Pool aastat elu meie beebi seisukohast

Ongi pool aastat elu möödas! Detsembris kandsin veel 68 suuruses riideid, ent nüüd jaanuaris hakkas 68 suurus juba väikeseks jääma. Mulle meeldib, kui riided liiga ei pigista. Koduste mõõtmiste tulemusel sai emme mu pikkuseks 65,5cm (+2cm). Olin sellel kuul vahelduva eduga haige. Küll oli mul üks nohu teise järel ning lõpuks lisandus veel ka gripp. Õnneks palavikku ei olnud, aga oksendasin küll nii mis kole. Pole ime, et mu kaaluiive seekord siis väikeseks jäi (7440g, +120g). Õnneks juuksed ikka kasvavad.

Sellel kuul oli üks pikk periood nimega jõulud. See tähendas seda, et kuu alguses ehtisime kõik koos kodu ja kuuske, ent kahjuks emme ei lasknud mul ei klaasehteid ega jõuluküünlaid nii kinni haarata nagu mulle oleks meeldinud. Äkki järgmisel aastal. Meeldis aga see, kui emmega jõulumuusika saatel mööda tuba ringi tantsisime. Päris palju olin emmega kahekesi kodus, sest issil oli nii koolis kui ka töö juures kiired ajad. Aga kui issi tuli koju, siis oi.. kui palju rõõmu see tegi! Ühe minutiga naersin ma rohkem kui emmega kogu päeva peale kokku! Issi nägu ja naljad on lihtsalt parimad!

Sain teada, et mul on palju sugulasi ning ühe jõulupäevaga ma neid kõiki näha ei saa, vaja on viis päeva, sest ilmselgelt tahtsid kõik oma esimest lapselapselast ja lapselast näha ärkvel olles! Käisimegi mu vanavanaema juures, vanaisa ja teise vanavanaema juures, siis teise vanaisa ja vanaema juures ning jõuluõhtul olin koos oma eelnevate vanaisa ja vanaema kui ka oma teise vanaemaga. Jõuluajal tulid meile külla veel ka vanaema ja vanatädi peredega. Ohh.. kui palju vanasid, kes tegelikult polegi nii vanad!

Jõuluhommikul sadas lund ning päkapikk oli osad kingid kuuse alla pannud. Need kingid tegime kohe hommikul voodis lahti. Teise osa kingitusi tõi jõuluvana isiklikult vanaema ja vanaisa juurde. Kinkide lunastamiseks laulsid vanemad minu eest piparkoogimehikeste laulu ning mina näitasin jõuluvanale isa süles olles oma muskleid (sest selleks ajaks oli issi mul mu jõulukostüümi seljast võtnud ja mis sa mähkuväel ikka teed). Jõuluvana ma ei kartnud. Tal oli vinge habe, millest välkkiirelt oma pisikeste sõrmedega kinni haarasin ja emme jõuluvana päästma asus. Kõik lõppes õnnelikult.

3a54a063-5d46-434e-9c57-6c4c080932e1

Kingiks sain söömisega seotud asju (söögitooli, sööginõud, jooginõu), kandmisasju (pehmed elevandi näoga kõrisevad toasussid, uue body), muusikalisi mänguasju (taluteemalise muusikalise käimistoe-mänguplatsi, ülestõmmatava muusikat mängiva pehme elevandi), pehmeid mänguasju (kastitäie heegeldatud juur-ja köögivilju, ühe kurja näoga pehme kassi) ja osavus mänguasja (kollipead hüppavad välja ja siis tuleb nad tagasi peitu panna). Emme sai ka minuga seotud kingitusi: autosse tahavaate peegli, et me üksteist sõidu ajal näeksime, päikesekatted autoklaasidele, omaraamatu kinkekaardi ning öö režiimiga beebimonitori. Issi sai ka minuga seotud kingi: minu püreede valmistamiseks blenderi.

Kui jõulud said läbi, siis keris issi kuldse jõulukee ümber ühe minu mänguasja ja sellest ajast saadik on see üks mu lemmikmänguasju! Uskumatu, kui palju võimalusi on ühe keega mängimiseks – seda võib vaadata, mänguasja küljest lahti harutada, ümber oma näpu keerata, ümber oma varba keerata jnejne. Selle kuu lemmikmänguasjadeks on veel olnud ka igasugu vilkuvad mänguasjad, mänguasjad, millel on lõngast või paelast tehtud juuksed või millel on etiketid. Selliste pisikeste detailide uurimine pakub mulle suurt naudingut. Ka igasugu paberid ja pakendid on huvitavad! Samuti mind sülle võtvate inimeste pluusid – eriti naistel! Selle kuu lemmikmänguks on issi ja emmega peitusemäng.

Aastavahetusel käisin Hispaanias, Tenerife saarel, puhkamas. Kuigi ma ei mäleta sellest reisist tulevikus mitte midagi, siis kohapeal olles meeldis mulle Monkey Park oma pisikeste ahvikestega. Näiteks pärast seal käimist hakkasin huvi tundma mängukaarel rippuva ahvikese vastu, mille vastu olin eelnevalt olnud täiesti ükskõikne. Minu reisi tipphetkeks oli aga Loro Pargis olev meduusidemaja. Wowww.. ma oleksingi võinud sinna jääda. Kõik need värvid ja meduuside hõljumine tõesti võlus mind!IMG_1139

Detsembris eelistasin matil olles asju enda poole tõmmata ning kui see ei õnnestunud, siis ega ma väga kurb ei olnud. Kaugelt võis ka asju vaadata! Ja kui ma proovisin liikuda, siis enamasti õnnestus see pigem ümber enda telje. Aga mida aeg edasi, seda rohkem ärritab mind, kui ma ei saa seda mida ma tahan ja liikuda ma ju ei oska veel! See vihastas mind ning 95% sellel kuul kõhuli olles tegin käte-jalgadega lennukit ja hakkasin nutma. Teadsin, et siis võtab emme või issi mind sülle ja süles olles näeb maailma ikka PALJU paremini. Istuda ma toe najal ju oskan. Ükskõik kuidas, aga mitte kõhuli. Aga nagu ikka oma sünnipäeva lähenedes, ilmneb mõni uus oskus ja nii ka seekord. Avastasin, et tegelikult on võimalik täitsa edasi ka liikuda. See on täiesti minu leiutatud meetod ja meenutab enim ühe külje peal roomamist. Olen sellest ise päris vaimustuses, kuigi eks see vajab veel harjutamist, sest üle päeva unustas ära, et edasi liikumist oskasin.

Päevaunedega on emme sõnul alati mul ideaalselt. Lähen kandekotis, vankris või oma voodisse magama ilma mingisuguse protestita, enne magama jäämist naeratan veel emmele oma kaunist hambutut naeratust (jah, oleme juba 3 kuud hanbaid oodanud aga ikka puhas plats) ja pusin end ise magama. Öödega pole aga nii lihtne. Ma küll jään ise magama, aga unes püsimine on omaette väljakutse.

Sellel kuul võttis emme selle uneteema tõsiselt käsile. Luges läbi veel mõned inglise keelsed raamatud, mis tal veel lugemata olid, sh ka ühe beebide neuroloogia alase. Luges beebide aju arengu, kiindumusteooria ja une uuringuid. Sain proovida eri temperatuuridega magamist, eri väsimusastmega magamist, eri riietuses magamist (sokkidega, sokkideta, lühikese, pika bodyga), eri voodisisuga (kaldpadjaga, padjata, pehme teki alusega, kookonisse panduna, käed kinni, üks käsi lahti ja teine kinni), eri müratugevusega (Myhummy eri võimsusel) jne.

Pärast lõputuid katsetusi sai emme teada, mis unetingimused mulle siis meeldivad: kui on pika varukaga body, kui on varbad soojas, kui käed on lahti, kui ma pole liiga väsinud (detsembris jaksasin olla üleval 1h 30min -1h 45min, nüüd juba 1h 45min – 2h 15min), kui kõht on täis (selleks, et kõhu täis sööksin peab aga eelnev toidukord olema piisavalt suure vahega), kui mul on mu lemmik tekike peal.

Ma küll hoian silmi vahemikus 20.00-7.30-ni kinni, aga hakkan keset ööd vahepeal kõva häälega nutma. Kuu alguspoole võttis emme mind sülle kui nutsin, aga see ajas mind veel rohkem pahaseks ja “äratas” mind üles (ehk siis ma nutsin poolärkvel olles?!), seejärel käis iga paari minuti tagant küll pepule patsutamas, silitamas, kiitmas, julgustamas. Tänu sellele on mul ööune osas toimunud väga suured edasiminekud.

Peaaegu iga öö olen ma maganud vähemalt ühe 3h järjestikuse une, 1h tagant ärkamisi peaaegu, et enam ei olegi, parematel päevadel magan ka 2x 3h võttes vahepeal väikese toiduampsu. Harvad pole ka 4h või 5h pikkused järjestikused uned – seda nimetatakse beebimaailmas kogu öö magamiseks! Arvestades, kui õrn kõht mul on, siis emme arvates on tegu suurte edusammudega. Kõige suuremaks une pikkuse määrajaks on aga mu seedetegevus.

Ehk siis toit, mida sööb emme; toit, mida ma söön ise ning toidu väljumisprotsessid. Sest kui viimane on väljateel, siis uni kaob. Näiteks üks õhtu sõi emme kreveti salatit ja siis ärkasin kogu öö üles IGA 1h tagant, või kui emme sõi kogemata piimatooteid, siis ärkasin ka sagedamini kui tavaliselt. 99,9% juhtudest tähendab ärkamine seda, et teen häält, emme annab tissi ühe minuti ja siis magan edasi. Aga mida öö edasi, seda vähem selliseid ärkamisi meil on, sest mina oskan unetsükleid vahetada ja emme jälgib, mida mina ja tema sööme. Tavalisel ööl ärkan 2-3 korda. Magan oma võrevoodis, oma toas. Emme hoiab mul beebimonitorist silma peal.

Olen sellel kuul vaikselt tutvust teinud ka lisatoiduga, selline 5-10g päevas. Ainult reisil olles sõin kodust kaasa võetud poe püreesid, muidu teeb püreed mulle issi.  Oma 5nda kuu minisünnipäeval maitsesin lillkapsa püreed, seejärel kartulipüreed. Mõlemad panid mul kõhu valutama ja ajasid oksele. Porganipüree sealihaga oli täitsa okei. See eest reisil maitstud poe kartuli-porgandipüree ja veiselihapüree panid mul kõhu valutama, häirisid und ning lisaks läksid ka mu põsed paari päeva möödudes punaseks. Üks lemmikuid on suvikõrvitsapüree kanalihaga, aga pirni kanapüree vastu ei saa väga miski. Näputoiduna sain maitsta kurki ja banaani. Emmele üllatuseks sülitasin kõik kurgist murtud tükid ise suust välja. Üldiselt ma seda lisatoidu söömist ei hinda. Issi üritab mulle oma hoolega tehtud püreed sisse suruda isegi kui ma ei taha ja siis emme pahandab. Rinnapiimast paremat kraami ikka ei ole.

D3D4E993-7613-4FC3-98B5-653D80C34323.jpeg
Käisime Taste of Asias (TOA-s) söömas. Maitsesin seal marineeritud porgandit

Sellel kuul olen hakanud kasutama kolme eri häälikut. Ppphhh.. koos tati välja puhumisega, õõõõ.. ja mmmm..  Viimane tähendab emmet. Emmele tundub, et ma saan vahepeal jutust aru.

47a32d0f-c3bc-4e88-a9c5-38c9acfcb346

Minu minisünnipäeva tähistasime seekord koos vanavanaema 70 aasta sünnipäevaga vanaisa juures. Koogiks oli vegan küpsisekook hambutu dinosauruse pildiga. Hambaid mul ju veel ei ole ning lihasööja olen ka. Kõik tõdesid, et võrreldes jõuludega on mul silmis teravam pilk. Seltskonna olles või kellegi süles olles jälgin eriti tähelepanelikult emme olemasolu. Ta on mulle täitsa meeldima hakanud.

Advertisements

Viies elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba viie kuune! Aeg lendab! Kuigi peab tõdema, et eks palju ole vahepeal juhtunud ka ja veel rohkem veel ees! Olen ca 64 cm (+1cm) pikk, kannan 68 suuruses riideid ning kaalun 7320kg (+500g). Olen endiselt imehea beebilõhnaga!

Sellel kuul jäin ma esimest korda haigeks, mistõttu esimesel nädalal ma kaalu juurde ei võtnud. Paar päeva nina tilkus, aga õnneks paksu nohu ei tekkinudki, mistõttu oli see õnneks selline kergemat sorti viirus. Siiski segas see mu magamist, kuna kehv oli magada, kui tatt voolas kurku ja ärritas ninaneelu. Emme oli päris mures kohe, jälgis, et ma palju rinnapiima jooksin ning nendel öödel ja päevadel magasin kõrgendatud peaasemega. Natuke mu ninas olevast tatist õnnestus emmel Rhinomeri ninapumbaga kätte saada, aga see tegevus mulle üldse ei meeldinud. Üldiselt ma aga väga ei kurtnud.

Väljaspool kodu olen ideaallaps. Kõik kiidavad, kui tubli ma olen. Kodus olen ka tubli, aga kodus julgen oma emotsioone vabamalt väljendada, eriti emme juuresolekul. Temale annan kohe märku, kui miski ei meeldi. Näiteks ei meeldi mulle enam riiete selga panek. Mulle ei meeldi ööunne minek. Mulle ei meeldi, kui issi nuuskab, sest ehmatan ennast alati poolsurnuks. Ei meeldi ka enam kõhuli olek, millest annan märku kõva jorina ja käed-jalad maast lahti nagu lennuk lendamisega. Siis ei meeldinud mulle ka üks trammis olev vanem vuntsidega meesterahvas. Ja kõige hullem on muidugi igavus! Igav ei tohi olla!

Seetõttu alustangi oma päeva kõige huvitavamast – oma varvastest! Loen need üle ja vaatan, kas olen öö jooksul paremini painduma hakanud ja ehk saan istudes varbad isegi kätte. Enamasti ulatan kätega sokkideni, eriti kui need on natuke lõdvalt mu jalas, ja kui sokk käes, siis pistan selle suhu. Edasi jätkub päev mu järgmise lemmiktegevuse – mähme äravõtmisega! Kas saab olla midagi lõbusamat kui paljalt olemine?! Oi, siis ma kilkan nii kõvasti kui häält tuleb ja samal ajal vehin oma käte ja jalgadega. Ikka tugevalt põmm ja põmm kätega vastu oma kõhtu lüües ja jalad sirgu lükates. See on super naljakas, kui ei usu, peab ise järgi proovima.

Kui juba jutt läks meeldivatele tegevustele, siis üheks selliseks on kindlasti igaõhtune issiga vanniskäik. Harjutan seal oma käteosavust, sest need vannimänguasjadest kalad on igavesti libedad sellid- nii kui lähen vastu, siis kipuvad ära ujuma, aga kui juba pahandama hakkan, siis issi aitab nad mul nurka suruda ja siis saan nad kätte. Pisikesi vannikalasid meeldib mulle panna suure vannihaikala suurde suhu. Küünlavalgel soojas vannis issi laulujuppe ja jutustusi maailmast kuulata on väga mõnus.

Veel meeldib mulle käia beebivõimlemises. Sellel kuul käisin nii Pelgulinna kui ka Babysport beebivõimlemises. Esimeses proovisime mitmesuguseid akrobaatika beebitrikke, mis mu emmele väga ei meeldinud. Mina ei jõudnud midagi arvata, sest olin enamiku ajast pea alaspidi või kuskile maa ja taeva vahel lendlemas, aga Babyspordis meeldis meile mõlemale. Emme sai teha minuga erinevaid võimlemisharjutusi (treener kiitis mind!) ning mina teha oma lemmiktegevust – jälgida teisi titasid.

Armastan seltskonda. Mulle meeldib inimeste juttu kuulata ja nende näoilmeid jälgida. Parim asi minu viienda elukuu minisünnipäeva juures olid kindlasti mu vanavanemad ja tädi, kes mulle seekord külla tulid. Kingiks saadud õhupallid olid täiesti teisejärgulised. Kahjuks magasin ma suurema osa oma sünnipäevast maha ning mul oli tõesti kahju, et sain oma külalistega nii vähe suhelda. Võin oma vanavanemaid vaadata ja imetleda senikaua kuni väsimusest silmad vajuvad kinni. Igakuise traditsioonina tegi emme uut kooki – piparkoogi vegan kooki, kuhu oma joonistusliku panuse andis seekord kiili joonistamise abil ka minu issi. Sünnipäeva koogile oli joonistatud konn, sest vehin palju oma jalgadega, olen osav krooksuja ning mulle meeldib, kui emme ja issi mind ringi hüpitavad.

 

Paljudele üllatuseks ei reageeri ma veel oma nimele, sest hea lapsena on mul nii palju nimesid: Kallike, Musike, Väike poiss, Nunnukas, Linnupoeg, Musimops jpt. Iga päev on mul uus nimi. Pole siis ime, et mulle see ametlik nimi veel selgeks pole saanud. Terve elu sellega aega. Võiksin terve päeva oma emme ja issi lollitavaid nägusid vaadata ja nende tegevusi jälgida. Nad üritavad mind naerma ajada ja sellel kuul olen ma tõesti palju naernud. Küll nad kõdistavad mind ja proovivad mu varbaid ja sõrmi ära süüa ning mängivad minuga peitust. Ja emme muudkui musitab mind ja issi räägib naljakaid lugusid. Mu naer on juba päris vali ja vahepeal lausa kilkan.

Emmega hakkasime sellest kuust raamatuid lugema ja vaatama. Istun süles ja kui on mõni põneva tekstuuriga pilt või koht raamatus, siis emme julgustab mind neid kohti katsuma. Mõni raamat krõbiseb, mõni koht heliseb, mõnel on muusika, mõnel on liikuvad kettad, mõnel augud sees, mõnel avanevad klapid. Valik on meil lai, ent hetkel loeme pigem lühikesi jutukesi. Mõnikord jälgin huviga, aga mõnikord tahan midagi muud teha.

Kodus ringi liikudes olen hakanud emmele ja issile süles olles näitama, kui soovin midagi katsuda või enda kätte võtta. Selleks hoian käed pikalt ees ja loodan, et nad saavad aru, mida ma parasjagu haarata või katsuda soovin. Uueks oskuseks sellel kuul on veel ka kõhuli olles käte sirgeks lükkamine. Sellised mini kätekõverdused on tõesti väga rasked! Käed on mul küll tugevad, aga ka väga pehmed. Teen hea meelega oma issile ja emmele pai ning saan aru, mida on vaja teha, kui emme ütleb, et oma sõrmed rusikast avaksin.

Õppisin sellel kuul ära keeramise seljalt kõhuli. Ühel hommikul ärgates tuli kohe selline meeletu soov pöörata, muudkui pusisin kuni lõpuks õnnestuski ja oi.. kui põnev see oli. Kaks päeva olin nii elevil, et iga kord selili olles tahtsin KOHE uut oskust demonstreerida. Raskeks läks aga öösel, sest ma ei oska kõhuli olles magada ja oh.. seda üllatust kui keset ööd järsku kõhuli olin! Probleem lahenes ruttu, sest emme pani mind sedasi magama, et ma ei saaks üle vasaku külje oma oskust öösel harjutada, sest mu lemmik oli just vasak külg. Paremale oskan ka pöörata, aga see pole nii põnev. Loogiline, eksole.

Kergelt puusade juurest toetades istun juba päris ilusti. Paar sekundit saan ka ilma abita istutud. Istudes on ikka palju parem vaade kui pikali olles! Aga seismine on täiesti klass omaette. Seetõttu lükkan ennast võimalusel hoopis seisma. Roomata ma veel ei oska ning eemal olevad mänguasjad mind ei huvita, kui just pole tegu mu tädi Playmobile ehitatud maailmaga.. woww… vot seda tahaks lammutada!

DBBFEFD4-8AB9-4FA7-B8C5-9B63EDC24362

Üks mänguasi, mis mulle alati huvi pakub, on minu lõvi unekaisukas. Seda esimest korda nähes läksid mul kohe silmad särama! Selle võtan endale ööunne jäädes kaissu.  Magama hakkame sättima kella seitsme ajal. Loen emmega raamatut, käin issiga vannis, söön kõhu täis, emme paneb mind magamiskotti, valge müra tööle ja jäängi magama.

Üldiselt on uni meie kodus aga vägagi kirgi küttev teema olnud, eriti sellel kuul, kui tegin läbi kurikuulsa arenguhüppe nimega 4nda kuu uneregressiooni. Kuna olin harjunud magama jääma luti või tissi otsas, siis nüüd ärkasin öösel heal juhul üles iga 45-60minuti tagant, st ca 7 -10 korda öö jooksul, sest iga unetsükli vahetumisel ja uuesti unne jäämisel soovisin uuesti suust välja kukkunud luti või kadunud tissi abi. Kui haigus oli möödas, siis otsustas emme, et olen piisavalt suur lutist loobumiseks. Alguses olin natuke kurb, aga kui emme mind kurvana sülle võttis ja lohutas, siis kolmandal ööl ma enam ei mäletanudki, et lutt oleks uinumiseks üldse vajalik. Edasi kadus lutt mul märkamatult suust ka päevaunedel.

Sellel kuul andis emme mulle unetsüklite vahel rohkem võimalusi iseseisvalt uinumist õppida, sest varem oli ta minu nutu peale nii kiiresti kohale lennanud, et mul polnudki üldse võimalusi ise harjutada. Vahepeal tundsin, et ma lihtsalt ei oska ja ei saa hakkama, aga siis alati emme tuli, võttis mind sülle, lohutas ning lubas mul uuesti proovida. Iga iseseisva unne pusimise üle tundsid vanemad mu üle suurt uhkust ning alati kiitsid ärgates, kui tubli ma olen. Ma ise olen väga rahul oma pikkade unede üle. Selle kuu rekord on mul öösel 3,5h järjestikust unetundi ning öösel 12h jooksul kokku 10,5h unetundi. Kui saan kaua järjest öösel magada, siis olen hommikuti ärgates NII heas tujus!! Kahjuks on sellised pikad uned veel pigem harvad, aga eks me üheskoos liigume sinna suunas. Päevaunedesse jäädes olen tõeline proff, aga ööunne jäämist pean veel harjutama, sest öösel ärkan enamasti ca 3-6x.

Unega seoses vähenes sellel kuul mu päevaunede arv neljalt kolmele. See üleminek tekitas päevakavas natuke segadusi, ent nüüd tundub juba kõik täiesti loogiline. Üleval jaksan järjest olla 1,5-2h ning siin hakkan silmi hõõruma, jorisema ja keret vibusse lükates käsi õhku viima. Päevaunedest enamasti emme äratab mind ning üle 2h mul naljalt magada ei lase (ehk siis päeva peale kokku max 4,5h), sest muidu magaksin terve päeva maha ning öösel magamiseks ei jätkukski mul und. Tänu muutusele päevakavas ärkame me nüüd 1h hiljem ehk siis kell kaheksa hommikul.

Vaikselt tunnen huvi ka toidu vastu. Erinevate toiduainete ja maitseainete nuusutamise mängu teeme juba kaks kuud, aga viimasel ajal olen hakanud põhjalikumalt jälgima, mida ja kuidas mu vanemad söövad. Emme on mul minu toidutalumatuste tõttu vegan (va kanaliha). See kuu tegi emme katse proovides piimatooteid ühel päeval süüa, aga see oli minu jaoks kaks väga õudsat ööpäeva, kui mul kõht puhitas, oli lahti ja kehv oli olla. 5ndal minisünnipäeval tegin ka oma esimese toidumaitsmise lillkapsa näol. Maitse polnud kõige hullem, aga see pani mul kõhu valutama. Eks me vaikselt proovime eri toiduaineid, midagi ehk ikka leiab.

Ühesõnaga jah, aeg lendab, aga palju on veel ees. See kuu tõotab tulla sündmusterohke – kõik need jõulupeod, sugulastega istumised ja reisile minek. Ootan juba põnevusega!

 

Neljas elukuu meie beebi seisukohast

Olengi juba 17 nädalat siin planeedil elanud (korrigeeriud vanus 14 nädalat). See kuu on sugulased enim kommenteerinud minu fokusseeritud silmapilku, et lõpuks ometi vaatan ma inimestele selge pilguga otsa. Esile on toodud ka mu ilusaid põski.

f16dcd12-44c8-4889-a817-92342071e968.jpeg
Loomaaias 2 päeva pärast oma 3 kuu sünnipäeva

Millegi pärast ütlevad kõik, et olen pontsakas, ent tegelikult olen täiesti oma ea beebide kohta harju keskmises suuruses, kui siis isegi tiba pisem. Pikkust on mul nüüd juba ca 63 cm (+3cm ) ja keharaskust ca 6,8 kg (+800g). Mind ennastki üllatab, et see kuu 800g juurde võtsin, sest tegin nii tissistreiki kui ka muidu sõin ööpäevas palju vähem kordi kui eelmistel kuudel.

Sellel kuul on meil kogu elu keerelnud ümber söömise. Kuu algus oli minu jaoks raske, kuna päev pärast sünnipäeva otsustasin, et mina enam ei söö. Nimelt tekitab söömine mul gaase, kõhuvalu ja üldse halba enesetunnet. Juba toidu lõhn ajas mind kurjaks, ent õnneks sai emme minust aru ja mõtles välja, mis mind vaevab, sest ega ma niisama ei jonni kunagi, alati on ikka põhjus. Pärast seda, kui emme polnud 3 päeva piimatooteid söönud, tundsin ennast juba palju paremini. Lõpuks ometi hakkas see jube kõhuvalu vaibuma. Siiski ei läinud kohe kõik nii lihtsalt, sest selgus, et lisaks piimatoodetele, ei talu minu väike kõht ka soja, loomaliha ega ka kala tooteid.

Käisime minule sobiliku rinnapiima “valmistamiseks” taimetoidumessil, sest emme hakkas minu heaolu nimel kanaliha söövaks veganiks ja oli ju vaja toidu ideid saada, et emme päris nälga ei jääks Loomulikult võttis see toiduainete katsetamine aega, ent tunnen ennast nüüdseks juba palju paremini! Täiesti gaasivaba ma veel kahjuks ei ole, ent enamikel öödel saan rahulikult magada ilma et refluks või kõhuvalu mind üles ärataks. Samuti enam ei aja söömine mind nii ebameeldivalt higiseks, kakamine ei aja mind nutma ning enam ei pea ma olema suurema osa oma ärkveloleku ajast tissi otsas lohutust otsimas, vaid saan tegeleda beebide põhilise töö – mängimise ja maailma avastamisega.

Tunnen aina enam huvi mänguasjade vastu ning oma mängukaare all võin rahumeeli 30 minutit harjutada mänguasjade haaramist. Nii mulle mänguasjad ei meeldi, et hakkaksin nende pärast kuskile roomama, aga kui nad on minu läheduses, siis miks mitte neid katsuda. Kui üksinda asjade vaatamisest ära väsin, siis meeldib mulle ka emme süles istuda ning temaga koos mänguasju või krõbisevaid pehmeid raamatuid vaadata. Suur asjade krabaja ma veel ei ole. Kui emmega vaatame me tavaliselt rahulikult paari mänguasja, siis issiga mängides on mängu lõpuks alati kõik mu mänguasjad ja raamatud kappidest välja võetud, rääkimata lauludest ja muusikast, mis issi etteasteid saadavad. Pärast issiga koos mängimist tuleb mul alati väga pikk ja hea uni.

Minu lemmik vaatamisväärsused on siiski mu vanemad. Nad teevad igasugu veidraid nägusid ja hääli, mis ajavad mind naerma ning kõdistavad mind kuigi ma ei karda kõdi. Kindla peale naljakas on ka mähkmete vahetamine ja riiete üle pea selga panek. Oma vanemate nägude nägemine teeb mul alati tuju heaks ja eriti meeldib mulle nendega jutustada. Küll räägivad midagi nemad mulle ja siis mina neile. Kuigi mulle meeldivad väga ka peeglid, siis enim meeldib mulle sealt oma emmet vaadata. Ma ei väsi üllatumast, et peeglisse vaadates vaatab sealt vastu täpselt samasugune naine nagu on mu ema.

1550FE9A-396D-41C8-B8B4-3A58A95A657F
Issi joonistas emmest portreed: vasakul on emme õhtul ja paremal on emme hommikul (nali!)

Sellel kuul käis meie juures unenõustaja, et anda ideid, kuidas saaks ka mu emme paremini öösiti magada. Kuigi selle kuu keskel magasin ühel õhtul oma järjestikuse rekordune – 5,5h (!), siis ülejäänud päevadel magan öösel maksimaalselt 2h kaupa, enamasti ärkan iga 1h tagant. Kuigi tean, et öösel magatakse ja hoian alati tublilt silmi kinni vahemikus 20.00-6.30, siis ei oska ma veel ise uuesti magama jääda ning vajan unetsüklite vahetumisel uuesti uinumiseks kas tissi või luti abi. Kuigi eelistan tissi, siis pidev joomine ajab mind pissile ja pissimine omakorda äratab mind üles ja siis äratab mind üles, kui mähku on juba liiga täis. Samas terve öö söömata olemiseks olen veel liiga väike. Pluss olid mul kogu aeg öösiti gaasid ja see ka ei lasknud mul magada, aga eks mu emme vaikselt nende kõigi probleemidega tegeleb. Esiteks süües toiduaineid, mis minul kehva enesetunnet ei põhjusta ning teiseks andes mulle võimalusi ise uinumist harjutada.

See eest päeval olen super magaja. Kui emme mind magusast unest ei ärataks, magaksin päeval päevaunesid kokku vabalt ka 7h. Sellel kuul hakkasin esimest korda magama õues rõdul olevas vankris. Nii kui mulle pannakse pähe pildil olev ülepeakäiv müts, siis lähevad mul silmad kinni. Kui veel ka lutt suhu pannakse (müts takistab lutil suust välja vupsamast) ja mind erinevatesse soojakottidesse pannakse, siis jään sageli magama juba enne, kui emme on jõudnud mind vankrisse tõsta. Magan õues nii lõunauinaku (11.30-13.00) kui ka pärastlõunase une (15.00-16.30). Kui on vaja kuskile kodust välja minna, siis ka kandelinas emme kaisus või kandekotis issi kaisus tuleb mul hea uni. Issi kaisus olles tahan enamasti ka lutti, aga emme kaisus olles piisab heaks unest ka lihtsalt emme lõhnast. Sedasi käisime sellel kuul näiteks loomaaias, Väike Päike pereüritusel, issiga jalutamas kui emme oli tööl ja trennis ning emmega shoppamas.

7A561633-FCEF-4144-80DC-C236A64AB253
Emmega linnas ringi toimetades tuleb lõpuks alati tudu peale

See kuu käisin esimest korda elus oma tulevase hea sõbra Raju katsikutel. Võrreldes vastsündinud Rajuga olen ikka päris asjalik tegelane juba. Võib öelda, et selle kuuga olen saanud vastsündinust päris beebiks. Näiteks kõhuli olles ei tudise mu pea enam, sest hoian seda päris kindlalt paigal ja ka süles hoides saan oma pea hoidmisega täiesti ise hakkama. Kui kuulen mingit põnevat heli, siis kindlasti vaatan sinna poole ja mu silmade järgi saab aru, mida ma vaatan. Enam ei saa mind jätta kuskile kõrgemale üksinda, sest endale üllatuslikult keeran kõhult seljale (mu raske pea enamasti juhib seda protsessi) ning seljalt külili, mis omakorda enamasti võluväel viib mind täiesti kõhuli. Need keeramised on juhuslikud ja üllatavad mind ennastki.

63141F76-E6A1-40DB-83FA-9F3355D0B85F

Kui kuu alguses jaksasin enne äraväsimist üleval olla 1h, siis nüüd jaksan päeval järjest üleval olla juba 1,5h. Söön hästi kiiresti, et mul jääks võimalikult palju aega maailma avastamiseks. Olen aina aktiivsem – selili olles siputan hästi kiiresti oma käsi ja jalgu ning naudin, kui emme minuga võimlemisharjutusi teeb. See kuu jaksasin esimest korda võimlemistunnis 40 minutit kaasa teha ilma et juba ära väsiksin ja magada tahaksin. Issiga õhtuti vannis käies naudin viimasel ajal lisaks niisama issi kõhul lebotamisele ka ujumisharjutusi. Enim meeldib mulle selili ujumine. Vees ma veel kätega ei plärtsuta.

Selle kuu alguses tabas mind suur üllatus: neid kõvasid käte nimelisi kehajuppe, mis varem sageli mulle valusalt vastu pead lõid, on täiesti võimalik kontrollida! Ja kui huvitavalt need veel ehitatud on- kummaski tuleb veel välja viis peenemat juppi! Hoian aina enam oma sõrmi avatuna. Seoses peopesade avamisega pidin loobuma oma pihkudes olevast emme juuste-ja riidekübemete kogust.

1-2 nädal möödusid mul sõrmede tundma õppimise lainel vaatamise ja maitsmise teel, 3 nädal hakkasin neid kasutama kõigest ja kõigist haaramiseks ning 4 nädal sain aru, kui tähtis on kõik haaratu otse suhu panna. Minu pettumuseks on maailm täis halva maitsega asju. Mulle ei meeldi miski peale tissi, oma käte ning hädapärast ka luti maitse. Oma näppude uudistamine ja nendega mängimine on hetkel üks mu ärkveloleku põhitegevusi. Üheks mu lemmiktegevuseks on aga vaadata, kuidas issi köögis süüa teeb ja samal ajal oma rusikat lutsutada. Köögis olles teeme me alati ka seda mängu, et issi annab mulle kõiksugu erinevaid toidu-ja maitseaineid nuustada, nt basiilikut, sidrunit, karrit vms. Päris söögi söömisest ma veel huvitatud ei ole.

Olen rõõmsameelne poiss ja nutan päeval VÄGA harva. Kui nutan, siis nutan öösiti, nt kui gaasid ei tule välja, mähe lekib, olen kaotanud oma luti ära või kõht on tühi. Päeval on võimalik mind nutma ajada siis, kui keegi ütleb mulle pikalt r-tähte. See on jube!! Kingin ennast ümbritsevatele inimestele palju hambutuid naeratusi. Seltskonnas olles pigem kuulan kui räägin.

A3EFA602-9365-4B5D-A8BB-84C7E694B462

Sünnipäeva puhul tegi emme seekord piimatoodete ja munavaba koogi. See oli šokolaadikook, milles oli mustikamoosi ning peal emme joonistatud pildiga martsipanikate. Koogi retsept siin. Külas käisid mul minisünna puhul 19-aastane tädi ja 6-aastane onu, kes ei suutnud ära imestada, kui asjalik ma juba olen. Koogil olev bambust sööv panda kujutab mind, sest see kuu oleme palju tegelenud minu toitumisega ning lisaks olen oma lähedaste arvates väga pehme, nunnu, rõõmsameelne ja tubli väike poiss. Vahepeal on küll väga raske, aga me hoiame kokku ja saame kõigist raskustest üheskoos võitu.

D7D83974-55AE-4E52-929A-6BCCF252D6DA

Kolmas elukuu meie beebi seisukohast

Ongi möödas 3. kuud sellest päevast kui tulin siia ilma. Olen nüüdseks juba 13. nädalat vana! Olen vahepeal kasvanud – nii laiusesse (+800g, kokku 6020g) kui ka pikkusesse (+3cm, 60cm). Riideid kannan endiselt nr 62 suuruses. 

5E9EF3C9-AA55-4529-A858-BAC64DC242C7

Välimusest veel niipalju, et sellel kuul kukkusid mul pealaelt meelekohtadest osad juuksed välja nagu meestel ikka. Aga siis kasvasid uued heledad juuksekarvad asemele, mistõttu on mul pealael hetkel siilisoeng. Katsudes natuke kare nagu lühikesed juuksed ikka. Lühikeste juustega ongi parem- pole nii palav!

See kuu on olnud oskuste lihvimise kuu. Näiteks hoian juba päris enesekindlalt oma pead, mille eest saan kiitusi nii lähedastelt kui ka võõrastelt. Kõhuli olles tahan eelkõige edasi liikuda ning emme toetusel edasi roomates suudan enamasti ka oma käsi kõhu alt kätte saada. Käed on mul muutunud osavamaks. See kuu olen harjutanud ka mänguasjade kätte saamist. Kui varem tabasin neid oma kätega pooljuhuslikult, siis nüüd oma sünnipäeval hakkasin järsku oskama seda, et ikka õigest mänguasjast kinni saaksin ja kui see on käes, siis ma seda oma haardest naljalt ei vabasta. Selili olles püüan alati emme või issi pilgu, et nad mind ometi siit maast püsti või istukile aitaksid! Emme või issi süles istudes võiksin tundide viisi maailma vaadata. Ka jalgadega siputan aina jõulisemalt ning mängumatil olles kogu mängukaar liigub. Kavatsen siit maast juba peagi püsti tõusta! Ükspäev avastasin, et käsi saab suhu panna. Ja kui juba panna, siis ikka kogu käsi korraga, ei ole mõtet seada väikeseid eesmärke.

See kuu on olnud ka jutustamise kuu. Emme kutsub mind jutupaunikuks, mis teeb mulle hirmsasti nalja. Tundub, et emmele väga meeldivad mu arvamusavaldused. Mulle teeb rõõmu endiselt mähku vahetus, aga lisaks sellele olen rõõmus ka siis, kui issi pärast koolipäeva koju tuleb või emme pärast ööund minuga jutustama hakkab. Proovin teha oma häälega kõiksugu häälitsusi ning olen seejuures alati väga enesekindla pilguga. Mulle ei meeldi r-täht. Mind hirmutab, kui emme või issi pikalt r-tähte ütlevad.

Isu on mul hea, endiselt maitseb väga rinnapiim. Olen muutunud söömisel kiiremaks ning saan kiiremini toidu söödud kui varem, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks niisama tissi otsas olla. Emme ütleb, et olen tissisõltlane. See on vist tõsi, sest mõnikord kui kõht on juba täis ja üritan lihtsalt tissi otsas mõnuleda, siis lähen päris närvi, kui sealt IKKA piima tuleb. See läheb kurku ja siis hakkan köhima ja olen elupahane, et miks emme seda piimakraani küll kinni ei pane?! Nii mõnus on lihtsalt olla. 11-16 korda päevas tissi otsa küsida pole ju palju? Emme arvab, et seda on palju ja üritab mind iga kord pildituks sööta, et ma kauem kui 1h ilma söömiseta vastu peaksin. Aga mulle meeldib väikeseid snäkke võtta ja niisama mõnuleda. Oskan endast päris hästi väga näljase tita mulje jätta, aga kui tiss suus, siis söön max 3 minutit ja vajun naeratus suul unne.

See kuu oleme olnud 2/3 ajast kodus, sest emme on proovinud juurutada meie ellu päevakava. Kindla režiimi paika saamine pole meie kodus kerge, sest nii vanematele kui ka mulle on rutiinsus üpris arusaamatu termin. Emme sõnul on päevakava suurimaks eeliseks see, et öösiti ma enam söömismaratone ei tee ja isegi kui ärkan, siis ega ma tegelikult väga süüa ei tahagi. Paar ampsu võtan ja siis magan edasi. Emme kiidab mind selle eest. Natuke siis meie päevakavast.

Magama hakkame sättima kella 19.00 ajal. Söön kõhu täis, vaatan ringi, üle päeva käin issiga vannis, selga lähevad tuduriided, sain uued hämara valguse lambid ja taustaks mängib valge müra. Söön veel natuke ja uinun tissi otsas vahemikus 20.00-21.30. Mõnikord ei tule see uni kergelt. Lutt vahepeal aitab unel tulla. Magan oma võrevoodis emme ja issi toas. Öösel ärkan snäkkideks iga 2h, harvem 3h, veel harvem iga 4h tagant ehk siis näiteks kell 23.00, 2.00, 5.00 ja siis äratab emme mind kell 7.00, et teha niiöelda hommikusöök, pepu pesemine ja riiete vahetus. Olen tavaliselt siis üpris uimane ja mingit mängutuju mul küll nii vara veel ei ole! Jään tissi otsas uuesti magama. Järgmine ärkamine on meil kell 9.30-10.00. Siis ronime kogu perega voodist välja, kardinad lähevad akendelt eest, valgus tuleb tuppa ja läheb mängimiseks ja jutustamiseks. Jaksan üleval olla 60-75 minutit, pärast seda enamasti väsin ära ja annan sellest ka häälekalt märku. Siit edasi läheb päev kuidas kunagi, sest emme küll üritab päevakava teha, aga mõnikord mul lihtsalt ei jätku lõunauinakute tegemiseks und. Teen päeva jooksul veel 3 uinakut pikkusega 30minutit-2h vahemikus 11-13, 14-16, 17-19. Ühesõnaga magan ööpäevas kuskil 15-16h. See pidavat olema minu eale igati kohane. On ka kehvemaid päevi, aga sellest kuidas ma 4h järjest üleval olen või päevaunest iga 10 minuti tagant ärkan, öösiti iga 30 minuti tagant ärkan või tissistreiki teen, ma parem ei räägi. Pigem lisan siia ühe pildi ilusast hetkest kui ma magan, sest ma tean, et magades on beebid kõige armsamad.

D9BCCA2C-1555-4D7B-8B8A-5446F97185B9

Reisil käisime ka, Santorini saarel. Seal käisime palju väljas söömas, ka mina sõin väljas – rannas, restoranis, autos, hotellis, iidsete varemete vahel. 10 päeva jooksul käisin nii minigolfi mängimas, põgenemistoas, sõitsin eesliga, ujusin basseinis, käisin mitmel matkal kui ka olin lihtsalt oma vanematele rõõmsameelne reisikaaslane. Ilmselgelt pole reisi õhustik päris õige koht päevakava harjutamiseks, aga oma vanemate sõnul olin väga tubli.

Selle kuu sünnipäeva tähistasime vanaema juures. Kook oli mul kohupiima- kondenspiima-toorjuustuga ning martsipani kattega. Koogile pildi ehk siis väikese ussikese joonistas mu kõige rohkem tädimõõtu olev tädi. Teised kaks tädi on mul pigem tulevasteks mängukaaslasteks. Väike ussike sümboliseerivat mind, kuna olen nii aktiivne siputaja ja ka vanaemad on öelnud mind sülle võttes, et olen hästi liikuv.

Siputaja olen seepärast, et teen vaikselt vahet neil, keda näen igapäev ja keda nii tihti ei näe. Oma emme süles võin olla väga pikalt rahulikult. Emme muudkui kallistab ja musitab mind ning kutsub mind oma nunnuks. See täitsa meeldib mulle. Mulle ei meeldi vuntsidega mehed! Nad on nii hirmsad, et hakkan neid nähes nutma. Võõraste seltskonnas olen pigem tagasihoidlik ja jutustama ei kipu. Erinevalt mu emast…