Meie hetke elu

Uskumatu, et kohe-kohe ongi see aasta läbi! Kõlan nagu vana inimene aga tõesti mida aasta edasi, seda kiiremini aeg läheb. Beebiga koos lähevad päevad veel eriti kiiresti. Põhimõtteliselt ärkad, siis on pime. Kohe tulebki lõuna ja hakkab üks magama sättimine. Mis meil sellel kiirel ajal siis viimasel ajal ka juhtunud on?

Eelmisel nädalal avastasime tänu sõbrannale sellise vegan toidukoha nagu selleks on Blizz Tray, Solarises. Tegu on buffee tüüpi toidukohaga, kus leidub kõiksugu maitsvaid taime-ja vegantoite. Blizzis on tõesti väga maitsev toit. Kahjuks avastasin alles kolmandal korral, et kõik toidud ei olegi seal vegan ehk siis mõned road on seal lihtsalt laktoosivabad. See tähendas, aga seda, et süües teadmatult piimatooteid on viimased paar päeva Aaronil olnud kõht lahti. Nojah.

IMG_0965

Rääkides toidust, siis käisime üle pika aja söömas ka Vapianos, mis varem oli üks mu lemmik söögikohti. Siis kui veel juustu sõin! Veganina Vapianos pastat süüa oli aga tõeline pettumus. Võtsin avokaado, paprika ja sibulaga pasta ning lasin lisada ka kana (ainuke loomne toit minu menüüs, millele meie beebi seedesüsteem vastu peab) ja no nii kehva pastat pole ammu söönud. Võib-olla oli asi selles, et see tilkus iga pidi õlist ja kokaks oli noor kokk. Ei tea, jube oli.

Kodused toidud teeb meil Sten ja need on imemaitsvad. Ta hoolitseb, et saaksime beebiga söönuks, sest imetaval naisel on karuisu. Iga hommik teeb mulle hommikusöögi voodisse. Viimasel ajal on selleks igasugu puuvilja viilud, nt mango, hurmaa, kiivi vms. Elu nagu hotellis! Kuna verivorsti ma süüa ei saa (sest keegi tark on ka sinna sisse mingil kujul lehmapiima pannud), siis teeb ta mulle selle asemel suurt seent pohlamoosiga. Imemaitsev. Imetamine teeb nii näljaseks, ma muudkui ainult sööksingi. Iga 3-4h tagant olen valmis praejagu toitu alla kugistama ja samas kaal liigub aina rasedusaegse kehakaalu suunas. Kui keegi näeks mu toidukoguseid, siis võiks arvata, et olen üks 150kg kaaluv meesterahvas, aga ei.. lihtsalt üks näljane imetav ema.

Beebile hakkasime ka tahket toitu andma. Kõigepealt lillkapsas, siis kartul. Mõlemad tekitasid beebile tõsiseid kõhuvaevusi. Olin juba alla andmas ja plaanisin tahke toidu andmist edasi lükata, nt kuni beebi on 6-kuune, aga Sten suutis mind veenda proovima porgandit. Et kuna varsti tal rauavarud otsas, siis vaja ikka harjutada, sest peagi tuleb talle toidu sisse ka liha panna. Hetkel olemegi porgandi püree peale jäänud, sest tundub, et see sobib ta kõhule. Beebi saab seda meil iga hommik ning kõhtu jõuab suure lõdistamise peale umbes üks teelusikatäis. Eks see olegi pigem selline toiduga tutvumine.

Käisin ka hambaarsti (ema) juures, et üks vana täidis välja vahetada. Olin väga närvis kuigi tegelikult läks kõik hästi nagu tavaliselt, aga isegi hambaarst olles on hambaarsti juurde minnes kõhe tunne sees. Ikkagi süst ja puha. Hommikul ortodont võttis breketitelt kaare maha, siis ema sai hamba korda teha ja siis uuesti ortodondi juurde breketite kaari korrigeerima. Kuigi alguses oli jutt, et breketid saavad mul olema 1-1,5 aastat, siis nüüdseks tundub, et enne suve ma vaevalt breketid ära saan ehk siis tuleb ligi kaks aastat täis. Esimene aasta oli täiesti okei, aga nii kui aasta sai täis, siis järsku tekkis selline meeletu tüdimus. Tüdimus, et nii palju peab kogu aeg puhastama hambaid ja osade toitude peale mõeldes juba mõte, kui palju pean pärast söögikorda hambaid puhastada, võtab toidu isu ära. Samas breketeid ära ka ei saa võtta, sest hambumus pole veel õige. Ja kui hambumus pole õige, siis hambad kuluvad kiiremini jne. Oehh..

Hambaarsti kabinetis tuli selline hambaravi igatsus peale, et tahaks hoopis ise seal toimetada: patsiente vastu võtta, probleeme lahendada. Samas kodus ootab mind nii nunnu beebi, kelle juurest juba 5 minutit on nii kahju eemal olla. Ta on tõsine musimops. Ma täitsa pelgan seda aega, kui ta ei tahagi kogu aeg mu kaisus olla ja päevas 500 musi saada. Hetkel ta paistab seda nautivat, seega võtan sellest mõnusast ajast viimast, eks tööd jõuab terve elu veel teha.

IMG_0982
5-kuune asjapulk

Ja kui veel paari kuu taguseid beebipilte vaadata, siis on üldse raske uskuda, et ta nii pisike meil oli?! Iga päevaga on ta meil aina asjalikum. Nii keskendunult uurib ennast ümbritsevat maailma, mänguasju, inimesi. Iga päevaga muutub aina osavamaks. Ühest küljest olen rõõmus, et ta aina rohkem inimeseks muutub ja asjadest aru saab, ent teisest küljest natuke kahju ka, sest pisikesed beebid on imenunnud. Tegelikult enamik meie (eelkõige minu) elust keerlebki hetkel ümber meietehtud ilmakodaniku.

Hetkel on siis eesmärgiks, et beebi magaks öösel vahemikus 20.00-8.00 ning selle aja jooksul ärkaks vaid söömiseks ning seda max 2 korda. Paneks ennast enamikel kordadel ise tuttu, mitte et jääb magama imetades, kussutades vms. Samuti olen viimasel ajal palju beebide une teaduskirjandust lugenud ning ostnud kokku kõikvõimalikud beebiga seotud uneraamatud, mida siis ükshaaval läbi ahman. Kogu aeg proovime midagi väheke muuta.

  • Loobusin beebile luti andmisest, alguses öösel ja seejärel päevaunede ajal, sest tekkis olukord, kus ta lisaks tavapärastele öösel ärkamistele ärkas veel miljon korda üles, et keegi talle uuesti luti suhu pistaks! Endast oli kahju ja temast ka. Tahaks magada, aga näe.. lutt jälle kuskil voodis kadunud.
  • Muutsin ta päevakava eakohasemaks. Beebid ju kogu aeg kasvavad ja ärkveoleku ajad pikenevad. Hakkasin hoidma beebi initsiatiivil pikemaid vahesid toidukordade vahel (3-3,5h), sest tihedamalt söötes ta lihtsalt natuke näksis ning vaikselt suundusime neljalt päevaunelt kolmele.
  • Jälgin väsimusmärke ja vajadusel soodustan pisiuinakute tegemist st jälgin kogu aeg kella. Nii kui 1,5h on üleval olnud, siis läheb magama, harva kui jaksab kauem üleval olla. Päevaste lõunaunede kestvus on aga päeva peale max 4h kokku.
  • Tänu minu toitumismuudatustele öösiti enam gaaside tõttu ärkamisi ei olegi olnud (va need õhtud, kui kogemata sõin mitte vegan asju).
  • Oleme hakanud teda uuesti kinni mähkima, sest siis magab ta millegi pärast rahulikumalt (muidu vehib kätega).

Tulemused tulevad aeglaselt, aga jõudsalt: kõik lõunauned paneb ta ennast juba ise alati magama. Nii kui kombesse panen, siis juba jääb magama. Ei protesti üldse. Ja kui kombesse pannes ei jää, siis vankrisse pannes max 5 minutiga juba magab. Vankrit loksutama ei pea.

Ööunne minek ja eelkõige unes püsimine on veel paras tsirkus. Kui päevaunedesse läheb ta lai naeratus näol, siis ööunne minnes on ta hakanud meil viimasel ajal protestima. Enamasti uinub ta ise oma voodis, aga vajab rahustamiseks kas pepule patsutamist, selja silitamist vms. Hetkel ärkab ta meil vahemikus 20.00-8.00 minimaalselt 6x, enamasti ca 10x, ent enamik ärkamisi jääb sinna enne keskööd kanti. Vahemikus 00.00-8.00 ärkab ta ca 1-3x tehes tavaliselt ka ühe 3h kestva une (selles 1-2 korda on söömisega seotud). 3h järjestikust und on ikka väga hea saavutus meie jaoks. Liiga eredalt on veel meeles beebi 4nda kuu uneregressiooni iga 45 minuti tagant ärkamised. Proovi siis keset ööd välja mõelda, et mis tal NÜÜD mureks on.

Küll oleme katsetanud erinevate toa temperatuuridega (25 kraadi, 23 kraadi, 21 kraadi), erinevate tekkide ja magamiskottidega, erinevate magamisaseme pehmustega (meie voodi madrats vs tema beebivoodi kõva madrats vs pehmel tekil magamine), erinevate riidevariantidega (sokkidega, sokkideta, lühikese või pika bodyga, eri pükstega), erinevate white noise helitugevustega, magamiseelse väsitamisega (jälgides, et viimane uni lõppeb 1,5h, 2h või 3h enne ööund, proovisime ka 4h üleval hoida), erinevate päevaunede pikkustega (kord lasin tal päeval nii palju magada, kui ta laga torust tuli ja no siis tal öösel kell neli läks täiesti uni ära, hetkel oleme jäänud sinna 3-4h päevaune peale, rohkem magades äratan teda), erinevate kaugustega minust (oma võrevoodi vs minu kaisus), erinevate ööunne jäämise kellaaegadega (proovisime ööund varasemaks tuua, et äkki ta on üleväsinud päevast, nt kell 19.00, 19.30, 19.45).

Samuti tegeleme vaikselt leebe unekooliga ehk siis proovin teda õpetada ise unetsükleid omavahel seostama., sest ilmselgelt on tal meil “signaliseerija” ehk siis iga unetsükli vahetumisel annab kõvahäälselt meile märku, et me talle appi läheks. Need niiöelda “head magajad” ärkavad ka öösiti, aga nad lihtsalt ei anna oma vanematele sellest märku, vaid keeravad rahus teise külje.

Oleme hetkel sealmaal, et kui ta öösel 6+ korda ärkab, siis süüa saab ta öö jooksul 2(-3) korda ning ülejäänud ärkamiste korral kas patsutame pepule, ütleme rahustavaid unesõnu, silitame selga, vahetame mähet,  muudan tal aset, panen teki paremini peale, võtan sülle ja kallistan teda vms. Kuigi enamasti sülle võtmine pigem ärritab teda, seetõtu alustan pigem lohutusmeetoditest, mis ei hõlma ta voodist välja tõstmist. Põhiline ongi see, et ta ei saaks iga vääksu peale tissi, siis pissib öösel miljon korda ja siis ärkab seepeale üles. Hetkel katsetan meetodit nimega “sleep wave” ja esimeste ööde põhjal tundub, et juba piisab beebi rahustamiseks lihtsalt sellest, kui ütlen rahulikult keset ööd beebi ärkamise peale “Tudu, tudu, kallis oled, emme siin.” ja siis natuke vähkreb ja magab edasi.

Kui lünklik ööuni välja arvata, siis tegelikult on ta meil ikka imeliselt tubli väike poiss. Lai hommikune naeratus kaalub kõik öised raskused kuhjaga üle. Viimasel ajal on juhtunud ka see, et kui beebi näeb Steni üle pika aja, siis ÜKSKÕIK mida Sten ütleb või teeb, siis ta lihtsalt kõkutab oma kõige nunnumat naeru. Minuga naerab ta sedasi siis, kui teen ähkides puhkides kõhulihaste harjutusi. Talle paistab nalja tegevat, kui mul on hästi raske. Õnneks hakkab Stenil ka ülikooliga seotud kontrolltööde periood lõppema ja saame rohkem koos asju teha. Koos Steni ja beebiga kodus olla on ikka väga mõnus.

Olen ka tulevaseks Tenerife reisiks valmistunud uurides kohti, kuhu võiksime reisil olles minna. Põhjalik ettevalmistus on beebiga reisides minu arvates väga tähtis. Näiteks avastasin, et seekord polegi beebile arvestatud lennukisse oma kohvrit, ju siis peame lihtsalt lisaks maksma, sest eelmisel korral oli temal kõige rohkem asju kaasas ning neid kõiki asju läks ka vaja! Lisaks plaanime seekord võtta kaasa oma auto turvatooli ja ka vankri rattad. Kuna ta ei maga lõunaunesid enam nii kergesti nagu 2-kuusena kui käisime temaga Santorini saarel, siis ka see saab olema katsumus. Plaanis on ka veeta üks päev veepargis, aga kuna võib juhtuda, et jaanuaris pole ilm seal liiga soe, siis õnnestus mul veel enne jõuluhullust tellida beebile kalipso. Beebide kalipsot andis ikka otsida! Pluss mingusuguse rõnga, kus sees ta saab istuda, näiteks kui oleme temaga hotelli soojendusega basseinis.

Rääkimata jõuludeks ettevalmistustest. Kõik oleks lihtne, kui mu õved teaksid, mida nad jõuludeks soovivad. Tänapäeva lastel on ju kõik olemas! Hea, et Sten mulle oma jõulusoovid juba septembris ütles. Vähemalt temaga on lihtne, ei pea nuputama ja lootma, et äkki meeldib, vaid on kindla peale meeldiv asi. Ehku peale kalleid kinke teha on ikka väga jama ja kui poes ringi käia, siis on elu ikka uskumatult kalliks läinud! Kui veel eelmisel aastal ostsin enda arvates väga kallid talvesaapad, maksid teised 80 eurot, siis nüüd on minimaalne saabaste hind 100 eurot, ilusamad 140-160 eurot! Käisin poes ringi ja otsustasin, et ahh.. sellise raha eest käin pigem oma vanade kulunud saabastega edasi. Oleks siis veel valikut! Poes ringi käies on selgunud ka tõsiasi, et suur osa kaubast on juba ära ostetud. Näiteks vennale tema suuruses hommikumantli saamine oli kui mission impossible.  Kõigis poodides otsas. Kuskilt ühe poe laost lõpuks leidsin.

Lisaks kingituste mõtlemisele ja mööda linna taga ajamisele tuleb ju ka paika panna vanemate, sugulaste ja sõpradega jõuluõhtu istumised. Tulevad ühed kiired jõulud ja veel kiirem aastavahetus! Üritan nii palju kui võimalik lähedastega jõuluajal koos olles paus-i nuppu vajutada ja neid ilusaid hetki videole ja ka mällu püüda. Soovitan teilegi!!

 

 

 

Advertisements

Ema armastusest ja kanaema olemisest

Ema olemine on olnud kõige raskem, aga ka imelisem kogemus, mis minuga on juhtunud. Inimkeha on ikka võimsalt ehitatud.

Emaks saades hakkasin järsku enda ema ning ka kõiki teisi maailma emasid hoopis teistsuguses valguses nägema. Hindan neid rohkem kui kunagi varem, sest nende ees olevad valikud lapsekasvatamisel on keerulised ja seda räägin mina, kellel on ALLES 4-kuune beebi! Infot on nii palju ja raske on leida seda õiget teed. Seda enam, et lapsekasvatuse põhimõtted ajas muutuvad. Ka fakte tuleb aina juurde. Siiski olen täiesti kindel, et mistahes raskeid valikuid emad ka ei tee oma lastega seotult, siis teevad nad seda nii hästi kui oskavad andes alati enda maksimumi.

Rääkimata imetlusest selle vastu, et naised on valmis oma kehas laskma kasvada teisel inimolendil. Mis neil üle jääb, eksole. Seejuures ema enda seedeelundkond ja kopsud surutakse kokku, küll iiveldab, küll ei saa hingata ja küll ei saa magada. Tegelikult on see ülim enese ohverdamine, enese keha ohverdamine teise inimolendi võimaliku ellujäämise nimel. 9 kuud ning seejärel veel üheskoos sünnitus üle elada. See on imeline, aga ka väga raske. Kuuldes, et minu ema sai MINU pärast 15 sisemist JA välimist õmblust, ajab mul hirmujudinad peale. Miks ma seda ei teadnud või ei osanud küsida?

Emaks saades ma mõistsin, mida tähendab ema armastus. Ma arvan, et seda armastust ei ole enne võimalik täielikult mõista, kui ise seda oma kehaga läbi ei tee. See armastus oma lapse vastu on ennast ohverdav. Pole mingit küsimust, et kui on valida lapse või minu valu, siis valiksin pigem enda valu. Samuti ei oota ma, et ta oleks kunagi tänulik minu magamata ööde ja muretsemiste pärast. Ta ei mõista seda nii kui nii enne kui saab ise lapsevanemaks. Vaatamata sellele, et mingit tänu ei tule kunagi, siis olen ma valmis tegema kõik, et ta oleks rõõmus. See ongi see tingimusteta armastus.

On aga üks asi, mida iga ema soovib: olla oma lapse lähedal. Kui olime värskete lapsevanematena paar päeva kodus olnud, siis hakkasin ühel õhtul järsku lohutamatult nutma. Nutsin, sest mul tuli järsku pähe mõte, et mis SIIS kui meie pisipoiss ükskord suureks meheks saab ja kuskile kaugele maale elama kolib ja meile enam külla ei tule?! See tundus olevat kõige hullem asi, mis üldse elus võib juhtuda. Nutsin lohutamatult endal paari päeva vanune beebi tissi otsas. Paljas idee sellest, et minu armastatud inimene minust eemaldub, viis mind täiesti endast välja. Nüüd mõistan, miks mu ema ja mu ämm meid KOGU AEG külla kutsuvad ja tahavad tähistada kõikvõimalikke sündmusi ja mittesündmusi. Isa ja äi küll ei helista sedasi. 😀

Ema igatsus oma lapse järele on tõesti midagi sõnadega seletamatut ja ei allu loogilisele analüüsile.

Teisel elukuul, kui ma polnud pikka aega juba saanud üle 2h järjest magada, otsustasime, et proovime mulle sedasi und juurde saada, et mina lähen teise tuppa magama ja kui beebi vahepeal ärkab, siis Sten annab beebile päeva jooksul kogutud rinnapiima. Saime seda teha täpselt ühe korra, sest järgmine kord teise tuppa minnes, ei suutnud ma uinuda. Lebasin 3h voodis ja lihtsalt igatsesin oma beebit. Kui beebi hakkas nutma, siis tormasin nagu segane elutuppa ja juba mulle tundus, et nende 3h jooksul oli mu beebi POOLE suuremaks kasvanud. See ei ole ju normaalne.

Aga see ei ole paremaks läinud. Ükspäev käisin tööl. Olin oma beebist eemal 3,5h (!) ning kuigi oli hea tunda, et on midagi, mida ma hästi oskan (erinevalt emaks olemisele, kus kogu aeg on tunne, et nii palju veel ei tea), siis igatsus oli meeletu. Ma ei kujuta ette, mida peavad tundma need USA-s elavad emad, kes peavad minema oma kahe kuu vanuse beebi kõrvalt tagasi tööle. See tunne, et pead valima, kas olla oma lapsega kodune või leida taas iseennast ja minna tööle ennast inimesena tõestama. See valik on kohutav! Ma ei kujuta ette, kui peangi ühel hetkel hakkama valima. Loodetavasti läheb see valik kergemaks. Näiteks siis kui kõristitega mängimisest saab kopp ette, mida minule üllatusena polegi veel juhtunud.

Teine päev käisin trennis. Kui rasedana olin kindel, et hakkan pärast sünnitust kahe kuu möödudes regulaarselt trennis käima, siis reaalsuses läksin üksinda trenni alles poisi 3nda elukuu lõpus. Trenn kestis 1h, juurde siis ka trenni minek ca 20 minutit. TERVE selle aja mõtlesin ma AINULT sellest, mida küll mees ja beebi parasjagu teevad. Kuigi ma ju tean, et laps on oma isaga ja veedab suurepärast aega, siis ikkagi tekib selline suur klomp kurku ja rinnaku taha pitsitus. Ma ei uskunud iialgi, et ma selline kanaema olen.

giphy

Emaks saamise komplektiga tulid ka kaasa emainstinktid. Näiteks selline huvitav “võime”, et beebi iga väiksema kääksu peale olen ergas nagu oleks mitu tassi kohvi joonud. Kiire emapilk skännib olukorra: kas beebi hingab, ega tekk ei ole kuskil suus, ega beebi pole piima välja oksendanud ja seetõttu kaelani oma okses, kas tegu on lihtsalt ühe keerulise puuksu tulekuga ja ta on öö jooksul küljelt selili vajunud ja selili puuksud ei tule hästi välja ja siis pean ta vaikselt külili keerama või hakkab väikemees ärkama. Kiire pilk telefoni äppile kinnitab olukorra – poiss on maganud juba 1h 45 min ja seega tõenäoliselt ärkab lähima 15 minuti jooksul. Kas on mõttet üritada jääda magama, et põhimõtteliselt kohe uuesti ärgata, aga ehk on tegu ühe erakordselt pika unega, kui tita magab 3h? See on NII veider, sest ma pole kunagi arvanud, et ma oleks mingisugune muretseja inimene! Supervõime missugune.

Samuti üllatas mind KUI ebameeldiv on kuulda oma lapse nuttu. Rasedana olin kindel, et lapse nutt ei ole midagi väljakannatamatut ja imestasin alati, kuidas lapsevanemad on oma maimukeste tujude suhtes nii tundlikud. Reaalsus on aga see, et kui teiste väikeste laste nutt on lihtsalt ebameeldiv, siis oma lapse nutt paneb mind füüsiliselt halvasti tundma. Nagu tõesti igal mu keharakul hakkab halb ja tekib selline iivelduse-valu tunnete kombinatsioon. Võib-olla läheb see aja jooksul paremaks, muutun tuimemaks, aga hetkel on küll üliraske mitte iga väiksemagi kääksatuse peale oma beebi juurde tormata.

Üheks emadusega seotud instinktiks on ka oma lapse söötmine. Üllatav, kui palju emad muretsevad oma laste kasvamise pärast, et kas ikka laps võtab kaalus piisavalt juurde ja ega ta näljas ei ole. Ma täiesti mõistan nüüd, miks emad on rõõmsad, kui nende laps sööb. See, kui laps sööb, on imeline tunne. Selline, ma olen midagi suurt saavutanud tunne. Tõenäoliselt ka siis, kui see laps on 45-aastane täismees. Veider, et nii väike ja tavaline asi annab sellise heaolu tunde?!

Mäletan, et lugesin rasedana artiklit, kus rääkis imetamisest võõrutamisest ning seal oli välja toodud, et mõnikord laps on juba valmis, aga ema ei ole. See kõlas minu jaoks eriti veidralt. Miks ema peaks seda soovima? Lihtsalt istud tiss paljalt ja ei saa midagi toimetada? Aga selgus, et imetamine on tõesti imeline. Mehed seda proovida ei saa. Imetamise käigus vabanevad minu teada ka õnnehormoonid ja muidugi see lähikaader oma väikesest nunnukast, kes vaikselt nosib ja on nii rahul. Ja siis sööb kõhu täis ja on NII rahuloleva näoga. Või jääb tissi otsas magama, laseb tissi lahti,  paneb pea rinnale ja samal ajal naeratab läbi une. Need hetked on imelised!

Miski, mis emaks saamisega on veel kaasnenud on empaatia lapsevanemate vastu. Enne, kui mul last veel ei olnud, siis nähes lennukisse sisenemas lastega peret palusin alati, et palun ärge istuge minu lähedusse. Võõrad lapsed võivad olla väga ebameeldivad. Küll togivad jalgadega su istet ja siis vaatavad multikaid ilma kõrvaklappideta ja muidugi karjuvad põhjuseta. Nüüd aga esimest korda beebiga reisile minnes ja kujutades ette stsenaariumi, kuidas beebi hakkab lennukis nutma, mida õnneks ei juhtunud, siis nähes teisi lapsevanemaid tundsin neile kaasa. Järsku oli mul tekkinud mõistmine ja kaastunne, kui kuulsin nende last nutmas. Teadsin, mida nad tunnevad. Või nähes poes nutvat last ja hädas lapsevanemat, ma mõistan nüüd teda. Kummaline, et inimene peab ise selles olukorras olema, et teist inimest täielikult mõista.

Emaks saamine on tõeline ümbersünd, sest emaks saamine võtab naise tükkideks lahti ja paneb uuesti kokku hoopis teistmoodi, kui naine oli varem kokku pandud, meeldigu see naisele endale, mehele, sõpradele või mitte. Ei ole kunagi enam võimalik saada selleks, kes naine oli enne. Iga sünniga midagi muutub. See emaks saamine on tõesti selline tunne nagu keegi oleks osa mu südamest ära lõiganud ja pannud selle minu kehast väljapoole. Ja nüüd tahan ma või ei taha, aga nüüd pean ma selle enda kehast väljas oleva südame eest hoolitsema, sest muidu mu enda sees olev süda hävineb.

Räägin muudkui emadest, aga iga ema taga on ka isa. Isaks saamine on mõnes mõttes pikem tee kui emaks saamine. Emana käib see tänu rasedusele, sünnitamisele ja imetamisele kuidagi kergemalt, sest hormoonid on suureks abiks. Paljudel naistel on kaasasündinud soov beebisid hoida ja nunnutada. Nunnutamise värk pole enamasti isade teema, nemad ootavad, millal saab lapsega palli mängida. Esimene elunädal oli raske, sest iga kord kui Sten beebit sülle võttis pistis beebi täiest kõrist röökima. Ei sobinud ei ühte ega teistpidi hoidmine, AGA isa visadus beebiga lähedust leida viis sihile. Peagi sobis issi sama hästi kui emme. Tänu isale on naisel üldse võimalik emaduse ilu ja võlu nautida. Tema on see, kellega koos on jagatud kurbust ja rõõme. Tema on see, kes on naise kõrval jääv element, nii öelda vundament. Nemad ju koos seda lugu üldse alustasid. Lapsed tulevad ja kahjuks või õnneks ka ükskord kodust lähevad ning üksteist hoides on loodetavasti isa pärast möödunud aastaid endiselt ema kõrval. Hoidkem üksteist!

Uus algus

Kogu aeg toimub minu elus nii palju põnevat ja olen alati mõelnud, et võiks olla viis, kuidas seda jagada inimestega, keda võib-olla igapäevaselt ei näe. Plaan alustada blogiga on mu peas tiksunud juba päris tükk aega, aga siiani oli mul raske leida keskkonda, kus oleks mugav neid hetki talletada. Samuti eks see kättevõtmise asi ka ole. Igal juhul nüüd on algus tehtud ja tagasiteed pole. 🙂

Millest plaanin blogis kirjutada? Eks ikka mängu- ja päris asjadest, eelkõige aga sellest, millega puutun oma elus enim kokku ja mis tundub minu jaoks huvitav.
Continue reading “Uus algus”

Categories Elu