Beebi päevakava ja unekool (uneteemad vol 3)

Ligi 4-kuud on meie pisipoiss olnud meiega ning selle aja jooksul olen saanud päris palju beebide une kohta targemaks. Mul on kahju, et ma varem neid asju ei teadnud, sest see oleks meie elu palju lihtsamaks teinud. Kõik, kes vähegi meid teavad, siis on kursis sellega, kui kehvasti on meil olnud ööunedega ning sellest tingitud MINU ülima tuuma uneväsimusega. Postituse alguses kirjutan teekonnast päevakavani ning seejärel räägin juba põhjalikumalt Babywisest inspireeritud päevakava kohta.

Ka lähedaste ja võõraste soovitused pole olnud väga abistavad.

Näide 1: “Aga minu beebi magas juba esimest elupäevast 4h, 6h või 12h kaupa.” Tore, good for you.

Näide 2: “Aga mine beebiga õue jalutama,” Ma olen väsinud, ma ei jaksa iga päev kümneid kilomeetreid jalutada! Pluss ma tean ka, kuhu see välja viib. See viib sinna, et beebi magab AINULT siis, kui vanker liigub ja soovitavalt mööda aukliku teed.

Näide 3: “Kannata ära. Beebiiga on ju nii lühike. See on normaalne.” See on mu isiklik lemmik. Ei see ei ole normaalne.

Milles see 2. esimese elukuu raskus minu silmis siis peitus?

Esimesed 2 elukuud kulgesime täielikult beebi rütmis. Kiindumussuhte tekkeks oli/on tähtis beebi vajadusi õhust haista ning mitte lasta tal nutta. Seejuures pakkudes beebile süüa ükskõik, millal ta seda soovib ehk siis nii öelda nõudluse põhiselt. Beebi ärkas, andsin süüa, aitasin teda krooksude tegemisega ning vahetasin mähku, vajadusel kordasime seda söök-krooks-uus mähku ja riietus ringi ning beebi jäi imetades magama. Selline tsükkel kestis umbes 1,5-2h. Kogu tema ärkveloleku aeg kuluski söömisele. Vahepeal õnnestus teda paariks minutiks panna kõhuli, talle nägusid teha või juttu rääkida, ent peagi hakkas ta häält tegema, nõudis tissi ja peagi jäigi tissi otsas jälle magama. Jah, ma ootasin pärast söötmist krooksude tulekut, sest muidu pikali pannes võis kindel olla, et lähima 10 minuti jooksul oksendab ta end täis. Mees tegi KÕIK kodused toimingud, hoolitses, et ma midagi sööksin ning erinevalt mõnest teisest emast sain kiirelt ka dušsi all käidud. Beebi nutu peale ei pidanud ma seebisena kunagi dušši alt välja hüppama. Samas tundsin, et beebi vajab mind 24h, sest kunagi ei tea, millal tal on kõht tühi või tahab juua ja seega on vaja just mind. Ja ma tõesti sain ja saan kõik need 24h tundi olla koos oma nunnudusega, sest vaatamata unepuudusele ei tundu veel niipea ahvivaimustus oma titast lõppevat.

Panin algusest peale kõik beebi uned ja söömised kirja, et joonistuks välja mingisugune rütm, sest ühel hetkel on päris hea tunne oma aega kuidagi planeerida, nt arsti visiiti, võimlemistundi või külla minekut. Kahjuks seda nende 2. kuu jooksul ei juhtunudki! Isegi kui mingisugune rütm hakkas tekkima, siis beebi õhtused ja/või öised kõhugaasid rikkusid kogu seaduspära. Kui oli vaja kuskile aja peale minna, siis oli see minu jaoks meeletu stress, sest kunagi ei teadnud, mis kell beebi ärkab, sööb ning mis kell me saame hakata kodust liikuma.

Raske oli öösel toimuva tõttu. Nimelt oli tavaline, et beebi ärkas iga 1-2h tagant, et teha söök-kaka-mähkuvahetus-krooksu 1,5-2h kestev ring, ent kui tema sai juba mähkuvahetuse ajal magama jääda, siis mina sain magama alles siis, kui olin tal krooksu ära teinud ja vaikselt voodisse pannud. Jah, ta oli silmad kinni vahemikus 00-10.00, ent ta ikkagi vigises ja nõudis süüa, küll puuksutas ja mina pidin silmad lahti tegutsema! Ma ei jaksanud enne kella kolme-nelja lõuna ajal beebiga magamistoast väljuda, sest olin lihtsalt NII väsinud ja üritasin meeleheitlikult beebiga unesid kaasa magada, et vähegi energiat saada. Näiteks vahemikus 00-12.00 sain enamasti kokku magada ca 4-6h (ilmselgelt mitte järjestikku tunnid). Hakkasin väsimusest muudkui haigeks jääma.

Seda kuni selle hetkeni, kui hakkasin beebit ca 6 elunädala ajal öösiti külili imetama, ent see lõppes sellega, et kuna tiss oli kogu aeg ta nina all, siis hakkas ta topelt sageli sööma, pluss sageli ärkasime me piimaloigus, sest olin imetades magama jäänud, temal tiss suust välja kukkunud ja kõik kohad olid piima täis. Või siis oli ta pea kaudu mingil põhjusel nii palju higistanud, et kogu ta peaalune lina oli läbimärg. Koosmagamise riskide kohta hea artikkel on leitav siit. Positiivne oli muidugi see, et tänu sellele ei söönud ta enam öösiti nii korralikult, kakat ka ei tulnud nii palju (ehk siis vähem mähkme vahetusi) ning seeläbi ärkasin hommikuti üles täiesti enam-vähem tundega, vaid selline kerge auto alla jäänud tunne.

Ma ei suutnud uskuda, et see on normaalne, et 1) beebi on KOGU aeg näljane, sest juurde võttis ta mühinal ning et 2) ta magab öösel nii vähe (enamasti 1-2h kaupa). Samas andes võimaluse beebil ise päevakava teha eelistas ta segamatult terve päeva maha magada. Kõige hirmsam oli minu jaoks see, et pole võimalik öelda mingit tähtaega, et vot kolme kuu pärast saad magada 3h järjest! Et näed, siis beebi hakkab kauem magama, sest mõnel jätkub selline “trall” kuid kui mitte aastaid. Unehäired pidavat vanusega vaid süvenema, ent ma ei olnud valmis veel tihedamini öösel ärkama: 4-8x oli juba minu jaoks piisav. Kui ka päevased uned lühenema hakkasid, oli vaja midagi ette võtta.

Ühesõnaga otsisin ma teistsuguseid lahendusi “oma uneprobleemile”, sest ilmselgelt on see vaid MINU mure, beebi magas ju hästi. Tema magas ilusti 14-17h ööpäevas, mis on igati hea tulemus. Lugesin raamatuid “Nututa uni”, “Päästke meie lapse uni” ja sukeldusin internetiavarustes olevatesse unega seotud artiklitesse. Leidsin vaid infot, et beebi uni ongi ebaregulaarne, hea kui ta aru saab, millal on öö ja millal päev, unekooli ei tehta enne 6-ndat elukuud ja õhtuti võib teha kindlat unerituaali.

Uurisin, et miks osad beebid magavad öösiti nii hästi? Millega nad teistest eristuvad? Kuulates lähedaste lugusid märkasin, et sageli magavad hästi just need beebid, kellel on juba kodus õde või vend; või need, kes toituvad kunstpiimast, või kui tegu on mitmikutega. Jõudsin järeldusele, et vastus peitub kindlas päevakavas. Ilmselgelt kui kasvamas on mitmikud, siis tuleb teha kindlad söögikorrad, et kuidagigi ise ellu jääda. Samuti tuleb kunstpiima korral anda süüa vaid teatud tundide tagant, et last üle ei söödaks. Ja kui juba üks või mitu last on kodus ees kasvamas, siis enamasti on paremaks elu majandamiseks vajalik mingisugune rutiinsus, nt kes käib lasteaias, kes koolis samadel kellaaegadel. Ja tuleb välja, et beebid ARMASTAVAD rutiini.

PÄEVAKAVA

Ma poleks eales uskunud, et päevakava ja rutiin on beebile (ja ka meile) nii tähtis. Oleks ma vaid varem teadnud! Iga päev kirun ennast, et kohe beebi esimesest elupäevast sellega algust ei teinud vähemalt mingisuguselgi kujul. Nii, et kõik esmarasedad, kõrvad kikki!

Lõpuks leidsin Babywise-nimelise päevakava süsteemi, mis ütles, et on võimalik teatud ajaga panna laps öö läbi ise magama. Väidetavalt isegi beebi kahe kuuseks saades, mis tundub tõeline ulmestsenaarium, sest mina oleksin ülimalt rahul, kui saaksin 4. elukuuse kõrvalt järjest magada ka 3h. Mõnikord harva on seda ka juhtunud ja vot siis on hommikul selline energiapauk sees, et mine või Ironmanile. Lugesin lehekülgi: babywisebabywisemom, practicallyperfectbaby ning tellisin Babywise I ja II raamatud. Põhimõtteliselt on tegu vanema poolt juhitud päevakavaga, mille puhul vanem paneb paika beebile eakohased söömis- ja uneajad (raamatus kui ka internetis on palju näidis päevakavasid) ning modifitseerib neid vajadusel lapse järgi, nt kui lapsel on kasvuspurt, siis vaja tihedamalt toita jne. Eesmärgiks on anda beebile päeva jooksul kogu ööpäeva kaloraaž, et beebi ei peaks öösel tegelema söömisega. Põhiline on järgida feed-awake-sleep tsüklit ehk siis päeval pärast imetamist järgneks ärkveloleku aeg ning alles seejärel uni. See peaks ära hoidma selle, et beebi seostab und alati imetamisega ja ka krooksud tulevad ärkvel olles paremini välja.

Päevakava valik. Viimased kaks kuud olemegi proovinud päevakava juurutada. Kõige efektiivsem oleks alustada kohe, kui beebi on sündinud. Näidis päevakavad on Babywise meetodil koostatud elunädalate kaupa. Kuna meie alustasime päevakava järgimisega alles 9. elunädalal, siis meie beebi oleks pidanud magama selleks hetkeks juba 8h öösel jutti (aga tegelikkuses ärkas iga 1-2h tagant), mistõttu võtsin aluseks päevakava, mis tundus meile realistlik ehk siis söök iga 3h tagant (päevakava, mis on mõeldud 3-6 elunädalaks).

Kõige esimeseks ülesandeks oli määrata kindlad kellajad, kui beebi sööb ja magama läheb. Eriti tähtis oli hommikul päeva alustamise ja ööunne mineku kellaaeg. Sellega kaasnes esimene raske valik: kas rohkem und endale või rohkem kahekesi aega mulle ja mehele ehk siis kas panna laps hiljem või varem õhtul magama. Siiani oli ta läinud meiega koos keskööl. Ei saa ju eeldada, et laps läheb õhtul kell 20.00 magama ja ärkab järgmine päev kell 10.00 ehk siis magab 14h järjest. Otsustasin viimase kasuks ehk siis varem laps magama, mis annab meile mehega ka kahekesi olemise aja või võimaluse sõbrad külla kutsuda, ent see annab mulle vähem und, sest laps ka ärkab hommikul varem.

Viga nr 1. Ööunne imetades. Esialgu otsustasin, et on igavesti hea plaan, kui panen beebi magama ööunne imetades. Selgus aga, et see on halb mõte, sest nii mõnelgi korral võttis magama panek tunde aega, mis omakorda lõi kogu päevakava järgimise täiesti sassi. Küll jälle tuli kaka ja siis mähkuvahetus ja siis veel oksendas vahepeal ja siis uued riided ja oligi ööunne jäämise kellaaeg juba möödas. Ööune kellaaeg on aeg, kui beebi peaks JUBA magama. Seetõttu unenõustaja soovitusel muutsime beebi ööune eelset unerituaali hakates viimast ärkveloleku sööki beebile andma juba enne vanni minekut. Pärast seda muudatust jääb beebi vähemalt kuus korda nädalas magama õhtul 15 minutilises vahemikus.

FDFE2B17-E20C-435A-9A13-1BD80B661DB6

Uurisin välja, kui kaua beebid enamasti magavad kogu päeva lõikes kui ka selle, kui pikk võiks olla ööuni ja päevased lõunauned. Ei saa ju eeldada, et kui beebi magab lõunaunesid 8h, siis magab ta ka öösel veel 12h, mis teeks kokku 20h – ega ta kass ei ole! Lisaks sellele on oluline teada ka beebide ärkveloleku kestvuseid, sest beebid ei jaksa kaua üleval olla ning on vaja jälgida, et nad täpselt õigel hetkel “uneaknast” sisse lükata. Kui beebi väsib üle, siis ta hakkab nutma ja nuttes produtseerib keha stressihormoone ja seeläbi isegi kui beebi jääb magama on ta une kvaliteet kehv ja ta magab kokkuvõttes lühidalt.  Ühesõnaga uni on tähtis.

  • 2-kuune peaks magama keskmiselt 14-17h ööpäevas, millest ööuni on ca 9h ning seega jääb lõunaunedeks ca 5-7h. Ärkvel jaksab keskmine 2-kuune olla 50-80 minutit. Kauem üleval olles tekib enamasti juba üleväsimus. Kui beebi on rahumeeli kauem üleval, siis võiks juba lasta kontrollida erinevate vitamiinide, nt B12 seisu.
  • 3- ja 4-kuune peaks magama keskmiselt 14-16h ööpäevas, millest ööuni on ca 10h ja lõunauned 4-6h. Ärkvel jaksab keskmiselt olla 60-90 minutit.
  • 5-kuune beebi peaks magama keskmiselt 14-15h ööpäevas, millest ööuni on ca 11h ja lõunauned 3-4h. Ärkveloleku aeg on sellest vanusest juba suuremate indiviidide vaheliste erinevustega, enamasti 75-120 minutit.

Viga nr 2. Liiga palju päevaund. Olime varasemalt lasknud beebil päeval liiga kaua magada, mistõttu ei jätkunud tal ööseks und ja seetõttu oligi ta öösel valmis pikalt sööma. Pärast päevakava ellu viimist on ta öösel söömiseks ärgates üleval max 10 minutit. Enamasti ei järgne sellisele öisele snäkile ka mähkuvahetust. Minu jaoks on VÄGA SUUR vahe, kas ma olen näiteks öösel kell 2 üleval 10 minutit või 1,5h! Pikk tee on veel minna, ent aina enam näen, et need öised söömised on muutunud tänu päeval kaloraaži kätte saamisele aina vähem tähtsaks.

Viga nr 3. Tiss iga mure korral. Hakates hoidma pikemaid toidukordade vahesid hakkasin palju paremini eristama, millal on beebi näljane ja millal on ta lihtsalt väsinud. Seda enam, et väsinud beebi ei jaksa ka korralikult süüa. Sageli on 5 minutilise täpsusega võimalik näha, et laps hakkab väsima ja ta peab panema juba magama. Siis jääb ta magama max 5 minuti jooksul. Samuti on see kergendanud meie väljaskäimisi, sest kui lapsel on korralikult kõht täis söödetud, siis ma tean, et isegi kui ta pärast sööki 1-2h pärast nutab, siis on see mingil muul põhjusel kui tühi kõht.

Päevakava rakendades tekkis mul mitmed küsimusi, aga tegelikult on väga põhjalikud vastused Babywise raamatus välja toodud.

  1. Mis siis teha, kui beebi ärkab unest varem ja on näljane? Kas ma siis ei anna talle süüa? Ülimalt tähtis on igal toidukorral teha “täis” söötmine ehk siis kindlasti mõlemast rinnast süüa pakkuda, et beebi saaks korralikult kõhu täis. Kui korralikult on kõht täis söödud, siis nälg ei ole põhjus, miks beebi tahab näiteks 1h pärast uuesti rinnale. Loomulikult tuleb jälgida, et vastsündinu pissiks ja kakaks ikka päevas vajaliku hulga ja selleks on Babywise raamatus eraldi peatükk, kuidas ikka imetamine käppa saada ja jälgida, et vastsündinu kasvaks. Iseenesest, kui toiduni on vähem kui 20 minutit, siis võib süüa anda. Võib ju olla, et osa päeva jooksul sööb ta iga 3h tagant, aga näiteks hommikuti tahab süüa iga 2,5h tagant. Iseenesest, kui haiglas olevad vastsündinud saavad selliste toiduaegadega hakkama, ei ole põhjust, miks 2- või 3-kuune ei saaks hakkama.
  2. Mida teha siis, kui laps tahaks lõunaunesid kauem magada? Äratada üles, et päevakava rütm saaks selgeks. Vajadusel päevakava korrigeerida enda beebile sobivamaks, sest beebi kasvab ja unevajadus ja ärkveoleku ajad muutuvad, seetõttu ongi Babywise päevakava beebi elunädalate kaupa üles ehitatud, aga annab palju ruumi variatsioonideks.
  3. Mida teha siis, kui laps magab väga lühidalt, nt 30 minutit? Minimaalne lõunaune kestvus peaks olema beebidel esimesel elukuud vähemalt 45 minutit ehk siis ärgates tuleks teha kõik endast olenev, et ta edasi magaks (vajadusel kussutades, lasta enda peal magada, kandelinas vms).

Viga nr 4. Beebi tahab kogu aeg süüa. Sain aru, et tegelikult ta ei taha kogu aeg süüa. Olles näinud, et meie beebi võib magada ka 4h järjest ilma toiduta, siis järelikult saab ta 3h ka päeval ilma toiduta hakkama, kui korralikult kõht täis sööta. Avastasin, et mu beebi tahab rinnale hoopis lohutuseks – tal kõht valutas – toidutalumatusest kirjutasin siin ja plaanin ka edaspidi kirjutada. 

Kuidas siis panna beebit magama?

Iga kord, kui beebi ärkab, peab olema täpselt sama situatsioon, kui oli siis, kui teda magama pandi. Ehk siis pole head sellised uneassotsiatsioonid, milles lapsevanem peab aktiivselt osalema – imetamine, kussutamine, vankriga loksutamine, autoga sõitmine jne. Paremad on näiteks valge müra (nt Myhummy), beebi tihedalt mähkimine (swaddling), pimedus, vaikus, kindel uneaeg ehk siis sisemine vajadus uinuda.

Alates 2.elukuust hakkas meie beebi aina enam jääma pärast imetamist ärkvele. See oli veider ja tekkis olukord, kus beebi oli juba 6h üleval olnud, aga ise ta kuidagi ära ei kustunud. Oli väsinud, aga ise magama jääda ei oska. Oligi aeg hakata teda magama panema, aga kuidas? Otsustasin, et käruga jalutades ma teda magama panna ei kavatse, sest 1) liikumise pealt pole lapse uni nii sügav, 2) ma lihtsalt ei jaksanud tundide viisi õues jalutada, 3) olin näinud oma õe pealt, et lõpuks ei oskagi laps teistmoodi, kui käruga mööda auke sõites, magama jääda.

Kõige suurem dilemma oli mul sellega, et kui laps ei jää magama imetades, siis kuidas ta siis magama peaks jääma? Kas ma peaksin tal nutma laskma?! Aga ta on alles nii väike?! Kussutama?! Aga siis jäängi ma teda ju 5x päevas magama kussutama?! Kas lutt on väga halb? Kahjuks või õnneks ei ütle Babywise päevakava selle kohta midagi.

Koos unenõustajaga võtsin raske südamega vastu otsuse, et esialgu jääb beebi meil magama ikkagi lutiga. Kui beebilt imetades magama jäämine ära võtta, siis hakkab ta nutma ja olemegi jõudnud erinevate unekooli lahendusteni. Esineb kaks peamist suunda: 1) Attachment parenting ehk põhimõte, et beebil ei tohi lasta nutta, kuhu kuuluvad niiöelda pehme unekooli meetodid (käpapuudutus meetod ja tooliga vaikselt voodist eemaldumine) ja 2) cry-it-out, kus beebil lastakse nutta, et ta õpiks niiöelda ise magama jääma (kas vahepeal kontrollimas käimisega või külmalt nutta laskmine).  Täiesti nututa ei ole tegelikult kumbki meetod. Unekooli ei tehta beebidel enne 4-ndat elukuud, sest.. selle kohta käiv info on vastuoluline. See, et olen pehmo ja ei talu oma beebi nuttu, sain selgeks kohe, kui beebi sündis. Hellitan lootusi, et äkki ei peagi me “päris” unekooli tegema.. Ühesõnaga jäi meile abimeheks lutt ja eesmärk panna beebi oma magamiskohta alati ärkvel olles (tema eale sobiva ärkveloleku akna lõpufaasis enne kui üle väsib), et tal oleks võimalus harjutada unne jäämist.

Minu eesmärgiks on olnud hoida elu beebi rütmis ehk siis kui me ärkame, siis on kohe söök, seejärel ärkvelolek beebi eale sobivalt (hommikuti pigem kõige lühem võimalik ärkveloleku aeg ja enne ööund pigem maksimaalne ärkveloleku aeg) ja iseseisev uni. Kaisutame me kogu päeva. Öösel magab igaüks eraldi.

  • Ärkamine on kella 7.00 ajal. Järgneb söök, mähku ja ööriiete vahetus. Järgneb ca 45 minutit kestev ärkvelolek, sh beebiga jutustamine jne.
  • I uinak toimub beebi voodis. Panen ta oma “pessa”, valge müra ehk siis meil MyHummy kaisukas mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama.
  • Järgmine ärkamine on kella 10 ajal. Järgneb söök, mähku vahetus, pikem ärkvelolek (ca 60-90 minutit) hommikuvõimlemise ning mängimisega.
  • II uinak toimub õues seisvas vankris. Panen talle soojad riided selga, MyHummy müramasin mängima, lutt suhu ja siis ta nohistab end paari minutiga magama.
  • Järgmine ärkamine on kella 13.00 ajal. Uuesti söök, mähku vahetus, pikem ärkveolek.
  • III uinak toimub kas õues seisvas vankris või kui kuskile minek, siis kandekotis/kandelinas.
  • Järgmine ärkamine ja söök on kella 16.00 ajal. Järgneb ärkvelolek.
  • IV uinak on enamasti jälle oma voodis. Ikka MyHummy mängima, lutt suhu ja oma voodisse nohistama. Selle uinaku pikkus on enamasti kõige lühem – ca 45-60 minutit ning alati jälgin, et see oleks sellisel ajal, et ta ärkaks üles vähemalt 60-90 minutit enne oma ööund. See peaks olema uni, mis esimesena järgnevate kuude jooksul “ära kaob”.
  • Kindel ärkamine kell 19.00, söök ja hakkab magama sättimine. Elutoas kallistamised, musitamised, issiga vann ja oma voodisse tudule.
  • Ööuni kell 20.00. Öösel ilmselgelt äratamisi ei ole ning kui beebi sööb, siis jääb ta magama imetades. Beebi saab süüa kolm korda, UMBES kell 22.00, 1.00, 4.00. Kui ta ärkab vahepeal või on veel söögikorrani palju aega, siis läheb käiku pigem lutt. Kui lutt ei sobi ja ma tõesti kuulen, et ta 10 minutit muudkui rahutult lutsutab, siis ju on ikka kõht tühi ja beebi saab süüa. Vaadates kaalukasvu, siis näljas ta meil pole. 😀

Kindel päevakava on VÄGA palju meie elu beebiga aidanud. Väidetavalt magavad kindlal režiimil olevad beebid ja lapsed ööpäevas 1h kauem kui päevakavata lapsed. Lapse uni on aju arenguks ülitähtis ja ka endal on päris hea hommikul olla, kui saab öösel rohkem magada. Lisaks on kindel režiim andnud ka palju rohkem vabadust. Vähemalt mulle endale tundub nii. Kui olen beebi korralikult (mõlemast rinnast) täis söötnud, siis saan rahus anda beebi vanavanemate või mehe kätte. Isegi kui beebi hakkab nutma, siis tean, et mind pole ta eluks järgmised 1,5-2,5h tegelikult vaja, ta saab hakkama ka kellegi teise süles. Iseasi kas ma seda “vabadust” kasutan, sest ta on meil ikka imenunnu, aga hea, et see võimalus on olemas. Uhh.. see sai küll üks megapikk postitus.

Kel lapsi ei ole, siis tundkem rõõmu unest ning kel on lapsed, siis .. tehke nii, et kõik oleksid rõõmsad.

9FB3C8B2-5379-4797-9045-B3EC4535DB70

Advertisements

Beebielu on raske (gaasid ja uneteemad vol 2)

Viimased 2 nädalat on olnud PÄRIS hullud, nagu põrguhullud. Põhimõtteliselt päev pärast 3-kuuseks saamist otsustas meie väikemees, et on aeg alustada tissistreigiga.

Meie tissisõltlane otsustas, et talle enam süüa ei meeldi, vähemalt mitte päevasel ajal. Keset und või vahetult pärast ärkamist pooluimasena oli ta nõus sööma, aga muidu ärkvelolles peksis tissi ja sikutas nibu nagu kuri krokodill. Imes täpselt niipalju kuni rinnast hakkas piima tilkuma või lausa talle näkku pritsima ja siis oli pahane ning nuttis. Muudkui rahmeldas tissist eemale endal nägu punane. Lisaks oli ta rahumeeli 4h ilma toiduta!! 4h?! See oli enneolematu, sest varasemalt sõi ta päeval max iga 2h järel. Olin täiesti segaduses. Ühest küljest pahane, et ta laseb piimal niisama ära voolata, mina ju ei tea, kui palju seda seal üldse on, ning teisest küljest mures, et mis last küll vaevab. Lisaks sellele, kui ta üldse sõi, siis sõi ta max 10 minutit kahe rinna peale kokku varasema 20 minuti asemel. Lasin tal siis olla, küll ta lõpuks sööma hakkab. Ja hakkaski, aga öösiti!! Õnneks on meil kodus beebikaal, sest nii sain asjal silma peal hoida. Vaadates WHO beebide kasvukõveraid oleks igati normaalne, kui ta võtaks selle kuuga juurde 500g (alguses võtavad beebid rohkem juurde, aga siis kasv aeglustub), mistõttu olin väga üllatunud, et tissistreigiga oli ta juurde võtnud ca 200g nädalas. Lugesin, et see peaks iseenesest mööduma ning vanavanaema “hea” soovituse hakata andma kunsttoitu jätsin kasutamata. Helistasin ka ITK imetamisnõustajale, kes selgitas, et tissistreigi pärast tasub muret tunda siis, kui laps kuu aja jooksul kaalus kaotama hakkab. Ja piima vähenemise pärast ei tasu ka muretseda, sest see ei kao kuskile ja rinnast piima streigi ajal välja pumpama ka ei pea. Liitusin enda rahustuseks ka facebookis oleva “Imetamine. Küsimused. Vastused.” grupiga. Nimelt olevat tissistreik selles vanuses täiesti päevakorral olev asi, mis mingi aja jooksul möödub. Tore. #üldseeimuretsenud

DB8C474B-AB86-4ED4-AC32-C074768234ED

Tissistreik pani mind kahtlustama, et ÄKKI on lapsel hoopis halb JUUA või on söömine tema jaoks kuidagi halva emotsiooniga seotud? Põhjuseid on muidugi VÄGA palju, miks võib tissisreik olla – siin link. Täiesti juhuslikult lugesin (ma ainult loengi beebide une kohta 24h), et öösel sageli ärkavatel lastel võib põhjuseks olla toidu tagasiheide ehk gastroösofageaalrefluks ja lisaks unest äratavale kõrvetustundele võib see põhjustada ka söömisprobleeme. Üldjuhul on beebidel refluks täiesti tavaline asi, millest beebid välja kasvavad, ent 40%-st beebidest 5%-l esineb refluks rohkem kui 6x ööpäevas ja põhjustab vaevusi. Näiteks ebamugavus-ja kõrvetustunne, kui toit liigub koos happelise maohappega üles suhu (osa refluksiga beebidest neelab selle massi alla nn “vaikne” refluks ning teised beebid oksendavad), söömise ajal või pärast sööki nutmine ning oma selja vibusse lükkamine (väga sarnane koolikuvaludele!), 2h pärast söömist oksendamine, toiduga pirtsutamine või toidust keeldumine, ent lutiga lepib, kehv kaalutõus, kuiv suu, luksumine. Nähes oma lapsel osasid neid refluksi sümptome, otsustasin teha kõik, et lapsel ei oleks halb olla.

Nagu olen aru saanud, siis refluksi raviks on aeg, sest ca 1.aastaseks saades on enamik lapsi refluksist välja kasvanud. Kui just beebi ei oksenda/kaka verd või tõesti ei võta söömisstreigi tõttu kaalus alla, siis ravimeid üldjuhul refluksiga beebidele ei määrata. Seda ka seepärast, et paljudel beebi refluksi juhtudel ravimid lastearstide sõnul ei aita. Ma ei imesta, kui sageli jääb see seisund üldse märkamata. Ema lihtsalt mõtleb, et näe, mu laps ei söö, pahandab tissil, sest ju mul piima vähe ja hakkab andma lisatoitu. Lisaks sellele on need sümptomid nii tavapärased, et kui perearst isegi küsib, kuidas beebil läheb, siis ei oskaks küll kuidagi erilisena välja tuua, et näe, mu laps luksub, tal kõht valutab või magab halvasti. Igal pool ju leidub keegi, kes ütleb, et see on normaalne. Lapsed nutavadki ja tegelikult laps ju kasvabki sellest tõenäoliselt välja. Lihtsalt lapse emal on võimalus lohutada oma lapse ebamugavustunnet iga öö iga 2h tagant ärgates kuni lapse 1.aastaseks saamiseni. Ilus.

74DF8895-07A2-4F6E-8C24-F5C20B6E0C69

See, et beebi pea olgu söötmisel natuke jalgadest kõrgemal ning et pärast sööki peaks last hoidma 20-30 minutit püstises asendis, olin juba katse eksituse meetodil emana ise teada saanud. Siiski lugedes eri uuringuid sain teada, et vaevusi tekitava refluksiga beebidest ca 50%-l on kas allergilised lehmapiimavalgule  (siin 2014.a Euroopa Lastearstide ajakirjas avaldatud kokkuvõte) või ei talu piimasuhkrut laktoosi. Esimene on beebidel nr 1 kõige sagedamini esinev allergia ning teine on eurooplastel üliharva esinev, pigem aasialastel, ent võib esineda ka paariks nädalaks pärast kõhuviiruse läbipõdemist. Piimaallergia korral võivad lisaks veel olla ka ekseemid, kõhulahtisus või kinnisus (rinnapiima andes ongi kaka ju kogu aeg vedel?) ning REFLUKS. On leitud, et koolikuvaludel on samuti seos piimavalgu allergiaga (siin põhjalikum artikkel, sektsioon nr 6). Eriti sellisel juhul, kui toidu tagasiheide toimub rohkem kui 30minutit pärast sööki tuleks kahtlustada pigem allergiast tingitud refluksi. Lisaks esineb toiduallergia korral ka öiseid higistamisi – jaaa, beebi ärkas viimasel ajal hommikuti ja pea all olev lina oli läbimärg ning ka süües kattus beebipea higiga!! Reaktsioon piimavalgule võivad olla kas allergiline (IgE vahendatud) ehk siis pigem naha ekseemid, allergiline nohu ja/või astma või siis mitte-allergiline (mitte IgE vahendatud, rakkude vahendatud) ehk toidutalumatus ehk siis pigem seedesüsteemi kõiksugu häirete nähud (kõiksugu kõhuvalud, gaasid jne). Ka muna allergia on beebide üks sagedasemaid.

Fakt on aga see, et piimaallergia/-talumatuse kindlaks tegemiseks peab rinnapiima andev ema loobuma kõigepealt piimatoodetest ja pidama seejuures toitumispäevikut (veel üks artikkel). 1-2 nädalaga peaksid osad sümptomid kaduma ning 2-4 nädalaga peaksid kaduma ka seedesüsteemi vaevused. Ehk siis pigem tuleks 4 nädalat elada ilma igasuguse juustu, piima, kohukeste, koorekastme, jäätise ja šokolaadita. Okei, elu ilma šokolaadi ja jäätiseta, aga ilma juustuta?! Kunsttoitu andes on vajalik anda spetsiaalset hüpoallergilist segu. Lootuses, et beebi magaks paremini olen viimane nädal olnud piimavabal dieedil. Tundub, et beebil on gaase vähem kui varem, sest varem ta hommikul ärgates puuksutas ikka väga palju, aga nüüd hommikul võimeldes ei tulegi enam puukse. Loodetavasti see parandab meie väikemehe ja minu und. Elame, näeme. Kui sümptomid leevenduvad, siis tuleb pöörduda allergoloogi poole ning kui ei leevendu, siis võin jälle piimatooteid süüa, ent hetkel tundub, et pigem ikka on tegu piimavalgu talumatusega.

Lisaks söögistreigile otsustas meie väikemees teha ka võimsa unestreigi. Tõenäoliselt tegi ta kõigepealt 3-kuu kasvuspurdi ning seejärel jätkus kohe Wonder Weeksi 3-arenguhüppe (11,5-12,5 elunädal korrigeeritud vanust) või oli see vastupidi, aga see oli kohutav! Ma ei suuda uskuda, et olen elus. Et nii vähese unega inimene ellu jääb. Ma reaalselt magasin viimased nädalad ööpäeva jooksul max 5h ning seda loomulikult 45 minuti -1h kaupa täiesti suvalistel aegadel. Okei, üks öö, aga kui sedasi on nädal-kaks järjest, siis see murrab ka tugevamad. Beebi ärkas pahuralt öösel täpselt iga 1h tagant ning päeval iga 45 minuti tagant. Tema ärkamiste järgi sai kella õigeks panna, sest nii täpselt olid need unetsüklid mõõdetavad! Ja ei tasu unustada ka samal ajal olnud tissistreiki! Ühel hetkel ei suutnud ma enam magama jääda, sest see on täiesti ahastust tekitav, kui tead, et pead NII KUI NII ärkama 30-40 minuti pärast uuesti üles. Nagu, mis mõttega ma lähen magama, et ärgates tunda ennast veel kehvemini?! Ja samas, kuigi endal on enesetunne kohutav, siis samas on beebist nii kahju, sest ta ju ka unine ja hädas, ning otsib tissist lohutust. Selline tuumamagamatus on kõige raskem asi, mida olen pidanud üle elama.  Ja kui on väsimus, siis loomulikult läheb käsi ikka šokolaadi või mõne muu võimsa energiaallika suunas, aga mitte minul, sest meil siin on piimavaba dieet ju käsil!! Ja tuleb välja, et piimavalku on isegi viinerites!! Sain ja saan raskel hetkel näiteks viinamarja või liha süüa. Kogu ärkveloleku aja muudkui lugesin beebide une kohta otsides vastuseid, et kas tõesti pole võimalik siis mitte midagi teha. Kas tõesti ta jääbki iga 45-60 minuti tagant ärkama?! Aga, kui oled NII väsinud ja aega on nii vähe, siis on raske olukorda analüüsida. Lõpuks otsustasin pöörduda beebide unenõustaja poole, et see uneasi meil ikkagi jonksu saada, aga see nii suur teema, et sellest kirjutan teinekord.

Kahjuks või õnneks on seda surmavat aega, kus ma ei saa üldse magada ja beebi on 24h minu küljes, olnud viimase kolme kuu jooksul iga kuu AINULT ca 1 nädal ning ikka nende Wonder Weekside ajal. Kuigi pean tõdema, et need hüpped on läinud üleelatavamaks, sest nüüd on beebi nõus ka ise mingi aeg mängumatil olema ja ringi uudistama. Veider on see, et kui imenädal on läbi ja mina imekombel elus, siis järgmisel päeval beebi ärkab nagu uue beebina, kes järsku oskab uusi asja teha. Ja kuigi ma tean, milllal umbkaudu imenädal peaks tulema ehk siis on oodata öiseid ärkamisi ja minu võimalust mitte magada, siis ikkagi on see iga kord nii jalustrabavalt õudne aeg, et selles olles ei ole võimalik mõelda, et ahh.. küll see üle läheb.

Peab ütlema, et erinevalt minust on väikepoiss ikka üks ütlemata rõõmsameelne ja naerusuine sell isegi kui raske öö seljataga või keeruline arenguhüpe teoksil. Nii mõnus on oma väikest kallistada, varsti ta on juba suur ja ei taha enam kallistusi, aga nii kaua kui ta on pisike, siis naudin neid hetki, kus ta tahabki lihtsalt oma emme süles istuda või kaisus olla. Täna hommikul ärgates oli meil kodus nagu vahetatud beebi, sõi ja magas nagu musterlaps ning esimest korda keeras ennast mängumatil korduvalt külili ning ühel hetkel tegi ka suure hooga esimese pööramise kõhult seljale. Loodetavasti on see õudus nüüd selleks korraks möödas. Tagantjärele mõeldes paneb täitsa imestama, et emad on nii vastupidavast materjalist tehtud. Vajadusel ei maga ning söövad vaid tatart. Respect!

Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Päevad 5-8: Santorinil

PÄEV 5: Akrotiri varemed, Red Beach, Emporeio

Kuigi ööunne läheb meie beebi kella 20.00-21.30 vahel ja ärkab ametlikult kell 10.00, siis varasemalt ärkas ta söömiseks üles iga 1,5-2,5h tagant. Viimastel öödel on beebipoiss teinud meil järjestikuse une isiklikke rekordeid ning ka see öö polnud erand. Täna öösel magas ta ilma vahepeal söömiseks ärkamata 4,5h ning seda ilusti oma pesas! Sõi 20 minutit ja magas VEEL järjestikku 2,5h! Järgnesid 1-1,5h uned. See on ju täiesti puhkus, kui nii kaua saab ilma söötmisteta magada!!

Täna oli üks väga tuulise ilmaga päev ning üleöö oli tunne nagu saarele oleks saabunud sügis. Ärkasime kell 10, sõime ning sõitsime Akrotiri varemeid vaatama. 1600a eKr kattus iidne linn vulkaaniplahvatuse tõttu tuhaga (sealseid asukaid pole leitud – nad kas evakueerusid enne plahvatust või varjusid kuskile saarel ning on siiani tuhatolmuga maetud) ning kuna tegu näib olevat igati arenenud tsivilisatsiooniga (kanalisatsioon, mitme korruselised majad, eripärased kunstiteosed), siis arvatakse, et tegu võib-olla Atlantise kadunud tsivilisatsiooniga. Tänu sellele avastusele sai Santorini saar maailmas kuulsaks ja turistid hakkasid saart külastama. Varemetest ootasin rohkemat. Olid varemetes majad ja väga vähese tekstiga ning igavad infotablood.

Seal läheduses oli ka Santorini kuulus punane rand. Sinna oli üle kalju kõva ronimine, ent Stenile ja pisibeebile kiires tempos järgi puhkides, nägime selle ka ära. Oli punane kalju ja punakas-pruunika liivaga rand. Kuna ilm oli tuuline ja ca 19 kraadi, siis ujuma me ei läinud. Ei jätnud mulle väga kustumatut muljet. Meie musta liivaga Perissa rand on palju ilusam.

Seejärel läksime teisel päeval tehtud tuurigiidi soovitusel jalutama Emporeiosse, mis on sarnaselt Pyrgosele (nn Cultural village) Santorini traditsiooniline mäe otsas olev “kindlusega” linn st linnatänavad on nagu labürint, et vastasel oleks seda linna raskem vallutada. See linnake meeldis mulle väga. Pisikesed ja kitsad tänavad. Ilus linnake. Tegin palju pilte, aga kuna kõigil on Sten, siis tema poosepilte ma üles ei pane.

Õhtul olime hotellis, kuna tõusis ülitugev tuul. Sten käis veel meres lainetega võitlemas ning mängisime põgenemistoa lauamängu Escape Room the Game -Dentist. See oli selle firma poolt tehtud mängudest mu lemmik, kuna mõistatused olid hambaravi ja hammaste temaatikaga!! Ohh.. see tõi täitsa tööigatsuse peale!! 😊

PÄEV 6: Fira

Täna oli lisaks ööle ka päeval väga tuuline ja jahe ilm. Kuigi temperatuur näitas, et õues on 22 kraadi, siis panin nii endale kui ka lapsele tugeva tuule tõttu selga kõige soojemad kaasa võetud riided. Lapsekandmise mõttes on selline jahedam ilm muidugi parem, sest külma ilma vastu aitavad riided, ent kuuma ilmaga on raske mitte higistada isegi kui olla õhukeselt riides.

Täna oli meil sõit Santorini pealinna Firasse. Vot.. see oli ikka linn. Autod ja inimesed ja poed ja toidukohad ja muusikud ja üldse kõikjal miskit toimus. Söögikohti on samuti igasugustes hinnaklassides. Turiste oli meeletult. Väiksematel tänavatel olid inimummikud. Ma ei kujuta ette, mis siin veel tipphooajal toimub!!

Siinne riidekaup on väga ilus. Ikka sinistes ja valgetes toonides õhulised kleidid. Kui oleks suvi, siis ostaks. Aga täna oli nii tuuline ilm ja juba mõte õhukesest kleidist pani värisema. Aga oleks ilus.

C6E492E5-B68F-4554-8B91-6F63783A0689

39CD4DAD-8181-4874-8DD8-300FED9D4FB9

Koduteel käisime oma lemmik pagariärist läbi, et taas kord osta minu lemmikut maiust -baklavaad!! Ka Stenile on see hakanud maitsema. Õhtul olime kodused, et anda lapsele aega ka “kotist väljas” ehk siis aega siputada ja suhelda, sest jutustab ta meil juba päris palju!

PÄEV 7: Matk Ancient Therasse

Täna vōtsime ette vōimsa matka Ancient Thera varemetesse, mis on mäo otsas olev iidne linn. Matkarada mäe otsa hakkas meie hotelli lähedalt Perissa rannast. Kuna hommikul oli ilm väga tuuline, siis panin end soojalt riidesse. See oli suur viga! Vaatamata tuulele oli tegelikult ōues 26 kraadi! Matkarada oli lisaks kuumusele ja ebasobivale riietusele minu jaoks ka füüsiliselt tõsine eneseületus, kuna olen raseduse ja sünnitusjärgse kodus olemise ajaga ikka tõsiselt vormist välja läinud! Põhimõtteliselt oli tegu lõputu trepiga. Jõudes lõpuks (pärast 1h ronimist) mäe alt paistnud majakeseni selgus, et seal asuvad Ancient Thera kui muusemi kassad ja sealt matk jätkus. Ancient Therasse jõudes olin üle kere higine, nägu punane, riided kleepunud vastu nahka, süda peksles. Hea oli see, et sain päikest, füüsilise koormuse ning kõige tähtsam – Sten oli (minuga) rahul.

Selle hullu matka juures oli beebi Steni kandekotis ning kogu olemisega väga rahul. Mäe tippu jõudsime täpselt beebipoisi söögi ajaks. Kotist välja võttes selgus, et nii Sten kui ka beebi on kõhuti läbimärjad, ent beebit ei paistnud see häirivat. Sain keset varemeid avalikult imetada (okei, otsisime ikka tuulevaiksema ja puu all oleva koha) ning mähkut vahetada. Korralikuma riiete vahetuse tegime siis, kui jõudsime oma hotelli. Minu jaoks hea märk on see, et päris paljudel juhtudel avalikult imetades inimesed ei saagi aru, et last imetan, sest katan ta tavaliselt õhukese tekikesega. Alles kui lähemale jõuavad ja matsutamist kuulevad, siis taipavad ja lähevad kaugemale.

Kokku kõndisime sellel päeval 10,5km. Täna pidime tegema ka oma hotellist välja registreerumise, sest meid ootas teiselpool saart Imerovigli nimelises külakeses uus hotell. Oleme ka varem reisides nii teinud, et kõigepealt ööbime odavamas hotellis ja siis paar päeva kallimas hotellis. Seekord lihtsalt osutusid mõlemad üpris kalliteks, sest beebiga oli soov privaatbasseiniks ja see pole just kõige odavam lõbu. Täna oli ka meie viimane rendiauto päev. Kokku võtsime auto kolmeks päevaks ja maksis see koos kindlustusega ca 120 eurot (EASY autorent). Auto toodi meile Perissa hotelli ning autole järgi tuldi meie Imerovigli hotelli.

Meie uus hotell on tõeline ulme. No ikka nagu filmis! 3 päeva enne hotelli saabumist sai Sten meilile küsitluse, kus pidi kirja panema meie soovid. Näiteks, et millist patja me soovime (valikus oli mingi 5 erinevat, sulgedega, memory foam jne), millise firma shampoone, millist lõhna tuppa soovime (valisime lavendli), kas soovime magamajäämise soodustamiseks patjadele mõeldud pihusteid (?), kas soovime beebile eriasju, kas soovime transfeeri hotelli jne.

Hotelli saabudes tuli meie auto juurde kohe mitu inimest. Üks võttis kohvrid, teine autovõtmed, et auto ära parkida, kolmas tõi tervitusjoogid ning neljas tutvustas nii lähedal olevaid söögikohti, tegevusi kui ka tegi hotelli tutvustava tuuri – kus on spa, kus hommikusöök, kus jõusaal, kus hommikused joogatunnid, kus on kõige soojem bassein beebiga ujumiseks jne. See oli tõesti tore, et beebile oli nii palju mõeldud! Toas oli automaatne pudelisoojendaja, ujumiseks kätised ning ujumispaadike (saab lapse sinna istudes sisse panna), mitmesugused beebishampoonid, -kehaõlid ja -kreemid, hommikumantel, muidugi ka võrevoodi. Meid ootasid toas šokolaadi kastetud maasikad ning koheselt toodi ka hotelli poolt endale meelepärane kokteil. Kuna alkoholi me ei tarbi, siis tellisime endale Virgin Mohhitod. Mmmm… ülimõnus. Toaga saab ka ainult rahul olla. Voodimadrats on ülipehme – ma ei lahkukski siit toast ega voodist. Toa temperatuur on ka väga paras isegi ilma konditsioneerita. Rõdusid on kaks – üks lõunapäikese nautimiseks ning teine basseiniga päikeseloojangu vaatamiseks. Väga romantiline. Siin võiks täitsa mesinädalad veeta. Privaatbasseini vesi oli beebitermomeetriga mõõtes 27 kraadi.

Õhtul läksime soovitatud restorani nimega Avocado. Oli selline pigem viisakas koht. Kreeklastele tüüpiliselt küsiti alguses, et kas oleme teinud reserveeringu. Kui ütlesime, et ei ole, siis tegi kelner pooltühjas restoranis ringi vaadates näo nagu koha leidmisega läheb keeruliseks. Siis ikka leidis meile ühe laua. Õhtu möödudes küll tuli inimesi, ent täis restoran küll ei läinud. Kaugel sellest! Septembri lõpp pole ju siin enam tipphooaeg! Toit oli imemaitsev. Beebi oli Steni süles, alguses magas ning söögi ajal suutis Sten kuidagi osavalt ühe käega süüa ilma, et beebit täis ei tilgutaks! See on keeruline!

Kodus saime taas kord 3h last magama panna. Kogu aeg oli tunne, et no nüüd jääb magama ja siis klõps silmad lahti, nutt ja jälle kõik otsast peale. Lõpuks oli nii väsinud, hakkas lihtsalt nutma, nuttis paarkümmend sekundit mu süles, ütlesin kõrva šššš, panin luti suhu (sest sageli üleväsinuna tiss enam ei sobi), kussutasin ja jäigi sügavasse unne. Enne seda oli ta aga 3h kord rinna otsas, kord lutiga, kord juba oma voodis lutiga, siis veel paar mähkme vahetust. Ühesõnaga tralli kui palju. Lisaks reisiemotsioonidele on tal hetkel käimas ka 2 kasvuspurt Wonder weeksi järgi. Pärast seda arenguetappi peaks ta olema täitsa asjalik sell valmis, kes haarab asju ja keerab end külili ja puha.

PÄEV 8: 

Öö oli selline nagu tavaliselt. Esimene uni 3h (ehk siis see aeg, kui tema juba magab ja meie veel mitte), söök 15 minutit, siis uuesti unne 2,5h, söök 15 minutit, uuesti unne 1,5h, söök 10 minutit, uuesti unne 15 minutit, ja siis kella 7-st hommikul, kui ta uuesti söömiseks ärkas, siis võtsin ta juba enda kaissu, sest kella kümneni hommikul vigises ja sõi ta juba umbes miljon korda.

Hommikusöök oli selline nagu filmis “Üksinda kodus”, kus muudkui toodi kandikutel toitu ette. Nimelt tuleb eelneval õhtul teha menüüs olevate meelepäraste hommikusöökide juurde linnukesed ja siis tuuakse need toidud endale meelepärasel kellajal toidud tuppa. Võib ka minna restorani hommikust sööma, aga kuna meil on beebi, siis toas söömine on NII palju lihtsam! Kaks kelnerit muudkui tõid kõiki meie tellitud toite nii, et terve elutuba täitus toitudega. Olime tellinud amatööridele kohaselt liiga palju, mistõttu panime osa toidust külmkappi ja sõime seda sama toitu veel ka õhtul. Kõik oli imemaitsev. Smuutid, värskelt pressitud mahlad (greip ja apelsini), puuviljasalat, vahvlid jäätise ja puuviljadega, värske baklava, brownie, croissandid, munaroad, juustuvalik, võileivad jpm.

Üllatus-üllatus, aga ka täna oli meil plaanis matk! Matkarada kulgeb Firast Oiasse mööda kaljuserva (kokku ca 11km) ning matkajaid on siin tõesti väga palju. See on väga populaarne matkarada. Meie alustasime oma matka hotelli eest minevalt rajakeselt ja teel Oiasse oli kogupikkus ca 7,5km. Ilm oli väga tuuline (30km/h), ent soe nagu eilegi. Väga raske oli end ja beebit riidesse panna, sest ühest küljest võib tuulises kohas olla väga külm, ent tuulevaikses kohas on jälle väga palav. Matk oli võrreldes eilsega lihtne, sest ei olnud suuri tõuse. Väidetavalt kõndisime ka täna ca 10,5km.

5EFBE155-1A0C-4047-B65D-04F37EB77F86

37F2A392-1814-4587-A7F4-C0C5972DAFEA

Oiasse jõudes läksime restorani, sest esiteks oli mul väga suur janu ning teiseks oli vaja beebil ärgata ja süüa. Söödud, joodud ja mähkud vahetatud jalutasime veel natuke Oias ringi. Kuna käisime seal ka reisi teisel päeval koos giidiga, siis oli meil enamik kohti juba läbi jalutatud. Tagasi koju plaanisime tulla taksoga, ent selgus, et vabasid ootavaid taksosid ei olegi, et tuleb takso tellida. Kokku olevat saarel 37 taksot. Kuna buss just tuli, siis otsustasime proovida siinset ühistransporti. Siinsed bussid on nagu turismibussid. Kõik inimesed läksid bussi ja seejärel käis bussis ringi mees, kes müüs pileteid ning hüüdis üle bussi, kas on vaja teha ettenähtud linnas peatust või mitte. Pilet oli 1,8 eurot ja tänu kiirusele, lihtsusele ja heale konditsioneerile jäime oma sõiduga väga rahule. Ma ei kujuta bussiga liiklemist ette tipphooajal, sest juba täna oli buss puupüsti rahvast täis ning olid isegi seisukohad!

Kodus oligi beebil aeg unest ärgata, süüa ning ärkvel olla. Läksime beebiga kõigepealt spa-s olevasse sooja välibasseini. Kuna see oli kergelt kloori lõhnane, siis seal me väga kaua ei olnud. Läksime seejärel meie enda privaatbasseini, millel oli soendus pandud max peale (30 kraadi). Sisse minnes ta korra pahandas, aga siis oli vaikselt ja uudistas ringi. Veeralli lõppes kuuma dušsi all mõnuledes. Ta võiks lõputult seal sooja vee all Steniga koos istuda. Olles ööst väsinud magasin õhtuune koos beebiga. Õhtul sain jälle 2,5h last magama panna, sest korralik uni tal lihtsalt ei tulnud! Eks ma pean pärast reisi hakkama beebit õpetama ise magama jääma. Seni aga naudime veel viimaseid reisipäevi!

Päevad 3-4: Santorini rannapuhkus

PÄEV 3: Perissa rannapuhkus

Täna oli meil rannapuhkuse päev. Beebi päevakavast kinni pidamine läks meil juba päeva alguses “lappama”, kuna kell 7 ärkamise asemel magasime kolmekesi rahumeeli kella 9.30-ni. Olin öösel külili imetades magama jäänud. Ärkasin selle peale, et beebi kaisus rahmeldas rinna otsas ja kogu mu ase oli üks suur piimameri. Olin unise peaga öösel kolm korda järjest samast rinnast piima andnud ning tulemuseks oli teisest rinnast piimauputus, mille all üritas väikemees nüüd ellu jääda. Tore äratus!

A52198D2-C3F3-46D1-8A1D-68806F9EAAE5.jpeg

Seejärel sõime hommikust (beebi kord minu ja siis mehe süles) ning suundusime Perissa randa. Õues oli 26 kraadi ja mitte ühtegi pilve. Ühesõnaga päris palav, aga väikene tuul tegi olemise talutavaks. Perissa mustal rannaliival oli tõelise sütelkõndija tunne ning merre ujuma minnes pidi minema plätudega, et merre jõudes poleks jalgadest saanud kõrbenud köndid. Sellele vaatamata olid mul õhtuks jalataldadelt kiht maas nagu oleksin tõsiselt agressiivse pediküürija juures käinud! Merevesi oli 24 kraadiga jahutav. Meri läks kiirelt sügavaks ming merepõhi oli hästi veidralt limane ja täiesti sile nagu oleks basseinis.

Kuigi meie hotell ei asu rannajoonel, siis saime rannarätikud ja-toolid hotelli poolt. Täis kõht, soe temperatuur ja issi süles varju all olemine suigutasidki meie pisipoisi unne samal ajal kui mina nautisin täiskasvanulikult päikesekreemi kasutades päikese soojust. Lõunat sõime tripadvisori sõnul Perissa piirkonnas olevast 57 restoranist kõige hinnatumas, Corneri nimelises. Oli hea toit küll, aga kallim kui need kohad, kus eelmistel päevadel käisime. Mina võtsin burgeri salatiga, mees Souvlaki, crepe jäätisega, mõlemad ühe joogi ja põmm 45 eurot läinud.

Õhtul läksime nagu eile õhtulgi oma hotelli spasse, kus on eriti mõnus privaatne väike soe bassein, kuhu mahub max 1 pere korraga ja enamasti pole seal spa-s kedagi. Järsku aga ei-tea-kust hüppas spa töötaja välja ja teatas, et spa on lastele keelatud ja Sten tulgu beebiga kohemaid mullivannist välja (mullid ei töötanud), sest see on beebile ohtlik. Olin pahane ja tundsin ebaõiglust, et lastele pole lubatud kogu hotellis olev ainuke sooja veega bassein. Tubades ju ka vanne ei ole! Oleks teadnud, siis oleks broneerinud lastesõbralikuma hotelli. Samas tänaval ringi vaadates kuskil lapsi ei näe küll. Isegi noori ei näe. Kõik pigem vanemad inimesed. Võib-olla on tegu lihtsalt sellise piirkonnaga. Ega siin lastel ei oleks midagi teha küll. Isegi rannas ei saaks mängida, sest must liiv liiga kuum. Aga ebaõigluse tunne jäi hinge kriipima. Miks peab lastele asju ära keelama?! Lastele ju ka meedib spa-s käia! 😦 Sageli on täiskasvanud palju lärmakamad kui lapsed!

6593FC8D-B2C6-47D4-A398-45FAFBC83BA6

Hiljem uurisin asja ja sain targemaks, et siseruumides olev kloorine vesi suurendab beebidel OSADE uuringute järgi astmasse haigestumise riski, kuna seal on suurem risk kloori sisse hingata eriti kui veega plätserdada või kui basseinis on palju rahvast (higine keha ka kuidagi soodustab toksiliste ühendite teket). Aga midagi täiesti kindlat ei saa väita. Oehh.. ütleme nii, et elu on ohtlik. Mis teha. Peame siis last “vannitama” kraani all niikaua kuni suundume oma reisi teise ööbimisse, sest sealses privaatbasseinis peaks olema soendus. Ma ei kujutanud kunagi ette, et minust selline veejälitaja saab, aga kui laps on selline veefänn nagu meie oma on, siis lapsevanemana teed kõik, et lapsel oleks hea. Vesi on tõesti nagu mingi võluasi tema jaoks. Paned lapse vette ja kohe rahuneb maha. Naudib.

Et hallid ajurakud puhkusel täiesti kängu ei jääks, siis õhtul, kui meie nunnukas magama jäi,  mängisime mehega veel kodust kaasa võetud mõistatus- detektiivi lauamängu nimega Sherlock Holmes (inglise keelne, aga peaks Eestis lauamängupoes vist ka juba müügil olema). Lauamängud on meie hobi ja kodus on nii kiire olnud, et pole olnud aega väga mängida.  Nüüd kauaoodatud puhkusel õnnestus lõpuks üks juhtum ära lahendada. Võib päevaga rahule jääda!

PÄEV 4: Kamari randa

Tänane öö oli erakordne, kuna poiss magas järjest ilma söömispausideta elu kõige pikema une – 3,5h! Tavaliselt ta ärkab iga 2-3h tagant. Tundsin end nii värskena nagu oleksin saanud magada mitu päeva järjest. See oli kaisuuni ehk siis kuidagi oli ta jälle mulle öösel imetades kaissu jäänud. Ise veel poole silmaga vahepeal kontrollis, kas ma ikka olen ta kõrval ja magas edasi. On ikka kavalpea!

C5523E6B-2BFE-4CDE-9899-5A6B5631C065

Hommikuks olime endale broneerinud hotelli poolt kingitusena antud 15 minutit kestvad massaažid. Mõtlesime, et ahh.. see on küll hea nali. Selle ajaga jõuad lauale pikali visata, räti peale saada ja siis sama targalt uuesti massaažilaualt püsti tõusta, aga ennäe imet! Tegelikult oli see imemõnus. Massöör jõudis selle ajaga masseerida selga ja üldse polnud selline mega kiirustamise tunne.

Täna oli soe, aga hästi tuuline ilm. Õhtuks oli tuul juba täiesti tormi mõõtu – 50km/h. Siiski õnnestus mul ka täna hommikul tunnike päevitada samal ajal kui Sten magavat Aaronit vaatas. Pigem küll kandis, edasi-tagasi hotelli terriotooriumil jalutades ja mobiilist enda õppematerjale lugedes. Ei tasu arvata, et ma siin reisil olles pruuniks muutun. Mu eesmärgiks on vahetada hallikassinine “laibajume”  roosa “inimesejume” vastu. Ehk õnnestub.

Saime ka kätte oma rendiauto, mis on tilluke ja valge nagu mingi lõbustuspargi mänguauto. Kreekas on selline pisike auto ideaalne, sest esiteks on teed ülikitsad nig teiseks on siin parkimiseks alati liiga vähe ruumi. Õnneks kiirused on siin kehvade ja käänuliste teede tõttu väga väikesed, sest suurematel kiirustel tõuseks küll meie masin tuulega lendu.

Pärastlõunaks olime endale Kamari linnakesse broneerinud põgenemistoa. Oleme viimasel ajal iga kord kuskil välisreisil olles käinud ka selle riigi/linna enim hinnatud põgenemistoas ja alati on olnud üliäge. Beebiga polnud me siiani põgenemistoas käinud. Ajastasime käimise beebi une ajale ning see õnnestus! Beebi magas nii sinna sõidu (30min) kui ka kogu mängu aja (65min) minu kandelinas. Põgenemistuba oli ajarände teemaline. Mõistatused olid toredad, ent muidu oli tuba tavaline st ei olnud eriefekte stiilis liikuvad seinad/ hologrammid/ laserid vms.

Siis aga beebi ärkas ja ma ei tea, kuidas teiste beebidega on, aga meie oma tahab ärgates KOHE süüa! Õnneks lutt päästis meid karjuvast lapsest ning saime leida Kamari rannajoonelt söögikoha, kus oleks okei imetada.

Avalik imetamine on iga kord minu jaoks natuke ärevust tekitav. Kuigi ju üritame söögikohas leida privaatsema laua ja tekkidega rinda katta jne, aga ikka on veider rind avalikus kohas välja võtta isegi kui keegi ju tegelikult nibu ei näe. Imetamine peaks olema nii loomulik. Beebi ju tahab süüa, aga olen kuulnud lugusid, kuidas restorani omanik tuleb ja palub kliendil lahkuda või minna imetama WC-sse?! See tundub nii piinlik ja imelik. Eriti kuna siin on enamasti kelnerid mehed ja see kuidagi tekitab ka imetades ebamugavust.  Ühesõnaga lõpuks andsin lapsele esmavajaliku toiduosa ja ülejäänud osa andsin rannas leides ühe privaatsema nurga.

Kamari rand oli sarnane Perissa rannale, kus meie peatume, ent liiv oli must ja selline kiviklibune. Meie rannas pole kivisid. Sten ei suutnud suurtele merelainetele vastu panna ja käis Kamari rannas ujumas. Kindlasti on see piirkond, kus mul on hea meel, et me EI ela, sest seal iga 30minuti tagant reisilennukid mööduvad nii madalalt, et see võtab kogu puhkuse tunde ära!

Beebiga reisides on minu arvates iga käik selline väljakutse. Võib ju teha plaanid, kuhu kõik võiks minna, aga samas peab olema ka valmis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt. Siiski pärast seda kui lapsel oli kõht täis söödetud, mähe autos vahetatud ja pilk uudishimulik ning rahul, tundsin, et oleme valmis plaanidega jätkama. Suundusime Santorini minigolfi. Beebil oli uneaeg, mistõttu läks ta ilusti kandekotti tudule ning meie pidasime Steniga minigolfi lahingu. Kuigi temal oli väljakutsena kandekotis laps, siis tema võitis.

Õhtul oli tõeline tuuletorm, mistõttu püsisime toas ja tellisime toidu endale tuppa. Kuna beebi viimane uinak läks meil natuke kehvasti, sest ta sai ajaliselt vähe magada, siis oli ta liiga kaua kokkuvõttes üleval ja ta ööunne panek paras tsirkus. 3h jooksul jõudsin beebit korduvalt toita, magama panna, vahetada 4x mähet, laulda talle, võimelda, trenni teha ehk siis beebi kõhuli aeg. Sten omalt poolt ka laulis ja vannitas ning lõpuks pärast ühiseid jõupingutusi saimegi oma üleväsinud tita tuttu. Oli ju pikk ja sündmusterohke päev!

Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

IMG_0185[1]

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

IMG_0224[1]

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

IMG_0218[1]

IMG_0216[1]

IMG_0246[1]

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

IMG_0261[1]

IMG_0262[1]

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂

 

 

2. elukuu meie beebi seisukohast

Olen täna 10- nädalane (2 kuud + 1 nädal). Korrigeeritud vanus on mul 7 nädalat. Nädal tagasi käidud arsti visiidil kaalusin 5200g (+1,1kg) ning olin 57cm (+4cm) pikk. Kannan juba suurus 62 riideid.

4FE3360D-CAE5-4042-A240-C7B8249B0E23

Võrreldes esimese kuuga pakub mulle mind ümbritsev maailm juba palju rohkem huvi. Eriti huvitavad mind lambid, taevas, puud ning emme ja issi nägu. Vaatan sügavalt inimestele silma ning natuke aega suudan jälgida kõristi liikumist.

Väljendan iga päevaga ennast rohkem. Vastavalt enesetundele on mul iga nutt natuke erinev: kõhttühinutt, väsimusnutt, igavusnutt, ehmatus=valu=kurbusnutt, ebamugavustunde nutt. Iga päevaga naeratan aina rohkem. Kõige tõenäolisemalt naeratan siis, kui mul võetakse must mähe ära või pannakse uus puhas jalga. Selle kohta on mul koogates oma vanematele kõige rohkem midagi öelda.

Minu lemmikasjaks on vesi ja kõik sellega seonduv. Kuna mu issi on ka suur veesõber, siis meeldib mulle koos temaga soojas vannivees mõnuleda, selili vees liuelda. Soe dušš sobib ka hästi. Pepu pesemine pärast mähkuvahetust on ka üks mu lemmiktegevustest. Veesolin rahustab mind ka siis kui mistahes põhjusel meel on kurb. Issiga koos vannis käimise juures on tore veel see, et issi laulab mulle igasugu lastelaule. Sedasi soojas vees meelelahutuse saatel võin vees olla lõputult!

Selle kuu sünnipäev oli mul tagasihoidlik, kuna emme oli JÄLLE haige ja issile suured peod ei meeldi. Emme oli mul see kuu kaks korda angiiniga kõrges palavikus ja siis veel mingisuguses palavikuga viiruses. Kuigi olen väike, siis mina haigeks ei jäänud. Pidupäeva puhul oli minu sünnipäeva koogiks seetõttu pannkook, mida issi tegi emme retsepti järgi. Emmele muraka moosiga ja endale vahtrasiirupikreemiga. Kuuldavasti olid need väga maitsvad, ent kahtlen kas on midagi maitsvamat kui rinnapiim.

Viimane kuu on olnud raske, kuna peaaegu iga päev on mul kõht valutanud. Mõnikord lihtsalt need puuksud ei tahtnud tulla ja see ärritas mind väga. Selleks, et jaksaksin puuksudega toime tulla olen teinud emme soovitusel palju kõhuli trenni. Ei teagi, kas see on aidanud, et olen tugevamaks muutunud või lihtsalt vanemaks saanud, aga puuksumured on mul viimaste nädalatega ära kadunud. Viimane karmim nädal oli, kui olin 7-nädalane. Seega viimased 3 nädalat olen elu nautinud.

Süüa meeldib mulle ka. Söön alati kui pakutakse. Enamasti söön nii palju, et muutun lausa uimaseks ja jään magama. Viimasel ajal emme äratab mind üles ja tahab, et õpiksin magama jääma ilma tissita. See on segadust tekitav. Kuna pärast sööki krooksude tegemine oli mu emme jaoks väga aeganõudev ja arusaamatu õnnestumisprotsendiga tegevus, otsustasin ise juhirolli endale võtta. Olen krooksude tegemises tõeline proff nii kiiruse kui ka eri asendite mõttes.

Mis veel. Emme jaoks on mu uni hästi tähtis. Võiks isegi öelda, et see on tal mingisugune kinnisidee. Hakkan vaikselt aru saama, et öösiti magatakse ja päeval toimetatakse. Päris kindlat päevakava mul veel ei ole. Magan emme kõrval oma voodis, ent mõnikord kui olen väga pikalt öösel söönud, on emme magama jäänud ja siis on mul õnnestunud magada öösel emme kaisus. Unenäod on mul naljakad.

Issi jaoks on tähtis, et ma oleksin puhas. Tema on minu nabakontroll, sest naba kipub mul vahepeal punetama ning siis ta jälle hoolega puhastab seda. Tema ütleb, et ma olen piimalõhnane, krimpsutab nina ja ütleb, et mind peab pesema. Temaga käin ma vannis ja isegi välibasseinis ujusime koos! Tal on plaan minuga kunagi bengjit hüpata ja veel igasugu julgustükke teha, mistõttu teeb ta juba praegu minuga igasugu emme arvates beebile mittesobilike tükke, et ma ikka julge oleksin. Minule need täitsa meeldivad. Aga kui issi mind ehmatab, siis hakkan küll nutma.

Päeval olen aina enam üleval. Magan samapalju kui varem (ca14-16h ööpäevas), aga lihtsalt söön kiiremini. Oskan juba pead hoida ja lükkan end kätega vaikselt kõrgemale. Kõik kiidavad, kui tublilt ma oma pead hoian olles ise alles nii väike, aga see trenni tegemine on jube väsitav ja sageli pahandan emmega seepärast päris kõvasti. Mõnikord tuleb mulle meelde, et ma oskan end kõhuli olles ka ise külili keerata. Meeldib ka kui emme minuga võimleb.

Väljas käin ka. See kuu käisin esimest korda elus pulmas. Tseremoonia toimus rabas. Emme ja issi hoidsid hinge kinni, et ma ikka magaksin ja idüllilist rabavaikust oma ärkamishõisetega ei segaks. Magasin rahulikult. Veel käisin oma elu esimestel matustel. Ka seal hoidsid tseremoonia ja kontserdi ajal emme ja issi hinge kinni, et ma üles ei ärkaks, aga taas kord magasin mõnuga. See eest peiedel suhtlesin rahvaga ja pakkusin lähedastele oma nunnudusega lohutust. Kõik kiitsid, kui tubli magaja ma olen. Käisin ka sugulaste kokkutulekul, kus ööbisin esimest korda kodust väljaspool, mõisas. Mulle oli toodud lastele mõeldud reisivoodi, ent kuna olen nii pisike, siis issi tegi mulle mõnusa pesa hoopis tugitooli. Uni oli seal väga hea! Kahjuks enamasti magan maha kõik üritused, kuhu mind viiakse, sest kandelinas olles tuleb lihtsalt NII hea uni!

Maha ei maganud ma oma esimest vaktsineerimist. Pool rota suukaudsest vaktsiinist sülitasin välja, sest see maitses imelikult. Meningiidi vastased lisavaktsiini süstid olid kohutavalt valusad. Emme ja issi sõnul tuleb need teha, kuna minust saab reisisell ja maailmas on palju kurjasid haiguseid, millesse võin ära surra. Süst oli nii valus, et nutsime emmega koos. Issi lohutas ka. Lisaks mul pärast õhtul kumbki jalalihasesse tehtud süstekoht valutas ja oli punane. Sain paratsetamooli, läksin issiga vanni ja siis oli kõik jälle hästi. Õhtul tekkis ka palavik, emme muretses terve öö mu enesetunde pärast, aga mind see palavik küll ei häirinud ja isu oli mul parem kui kunagi varem.

See kuu käisin esimest korda ka päris trennis. Kõigepealt Myfitnessis 3-6 kuustele mõeldud beebifitnessis ning nädal hiljem ITK 0-3 kuu beebivõimlemises. Ütleme nii, et see trenni värk mulle kodust väljas väga ei istu. 5 minutit on ok, aga üle 10 minuti trenni on liiga väsitav! Lisaks ajavad mind teised kurvad beebid nutma. Ka emme arvates on beebifitness päris väsitav, sest seal teeb trenni ka tema. Pean natuke veel kasvama, et jaksaksin kauem üleval olla (söömine on ju ka ärkveloleku “tegevus”) ning siis lähen emme sunnil uuesti trenni.

Vot selline kuu siis seekord. See nädal lähen oma esimesele välisreisile. Saab huvitav olema!