Kolmas elukuu meie beebi seisukohast

Ongi möödas 3. kuud sellest päevast kui tulin siia ilma. Olen nüüdseks juba 13. nädalat vana! Olen vahepeal kasvanud – nii laiusesse (+800g, kokku 6020g) kui ka pikkusesse (+3cm, 60cm). Riideid kannan endiselt nr 62 suuruses. 

5E9EF3C9-AA55-4529-A858-BAC64DC242C7

Välimusest veel niipalju, et sellel kuul kukkusid mul pealaelt meelekohtadest osad juuksed välja nagu meestel ikka. Aga siis kasvasid uued heledad juuksekarvad asemele, mistõttu on mul pealael hetkel siilisoeng. Katsudes natuke kare nagu lühikesed juuksed ikka. Lühikeste juustega ongi parem- pole nii palav!

See kuu on olnud oskuste lihvimise kuu. Näiteks hoian juba päris enesekindlalt oma pead, mille eest saan kiitusi nii lähedastelt kui ka võõrastelt. Kõhuli olles tahan eelkõige edasi liikuda ning emme toetusel edasi roomates suudan enamasti ka oma käsi kõhu alt kätte saada. Käed on mul muutunud osavamaks. See kuu olen harjutanud ka mänguasjade kätte saamist. Kui varem tabasin neid oma kätega pooljuhuslikult, siis nüüd oma sünnipäeval hakkasin järsku oskama seda, et ikka õigest mänguasjast kinni saaksin ja kui see on käes, siis ma seda oma haardest naljalt ei vabasta. Selili olles püüan alati emme või issi pilgu, et nad mind ometi siit maast püsti või istukile aitaksid! Emme või issi süles istudes võiksin tundide viisi maailma vaadata. Ka jalgadega siputan aina jõulisemalt ning mängumatil olles kogu mängukaar liigub. Kavatsen siit maast juba peagi püsti tõusta! Ükspäev avastasin, et käsi saab suhu panna. Ja kui juba panna, siis ikka kogu käsi korraga, ei ole mõtet seada väikeseid eesmärke.

See kuu on olnud ka jutustamise kuu. Emme kutsub mind jutupaunikuks, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Tundub, et emmele väga meeldivad mu arvamusavaldused. Mulle teeb rõõmu endiselt mähku vahetus, aga lisaks sellele olen rõõmus ka siis, kui issi pärast koolipäeva koju tuleb või emme pärast ööund minuga jutustama hakkab. Proovin teha oma häälega kõiksugu häälitsusi ning olen seejuures alati väga enesekindla pilguga. Mulle ei meeldi r-täht. Mind hirmutab, kui emme või issi pikalt r-tähte ütlevad.

Isu on mul hea, endiselt maitseb väga rinnapiim. Olen muutunud söömisel kiiremaks ning saan kiiremini toidu söödud kui varem, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks niisama tissi otsas olla. Emme ütleb, et olen tissisõltlane. See on vist tõsi, sest mõnikord kui kõht on juba täis ja üritan lihtsalt tissi otsas mõnuleda, siis lähen päris närvi, kui sealt IKKA piima tuleb. See läheb kurku ja siis hakkan köhima ja olen elupahane, et miks emme seda piimakraani küll kinni ei pane?! Nii mõnus on lihtsalt olla. 11-16 korda päevas tissi otsa küsida pole ju palju? Emme arvab, et seda on palju ja üritab mind iga kord pildituks sööta, et ma kauem kui 1h ilma söömiseta vastu peaksin. Aga mulle meeldib väikeseid snäkke võtta ja niisama mõnuleda. Oskan endast päris hästi väga näljase tita mulje jätta, aga kui tiss suus, siis söön max 3 minutit ja vajun naeratus suul unne.

See kuu oleme olnud 2/3 ajast kodus, sest emme on proovinud juurutada meie ellu päevakava. Kindla režiimi paika saamine pole meie kodus kerge, sest nii vanematele kui ka mulle on rutiinsus üpris arusaamatu termin. Emme sõnul on päevakava suurimaks eeliseks see, et öösiti ma enam söömismaratone ei tee ja isegi kui ärkan, siis ega ma tegelikult väga süüa ei tahagi. Paar ampsu võtan ja siis magan edasi. Emme kiidab mind selle eest. Natuke siis meie päevakavast.

Magama hakkame sättima kella 19.00 ajal. Söön kõhu täis, vaatan ringi, üle päeva käin issiga vannis, selga lähevad tuduriided, sain uued hämara valguse lambid ja taustaks mängib valge müra. Söön veel natuke ja uinun tissi otsas vahemikus 20.00-21.30. Mõnikord ei tule see uni kergelt. Lutt vahepeal aitab unel tulla. Magan oma võrevoodis emme ja issi toas. Öösel ärkan snäkkideks iga 2h, harvem 3h, veel harvem iga 4h tagant ehk siis näiteks kell 23.00, 2.00, 5.00 ja siis äratab emme mind kell 7.00, et teha niiöelda hommikusöök, pepu pesemine ja riiete vahetus. Olen tavaliselt siis üpris uimane ja mingit mängutuju mul küll nii vara veel ei ole! Jään tissi otsas uuesti magama. Järgmine ärkamine on meil kell 9.30-10.00. Siis ronime kogu perega voodist välja, kardinad lähevad akendelt eest, valgus tuleb tuppa ja läheb mängimiseks ja jutustamiseks. Jaksan üleval olla 60-75 minutit, pärast seda enamasti väsin ära ja annan sellest ka häälekalt märku. Siit edasi läheb päev kuidas kunagi, sest emme küll üritab päevakava teha, aga mõnikord mul lihtsalt ei jätku lõunauinakute tegemiseks und. Teen päeva jooksul veel 3 uinakut pikkusega 30minutit-2h vahemikus 11-13, 14-16, 17-19. Ühesõnaga magan ööpäevas kuskil 15-16h. See pidavat olema minu eale igati kohane. On ka kehvemaid päevi, aga sellest kuidas ma 4h järjest üleval olen või päevaunest iga 10 minuti tagant ärkan, öösiti iga 30 minuti tagant ärkan või tissistreiki teen, ma parem ei räägi. Pigem lisan siia ühe pildi ilusast hetkest kui ma magan, sest ma tean, et magades on beebid kõige armsamad.

D9BCCA2C-1555-4D7B-8B8A-5446F97185B9

Reisil käisime ka, Santorini saarel. Seal käisime palju väljas söömas, ka mina sõin väljas – rannas, restoranis, autos, hotellis, iidsete varemete vahel. 10 päeva jooksul käisin nii minigolfi mängimas, põgenemistoas, sõitsin eesliga, ujusin basseinis, käisin mitmel matkal kui ka olin lihtsalt oma vanematele rõõmsameelne reisikaaslane. Ilmselgelt pole reisi õhustik päris õige koht päevakava harjutamiseks, aga oma vanemate sõnul olin väga tubli.

Selle kuu sünnipäeva tähistasime vanaema juures. Kook oli mul kohupiima- kondenspiima-toorjuustuga ning martsipani kattega. Koogile pildi ehk siis väikese ussikese joonistas mu kõige rohkem tädimõõtu olev tädi. Teised kaks tädi on mul pigem tulevasteks mängukaaslasteks. Väike ussike sümboliseerivat mind, kuna olen nii aktiivne siputaja ja ka vanaemad on öelnud mind sülle võttes, et olen hästi liikuv.

Siputaja olen seepärast, et teen vaikselt vahet neil, keda näen igapäev ja keda nii tihti ei näe. Oma emme süles võin olla väga pikalt rahulikult. Emme muudkui kallistab ja musitab mind ning kutsub mind oma nunnuks. See täitsa meeldib mulle. Mulle ei meeldi vuntsidega mehed! Nad on nii hirmsad, et hakkan neid nähes nutma. Võõraste seltskonnas olen pigem tagasihoidlik ja jutustama ei kipu. Erinevalt mu emast…

Advertisements

Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Päevad 5-8: Santorinil

PÄEV 5: Akrotiri varemed, Red Beach, Emporeio

Kuigi ööunne läheb meie beebi kella 20.00-21.30 vahel ja ärkab ametlikult kell 10.00, siis varasemalt ärkas ta söömiseks üles iga 1,5-2,5h tagant. Viimastel öödel on beebipoiss teinud meil järjestikuse une isiklikke rekordeid ning ka see öö polnud erand. Täna öösel magas ta ilma vahepeal söömiseks ärkamata 4,5h ning seda ilusti oma pesas! Sõi 20 minutit ja magas VEEL järjestikku 2,5h! Järgnesid 1-1,5h uned. See on ju täiesti puhkus, kui nii kaua saab ilma söötmisteta magada!!

Täna oli üks väga tuulise ilmaga päev ning üleöö oli tunne nagu saarele oleks saabunud sügis. Ärkasime kell 10, sõime ning sõitsime Akrotiri varemeid vaatama. 1600a eKr kattus iidne linn vulkaaniplahvatuse tõttu tuhaga (sealseid asukaid pole leitud – nad kas evakueerusid enne plahvatust või varjusid kuskile saarel ning on siiani tuhatolmuga maetud) ning kuna tegu näib olevat igati arenenud tsivilisatsiooniga (kanalisatsioon, mitme korruselised majad, eripärased kunstiteosed), siis arvatakse, et tegu võib-olla Atlantise kadunud tsivilisatsiooniga. Tänu sellele avastusele sai Santorini saar maailmas kuulsaks ja turistid hakkasid saart külastama. Varemetest ootasin rohkemat. Olid varemetes majad ja väga vähese tekstiga ning igavad infotablood.

Seal läheduses oli ka Santorini kuulus punane rand. Sinna oli üle kalju kõva ronimine, ent Stenile ja pisibeebile kiires tempos järgi puhkides, nägime selle ka ära. Oli punane kalju ja punakas-pruunika liivaga rand. Kuna ilm oli tuuline ja ca 19 kraadi, siis ujuma me ei läinud. Ei jätnud mulle väga kustumatut muljet. Meie musta liivaga Perissa rand on palju ilusam.

Seejärel läksime teisel päeval tehtud tuurigiidi soovitusel jalutama Emporeiosse, mis on sarnaselt Pyrgosele (nn Cultural village) Santorini traditsiooniline mäe otsas olev “kindlusega” linn st linnatänavad on nagu labürint, et vastasel oleks seda linna raskem vallutada. See linnake meeldis mulle väga. Pisikesed ja kitsad tänavad. Ilus linnake. Tegin palju pilte, aga kuna kõigil on Sten, siis tema poosepilte ma üles ei pane.

Õhtul olime hotellis, kuna tõusis ülitugev tuul. Sten käis veel meres lainetega võitlemas ning mängisime põgenemistoa lauamängu Escape Room the Game -Dentist. See oli selle firma poolt tehtud mängudest mu lemmik, kuna mõistatused olid hambaravi ja hammaste temaatikaga!! Ohh.. see tõi täitsa tööigatsuse peale!! 😊

PÄEV 6: Fira

Täna oli lisaks ööle ka päeval väga tuuline ja jahe ilm. Kuigi temperatuur näitas, et õues on 22 kraadi, siis panin nii endale kui ka lapsele tugeva tuule tõttu selga kõige soojemad kaasa võetud riided. Lapsekandmise mõttes on selline jahedam ilm muidugi parem, sest külma ilma vastu aitavad riided, ent kuuma ilmaga on raske mitte higistada isegi kui olla õhukeselt riides.

Täna oli meil sõit Santorini pealinna Firasse. Vot.. see oli ikka linn. Autod ja inimesed ja poed ja toidukohad ja muusikud ja üldse kõikjal miskit toimus. Söögikohti on samuti igasugustes hinnaklassides. Turiste oli meeletult. Väiksematel tänavatel olid inimummikud. Ma ei kujuta ette, mis siin veel tipphooajal toimub!!

Siinne riidekaup on väga ilus. Ikka sinistes ja valgetes toonides õhulised kleidid. Kui oleks suvi, siis ostaks. Aga täna oli nii tuuline ilm ja juba mõte õhukesest kleidist pani värisema. Aga oleks ilus.

C6E492E5-B68F-4554-8B91-6F63783A0689

39CD4DAD-8181-4874-8DD8-300FED9D4FB9

Koduteel käisime oma lemmik pagariärist läbi, et taas kord osta minu lemmikut maiust -baklavaad!! Ka Stenile on see hakanud maitsema. Õhtul olime kodused, et anda lapsele aega ka “kotist väljas” ehk siis aega siputada ja suhelda, sest jutustab ta meil juba päris palju!

PÄEV 7: Matk Ancient Therasse

Täna vōtsime ette vōimsa matka Ancient Thera varemetesse, mis on mäo otsas olev iidne linn. Matkarada mäe otsa hakkas meie hotelli lähedalt Perissa rannast. Kuna hommikul oli ilm väga tuuline, siis panin end soojalt riidesse. See oli suur viga! Vaatamata tuulele oli tegelikult ōues 26 kraadi! Matkarada oli lisaks kuumusele ja ebasobivale riietusele minu jaoks ka füüsiliselt tõsine eneseületus, kuna olen raseduse ja sünnitusjärgse kodus olemise ajaga ikka tõsiselt vormist välja läinud! Põhimõtteliselt oli tegu lõputu trepiga. Jõudes lõpuks (pärast 1h ronimist) mäe alt paistnud majakeseni selgus, et seal asuvad Ancient Thera kui muusemi kassad ja sealt matk jätkus. Ancient Therasse jõudes olin üle kere higine, nägu punane, riided kleepunud vastu nahka, süda peksles. Hea oli see, et sain päikest, füüsilise koormuse ning kõige tähtsam – Sten oli (minuga) rahul.

Selle hullu matka juures oli beebi Steni kandekotis ning kogu olemisega väga rahul. Mäe tippu jõudsime täpselt beebipoisi söögi ajaks. Kotist välja võttes selgus, et nii Sten kui ka beebi on kõhuti läbimärjad, ent beebit ei paistnud see häirivat. Sain keset varemeid avalikult imetada (okei, otsisime ikka tuulevaiksema ja puu all oleva koha) ning mähkut vahetada. Korralikuma riiete vahetuse tegime siis, kui jõudsime oma hotelli. Minu jaoks hea märk on see, et päris paljudel juhtudel avalikult imetades inimesed ei saagi aru, et last imetan, sest katan ta tavaliselt õhukese tekikesega. Alles kui lähemale jõuavad ja matsutamist kuulevad, siis taipavad ja lähevad kaugemale.

Kokku kõndisime sellel päeval 10,5km. Täna pidime tegema ka oma hotellist välja registreerumise, sest meid ootas teiselpool saart Imerovigli nimelises külakeses uus hotell. Oleme ka varem reisides nii teinud, et kõigepealt ööbime odavamas hotellis ja siis paar päeva kallimas hotellis. Seekord lihtsalt osutusid mõlemad üpris kalliteks, sest beebiga oli soov privaatbasseiniks ja see pole just kõige odavam lõbu. Täna oli ka meie viimane rendiauto päev. Kokku võtsime auto kolmeks päevaks ja maksis see koos kindlustusega ca 120 eurot (EASY autorent). Auto toodi meile Perissa hotelli ning autole järgi tuldi meie Imerovigli hotelli.

Meie uus hotell on tõeline ulme. No ikka nagu filmis! 3 päeva enne hotelli saabumist sai Sten meilile küsitluse, kus pidi kirja panema meie soovid. Näiteks, et millist patja me soovime (valikus oli mingi 5 erinevat, sulgedega, memory foam jne), millise firma shampoone, millist lõhna tuppa soovime (valisime lavendli), kas soovime magamajäämise soodustamiseks patjadele mõeldud pihusteid (?), kas soovime beebile eriasju, kas soovime transfeeri hotelli jne.

Hotelli saabudes tuli meie auto juurde kohe mitu inimest. Üks võttis kohvrid, teine autovõtmed, et auto ära parkida, kolmas tõi tervitusjoogid ning neljas tutvustas nii lähedal olevaid söögikohti, tegevusi kui ka tegi hotelli tutvustava tuuri – kus on spa, kus hommikusöök, kus jõusaal, kus hommikused joogatunnid, kus on kõige soojem bassein beebiga ujumiseks jne. See oli tõesti tore, et beebile oli nii palju mõeldud! Toas oli automaatne pudelisoojendaja, ujumiseks kätised ning ujumispaadike (saab lapse sinna istudes sisse panna), mitmesugused beebishampoonid, -kehaõlid ja -kreemid, hommikumantel, muidugi ka võrevoodi. Meid ootasid toas šokolaadi kastetud maasikad ning koheselt toodi ka hotelli poolt endale meelepärane kokteil. Kuna alkoholi me ei tarbi, siis tellisime endale Virgin Mohhitod. Mmmm… ülimõnus. Toaga saab ka ainult rahul olla. Voodimadrats on ülipehme – ma ei lahkukski siit toast ega voodist. Toa temperatuur on ka väga paras isegi ilma konditsioneerita. Rõdusid on kaks – üks lõunapäikese nautimiseks ning teine basseiniga päikeseloojangu vaatamiseks. Väga romantiline. Siin võiks täitsa mesinädalad veeta. Privaatbasseini vesi oli beebitermomeetriga mõõtes 27 kraadi.

Õhtul läksime soovitatud restorani nimega Avocado. Oli selline pigem viisakas koht. Kreeklastele tüüpiliselt küsiti alguses, et kas oleme teinud reserveeringu. Kui ütlesime, et ei ole, siis tegi kelner pooltühjas restoranis ringi vaadates näo nagu koha leidmisega läheb keeruliseks. Siis ikka leidis meile ühe laua. Õhtu möödudes küll tuli inimesi, ent täis restoran küll ei läinud. Kaugel sellest! Septembri lõpp pole ju siin enam tipphooaeg! Toit oli imemaitsev. Beebi oli Steni süles, alguses magas ning söögi ajal suutis Sten kuidagi osavalt ühe käega süüa ilma, et beebit täis ei tilgutaks! See on keeruline!

Kodus saime taas kord 3h last magama panna. Kogu aeg oli tunne, et no nüüd jääb magama ja siis klõps silmad lahti, nutt ja jälle kõik otsast peale. Lõpuks oli nii väsinud, hakkas lihtsalt nutma, nuttis paarkümmend sekundit mu süles, ütlesin kõrva šššš, panin luti suhu (sest sageli üleväsinuna tiss enam ei sobi), kussutasin ja jäigi sügavasse unne. Enne seda oli ta aga 3h kord rinna otsas, kord lutiga, kord juba oma voodis lutiga, siis veel paar mähkme vahetust. Ühesõnaga tralli kui palju. Lisaks reisiemotsioonidele on tal hetkel käimas ka 2 kasvuspurt Wonder weeksi järgi. Pärast seda arenguetappi peaks ta olema täitsa asjalik sell valmis, kes haarab asju ja keerab end külili ja puha.

PÄEV 8: 

Öö oli selline nagu tavaliselt. Esimene uni 3h (ehk siis see aeg, kui tema juba magab ja meie veel mitte), söök 15 minutit, siis uuesti unne 2,5h, söök 15 minutit, uuesti unne 1,5h, söök 10 minutit, uuesti unne 15 minutit, ja siis kella 7-st hommikul, kui ta uuesti söömiseks ärkas, siis võtsin ta juba enda kaissu, sest kella kümneni hommikul vigises ja sõi ta juba umbes miljon korda.

Hommikusöök oli selline nagu filmis “Üksinda kodus”, kus muudkui toodi kandikutel toitu ette. Nimelt tuleb eelneval õhtul teha menüüs olevate meelepäraste hommikusöökide juurde linnukesed ja siis tuuakse need toidud endale meelepärasel kellajal toidud tuppa. Võib ka minna restorani hommikust sööma, aga kuna meil on beebi, siis toas söömine on NII palju lihtsam! Kaks kelnerit muudkui tõid kõiki meie tellitud toite nii, et terve elutuba täitus toitudega. Olime tellinud amatööridele kohaselt liiga palju, mistõttu panime osa toidust külmkappi ja sõime seda sama toitu veel ka õhtul. Kõik oli imemaitsev. Smuutid, värskelt pressitud mahlad (greip ja apelsini), puuviljasalat, vahvlid jäätise ja puuviljadega, värske baklava, brownie, croissandid, munaroad, juustuvalik, võileivad jpm.

Üllatus-üllatus, aga ka täna oli meil plaanis matk! Matkarada kulgeb Firast Oiasse mööda kaljuserva (kokku ca 11km) ning matkajaid on siin tõesti väga palju. See on väga populaarne matkarada. Meie alustasime oma matka hotelli eest minevalt rajakeselt ja teel Oiasse oli kogupikkus ca 7,5km. Ilm oli väga tuuline (30km/h), ent soe nagu eilegi. Väga raske oli end ja beebit riidesse panna, sest ühest küljest võib tuulises kohas olla väga külm, ent tuulevaikses kohas on jälle väga palav. Matk oli võrreldes eilsega lihtne, sest ei olnud suuri tõuse. Väidetavalt kõndisime ka täna ca 10,5km.

5EFBE155-1A0C-4047-B65D-04F37EB77F86

37F2A392-1814-4587-A7F4-C0C5972DAFEA

Oiasse jõudes läksime restorani, sest esiteks oli mul väga suur janu ning teiseks oli vaja beebil ärgata ja süüa. Söödud, joodud ja mähkud vahetatud jalutasime veel natuke Oias ringi. Kuna käisime seal ka reisi teisel päeval koos giidiga, siis oli meil enamik kohti juba läbi jalutatud. Tagasi koju plaanisime tulla taksoga, ent selgus, et vabasid ootavaid taksosid ei olegi, et tuleb takso tellida. Kokku olevat saarel 37 taksot. Kuna buss just tuli, siis otsustasime proovida siinset ühistransporti. Siinsed bussid on nagu turismibussid. Kõik inimesed läksid bussi ja seejärel käis bussis ringi mees, kes müüs pileteid ning hüüdis üle bussi, kas on vaja teha ettenähtud linnas peatust või mitte. Pilet oli 1,8 eurot ja tänu kiirusele, lihtsusele ja heale konditsioneerile jäime oma sõiduga väga rahule. Ma ei kujuta bussiga liiklemist ette tipphooajal, sest juba täna oli buss puupüsti rahvast täis ning olid isegi seisukohad!

Kodus oligi beebil aeg unest ärgata, süüa ning ärkvel olla. Läksime beebiga kõigepealt spa-s olevasse sooja välibasseini. Kuna see oli kergelt kloori lõhnane, siis seal me väga kaua ei olnud. Läksime seejärel meie enda privaatbasseini, millel oli soendus pandud max peale (30 kraadi). Sisse minnes ta korra pahandas, aga siis oli vaikselt ja uudistas ringi. Veeralli lõppes kuuma dušsi all mõnuledes. Ta võiks lõputult seal sooja vee all Steniga koos istuda. Olles ööst väsinud magasin õhtuune koos beebiga. Õhtul sain jälle 2,5h last magama panna, sest korralik uni tal lihtsalt ei tulnud! Eks ma pean pärast reisi hakkama beebit õpetama ise magama jääma. Seni aga naudime veel viimaseid reisipäevi!

Päevad 3-4: Santorini rannapuhkus

PÄEV 3: Perissa rannapuhkus

Täna oli meil rannapuhkuse päev. Beebi päevakavast kinni pidamine läks meil juba päeva alguses “lappama”, kuna kell 7 ärkamise asemel magasime kolmekesi rahumeeli kella 9.30-ni. Olin öösel külili imetades magama jäänud. Ärkasin selle peale, et beebi kaisus rahmeldas rinna otsas ja kogu mu ase oli üks suur piimameri. Olin unise peaga öösel kolm korda järjest samast rinnast piima andnud ning tulemuseks oli teisest rinnast piimauputus, mille all üritas väikemees nüüd ellu jääda. Tore äratus!

A52198D2-C3F3-46D1-8A1D-68806F9EAAE5.jpeg

Seejärel sõime hommikust (beebi kord minu ja siis mehe süles) ning suundusime Perissa randa. Õues oli 26 kraadi ja mitte ühtegi pilve. Ühesõnaga päris palav, aga väikene tuul tegi olemise talutavaks. Perissa mustal rannaliival oli tõelise sütelkõndija tunne ning merre ujuma minnes pidi minema plätudega, et merre jõudes poleks jalgadest saanud kõrbenud köndid. Sellele vaatamata olid mul õhtuks jalataldadelt kiht maas nagu oleksin tõsiselt agressiivse pediküürija juures käinud! Merevesi oli 24 kraadiga jahutav. Meri läks kiirelt sügavaks ming merepõhi oli hästi veidralt limane ja täiesti sile nagu oleks basseinis.

Kuigi meie hotell ei asu rannajoonel, siis saime rannarätikud ja-toolid hotelli poolt. Täis kõht, soe temperatuur ja issi süles varju all olemine suigutasidki meie pisipoisi unne samal ajal kui mina nautisin täiskasvanulikult päikesekreemi kasutades päikese soojust. Lõunat sõime tripadvisori sõnul Perissa piirkonnas olevast 57 restoranist kõige hinnatumas, Corneri nimelises. Oli hea toit küll, aga kallim kui need kohad, kus eelmistel päevadel käisime. Mina võtsin burgeri salatiga, mees Souvlaki, crepe jäätisega, mõlemad ühe joogi ja põmm 45 eurot läinud.

Õhtul läksime nagu eile õhtulgi oma hotelli spasse, kus on eriti mõnus privaatne väike soe bassein, kuhu mahub max 1 pere korraga ja enamasti pole seal spa-s kedagi. Järsku aga ei-tea-kust hüppas spa töötaja välja ja teatas, et spa on lastele keelatud ja Sten tulgu beebiga kohemaid mullivannist välja (mullid ei töötanud), sest see on beebile ohtlik. Olin pahane ja tundsin ebaõiglust, et lastele pole lubatud kogu hotellis olev ainuke sooja veega bassein. Tubades ju ka vanne ei ole! Oleks teadnud, siis oleks broneerinud lastesõbralikuma hotelli. Samas tänaval ringi vaadates kuskil lapsi ei näe küll. Isegi noori ei näe. Kõik pigem vanemad inimesed. Võib-olla on tegu lihtsalt sellise piirkonnaga. Ega siin lastel ei oleks midagi teha küll. Isegi rannas ei saaks mängida, sest must liiv liiga kuum. Aga ebaõigluse tunne jäi hinge kriipima. Miks peab lastele asju ära keelama?! Lastele ju ka meedib spa-s käia! 😦 Sageli on täiskasvanud palju lärmakamad kui lapsed!

6593FC8D-B2C6-47D4-A398-45FAFBC83BA6

Hiljem uurisin asja ja sain targemaks, et siseruumides olev kloorine vesi suurendab beebidel OSADE uuringute järgi astmasse haigestumise riski, kuna seal on suurem risk kloori sisse hingata eriti kui veega plätserdada või kui basseinis on palju rahvast (higine keha ka kuidagi soodustab toksiliste ühendite teket). Aga midagi täiesti kindlat ei saa väita. Oehh.. ütleme nii, et elu on ohtlik. Mis teha. Peame siis last “vannitama” kraani all niikaua kuni suundume oma reisi teise ööbimisse, sest sealses privaatbasseinis peaks olema soendus. Ma ei kujutanud kunagi ette, et minust selline veejälitaja saab, aga kui laps on selline veefänn nagu meie oma on, siis lapsevanemana teed kõik, et lapsel oleks hea. Vesi on tõesti nagu mingi võluasi tema jaoks. Paned lapse vette ja kohe rahuneb maha. Naudib.

Et hallid ajurakud puhkusel täiesti kängu ei jääks, siis õhtul, kui meie nunnukas magama jäi,  mängisime mehega veel kodust kaasa võetud mõistatus- detektiivi lauamängu nimega Sherlock Holmes (inglise keelne, aga peaks Eestis lauamängupoes vist ka juba müügil olema). Lauamängud on meie hobi ja kodus on nii kiire olnud, et pole olnud aega väga mängida.  Nüüd kauaoodatud puhkusel õnnestus lõpuks üks juhtum ära lahendada. Võib päevaga rahule jääda!

PÄEV 4: Kamari randa

Tänane öö oli erakordne, kuna poiss magas järjest ilma söömispausideta elu kõige pikema une – 3,5h! Tavaliselt ta ärkab iga 2-3h tagant. Tundsin end nii värskena nagu oleksin saanud magada mitu päeva järjest. See oli kaisuuni ehk siis kuidagi oli ta jälle mulle öösel imetades kaissu jäänud. Ise veel poole silmaga vahepeal kontrollis, kas ma ikka olen ta kõrval ja magas edasi. On ikka kavalpea!

C5523E6B-2BFE-4CDE-9899-5A6B5631C065

Hommikuks olime endale broneerinud hotelli poolt kingitusena antud 15 minutit kestvad massaažid. Mõtlesime, et ahh.. see on küll hea nali. Selle ajaga jõuad lauale pikali visata, räti peale saada ja siis sama targalt uuesti massaažilaualt püsti tõusta, aga ennäe imet! Tegelikult oli see imemõnus. Massöör jõudis selle ajaga masseerida selga ja üldse polnud selline mega kiirustamise tunne.

Täna oli soe, aga hästi tuuline ilm. Õhtuks oli tuul juba täiesti tormi mõõtu – 50km/h. Siiski õnnestus mul ka täna hommikul tunnike päevitada samal ajal kui Sten magavat Aaronit vaatas. Pigem küll kandis, edasi-tagasi hotelli terriotooriumil jalutades ja mobiilist enda õppematerjale lugedes. Ei tasu arvata, et ma siin reisil olles pruuniks muutun. Mu eesmärgiks on vahetada hallikassinine “laibajume”  roosa “inimesejume” vastu. Ehk õnnestub.

Saime ka kätte oma rendiauto, mis on tilluke ja valge nagu mingi lõbustuspargi mänguauto. Kreekas on selline pisike auto ideaalne, sest esiteks on teed ülikitsad nig teiseks on siin parkimiseks alati liiga vähe ruumi. Õnneks kiirused on siin kehvade ja käänuliste teede tõttu väga väikesed, sest suurematel kiirustel tõuseks küll meie masin tuulega lendu.

Pärastlõunaks olime endale Kamari linnakesse broneerinud põgenemistoa. Oleme viimasel ajal iga kord kuskil välisreisil olles käinud ka selle riigi/linna enim hinnatud põgenemistoas ja alati on olnud üliäge. Beebiga polnud me siiani põgenemistoas käinud. Ajastasime käimise beebi une ajale ning see õnnestus! Beebi magas nii sinna sõidu (30min) kui ka kogu mängu aja (65min) minu kandelinas. Põgenemistuba oli ajarände teemaline. Mõistatused olid toredad, ent muidu oli tuba tavaline st ei olnud eriefekte stiilis liikuvad seinad/ hologrammid/ laserid vms.

Siis aga beebi ärkas ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on, aga meie oma tahab ärgates KOHE süüa! Õnneks lutt päästis meid karjuvast lapsest ning saime leida Kamari rannajoonelt söögikoha, kus oleks okei imetada.

Avalik imetamine on iga kord minu jaoks natuke ärevust tekitav. Kuigi ju üritame söögikohas leida privaatsema laua ja tekkidega rinda katta jne, aga ikka on veider rind avalikus kohas välja võtta isegi kui keegi ju tegelikult nibu ei näe. Imetamine peaks olema nii loomulik. Beebi ju tahab süüa, aga olen kuulnud lugusid, kuidas restorani omanik tuleb ja palub kliendil lahkuda või minna imetama WC-sse?! See tundub nii piinlik ja imelik. Eriti kuna siin on enamasti kelnerid mehed ja see kuidagi tekitab ka imetades ebamugavust.  Ühesõnaga lõpuks andsin lapsele esmavajaliku toiduosa ja ülejäänud osa andsin rannas leides ühe privaatsema nurga.

Kamari rand oli sarnane Perissa rannale, kus meie peatume, ent liiv oli must ja selline kiviklibune. Meie rannas pole kivisid. Sten ei suutnud suurtele merelainetele vastu panna ja käis Kamari rannas ujumas. Kindlasti on see piirkond, kus mul on hea meel, et me EI ela, sest seal iga 30minuti tagant reisilennukid mööduvad nii madalalt, et see võtab kogu puhkuse tunde ära!

Beebiga reisides on minu arvates iga käik selline väljakutse. Võib ju teha plaanid, kuhu kõik võiks minna, aga samas peab olema ka valmis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Siiski pärast seda kui lapsel oli kõht täis söödetud, mähe autos vahetatud ja pilk uudishimulik ning rahul, tundsin, et oleme valmis plaanidega jätkama. Suundusime Santorini minigolfi. Beebil oli uneaeg, mistõttu läks ta ilusti kandekotti tudule ning meie pidasime Steniga minigolfi lahingu. Kuigi temal oli väljakutsena kandekotis laps, siis tema võitis.

Õhtul oli tõeline tuuletorm, mistõttu püsisime toas ja tellisime toidu endale tuppa. Kuna beebi viimane uinak läks meil natuke kehvasti, sest ta sai ajaliselt vähe magada, siis oli ta liiga kaua kokkuvõttes üleval ja ta ööunne panek paras tsirkus. 3h jooksul jõudsin beebit korduvalt toita, magama panna, vahetada 4x mähet, laulda talle, võimelda, trenni teha ehk siis beebi kõhuli aeg. Sten omalt poolt ka laulis ja vannitas ning lõpuks pärast ühiseid jõupingutusi saimegi oma üleväsinud tita tuttu. Oli ju pikk ja sündmusterohke päev!

Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

IMG_0185[1]

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

IMG_0224[1]

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

IMG_0218[1]

IMG_0216[1]

IMG_0246[1]

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

IMG_0261[1]

IMG_0262[1]

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂

 

 

2. elukuu meie beebi seisukohast

Olen täna 10- nädalane (2 kuud + 1 nädal). Korrigeeritud vanus on mul 7 nädalat. Nädal tagasi käidud arsti visiidil kaalusin 5200g (+1,1kg) ning olin 57cm (+4cm) pikk. Kannan juba suurus 62 riideid.

4FE3360D-CAE5-4042-A240-C7B8249B0E23

Võrreldes esimese kuuga pakub mulle mind ümbritsev maailm juba palju rohkem huvi. Eriti huvitavad mind lambid, taevas, puud ning emme ja issi nägu. Vaatan sügavalt inimestele silma ning natuke aega suudan jälgida kõristi liikumist.

Väljendan iga päevaga ennast rohkem. Vastavalt enesetundele on mul iga nutt natuke erinev: kõhttühinutt, väsimusnutt, igavusnutt, ehmatus=valu=kurbusnutt, ebamugavustunde nutt. Iga päevaga naeratan aina rohkem. Kõige tõenäolisemalt naeratan siis, kui mul võetakse must mähe ära või pannakse uus puhas jalga. Selle kohta on mul koogates oma vanematele kõige rohkem midagi öelda.

Minu lemmikasjaks on vesi ja kõik sellega seonduv. Kuna mu issi on ka suur veesõber, siis meeldib mulle koos temaga soojas vannivees mõnuleda, selili vees liuelda. Soe dušš sobib ka hästi. Pepu pesemine pärast mähkuvahetust on ka üks mu lemmiktegevustest. Veesolin rahustab mind ka siis kui mistahes põhjusel meel on kurb. Issiga koos vannis käimise juures on tore veel see, et issi laulab mulle igasugu lastelaule. Sedasi soojas vees meelelahutuse saatel võin vees olla lõputult!

Selle kuu sünnipäev oli mul tagasihoidlik, kuna emme oli JÄLLE haige ja issile suured peod ei meeldi. Emme oli mul see kuu kaks korda angiiniga kõrges palavikus ja siis veel mingisuguses palavikuga viiruses. Kuigi olen väike, siis mina haigeks ei jäänud. Pidupäeva puhul oli minu sünnipäeva koogiks seetõttu pannkook, mida issi tegi emme retsepti järgi. Emmele muraka moosiga ja endale vahtrasiirupikreemiga. Kuuldavasti olid need väga maitsvad, ent kahtlen kas on midagi maitsvamat kui rinnapiim.

Viimane kuu on olnud raske, kuna peaaegu iga päev on mul kõht valutanud. Mõnikord lihtsalt need puuksud ei tahtnud tulla ja see ärritas mind väga. Selleks, et jaksaksin puuksudega toime tulla olen teinud emme soovitusel palju kõhuli trenni. Ei teagi, kas see on aidanud, et olen tugevamaks muutunud või lihtsalt vanemaks saanud, aga puuksumured on mul viimaste nädalatega ära kadunud. Viimane karmim nädal oli, kui olin 7-nädalane. Seega viimased 3 nädalat olen elu nautinud.

Süüa meeldib mulle ka. Söön alati kui pakutakse. Enamasti söön nii palju, et muutun lausa uimaseks ja jään magama. Viimasel ajal emme äratab mind üles ja tahab, et õpiksin magama jääma ilma tissita. See on segadust tekitav. Kuna pärast sööki krooksude tegemine oli mu emme jaoks väga aeganõudev ja arusaamatu õnnestumisprotsendiga tegevus, otsustasin ise juhirolli endale võtta. Olen krooksude tegemises tõeline proff nii kiiruse kui ka eri asendite mõttes.

Mis veel. Emme jaoks on mu uni hästi tähtis. Võiks isegi öelda, et see on tal mingisugune kinnisidee. Hakkan vaikselt aru saama, et öösiti magatakse ja päeval toimetatakse. Päris kindlat päevakava mul veel ei ole. Magan emme kõrval oma voodis, ent mõnikord kui olen väga pikalt öösel söönud, on emme magama jäänud ja siis on mul õnnestunud magada öösel emme kaisus. Unenäod on mul naljakad.

Issi jaoks on tähtis, et ma oleksin puhas. Tema on minu nabakontroll, sest naba kipub mul vahepeal punetama ning siis ta jälle hoolega puhastab seda. Tema ütleb, et ma olen piimalõhnane, krimpsutab nina ja ütleb, et mind peab pesema. Temaga käin ma vannis ja isegi välibasseinis ujusime koos! Tal on plaan minuga kunagi bengjit hüpata ja veel igasugu julgustükke teha, mistõttu teeb ta juba praegu minuga igasugu emme arvates beebile mittesobilike tükke, et ma ikka julge oleksin. Minule need täitsa meeldivad. Aga kui issi mind ehmatab, siis hakkan küll nutma.

Päeval olen aina enam üleval. Magan samapalju kui varem (ca14-16h ööpäevas), aga lihtsalt söön kiiremini. Oskan juba pead hoida ja lükkan end kätega vaikselt kõrgemale. Kõik kiidavad, kui tublilt ma oma pead hoian olles ise alles nii väike, aga see trenni tegemine on jube väsitav ja sageli pahandan emmega seepärast päris kõvasti. Mõnikord tuleb mulle meelde, et ma oskan end kõhuli olles ka ise külili keerata. Meeldib ka kui emme minuga võimleb.

Väljas käin ka. See kuu käisin esimest korda elus pulmas. Tseremoonia toimus rabas. Emme ja issi hoidsid hinge kinni, et ma ikka magaksin ja idüllilist rabavaikust oma ärkamishõisetega ei segaks. Magasin rahulikult. Veel käisin oma elu esimestel matustel. Ka seal hoidsid tseremoonia ja kontserdi ajal emme ja issi hinge kinni, et ma üles ei ärkaks, aga taas kord magasin mõnuga. See eest peiedel suhtlesin rahvaga ja pakkusin lähedastele oma nunnudusega lohutust. Kõik kiitsid, kui tubli magaja ma olen. Käisin ka sugulaste kokkutulekul, kus ööbisin esimest korda kodust väljaspool, mõisas. Mulle oli toodud lastele mõeldud reisivoodi, ent kuna olen nii pisike, siis issi tegi mulle mõnusa pesa hoopis tugitooli. Uni oli seal väga hea! Kahjuks enamasti magan maha kõik üritused, kuhu mind viiakse, sest kandelinas olles tuleb lihtsalt NII hea uni!

Maha ei maganud ma oma esimest vaktsineerimist. Pool rota suukaudsest vaktsiinist sülitasin välja, sest see maitses imelikult. Meningiidi vastased lisavaktsiini süstid olid kohutavalt valusad. Emme ja issi sõnul tuleb need teha, kuna minust saab reisisell ja maailmas on palju kurjasid haiguseid, millesse võin ära surra. Süst oli nii valus, et nutsime emmega koos. Issi lohutas ka. Lisaks mul pärast õhtul kumbki jalalihasesse tehtud süstekoht valutas ja oli punane. Sain paratsetamooli, läksin issiga vanni ja siis oli kõik jälle hästi. Õhtul tekkis ka palavik, emme muretses terve öö mu enesetunde pärast, aga mind see palavik küll ei häirinud ja isu oli mul parem kui kunagi varem.

See kuu käisin esimest korda ka päris trennis. Kõigepealt Myfitnessis 3-6 kuustele mõeldud beebifitnessis ning nädal hiljem ITK 0-3 kuu beebivõimlemises. Ütleme nii, et see trenni värk mulle kodust väljas väga ei istu. 5 minutit on ok, aga üle 10 minuti trenni on liiga väsitav! Lisaks ajavad mind teised kurvad beebid nutma. Ka emme arvates on beebifitness päris väsitav, sest seal teeb trenni ka tema. Pean natuke veel kasvama, et jaksaksin kauem üleval olla (söömine on ju ka ärkveloleku “tegevus”) ning siis lähen emme sunnil uuesti trenni.

Vot selline kuu siis seekord. See nädal lähen oma esimesele välisreisile. Saab huvitav olema!

 

 

Beebi gaasid ja uneteemad

Ongi kätte jõudnud 9 beebinädal! Viimane kuu on olnud tõeliselt raske!

Kurja juureks on meil olnud tavapärane väikeseid beebisid kimbutav mure – ebaküps seedesüsteemi ja sellest tingitud gaasid. Ohh.. jummel kui palju puukse on võimalik, et ühest väikesest beebist välja tuleb! Kogu see gaasitrall hakkas endast vaikselt märku andma 3. nädalal, 5. ja 6. on olnud gaaside mõttes kõige raskemad nädalad. Õnneks päris igapäev pole beebi gaasivalu käes nutnud, ent piisab paarist tunnist päeval ja ööl, et täis gaasitralli kogemus kätte saada ja olla emana täielik zombi valmis. Beebide gaasivalu tähendab siis seda, et beebi läheb näost punaseks ja täiest jõust üritab puuksu välja saada. Keha läheb pulksirgeks, juuksed ja beebi selg higiseks ja muudkui nutab. Kui puuks tehtud on beebi nagu uus rahulik ja rõõmus beebi. Puuksud on lõhnatud. Liialdamata võib ühe õhtu jooksul väljuda 100 kurja puuksu!

new-promo-spot-for-incredibles-2-shows-jack-jack-turn-into-a-little-monster-social

Gaaside vastu väga midagi teha ei ole.

Emana tahaks muidugi süüdistada D-vitamiini andmist ja mingi rohuga beebi vaevusi leevendada, ent kahjuks ei pidavat gaasirohud aitama. Siiski õnnestus meil proovida kolme eri D-vitamiini, sest minu paranoia aina kasvas, et just D-vitamiin on see süüdlane. Esimese D-vitamiini ostsime apteegist “suvalise” – Minisun D-vitamiini. Kasutasime seda 1 nädala. Kuigi esimene gaasivalu oli kolm päeva ENNE esimest korda üldse mingisuguse D-vitamiini andmist, siis kuuldes, et turul on Lactobacillus baktereid sisaldav Gefiluse D-vitamiin otsustasin seda proovida. See pidavat beebide “ebaküpsele” seedesüsteemile abiks olema. Suurt erinevust ma beebi enesetundes ei täheldanud. Ikka olid gaasid. Seejärel ühel järjekordsel ööl, kui beebi muudkui oma gaaside tõttu üles ärkas ja lohutuseks rinnale tahtis, lugesin ja lugesin ning sain teada, et ainuke tõestatud bakter, mis beebide seedetegevust soodustab on Lactobacillus reuteri, aga see Gefiluse D-vitamiin sisaldab Lactobacillus rhamnosust. Viimane on näidanud, et omab kasulikku toimet vaid lapseeas allergiate esinemise tõenäosuse vähendajana. Väidetavalt on gaasivalude korral leitud, et neil beebidel on sooles teistsugused bakterid, kui neil, kellel gaasivalusid ei ole. Ühesõnaga otsustasin hankida sellise D-vitamiini, mis sisaldaks seda bakterit nimega L.reuterit: Rela tilgad D-vitamiiniga.  Väidetavalt omab antud bakter toimet nii põletiku vastu, vähendab valu, aitab mitmel moel seedetegevusele kaasa ning lisaks vähendab hambakattu (oluline, kui peaksid tulema esimesed hambad!). Imeefekti ei ole, ent 3h järjest puuksu väljutamist pole pärast selle kasutamist enam olnud.

Olin gaasidega seoses suure dilemma ees: anda tissi või mitte. Nimelt alati kui poisil olid gaasid, siis otsis ta lohutuseks tissi. Muudkui sõi ja sõi. See olevat müüt, et beebi sagedane toitmine tekitab gaase (nn eelnev toit ei jõua ära seedida, kui juba uus toiduvaar tuleb peale) ehk siis otsustasin anda tissi. AGA loomulikult ei mahtunud talle seda piima sisse lõputult ning seejärel kippus päris palju toitu üles tulema. Ma nägin, et imemine tõesti väga rahustab teda, ent kui väikemees 2+ tundi tissi otsas võimles, siis võib vaid ette kujutada KUI heleroosaks mu nibu muutus! Ühest küljest tahad oma beebit lohutada, aga teisest küljest ei saa ju lasta oma nibusid rinna küljest ära järada! Raske südamega võtsime kasutusele luti. Olin varasemalt olnud arvamusel, et seda me kasutama ei hakka, et saame ilma hakkama. Tegi küll luti peale alguses hapusid nägusid ja siiani peab seda lutti iga natukese aja tagant suhu tagasi panema, sest see lupsab suust välja, ent mis sa hädas teed, eksole. Mõnikord ärgates keset und puuksu peale ja seepeale pahandama hakates, piisab 20 sekundist luti suhu panekut, et poiss juba uuesti magab. Gaaside puhul aitas ka see, kui panin beebile luti suhu, võtsin tihedalt endale kussutamiseks kaissu ja sositasin talle pikalt kõrva “kušššš.. kuššš..”. Sedasi max 3 korda tehes poiss rahunes ja enamasti jäi magama.

Enim on gaaside puhul aidanud intensiivne võimlemine ehk siis jalgadega kõhu suunas ringid või siis pepu kergitamine jalad koos nina suunas, et väljutada need 99+ puuksu ja seejärel tugevalt kaissu ja lutt suhu. Üks öö reaalselt mingi 1h vahelduva eduga võimlesin temaga keset ööd, puuksud muudkui tulid ja tema sedasi poolunes magas edasi. Mina olin hommikuks üliläbi, ent mul oli rõõmus ja reibas beebi. Vahepeal aitas ka enne ööunne minekut beebi kõhuli panek. Ööunne ma beebit kõhuli ei julge panna pärast teaduslikke õuduslugusid, mis mees mulle kõik ette luges. Mulle tundus huvitav, et beebide gaaside lõppemise aeg kattub suuresti ajaga, kui beebi hakkab pead hoidma ehk siis omab tugevaid kerelihaseid. Võib-olla on tugevad kerelihased abiks gaaside väljutamisel. Sellele hüpoteesile toetudes võtsin eesmärgiks, et panna beebit iga päev võimalikult palju kõhuli ennast treenima, tahab ta või ei taha. Mida paremini beebi meil pead on hakanud hoidma, seda vähemaks on jäänud ka gaasivalud. Ehk siis kui miski gaaside vastu ei toimi, siis füüsilist treeningut soovitan küll.

 

UNI

Ma ei osanud halvimaski unenäos ette kujutada, et kõik rasedusaegsed vaevused ja sünnitus on köömes võrreldes selle väsimusega, mis beebi lühikese unega kaasneb. Jah, ma teadsin, et beebi ja lapse uni saab olema üks keerulisemaid lapsevanemaks saades ette tulevaid muresid. Aga et asi on nii hull! Kas tõesti beebid magavadki nii vähe?!

Lugesin unega seotud artikleid, uneraamatuid ning sain teada, et jah, beebid magavadki meie mõistes vähe. Kogu öö magamiseks nimetatakse beebide unest rääkides 5h pikkust und!! Ja loomulikult ei tasu selllest unistada esimesed kolm kuud, soovituslikult esimesed 6 kuud. Kõikjal räägitakse, et kuni 3-kuusele beebile tuleks anda süüa millal iganes ta aga soovib, sest võib-olla on tal hoopis janu või väikese snäki isu. Ja võib olla on emal rindade piima mahutavus väike ning seetõttu peab laps tihedalt sööma. 1 kuusele olevat igati normaalne, et tema ööune pikkus on 8-10h (kokku und päeva jooksull 14-17h), aga seejuures on ka normaalne, et selle aja jooksul ärkab ta väikeseks “snäkiks” üles 2-5x ehk siis kui veab, siis saab ema magada 4-5h ning kui väga ei vea, siis 1h kaupa. Kuna rinnapiim seedub kiiremini kui kunstpiima saavad beebid, siis on igati normaalne, kui beebi ärkab iga 2-4h tagant üles. Ja nii meil täpselt ongi. Ehk siis, kui meie beebi ärkab öösel söömiseks iga 1,5-2h tagant on igati hea tulemus ja olukord võiks veel kehvemini olla. Peaksin olema rahul. Ise ma ju beebit tahtsin.

Kõige hirmsam, mida sain beebide une kohta teada oli asjaolu, et see öine magamatus võib jätkuda KAUEM kui aastani, kui just ei hakka öösiti rinnapiimaasendajat andma!! Olin/olen  ahastuses. Pärast esimest kuud selgus tõsiasi, et kui beebile on selline hakitud uni igati normaalne, siis minu jaoks mitte. Ma jäin lihtsalt haigeks. Olen olnud viimased aastad väga harva haige! Nüüd jäin aga korduvalt angiini. Ikka voodis kõrge palavikuga mitu päeva koos kogu kupatusega- antibootikumid, valuvaigistid ja muu kraam.

Lapsevanemana olen siiani beebide une kohta õppinud, et:

–  enne tähtaega sündinud beebidel on soovituslik lähtuda une graafiku jälgimisel sünnitähtajast. 

– mähet ei pea öösel vahetama iga kord kui beebi teeb väikse puuksu. Soovituslik on vahetada mähet võimalikult harva ja võimalikult öösel, sest mida hommiku poole, seda kergema unega lapsed on ja lihtsalt võivad siis üles ärgata. Ise ärkaks ka üles, kui keegi keset ööd hakkaks mul peput pesema.

– samas on tähtis hoida beebi pepu haudumisvaba ning panna enne magama minekut pepule nt Bepanthene salvi. Ise ka nutaks kakades, kui pepuvahe oleks haudumisest verine.

– ei pea iga beebi öise kääksu peale kohe reageerima. See on raske! Tasub paar minutit oodata, sest nii mõnigi kord saab beebi oma hetkemurega ise hakkama.

– võib juhtuda, et beebi ei söögi rinna otsas, vaid kasutab rinda oma imemisvajaduse rahuldamiseks. See on öösiti väga kurnav. Täiesti ok on pärast pikka tissi otsas olemist beebi rinnalt ära võtta!

– öösel tasuks aidata beebil pärast sööki krooksu teha, sest oma okse sees ärkamine pole just eriti mõnus ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on lood, aga minu beebi märkab märga kohta kohe ja annab sellest kurjalt märku.

– mähkmed võivad lekkida!! Eriti, kui beebi magab ühel küljel. Oi, kui närvi see ajab! Mähkme jalga panek ei olegi nii lollikindel! Kleepsuosad peavad kummagi jala juurest ulatuma keskjoone poole täpselt ühe kaugele. Lisaks jalgade ümber olevad mähkme “satsid” peavad ulatuma välja.

– külili imetamine hoiab öösel energiat kokku.

– teki sisse mähkimine ning ema lõhnase voodipesu/eseme panek beebi uneks beebi näo lähedale ei lase unetsüklite vahel nii kergelt virguda.

– beebid vajavad päevakava või mingisugust regulaarsust oma ellu.

Kuidas edasi? Otsustasin, et beebi 2 kuu sünnipäev on paras aeg võtta see öine ärkamine käsile. Lugedes ja kuuldes teiste lastevanemate lugusid, olen aru saanud, et ei tasu loota sellele, et ta hakkaks ise öösiti kauem magama. Lähtudes oma tervisest näen, et 100% beebi järgi kulgemine ei sobi minu jaoks. Ma suren pidevalt haige olemise ja tablettide hunniku alla lihtsalt maha. Samuti ei joo ma kohvi. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga unistan 5-6x öösel ärkamise asemel ärgata 2-3x. Sain inspiratsiooni ühest oma lemmik telesaatest “Outdaughtered” ehk “Tütardega ümbritsetud”, mis jookseb TLC telekanalil. See on saade naisest, kes sai viisikud ja kuidas ta nende kasvatamisega hakkama saab. Kui tema saab viiega hakkama, siis miks ma ei peaks ühega hakkama saama?! Tema sõnul on kõige aluseks päevakava ja rutiin ning tema on lähtunud suuresti Baby Wise raamatu põhimõtetest. Selle puhul on oluline see, et pärast toitmist oleks ärkveloleku aeg ning seejärel uinak. Suur roll on toitmise ja uneaegade regulaarsusel. Otsustasin proovi teha. Eks ma kirjuta kunagi, kuidas meil sellega läheb.