebid, kellel oli 2-8 kuuselt eriti suur uudsuse vajadus, siis neil oli 2-8.aastaselt mõõdetuna kõrgem IQ skoor.  IQ on määratud ca 52% geenide poolt, ülejäänud kasvatus. Näiteks, kui ema julgustab läbi kõne või žestide beebit keskonnas olevatele teatud inimestele, asjadele või sündmustele tähelepanu pöörama, siis 18.eluaastaselt oli neil lastel 20 punkti kõrgem IQ skoor. Enim mõjutavad geenid kaardi lugemise oskust, ruumilist mõtlemist ja keelelisi oskusi. Mõtlemise kiirus ja mälu on kõige vähem geenide poolt mõjutatud. Edukus koolis on mõjutatud pigem kasvatuse poolt (geenid määravad vaid 20%).
  • Elu alguses on suurem mõju keskkonnal ja vanemaks saades väljendub rohkem geenide mõju. Lapsena on suur mõju vanematel, teismelisena sõpradel ning alles täiskasvanuna on inimene täiesti vaba otsimaks inimesi ja kogemusi, mis vastavad sisemistele huvidele ja soovidele. Sedasi luues keskkonna, mida geneetiliselt on soovinud, seetõttu geneetika osakaal suureneb.
  • Isegi beebi mingil määral mõjutab oma keskkonda tänu oma kaasasündinud temperamendile – kas ta on sotsiaalne, pahandav, kui aktiivne ja vastavalt sellele vanemad reageerivad.
  • Iga generatsioon saab eelmisest parema IQ skoori, eelkõige visuaal-ruumilises osas. Põhjuseks võib-olla kompleksne visuaalne info filmide ja videote kaudu.
  • IQ-d mõjutab sünnijärjestus. Kõige vanemal lapsel on järgmistest lastest keskmiselt 3,5 punkti kõrgem IQ ja koolitulemused. Iga järgneval lapsel on madalam IQ. Mida rohkem lapsi on perekonnas, seda vähem tähelepanu lapsele jätkub, eriti just sellel aju seisukohast ülitähtsal esimesel kolmel eluaastal. Kui kahe lapse vahe on alla 1a, siis väiksem laps kaotab IQ-s keskmiselt 4 punkti, kui võrrelda lapsi, kellel oli 2 või rohkem aastaid vanusevahet. Samas kõige väiksematel paremad sotsiaalsed oskused. Kõige parem on olla suure pere kõige vanem laps, sest erinevalt üksiklapsest, on neil kõrgem IQ, kuna nad õpetavad endast väiksemaid ja seeläbi saavad targemaks.
  • Vitamiinide ja mineraalide puudusest tingitud IQ langus avaldab mõju eelkõige teismeeas. Siis tuleks võtta igapäevaselt vitamiine ja mineraale.
  • Rinnapiimal kasvanud lastel on IQ 8 punkti kõrgem kui neil, kes rinnapiima ei saanud isegi kui sotsio-ökonoomilised mõjutegurid (nt kui rikas või haritud on vanem) eemaldada. Mida kauem ema lapse esimesel eluaastal imetab, seda kõrgem on hiljem lapse IQ.
  • Aju areng nõuab stimulatsiooni, ei tohi liigselt piirata ja öelda “ei”, pigem luua keskkond, kus laps saab vabalt tegutseda. Tähtis pole mänguasjade arv vaid, et neid oleks erinevaid. Ka kogemused peavad olema erinevad – erinevad täiskasvanud, kodust välja muuseumi, parki, loomaaeda minekud. Samas mitte üle stimuleerima.
  • 3-4.aastaselt neli gruppi – ühed ei läinud trenni, teised käisid eraõpetaja juures laulutundides, kolmandad õppisid klaverit ning neljandad õppisid programmeerimist. 6 kuud hiljem testides ainult klaverit õppinutel olid paremad ruumilise mõtlemise IQ tulemused.

Kes ei tahaks oma lapsele parimat? Olla parim vanem. Selgub, et parimad vanemad on aga need, kes on:

1. hoolitsevad (füüsiliselt kiindumust näitavad, toetavad emotsionaalselt). Beebina eelkõige füüsiline lähedus, soojus; maimiku-ja eelkooli eas kiitused, soojus ning teismeeas pigem emotsionaalne toetus ja julgustamine.

2. lapse elus osalised (pidevalt veedavad koos aega). Ei tähenda trennidesse viimist või lapse mängukohtingutele viimist, vaid üks-ühele aega, nt loo jutustamine, liivalossi ehitamine, kodutööga aitamine, koos jalutama minek. Parim IQ arendamiseks on tegevused, mis innustavad lapse entusiasmi, püsivust ja motivatsiooni õppida, ei tähenda, et lapsele peaks õpetama vara lugema või muid akadeemilisi tarkusi. Näiteks beebi vaatab karumõmmi ja siis ema juhib ka tähelepanu karule, mängib ja interakteerub beebiga läbi karu vms. Tähelepanu õpetamine juba väga varases beebieas aitab tekkida püsivusel. Maimiku ja eelkoolieas on soovituslik teha koos asju, mis lapsevanemale meeldivad, kuna selles eas soovivad lapsed oma vanematelt õppida, nt kuidas jälgida, organiseerida, detaile meelde jätta. Koolieas lastega koos tegevusi tehes tuleks juba lähtuda nende valikust.

3. reageerivad lapse vajadustele (aktsepteerivad lapse individuaalsust, annavad probleemide lahendamisel nõu). Beebina tuleb lisaks toitmise, kuiva mähkme ja unevajadusele rahuldada ka stimulatsiooni ja interakteerumise vajadust. Vastata beebi häälitsustele, teha huvitavaid näoilmeid ning tõesti kuulata, mida beebi soovib. Lapse individuaalsed vajadused võivad olla lapsevanema omast erinevad, ent reageeriv vanem austab seda ning õpetab lapsele, et ka vanema vajadusi peab austama.

4. üpris nõudlikud (eeldavad küpset käitumist ja iseseisvust, seavad kindlad standardid ja reeglid ning ootavad nende järgimist). Kuigi tänapäeval rõhutatakse lapse enesekindluse loomist, siis see tuleb sageli distsipliini ja enesekontrolli arvelt.  Selgus, et lapsed, kelle vanematel on neile kõrged nõudmised ja nad on ka last toetavad (autoriteetne vanemlusstiil), omavad vähem käitumisprobleeme ja õpivad koolis paremini kui need, kellel on järeleandlikud või kõrgete nõudmistega mittetoetavad vanemad (autoritaarne vanemlusstiil). See kehtib nii eelkooli ealise kui ka teismelise puhul. Õhuke piir on aga nõudliku ja survestava vahel. Vanemad võivad oodata töökust ja küpset käitumist, ent mitte teatud tasemel saavutusi.

Pool aastat elu meie beebi seisukohast

Ongi pool aastat elu möödas! Detsembris kandsin veel 68 suuruses riideid, ent nüüd jaanuaris hakkas 68 suurus juba väikeseks jääma. Mulle meeldib, kui riided liiga ei pigista. Koduste mõõtmiste tulemusel sai emme mu pikkuseks 65,5cm (+2cm). Olin sellel kuul vahelduva eduga haige. Küll oli mul üks nohu teise järel ning lõpuks lisandus veel ka gripp. Õnneks palavikku ei olnud, aga oksendasin küll nii mis kole. Pole ime, et mu kaaluiive seekord siis väikeseks jäi (7440g, +120g). Õnneks juuksed ikka kasvavad.

Sellel kuul oli üks pikk periood nimega jõulud. See tähendas seda, et kuu alguses ehtisime kõik koos kodu ja kuuske, ent kahjuks emme ei lasknud mul ei klaasehteid ega jõuluküünlaid nii kinni haarata nagu mulle oleks meeldinud. Äkki järgmisel aastal. Meeldis aga see, kui emmega jõulumuusika saatel mööda tuba ringi tantsisime. Päris palju olin emmega kahekesi kodus, sest issil oli nii koolis kui ka töö juures kiired ajad. Aga kui issi tuli koju, siis oi.. kui palju rõõmu see tegi! Ühe minutiga naersin ma rohkem kui emmega kogu päeva peale kokku! Issi nägu ja naljad on lihtsalt parimad!

Sain teada, et mul on palju sugulasi ning ühe jõulupäevaga ma neid kõiki näha ei saa, vaja on viis päeva, sest ilmselgelt tahtsid kõik oma esimest lapselapselast ja lapselast näha ärkvel olles! Käisimegi mu vanavanaema juures, vanaisa ja teise vanavanaema juures, siis teise vanaisa ja vanaema juures ning jõuluõhtul olin koos oma eelnevate vanaisa ja vanaema kui ka oma teise vanaemaga. Jõuluajal tulid meile külla veel ka vanaema ja vanatädi peredega. Ohh.. kui palju vanasid, kes tegelikult polegi nii vanad!

Jõuluhommikul sadas lund ning päkapikk oli osad kingid kuuse alla pannud. Need kingid tegime kohe hommikul voodis lahti. Teise osa kingitusi tõi jõuluvana isiklikult vanaema ja vanaisa juurde. Kinkide lunastamiseks laulsid vanemad minu eest piparkoogimehikeste laulu ning mina näitasin jõuluvanale isa süles olles oma muskleid (sest selleks ajaks oli issi mul mu jõulukostüümi seljast võtnud ja mis sa mähkuväel ikka teed). Jõuluvana ma ei kartnud. Tal oli vinge habe, millest välkkiirelt oma pisikeste sõrmedega kinni haarasin ja emme jõuluvana päästma asus. Kõik lõppes õnnelikult.

3a54a063-5d46-434e-9c57-6c4c080932e1

Kingiks sain söömisega seotud asju (söögitooli, sööginõud, jooginõu), kandmisasju (pehmed elevandi näoga kõrisevad toasussid, uue body), muusikalisi mänguasju (taluteemalise muusikalise käimistoe-mänguplatsi, ülestõmmatava muusikat mängiva pehme elevandi), pehmeid mänguasju (kastitäie heegeldatud juur-ja köögivilju, ühe kurja näoga pehme kassi) ja osavus mänguasja (kollipead hüppavad välja ja siis tuleb nad tagasi peitu panna). Emme sai ka minuga seotud kingitusi: autosse tahavaate peegli, et me üksteist sõidu ajal näeksime, päikesekatted autoklaasidele, omaraamatu kinkekaardi ning öö režiimiga beebimonitori. Issi sai ka minuga seotud kingi: minu püreede valmistamiseks blenderi.

Kui jõulud said läbi, siis keris issi kuldse jõulukee ümber ühe minu mänguasja ja sellest ajast saadik on see üks mu lemmikmänguasju! Uskumatu, kui palju võimalusi on ühe keega mängimiseks – seda võib vaadata, mänguasja küljest lahti harutada, ümber oma näpu keerata, ümber oma varba keerata jnejne. Selle kuu lemmikmänguasjadeks on veel olnud ka igasugu vilkuvad mänguasjad, mänguasjad, millel on lõngast või paelast tehtud juuksed või millel on etiketid. Selliste pisikeste detailide uurimine pakub mulle suurt naudingut. Ka igasugu paberid ja pakendid on huvitavad! Samuti mind sülle võtvate inimeste pluusid – eriti naistel! Selle kuu lemmikmänguks on issi ja emmega peitusemäng.

Aastavahetusel käisin Hispaanias, Tenerife saarel, puhkamas. Kuigi ma ei mäleta sellest reisist tulevikus mitte midagi, siis kohapeal olles meeldis mulle Monkey Park oma pisikeste ahvikestega. Näiteks pärast seal käimist hakkasin huvi tundma mängukaarel rippuva ahvikese vastu, mille vastu olin eelnevalt olnud täiesti ükskõikne. Minu reisi tipphetkeks oli aga Loro Pargis olev meduusidemaja. Wowww.. ma oleksingi võinud sinna jääda. Kõik need värvid ja meduuside hõljumine tõesti võlus mind!IMG_1139

Detsembris eelistasin matil olles asju enda poole tõmmata ning kui see ei õnnestunud, siis ega ma väga kurb ei olnud. Kaugelt võis ka asju vaadata! Ja kui ma proovisin liikuda, siis enamasti õnnestus see pigem ümber enda telje. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ärritab mind, kui ma ei saa seda mida ma tahan ja liikuda ma ju ei oska veel! See vihastas mind ning 95% sellel kuul kõhuli olles tegin käte-jalgadega lennukit ja hakkasin nutma. Teadsin, et siis võtab emme või issi mind sülle ja süles olles näeb maailma ikka PALJU paremini. Istuda ma toe najal ju oskan. Ükskõik kuidas, aga mitte kõhuli. Aga nagu ikka oma sünnipäeva lähenedes, ilmneb mõni uus oskus ja nii ka seekord. Avastasin, et tegelikult on võimalik täitsa edasi ka liikuda. See on täiesti minu leiutatud meetod ja meenutab enim ühe külje peal roomamist. Olen sellest ise päris vaimustuses, kuigi eks see vajab veel harjutamist, sest üle päeva unustas ära, et edasi liikumist oskasin.

Päevaunedega on emme sõnul alati mul ideaalselt. Lähen kandekotis, vankris või oma voodisse magama ilma mingisuguse protestita, enne magama jäämist naeratan veel emmele oma kaunist hambutut naeratust (jah, oleme juba 3 kuud hanbaid oodanud aga ikka puhas plats) ja pusin end ise magama. Öödega pole aga nii lihtne. Ma küll jään ise magama, aga unes püsimine on omaette väljakutse.

Sellel kuul võttis emme selle uneteema tõsiselt käsile. Luges läbi veel mõned inglise keelsed raamatud, mis tal veel lugemata olid, sh ka ühe beebide neuroloogia alase. Luges beebide aju arengu, kiindumusteooria ja une uuringuid. Sain proovida eri temperatuuridega magamist, eri väsimusastmega magamist, eri riietuses magamist (sokkidega, sokkideta, lühikese, pika bodyga), eri voodisisuga (kaldpadjaga, padjata, pehme teki alusega, kookonisse panduna, käed kinni, üks käsi lahti ja teine kinni), eri müratugevusega (Myhummy eri võimsusel) jne.

Pärast lõputuid katsetusi sai emme teada, mis unetingimused mulle siis meeldivad: kui on pika varukaga body, kui on varbad soojas, kui käed on lahti, kui ma pole liiga väsinud (detsembris jaksasin olla üleval 1h 30min -1h 45min, nüüd juba 1h 45min – 2h 15min), kui kõht on täis (selleks, et kõhu täis sööksin peab aga eelnev toidukord olema piisavalt suure vahega), kui mul on mu lemmik tekike peal.

Ma küll hoian silmi vahemikus 20.00-7.30-ni kinni, aga hakkan keset ööd vahepeal kõva häälega nutma. Kuu alguspoole võttis emme mind sülle kui nutsin, aga see ajas mind veel rohkem pahaseks ja “äratas” mind üles (ehk siis ma nutsin poolärkvel olles?!), seejärel käis iga paari minuti tagant küll pepule patsutamas, silitamas, kiitmas, julgustamas. Tänu sellele on mul ööune osas toimunud väga suured edasiminekud.

Peaaegu iga öö olen ma maganud vähemalt ühe 3h järjestikuse une, 1h tagant ärkamisi peaaegu, et enam ei olegi, parematel päevadel magan ka 2x 3h võttes vahepeal väikese toiduampsu. Harvad pole ka 4h või 5h pikkused järjestikused uned – seda nimetatakse beebimaailmas kogu öö magamiseks! Arvestades, kui õrn kõht mul on, siis emme arvates on tegu suurte edusammudega. Kõige suuremaks une pikkuse määrajaks on aga mu seedetegevus.

Ehk siis toit, mida sööb emme; toit, mida ma söön ise ning toidu väljumisprotsessid. Sest kui viimane on väljateel, siis uni kaob. Näiteks üks õhtu sõi emme kreveti salatit ja siis ärkasin kogu öö üles IGA 1h tagant, või kui emme sõi kogemata piimatooteid, siis ärkasin ka sagedamini kui tavaliselt. 99,9% juhtudest tähendab ärkamine seda, et teen häält, emme annab tissi ühe minuti ja siis magan edasi. Aga mida öö edasi, seda vähem selliseid ärkamisi meil on, sest mina oskan unetsükleid vahetada ja emme jälgib, mida mina ja tema sööme. Tavalisel ööl ärkan 2-3 korda. Magan oma võrevoodis, oma toas. Emme hoiab mul beebimonitorist silma peal.

Olen sellel kuul vaikselt tutvust teinud ka lisatoiduga, selline 5-10g päevas. Ainult reisil olles sõin kodust kaasa võetud poe püreesid, muidu teeb püreed mulle issi.  Oma 5nda kuu minisünnipäeval maitsesin lillkapsa püreed, seejärel kartulipüreed. Mõlemad panid mul kõhu valutama ja ajasid oksele. Porganipüree sealihaga oli täitsa okei. See eest reisil maitstud poe kartuli-porgandipüree ja veiselihapüree panid mul kõhu valutama, häirisid und ning lisaks läksid ka mu põsed paari päeva möödudes punaseks. Üks lemmikuid on suvikõrvitsapüree kanalihaga, aga pirni kanapüree vastu ei saa väga miski. Näputoiduna sain maitsta kurki ja banaani. Emmele üllatuseks sülitasin kõik kurgist murtud tükid ise suust välja. Üldiselt ma seda lisatoidu söömist ei hinda. Issi üritab mulle oma hoolega tehtud püreed sisse suruda isegi kui ma ei taha ja siis emme pahandab. Rinnapiimast paremat kraami ikka ei ole.

D3D4E993-7613-4FC3-98B5-653D80C34323.jpeg
Käisime Taste of Asias (TOA-s) söömas. Maitsesin seal marineeritud porgandit

Sellel kuul olen hakanud kasutama kolme eri häälikut. Ppphhh.. koos tati välja puhumisega, õõõõ.. ja mmmm..  Viimane tähendab emmet. Emmele tundub, et ma saan vahepeal jutust aru.

47a32d0f-c3bc-4e88-a9c5-38c9acfcb346

Minu minisünnipäeva tähistasime seekord koos vanavanaema 70 aasta sünnipäevaga vanaisa juures. Koogiks oli vegan küpsisekook hambutu dinosauruse pildiga. Hambaid mul ju veel ei ole ning lihasööja olen ka. Kõik tõdesid, et võrreldes jõuludega on mul silmis teravam pilk. Seltskonna olles või kellegi süles olles jälgin eriti tähelepanelikult emme olemasolu. Ta on mulle täitsa meeldima hakanud.

Tenerife: päevad 6-8, kodus

PÄEV 6: Santa Cruzis rannas, turul ja uusaasta

Täna oli meil linnapäev ehk siis sõitsime autoga Tenerife pealinna Santa Cruzi. Autosõidu planeerisime Väikemehe une ajale. Seekord oli autoroolis Sten. Tagantjärgi tuleb tõdeda, et see on ikka väga hea, et saime sellise rendiauto, sest kiirteel on kiirused ikka väga suured (120-140km/h) ja väikse autoga on päris jama sedasi tuule käes rallitada. Põhimõtteliselt ongi valida, kas sõita esimeses reas 90km/h või teises reas 140km/h kuigi lubatud kiirus on 120km/h.

Esmalt suundusime Saharast toodud valge liivaga randa nimega Playa de las Teresitas. Jõime mokteile, reisikaaslased käisid ujumas ning mina sain 1h päevitada. See teeb mind natuke kurvaks, sest mulle väga meeldib päike ja päevitamine, aga beebi kõrvalt on see ikka maru keeruline. Beebile ju ei meeldi päike ja temaga peab tegelema. Või siis tahab ta süüa või on mingi muu mure, mis just minul õnnestub kõige paremini ära lahendada. Näiteks suutis ta kuidagi nii ennast ümberkeerata, et lõi omal pea kandiku vastu ära ja siis oli palju pisaraid ja nuttu. Beebid on ju nii hellikud ja õrnad. Üritan olla positiivne ja loodan, et ehk ta varsti kasvab suuremaks ja siis äkki naudib liivaga mängimist.. Millegi pärast oli Väikemees täna üleüldse eriti viril. Põhimõtteliselt algas mu targa Wonder Weeksi mobiiliäpi järgi Väikemehel täna viies arenguhüpe, kuigi viril olek võib-olla tingitud ka rinnapiimaga temani jõudvast võõrast toidust ja mõnest allergeenist?! Rand oli muidugi väga ilus, ilm oli soe – 26 kraadi ja mokteilid ning snäkid imemaitsvad. Odavam kui Eestis on ka, kokteilid jäid sinna 6-8 euro kanti.

Kui uus uneaeg hakkas Väikemehel peale pressime ehk siis olles 2h ärkvel olnud, siis suundusime vanalinna jalutama, sest siis sai ta Stenil kandekotis õõtsumise saatel magama jääda. 7827f7af-fb02-4b25-ae63-660f593ea347Külastasime Aafrika turgu, kust ostsime jäätist ja puuvilju. Mina sain süüa sorbetti. Kahjuks ei ole ma kohanud sorbette, mis maitseksid nii hästi kui “päris” jäätised, aga sorbett on parem kui mitte midagi. Jalutasime ka shopping tänaval, kus oli palju poode, aga kahjuks ühtegi poodi ma külastada ei saanud, sest Väikemehele ei meeldi ühe koha peal ootamine ja kiirustades shoppamine ei ole üldse SEE. Linn oli ilus, sest kõikjal oli rohelust. Meie jalutuskäik läks ka läbi kahe pargi. Edasi plaanisime minna jalutama Botaanikaaeda, ent kuna Väikemehel oli jälle uneaeg ja me suutsime GPS-i juhistest valesti aru saada, siis võtsime suuna hoopis hotellile.

Hotellis oli vana-aasta ärasaatmise auks korraldatud uhke sööming ja programm. Meie võtsime osa vaid õhtusöögist, sest beebi läks varakult magama ja magavat last üksinda hotellituppa ju ei jäta. Õhtusöök oli vinge. Ma polegi nii võimast buffeelauda kunagi näinud. Kõike oli nii rikkalikult, eriti minu lemmikuid igasugu krabilisi, krevette, sushit. Lisaks veel valge ja pruuni šokolaadi purskkaevud, kuhu sai kasta kõiksugu puuviljadega vardaid. Valik oli meeletu ja kahjuks ei saanud ma sealt 95% süüa. Kummaline on see, et Eestis on nii lihtne vegan olla. Üldse ei tunne, et ma oleksin näljas või et peaks kogu aeg ainult tomatit ja kurki sööma. Toidupoes on nii suur valik veganitele ning sööme palju Aasia ja Mehhiko köögi toite, mis sobivad samuti väga hästi. Lihtsalt selline tüüpiline Euroopa ja Ameerika toit on väga loomse valgu põhine (loomaliha, piim, juust, koor), ka Tenerife pole selles mõttes erand. Isegi eraldi lett, mis on suure sildiga vegan sisaldavad neljast toidust kaks piimatooteid?!

67100017-8e42-405d-b870-a7ce8c850690

Tegime väikese uinaku ning keskööl olime meie rõdul (et beebi oleks ikka kuuldekauguses). Meil oli plaan kasutada minu jõulukingiks saadud udupeen t beebimonitori, ent see ei tööta siinse avaliku kaitsmata wifi võrgus. Sõime turult ostetud kõiksugu tuntud ja tundmatuid puuvilju, põletasime säraküünlaid ning jutustasime niisama. Ilutulestikku natuke nägime, sest siis oleks pidanud minema toast (ja ka Väikemehest) kaugemale vaatama, aga emasüda ei lubanud oma beebit “maha jätta”. Ju see on esimese lapse värk. Lisaks sain hiljem teada, et siin polegi seda paugu laskmise kommet. Selle asemel süüakse ära 12 viinamarja, mis tähistavad järgmise aasta 12 kuud.

 

PÄEV 7: matk Teide rahvuspargis

Olin nii väsinud, et kui öösel voodisse läksin ja beebi nutma hakkas, siis võtsin ta toitmiseks endale kaissu ja jäin kogemata ise seejuures magama. Ärkasin üles 5h ja 15 minutit hiljem olles pressitud väikesele voodiliistule ja Väikemees laiutas mõnuga. Ta oleks tõenäoliselt kauemgi maganud, kui ma poleks väikese vääksu peale teda hoogsalt toitma asunud. Oli natuke üleval ja magas veel ligi 2h.

Täna sõitsime keset saart asuva vulkaan Teidet ümbritsevasse rahvusparki, et teha seal tunnine matk. Oleks ma teadnud, et sellega kaasneb nii palju miinuseid, siis poleks ma sinna beebiga läinud. Startisime nagu ikka Väikemehe uneajal, et ta autos tunnise sõiduaja magaks. Esiteks oli tee sinna kohutavalt käänuline, kitsas ja järsk. Rahvuspark asus 2000m peal ning autoga sõites oli selline tunne nagu sõidaks liftiga kuskile pilvelõhkuja otsa. Ka rahvuspargis olles oli kogu aeg kõrvadel selline suruv tunne. Sten väitis, et ma kujutan seda ette ja kui temal on kõik hästi, siis kõigil on kõik hästi. Teiseks murekohaks oli Väikemees, kes oli matka alguses erakordselt viril. Mitte miski ei lohutanud teda, ka tiss mitte. Tissi otsas ta lihtsalt niuksus. See oli emana kohutav tunne ja peas kogu aeg kirusin, miks me üldse selle matka ette võtsime. Kolmandaks selgus matkarajale jõudes, et võrreldes hotelli juures oleva 23-24 kraadiga on kõrgel mägedes õues 13 kraadi. Ilmselgelt ei olnud ma selleks valmistunud. Hea, et olin lapsele võtnud igasugu riideid kaasa ja saime ta soojalt riidesse panna, aga ise olin lühikeste pükste, topi ja õhukese kampsuniga.

b312fa2f-b969-4e51-80a6-0526f2636c9d

Õhtul käisime kahekesi hotelli spa-s ujumas ja saunas samal ajal kui reisikaaslased vaatasid Väikemeest. Väikemees oli ka täna väga virila olemisega, ent tundub, et viril olemise põhjuseks on eelkõige kõhuprobleemid, sest kui gaasid tulid välja, siis oli ta jälle üks rõõmsameelne ja rahul beebi. Oehh.. see toitumise teema on ikka erakordselt keeruline. No kodutoitu süües saab ehk jälle kõik korda.

Kokkuvõttes on reis läinud liiga ruttu. Nii kaugele sõites tuleks ikka kauem kui 7 päeva kohapeal olla, sest tahaks lisaks saarel ringi avastamisele ka niisama hotelli territooriumil olla ehk siis kombineerida nii aktiivset kui ka passiivset puhkust. Kõik see reisipäev ja kohalejõudmine ning ajavahega kohanemine võtab aega. Lapsega reisides on ikka päris kehv teha lühikesi reise. Kui reisida, siis ikka 10 päeva minimaalselt.

PÄEV 8: röökiva beebiga 4 boonustundi lennukis

Nagu üks kehv päev ikka, saab kõik alguse kehvast ööst. Lõdisesin öösel, kuna keegi tarkpea oli konditsioneeri täiega külma peale pannud (minu mõistes 21 kraadi). Ma ei tea, kas külmast või muul põhjusel ei maganud ka Väikemees hästi ärgates vahemikus 20.00-8.00 6x. Täiesti unesegasena andsin talle muudkui tissi. Tundsin, et eilne 12 kraadi käes lühkaritega olek, oli mind tõbiseks muutnud. Kogu aeg oli nii külm olla..

Sain enne teele asumist veel 1h päevitada, et kontidesse natukenegi Tenerife päikest saada ning seejärel kohvrid retseptsiooni viinuna jäime oma taksot ootama. Mida aga ei tulnud, oli meie takso. Autod olime lennujaama tagasi viinud juba eelmisel õhtul, sest muidu oleksime pidanud ühe lisapäeva eest VEEL maksma. Olime küll käinud mitu päeva järjest hotelli retseptsioonis rõhutamas, kui tähtis on meil jõuda õigeaegselt lennujaama, aga manjana(homme) suhtumisega tenerifelastel ei olnud sellega mingit muret. Lõpuks (1,5h enne lennuki väljumist) siis üks takso jõudis meie hotelli ukse ette ja seal läks võitluseks teise turistiperega, et kes selle takso saab. Nemad olevat juba 1h talsot oodanud, et Siam veeparki sõita. Olukord oli pingeline. Tänu kiirelt kohvrite taksosse surumisele saime takso endale. Täiesti nahaalselt. Mis sa hädas teed, ei taha ju lennust maha ka jääda?! Nagu hiljem selgus, siis oli millegi pärast kõikjal eriti suured ummikud ja seetõttu oli takso saamine keeruline.

Kuna teadsin, et peale juustu ja majoneesiga võileiva midagi selle 6,5h jooksul süüa ei saa, siis otsin endale lennukisse kaasa kõike söödavat, mida lennujaamast leidsin- mitu wrapi, komme, pähkleid. Pagasi äraandmise rivis lastega peredele mingisugust eelist ei olnud ja rahvast oli murdu. See Smartlynx on ikka suur lennuk! Lastele ja invaliididele oli eraldi pagasikontroll, mis läks üli aeglaselt ning olles seal juba 20+ minutit oodanud hakkas Väikemees täiest kõrist mul kandelinas röökima. Kussutasin, aga ei midagi. Lõpuks lihtsalt läksin kõigist vanuritest kindlameelselt mööda, võtsin lapse kandelinast turvatöötajate käsklusel vàlja, andsin passi boarding piletiga turvatöötajale ning läksin läbi turvaanduri. LOOMULIKULT mul jalanõud piiksusid, mistõttu viisin jalanõud Stenile ja tormasin sokkides mööda lennujaama esimese vaba toolini, et titale tiss suhu panna. Rahunes. Ilmselgelt oli tegu üleväsimusega, sest kogu see takso ootamine, pikalt kotijärjekorras seismine ning lisaks veel turvakontrolli läbimine olid võtnud terve igaviku. Või lihtsalt beebiga tundus see terve igavik?!

Beebi üritas meeleheitlikult magama jääda, aga siis hakkasid valjuhäälditest kõiksugu teadaanded, mille peale ta üha uuesti pahaselt üles ärkas.

Eriti tobe oli lennukile boardingu tegemine. Inimesed lihtsalt aeti lennukisse viivasse umbsesse torusse seisma. Ilmselgelt ei antud eelist lastega peredele ja väikeste lastega peresid oli päris palju. Lõpuks ootasin kuni enamik inimesi oli juba lennukisse läinud ja alles seejärel läksin Väikemehega lennukisse. Seekord anti meile kolm kohta järjest, mis andis võimaluse vahepeal Väikemehe ka kätelt toolile panna. Lennukisse istudes selgus aga tõsiasi, et seekord lendame me 5,5h hoopis Kopenhagenisse, et seal lennukit tankida ja alles seejärel lähme proovime Tallinnas maanduda. Nimelt oli Tallinnas väga suur torm ja nii mõnigi lennuk oli tänase päeva jooksul paar tiiru Tallinna kohal teinud ja otsustanud mitte maanduda, vaid tuldud teed mööda tagasi sõita.

Täpselt siis, kui Väikemehel õnnestus kogu sagimise keskel tissi otsas uinuda, hakkas valjuhääldist ohutusnõuete tutvustamine ja see äratas Väikemehe üles. Esimesed 50 minutit oli ta enam vähem rõõmsameelne, KUI iga sekund uut mänguasja näitasime, vahekäigus jalutasime ja oma parimad naljapalad välja võlusime (totakad näod, hääled, kõdistamis-ja peitusmängud, you name it- me tegime seda), aga järgmised 30 minutit möödusid kõrgetoonilise karjumise saatel. Küll vingerdas ja siis karjus otse kõrva. Kui paar puuksu tulid välja, siis oli mingiks ajaks rahulikum, aga üldiselt oli päris jube. Tissi andes hakkasid põsed kohe õhetama ja ega ta väga ei tahtnud võtta ka. Lõpuks õnnestus mul ta “teki alla” panna, sest salongis olev üliere valgus just ei soodustanud uinumist, andsin tissi ja myHummy mängis taustaks oma kohina muusikat. Ime läbi magasime kõik koos 3h!! Kuni meie eesreas olev väsinud 2-aastane röökima hakkas ja meid kõiki äratas. Ilus! Kusjuures see 2-aastane magas kogu aja peale heal juhul kaks tundi… minu kaastunne vapratele vanematele.. ma arvasin, et meil on raske.

Kopenhagenis toimus lennuki tankimine ning meeskond vahetus. Selleks kulus 1,5h. Inimesed olid lennukis, välja ei läinud keegi. Oleks pidanud lennukisse luti kaasa võtma, sest enamiku ajast magas Väikemees mul tissi otsas. Tuleb välja, et mul on rauast nibud! Liialdamata oli ta selle lennureisi jooksul ca 6h tissi otsas. Karm. Seal oli muidugi võimatu magada, aga tissi otsas olles ta kuidagi lünklikult suutis seda. Sedasi teki all olles küll oli liiga palav ja siis oli konditsioneeri tõttu liiga külm.

Teel Tallinna olin juba NII väsinud. Kogu kere oli krambis, käed, taguots, selg, jalad. Nii kui natuke liigutasin, siis Väikemees ärkas ja pistis täiest kõrist röökima. Ta oli nagu täiesti äravahetatud laps, kellegi teise oma. Meie laps küll sedasi ei röögi, tavaliselt. Kuigi peale 10h lennukis olles tekkis ka endal juba vaikselt selline röökimise tunne. Ma lihtsalt ei olnud selleks vaimselt ega füüsiliselt valmis. Sten hoidis mul meeleolu üleval, luges huvitavat raamatut hoiakutest ja moraalist ning samal ajal tegi mulle vahekokkuvõtteid. Et millest sõltub inimeste moraalsus, kuidas ja millal see kujuneb ning kuidas seda mõjutada. Igati teemakohane meie ühiskonnas, kus keegi ütleb, milline üks “õige” pere peab välja nägema!

Maapinna poole laskudes hakkas lennuk jubedalt külgedele kõikuma. Tundsin, kuidas piloot võitleb külgtuulega ja üritab lennukit otse hoida. Olen elus NII palju lennanud (Aasia ringreisil tegime 2a tagasi 17 lendu!) ja nii suurt hirmu pole mul enda ja eelkõige beebi elu pärast kunagi olnud. Olin kindel, et maandume ühe tiiva peal ja siis kuidagi libiseme mööda talvist rada. Kui lennuk maandus, siis inimesed plaksutasid. Seda ei ole küll väga ammu juhtunud! Rõõm õnnelikult maandumisest ja pingelangus sellest jubedast pikast lennust lõi mul emotsioonid pea kohal kokku ja hakkasin lihtsalt nutma. See oli läbi! See oli minu elu kõige jubedam lend.

Asjaolu, et olin oma talvejope unustanud Tallinn-Tenerife lennukisse (segadus kohtadega), ja õues oli 5 miinuskraadi (tuule tõttu feels like -12), oli köömes võrreldes lennukogemusega tagasi Tallinna. Nii hea oli jõuda koju, oma voodisse, oma toidu, oma beebi päevarutiini juurde. Hetkel on küll tunne, et kuidagi ei taha tagasi lennukisse ega reisile minna. 6,5h asemel 10h beebiga lennukis on ikka väga karm! Isegi kui ta lõppkokkuvõttes sellest 6h magas, tissi otsas küll.

Kahjuks või õnneks on vähem kui 2 kuu pärast juba uus reis. Ilma Stenita ma seda ei suudaks. Keelduks. Õnneks on see alla 3h. Ja meil on beebile oma istekoht. Seega tehtav. Mina olin koju jõudes täiesti laip, kogu keha siiani valutab, kõik kere lihased, nagu oleks päeva jõusaalis veetnud (Väikemees ikkagi 7,6kg!). Sten siis pakkis asjad lahti, pesi 5 masinatäit pesu, pani kõik kuivama, käis poes, tegi söögid, kastis lilled, viis kuuse välja, korjas kodunt jõuluehted kokku, tegi mulle massaaži ja tõi mulle lugemiseks “Pere ja kodu” ajakirja, mida olin moka otsast kunagi maininud ja juba ise unustanud, et seda lugeda tahtsin, aga tal ju kõik meeles. Lisaks kolis beebivoodi ja ka meie madratsi beebi tuppa, vahetas kõik voodipesud, helistas ja saatis meili minu kaduma läinud jope osas, hoidis 3,5h last (mängides temaga ja pannes ta lõunaunne magama), saatis töömeile, ostis ja vahetas mu katkiläinud telefoni katteklaasi uue vastu, käis juuksuris, ostis mulle uued shampoonid ning seda kõike ühe päeva jooksul! Mul oleks kulunud nendeks toimetusteks nädal minimaalselt! Vot sellised lood..

Tenerife: päevad 1-5

1 PÄEV – ettevalmistused 5 elukuuse titaga reisile minekuks, saabumine

Mida pimedamaks läksid Eesti sügisõhtud, seda enam hakkasin ootama meie reisi Tenerifele. Miks Tenerifele? Sest me ei olnud seal käinud, seal pidavat olema detsembri lõpus enam-vähem soe ilm ja Steni vanemad ning õde kutsusid meid endale reisikaaslasteks.

Mis beebile kaasa? Pileteid uurima hakates avastasin kõigepealt, et meil on kummagile täiskasvanule ette nähtud vaid 15kg pagasit ja beebile ei olegi eraldi pagasit va tasuta vanker. Alguses mõtlesin, et maksame lisapagasi eest, ent siis selgus, et me oleksime pidanud lisapagasi mitu nädalat varem juba ette broneerima, sest lennufirmal on õigus lisapagasist keelduda. Ühesõnaga panustasime Steni oskusele suruda kõik meie asjad kahte kohvrisse ning ülejäägid mahutada käsipagasisse. Erinevalt 3 kuud tagasi 2,5 elukuuse Väikemehega reisides, teadsin nüüd juba, et kaasa tuleb võtta KÕIK beebi asjad. Näiteks kõik beebi riided (ka soojemad igaks juhuks kui peame läbi õue lennukile minema ja ka number suuremaid), mängumatt mänguasjadega (kõhuliaeg!), kõiksugu beebitekid (võõras kohas magamine on endalegi katsumus), kandelina (lennujaamas toimetamiseks), kandekott, ravimid (D-vitamiini pole kunagi liiga palju, päevituskreem 50 faktoriga, pepukreem), ujumismähkud ja kahe päeva jagu tavalisi mähkmeid (ülejäänud ostame kohapealt). Kuna nüüd meil Väikemees juba sööb ka tahket toitu (ca 6 lusikatäit päevas), siis ostsime talle kaasa porgandi ja veiseliha püreesid. Kaasa said pakitud ka tema lusikas ja kauss. Söömine on ju tähtis tegevus! Endale ostsin kaasa Ampsutüki batoone (oranži värvi pakis on mu lemmikud), sest veganina võib reisil olles raske kiiret ampsu teha.

Lennupäev. Jõudsime lennujaama 1h 45 minutit enne lennuki väljumist ja check-ini inimeste järjekord oli pikk nagu Disneylandi atraktsioonidel. Läksime varakult, et saada head istekohad, soovitavalt akna kõrvale, kus on privaatsem imetada. Check-in-is aga selgus, et meie kohad oli reisibüroo juba kindlaks määranud ja tegelikult oleksime võinud ka hiljem tulla. Aga eks käru kiletamine võttis ka aega ja nii see aeg seal kuidagi kulus. Otsustasin seekord reisile kaasa võtta turvahälli ja käru rattad, sest esiteks on laenutuse turvahällid väga kehvad, teiseks on tal mõnus jalutades kärust välja vaadata (tahab ta ju aina rohkem ringi uudistada) ning kolmandaks on teda hea kärusse panna, kui kuskile välja sööma läheme. Väikemees oli päris rõõmus, et ta kell kuus hommikul ärgata sai, sest tavaliselt me temaga nii vara ei ärka.

Lend oli meil päevasel ajal ning otselend Tallinn-Tenerife kestvusega 6,5h, mistõttu olin enne reisi selle pärast päris närvis. Et kuidas ma selle beebiga küll üle elan juba 3 kuud tagasi oli beebit 4h süles hoida päris raske ja nüüdseks on ta juba poole raskem ja aktiivsem. Ostsime talle lennukisse uusi mänguasju, mida tal oleks ärkvelolles põnev uudistada, sest 5,5 kuune on juba päris palju aega ärkvel. Hetke lemmikuks on vilkuvad mänguasjad. Lisaks oli paar päeva enne reisi beebile tekkinud nohu, mis kahjuks reisipäeval veel püsis. Samuti olin kuulnud lugusid, et Smartlynxi lennukid on ülivanad ja tavaline on olukord, kus inimesed aetakse lennukisse ja siis mitu tundi parandatakse lennuväljal lennukit ja inimesi lennukist välja ka ei lasta. Või siis kukuvad enne õhkutõusu hapnikumaskid salongi. Lahe, eksole?

Lennukisse jõudes selgus, et kuigi reisibüroo oli määranud meile kohad esimestesse ridadesse, kus on rohkem ruumi beebiga toimetamiseks, siis lennufirma otsustas meid beebiga tõsta 10ndasse ritta. Seoses Euroopa Liidu reglementatsioonide muudatustega peab piloot peale 6,5h lendu puhkama ja selleks oli eraldatud talle esimesest reast kolm kohta, kardin oli veel ümber tõmmatud ja seetõttu ei tohtivat lapsed olla esimeses viies reas, et äkki hakkab nutma ja segab magavat pilooti. Ka stjuardessid üritasid meile selgitada, et laps segab neid, nemad ju peavad töötama terve päeva (sama meeskond tuleb samal päeval ka Tenerifelt tagasi). Kusjuures neljas rida oli täiesti tühi, aga sinna ei võinud me ka istuda. Pidime ennast ikka suruma sinna 10ndasse ritta. Arusaadav, aga samas nõme.

Olin lugenud, et nohuga lendamine võib olla paras piin ja kuna hommikuti on Väikemehel nohu hullem, siis panime vahetult enne lennukile minekut igaks juhuks talle ühe paratsetamooli. Jama, kui hakkab valust nutma ja siis peame nutvale lapsele hakkama rohtu panema ja siis ootama kuni see veel toimima hakkab. Ühesõnaga megastress. Õhku tõus läks väga hästi, sest tal oli just hommikuse une aeg ja esimesed 1,5h lennust Väikemees magas mul süles. Seejärel oli ärkveloleku aeg 1,5h, mille jooksul näitasime talle spetsiaalselt lennureisiks ostetud mänguasju (igasugu vilkuvad ja krõbisevad) ja jalutasime vahekäigus. Kõvemat häält tegi ta paar üksikut korda. Põhjuseks väsimus. Seejärel panin Tula õhukese tekikese enda ja tema peale moodustades pimeda „pesa“, lähedale Myhummy mängima ja nii jäigi ta mul rinna otsas magama. Nii hea on ikka rinnalapsega lennata! Üks kindel rahustamisvahend kohe omast käest võtta.  Magasime kolmekesi 2h ning viimane 1,5h läksid juba ärkvel olles päris ruttu – ikka vahekäigus jalutades ja mänguasju näidates.

Smartlynxil pakuti vahepeal söögiks võileiba, aga mina ei saanud seda Väikemehe piimatalumatuse tõttu süüa. Olime selleks valmistunud ja enne reisi teinud kaasa pannitäie viineri pirukaid. See hakkab meil viimasel ajal traditsiooniks saama, sest need on erinevalt lennukitoidust alati maitsvad ja mõnikord läheb hotelli jõudmisega aega ja siis on hea, kui amps on kohe võtta.

Hotell. Peatume 5 tärni All-inclusive Sandos San Blas Nature and Golf Resort hotellis, mis asub lennujaamast ca 10 minuti sõidu kaugusel. Hotelli jõudes selgus, et meid ei lasta tubadesse, sest turismibüroo ei ole meie raha hotellile edastanud. Selgitamaks välja, mis on juhtunud, siis saadeti meid lõunat sööma ja samal ajal üritas Estraveli inimene probleemi lahendada. Selgus, et Estravel on maksnud Novatoursile (või vastupidi) ja see omakorda mingile Hispaania firmale, aga see Hispaania firma ei ole raha hotellile üle kandnud ja kuna siin on pangapühad, siis täna makseid ei tehta. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev asi lahenes ja meid see kuidagi ei mõjutanud (ei pidanud hotelli eest uuesti maksma vms).

Hotell ise on nagu termiidipesa oma kõikvõimalike käikudega ning ära eksimine on siin väga tõenäoline. Õnneks on meie toad väga restorani lähedal ja ei pea sööma minekuks mööda hotelli ekslema. Lennukimüra üldse ei kostu ja toad on igati korralikud. Bufeevalik on ka uhke. Ei oskagi midagi väga kritiseerida, kui et voodid võiksid olla ühendatud, mitte kaks eraldi voodit, aga see on hotellides nii sage, et ma ei viitsi enam sellega tegeleda ja uut tuba välja nõuda (vanaduse märgid..). Õnneks on kumbki voodi nii lai, et mahub ka kahekesi ühes magama.

Ajavahe Eestiga on 2h, mis muidu reisijana tundub täiesti mõnus, aga beebiga reisides, kellel on kindel päevakava, ei olegi see nii lihtne. Mõtlesime, et hoiame beebit kauem üleval, aga esimesel päeval see ei õnnestunud. Jäime lihtsalt kogemata ise ka varem magama ja hiljem juba beebi magas nii sügavalt, et kahju oli teda äratada. Õhtusöögil käisime juba vahetustega, kord mina ja siis Sten. Õhtusöök on siin kummaliselt hilise algusega – alles kell 18.45. Enim üllatas mind see, et kõigi buffeetoitude juures on kirjas võimalike allergeenide olemasolu, nt kas vastav toit sisaldab piimatooteid, muna või mis loomaliha ja see teeb minu elu lihtsamaks, kuna Väikemehel on toidutalumatus piimatoodetele, loomalihale, kalale, õunale ja tõenäoliselt ka munale ning koorikloomadele. Pikisilmi ootan juba aega, kui saan jälle kõike süüa.

 

2 PÄEV – Monkey Park, põgenemistuba

Beebi magas meil laial diivanil, mille Sten lükkas minu voodipoole kõrvale. Toas olev beebi võrevoodi on nii sügav, et sinna beebi panek tundub erilise upitamisega. Öö möödus meil ootuspäraselt nagu võibki oodata pärast pikka reisipäeva ja võõras kohas magades. Parim koht magamiseks on ikka enda kodu voodi. Väikemees magas 1,5-3h kaupa ning lõplikult ärkas siinse aja järgi kell 3.30 öösel. See vastab siis Eesti ajale kell 5.30 (kodus ärkab ta muidu 6.30-7.00 vahel). Tegi oma nr 2 häda, mis kiire reisipäeva tõttu oli eile vahele jäänud ning magas veel 2h.

Veider on see, et hommikusöök algab siin alles kell 7.45, mis on pigem hilja. Tavaliselt ikka on hotellides hommikusöök veel varem avatud. Enne beebi saamist sattusime millegipärast alati hotellidesse, kus hommikusöök lõppes liiga vara, aga siin hakkab ja lõppeb see väga hilja. Iseenesest valik on buffees lai ning igasugu puuvilju on külluslikult. Oma hommikusöögi Eestist kaasa võetud püree näol sai ka Väikemees, mida soojendasime pistes püreega kausikese kuuma teevette. Hommikul oli õues 18 kraadi, mis oli üllatavalt jahe. Ikka pikad püksid ja kampsun pidi seljas olema. Samas keskpäeval on 25 kraadi ja siis on täiesti rannas päevitamise ilm, sest tuult siin peaaegu et ei olegi.

Hommikusöök söödud, veetsime aega toas. Väikemees asjatas oma mängumatil ning mina pakkisin igaks elu juhtumiks asju kaasa (lapsega reisimise raskus). Tegime veel ühe 1h uinaku ning siis suundusime üheskoos rendiautoga Monkey Parki. Olin arvustustest lugenud, et sinna on soovituslik minna enne keskpäeva, sest siis on ahvid veel aktiivsed ja näljased. Nii ka oli, jõudsime kella 10.30 ajal ja saime napilt leemureid toita, sest õige pea suundusid nad, kõhud täis, puu otsa magama. Lisaks olid seal puurid, kuhu sai ka ise sisse minna ja toita seal merisigu, kilpkonna ja leemureid. Toiduks olid maisi-, kurgi ja õunatükid. Ulatasin toidupalakesed leemuri suunas ja siis ta sirutas oma käe välja, haaras mu käest õrnalt kinni ja pistis palad suhu. Väga julge temast! Ühest küljest on see väga lahe, et inimestele antakse võimalus loomadega läbi käia ning saan aru, et selle kaugem idee on panna inimesed loomi armastama, et nad neid hoiaksid, ent teisest küljest leian, et kõik inimesed pole loomade suhtes aupaklikud ning seetõttu võiks olla sellistes puurides töötajad, kes loomi kaitsevad. 52CA7DE0-3841-4A41-923F-6C60F2C0B6F2Näiteks oli seal minuvanune vene keelt kõnelev naisterahvas, kes leemurit sabast haaras ja teda toiduga õrritas, lootes teda puuoksalt allapoole meelitada ja seeläbi talle pai (??) teha. Või siis ca 6-aastane tüdrukutirts võttis kätte vastsündinud merisea beebi, kes oli ca 5cm pikkune abitu tegelane ja viis ta teise puuri otsa. Hoidsin hinge kinni, et see beebi maha ei kukuks, sest tüdruku hoiak oli kindlusest kaugel. Ahvid olid muidugi väga lahedad. Ma ei teadnud, et väikeseid ahve on nii palju erinevaid. Paljud ahvid olid ohustatud liikide all ning kunagi võib selline park olla ainus koht maailmas, kus neid veel leidub. Meil läks eal ca 1,5h.

Seejärel läksime Los America linna, kus meil oli broneeritud Kääbiku teemaline põgenemistuba. See oli väga temaatiliselt tehtud, mis eristab väga head tuba keskpärasest põgenemistoast. Lisaks olid sealsed mõistatused põnevate mehhanismidega, nt asetades esemed teatud kohtadesse, siis magnetite abil uks avaneb. Beebiga põgenemistoas käia ei ole väga keeruline, sest tal ju põnev ringi vaadata, aga muidugi beebit hoidev inimene toas otsida ei saa ning on mõistatuste lahendamisel pigem „aju“ kui tegutseja. Seal oli kokku 5 tuba ning ülesandeks oli vaja leida sõrmus ning väljapääs. Jõudsime kuuekesi ilusti 50 minutiga toa tehtud.

IMG_1057

Avaliku imetamisega on lood jõudnud sinnamaani, et kui eelmisel reisil veel põdesin, et mis ja kus imetada, siis nüüdseks olen sealmaal, et kui ikka beebil on janu, siis ei hakka ma kuskile põõsa või palmi taha ronima, vaid tõesti istun kasvõi teeraja kõrval olevale kivile ja annan Väikemehele ta joogi ära. Loomulikult proovin oma tissiga mitte ringi vehkida, kattes kogu tegevust tekikesega, sest siis lapsel ka söömisele parem keskenduda, aga kuidagi palju suurem ükskõiksus on selles teemas teiste arvamuse suhtes. Oma lapse heaolu on lihtsalt nii tähtis. Ja kuna beebi päevakava on ajavahe tõttu täiesti sassis (pidevalt on ta siin üleval 2h järjest ehk siis oma üleväsimuse piiril, ent kodus ma nii kaua üleval tal olla ei lase), siis on ka söögiajad üpris go-with-the-flow. Ka palavuse tõttu on lisa joogikorrad vajalikud (nii väikesele rinnabeebile vett veel ei anta).

Lõunat sõime Los Americas. Sattusime ühte söögikohta, kus olid eriti ükskõiksed teenindajad. Ka hiljem tõdesime, et ükskõiksus ja hääästi aeglane teenindamine ongi siin neil norm. Küll tõid nad meile valesid jooke ja siis süüdistasid, et meie ise tellisime need joogid. Toiduvalik on söögikohtades väga lai, ent suurim valik on mereandidega roogasid. Minu jaoks on hea see, et neil on menüüdes allergeenide olemasolu ilusti kirjas. Hinnad on odavamad kui Eestis (salat ca 6 eurot, pizza ca 8 eurot). Sealsamas jalutasime ka rannapromenaadil. Los America rand oli musta väikese ja kleepuva liivaga. Reisikaaslased käisid ka meres ujumas, kus olevat olnud selline Eesti merevee temperatuur – ca 21 kraadi. Kuna Väikemees väsis väga ära, siis ise me rannamõnusid nautida ei saanud, vaid suundusime tagasi hotelli. Tagasiteel käisime veel poest läbi, et osta juurde mähmeid. Siin on meie tavapärased mähkmesordid teistsuguste nimedega, näiteks Pampersi mähkmed on nime all „Dodot“, Huggieseid me ei leidnudki, ostsime ühed, loodan, et need ei tekita mähkmelöövet vms.

Kuna soov vette minna oli suur, siis seadsime sammud meie hotelli tõeliselt sooja basseini poole, hotelli spa-s olevasse basseini. Kuigi hotellis on ka kaks soendusega välibasseini, siis seal on vesi ca 24 kraadi, mis beebi jaoks on liiga jahe. Sealne registraator ei osanud sõnagi inglise keelt ja üritas meid entusiastlikult suunata rääkima hispaania keelt. Lõpuks leidsime ühise keele tänu Google translatele. Sellel ajal, kui mina ja teised reisikaaslased kehakeele ja Translate vahendusel üritasime üksteisest aru saada ja massaaže broneerida, lipsasid Sten ja väikemees juba tagaukse kaudu basseini. Mis nad ikka niisama passivad! Sulistasid seal üksinduses mõnuga ja kiitsid, kui hea puhas, kloorivaba ja soe vesi seal on. Lisaks veel mõnus saun sealsamas. Olin just trikoo selga tõmmanud ja varbaga basseini sulpsamas, kui see registratuuri hispaanlanna meieni tuli ja mulle emotsionaalselt selgitas, et me peame kohe basseinist välja tulema, sest sinna võib minna ainult reserveeringuga ja alla 16-aastastele pole seal olemine üldse lubatud. Tore. Aga õnneks oligi väikemehel veeisu juba täis saanud. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev spa-st helistati ja vabandati, sest selgus, et see umbkeelne hispaanlanna oli asendanud õiget retseptionisti 30 minutit, just siis kui meie seal olime.

Täna mõtlesime, et üritame hoida beebit kauem üleval, et ta ajavahega kohaneks. Oleme vist teinud hea trenni, sest viimased kaks kuud on ta läinud alati magama kell 20.00. Pärast suuri pingutusi suutsime teda hoida üleval Eesti aja järgi vaid 20.45-ni, sest siis tal lihtsalt silmad vajusid kinni ükskõik mida tegime, ükskõik kui valge oli ja ükskõik kui lärmakas. Vot sulle rutiini mõju. Ma siin vaikselt juba mõtlen, et äkki ma ei üritagi teda siinsesse rütmi ümber saada, sest muidu Eestisse jõudes on vaja uuesti rütm tagasi harjutada. Eks paistab.

 

3 PÄEV – veepargis beebiga?!

Tänane öö läks päris hästi. Heaks ööks pean seda, kui ta magab vähemalt ühe 3h jutti. Magama jäi siinse aja järgi kell 18.45, ärkas kiireks söömiseks kell 19.45, sest oli ööunne jäädes nii väsinud, et polnud jaksanud korralikult kõhtu täis süüa. Seejärel ärkas 5 minutiliseks söömiseks/joomiseks kell 23.00, 00.45, 3.30, 4.45. Siis oli 1h üleval ja magas kuni kella 8.00-ni. Kuna tal on väike nohu, siis iga ärkamise korral annan hetkel talle juua, et ei tekiks vedeliku puudust, mis beebide puhul on ohtlik ja kiire tekkima. Kui terveks saab, siis annan öösiti minimaalselt 3h tagant. Igastahes oli täitsa okei öö.

Hommikusöök söödud ja ka Väikemehele porgandi-kartuli püree söödetud, siis läksin koos äiaga lennujaama, et võtta sealt meile eraldi rendi auto. Ma ei tea miks me seekord kohe enne reisi rendiautot ära ei broneerinud?! Selgus, et hetkel on siin tipp hooaeg ja autosid ei ole saada. Või vähemalt automaatkäigukastiga autodest on suur puudus. Hotellis oleva rendiauto firma kaudu oleksime saanud manuaaliga auto, aga ma sõitsin manuaaliga viimati 6-7a tagasi jääsõitu tehes, mis on päris ammu. Seda enam, et siin on ikka väga mägine ja millegi pärast on ummikud alati just mäkke tõusul. See mässamine siduriga ja asjaoluga, et manuaaliga auto võib ka ju tagasisuunas veereda ja välja surra.. oeh.. Siin on nii mägine, et mul autoga sõites lähevad kogu aeg kõrvad lukku! Kõrguste vahed on 60meetrilt 200 meetrile. Ja siin on palju ringteid ja kuigi teed on Saksamaa tasemel, siis autosid on meeletult ja kiirteedel on ka ummikud. Ühesõnaga leidis Sten, et Sixt autofirmal on pakkuda samasugune auto nagu meil Eestis on. Kohale jõudes selgus aga, et kuigi online keskkonnas broneeringut tehes oli see auto saadaval, siis tegelikult neil ikka selle hinnaklassi autosid enam ei ole. Hakkas meile hoopis kõrgema hinnaklassi Mercedes Benzi maha müüma. Üritasin küll selgitada, et me soovime väikest autot, meil on beebi, ei taha midagi uhket. Lisaks selgus, et autokindlustus läheb lisaks autorendile maksma 44 eurot päev (?!), kui me just ei soovi iga väikese kõksu puhul, olgu siis süüdlaseks keegi teine või me ise, 950 eurot oma taskust maksta. Ja vaadates parklates autosid märkasin juba eile, kui palju plekimõlkimisi siin on. Oehh.. ühesõnaga see autorent läks nii kalliks, et mul siiamaani hakkab kõht keerama, kui mõtlen sellele summale, mis me Sixtile maksime. Aga lõpuks saime tasuta kõrgema hinnaklassi auto (Mercedese) ja täiskindlustuse. Kuna me pole kumbki Steniga mingid uhkete autode fännid, siis kuidagi veider on sellise edeva autoga ringi sõita.

Täna käisime me Siam veepargis, mis on Tripadvisori külastajate sõnul maailma nr 1 veepark. Hommikul kella 9 ajal tundus ilm nii külm, et ma ei suutnud veepargi päeva üldse ette kujutada, õues oli ca 21 kraadi. Kõigile jõupingutustele vaatamata jõudsime parki alles kell 11.30. Kuna teadsin arvustusi lugedes, et seal on meeletu pikad ja aeglaselt kulgevad pileti järjekorrad, siis ostsime pargipiletid juba eelnevalt interneti teel. Vist oli ühe täiskasvanu kohta kokku 88 eurot, mis sisaldas nii Loro loomapargi kui ka Siami veepargi piletit ning kummagis pargis 15 euro eest lõunasööki. Saimegi tänu oma piletitele kohe parki, ostsime veel fastpassid juurde (15 eurot lisaks) ning seadsime oma asjade baasi lainebasseini juurde.

Rahvast oli palju ja järjekorrad olid väga pikad. Korralike veepargi külastajatena olid meil juba kõigil ujukad seljas. Oli võimalik rentida ka kalipsod, aga neid nägin pargis seljas vaid paaril inimesel. Bikiinides olla ei olnud külm, siinne temperatuur on kuidagi hoopis mahedam, külm pole nii külm ja soe pole nii kuum. Minule üllatuslikult vastutulevad inimesed ei olnud ei külmast siniste huultega ega ka lõdisenud. See julgustas mind minema esimestele atraktsioonidele samal ajal kui Sten hoidis magavat väikemeest. Pistsin temperatuuri kontrollimiseks varbad esimesse atraktsiooni basseini ja minule kui külmavaresele ootamatult, oli vesi täiesti okei soojusega. Nii okei, et esimeseks atraktsiooniks valisime sõidu kõhuli mattidel.

Minnes beebiga veeparki kujutasin ette, et saan minna heal juhul ühele sõidule, võib-olla kahele ning tõenäoliselt saame seal olla vaid paar tundi, sest ju beebi hakkab nutma ja talle ei meeldi seal või tal hakkab külm või misiganes põhjus, miks teda pole võimalik lohutada, mis on tegelikult üpris irratsionaalne mõttekäik, sest siiani oleme alati leidnud nutu põhjuse ja seega ka nutule lahenduse. Aga ei midagi sellist.

Olime pargis ca 5h ning sain käia KÕIGIL atraktsioonidel, va üks Tower of Terror sõit, kuhu ma ei tahtnud minna, sest vabalangemine meeletul kiirusel ilma rõngata ei ole minu teema. Tänu fastpassile saime igal sõidul järjekorras kohe esimeseks ning ei pidanud üldse järjekordades ootama. Millegi pärast olid väga vähesed inimesed ostnud Fastpassi ja seetõttu ei pidanud me ootama kuskil üle 1-2 minuti. Tõelise pargihulluna ei saa ma üldse aru, miks peaks keegi minema parki ilma Fastpassita? Miks peaks keegi tahtma seista järjekorras ja raisata väärtuslikku puhkuse aega, kui saab ka teisiti? Lihtsalt tulebki minu arvates kohe Fastpassi hind pargi pileti hinna sisse arvestada. Iseasi kas inimesed muidugi teavad, et selline võimalus on üldse olemas.. Enamik järjekordi tundus olevat ca 30 minuti pikkused.

Vahepeal hoidsin Väikemeest mina, vahepeal Sten ja vahepeal mu ämm. See park meenutas mulle väga USA Disney veeparke. Sarnaselt Disney veeparkidele olid kõik sõidud väga tasemel (punase tähistusega karmid sõidud olid kõige ägedamad), haljastus viimse detailini viimistletud, teemakohane muusika ja majakesed, kõikjal vetelpäästjad. Oli näha, et vetelpäästjad võtavad oma tööd väga tõsiselt. Turvalisusele oli tõesti pandud väga suurt rõhku, nt osades torudes olid pidurdusvallid, ühes WC poti tüüpi torus oli vetelpäästja keset „WC poti“ suuet jälgimas, lisaks kõikjal kaamerad, igal sõidul aidati kummipaatidelt maha, enne sõitu korrati üle kuidas vastaval sõidul peab istuma. Ainult mõned titasõidud laste alal olid ilma kummipaadita, mis väga meeldib mulle, sest niisama torudes õnnestub mul end alati kuskile ära lüüa.

IMG_1098Oli nii mõnus lükata jalad pehme liiva sisse, juua Mojitot (imetava emana ilma alkoholita loomulikult) ning nautida päikest, sest päeva peale läks ilm päris soojaks – 27 kraadi. Väikemees oli super tubli! Ärkvel olles uudistas ringi, jutustas meiega ja oli üks ütlemata rõõmsameelne kaaslane. Nohu tõttu käis ta vaid ühes soojas basseinis ja sedagi vaid korraks oma beebi kalipsoga. Lasteala pisikestest liumägedest lasi ta alla, mitte üksinda ilmselgelt, ikka koos Steniga. Sõitsime kõik ka Lazy Riveril, mis oli hästi rahulik ja ilus sõit, beebi oli Steni süles. Lõpus hakkas ta nutma, sest mingisugune mees tahtis endale kiiremat hoogu teha ja pritsis täpselt Väikemehele vett näkku. Ja muidugi magas tublilt lõunaund (1,5h) olles rätiku sisse mähituna kõigepealt minu, siis ämma ja siis Steni süles. Ei seganud teda ei ümbritsev möll ega ka ühest sülest teise tõstmine.

Õhtuks oli meil broneeritud Steniga tennis. Mängisime üksteisega viimati üle aasta tagasi, pulmareisil Maldiividel, aga tunne oli selline, nagu oleksime viimati mänginud eelmisel nädalal. See oli ka esimene kord, kui Väikemeest ei hoidnud ei mina ega Sten. Kui 30 minutit oli möödas, siis ei suutnud ma enam mängida, sest igatsus oli nii suur. Kuidas ma oma pisi ikka nii kauaks ilma emme issita jätan? Loomulikult oli ta heades kätes. Vaatas oma kodu mängumatil tuttavaid mänguasju kui näidati talle ka kõiksugu uusi mänguasju (osad olid spetsiaalselt tema jaoks Eestist kaasa võetud  ning teised reisilt soetatud). Oli üks ütlemata mõnus aktiivse puhkuse päev!

 

4 PÄEV – Loro park ja Aqua SPA

Täna magas Väikemees eriti hästi. Läks kell 20.00 magama ja ärkas väikeseks söögiks kell 23.30, 3.00 ja 5.00. Oli 40 minutit jorisedes üleval ja magas veel 2h. 4x 12h jooksul ärkamine on tõesti juba luksus, mida oskan hinnata. Täna oli meil plaanis sõita teiselpool saart asuvasse Loro loomaparki. Sinna viis väga heas korras kiirtee, ent kuna autosid oli väga palju ja käis pidev sõelumine ridade vahel, olid sageli äkilised pidurdamised, lisaks lühikeselt hoovõturajalt kiirteele tulevad autod, siis ei olnud see selline rahulik ja sujuv 120km/h sõitmine. Saime kodust liikuma kell 11 ja jõudsime kohale kell 12.15.

IMG_1132

Päeva eesmärgiks oli 4h jooksul näha ära 4 show-d ning kõik loomapargi loomad. Tegu on Tripadvisori külastajate sõnul maailma parima loomapargiga ja seda see tõesti oli. Parimaks teeb selle pargi see, et loomi hoitakse väga heades tingimustes, taimestik on väga ilus, söögikohtades toit maitsev (sealne riis kanaga oli senise reisi parim söök) ja see meeletu külastajate rahvamass viisakalt organiseeritud. Sest rahvast oli seal tõesti ülipalju! See eest üllatasid mind sipelgaõgija, laisklooma ja punase panda nägemine. Orhideede kasvuhoone oli samuti imeilusalt tehtud. Loro pargi läbivaks teemaks on siiski linnud, eriti kõiksugu papagoid.

IMG_1129

Show-d mind seekord nii ei vaimustanud, sest Ameerika Orlando Seaworldi vastu ei saa vist miski. Parim oli Merilõvide show, sest nad on lihtsalt nii siledad ja nutikad sellid. Delfiinide ja mõõkvaalade show-d olid sellised tavalised, ei üllatanud, ja Papagoide show oli Benny Hillsi-taoline komejant. Mulle meeldis, et suur rõhk show-des oli pandud taaskasutuse ja keskkonna hoidmise propageerimisele.

IMG_1134

IMG_1135

IMG_1144

IMG_1137

IMG_1139

Ilm Põhja Tenerifel oli oma 21 kraadiga kampsuniilm, mis meid ei morjendanud, ent jama oli see, et Väikemees oli päeval viril. Nimelt andsime talle hommikul veisepüreed, mis pani tal päeva peale kõhu valutama. Õnneks õhtuks oli tal juba parem ja suundusime Los Americas Aqua SPA-sse. Autosõidud sättisime täpselt Väikemehe une ajale. Seal SPA-s oli suur sooja veega bassein, kus olid kõiksugu vastuvoolud ja massaažisurve joad ja kosed ja keerud ning kolm erinevat sauna. Ja seal oli lubatud olla alates 3 elukuuse beebiga ehk siis meie Väikemees sai lõdvalt sisse. Oi, väga mõnus oli! Jama, et puhkus nii kiiresti läheb!

 

5 PÄEV – Oma hotelli loodusreservis, massaažis

Täna magas Väikemees jälle hästi. Läks magama kell 20.15 ja ärkas väikeseks snäkiks kell 22.15, 2.15, 5.00. Oli 30 minutit ärkvel ja magas kella 7.00-ni. Seejärel ärkasime, beebi söötmine, mähku vahetus, voodis rullimine, siis kõik koos hommikusöögile minek, beebile tema püree soendamine ja söötmine,  vahepeal veel enda kasimine, puhtad riided selga ja juba ongi jälle beebil esimesse hommikuunne minek (8.45). Need hommikud lähevad alati nii ruttu!

Täna olime varajased, sest kell 9.45 hakkas meil oma hotelli loodusreservi alal tuur nimega Reserva Ambiental de San Blas. Kõigepealt läbisime erinevaid väikesi kinosaale, kus näidati lühifilme selgitamaks lühidalt Tenerife saarte teket, põlisrahvaste lugu ja üldist ajalugu. Juurde veel igasugu lahedad 5D efektid! Ilmselgelt on selle tegemisel kasutatud rohkelt EU rahasid, sest see tuur oli tõesti tehnoloogiliselt kui ka teostuselt väga tasemel. Järgnes loodusmuuseumi ruumi külastus, kus samuti näidati lühifilme San Blasi floorast ja faunast, geoloogiast ning seejärel suundusime õue loodusreservi aladele jalutama. Inimesi oli rühmas ca 10tk ning kõik said endale kõrvaklapid, et oleks hea kuulata giidi juttu. Lisaks olid väikesed vahepeatused, kus näitlejad etendasid lühidalt giidi jutu ilmestamiseks põliselanike kunagist elu San Blasis. See tuur tõesti üllatas mind, sest olin küll lugenud, et see on lahe, aga ei oodanud, et see on nii tasemel.

IMG_1161

Seejärel uudistasime oma hotelli õuealadel. Proovisime erinevaid jääjooke, uudistasime poode ning 1h olime ka basseini ääres. Mina ja ämm päevitasime, Väikemees askeldas oma mängumatil ning ülejäänud mängisid kaardimängu UNO. Kauem ei saanudki päevitada, sest esiteks oli täna üks ütlemata pilves ilm ning teiseks oli meil broneeritud veel üks hinnatud põgenemistuba Los Americas. Seekord piraaditeemaline. Tegu ei olnud põgenemistoa vaid pigem aardejahiga, sest konkreetset ajapiirangut ei olnud (max tulemus olevat olnud 2h, meil kulus 53 minutit). Kuna palju pidi otsima, siis see tubade kompleks meile niiväga ei meeldinud, Kääbiku põgenemistuba oli lahedam. Terve aarde jahi aja Väikemees magas Steni kandekotis.

Pärastlõunaks olid meil broneeritud oma hotellis massaaž. Imetamine ja beebi voodisse tõstmine öösiti on seljale ja kaelale palju kurnavam kui sundasendis arstitöö, mistõttu ootasin massaaži väga. Ja jäin ka väga rahule, tõesti oli imemõnus. Õhtul käisime veel meie hotelli a la carte restoranis söömas, ent kuna see oli väga hilja (kell 19.00), siis ruttasime väsinud beebiga peagi tuppa, et ta magama panna. Õnneks oli restoranis teisigi beebiga peresid ehk siis vaadati meie vahepeal uniseid kriiskeid tegeva beebi poole pigem mõistva kui hukkamõistva pilguga. Lapsevanema katsumused, eksole. 🙂

Paar päeva reisi veel jäänud, varsti kriblan need ka siia.