Beebiootuse märkmik

IMG_8291Olen juba tükk aega tahtnud kirjutada sellest, kui ägeda beebiootuse märkmiku ma valmis sain. Saades rasedusest teada hakkasin pidama 9+1 Beebiootuse kalendermärkmikku. Raseduse ajal aga tundsin, et sealne vorm ei ole üldse selline, mis kutsuks seda märkmikku kunagi uuesti lugema. ka teised rasedusmärkmikud olid sellised nii ja naa. Uurisin asja ning leidsin igasugu lahedaid ideid, kuidas teha ise üks beebiootuse märkmik (ideed on siin blogi postituses: rasedus-ja-beebiraamatud). Beebiootuse kalendermärkmik oli mulle siiski abiks ideede kogumisel, millest võiks üldse kirjutada.

Kõigepealt ostsin kolme tüüpi A5 pabereid: joonelisi (sinna iga nädal beebiootusega seotud jutud), ruudulisi (sinna tervise ja trenniga seotud info) ning valgeid pabereid (iga kuu nn kaanelehekülg).

Millest siis märkmikus kirjutasin?

ÜLDINE

  • Beebi nägemus: “Pere ja Kodu” ajakirja eriväljaandest”Beebi” leidsin toreda artikli, kus oli kirjeldatud iga kuu kohta, kuidas beebi oma vaatevinklist kõike näeb. Neid tekste kasutasin iga raseduskuu alguses. Raamatu alguses:

IMG_8292

IMG_8298

  • Igapäevane beebiootus ehk siis iga päev tõmbasin ühe päeva maha lootuses, et ehk siis kunagi jõuab õige päev ligemale. Tabeli sain siit:

https://www.babymed.com/pregnancy-calendar-and-calculator-week-by-week

IMG_8293

  • Suurimatest terviseprobleemidest igakuiselt kokkuvõte:

IMG_8294

  • Enda rasedusaegsest kaalutõusust: joonis, kus iga kuu märkisin oma kaalu ja joonistus välja graafik.

IGA KUU ERALDI

IMG_8295

Iga kuu nii nimetatud avalehele panin kuu alguses tehtud pildi ja juurde perioodi, millele see aeg vastab. Lisaks ka mõni foto sellest puuvilja või juurvilja kujul, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on ning selle kuu suurimad uudised või muutused.

Nt 2 kuu peatükki kuulub jutuke sellest, kuidas rasedusest teada saime (kus tegin rasedustesti, milline oli sellel päeval ilm, minu meeleolu, kuidas ütlesin lapse isale, kuidas ta uudisele reageeris jne). Samuti jutuke esimesest ämmaemanda visiidist (kuidas valisin ämmaemanda, miks just tema ning foto esimesest ultraheli pildist beebiga).  Veel on ühel leheküljel oletatavast tähtajast juttu – nn menstruatsioonijärgne tähtaeg ja eri ultrahelide järgi määratud tähtajad).

Kuna esimestel kuudel ma otseselt beebi tulekuks veel ei valmistunud (ei ostnud beebi asju jne), vaid üritasin toime tulla iivelduse jms-ga, siis järgnes 2. kuu juures tervise peatükk. Iga nädala juurde kleepisin fotod sellest, kui suur parasjagu beebi sellel hetkel on.

IMG_8303

Järgnevatel kuudel kirjutasin iga nädala kohta eraldi beebiootuse kohta. Mõnel nädalal oli midagi kirjutada iga päev ning nädala “sissekanne” oli kohe mitu lehekülge, ent mõnel nädalal oli uut kirjutada vaid paari päeva kohta. Sinna kirjutasin ka beebi liigutuste kohta, ämmaemanda visiitide kohta, lisasin fotosid beebindusega seotud ettevalmistustest, kirjutasin veidraid või naljakaid rasedusega seotud seikasid jpm.

IMG_8306

Iga nädala kohta oli eraldi terviserubriik, kuhu kirjutasin nii oma unenägudest ja tervise muredest. Eraldi oli ka trennirubriik, kuhu panin kirja trenniga seonduva.

IMG_8305

Alates 6ndast raseduskuust kirjutasin iga kuu alguses tulevase ema mõtteid eri teemadel, näiteks kas meie beebil on juba nimi või kuidas teda kutsume. Või kuidas valmistume beebi tulekuks, või kuidas minu arvates on rasedus kulgenud, mida elukaaslane arvab isaks saamisest, mida ootan ja arvan sünnitusest, milline ema tahan olla, millised iseloomujooned soovin, et laps minult ja elukaaslaselt päriks, või milline on hetkel maailm ja mida soovin, et oleks säilunud kui meie beebi suureks kasvab jpm.

IMG_8299

Kõige lõppu kirjutasin sünnitusloo ja beebi nimesaamise loo. Kuna kleepimisi oli päris palju, siis selleks, et kleebitud pildid (eelkõige need puuviljade pildid, aga ka mõned fotokast pärit kleebitud pildid) raamatut lehitsedes lahti ei tuleks lasin kogu kirjatöö sisse skännida ja raamatuna välja printida.

Edukat meisterdamist, sest pärast seda kõike lugeda on tõesti hindamatu! 🙂

Advertisements

Beebi asend kõhus mõjutab sünnituse kestvust ja valulikkust

Rasedaks jäädes hakkasin lugema igasugu sünnituslugusid, et olla valmis kõiksugu sünnituse variantideks. Kõige häirivamad olid minu jaoks lood sünnitustest, kus ei toimunud pärast pikki tunde (20h ja rohkem) ja vaatamata äärmuslikult tugevatele valudele (“mööda seina üles ronimine”, “soov aknast alla hüpata” jne) emakakaela avanemist ning mis viis sageli epiduraalanesteesia ja keisrini. Keisri põhjuseks: emakakaela suutmatus avaneda. See tundus nii ebaloogiline – kuidas on võimalik, et naise emakakael ei avane? Okei, paaril naisel, aga nii paljudel. Üliveider. Muidugi võib öelda, et kuna naised ei näe tänapäeval normaalseid sünnitusi ja hirmujutte on palju, siiis võib-olla oli probleem psühholoogiline: sünnitaja kartis oma keha lõdvaks lasta, keegi ütles sünnitustoas midagi kehvasti või pelgas mehe reaktsioone vms.

Belly-Mapping-Learn-how-to-identify-your-babys-position
Ideaalne sünnituse asend: beebi selg asetseb kergelt vasakul (LOA – Left Occipital Anterior).

Müsteerium püsis minu jaoks lahendmata nii kaua kuni hakkasin juhuslikult 27. rasedusnädala paiku uurima kõhu kaardistamise ehk belly mappingu kohta. Tahtsin lihtsalt teada, mispidi beebi hetkel mu kõhus paikneb ja mis kehaosadega ta neid mükse teeb. Kõhu  kaardistamine on suhteliselt uus tegevus (aastal 2014 ilmus esimene teaduslik artikkel selle kohta), mis tähendab beebi asendi määramist kõhus. Selgus, et beebi asendist  sünnituse alguses sõltub, kas sünnitus kulgeb üle tähtaja, venib pikale, kulgeb kiiresti, on valulik jne.

soft-spotBeebi peab kiireks ja kergeks sünnituseks asetsema vaagnas “optimaalses sünnituse asendis”: mitte lihtsalt pea allpool, vaid pea rinnal ja beebi selg ema kõhu kuju järgivalt (Occipital Anterior – OA). Sellises asendis  surub beebi kõige väiksem pea osa, frontanell, emakakaelale. Surve põhjustab emakakaela avanemist. Kuna see on väikseim osa, siis see muljub kergelt ja mahub paremini emakakaela avama. Kui beebi selg on ema selja kuju järgiv, siis surve emakakaelale on ebaühtlasem ja sünnitus võtab kauem aega (Occipital Posterior – OP).

Posterior sünnituse puhul on tüüpiline ülitugev seljavalu, soov sageli kontraktsiooni ajal/järel urineerida, sest beebi pea pressib ema põiele, ning sagedased kontraktsioonid vähese ja aeglase emakakaela avanemisega.

 

 

Uuringud näitavad, et anterior asendis on rohkem normaalseid-vaginaalseid sünnitusi kui posteriori puhul. Samuti kasutavad naised anterior asendi puhul vähem epiduraalanesteesiat (47% vs 94%) kui posterior asendi puhul. 2006.a tehtud uuringuga leiti, et pidevalt posterior asendis olevad beebide korral on 13x suurem risk keisrilõikeks.

Loomulikult on beebi asendite võimalusi kõhus igasuguseid: risti-, tuharseis:

 

 

Mida rohkem lugesin, seda rohkem veendusin, et beebi asend sünnitusel määrab väga palju sünnituse kulust.

 

Kuidas teada saada oma beebi asend kõhus?

1. Esiteks vaatab seda ämmaemand. Minu ämmaemand vaatas vaid seda, kas beebi on peaseisus, muu pidin ise uurima. Eesti ämmaemandate rasedate jälgimise juhendi järgi tuleb rasedal tegelikult:

  • 30. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on pea- või muus seisus (nt tuharseisus, risti).
  • 34. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on ees- (seljaga välismaailma poole – anterior) või tagaolevas asendis (näoga välismaailma poole – posterior).

Rasedana oled ka kindlasti märganud, kust leiab ämmaemand beebi südamelöögid üles – tõenäoliselt seal paikneb süda. Kerge leida – tõenäoliselt Anterior asend. Kui on vaja kaua südametoone otsida, siis võib-olla on beebi süda “kaugemal” ehk siis pigem beebi selg on ema selja pool  (Posterior asend).

2. Teiseks on võimalik ise kindlaks teha, mispidi beebi kõhus paikneb (alates 30. rasedusnädalat, enne pole väga mõtet, sest beebil aega veel end kõhus pöörata). Mõne naise jaoks võib beebi asendi määramine kõhus olla keerulisem, nt kui platsenta paikneb emaka eesseinas. Beebi asendit kõhus kindlaks tehes ei tasu karta, et teed beebile haiget. Niikaua kui endal pole ebamugavustunnet, siis beebi jaoks on see vaid mõnus massaaž.

Tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata, kust tulevad müksud, kust luksumine ning mis kujuga on kõht.

  • Tugevad liigutused/müksud kõhus on enamasti pepu, jalad ja/või põlved.
  • Pikk, tugev ala on tõenäoliselt beebi selg.
  • Pepu ja pea on katsudes tuntavad tugevate kõvade “pallidena”.
  • Pisikesed/õrnemad liigutused/müksud on kõhus enamasti beebi käte liikumised. Enamasti meeldib beebidele hoida oma käsi pea juures näo lähedal.
  • Enamasti eelistavad beebid olla kõhus näoga platsenta poole.
  • Ema kõht jälgides beebi selja kurvi näeb välja ühtlaselt suur (Anterior).
  • Ema kõht mühklik, vähe märgatav või naba läheduses sisselangev (Posterior).
  • Lainetavad liikumised kõhul, palju liikumist (tõenäoliselt Posterior).

Huvitav eesti keelne video kõhu kaardistamise kohta:

 

Mida selle teadmisega teha enne sünnitust?

Kui on kahtlus, et beebi asetseb posterior asendis, siis on võimalik raseduse ajal “julgustada” beebit liikuma teise positsiooni. Isegi, kui beebi on anterior asendis, siis on hea teha nii, et beebi sinna asendisse ka jääks. Uuringud eri harjutuste tegemisest raseduse ajal pole näidanud, et posterior beebi saaks raseduse ajal anterior asendisse pöörata: (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies)

Teades, et beebi kõige raskem kehaosa on ta selg ja pea, siis tuleks igapäevaselt raseduse ajal ollagi asendites, mis soodustavad beebi “vajumist” “õigesse” positsiooni. Diivanil lamamine ja jalad üleval lebotamine pole parimad asendid raseduse mööda saatmiseks, sest siis vajub beebi selg tahapoole (posterior asend). Soovituslik on võimalikult palju olla püstises asendis, küllili või teha ettekummardavaid liigutusi. Mida rohkem rase liigub, seda tõenäolisemalt võtab kõhubeebi parima võimaliku asendi. Ka kõhulihaste ja vaagnalihaste toonus võib mõjutada seda, mispidi beebi kõhus paikneb, mistõttu soovitatakse teha vaagnat avavaid harjutusi. Kuna meie eluviis on aina rohkem istuv, siis võib-olla seetõttu ongi aina enam sünnitajaid, kelle beebi on “vales” asendis ja sünnitus on seda raskem.

Mõned soovitused raseduse ajaks kui ka sünnituseks leiab siit: https://www.naturalbirthandbabycare.com/baby-position/

Mida selle teadmisega teha sünnituse ajal?

Kui beebi pole end enne sünnitust pööranud “paremasse” asendisse, siis nii palju kui olen lugenud ja aru saanud, siis tuleb lihtsalt pikem sünnitus, sest beebi hakkab end paika pöörama alles sünnituse ajal ja enamik (ca 85%) beebisid sellise pööramise ära ka  teeb. 

Et aidata beebil end pöörata asendisse, kust oleks kergem sündida, siis esialgu võiks proovida ema neljakäpukil asendeid, puusade hööritamist (seistes või pallil):

Pildiotsingu Maternal hands-and-knees positioning tulemus

Sageli võtavad naised instinktiivselt taguots üleval positsioone, mis aitavad beebil natuke tagasi nihkuda ja siis uuesti ja paremini vaagnasse laskuda. Kui sünnitus on juba kaua kestnud, siis eri positsioonide proovimine ei tohiks küll kahju teha.

Teadusuuringutel pole õnnestunud näidata, et erinevatest sünnituspositsioonidest oleks näiteks posterior asendis oleva beebi puhul abi,  AGA abiks on teaduse sõnul sellest, et posterior asendis oleva beebi puhul mitte lõhkuda sünnituse kiirendamiseks lootekotti, sest valesti vaagnasse laskudes on beebit juba raskem pöörata (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies).

70% keisrilõigetest tehakse, kuna “emakakael ei avane piisavalt”. Posterior beebi vajab pööramiseks rohkem aega ning kui ema ja beebiga on kõik korras, siis lisaaeg kulub igati ära. Abi võib-olla ka epiduraalist, mis aitab lihaseid lõdvestada (kui ema ise ei suuda) ning see võib samuti aidata beebil pöörduda.

manual-rotation-207x300Kõige edukamaks meetodiks (90% õnnestumine) beebi keeramisel posterior asendist anterior asendisse sünnitusel loetakse teaduspõhiste teadmiste järgi ämmaemanda poolset käsitsi lapse pea keeramist, kui emakakael on juba piisavalt avanenud. Kahjus ma ei tea, kas Eestis seda tehakse.

 

 

 

 

Millised on parimad peaseisu asendid?

Head asendid (kiirem ja valutum sünnitus) on sellised, kus beebi selg on ema vasakul küljel (LOT või LOA) või beebi selg on vastu ema kõhtu (anterior asendid – OA), sest siis on beebil vaja sünnitusel vähem end pöörata jõudmaks “ideaalsesse” väljumise asendisse.

LOA – See asend peaks tagama beebile kõige lihtsama “väljatuleku” tee ning andma tugevamaid müksusid (jalad annavad tugevaid hoope) ema kõhu paremale poole, maksa alla.

ινιακη-προβολη-στο-τοκετό

Keerulisemad sündimise asendid on sellised, kus beebi selg on ema paremal küljel (ROA, ROT) või beebi selg on vastu ema selga (posterior asendid), sest siis peab beebi end palju keerama jõudmaks “ideaalsesse” asendisse.

ROA – See asend on selline nii ja naa ja väidetavalt sünnitamisel üpris tavaline asend. Pole seotud konkreetse sünnimustriga, nt et sünnitus oleks liiga pikk ja valulik. Sünnitusel selgub, kas ta hakkab end pöörama päripäeva (terve raseduse keerlevad beebid kõhus pigem päripäeva) tehes ära ca 270 kraadise ringi ümber oma telje, olles vahepeal ka posterior asendis (sünnitusel seljavalu) ja ilmselgelt võtab selline pöörlemine aega st sünnitus on pikem VÕI otsustab tulla välja selles ROA asendis või anterior asendis.

 

Minu kõhubeebi:

Nii 27. kui ka 33. rasedusnädalal toimunud ämmaemanda visiidil vaatas ämmaemand ultraheliga, et meie beebi on sättinud ennast peaseisu ja ta selgroog jookseb minu paremal kõhupoolel – asetseb seega ROA (Right Occipital Anterior) asendis. Kõhtu katsudes tundsin eelkõige paremal üleval olevat kõva palli (pepu) ning tugevat selgroogu paremal küljel. Ka luksumise ajal kõhtu palpeerides oli luksumisest tingitud liikumist enim tunda just paremal küljel.

Rääkisin beebiga, et oleks mõistlik see pööramine ikka enne sünnitust ära teha mitte hakata alles sünnituse ajal end paika sättima ehk siis liigutada oma selg paremalt vasakule. Ei mina ega mees ei ole inimesed, kes jätaksid asju viimasele minutile. Lisaks proovisin võimalikult vähe diivanil lösutada, istuda sirge seljaga, magada vaid vasakul küljel.

37. nädalal toimunud naistearsti visiidil olin ülirõõmus, kui selgus, et beebi oligi end pööranud seljaga minu vasakule küljele olles nüüd LOA (Left Occipital Anterior) asendis. Võrreldes eelnevaga tunnen läbi kõhu tulevaid mükse rohkem paremal kui varem: sellised peenikese diameetriga tugevad jalasirutused.

LOA.web_-300x234

 

Mis asendis Teie beebid sünnituse alguses paiknesid? Kuidas mõjutas see sünnitust?

 

 

9. raseduskuu – 37.nädal

Ongi käes 9. raseduskuu (hetkel siis 37.nädal)!

Kõhu suurus. Ilmselgelt on minu “pallifaas” saabunud. Kui võrrelda 2. raseduskuul tehtud kõhufotot praeguse hetkega, siis tundub muutus ikka väga süreaalne (ca 40cm on mu kõhuümbermõõt suurenenud, hetkel siis 100cm):

Selliseks muutuseks on ikka hea, kui emake loodus annab aega harjuda. Ei ole nii, et kaks kuud ja voilaa, oledki veerev pall valmis. Eks see ole individuaalne, kui kiiresti keegi “pallistub”, esmarasedad vist hiljem kui korduvrasedad. Pole ime, et peaaegu kõik viimasel raseduskuul kurdavad, kui raske on olla rase ja kuidas pikisilmi juba raseduse lõppu ja oma beebiga kohtumisest unistatakse. Minul on veel väike kõht.

9. raseduskuu raskused:

  • 35a7225fdb73fa092621b6092f75e125Magada saan ainult vasakul küljel ja seda tavalise ja imetamispadjast tehtud mäe otsas.
  • Voodist välja saamine on paras ukerdamine, sest kõhulihased on kõik kuskile külgedele “ära vajunud” (loe: neid ei ole). Öö jooksul juhtub seda tihti, sest on vaja ju WC-s käia 2-4x st iga 2-3h tagant. Pikemat maad kõndides tuleb kindlasti käia WC vahetult enne teele asumist ning tavaliselt ka sihtkohta kohale jõudes.

b0549ba27a41b82958d0fdd5f4ac9d38

  • Sokkide jalga panek ja asjade maast korjamine on tegevused, mida eelistan vältida. Ka pükste jalga panek on paras pusimine.
  • 9b353b2176bcc9d0e4fbcac1a04f8e14Ükspäev käisin Pelgulinna rasedate pallivõimlemises. Ohh.. see oli üllatavalt põnev! Ma ei kujutanud ette, et palli otsas on võimalik teha niivõrd erinevaid harjutusi. Tundsin, et olen rase, mis rase. Varasemalt oleksid need harjutused olnud ülilihtsad, aga suure kõhuga tundsin ennast tõeliselt kohmakalt. Elu paksuna on väga raske.
  • Isutab šokolaadi ja jäätise järele. Võiksin süüa hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult valge sokolaadi snickersit! Nämm!! Enesetunne on seejuures üpris hea, ent kaal muudkui tõuseb. Algkaaluga võrreldes olen juurde võtnud 17kg ehk siis hetkel kaalun 67kg. Viimasel naistearsti visiidil astusin kaalule ja polnud nõus, et naistearst märgiks kaarti selle kaalunumbri nagu seal nägin. 😀 Ju oli asi selles, et olin just väga palju söönud.
  • Viimased nädalal on igapäevaselt esinenud sünnituseks emakat ettevalmistavad Braxton-Hicksi kontraktsioonid (kõht tõmbub “kivikõvaks”). Õnneks oli mul eelneval nädalal viimased tööpäevad ja olen nüüd ametlikult raseduspuhkusel. Ebamugav oli töötada, kui kogu aeg kõht on nii pinges.
  • Raseduse ajal on huvitav see, et nagu ka varem kirjutasin, siis kehakarvad ÜLDSE ei kasva. Erandiks on naba ümber olevad karvad. 😀poils

Aeg kahekesi. Oma esimesel raseduspuhkuse nädalal oleme nautinud mehega kahekesi aega. Käinud mitmetes Tallinna põgenemistubades, kinos (Jurassic Park, Ocean 8), suvelavastusel (Öö magamistubades – väga soovitan!), Viimsi 18+ Spas jne. Ühesõnaga on mõnus puhkeaeg.

Rasedusaegne maksahaigus. Viimatine visiit oli mul naistearsti juurde, kuna märkasin, et mul selg sügeleb imelikult. Alguses arvasin, et see on allergia pesuvahenditele (ööbisime ühel nädalavahetusel Tartus VSpa hotellis), ent kui see sügelus ei möödunud, siis tundus see veider. Kuskilt lugesin, et raseduse puhul võib tegu olla beebile surmavalt lõppeda võiva ema maksahaigusega. Kirjutasin kohe ämmaemandale ja palusin, et ta telliks vastavad vereproovid – pidin nii kui nii minema andma igakuiseid vereproove. Tulemustest selgus, et mul oligi maksanäitajad kergelt tõusnud ning edasi teostas mu raseda jälgimist hoopis naistearst. See nädal käisingi ämmaemanda visiidi asemel naistearsti vastuvõtul. Jäin jälgimisele, mistõttu pean edaspidi iga nädal vereproove andma. Loodetavasti maksanäitajad ei halvene vahepeal, sest siis võib vaja olla ravi ja vastava haiguse ravimid on nii ema kui ka beebi organismile päris karmid.  Ühesõnaga loodan parimat.

Hea kogu asja juures oli see, et naistearst teostas loote ultraheli (viimati tehti seda mulle kui “tavarasedale” loote anatoomia hindamise käigus (20.nädalal) ja sain teada beebi umbkaudse kaalu – hetkel siis ca 2950g (420g siia, sinna). Beebi nägu kahjuks näha ei olnud, sest nagu tavaliselt oli ta kuklaga välismaailma poole. Beebi südametöö oli normis ja minu süda rahul. Minu üllatuseks oli beebi end võrreldes eelneva ämmaemanda visiidiga pööranud oma selgroo minu paremalt küljelt vasakule (beebi asenditest kirjutasin siin).

Veeren siis vaikselt pallina edasi.

 

 

 

7. ja 8. raseduskuu

Kõlab uskumatuna, aga olengi jõudnud omadega 8. raseduskuu lõppu, kuna hetkel algas 36. rasedusnädal (9.raseduskuu algab 37.nädal). Raseduse alguses pelgasin enim just seda 7. ja 8. raseduskuud (nädalad 28-36), kuna see tundus olevat nii igav periood, mille jooksul midagi “uut” ei toimu ja on selline rasedusvaevuste üle vingumise saatel kulgemine sünnituse suunas, vähemalt selline mulje oli mul jäänud, lugedes rasedusblogisid. 9. kuu saab tõenäoliselt olema tõeliselt raske, eks see muidugi sõltub kõhu suurusest ka, mul ju pigem väike raseduskõht.

Minu 7.-8.raseduskuu on olnud vägagi tegusad beebiks valmistumise mõttes. Olen teinud viimased ostud beebile ja endale vajaminevate ostude vallas ja olnud hoogsalt sünnituseks valmistumise lainel (rasedate jooga, hüpnosünnituse kursus, sünnieelistutse koostamine, muusika valik jne). See üllatab mind, et beebi tuleku ja sünnitusega seotult on nii palju mida uurida ja tõesti tegevust on jätkunud. Tõenäoliselt on see mingi esmaraseda õhin ja/või lihtsalt minu isikupärast tulev uudishimu minna asjadega süvitsi.

 

7 RASEDUSKUU (28.-31.NÄDAL), 8 RASEDUSKUU (32.-36.NÄDAL)

Kuidas pidi kõhus beebi paikneb?

Uurisin mitu õhtut kõhu kaardistamise kohta ehk siis kuidas pidi ikka beebi kõhus paikneb ja miks see sünnitusel oluline on. Tundes 28. nädalal ämmaemanda visiidil huvi, mispidi beebi kõhus paikneb, sain ultraheli abil teada, et meie beebi on end sättinud juba peaseisu. Ka järgneval 33. nädala visiidil oli beebi endiselt peaseisus. Jess, üks mure vähem! Kuna beebi võttis end peaseisu, siis kõhus toimetades toimub enamik liikumist naba piirkonnas (mõnikord on seal pepu ja mõnikord põlved), mistõttu tekib tunne nagu keegi surgiks naba sees ja see võtab nii mõnelgi päeval söögiisu ära.

IMG_7901
Täpselt nii peaks hetkel meie kõhubeebi paiknema

8. raseduskuul on beebi peaaegu iga päev korra luksunud – temast tuleb küll super imeja, kui ta nii innukalt oma sõrmi seal kõhus imeb. Beebi on muutunud tugevamaks, mistõttu tema liikumised on aina selgemalt tunda. Kui varem ta minu töö ajal (10-6) ikka ilusti magas, siis 8. kuul ärkas ta iga 2h tagant ning siis 5-10 minutit päris kõvasti kõhus rahmeldas. Luksumise järgi olen kontrollinud ka ise, kus kohas on beebi pea ja pepu.

34. rasedusnädala lõpus beebi pea VIST vajus allapoole, kuna järsku tundsin, et jalgevahel nii reie siseküljed ja bikiinipiirkond on kiirel käimisel valulikud. Samuti tunnen liikumist bikiinipiirkonnas, kus ta tõenäoliselt oma kätega ringi udib (väidetavalt beebid armastavad hoida oma käsi just pea piirkonnas). Sellest ajast tuigerdan ringi nagu part. Mitte just väga graatsiline – ma tean. Aga võib-olla on see valulikkus allpiirkonnas tingitud sellest, et rebestasin reie seesmised lihased rasedate joogas üht venitusharjutust tehes. Täpselt ei teagi.

Ämmaemanda visiidid

Millegi pärast arvasin raseduse alguses, et need visiidid toimuvad tihedamalt, sest hetkel on mul toimunud ca iga kuu 1 visiit. Arvel olen endiselt ITK-s, ämmaemandaks Liisi Aas. Ju see nii käibki, kui pole riskirase. Endiselt on kõik vere-ja uriininäidud korras, vererõhk korras, beebi südametöö normis – tavalised näitajad, tavaliste väärtustega. Emakapõhja kõrgus on igal visiidil olnud mul 1cm väiksem kui on vastav rasedusnädal, aga kuna mul terve rasedus nii olnud, siis see olevat ok.

Kõhu suurus

Kõik rasedatega kokku puutuvad inimesed on kiitnud, kui ilus väike kõht mul on. Samas kõik lähedased arvavad, et mul on väga suur kõht. Ise tundsin alles 33.nädalal esimest korda, et nüüd on küll kõht on suur ja jääb tegutsemisel ette. Küll on raskem töö juures patsiendini ulatuda, end voodist välja keerata, sokke või jalanõusid jalga panna, maast asju üles võtta. Ei midagi ületamatut, aga lihtsalt natuke rohkem pingutust nõudev – peab hoogu võtma. 34. nädal tundsin end veereva pallina ning 35.nädal tundsin end juba maakerana, sest kõht kasvas kuidagi eriti suurel kiirusel, nt külili magades tunnen, et külje peal on pall ees. Võtsin nende kolme nädalaga juurde 3kg! Kusjuures isu oli ka järsku meeletult suur. Hommikuti ärkan vara, kuna kõht läheb öö jooksul nii tühjaks, et sure või ära. Kokku olen raseduse algusest saadik juurde võtnud 16kg. Tahaksin lihtsalt kõike, aga eelistatult muidugi masinajäätist ja puuvilju.

IMG_7829
Mahlased puuviljad – nämm

Beebi tulekul vajalik inventuur

7. raseduskuul vaatasin uuesti üle kas kõik beebi tulekuks vajalik inventuur on olemas (nt selgus, et meie õvedelt saadud turvahäll pole turvaline, kui avarii toimub küljelt või kiirusel üle 40km/h) ning ostsime viimased vajalikud ja mittevajalikud asjad. Peas asjade korrastamiseks kirjutasin meie beebile soetatud vajalike asjade kohta siin (nn meie beebile vajalike asjade list).

7. ja 8. raseduskuu hindasin uuesti üle ka beebiriiete varud ning täiustasin neid, nt ostsin poest paar sokipaari ja mõned “puudu” olevad beebiriietused. Olin mitu kuud käinud erinevates internetipoodides beebiriideid valimas ning lõpuks tegin need ostud ära. Samuti ostsin endale imetamiseks vajaminevaid riideid (rinnahoidjad jms). Interneti poes beebiriiete ostmisest kirjutasin siin. Selleks, et saada selgust, kas tõesti nüüd on kõik vajalikud beebiriided olemas sündis beebiriiete teemal blogipostitus (nn mis on olemas)

Kõiksugu rasedusvaevused 7. ja 8. raseduskuul:

  • Kõrvetised. Endiselt tüütavad kõrvetised, mistõttu magan padja ja imetamispadja otsas – ma ei tea, mida ilma imetamispadjata teeksin – vist ei magaks. Ka ortodondi juures breketitel kaart vahetamas käies tundsin 7. ja 8. raseduskuu, et selili toolis lamades on päris kehv olla, mistõttu hambaravi viimasesse trimestrisse ma jätta ei soovitaks. Kõrvetiste tõttu on minust saanud jäätise armastaja.
  • Väsimus. Kõhuli pole ma kunagi maganud, seetõttu sellest puudust ei tunne. Öised pidevalt WC-s käimised (iga 2-3h tagant) vist unele ikka hästi ei mõju – tundub, et pean välja puhkamiseks rohkem tunde magama kui tavaliselt.
  • Emaka toonused. 28.nädal oli esimest korda “kõht kõva” ehk siis emakas hakkas harjutama sünnituseks pingesse minekut. Iga nädal on kõht ühel õhtul toonusesse läinud, seega väga hullult see elu seganud ei ole, iiveldustunne kaasneb küll, aga seegi möödub.
  • Rinnapiim. 31.nädal oli esimest korda hommikul ärgates ühe rinnanibu ümber näha kuivanud “piima” – olin terve öö maganud selle rinna peal. Sellist “nalja” olnud veel paar korda.
  • Sügelus. 33. nädal tekkisid mul kehale paar punni-laigu moodi asja, mis sügelesid ning kratsides jooksid verd reaalselt terve päev (isegi kui õhtul plaastri ära võtsin, siis verd veel voolas). Need kadusid. Vahepeal hiljemgi keha sügelenud, ent siis see jälle möödub. Nahal näha pole midagi.
  • Trenni tegemine on raske. Alates 31.rasedusnädalast (7. raseduskuu lõpp) tundsin, et füüsiline pingutus on aina raskem, hakkan ülikergelt hingeldama ja väsin väga kiirelt. Kuna rühmatrennide ajad üldse kuidagi ei sobinud meie elugraafikuga, siis läksin koos mehega esimest korda jõusaali – seal oli väga lahe, saab täpselt teha nii palju kui jaksad. Tegin käte-ja jalalihaseid, seljalihaste harjutusi, 15 minutit rattaga sõitu, 10 minutit treppidel astumist – kokku ca 60minutit trenni. Väga mõnus. Kui 7. raseduskuu olin trennis veel ok käia, siis 8. raseduskuu on juba väga raske end füüsiliselt pingutada. Soki maast üles võtmine on juba korralik pingutus.
IMG_7828
32. rasedusnädal

Sünnituseks ettevalmistused

  • Rasedate jooga. Pärast ülivalusat jalakrampi ühel ööl hakkasin mõtlema, et peaks hakkama sünnituseks valmistuma, sest sünnitus võib-olla veel valusam ja kuidas ma sellega küll toime tulen. Õnneks säärelihase krampe olnud mul suhteliselt harva. 29. nädal jõudsin esimest korda rasedate joogasse, kus olen siiani käinud  iga nädal (kirjutasin joogatamise muljetest siin).
  • Meeskond.  7. raseduskuul kohtusin individuaalse ämmaemandaga ning kuna on paar kuupäeva, kui ta ei saaks mulle sünnitusel toeks tulla, siis kohtusin igaks juhuks ka tema soovitatud varu individuaalse ämmaemandaga (kirjutasin individuaalse ämmaemanda valikust siin).
  • Hüpnosünnitus. Üldiselt on mul 8. raseduskuu kulgenud hüpnosünnituse lainel – läbisime hüpnosünnituse koolituse, mis hõlmab endas päris suurt sünnituseks ettevalmistust: sünnitusvideod, 5 korda 2,5h tunnised loengud, igaõhtused (!) lõdvestusharjutused, inglise keelse raamatu läbilugemine, sünnieelistuste ja sünnituse kohta teaduspõhise info läbimõtlemine, sünnituseks muusikalisti koostamine jne.
  • Lahkliha massaaž. Tegin 34. rasedusnädalal algust spetsiaalse õliga lahkliha masseerimisega vältimaks sünnitusel rebendite teket. See on omamoodi kogemus.
  • Sünnituskotti hakkasin vaikselt komplekteerima 35. nädalal.

Beebiootuse talletamine

Kuigi enamik beebi-ja rasedusraamatute lugemisest tegin I-II trimestril, siis nüüd sattus mulle näppu “Loomulik ehk aktiivsünnituse” raamat, mida uudistasin kohe mitu õhtut. Samuti uurisin, kas on veel mingi viis, kuidas tahaksin kindlasti oma beebiootust talletada. Siiani olin märkinud kõik tähtsad hetked raseduse alguses ostetud rasedusmärkmikkusse. Raamatute ja talletuse teemaline postitus sündis siin. Teema kohta rohkem uurides jõudsin järeldusele, et tahaksin oma beebiootust jäädvustada kuidagi isiklikumalt, isikupärasemalt ehk siis ise ühe rasedusraamatukese meisterdada. Olen sellest nii vaimustuses, nii palju nokitsenud, printinud, kleepinud – oh kui see lõpuks valmis saab! See on juba praegu nii nii lahe! Ma arvan, et keegi ei viitsi sellise asjaga sedasi nokitseda, aga mulle meeldib. Kui valmis saab, siis natuke näitan. 🙂

35. rasedusnädal toimus minu poolt kauaoodatud beebiootuse pildistamine fotograaf Teevi Zeemanniga. Olin tema juurde aja broneerinud juba 14.rasedusnädalal ja lõpuks oligi aeg käes! Ta on tõesti suurepärane fotograaf ning tehtud pildid meeldisid meile väga. Kujutan juba ette, kuidas just neist piltidest üks jõuab minu rasedusraamatukese kaanele. 🙂

IMG_3733i

 

 

Tere kauaoodatud III trimester!

LÕPUKS ometi on käes 28.rasedusnädal, mis vastab raseduse kolmanda trimestri algusele. II trimestri lõpp (23.-27.rasedusnädal ehk 6.raseduskuu) on möödunud minu arvates palju kiiremini kui kogu see raseduse algus. Käisime Jaapanis reisil, jätkasime perekooli loengutes käimist ning valmistasime kodu ette beebi tulekuks – alates beebitoast kuni beebile vajamineva soetamisega. Samuti tundub kõhu kasvades beebi olemasolu aina reaalsem ning soov selle puksiva tegelasega kohtuda iga päevaga aina suurem.

Jõudes III trimestrisse on vaikselt hakanud mu pähe tulema sünnituse mõtted.

  • Esiteks seetõttu, et olen paar korda tundnud Braxton Hicksi kontraktsioone, mis väidetavalt võivad ilmneda alates 26. rasedusnädalast ning valmistada sedasi emakat ette sünnituseks. Põhimõtteliselt on selline tunne nagu kõht muutuks  “kõvaks”. Valus ei ole, ent kõhus on selline imelik pinges tunne nagu kõhunahk oleks liiga pingul ning siis paari minuti pärast on kõht jälle “pehme”.
  • Teiseks märguandeks, et sünnitus pole teab, mis kaugel, on asjaolu, et ka beebi võtab aina enam sünnituseks sobivat positsiooni. Viimasel ämmaemanda visiidil pärast beebi südametöö kuulamist, emakapõhja kõrguse mõõtmist ning korras olevate vere-ja uriiniproovide tulemuste teatamist, uurisin ämmaemandalt, kas oleks võimalik teada saada, kuidas pidi see beebi seal paikneb, sest esiteks on ju põnev teada, mis kehaosaga ta neid erinevaid mükse teeb, ning teiseks ei suutnud ma lihtsalt ette kujutada, kuidas saab ca 37cm pikkune väike inimene niivõrd väiksesse kõhtu ära mahtuda. Ultraheliga uurides selgus, et beebi on keras nagu ussike –  pea ja varbad peaaegu et koos ning juba on ta võtnud sisse ka turvaliseima sündimise positsiooni ehk siis pea seisu (juhtub enamasti 26-30.rasedusnädalal ning tähendab, et beebi pea on allpool ja pepu ja jalad ülevalpool).
  • Kolmandaks meenutajaks saabus mul ühel ööl arusaamine, et sünnitus võib-olla valus. Nimelt lõi mul ühel ööl säärde ülitugev lihaskramp ja see valu oli nii talumatu, et karjatamise asemel tuli vaid paar pisarat. Hommikul ärgates olin öisest valust nii šokis. Esmarasedana pole ju tegelikult üldse aimu, mis sünnitusel ees ootab. Eks ikka olen lugenud ja kuulnud sünnituslugusid ning saanud aimu, et ega see sünnitus kerge pole, ent kui see peaks olema sama valus, kui oli see lihaskramp, siis ma ei tea, mis minust sünnitusel saab. Ühesõnaga tegin hommiku saabudes otsuse, et pean leidma sünnitusvaluga toime tulekuks mingisuguse mooduse. Füüsiliseks ettevalmistuseks registreerisin end rasedate joogasse ning vaimseks ettevalmistuseks hüpnosünnituse kursusele. Samuti võtsin ühendust ja kohtusin individuaalse ämmaemandaga (kirjutasin sellest siin: https://minuperspektiiv.wordpress.com/2018/05/09/individuaalne-ammaemand/). Loodetavasti on neist sünnitusel abi.

Kuigi füüsiliselt pole ma viimase 23.-27.rasedusnädalal enda arvates väga palju muutunud,  kui siis see, et mul pole enam naba, siis võõraste silmis olen vist küll raseda mõõdud võtnud. Kui eelmisel raseduskuul (ehk siis 5.raseduskuu) märkasid ja küsisid mu suureneva kõhu kohta vaid naissoost patsiendid, siis nüüd on ka mehed ja lapspatsiendid märganud, et arst on muutumises. Nii mõnigi lapspatsient on elukogenud näoga mulle kuulutanud, et tema teab, et minul kasvab kõhus beebi. Lisaks pole möödunud viimasel kuul ühtegi trenni, kus trenni alguses ei tuleks treener jagama soovitusi või trenni ajal ei annaks mulle eriharjutusi.

Olen väga uhke, et olen suutnud 4 kuud 3 korda nädalas Myfitnessis trennides käia (va eelmine nädal, kuna Stenil operatsiooni tõttu füüsilise koormuse piirang ning üksinda trennis käia on igav), mis peaks andma välja soovitusliku 150 minutit nädalas kehalise koormuse. Usun, et järjepidev trenn on hoidnud mind seljavalude tekkest. Lisaks olen teadlikult proovinud ka kõhu suurenedes jälgida oma rühti, et ikka hoiaksin “selga tugevana” ning ei laseks suureneval kõhul selga nõgusaks muuta. Kõikidel kõhufotodel olen ka alati püüdnud kõhu võimalikult sisse tõmmata. Trennidest olen valinud kord nädalas nn rohelise ehk rahuliku venituse tunni (nt. Pilates, Yoga) ning kaks korda nädalas käinud enamasti nn mustades ehk jõudu vajavates trennides (nt Barre, Brazil Butt Lift). Pean tõdema, et mida nädal edasi, seda raskemaks muutub trenni tegemine: hingeldus tuleb kergesti (rasedana peab pulss olema sellises vahemikus, et säiliks võime rääkida) ning venitustrennides jääb paljusid harjutusi tehes kõht ette, mistõttu pean olema harjutustega loominguline. Viimasel ajal oleme keskklinnast koju minnes eelistanud 1,5km pikkust koduteed läbida pigem jalutades kui ühistransporti kasutades, mis läheb minu jaoks “kirja” füüsilise pingutusena. Tunnen, et lähedal pole ka aeg, kus füüsilise saavutusena hindan hommikust sokkide või keerulisemate jalanõude jalga panekut.

Parimaks füüsiliseks muutuseks võib pidada seda, et mu kehal olevate karvade kasv on peatunud. Kui varem pidin ennast 1-2 korda nädalas raseerima, siis nüüd kasvavad karvad kehale ikka mega aeglaselt. Tore on kogu aeg sile olla.

Emotsionaalselt pole ilmnenud ei varasemate ega ka nüüdsete rasedusnädalate jooksul muutusi (mees kinnitas, et nii see on). Olen olnud selline rahulik inimene nagu tavaliselt. Ei ole olnud perioode, kus päevad läbi nutaksin, vihkaksin oma meest, kodus taldrikud lendaksid või sõimaksin töö juures assistente. Võib-olla olen sellisteks emotsionaalseteks käitumisteks liiga ratsionaalne inimene.

Küll olen viimasel kuul muretsenud tunduvalt rohkem kui kogu eelneva raseduse ajal. Näiteks oli minu jaoks ahastavalt keeruline läbi mõelda, mida beebile oleks MINU arvates vajalik soetada (mis suuruses riided ja kui palju + iga firma riided veel natuke eri mõõtu; mis apteegi tarbed; mis on vajalik mähkimiseks sh kui on vaja mähkida väljaspool kodu; millega last transportida – kandelina vs kandekott, beebiasjade kandekott, turvahäll, vanker ja kõiksugu tekikesed, mis omakorda sinna panna; milline vettpidav voodipesu enda ja beebivoodisse; milline tegelustekk, beebikiik või beebiraamat valida jpm). Samuti pidin läbi mõtlema, mida ka endale pärast sünnitust vajaksin (kas imetamispadi on vajalik; millised rinnapadjad; mugavad imetamisriided; sünnitamisjärgsed aluspüksid ja kõhtu toetavad tugipüksid valida jpm). Lisandusid ka küsimused, kui palju vanu asju saame oma õvedelt, kas soetame ka midagi järelturult ostes ning mis asjad peame ise poode läbi käies juurde hankima. Loomulikult võib öelda, et ahh.. pole sel beebil alguses peale paari riidehilbu ja sooja emapiima midagi vaja, küll katsikuteks kõik vajaminev tuuakse, või alati saab ju beebi saabudes vajamineva osta. Tõenäoliselt nii see on, ent sedasi hoo pealt tegutsedes ei ole aega põhjalikult asja kohta uurida ning minu jaoks on väga tähtis, et asi oleks kvaliteetne ning ka silmale ilus. Nüüdseks on mu hinges juba peaaegu rahu, sest vajaminevatest asjadest olevas nimekirjas on enamik juba soetatud.  Mõned asjad veel ja saan rahulikult puhkusele.

Tööl plaanin käia olenevalt kliinikust veel 1-1,5 kuud ehk siis kuni 34.-36. rasedusnädalani. Olen teinud oma tööpäevi alates 26. rasedusnädalast 1-2h võrra lühemaks ehk siis nüüd töötan enamasti 6-7h päevas. Kuigi arvestades seda, kui palju on tööd ja kui pikad järjekorrad, siis on küll tunne, et võiks ikkagi rohkem töötada. Enesetunne on ju hea ja jaksu on ka. Eks paistab, sest õnneks saan tänu suurepärastele ülemustele ja vastutulelikele õdedele oma graafikut ise sättida. Samas kui ilmad on ikka ilusad nagu viimasel ajal on olnud, siis on kahju olla vaid toas.

Rasedusvaevustest on II trimestri lõpp olnud üpris hea aeg. Söögisisu on peaaegu jälle selline nagu enne rasedust (va. vastumeelsus viinerite, vorstide vastu) ning tunnen, et taas kord tekib mõistliku koguse toitu ära süües täiskõhu tunne. Samas on olnud ka veidrad hetki, näiteks ühel laupäeva hommikul ärkasin kell viis tohutu näljatunde peale üles ja tundsin, et pean saama pannkooke. Ilmselgelt meie külmakapis olevad toidud mulle sel hetkel ei sobinud. Selgus, et meil pole kodus piima, mistõttu sõitsin autoga Circle K-sse, ostsin tee peale söömiseks ühe Kabanossi ning kodus valmistasin soolased ja magusad pannkoogid, mida samuti isuga sõin. Endale üllatuslikult olen raseduse ajal olnud üldiselt oma elu kõige tervislikuma toitumisega – nii palju erinevaid salateid, kala ja puuvilju ning nii vähe pastat (umbes 6 pastarooga 6 kuu raseduskuu jooksul, varem sõin 3 pastat nädalas).

Mis veel. No öösiti 1-3 korda ning lugematud korrad päeva jooksul WC-s käimisega olen juba täiesti harjunud. Nii kui hakkan liikuma natuke pikemat maad, siis tekib peagi WC häda. Mul on kahtlus, et emakas surub mul sinna kuskile põie peale. Ei oska enam sellest ajast unistadagi, kui käisin põit tühjendamas vaid 3-4 korda päeva jooksul. Kuskil seal 26.-27.rasedusnädalal oli mul kõht kinni, ent selle probleemi lahendas mustikate söömine. Igaks juhuks mustikatega ka jätkan, sest need on nii suured ja maitsvad. 🙂

Olen nüüdseks rasedusega juurde võtnud ca 12kg, ent ma ei tunne ennast väga suurena, sest esiteks on mu jalad ja käed endiselt kõhnad ning teiseks on mu kõht täpselt sellise suurusega, et ei sega mu elu. Astudes kaalule suurenes I ja II trimestri alguses mul kaal meeletu kiirusega, iga kord kui astusin kaalule vaatas sealt vastu uus number, ent nüüd, II trimestri lõpus, on kaalutõus märgatavalt aeglustunud. Kui II trimestri alguses suurenes mu kõht peamiselt ettesuunas (10cm) ja pidin riidekapis suured ümberkorraldused tegema, siis II trimestri lõpupoole on kõht suurenenud peamiselt ülessuunas (ette vaid 2cm). Kuna emakas surub aina enam maole, on hetkel minu peamiseks rasedusvaevuseks kõrvetised ehk siis “tore” olukord rasedatel, kui happeline maosisu tungib mööda söögitoru üles ja tekitab valus-ebameeldiva kõrvetustunde rinnaku piirkonnas. Põhjuseks ikka rasedushormoonid, mis lõdvendavad mao-söögitoru luku mehhanismi. Enamasti on kõige kehvem just õhtuti magama minnes, kui on aeg pikali heita, mistõttu olen leevendust leidnud piima joomisest ning tavalise-ja imetamispadja otsas magamisest.

Nagu varasemalt kirjutasin, oli ämmaemand mu rasedusaegse kaalutõusu pärast mures ning suunas mind glükoositestile kahtlustades rasedusdiabeeti. Märkusena lisan, et endiselt lähtudes kehamassiindeksi järgi normaalsest rasedusaegsest kaalutõusust on mul kõik normikohane, AGA lugedes, et Ameerikas kõik rasedad teevad seda testi poolkohustuslikus korras, seadsingi ühiskonna survel ühel 26.rasedusnädala varahommikul mehe toetusel sammud ITK-sse vereproove andma. Test on siis selline, et kõigepealt tuleb olla minimaalselt 8h söömata ja joomata, siis alates kella 7.30-st saab ITK-s minna andma oma esimest vereproovi  ehk siis paastusuhkru näitu. Seejärel tuleb 5 minuti jooksul ära juua apteegist kaasa ostetud siirupijook (valikus oli sidrun ja apelsin, valisin esimese lootuses, et see pole nii magus nagu räägitakse) ning anda täpselt 1h ja 2h möödudes vereproovid. Kusjuures sellel ajal ei tohi ei ringi liikuda ega ka midagi juua, rääkimata söömisest. Tuleb lihtsalt istuda.

Õnneks oli selliseks kahe tunniseks ootamiseks ITK-s ette nähtud eraldi tugitoolidega ruum, kus oli kella üheksa ajal kohale jõudes silmapiiril näha mitmeid teisigi verd andvaid rasedaid, ent kellelgi teisel meest kaasas ei olnud. Olin hoidnud seda spetsiaalset glükoosijooki eelnevalt külmkapis, mis tegi ebameeldivalt magusa joogi joomise tühjale kõhule talutavaks. Meil oli hea plaan sisustada see 2h üksteisega lauamänge mängides, ent täpselt pärast 35 minutit joogi joomist tundsin, kuidas see kurjakuulutav jook hakkas äkkrünnakut tehes üles tulema. Kiirendasin ehmunult samme WC suunas ning jõudsin napilt WC potini, kui suur osa glükoosilahuse sisust kahe sekundiga välja tuli. Mul polnud aega isegi enda järel WC ust sulgeda ning kui sealne ainus WC oleks olnud hõivatud, siis oleksin tõenäoliselt kogu glükoosijoogi asetanud otse registratuurilaua kõrvale. Sellisest rünnakust ehmununa mõtlesin, et ehk ikka kõik ei tulnud välja, ent vaevalt olin seda jõudnud mõelda, kui viimnegi glükoosijoogi raas jooksis kraanikaussi. See tähendas minu jaoks seda, et glükoositesti tegemisega ma jätkata ei saanud. Hiljem foorumites asja uurides selgus tõsiasi, et nii mõnigi on proovinud küll erimaitselisi jooke ja küll söönud ootamise ajal arsti soovitusel sidrunit, ent ikka kuskil 30-40 minuti möödudes on kogu jook välja tulnud. Ju ma söön ikka liiga vähe magusat, et organism sellise reaktsiooniga magusale reageerib. Ämmaemanda visiidil selgus aga, et glükoositesti jaoks võetud esimene vereproov, nii nimetatud tühja kõhu oma, oli korras, nüüdne kaalutõus on olnud väiksem kui varem ning uuesti glükoositestile ta mind ei saada.

Käisime ka Eestis esimest korda toimunud lapseootel emadele mõeldud messil: “Jess, beebi tuleb”. Seal olid oma infot jagamas nii Eesti suuremad sünnitusmajad kui ka mitmed beebimaailmaga seotud firmad alates rasedate riietest kuni beebifotograafide ja  igasugu beebiga seotud ökotoodeteni. Kuna enamik beebiga seotud asju on meil juba varutud, siis pakkus mulle enim huvi oma ala spetsialistide poolt tehtud 30 minuti pikkuseid loengud. Kuulasime loenguid:

  • hüpnosünnitusest (räägiti sellest, kui suur roll on valu korral mõttel ja eelkõige hirmudel),
  • väikelaste esmaabist (keeva veega potisang tuleb keerata lapse käeulatusest eemale seina suunas ning mürgituste korral söetablette anda rohkelt),
  • rasedusaegsest kehalisest koormusest ja sünnitusjärgsest taastumisest (raseduse ajal treenimine on ülivajalik, sünnitusjärgselt trenni teha mitte enne 6 nädalat),
  • kuidas lapsest aru saada esimestel elukuudel (räägiti beebi eneseväljendusest ja vajadustest, nutule reageerimisest),
  • seksuaalsest aktiivsusest raseduse ajal ja sünnitusjärgsel perioodil  (kõik on lubatud, naine taastub pärast sünnitust umbes 4-6 nädalat) ning
  • beebi lähedusvajadusest ja lapsekandmisest (idee sellest, et sünnitusjärgsed 3 kuud on nimetusega 4.trimester ehk siis beebi vajab suurt lähedust emaga, kandelina sidumise demonstratsioon)

Väga meeldis mulle võimalus proovida kandekotte ja-linasid, mis aitas mul jõuda otsusele kumma võiks soetada. Kuigi alguses hästi pelgasin kandelina, et äkki see sidumine on keeruline või beebi on kuidagi lõdvalt seal sees, siis tegelikult läks sidumine üllatavalt ruttu ja lina oli hästi mõnusa tugevusega täpselt ümber minu ja nukubeebi keha. Ühesõnaga hästi tore üritus oli. Tellisin endale kandelina ära ning kavatsen seda kasutama hakata juba beebi esimestel elupäevadel.

Kõlab uskumatuna, aga hiljemalt kolme kuu pärast peakski meie beebi juba sündinud olema. Ootusärevus aina kasvab!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

II trimester – ohh seda rõõmu!

Olen hetkel 22.rasedusnädalal ning pean nõustuma nendega, kes lubasid, et see II trimester on raseduse parim aeg. Tunnen, kuidas olen energiat täis (mitte, et ma varem väsinud ja loid oleks olnud, aga nüüd on veel rohkem energiat), saan süüa peaaegu kõike ilma, et tekiks iiveldustunne (pastad ja väga rasvased asjad ikka ei sobi) ning kõht pole ka veel suur. Tõesti aina enam inimesi, nt mõned tähelepanelikumad patsiendid, panevad tähele ja soovivad õnne, ent ise ma ei tunne, et kõht oleks oluliselt pärast 17.ndat nädalat suurenenud. Ju vist natuke ikka on, sest tunnen viimasel ajal, kuidas saapaid on keerulisem jalga panna, kuna ebamugav on kummardada, kui tunned, et oot.. siin mingi kõht ees. Ja voodist ning trennis matilt tõustes on raskem end püsti ajada, kuidagi küljega tõmban end püsti, sest kõhulihased väga ei funktsioneeri või kuidagi ebamugavustunne lööb kõhtu, kui otse tõusta, selline mardika tunne. 😀 Aga need pisiasjad on väga okidoki võrreldes I trimestri kaebustega. Ühesõnaga hea aeg.

19.nda rasedusnädala alguses tundsin esimest korda beebi liigutusi. Ühel õhtul diivanil lesides tundsin kõhus mükse, käe kõhule pannes oli asi kindel – jah, beebi liikumisi on tunda. Ka kui Sten oma käe kõhule pani andis ta kinnituse, et beebi mükse on tunda. Pärast seda õhtut on muutunud beebi aina aktiivsemaks. Lugesin, et beebid magavad kõhus olles nagu vastsündinudki ca 18-20h ööpäevas, st 4-6h on nad ärkvel. Enamasti tunnen ta liigutusi hommikul ärgates, tööl olles on ta kõhus hästi vaikselt ning õhtul kui koju jõuan ja pikali heidan, siis läheb kõige aktiivsemaks liikumiseks. Väidetavalt rahustab beebit ema hääl ning kuna töö juures päris palju räägin, siis ju see uinutab teda (lihtsalt minu teooria).

Enim ootasin aga loote anatoomia ultraheli uuringut, mis tehakse lootele 18.-22.ndal rasedusnädalal, kuna siis on tal kõik elundid välja arenenud ja algab kasvamisperiood. Mulle tehti see uuring 19.rasedusnädala lõpus ITK-s. Enim tähelepanu pööras arst loote aju uurimisele, et seal ikka kõik vajalik oleks, uuris selgroogu, neerude arvu ja paiknemist, platsenta asetust (kõrgel taga emakas, mis peaks olema üks parimaid asukohti), lootevee hulka, kõhuorganeid (sooled kõik kõhus, maks ja põis õiges kohas jne), südame tööd jne. Beebi oli kõhus päris aktiivne ise palvetaja asendis: käed kõrvade juures nägu katmas. Arst tegi juttu ka meie beebi mehelikest sootunnustest, mis beebi liikudes igalt küljelt silma hakkasid. Need olid ekraanilt nii hästi näha, et mind paneb imestama, kuidas mõnikord pole võimalik sugu hinnata. 😀 Enim hämmatas mind aga see, kui vähe ruumi beebil seal emakas on! Pole ime, et ta liikumisi tunda on, ta on ju nagu jäsemetega joonlaud olles 20.nädalal ca 25cm pikkune!! Arst aga väitis, et lootevett on piisavalt ja ruumi on tal seal täitsa normaalselt. Eriala spetsiifikast lähtudes huvitas mind enim ikka minu erialaga seotud hirm: huulelõhed – sain ise ka ekraanilt näha, et huulega kõik korras. See oli mulle suureks rahustuseks, kuna tean, kui palju operatsioone selline beebi vajaks ja kui raske saaks olema. Üldse oli kõik arsti sõnul igati normikohane. Kuulda, et kõik on normaalne nn tavapärane pole mind kunagi varem nii rõõmsaks teinud. Sünnitustähtaega muutma ei hakatud, kuna beebi kasvu mõõtude järgi oli esimese ultraheli ja menstruatsioonijärgse tähtaja erinevus 1 päev. Täpne värk!

Kirjutasin varasemalt, et ämmemand suunas mu glükoosi testi tegema. Tavaliselt suunatakse glükoositesti tegema rasedusdiabeedi kahtlusel rasedad,

  • kes on ülekaalulised (KMI ehk kehamassiindeks raseduseelselt 25-30kg/m2),
  • kellel on perekonnas diabeetikuid (ema,vanaema),
  • kelle veresuhkru tase veres oli liiga kõrge (paastusuhkur üle 5,3mmol/l),
  • kellel anamneesis polütsüstilised munasarjad,
  • kellel sündinud üle 4,5kg kaaluv beebi või varasemalt olnud rasedusdiabeet,
  • kellel on raseduse ajal diabeedi tunnused nt liigne kaaluiive, beebi liiga suur jne.

Ämmaemanda arvates olen ma liiga kiiresti juurde võtnud (ca 7kg raseduse algusest), ent ise ma seda ei arva. Olin ju enne rasedust päris korralikus alakaalus kehamassiindeksi järgi, mis oli ca 17, aga normkaal on alates 19. Olin just rõõmus, et lõpuks ometi võtan juurde. Olen oma 7 lisakiloga just normkaalu jõudnud! Alakaalus raseduseelselt olles on täiesti normaalne juurde võtta kuni 18kg! Ükskõik kui palju või mida ma varem sõin, siis ei võtnud ma kunagi juurde. Ainuke erinevus raseduseelse ajaga oligi see, et nüüd ei tekkinud mul enam seda täiskõhu tunnet, mis enne rasedust alati tekkis ja sain lihtsalt rohkem ja sagedamini süüa. Ju see oli vajalik! Nüüd on mu hobuseisu jälle kadunud, lihtsalt ühel päeval süües tundsin, et stopp rohkem enam sööki juurde ei mahu. Seda enam, et raseduse ajal olen toitunud palju tervislikumalt kui varem ning ka trenni teen rohkem kui varem. Beebi kaalus loote anatoomias 303g, mis vastab täpselt 20.ndale rasedusnädalale – ei ole mingi hiiglane seal kasvanud. Muid riskitegureid mul ka pole. Suguvõsas mul diabeetikuid ei ole ja paastusuhkur oli mul ka pigem madala poolne: 4,3mmol/l. Tundub selline ülediagnoosimine. Mõtlesin, et kui siis tõesti 24. rasedusnädalal võib-olla piinan ennast selle magusa joogiga ja teen selle uuringu, aga hetkel 100%-st olen seal 40% tõenäosusega uuringule minemise juures. :/

Täieliku uuenduse läbis II trimestril ka mu riidekapp, kuna mul ei olnud lihtsalt enam midagi selga panna, mis ei pigistaks! Lihtsalt märkasin ühel hetkel, et mu kapis on nii palju riideid, aga sealt selga mahuvad vaid väga vähesed ja seetõttu kipun kapist valima ikka paari-kolme eset. Samuti avastasin, et kevadised jakid on mul kõik üliümber jakid ning need ei mahu suurenenud rindade tõttu kohe kuidagi eest kinni. Kõigepealt käisime mehega Ülemiste keskuses shoppamas, seal kulus ca 6h ning seejärel tegin põhjaliku kapikoristuse pannes väikeseks jäänud asjad keldri poole teele. Ohh.. shoppamine on raske, ent õnneks on mul suurepärane ja väga vastupidav mees, kes aitas mul poes sobilikke suurusi ja lõikeid otsid ning õhtul kappi koristada tuletades mulle meelde, mida kannan ja mida mitte. Kuna ma ju täpselt ei tea, kui palju veel kosun, siis proovisin osta asju venivast materjalist (nt pidulikud kleidid, retuusid), pluuse pigem lohvakaid, mis ei hoiaks tugevalt kehasse, ent samas ka kõhnana oleksid stiilsed ning jakid kas eest kinni seotavad või üldse eest lahti käivad.

Vaikselt käime ka perekooli loengutes, kust olen saanud huvitavat infot. Kirjutan sellest edaspidi. Infonälga leevendavad ka mitu uut raamatukogust saadud raamatut, sest poes olevad lugesin juba kõik läbi. Mees teeb vahepeal nalja, et ma valmistuksin nagu eksamiks, ent tõesti huvitav on ju teada, mis ja kuidas kõik toimub.

Põhiline küsimus raseduse ajal on ka see, kui kaua tööl käia. Päris paljud rasedad räägivad beebifoorumites, kuidas tahaks juba tööst puhata. Ma hetkel küll ei kujuta ette, et peaks juba praegu või kuu pärast koduseks jääma. Töö juures koormus mul hetkel väga paras – tööpäevi 4 x nädalas, olenevalt nädalast protseduuride aega patsientidega ca 27-31h, pluss siis kirjatöö ehk sissekannete ja raviplaanide koostamine ca 4-6h nädalas. Töö juures aeg lihtsalt lendab, kogu aeg keskendun, lahendan olukordi, eks ikka terve päev suhtlemist väsitab ära, ent vaimselt on väga huvitav. Ma plaanin hetkel küll kuni viimase hetkeni tööl käia ehk siis 1 kuu enne tähtaega raseduspuhkusele minna. Põhimõtteliselt saab juba 70 päeva varem raseduspuhkusele minna, aga kui seda 40 päeva ekstra välja kohe ei võta, siis saab seda kasutada nn emapalga pikendamiseks 40 päeva võrra. Loomulikult kui beebi on täielikult rinnapiimal (kuni 6 kuud), siis on keeruline uuesti tööle minna, ent mitte võimatu, aga edaspidi miks mitte väikese koormusega tööl käia, et oma aju erialaselt stimuleerituna hoida.

Varsti juba reisile maailma lõppu! 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rasedus – I trimester

See nädal jõudis kätte aeg, kus mu kõht enam mind tundvatele inimestele märkamata ei jää. Kui varem sain ikka kõhu sisse tõmmata ja nägin selline “ülesöönud mina” välja, siis nüüd enam pole see võimalik. Hetkeseisuga olen alates veebruarist omadega II trimestris ehk siis olen jõudnud beebiootel olla ca 17.nädalat. Need on olnud mu elu ühed kõige pikemad nädalad. Uskumatu, et rasedus nii kaua aega võtab! Ma ei tea, kellel see aeg küll kiiresti läheb. Võib-olla mõnel korduval rasedal, kes ei uudista seda raseduse ja beebimaailma nagu üks põnevil esmarase. See maailm on nii suur ja kui palju valikuid ja küsimusi tekib! See on nagu mingi muu maailm, mille kohta ma varem olin pindmiselt jutte kuulnud. Ja nüüd olen otsapidi selle sees.

Alustades algusest.

Üldiselt annab mu emakas tunda ennast vaid menstruatsiooni ajal ja sedagi üpris vaikselt. Veider oli see, kui mul täiesti päevade välisel perioodil paaril õhtul hakkasid seal allpool ülitugevad valud. No ikka nii tugevad, et voodist püsti tõustes lööb jalad alt. Segadust tekitasid minu jaoks asjaolud, et need kestsid ühe õhtu peale max 30 sekundit ja et ma ei saanud täpselt aru on see nüüd emakas või hoopis seedimisega seotud probleem – seal ju kõik nii lähestikku! Kui sellised valud olid olnud juba viiel õhtul nädala jooksul ja tundus, et ju ikka emakaga tegu, pöördusin hr.google poole, kes pakkus esmaseks diagnoosiks peetunud rasedust ja sellest tingituna ema kiiret surma. Seadsin juba järgmisel päeval kiiresti sammud naistearsti vastuvõtule, ent kohale minnes selgus, et registraator oli apsaka teinud ja mu visiit oli kogemata pandud teisele päevale, mis mulle üldse ei sobikski. Kuna Pelgulinna naistearstide järjekorrad on pikad, siis soovitati, kas minna erakorralisse juba varahommikul järjekorda vanuritega võidu istuma või teha rasedustest ja positiivse tulemuse korral saada eelisjärjekorras vastuvõtule.

Järgmisel hommikul tegingi rasedustesti (5.rasedusnädal) ja voilaa.. tulidki triibud, mis eemaldas loetelust hr.google raseduse peetumise diagnoosi. Selgus, et tegu on hoopis emaka nn venimisest tingitud valudega. Huvitaval kombel pärast rasedustesti tegemist enam neid valusid ei esinenudki. Sisenemine raseduse maailma võis alata!

Beebiplaanid olid meil küll. Mõtlesime, et 2018.a suvi-sügis võiks ju beebi tulekuks olla hea aeg, sest nüüd on meil oma pesa ja ka Ameerika karmid roller coasterid on kõik läbi sõidetud. Ka tulevasi vanavanemaid teavitasime oma plaanidest, ent neil oleks aega sellise uue rolli mõttega harjuda, sest mõlema vanemate jaoks on tegu esimese lapselapsega. Ometi oli kogu raseduse ja beebimaailma algus minu jaoks ootamatu, arvasin, et rasedaks jäämine annab kuidagi teistmoodi tunda. 😀

Rasedus teada, oli esiteks vaja otsustada, kuhu sünnitusmajja sammud seada? Ida-Tallinna Keskhaigla valisin Pelgulinna ees, kuna 1) tegu on alates 2008.aastast Eesti kõige beebisõbralikuma haiglaga, 2) tegu on õppebaasiga, st sealsed ämmaemandada ja günekoloogid peavad hoidma oma teadmisi värsked, et oleks võimalik õppijatele väärilist õpet pakkuda ning 3) 2017. aasta suvel remonditud sünnitusosakond.

Järgmine küsimus oli kohe, kes ämmaemandana valida oma rasedust jälgima? See oli raske valik toetudes “kõhutundele”, sest objektiivseid argumente polnud kuskilt väga võtta. ITK-l on mugav ipatsiendi broneerimissüsteem, kus on võimalik ilma helistamata broneerida endale sobiv aeg. Siiani tundub ämmaemanda valik ok ega ju võrdlusmomenti ei ole.

Esimesel ämmaemanda visiidil (8.rasedusnädal) uuriti mu tervise anamneesi, võeti see vastik PAP test (kraabitakse sügavalt ühe pulgaga emaka rakke), mis on niii ebameeldiv, et juba mõte sellest paneb mu üle keha värisema. Ma usun, et nii rõve on ainult veel ninaõõnest mingisuguse pika pulgaga kraapimine. Minu üllatuseks ei vaadatudki rasedust ultraheliga kõhult vaid ultraheli ots viidi tuppe! See polnud valus, aga äärmiselt ebamugav. Nimelt on beebi alguses nii pisike, et teistmoodi teda ei näe. Ämmaemand andis meie lumememme meenutava mandlisuuruse beebi ultraheli foto meile kaasa, mida jõuluõhtul kasutasime “tõestusmaterjalina” vanematele uudise teavitamisel. Väga raske oli mitu nädalat uudisest oma lähedasi mitte teavitada, eriti kui veel nii põneva uudisega tegu.

312121_17186_L2

I trimestril sain teada, et minu teadmised raseduse kohta on väga vähesed. Ma arvasin, et natuke alguses iiveldab ja siis pärast on lihtsalt suure kõhuga keeruline ringi liigelda. Tegelikult sain enda nahal tunda aga mitmesuguseid I trimestri rasedussümptomeid:

1) suurenenud söögiisu. Kui varem tundsin süües, et kõht on täis ja rohkem ei mahu, isegi parim magustoit mitte, siis I trimestril oli mu isu lõputu. Täiskõhu tunnet lihtsalt ei saabunud.
2) iiveldamised rohkem kui natuke. Ei ole “hommikune iiveldus”, vaid “tulen kui tahan” iiveldus. Põhimõtteliselt 3 kuud olid mul igapäevaselt iiveldushood. Halb hakkas eelkõige siis, kui kõht hakkas tühjaks minema ja see juhtus iga 2-3h tagant! Vedas, et ükski iiveldamine ei lõppenud WC-s oksendamisega, vaid enamasti piisas toidust, külmast õhust või rahulikust hingamisest.
3) vastumeelsus paljude toitude suhtes: kana, kala, liha, muna, riis, pasta, kartul, kõik praetud toidud. Pannil praadimise lõhn oli üks jubedamaid. Avastasin tänu sellele ajale väga palju uusi salati retsepte, hapukurk oli üks põhilisi iivelduse leevendajaid ja ka puuviljad ja puuviljamahlad olid mu sõbrad.
4) hommikuti nuuskasin ninast verd või veriseid ninakolle – limaskestade tursest!
5) aeglustunud liikumine. Ma ei tea, mis teema sellega on, aga kui varem olin väga kiire liikuja, siis nüüd tunnen, et pean liikuma rahulikult. Kiiresti liikudes hakkab kohe süda puperdama ja tekib väsimus. Endal nii pisike kõht ja tuigerdan mööda maad nagu endal oleks 10kg kõhu ümber. 😀

I trimestril pidin tegema ka uriinitesti ning veretesti. Uriinitesti tegemine oli paras mission impossible, kuna enne seda ei tohi 8h süüa ega juua ning eelmisest urineerimist peab olema möödunud 4h. Lisaks peaks proov jõudma laborisse vähemalt 3h jooksul. AGA rasedana on ju kõht kogu aeg tühi ja kui kõht on tühi, siis hakkab iiveldama ja WC-s on ka vaja hädal käia päris sagedasti, sh ka öösiti. Ja loomulikult tekib just siis väga suur janu, kurk kuivab jne. See oli tõesti väga keeruline. Oleks keegi öelnud, et neid uriiniteste tuleb hakata raseduse ajal tegema põhimõtteliselt iga kuu(!), ma oleks selle absurdse nalja üle naernud. Hetkel olen reaalsusega silmitsi seistes lihtsalt nõutu. Veretesti hästi kartsin, kuna sinna pidi ka söömata minema ja mitme topsiku täie veenivere võtmine ei olnud mu ettekujutustes tühja kõhuga just ilma minestamiseta reaalne stsenaarium. Tegelikult läks kõik üliruttu ja mul ei hakanudki paha. Hädaabi olukorraks oli meil ka banaan kotti kaasa pandud, et saaksin ruumist välja astudes kohe süüa. 🙂

Lisatasu eest tegime ka veretesti abil määratud Panorama geenitesti, mis välistas teatud rasked geneetilised kaasasündinud haigused, ning boonusena saime teada ka lapse soo. Tavaliselt saadakse sugu teada vedamise korral ca 20.rasedusnädala paiku toimuvas looteanatoomia ultrahelis, kui beebi ennast sealt altpoolt suvatseb arstile näidata, ent me saime tänu testile lapse soo kindlalt teada juba 11.rasedusnädalal.

Esimese trimestriga lõppes ka periood, kus raseduse katkemise risk on kõige tõenäolisem st loote väärarengu korral või emapoolsetel põhjustel iseenesliku abordi teke. Sellesmõttes on see I trimester selline ebakindel periood, kus ei julge nagu väga kõvasti rasedusest teada anda – äkki katkeb. Samas mõtlen sellest sedasi, et loodus pole loll ja mis valesti, see uuesti. Muidugi eks see loote kaotus raske ole, aga väärarenguga laps on kohutav õnnetus nii lapsele endale kui ka kõigile lähedastele.

Sellele perioodile jäi ka kuklavoldi mõõtmise ultraheli uuring (13.rasedusnädalal), kus mõõdeti kuklavoldi läbimõõtu (näitab nt Downi sündroomi riski), kuulati südametööd ja loeti kokku küll beebi jalad ja käed kui ka otsiti üles kõik muu vajalik (sh kas ka silmad ja nina olemas). 45 minutit ultraheliga kõhu pealt loote uurimist ning selgus, et meie beebil on kõik vajaminev olemas.

Kaalutõus ja uued riided. Enim paneb mind ikkagi imestama, kuidas mu enda keha, mida olen kogu elu tundnud võib paari kuuga niivõrd palju muutuda. Nt varem sõin ükskõik mida ja maksimaalne kaal, mida suutsin saavutada oli 50,5kg. Rasedaks jäädes hakkas koheselt kaal tõusma, põhimõtteliselt on lisandunud stabiilselt iga kuu üle 1kg. Ma ei imestaks, kui oleksin raseduse lõpuks 15-20kg raskem kui varem.  Olles varem alakaalus, siis ei tohiks kaalutõus minu jaoks väga suur probleem olla, aga sellest juba edaspidi, sest mu ämmaemand nii ei arva. I trimestri lõpuks olin juurde võtnud ca 5kg ning mul hakkasid riided pigistama. Eelkõige kõhu juurest, kuigi kõht oli veel väga väike. Samuti võtsid mu rinnad täiesti uued mõõtmed. Veidraks läks olukord ujumisriideid selga pannes, kui jõudis kohale mõistmine, et viisakas välja nägemiseks on vaja kohe uusi riideid. Seadsingi sammud H&M-i, kus olevat parim rasedate riiete valik, ning ostsin nii uusi pükse, pesu kui ka uued ujumisriided. Kui varasemalt oli mu trikoo 36 suurus, siis erinevaid trikoosid proovides ostsin kõhklematult suurima, mis poes saada oli – 42 suuruse (tundub, et see on peagi väike)!

Küsimused saavad vastused. Raseduse alguses tekkis mul tohutult palju küsimusi, nt kas sauna võib minna, kas trenni võib teha, kui suur see beebi täna on, ja homme, ja ülehomme, ja kas ta magab või on ärkvel, või millised mälestused tal rasedusperioodist on, miks sellised rasedussümptomid tekivad, mis neid põhjustab jne. Seadsin sammud raamatupoodi ning sain vastuseid raamatust “Punuloogia”. Kui need vastused käes, siis tekkisid küsimused sünnituse ja kogu sellega kaasneva kohta. Raseduse- ja sünnitusteemalisi raamatuid leidsin enda jaoks veel. Kohe uurisin ka ITK ja Pelgulinna sünnitusmaja perekooli loenguid, kuhu ennast kirja panin. Nendest kirjutan edaspidi.

Jõudes tänasesse olen väga rõõmus, et I trimester koos oma iiveldamiste ja veidrate isudega on ühel pool. Kiidetud II trimester on tõesti palju parem. Kui mul poleks nii hiiglaslikud rinnad ja näeksin kõhu varjus oma naispiirkonda, siis võiks isegi arvata, et olen tagasi “endine”. Lisandub muidugi see veider mõte, et keegi elab minu SEES. See tundub nii ebareaalne. Eriti kui viimasel ämmaemanda visiidil ämmaemand ütles ultraheliga lapse südametööd kuulates, et laps on väga aktiivne ja liigub muudkui kõhus ringi. Mõte sellest, et laps on ca pirni suurune ja liigub mu emakas ringi ilma, et ma midagi tunneks, tundub uskumatu. Kui palju ruumi siis seal on? Kas ma olen tõesti nii palju kosunud? 😀 Ega enne ma vist seda täielikult ei usugi, kui tunnen mingit liikumist või tõesti keegi sealt kõhust välja hüppab. Jään huviga ootele.