Meie hetke elu

Uskumatu, et kohe-kohe ongi see aasta läbi! Kõlan nagu vana inimene aga tõesti mida aasta edasi, seda kiiremini aeg läheb. Beebiga koos lähevad päevad veel eriti kiiresti. Põhimõtteliselt ärkad, siis on pime. Kohe tulebki lõuna ja hakkab üks magama sättimine. Mis meil sellel kiirel ajal siis viimasel ajal ka juhtunud on?

Eelmisel nädalal avastasime tänu sõbrannale sellise vegan toidukoha nagu selleks on Blizz Tray, Solarises. Tegu on buffee tüüpi toidukohaga, kus leidub kõiksugu maitsvaid taime-ja vegantoite. Blizzis on tõesti väga maitsev toit. Kahjuks avastasin alles kolmandal korral, et kõik toidud ei olegi seal vegan ehk siis mõned road on seal lihtsalt laktoosivabad. See tähendas, aga seda, et süües teadmatult piimatooteid on viimased paar päeva Aaronil olnud kõht lahti. Nojah.

IMG_0965

Rääkides toidust, siis käisime üle pika aja söömas ka Vapianos, mis varem oli üks mu lemmik söögikohti. Siis kui veel juustu sõin! Veganina Vapianos pastat süüa oli aga tõeline pettumus. Võtsin avokaado, paprika ja sibulaga pasta ning lasin lisada ka kana (ainuke loomne toit minu menüüs, millele meie beebi seedesüsteem vastu peab) ja no nii kehva pastat pole ammu söönud. Võib-olla oli asi selles, et see tilkus iga pidi õlist ja kokaks oli noor kokk. Ei tea, jube oli.

Kodused toidud teeb meil Sten ja need on imemaitsvad. Ta hoolitseb, et saaksime beebiga söönuks, sest imetaval naisel on karuisu. Iga hommik teeb mulle hommikusöögi voodisse. Viimasel ajal on selleks igasugu puuvilja viilud, nt mango, hurmaa, kiivi vms. Elu nagu hotellis! Kuna verivorsti ma süüa ei saa (sest keegi tark on ka sinna sisse mingil kujul lehmapiima pannud), siis teeb ta mulle selle asemel suurt seent pohlamoosiga. Imemaitsev. Imetamine teeb nii näljaseks, ma muudkui ainult sööksingi. Iga 3-4h tagant olen valmis praejagu toitu alla kugistama ja samas kaal liigub aina rasedusaegse kehakaalu suunas. Kui keegi näeks mu toidukoguseid, siis võiks arvata, et olen üks 150kg kaaluv meesterahvas, aga ei.. lihtsalt üks näljane imetav ema.

Beebile hakkasime ka tahket toitu andma. Kõigepealt lillkapsas, siis kartul. Mõlemad tekitasid beebile tõsiseid kõhuvaevusi. Olin juba alla andmas ja plaanisin tahke toidu andmist edasi lükata, nt kuni beebi on 6-kuune, aga Sten suutis mind veenda proovima porgandit. Et kuna varsti tal rauavarud otsas, siis vaja ikka harjutada, sest peagi tuleb talle toidu sisse ka liha panna. Hetkel olemegi porgandi püree peale jäänud, sest tundub, et see sobib ta kõhule. Beebi saab seda meil iga hommik ning kõhtu jõuab suure lõdistamise peale umbes üks teelusikatäis. Eks see olegi pigem selline toiduga tutvumine.

Käisin ka hambaarsti (ema) juures, et üks vana täidis välja vahetada. Olin väga närvis kuigi tegelikult läks kõik hästi nagu tavaliselt, aga isegi hambaarst olles on hambaarsti juurde minnes kõhe tunne sees. Ikkagi süst ja puha. Hommikul ortodont võttis breketitelt kaare maha, siis ema sai hamba korda teha ja siis uuesti ortodondi juurde breketite kaari korrigeerima. Kuigi alguses oli jutt, et breketid saavad mul olema 1-1,5 aastat, siis nüüdseks tundub, et enne suve ma vaevalt breketid ära saan ehk siis tuleb ligi kaks aastat täis. Esimene aasta oli täiesti okei, aga nii kui aasta sai täis, siis järsku tekkis selline meeletu tüdimus. Tüdimus, et nii palju peab kogu aeg puhastama hambaid ja osade toitude peale mõeldes juba mõte, kui palju pean pärast söögikorda hambaid puhastada, võtab toidu isu ära. Samas breketeid ära ka ei saa võtta, sest hambumus pole veel õige. Ja kui hambumus pole õige, siis hambad kuluvad kiiremini jne. Oehh..

Hambaarsti kabinetis tuli selline hambaravi igatsus peale, et tahaks hoopis ise seal toimetada: patsiente vastu võtta, probleeme lahendada. Samas kodus ootab mind nii nunnu beebi, kelle juurest juba 5 minutit on nii kahju eemal olla. Ta on tõsine musimops. Ma täitsa pelgan seda aega, kui ta ei tahagi kogu aeg mu kaisus olla ja päevas 500 musi saada. Hetkel ta paistab seda nautivat, seega võtan sellest mõnusast ajast viimast, eks tööd jõuab terve elu veel teha.

IMG_0982
5-kuune asjapulk

Ja kui veel paari kuu taguseid beebipilte vaadata, siis on üldse raske uskuda, et ta nii pisike meil oli?! Iga päevaga on ta meil aina asjalikum. Nii keskendunult uurib ennast ümbritsevat maailma, mänguasju, inimesi. Iga päevaga muutub aina osavamaks. Ühest küljest olen rõõmus, et ta aina rohkem inimeseks muutub ja asjadest aru saab, ent teisest küljest natuke kahju ka, sest pisikesed beebid on imenunnud. Tegelikult enamik meie (eelkõige minu) elust keerlebki hetkel ümber meietehtud ilmakodaniku.

Hetkel on siis eesmärgiks, et beebi magaks öösel vahemikus 20.00-8.00 ning selle aja jooksul ärkaks vaid söömiseks ning seda max 2 korda. Paneks ennast enamikel kordadel ise tuttu, mitte et jääb magama imetades, kussutades vms. Samuti olen viimasel ajal palju beebide une teaduskirjandust lugenud ning ostnud kokku kõikvõimalikud beebiga seotud uneraamatud, mida siis ükshaaval läbi ahman. Kogu aeg proovime midagi väheke muuta.

  • Loobusin beebile luti andmisest, alguses öösel ja seejärel päevaunede ajal, sest tekkis olukord, kus ta lisaks tavapärastele öösel ärkamistele ärkas veel miljon korda üles, et keegi talle uuesti luti suhu pistaks! Endast oli kahju ja temast ka. Tahaks magada, aga näe.. lutt jälle kuskil voodis kadunud.
  • Muutsin ta päevakava eakohasemaks. Beebid ju kogu aeg kasvavad ja ärkveoleku ajad pikenevad. Hakkasin hoidma beebi initsiatiivil pikemaid vahesid toidukordade vahel (3-3,5h), sest tihedamalt söötes ta lihtsalt natuke näksis ning vaikselt suundusime neljalt päevaunelt kolmele.
  • Jälgin väsimusmärke ja vajadusel soodustan pisiuinakute tegemist st jälgin kogu aeg kella. Nii kui 1,5h on üleval olnud, siis läheb magama, harva kui jaksab kauem üleval olla. Päevaste lõunaunede kestvus on aga päeva peale max 4h kokku.
  • Tänu minu toitumismuudatustele öösiti enam gaaside tõttu ärkamisi ei olegi olnud (va need õhtud, kui kogemata sõin mitte vegan asju).
  • Oleme hakanud teda uuesti kinni mähkima, sest siis magab ta millegi pärast rahulikumalt (muidu vehib kätega).

Tulemused tulevad aeglaselt, aga jõudsalt: kõik lõunauned paneb ta ennast juba ise alati magama. Nii kui kombesse panen, siis juba jääb magama. Ei protesti üldse. Ja kui kombesse pannes ei jää, siis vankrisse pannes max 5 minutiga juba magab. Vankrit loksutama ei pea.

Ööunne minek ja eelkõige unes püsimine on veel paras tsirkus. Kui päevaunedesse läheb ta lai naeratus näol, siis ööunne minnes on ta hakanud meil viimasel ajal protestima. Enamasti uinub ta ise oma voodis, aga vajab rahustamiseks kas pepule patsutamist, selja silitamist vms. Hetkel ärkab ta meil vahemikus 20.00-8.00 minimaalselt 6x, enamasti ca 10x, ent enamik ärkamisi jääb sinna enne keskööd kanti. Vahemikus 00.00-8.00 ärkab ta ca 1-3x tehes tavaliselt ka ühe 3h kestva une (selles 1-2 korda on söömisega seotud). 3h järjestikust und on ikka väga hea saavutus meie jaoks. Liiga eredalt on veel meeles beebi 4nda kuu uneregressiooni iga 45 minuti tagant ärkamised. Proovi siis keset ööd välja mõelda, et mis tal NÜÜD mureks on.

Küll oleme katsetanud erinevate toa temperatuuridega (25 kraadi, 23 kraadi, 21 kraadi), erinevate tekkide ja magamiskottidega, erinevate magamisaseme pehmustega (meie voodi madrats vs tema beebivoodi kõva madrats vs pehmel tekil magamine), erinevate riidevariantidega (sokkidega, sokkideta, lühikese või pika bodyga, eri pükstega), erinevate white noise helitugevustega, magamiseelse väsitamisega (jälgides, et viimane uni lõppeb 1,5h, 2h või 3h enne ööund, proovisime ka 4h üleval hoida), erinevate päevaunede pikkustega (kord lasin tal päeval nii palju magada, kui ta laga torust tuli ja no siis tal öösel kell neli läks täiesti uni ära, hetkel oleme jäänud sinna 3-4h päevaune peale, rohkem magades äratan teda), erinevate kaugustega minust (oma võrevoodi vs minu kaisus), erinevate ööunne jäämise kellaaegadega (proovisime ööund varasemaks tuua, et äkki ta on üleväsinud päevast, nt kell 19.00, 19.30, 19.45).

Samuti tegeleme vaikselt leebe unekooliga ehk siis proovin teda õpetada ise unetsükleid omavahel seostama., sest ilmselgelt on tal meil “signaliseerija” ehk siis iga unetsükli vahetumisel annab kõvahäälselt meile märku, et me talle appi läheks. Need niiöelda “head magajad” ärkavad ka öösiti, aga nad lihtsalt ei anna oma vanematele sellest märku, vaid keeravad rahus teise külje.

Oleme hetkel sealmaal, et kui ta öösel 6+ korda ärkab, siis süüa saab ta öö jooksul 2(-3) korda ning ülejäänud ärkamiste korral kas patsutame pepule, ütleme rahustavaid unesõnu, silitame selga, vahetame mähet,  muudan tal aset, panen teki paremini peale, võtan sülle ja kallistan teda vms. Kuigi enamasti sülle võtmine pigem ärritab teda, seetõtu alustan pigem lohutusmeetoditest, mis ei hõlma ta voodist välja tõstmist. Põhiline ongi see, et ta ei saaks iga vääksu peale tissi, siis pissib öösel miljon korda ja siis ärkab seepeale üles. Hetkel katsetan meetodit nimega “sleep wave” ja esimeste ööde põhjal tundub, et juba piisab beebi rahustamiseks lihtsalt sellest, kui ütlen rahulikult keset ööd beebi ärkamise peale “Tudu, tudu, kallis oled, emme siin.” ja siis natuke vähkreb ja magab edasi.

Kui lünklik ööuni välja arvata, siis tegelikult on ta meil ikka imeliselt tubli väike poiss. Lai hommikune naeratus kaalub kõik öised raskused kuhjaga üle. Viimasel ajal on juhtunud ka see, et kui beebi näeb Steni üle pika aja, siis ÜKSKÕIK mida Sten ütleb või teeb, siis ta lihtsalt kõkutab oma kõige nunnumat naeru. Minuga naerab ta sedasi siis, kui teen ähkides puhkides kõhulihaste harjutusi. Talle paistab nalja tegevat, kui mul on hästi raske. Õnneks hakkab Stenil ka ülikooliga seotud kontrolltööde periood lõppema ja saame rohkem koos asju teha. Koos Steni ja beebiga kodus olla on ikka väga mõnus.

Olen ka tulevaseks Tenerife reisiks valmistunud uurides kohti, kuhu võiksime reisil olles minna. Põhjalik ettevalmistus on beebiga reisides minu arvates väga tähtis. Näiteks avastasin, et seekord polegi beebile arvestatud lennukisse oma kohvrit, ju siis peame lihtsalt lisaks maksma, sest eelmisel korral oli temal kõige rohkem asju kaasas ning neid kõiki asju läks ka vaja! Lisaks plaanime seekord võtta kaasa oma auto turvatooli ja ka vankri rattad. Kuna ta ei maga lõunaunesid enam nii kergesti nagu 2-kuusena kui käisime temaga Santorini saarel, siis ka see saab olema katsumus. Plaanis on ka veeta üks päev veepargis, aga kuna võib juhtuda, et jaanuaris pole ilm seal liiga soe, siis õnnestus mul veel enne jõuluhullust tellida beebile kalipso. Beebide kalipsot andis ikka otsida! Pluss mingusuguse rõnga, kus sees ta saab istuda, näiteks kui oleme temaga hotelli soojendusega basseinis.

Rääkimata jõuludeks ettevalmistustest. Kõik oleks lihtne, kui mu õved teaksid, mida nad jõuludeks soovivad. Tänapäeva lastel on ju kõik olemas! Hea, et Sten mulle oma jõulusoovid juba septembris ütles. Vähemalt temaga on lihtne, ei pea nuputama ja lootma, et äkki meeldib, vaid on kindla peale meeldiv asi. Ehku peale kalleid kinke teha on ikka väga jama ja kui poes ringi käia, siis on elu ikka uskumatult kalliks läinud! Kui veel eelmisel aastal ostsin enda arvates väga kallid talvesaapad, maksid teised 80 eurot, siis nüüd on minimaalne saabaste hind 100 eurot, ilusamad 140-160 eurot! Käisin poes ringi ja otsustasin, et ahh.. sellise raha eest käin pigem oma vanade kulunud saabastega edasi. Oleks siis veel valikut! Poes ringi käies on selgunud ka tõsiasi, et suur osa kaubast on juba ära ostetud. Näiteks vennale tema suuruses hommikumantli saamine oli kui mission impossible.  Kõigis poodides otsas. Kuskilt ühe poe laost lõpuks leidsin.

Lisaks kingituste mõtlemisele ja mööda linna taga ajamisele tuleb ju ka paika panna vanemate, sugulaste ja sõpradega jõuluõhtu istumised. Tulevad ühed kiired jõulud ja veel kiirem aastavahetus! Üritan nii palju kui võimalik lähedastega jõuluajal koos olles paus-i nuppu vajutada ja neid ilusaid hetki videole ja ka mällu püüda. Soovitan teilegi!!

 

 

 

Advertisements

Beebi toidutalumatus (gaasid vol 3) – kuidas ma ekslen taimetoidu maailmas

Perekooli loengus öeldi, et ema söödud toit lapse gaaside teket ei mõjuta. Selgus, et see on VALE! On beebisid, kellel on toidutalumatus või -allergia (ca 10% beebidest!!) ja kellele ema söödud ja rinnapiima kaudu beebini jõudev toit põhjustab tõsiseid vaevusi. Kurb lugu, kui Sinu beebi on just see “õnnelik”, kellel on gaasid “põhjusega”. Siiski ülejäänute puhul pole tõenäoliselt vahet, kuidas ema sööb või mis kunstpiima beebi saab (artikkel siin). Usun, et tõenäoliselt teiste beebide gaasivalude põhjuseid lihtsalt veel ei teata.

Kirjutasin gaasid vol 2 sissekandes, et kahtlustan meie beebil lehmapiima valgu (kaseiini) talumatust. See on kõige sagedamini beebidel esinev ülitundlikkus/allergia. Lehmapiima valgu talumatus erineb lehmapiima allergiast selle poolest, et ei esine nahanähte, ent kirjanduses kasutatakse neid termineid läbisegi.

Mõned (lehmapiima valgu) toidutalumatuse tunnused:

  • Kõhuvalud, koolikud, gaasid, oksendamine, kõhukinnisus ja/või diarröa, roheline väljaheide lima või verega.
  • Süües või pärast sööki laps nutab. Tahab väga sageli rinda imeda, nt meil oli iga 1,5-2h tagant.
  • Sageli ka väike kaaluiive, aga ei pruugi olla.
  • Suurenenud kõrvavaigu produktsioon.
  • Ekseemid, lööbed, pepuaugu valulikkus, kuiv nahk. Kakades nutmine.
  • Häiritud uni. Beebi ärkab tihedalt nähtavalt suure ebamugavustunde peale või äkilise nutuga. Gaasid ei lase magada (uuring siin).
  • Üheks varajaseks tunnuseks on näiteks see, et võib esineda nabaväädi piirkonna punetust (uuring siin). Lehmapiima talumatust mitteomavatel beebidel seda ei esinenud. Seda me imestasime, et kuigi me hoolitsesime beebi naba eest füsioloogilise lahusega mitmeid kordi päevas, siis ca 2 nädalat pärast täielikku paranemist läks beebil naba ümbert ja seest millegipärast punaseks ja hakkasime uuesti puhastama. Arvasin, et see on normaalne.
  • Perekonnas allergikuid. Aevastamine või astma. Punetavad, sügelevad silmad.
  • Ninakinnisus või teised külmetuse taolised sümptomid.
  • Ema sisetunne või vastumeelsus teatud toiduainete suhtes võib samuti viidata sellele, et lapsele need toidud ei sobi (sama juhtub ka ju I trimestril rasedana), nt 2. elukuust tundsin vastumeelsust piima suhtes ning enam krõbuskeid piimaga ei söönud. Vastumeelsus tekkis ka liha suhtes. Sageli on lehmapiima valgu talumatuse (ei ole sama, mis piimasuhkru ehk laktoosi talumatus!!) korral ülitundlikkus ka soja, kitse- ja lambapiima ja nende toodete suhtes. 20%-l lehmapiima valgu talumatusega beebidest esineb ülitundlikkust ka loomaliha suhtes.

Mida siis teha beebi toidutalumatuse kahtlusel? Ideaalis tuleks teha eliminatsiooni dieeti ehk siis jätta menüüsse vaid mõned toiduaineid ja siis vaikselt toiduaineid menüüsse juurde tuua, sest väga tõenäoliselt on toidutalumatus mitme toiduaine vastu. Samal ajal tuleks pidada toitumispäevikut ja panna beebi enesetunne kirja. Paari nädala pärast tuleks väidetavalt toidutalumatust tekitanud aine tuua uuesti menüüsse, et näha kas see põhjustab beebile kaebusi. Toiduaine jõuab rinnapiima ja beebini ca 4-24h jooksul. Kunstpiima andes tuleb proovida hüpoallergilist kunstpiima. Allergiateste nii väikestel ei tehta.

Mida me tegime? Eliminatsiooni dieeti mina teha ei suutnud. Väidetavalt väheallergilist tatart suutsin järjest süüa vaid 2 toidukorda. Tegin nii, et alguses jätsin menüüst välja piimavalku sisaldavad toiduained (kohukesed, juust, piim, kohupiim, hapukoor, jäätis, viinerid, shokolaadi, või, kasiini ja vadakuvalku sisaldavad toiduaineid). Juba 2-3 päeva pärast oli beebil juba tunduvalt parem olla – sõi harvem, ei kakanud nuttes, öösel oli vähem unest äratavaid gaase, ei higistanud enam nii palju, parem tuju.

Vältisin kuu aega piima ja soja sisaldavaid toiduaineid. See oli väga raske, sest mõnikord endale tahtmatult ka libastusime, sest piima, soja ja juustu leidus väga üllatavates toiduainetes, nt vitamiinides, viinerites, saiakestes. Pidasin ka toitumispäevikut. Kui 4 ööpäeva polnud beebil enam gaase olnud ja enesetunne tundus olevat väga hea, siis otsustasime uuesti piimatooteid proovida, et olla kindlad, kas varasemad sümptomid (gaasid, kõhuvalu jne) olid ikka tingitud piimatoodetest. Seda teaduskatset oli ülimalt raske ette võtta, sest hirm, et beebil hakkab halvem oli väga suur. Samas ilma asjata nii ranget dieeti teha on ju ka jama. Ühesõnaga ühel õhtul sõin fetat, juustu ja jäätisekokteili ning minule üllatuseks juba samal ööl (ehk siis rinnapiima oli jõudnud ca 4h-ga) oli beebil rahutu uni, unest üles äratavad valusad gaasid ja hommikul kõht täiesti lahti. Hirmsad gaasid olid ka järgneval paaril päeval.

Mida süüa, kui piimatooteid ei saa süüa? Mind tõsiselt üllatas, kui paljud toidud sisaldavad piima! Alguses oli päris kurb olla, kuna tundus, et kõik meie varasemad road olid juustu, või või piimaga ning tundus nagu ma ei saagi mitte midagi süüa. Ilmselgelt pidime oma varasemat retseptikogu kõvasti täiendama. Avastasin sellise lehekülje nagu fitlap.ee. Seal on hea see, et esiteks on seal palju erinevaid piima-või misiganes muu toiduaine vabasid retsepte, teiseks valides retseptid igaks päevaks välja, teeb ta automaatselt ka poenimekirja, mida on vaja nendeks retseptideks osta ning kolmandaks ei pea muretsema, et toit koguseliselt väheseks jääks, sest vastavalt individuaalsele energiahulgale arvutab ta kui suuri portsjone peaks üks imetav ema sööma. Arvasin, et taimetoit on ülimalt kallis, aga tegelikult on hoopis juust ja piimatooted väga kallid (kõik need kohukesed, pikniku juustud, jäätised, šokolaadid jne).

Kuna piimatooted on nii paljudes toiduainetes ja selgus, et meie pisipoisil on ka loomaliha talumatus, siis ilmselgelt olin sunnitud suunduma taimetoidu maailma, et mul oleks midagigi võimalik süüa. Oleme valmistanud igasugu roogasid: mandlipiimaga smuutisid, läätsesuppe, kikerherne-suvikõrvitsa kotlete, pastaroogasid ilma koore ja juustuta, riisiroogasid kookospiimaga, putrusid marjadega. Blender on kogu aeg töös. 😀 Kui pikka aega pole midagi magusat söönud, siis ilma piimata tume šokolaad tundub juba ka täitsa maitsev, rääkimata datlitest. Mandlipiim on ka üllatavalt okei. Kikerherned, avokaadod ja hummus on mulle alati maitsenud. Uueks üllatusmaitseks on kindlasti maapählivõi!! Eks need taimetoidud võivad olla päris maitsvad, aga neid on tüütu valmistada, sest kui muidu tegi iga toidu maitsvaks juust, siis nüüd peab lisama 1000 eri maitset ja ikka ei ole tulemus päris see. Välja arvatud paar ökomöku läätsesuppi, mis on imehead!! Minu viimase aja lemmikud:

4602248010610_1
Selles sarjas on ka aasiapärane ja itaaliapärane pakisupp. Päris kaua peab küll keetma, aga need on ülimaitsvad!
4740670009717
Kuna sulajuustu ega võid ei saa ma hetkel süüa, siis see karulaugu hummus on ideaalne asendus! Nämm!
combo2
Meie lemmik maapähklivõi on Natty original krõbisev variant!

Igaks juhuks hakkasin juurde võtma ka B12 vitamiini ja kaltsiumi, sest kuigi beebi saab rinnapiimast vajaminema koguse igal juhul kätte, siis mul endal võib neist väheks jääda. Muidugi võib ka jälgida, et imetava emana saaks kaltsiumi piisavalt toidust (vajaminev 1000mg päevas), ent pigem rohkem kui vähem. Kaltsiumi soovitatakse võtta koos magneesiumi ja tsingiga. Rohkem infot siin

Kuidas edasi? Enamasti toidutalumatus/allergia ajapikku kaovad. 6ndaks elukuuks on beebi soolestik “küpsenud” ning siis võib ema vaikselt hakata uuesti piimatoodetega eksperimenteerima. Mõnedel kaob allergia täielikult 6-18ndaks elukuuks, enamikul 3ndaks eluaastaks. Muidugi lehmapiimast tehtud toidud on ülimaitsvad, aga lapse tervise nimel tuleb vastu pidada. 

Selle aastasel taimetoidu messil sai vaadata filmi “The End of Meat”, ent kuna meil oli beebi kaasas, siis ilmselgelt ei jäänud seda sinna vaatama. Ostsin selle filmi ning tegime kodus taimetoidu filmiõhtu. Filmis oli juttu loomade söömisest ja mitte söömisest. Et milline on selle mõju tervisele, ökoloogilisele jalajäljele ning moraalsest küljest. Näidati loomade tapamajades toimuvat, näidati tuleviku suundasid ehk siis maailmas laborite tööd, kus üritatakse jäljendada “liha” maitset ning räägiti koduloomade õigustest. Filmi vaadates vaid süvenesid mu eelnevad mõtted. Ega see loomade söömine õige asi ei ole ja ega tegelikult on jube teada, kuidas ja kelle hinnaga näiteks lehmapiim meieni jõuab. Tavalist elu elades ei ole aega ega ka tahtmist sellistele asjadele mõelda.

Eks see veganluse (ei söö ka loomadest saadud produkte, nt muna ja piim) levik iseenesest ole arenenud ühiskonna märk, et inimesed mõtlevad oma tegude tagajärgedele ja proovivad leida viise, kuidas ennast ümbritsevatele liikidele võimalikult vähe moraalset ja füüsilist kahju teha. Loomulikult on ka inimesi, kellele tervislikel põhjustel on veganlus ainuke sobiv viis elada ning tänapäeva diagnostika võimalused on aina paremad. Eks vaikselt ühiskond liigub sinna suunas, nt poodides on aina enam taimetoitlastele suunatud toidukaupa ning ka hinnad ei ole võrreldes lihatoodetega väga kallid. Näiteks meie ostukorvi hind ei ole üldse muutunud, pigem on isegi odavam. Ja kui kunagi hakkan pisipoisile viinerit andma, siis kindlasti vegan viinerit, sest see on väga maitsev! Ausõna!

Kuna juhuslikult on novembrikuu veganluse kuu, siis liitusin ka Eesti Veganite seltsi leheküljelt vegan väljakutsega, et saada igapäevaselt igasugu retsepte jms. Lisaks retseptidele jõuab mu postkasti ka infot.. kõige kohta, mis puutub veganlusse. Tegu on eelkõige õudusteemalise järjejutuga, kus iga päev kirjakasti potsatav järjejutt toob kananaha ihule alates tapamajades toimuvast kuni lehmade kunstliku seemendamiseni, et nad ikka kogu aeg piima annaksid ja nende kehast viimase võtmiseni. See pole igaühele! Ma ei olnud sellele kunagi lihtsalt mõelnud ja ega sellest palju just ei räägita ka. Aga mitte ainult hirmujutud! Äärmise põhjalikkusega on lahti seletatud tervisliku  vegan toitumise põhimõtted! Mind tõesti üllatab, kui läbimõeldud peab vegan toitumine olema!

Ainuke jama asi on see, et taimetoidu puhul peab nii palju sööma, mistõttu kindlasti peab jälgima, et toidukordade vahel oleks vähemalt 3h vahet, olgu siis toiduks õun või mis iganes taim.

Aga kes tunneb huvi, siis väljakutsega on veel võimalus liituda!

Vot sellised toidujutud siis seekord.

 

1 kuu minisünnipäev

Ohh.. ootasin seda tähtpäeva väga, sest mulle meeldib tähistada! Otsustasime esimese Aaroni minisünnipäeva tähistada minu sünnipäevaga samal päeval, kuna muidu oleks pidanud 3 päeva vahega korraldama kaks pidu ja vastsündinu kõrvalt pole see kõige kergem. Järgmised minisünnipäevad teeme hetke seisuga perekesksed, ent mõtlesime, et esimese kuu ja esimese aasta sünnipäev võiksid olla kuidagi “peetud”.

Minu sooviks oli kindlasti teha ise kook. Mõte ise teha martsipani kattega ja ise joonistades kook tundus väljakutse, mida pidin proovima! Leidsin netist õpetuse, ostsin Gemossi kokanduspoest geeljad toiduvärvid, Suhkrukunsti poest valge martsipani ning meisterdamine võiski alata. Tahtsin kindlasti teha sisalikuga pilti, sest see iseloomustab hetkel meie beebit enim: rahulikult vaatab ringi, sooja vee all mõnuga tardub, vees olles meeldib enim olla nii, et ainult pea on veest väljas ja keha vertikaalselt ja keel käib ka suust palju väljas.

Kõigepealt printisin välja sobiva pildi, siis rullisin martipani (250g) küpsetuspaberi peal nii õhukeseks kui suutsin (soovituslik oli 2-3mm) ning vajutasin läbi foto ja küpsetuspaberi tikkudega piirjooned. Järgnes pintsliga värvimine (ohh.. kuidas naudin sellist pisikest toimetamist!). Seejärel katsin pildi toidukilega ja jätsin martsipani päevaks toatemperatuurile kuivama.

Koogi sisuks otsustasin teha pasha, kuna see oli ainuke magus kook, mis tundus, et võiks mulle maitseda sellise sooja ilmaga. Pärast ööpäeva pressi all olekut oligi pasha valmis ja sain sünnipäeva hommikul martsipanikihi ettevaatlikult tõsta koogile. Juurde kaunistused (lehed olid söödavad vahvlid) ja selline see meie kook saigi:

IMG_8323

Beebiga sünnipäeva tähistamine on minu arvates keeruline, kuna kindla päevakava puudumise tõttu ei ole kunagi teada, mis kell ta täna võiks magada või üleval olla. Selles mõttes läks hästi, et kuigi söötmisi tuli peo ajal ette, siis enamiku ajast ta ikkagi magas. Aaroni minisünnipäeva tähistamiseks kasutasime mündirohelisi dekoratsioone ning minule roosasid (Suhrukunsti poes on imeliselt hea dekoratsioonide valik!).

Hea idee oli kutsuda külalised eri kellaaegadel, et korraga ei oleks liiga palju inimesi. Nagu olimegi arvestanud, siis ega beebidega külalised üle 2h ei jaksanudki olla. Meeleolu tekitas ka väike viktoriin. 🙂

Eelmisel nädalal kirjutasin päris pikalt, kuidas meil oma 3.nädalase pojaga elu on kulgenud. Vahepeal on muutunud nii palju, et:

  1. Poja ripsmed on pikemaks muutunud või siis silmad on veel rohkem lahti läinud. Võtnud jätkuvalt kaalus juurde. Võrreldes madalaima sünnikaaluga on juurde tulnud 1,4kg! Nüüd siis kaaludes juba 4,1kg!
  2. Hääl on läinud veel valjemaks. Vaid ärkvel olles ringi uudistades on ta vaikselt, süües ja magades teeb ta igasugu hääli – karu moodi mõminad, dinosauruse möirged, niutsumised, urinad jne.
  3. Gaasid on, aga ta saab nendega ise suure puhina saatel üldiselt hakkama, seda ka läbi une. Kriiskavat nuttu pärast Gefiluse D-vitamiini andmist pole enam olnud.
  4. Öösiti magab regulaarsemalt (iga kord 2,5-3h). Ei ärka täielikult üles söömise ajal, vaid on silmad kinni ja vaikselt nosib kõhu kiirelt täis. Viimane silmad lahti ärkamine on öösel kella 12-1 vahel ning järgmine silmad lahti ärkamine on hommikul kella kümne ajal.
  5. Mõnikord vaatab otsa ehk siis fikseerib pilku ja siis jälgib hoolega rääkija suud.
  6. Viimasel ajal ajab päris palju piima välja, aga loodetavasti see on ok, kui kaal ikka suureneb ja beebi ise on rõõmus ja rahul.

Kingiks soovisime pojale mähkusid, sest neid läheb meil VÄGA palju! Olen kergelt paranoiline, et pepu läheb beebil punaseks ja hakkab valutama, kui must mähe peaks liiga kaua beebil jalas olema. Seetõttu 10 mähet läheb meil päevas kindlasti, kui mitte rohkem. Meie lemmikmähkuks on pärast eri firmade mähkmete proovimist ülekaalukalt Huggies! Saime kingiks päris palju Huggies mähkmeid! 🙂

IMG_7995

Lisaks mähkudele sai meie poja kingiks veel pingviini jonnipunni, pehme kõristi, imepehme hobuse, tekikese ja raamatu. Varsti läheb mängimiseks!

Üldiselt ikka sööb, magab, puuksutab ning on seejuures imearmas. Selline see vastsündinu elu juba on. 🙂

 

 

Rabarberikoogi retsept

Suvi on ideaalne aeg rabarberikoogi tegemiseks. Olen teinud seda rabarberikoogi retsepti nii koogivormi (pool ainete kogustest) kui ka plaadile. Mõlemad on ülimaitsvad olnud. Täpselt parajalt hapusust ja magusust. Leidsin selle retsepti kuskilt internetist ja natuke modifitseerisin seda.


KOOSTIS:

Taignaks vajaminev:

  • 200g võid
  • 300g jahu
  • 100g suhkrut
  • 1 muna
  • 1tl vanillisuhkrut

Rabarberid: 700g ja peale raputamiseks 75g suhkrut ja kaneeli

Biskviidiks vajaminev:

  • 6 muna
  • 125g suhkrut
  • 75g nisujahu
  • 30g kartulitärklist

Koogi peale: soovil tuhksuhkur

 


VALMISTAMINE:

  1. Valmista muretaignas – sega jahu ja suhkrud, lisa kuubikuteks lõigatud külm või.
  2. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks taignaks (sõtkusin sõrmedega).
  3. Pane pooleks tunniks külmkappi.
  4. Seejärel kata taignaga ahjuplaat (sõtkusin peopesadega kogu plaadi põhja ulatuses, võib ka taignarulliga teha).
  5. Küpseta tainast 10 minutit 200 kraadises ahjus.
  6. Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (kui tegin poole kogusega, siis kulus 8-10 minutit, kui tegin täis kogusega, siis kulus kauem).
  7. Sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega omavahel ettevaatlikult segamini.
  8. Kata eelküpsetatud muretaignapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkru (ja kaneeliga), vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali.
  9. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kokki 20-25 minutit.
  10. Enne kui võtad koogi ahjust välja, lase koogil 15 minutit avatud uksega ahjus seista.
  11. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkur.
  12. Meie arvates on kook parim, kui asetada enne söömist külmkappi. 🙂

Kes proovis? Kuidas tuli välja?