Meie poja siia ilma sündimise teekond ja esimene päev

I peatükk: soovid enne sünnitust

Sünnituse eelselt olid minu peamised soovid sünnituseks lisaks sellele, et mina ja beebi jääme ellu:

  • Oleksin võimalikult kaua koduses keskkonnas, sest ma ei tahtnud minna sünnitusmajja, saada teada, et emakakael on avanenud väga vähe ja siis olla üksinda sünnituseelses osakonnas koos teiste naistega (mehi sinna kaasa ei lubata). Eesmärgiks oli jõuda sünnitustuppa „viimasel hetkel“ – täpselt polnud ma seda „viimast hetke“ enda jaoks defineerinud. Küll oli Sten välja pakkunud, et võiksime minna, kui emakakael on avanenud 8cm (kui 10cm avanenud, siis hakkab enamasti laps juba väljuma, avatus 8-lt 10-le võib minna paari minutiga). Siis on tõenäoliselt sünnitustegevus juba nii hoos, et ükski emotsionaalne tegur ehk ei saaks sünnitusprotsessi pidurdada. Kuna elame sünnitusmaja lähedal, siis oleks täiesti reaalne kohale jõuda. Muidu soovitatakse minna sünnitusmajja esmarasedal siis, kui tuhude vahe 5 minutit on olnud regulaarselt juba mitu tundi (vastab äkki ca 4-5cm avatusele?). Steni plaan tundus hea, aga ma polnud selle realiseerumises väga kindel.
  • Sünnitada valuvaigistite vabalt, sest iga sekkumine viib järgmise sekkumiseni. Sekkumisi soovisin vältida.
  • Lootsin tuhud „üle hingata“, olla lõdvestunud ja hirmude vaba. Ei lootnud valuvaba, ent võimalikult valutut sünnitust küll.
  • Soovisin, et pääseksin sünnituse ajal rebenditest või vähemalt, et pepu jääks terveks. Viimased 1 kuu olin kasutanud lahkliha venitamiseks spetsiaalset õli, mitte väga tublilt – vaid 1x nädalas (soovunelm oli 2x).
  • Soovisin mitte sünnitada selili ega pool-selili asendis sünnituslaua peal. Soovisin sünnituse positsioone ise valida.

II peatükk: kokkuvõte sünnitusega seotud soovide realiseerumisest

Tegelikkuses läkski kõik nii nagu olin eelnevalt soovinud. Küll väikeste variatsioonidega:

  • Näiteks kodus kestis sünnitustegevus kokku 44h, haiglas 3,5h. Ametlik sünnituse kestvus oli 9h (arvestati alates sellest, kui tuhud olid regulaarsemalt ca 4-5 minuti tagant). Kodus läks aeg uskumatult kiiresti! Sünnitusmajja jõudsin 8cm avatusega ca 1h enne pressiperioodi.
  • Sekkumisi polnud vaja. Kõik kulges iseeneslikult omas tempos – kuigi tempo oli väääga aeglane, siis eelistan seda sekkumistele. Valuvaigistiks oli hingamine ja dušš (viimast kasutasin ca 4 korda).
  • Suutsin tuhud „üle hingata“. Enamik ajast olid tuhud tänu täielikult hingamisele pühendumisele menstruatsiooni aegse valulikkuse moodi – selline 10 punkti skaalal 3-4 punkti. Ainult haiglas oli mul õigesti hingata millegi pärast raske, hingamisrütm läks seal sassi. Seljavalud olid valulikud (õnneks vaid viimastel tundidel, aga sai ka need lõpuks „üle hingata“). Nagu olingi arvanud, siis teatud etapid pressiperioodil olid ülivalusad.
  • Sain paar marrastust ja pepu jäi terveks.
  • Sünnitasin neljakäpukil kui ka külili olles. Oleksin soovinud veel proovida ka vettesünnitust ja seistes sünnitust, ent viimaseks polnud mul lõpus enam jõudu ning esimese puhul ütles ämmaemanda sisetunne, et see pole parim variant. Esiteks oli ta vahepeal presside ajal mures beebi südametöö pärast ja vees on kehvem südametööd jälgida. Teiseks selgus pärast sündi, et nabanöör oli väga lühike ja beebi vaevalt ulatus mul rindadeni, mistõttu oleks olnud väga keeruline beebi vees kõhule asetada. ITK-s on päris sügavad vannid ja vesi oleks tõenäoliselt ulatunud kuskil mulle rindadeni. Samas tuleb beebi sündides ikkagi paari minuti jooksul veest välja tõsta ning võib-olla oleks selline rabistamine võinud nabanööri katki teha või platsenta lihtsalt emaka küljest lahti rebida. Ühesõnaga oleks läinud tõenäoliselt päris rabistamiseks, et beebi saada veest välja ning pikast nabanööri pulseerimisest oleks võinud siis vaid unistada. Lisaks oleksin pidanud hakkama niigi väsinuna sealt kõrgest vannist välja koperdama. Seetõttu oli ämmaemanda sisetunne õige. Jäin asendite proovimisega lõppkokkuvõttes väga rahule.

Millest oli minu arvates sünnituseks ette valmistudes enim abi?

  • Kindlasti on kõige tähtsam sünnitusmeeskond. Mul oli abiks suurepärane mees, kes oli terve sünnituse perioodi minuga (kõik need 47h) ning suurepärane individuaalne ämmaemand, kes esiteks nii kiiresti üldse reageeris ja mulle appi tuli vaatamata oma puhkuse perioodile ning nõustas ja toetas mind nii kodus kui ka haiglas.
  • Olen väga rahul, et käisime perekooli loengutes. Neist oli äärmiselt palju abi ning just tänu sellele, et olin kõik loengus olles kirja pannud. Sünnitusel oli enim abi sünnituse loengu konspektist, pärast sünnitust oli abi vastsündinu hoolduse ja imetamise loengute konspektidest.
  • Rasedate jooga kasutegur oli minu jaoks kõige väiksem, kuna käisin hüpnosünnituse kursusel ja õppisin seal tuhudeaegset hingamist. Siiski oli hea, kuna sain joogatundides käies mitu head mõtet, nt tantsida tuhude ajal, kasutada sünnituse järgselt Hõbespreid haavade paranemise soodustamiseks jne.
  • Hüpnosünnitusel õpitud hingamine ja lõdvestustehnikad olid hindamatud „elamaks üle“ need päevade kaupa kestnud tuhud. Rääkimata vaimsest ettevalmistusest.

Nüüd siis panen kirja oma sünnitusloo nii hästi kui mäletan. Tegu on kindlasti kõige pikema sünnituslooga, mida olen kunagi lugenud.

III peatükk: esmased sünnituse märgid

36.nädal olin tundnud igapäevaselt emakat ettevalmistavaid Braxton-Hicksi kontraktsioone (kõht tõmbub „kivikõvaks“), mis tekitasid survetunde tõttu ka iiveldustunne. Ei olnud vahet, mis asendis olen.

37. nädal olin igapäevaselt tundnud samuti Braxton-Hicksi kontraktsioone, ent iiveldust enam ei olnud. Emaka pinge minek ei seganud mu igapäeva toimetusi. Kahel päeval lõi paarikümneks sekundiks alakõhtu tugev menstruatsiooni aegne valuhoog. Ei osanud sellest midagi aimata. Kaks päeva enne limakorgi äratulekut olin meeletult näljane, muudkui sõin.

Laupäeva öösel ca kell 3.00 (7.juuli, 38 rasedusnädala algus: 37+0). Olime käinud reede õhtul kinos vaatamas superkangelasfilmi „Sipelgamees ja vapsik“, jalutanud kinost koju ning täitsin 37.rasedusnädala kohta rasedamärkmikku. Nüüd hakkasin sättima end magama ning suundusin enne WC-sse, et järgmine WC-sse minek oleks võimalikult kaugel ja ehk saaksin magada ilma WC-s käimata kauem kui 3h järjest (raseduse rõõmud). WC käiku tehes tundsin pühkides, et kuidagi imelik libe voolus on. Paberil oli limajas läbipaistev želee-moodi ollus, milles olid väikesed punakad kiud. Sellist polnud ma varem näinud. Mõtlesin, et see vist ongi see limakork. Googeldasin limakorgi fotosid – jah, see see on. Pea oli järsku mõtteid täis, et mis see nüüd tähendab. Tegin oma sünnituse perekooli loengu konspekti lahti ja selgus, et limakork eemaldub enamasti 1-2 päeva, aga mõnikord ka 2-3 nädalat enne sünnitust. Varem olin veendunud, et beebi tuleb tähtajal, võib-olla paar päeva enne või pärast. Nüüd läksin magama tundega, et olen kui üks tiksuv pomm – võib-olla hakkan sünnitama homme ja võib-olla 3 nädala pärast.

femme-bombe

Laupäeva hommik ca kell 6.00. Läksin keset und WC-sse ja tundsin alakõhus ebamäärast päevade laadset valulikkuse-survetunnet, ent see oli tugevam kui mul on kunagi olnud. Teadsin kohe, et see pole Braxton-Hicksi kontraktsioon (need olid mul olnud igapäevaselt viimased kaks nädalat), sest surve oli pigem bikiini-kui kõhupiirkonnas. Magama jäädes ärkasin iga natukese aja tagant selle sama tunde peale uuesti üles. Kella vaadates tabasin, et need olid täpselt iga 20 minuti tagant ning kestsid 20-30 sekundit. Need olid piisavalt tugevad, et pidin leevenduse saamiseks teostama iga kord hüpnosünnituse kursusel õpitud sügavat kõhuhingamist (nn õhupalli täitmine) ,ent kiiremas tempos.

Laupäeva lõuna ca kell 12.30. Hakkasime ärkama. Olin öösel toimunust ärevil. Kõigepealt limakork ja nüüd veel need regulaarsed alakõhu tundmused. Oleks siis üks kord nii, aga väga täpselt iga 20 minuti tagant. WC-sse minnes avastasin paberilt uuesti seda želee-moodi ollust. Lisaks läks kõht lahti (veel üks sünnituse alguse märk – keha nn vabaneb jääkidest, et beebile ruumi teha).

Laupäeva lõuna ca kell 15.00. Selleks ajaks oli minul juba väga kahtlane tunne sees. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et näen varsti oma beebit. Meil oli küll kõik beebi tulekuks valmis, aga üllatav ikkagi. Sten veel ei uskunud, et lähiajal võib asjaks minna, aega on ju tähtajani veel palju. Võtsin ühendust oma individuaalse ämmaemandaga, et teavitada teda võimalikust situatsioonist, mille puhul beebi sünnib varem. Selgus, et ta on puhkusel ja  Eestist ära. Seejärel helistasin oma varu ämmaemandale, ent selgus, et ka tema on hetkel puhkusel ja Tallinnast eemal, ent ta soovitas jälgida ja muutustest talle teada anda, sest võib ka juhtuda, et kõik vaibub. Pealegi võib esmasünnitajal sünnituse algus pikalt aega võtta ja võib-olla siis ta juba saab tulla. Olin nõus, et vaatame ja jälgime. Sisemuses mõtlesin, et äkki on tegu „harjutus sünnitusega“, looteveed ju pole tulnud ja võib-olla ikkagi asi tõesti vaibub. Kuna olin kogu toimunu pärast siiski ärevil, siis otsustasin õhtusele sugulase sünnipäevale mitte minna. Mõtle kui piinlik, kui kuskil keset sünnipäeva pidu looteveed lõhkevad või tuhutama hakkan. Hakkasime mobiili äppiga mõõtma tuhude vahesid ning otsustasin läbi lugeda veel mõned sünnituse ja imetamisega seotud materjalid, mis olin kaustadesse lugemiseks valmis pannud, ent muudkui nende lugemist edasi lükanud mõttega aega tähtajani on ju veel kolm nädalat! Sten lisas mu sünnituse muusikalisti veel mõned sünnitusel võib-olla vajaminevad laulud.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 18.00. Tuhude vahed olid vähenenud, ent olid ebaregulaarselt olles ca 10-14 minuti tagant kestvusega 30-45 sekundit. Nüüd ka Stenile tundus, et võib vist lähipäevadel „asjaks“ minna. Kuulasin hüpnosünnituselt saadud lõdvestavaid enesesisendusi ja lõõgastusharjutusi, mis aitasid iga tuhu üle hingata, mistõttu valulikkus kadus ja asendus vaid kerge survetundega (10 punkti valuskaalal 3-4). IMG_6932Võtsin iga tuhu tõsiselt, sest teadsin, et kui suhtun asjasse lõdvalt, siis peagi on keha tuhudest nii pinges ja hiljem enam valu mittemeditsiinilised vahendid ei leevenda. Pakkisime sünnituskotti puuduvad asjad ning suundusime Steniga jalutama, et osta turult värskeid puuvilju (mustikaid, maasikaid, ploome, virsikuid), mida oleks hea sünnituse ajal ja järgselt süüa. Kõndides turule ja tagasi pidin iga tuhu ajal seisatama ja kogu tuhu kestvuse ajal (ca 30 sekundit) mõtestatult hingama. Kui tuhu möödus oli kõik jälle tavaline raseda igapäeva olemine. Käisime ka pubis jäätisekokteile joomas ja salatit söömas.

Laupäeva õhtupoolik ca kell 21.00. Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, ent toimusid ca iga 6-10 minuti tagant ja olid kestvusega 45-60 sekundit. Otsustasime vaadata mõtete hajutamiseks komöödiafilmi “40-aastane neitsi“. Ka filmi vaadates pidime tegema vahepeal pause (iga 6-10 minuti tagant), et saaksin tuhu ajal hingamisele keskenduda, mis aitaks valu „eemale“ hingata. Iga tuhu nõudis täit keskendumist.

Laupäeva õhtu ca kell 22.00. Sain telefonitsi kätte oma varu ämmaemanda ning lähtudes sellest, et tuhude vahed on päeva jooksul muudkui lühenenud, siis olime mõlemad nõus asjaoluga, et järgmine päev võib minna sünnituseks. Esmasünnitajal soovitatakse pöörduda haiglasse, kui tuhude vahed on regulaarselt 5 minuti tagant ja sedasi mitu tundi. Mina arvestasin tuhude vaheaegade lühenemise tendentsi järgi, et hommikuks võib beebi juba sündinud olla. Selles kõnes selgus, et tema mulle toeks järgmisel päeval tulla ei saa ning seetõttu peame võtma kasutusele plaani C: situatsioon, kus tulla ei saa ei mu individuaalne ämmaemand ega ka tema varu. Kuigi see stsenaarium tundus äärmiselt ebatõenäoline, siis soovitas minu varuämmaemand enda varuna ämmaemandat Irena Bartelsit (see plaan C valmis ca 2 kuud tagasi, kui kohtusin oma varuämmaemandaga). Otsustasin, et Irenaga temaga eraldi kohtuma ei hakka, ent uurisin tema kohta internetist: positiivsed kogemused sünnitajatelt, ämmaemandate õppekava õppejõud, teadustööga tegelenud, ämmaemandate ühingu president – ühesõnaga mõtlesin, et kui tema saab tulla, siis mul läheks väga hästi. Tundub tark ja professionaalne naine. Kahjuks selgus varuämmaemandaga rääkides, et ka temal on käimas parasjagu puhkus ning ta pole kindel, kas ta saab tulla. Soovitas mul proovida magada. Mina sattusin aga pärast seda kõne paanikasse, hakkasin nutma, tundsin, et ma ei taha sünnitusmajja minna, kui mind võtab seal vastu mingisugune võõras „tädi Malle“, kellest olin jutte kuulnud. Tuhud käisid seejuures juba regulaarsemalt iga 5-6 minuti tagant. Helistasin nuttes Stenile (ta oli just jooksma läinud) ja teatasin, et meil tuleb kodusünnitus, kuna mina ilma toreda ämmaemandata sünnitama ei hakka. Millegi pärast sain mina varuämmaemanda kõne lõppedes aru, et nüüd olen omapäi, kuigi tegelikult ta võttis Irenaga ühendust. Seejärel siiski selgus, et Irena saab minuga ikkagi tulla ning sain Irena kontaktid, rahunesin. Vahepeal nutmise ajal olid tuhude vahed 8-11 minuti tagant ehk siis tuhude vahed olid muutunud sellest emotsionaalsest pingest pikemaks.

Pühapäeva öö vahemik 00-05.00 (8.juuli). „Veetsin aega“ sünnituspallil, proovisin magada imetamispadja ja kõiksugu patjadest põrandale valmistatud pesal, sest voodis ma tuhu ajal olla ei suutnud. Kahe tuhu vaheaegadel „magasin“ ehk siis kuna tuhud olid peamiselt 3-6 minuti tagant, iga viienda tuhu vahe oli pikem (6-7minuti tagant), siis minu kõige pikem uni oli järjest ca 7 minutit, enamasti 5 minuti tagant. Kuigi vahepeal tundsin, et oleks aeg haiglasse näitama minna, siis tuletas Sten meelde, et mu soov oli võimalikult kaua kodus olla, oodata ja vaadata. Iga tuhu ajal hingasin nagu hüpnosünnitusel õpetati: küll ühte ja teistpidi numbreid kiiresti lugedes. Tuhud olid tugevad (10p valuskaalal lisaks 3-4p omadele ka mõni 6p tugevusega). Proovisin lõdvestuda, mõelda positiivselt, käisin dušsi all.

Pühapäeva öö ca kell 5.00. Võtsin ämmaemand Irenaga ühendust ning ta soovitas mul proovida võimalikult palju puhata ja süüa. Nii raske oli puhata, kuna endal mõttes kogu aeg tuksus: „Mis mõttes puhata! Ma ju hakkan varsti sünnitama!“ Siiski võtsin nõu kuulda ja üritasin teha nagu ämmaemand soovitas. Iga kord temaga rääkides justkui „rahunesin maha“, tundsin, kuidas ta mind läbi telefoni suudab „hinnata“, et mis etapis omadega olen. Mul on tõeline respekt eraämmaemandate ees! Sõin muudkui maasikaid, mustikaid, aprikoose ning jogurtit. Üritasin edasi „magada“. Ühe korra õnnestus isegi 26 minutit järjest magada! Tuhud olid endiselt ebaregulaarsed, pigem pikemad vahed.

Pühapäeva hommik ca kell 10.00. Võtsin uuesti ühendust ämmaemanda Irenaga. Tuhude vahed olid keskmiselt 8 minuti tagant, keskendusin tuhude ajal hingamisele. Ta julgustas mind kuulama oma sisetunnet. Tundsin, et olen tuhude peremees ning saan ise hakkama. Ta soovitas minna päeval haiglasse kontrolli, et teostada beebi seisundi hindamiseks KTG ning lasta vaadata üle emakakaela olukord ehk siis kui kaugel sünnitus omadega on. Ise kartsin, et äkki lootevett tilgub, kuna tõesti kogu aeg tuli mingisugust voolust. Jama, kui beebi on kõhus olles vee vähesuse tõttu juba stressis. Samas tundusin, et tal on hea kõhus olla – kogu aeg liigutas. Kõht oli jätkuvalt lahti.

Pühapäeva lõuna ca kell 14.00. Jõudsime sünnitusmajja. Kõik oli vaikne, koridorid inimtühjad, oli ilus päikeseline ilm ja tundus, et keegi ei tegele täna sünnitamisega. Ainult ühed rõõmsad vanemad tulid sünnitusmajast välja oma uhiuue beebiga. Suundusin ülevaatusruumi, kus mind võttis vastu otsekohese ütlemisega naisterahvas, ütleme „tädi Malle“. Esimese asjana tõmbas ta Steni nina ees ukse kinni teatades resoluutselt, et (vaginaalse) läbivaatuse juurde pole meest vaja. See on ka ainuke kord, kui Sten pole olnud minu juures vastuvõtul kaasas kogu raseduse ja sünnituse perioodil. See „tädi Malle“ kupatas mind läbivaatuse voodile ning käskis jalad laiali ajada samal ajal noomides, kui juhtusin põlvi natuke kokkupoole suruma. Oehh.. need läbivaatused on jubedad, eriti kuna nägin, et „tädi Mallel on sellised tugeva maanaise käed“. Korrutasin mantrana kõval häälel muudkui: „Kõik on hästi, kõik on hästi…,“ – see aitas mul ülevaatuse ajaks lõdvestuda. Selgus, et emakakael on pehme, avanenud 3cm ning väga lühike. Emakapõhi olevat lausa nii lühike, et ülevaatuse lõpetades teatas „tädi Maali“, et nüüd mul sealt alt ülevaatuse tulemusel kergelt veritseb. Olin kergelt segaduses – nüüd siis sealt veritseb, aga see on omamoodi hea? Kogu saadud info kokkuvõtvalt tähendas siis seda, et sünnitustegevus on alanud ja ma pole kodus niisama aega veetnud. Kartsin, et ülevaatusel selgub, et avatust on 1cm ja seega olen alles nii algusjärgus. 3cm tundus selline päris hea, kuna tean, et enamasti edasi hakkab asi kiiremini kulgema. Olin siiani „sünnitustegevuses olnud“ ca 32h. KTG oli ka korras, tuhud toimusid ca iga 7 minuti tagant. Lootepõis ka terve ja kuskilt lootevett ei tilgu. Küll oli huvitav see, et väidetavalt polnud beebi pea veel emakakaelale fikseerunud (enamasti see algatab sünnitustegevuse), mistõttu see võibki olla põhjus, miks kogu see esmane avanemine oli nii kaua aega võtnud. Lisaks veel asjaolu, et lootekott polnud lõhkenud. Ilmselgelt lootekott surub emakakaelale õrnemalt kui otsene keeglipall. Helistades ämmaemandale hindas ta olukorda selliseks, et tegevuseks läheb tõenäoliselt öösel ning seni proovigu ma palju puhata ja süüa, sest energiat läheb väga vaja „kui asi läheb käiku“. Otsustasin tuhusid enam mitte mõõta enne kui tuntavalt ei „lähe keeruliseks“.

IMG_6937Pühapäeva lõuna ca kell 16.00. Pärast vastuvõtul käimist olin rõõmus, et mingigi edasiminek oli toimunud ning tundsin ennast kuidagi eriti rahulikult. Tuhud olid ka üle-hingatavad. Läksime ühte oma lemmiksöögikohta Kadriorus nimega „Seitse Ürti“ sööma. Seejärel suundusime koju, kus jätkasin lõdvestusharjutuste kuulamise ja hingamisega. Proovisin järgmised 3h magada ehk siis ärkasin iga tuhu ajal 5-8 minutiliste vahedega üles. Sellel hetkel tundus 8 minutit und nagu 2h.

Pühapäeva õhtupoolik ca kell 20.00. Sten viis kõik sünnitusmajja vajaliku kraami juba autosse valmis. Mõtete eemale viimiseks vaatasime jälle komöödiat (teadlik valik, et naer vabastaks keha pingetest produtseerides „õnnehormoone“). Seekord filmi nimega „Mänguõhtu“, olin sünnituspallil, vahepeal tegime hingamiseks pause, et saaksin tuhude ajal „valutunde“ ära hingata. Pärast filmi hakkasid mul tuhude ajal seljavalud, mistõttu Sten tegi valutavatele kohtadele survemassaaži. Leevendust pakkus ka kuuma dušši surve seljale. Seljavalu oli piinav, ent tuhu lõppedes möödus.

Pühapäeva õhtu ca kell 23.00. Tuhud hakkasid muutuma regulaarsemaks, olles peamiselt 5 minuti tagant. Kuna ämmaemanda tulek sünnitusmajja võtvat tal kodust aega 45 minutit, siis pidime tegema eesoleva öö kohta väikesed plaanid. Lubasin helistada enne südaööd, et näha, kas tuhude vahed lühenevad. Tundsin ennast olukorra peremehena – suutsin tuhud ilusti lõõgastava muusika saatel tantsides üle hingata. Helistades ämmaemandale 1h hiljem pakkusin välja, et võiksime sünnitusmajas kohtuda kell 3.00. Tuhud tundusid tõesti täiesti normaalsed ja tehtavad. Kuna tegevus oli otsa saanud, siis mõtlesin, et proovin veel natuke magada.

IV peatükk: sünnitusmajas

Esmaspäeva öö ca kell 01.00 (9.juuli). Ärkasin ehmatusega üles ühe eriti piinava tuhu peale, mille valuskaalaks oleks võinud öelda 10punkti skaalal 7 punkti. Sellega kaasnes ka meeletu seljavalu – selg läks nii pingesse, et tundsin nagu mu alaselg lihtsalt murdub pinge all. Magamine oli mu hingamisrütmi täiesti sassi löönud! Ehmatasin, sest tundsin, et ei suuda seda üle-hingata. Panin mängima hüpnosünnituse lõdvestuslaused ning suundusin kuuma dušši alla. Proovisin muudkui tuhusid üle hingata, lõdvestuda, ent see oli väga raske, kuna need tulid tõesti väga tihedalt (2-3 minuti tagant). Värisesin šokist. Mulle tundus, et kontroll hakkab kaduma, tundsin korraks pressitunnet. Mõtlesin, et nüüd on aeg käes, kus isegi kui tegu oles nr 2 hädaga, siis ma ei julgeks WC-sse minna, sest võib olla läheb seal sünnituseks. Käskisin Stenil kiiremas korras ämmaemandale helistada, et kohtuda haiglas nii ruttu kui võimalik ehk siis kell 02.00.  Kõndimine muutus aina raskemaks, kuna tuhud tulid nii tihedalt. Ma ei suutnud enam sekunditki kodus olla, pidime liikuma hakkama, kohe! Autosõit oli talutav, kuna õnneks ei ela me sünnitusmajast kaugel ja sõit ei kestnud kaua. Tänu kõrvaklappidest kostuvale lõdvestavale muusikale suutsin uuesti tuhudeaegse sügava hingamise üles leida ning sünnitusmajja jõudes olin taas rahulik. Iga tuhu nõudis 100% keskendumist, kohal olemist. Registratuuris ütles Sten, et tulime sünnitama ning tegeles kogu administratiivse suhtlusega. Meid juhatati eraämmaemanda olemasolu tõttu kohe sünnitusosakonda.

Esmaspäeva öö ca kell 02.00. Jõudsime sünnitustuppa, kus ämmaemand meid juba ootas. Kuna iga tuhu nõudis keskendumist ja need olid iga 2 minuti tagant, siis olin teekonnal registratuurist sünnitustuppa täielikult „omas mullis“.  Kõigepealt teostas ämmaemand vaginaalse ülevaatuse hindamaks, kui palju on juba emakakael avanenud (kinnitasin endale valjuhäälselt papagoina korrutades, et kõik on hästi ja suutsin sedasi lõdvestuda). Lootsin ise, et ehk on 6-7cm avanenud ning olin rõõmus kuuldes, et avatust on koguni 8cm (lapse sünniks peaks olema 10cm). Lootekott olevat terve, ent punnitavat avanenud emakakaela vahelt, järsku käis pauhti ja lootekott ülevaatuse ajal purunes. Kogu voodi ujus looteveest, seda muudkui tuli ja tuli. Nagu keegi oleks ämbritäie sooja vett mulle pepu alla kallanud. Ämmaemand hoidis oma kätt mul emakakaelal takistamaks nabaväädil koos looteveega välja voolamast (väga halb võimalik tüsistus). Nüüd läks tõesti asjaks, sest nüüd sai lapse pea alla vajuda ja hakata korralikult emakakaelale survet avaldama. Selleks, et hinnata, kuidas beebile vähesema veega olukord istub, teostasime KTG beebi südametöö hindamiseks. Istusin KTG ajal voodi serval, ent kuna tuhu ülehingamine oli istudes minu arvates võimatu, siis tõusin ikkagi püsti ja püsisin see 20 minutit, mis uuringu tegemine aega võtab, masina lähedal.

IMG_6939
Tuhu ajal täielikult hingamisele keskendumas

Seejärel suundusin seljavalu leevendamiseks dušsi alla, sest tuhud olid muutunud ülitugevaks (10p skaalal 8-9punkti). Dušs natuke leevendas olukorda. Dušsi alt tulles oli mu esimeseks sooviks saada põrandale neljakäpukile, ent kuigi Sten üritas kõiksugu käepärastest mattidest, tekkidest ja kodust kaasa võetud padjast moodustada sobivat aset põrandale, siis ei olnud see üldse selline hubane nagu kodus. Otsustasin, et toetun tuhude ajal seistes Stenile, jõudsin sedasi olla ca 2-3 tuhu, kui tundsin teistsugust tuhutunnet, natuke selline nr 2 häda tunne. Kõik see oli toimunud pärast lootevee koti purunemist paarikümne minutiga.

Esmaspäeva öö ca kell 3.00. Täpselt sellel ajal astus sisse ämmaemand (käis korra ära, ent ometi oli kohal täpselt siis, kui teda oli vaja). Ta soovitas proovida järi – tegu on madala WC potti meenutava puidust tooliga. Sten istus voodi peale minu selja taha, mina olin järil ning ämmaemand väikese tabureti peal minu ees. Seal istudes tundsin tohutut seljavalu iga tuhu ajal, päris pressitunnet vist veel ei olnud. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida. Proovisin teha hüpnosünnitusel õpetatud allasuunas hingamist, ent see tundus sellel ajal nii keeruline. Kogu pressiperioodi olid mul kõhu ümber KTG andurid, aga need üldse ei seganud, ma vaevalt märkasin, et nad on seal. Monitoorilt siis Sten ja ämmaemand jälgisid, millal mu tuhud jõuavad haripunkti. Soovisin minna vanni, ent ämmaemand pani küll vee jooksma, ent nägin, et ta sellest ideest vaimustunud ei ole. Pärast paarikümmet minutit järil olles tundsin, et mu jalad hakkavad kõva puidust toolil istudes ära surema ning otsustasin, et soovin minna sünnitusvoodile. Haarasin kausist paar kodust kaasa võetud kultuurmustikat põske ning panin voodile ronides vaimu valmis. ITK-s on üli kõrged voodid, ma reaalselt sain voodi peale oma suure kõhuga tänu Steni abile. Kõigepealt proovisin ämmaemanda soovitusel külili olemist (üks jalg küljele tõstetud), ent see asend mulle sellel hetkel ei meeldinud.

Esmaspäeva öö ca kell 3.30. Soovisin proovida voodil neljakäpukil olemist. Lõdvestav muusika mängis taustaks, ent väga hästi lõdvestuda ma sellel hetkel ei suutnud. Iga pressitunde ajal proovisin ämmaemanda soovitusel mõelda sellele, kuidas lükkan lapse liikuma. Kujutasin ette, et olen sealt alt hiiglasuur, kuidas kõik läheb hästi, kuidas kõik avaneb nagu roosiõis. Ausalt öeldes oli see pressimine minu jaoks üpris ebamäärane tegevus. Nagu on nr 2 häda, aga samas ei ole päris see ka. Seljavalu leevendamiseks kogu aeg Sten mudis mu alaselga. Tal väidetavalt olid isegi järgmine päev pärast sünnitust sõrmed veel valusad. Iga tuhu ajal soovitas ämmaemand kaasa pressida, et võtta igast tuhust viimast. Kuigi enda sõnul pressisin kaasa, kui tunne selleks tekkis, siis instinktiivselt ligi pooltel kordadel presside ajal lihtsalt hingasin allasuunas. Ma ei tahtnud hinge kinni hoida ja pressida, sest olin lugenud, et hinge kinni hoidmine viib väga sageli beebi südametöö languseni ja see omakorda meditsiinilise sekkumiseni ning kui korra hoidsin terve tuhu aja hinge kinni ja pressisin nagu homset ei tuleks, siis langes beebi südametöö 90 kanti. Kogu ülejäänud pressimise aja oli beebi südametöö 130-150 lööki/minutis – beebi norm südametöö sagedus. See vahepeal presside ajal ja vahel hingamine oli ainuke ratsionaalne mõte, mis tollel hetkel mu peas oli. Ämmaemand hoidis oma sõrme (i?) mul lahkliha juures aitamaks mul oma pressitunnet kuskile suunas suunata seejuures kirjeldades, kuidas beebi vaja aidata küll üle sellel ja küll üle tolle serva. See tohutult aitas mind! Seejuures Sten ja ämmaemand väga kiitsid mind kõige juures mida tegin.

Esmaspäeva öö kell 4.30. Esimene ja viimane kord sünnitusel, kui vaatasin voodi kohal olevat kella. Tundsin, et olen olnud seal voodil neljakäpukil juba lõputult kaua (tegelikult ca 1h). Taustaks mängis replay peal oleva muusikalugu Keep Me Breathing (Sten oli DJ). Energia oli lõppemas, tundsin ennast zombina, sünnituseks haigla poolt antud kleidike tilkus higist. Kuskilt tuli külm lapp, millega Sten mu otsaesist tupsutas, iga tuhu järgselt jõin oma spordipudelist nii palju vett kui suutsin, sest janu oli meeletu. Tuhude vaheajal praktiliselt kukkusin pea ees enda ees oleva padjamäe sisse, üritades sedasi puhata. Ei olnud valus, aga lihtsalt lootusetuse tunne. Olin seal olnud juba niii kaua ja kuskilt ei olnud kuulda lauseid stiilis: „Beebi juuksed juba paistavad. Olid vaid pressi üle siin oleva serva ja seal oleva serva,“ Olin ahastuses. Kuigi ämmaemand ja Sten mind iga tuhu ajal meeletult kiitsid, julgustasid ja kinnitasid, et mul läheb iga pressiga väga hästi, siis mina olin üha enam kindel, et beebi tuleb siia maailma aidata keisri teel, sest ise ta liikuma seal sees ei hakka. Silme eest oli udune, tundsin, et mu aju ei tööta tavapärasel režiimil, mõistus oli ähmane, pea oli tühi, ämmaemanda ja Steni kiitused ja soovitused läksid minust mööda, olin vaid mina ja mu keha. Beebi olemasolu tundus sellel hetkel täiesti abstraktne. Mis beebi välja aitamisest me räägime, kui tundsin, et seal kuskil on üks kõva liikumatu kivi, kes ei liigu absoluutselt. Proovisin tuhude ajal teha kõikvõimalike hääli, mis Steni sõnul olid nagu filmist. Kui keegi oleks olnud sünnitustoa ukse taga, siis oleks ta mõelnud, et mul lõigatakse tuimestuseta ükshaaval sõrmi ära. Ei olnud valus, aga ma lihtsalt proovisin kas need hääled aitavad. Järsku ühe pressi ajal ma ei teagi mida tehes lõi sinna alla meeletu valu. Arvasin, et nüüd mu emakas kuskilt sealt rebenes, ent samas tärkas lootus, sest nüüd tundsin, et see suur keeglipall nihkus natuke teise kohta. Hakkasin valust nutma, mul oli endast kahju, ent paarikümne sekundiga valu kadus ja ununes.

Olin nii väsinud. Ühel hetkel tundsin, et soovin vahetada asendit ning minna varasemalt proovitud külili asendisse, ent seekord paremale küljele. Oi, kui mugav see oli! Sten oli mu kõhu juures ning ämmaemanda õlale toetasin oma jalga (tegelikult pidin vist ise oma jalga hoidma). Selles asendis tundsin pressitunnet kõige paremini ja ka mis iganes see, mida tegin, aitas mulle tuntavalt lapsel liikuda kõige paremini. Olin teinud paar pressi, kui märkasin, kuidas ämmaemand hakkas keset ühte tuhude vahelist pausi ennast lapse sünniks ette valmistama pannes endale selga sinise kitli ning minu pepu juurde igasugu steriilseid linasid. Olin segaduses ja üllatunud. Kas ta tõesti arvab, et beebi varsti sünnib? Eks aega oli ju omajagu läinud, aga see tõesti üllatas mind. Nii see tõesti oli, sest selles asendis sai pressimine tõelise hoo sisse. Sten iga tuhu ajal kallistas ja musitas mind ning muudkui kiitis, kui tubli ma olen.

Ühe järgneva pressi ajal teatas ämmaemand juba rõõmsalt, et beebil on tumedad juuksed, ent pressi lõpuks läks beebi pea tagasi sinna, kust oli tulnud. Järgmise pressi ajal karjatasin ja hakkasin nutma, sest tundsin seda „tuleringi“, mis tähistab siis beebi pea kõige suurema osa välja tulekut. Tuhu möödus, beebi pea oli osaliselt väljas ning valu tingituna beebi pea survest muudkui jätkus ja jätkus. Tahtsin nii väga pressida, hüpata lault püsti ja ruttu see jalgevahel olev pall gravitatsiooni kasutades välja saada, ent ämmaemand ei lubanud pressida. 😀 Ta ütles, et ootaksin ja mitte mingil juhul ei suruks jalgu kokku, sest beebi pea on seal vahel, ning et ta läheb kutsub teise ämmaemand veel appi. Olin segaduses, ent enne kui jõudsin midagi küsida (see kestis tõesti vaid paar sekundit), siis oligi teine ämmaemand ka platsis.

Esmaspäeva hommik kell 5.23. Juba tuligi uus tuhu – Irena aitas mul hoida jalga (ma vist surusin teda päris kõvasti sellega) ning teine ämmaemand püüdis kinni väljalupsanud beebi. Jälle oli see „tuleringi“ tunne, ent siis kuulsin juba beebinuttu ja väike tulnukas pandigi mu kõhule. Beebi oli hoidnud ühte oma kätt sündides pea juures, võib-olla seetõttu võttiski pressimine kauem aega. Olin beebist hämmingus. Esiteks tõdemusest, et minu sees oli tõesti kasvanud üks niivõrd armas tegelane ning teiseks kui väike see beebi oli! Alati väikesed beebid on kõhetunud, ent tema oli pisike, ent pehme. Ma polnud kunagi nii väikest beebit näinud! Ta ei olnud üldse limane ega verine. Täiesti puhas ja roosat beebi värvi. Beebi ei ulatunud mu rindadeni, kuna nabanöör olevat väga lühike. Muudkui silmitsesin oma beebit ja olin hämmingus, kui armas ta on. Alt kõik valutas, ent imetlesin muudkui OMA beebit!

Beebi ilunumbrid: kaal – 2934g, pikkus 48cm, peaümbermõõt 33,5cm.

V peatükk: pärast sündi sünnitustoas

Väike pöialpoiss mu kõhul, pani ämmaemand beebile mütsi pähe ja kattis ta keha. Beebi pissis mu kõhule, ent kõik tegutsesid kiirelt ja said segaduse likvideeritud. Mina ainult üksisilmi imetlesin oma beebit. Ämmaemand võttis nabaväädist proovi (võimalik reesuskonflikt) ning koristas ära suurema segaduse mu jalge ja tagumiku juurest. Verd olin kaotanud vaid 300ml.

Peagi tuli ämmaemand tagasi, nabaväät oli lõpetanud oma töö, Sten lõikas nabanööri läbi, beebi pandi mu rinnale ja ämmaemand näitas, kuidas beebit imetada. Tema imetamise praktilised võtted olid tagantjärele mõeldes parimad, mida keegi on siiani näidanud! Ilma tema näidatud nippideta oleks meil päris raskeks läinud. Beebi minu tissi otsas, toimus platsenta väljutamine. Kergelt pressisin kuskile allasuunas ja juba oligi platsenta väljutatud – see kestis max 30 sekundit. Oleks vaid beebi välja saamine ka nii lihtne – kindlasti järgmise beebiga läheb lihtsamalt! 😀 Vigastusi hinnates selgus, et olin saanud häbememokale sissepoole paar väikest marrastust, mis õmblemist ei väärinud. Olin rõõmus, et mul on lahkliha piirkond terve, ent kõik sealt alt väga valutas. Ämmaemand lohutas mind, et see olevat normaalne ja kiitis seda, kui tublilt olin pressinud. Marrastused sain tõenäoliselt sellest, et kuigi ei tohtinud ämmaemanda sõnul ühel hetkel pressida ja pidin ootama seda viimast tuhu, siis imenatuke keha ikkagi pressis.

Seejärel käis ämmaemand korra ära, et teha sünnituse kohta sissekanne. Meie jäime Steniga kahekesi palatisse uudistama oma ilmaimet. Olime seal kolmekesi päris tükk aega. Pärast seda tehti meie soovil beebile koheselt K-vitamiini süst ning teostati kaalumine ja mõõtmine. Kogu sünnitustoas olemine sünnitusjärgselt oli selline rahulik, keegi ei kiirustanud, hästi mõnus – olime seal kokku ca 2h. Sten tegeles administratiivsete küsimustega edastades sõnumiga uudise meie vanematele.

Seejärel puhastas ämmaemand mind ära, sain hiiglasuured mähkud alla ja supersuure sideme. Õnneks olid mul ostetud sünnitusjärgsed ühekordsed võrgust aluspüksid, sest tavaliste püksikute sisse poleks need mähkud eluilmas ära mahtunud. Sain selga uue haiglakleidi, sest sünnitusel seljas olnud kleit oli kergelt verine ja millegi pärast ka rinnalt katki läinud. Enda kiuste tundsin, kuidas soovin minna pissile. Beebi läks Steni rinnale ning mina ämmaemanda julgestusel WC-sse (pärast sünnitust on verekaotuse ja siserõhu suure muutuse tõttu oht minestada). Sain läbi valu häda tehtud (marraskid ikkagi väga valusad) ning suundusin uuesti voodisse. Sõin kodust kaasa võetud järgijäänud mustikaid ning sanitar tõi mulle jogurtit ja teed. Sõin isukalt. Oligi lõpuks aeg suunduda palatisse. Mina sain sõidu ratastoolil. 😀

IMG_8064

VI peatükk: pärast sündi, esimene elupäev

Esmaspäeva hommik kell 07.30. Kuigi beebi sündis kell 05.23, siis oli öö jooksul sünnitanud 8 naist ning kõik perepalatid selle ajaga täitunud. Ainukeseks vabaks toaks oli ühispalat, kuhu ma beebiga ka suundusin. Sten sinna jääda ei tohtinud. Sten läks koju beebivoodit meie tuppa ümber kolima ning puhkama. Meile lubati, et lõunast on lootus saada peretuppa.

Voodisse heites tundsin end surmväsinuna – ma polnud põhimõtteliselt viimased 3 ööd magada saanud ning sünnitusel pressimine oli mu samuti täiesti energiast tühjaks tõmmanud. Kuigi mul oli „puhas“ haiglakittel seljas, siis tundsin ennast nii mustana olles kaetud kõiksugu kehavedelikega – beebi pissi, enda vere ja higiga. Küünealused verised?! Tuigerdasin ühiskasutatavasse WC-sse, mis asus keset koridori. Tahtsin nii väga minna pesema, ent juba WC-sse minnes tundsin süümepiinu, et jätan oma vastsündinu palatisse „maha“. Rääkimata siis korralikult dušši alla minekust. Beebi magas nagu nott, ent kuigi unistasin puhkamisest, siis ei saanud ma suure lärmi tõttu und.

Seinad olid seal tõesti paberist ja kogu koridoris käiv möll kostus meieni. Küll oli parasjagu hommikusöögi serveerimise aeg ja kuulda oli toidukäru liikumist ning nõudega toimetamist, küll oli palat täpselt lastearsti kabineti kõrval, kus kõik oma beebidega sisse ja välja voorisid, küll käis vahetuse üleandmisest tulenev sagimine registratuurilaua juures. Lärm tuli ka meie toast, sest küll nuttis ühispalati teises voodis olnud beebi, küll toodi mulle vastsündinu emale mõeldud infomaterjalid, mingid testerid (beebi ja enda kreemitamiseks, pesemiseks), mähkmed beebile, sidemed emale jpm; ämmaemandad käisid uurimas minu enesetunde kohta (ma olevat olnud näost väga kahvatu olemisega – peeglisse vaadates vaatas vastu hallika jumega räsitud laip), toodi hommikusöök, koristati hommikusöök.

Esmaspäeva hommik ca kell 10.00. Just siis, kui möll hakkas lõppema ja vaikseks jääma, kutsuti meid lastearsti visiidile. Selgus, et poisil on sama veri, mis minulgi, ja seetõttu reesuskonflikti pärast me muretsema ei pea. Kõik muud näitajad olid ka normis. Selgus, et meie beebit käsitletakse eri tingimustel, kuna tegu on alla 3kg kaaluva beebiga. Palatis oli väga umbne ning päikesepaisteline ilm tegi palati väga valgusküllaseks. Sõin kodust kaasa võetud maasikaid ning mõeldes just vanematele esimest korda helistada, nägin, et palatikaaslane oma beebiga magab ja ei soovinud teda häirida. Imekombel sain 1h magada.

Esmaspäeva lõuna ca kell 12.00. Tegin esimesed kõned ema, tädi ja õega. Palusin Stenil varem haiglasse tagasi tulla, sest tundsin, et kui ma perepalatit ei saa, siis mina sellises keskkonnas puhata ega olla ei suuda. Imetlesin oma sügaval unes nohisevat beebit.

Esmaspäeva lõuna ca kell 14.00. Sten jõudis sünnitusmajja ning saime teada, et perepalatit me ei saa. Kuigi sünnitusmajas käib „mäng“, kus öeldakse, keda lubatakse välja ja keda mitte, siis tegelikult on õigus igaühel lahkuda, siis kui tema heaks arvab. Ütlesime, et meie lahkume, sest ilma meheta ma siia ei jää. Natuke läks aega ning selgus, et me saame minna lapse ja ema palatisse ning ka isal on seal lubatud oma madratsiga ööbida. Olime nõus.

Esmaspäeva pärastlõuna ja õhtu. Kolisime oma asjadega ühispalatist ema ja lapse palatisse. Sain lõpuks käia dušsi all ning magada. Sten tõi kodust madratsi, ostis turult kaasa värskeid marju ning aitas muuta toa hubasemaks. Beebi muudkui magas, ärgates kogu päeva jooksul 3 korda. Õhtul tulid beebit imetlema mu vanemad ja õved.

7e41e97c-4693-4c50-98a4-4c53522b073c

See oligi meie beebi sünnilugu koos esimese elupäevaga. Kuigi kõrvalt vaadates võib tunduda, et sünnitus oli mega pikk ja raske, siis jäin ise sünnitusega väga rahule, sest need asjad, mida tahtsin, need ka sain ja see ongi kõige tähtsam. Eks alati on erinevad valikud ning erinevatest mitte ideaalsetest valikutest, olen rahul nendega, mis minu poisi sünnitusel läksid käiku. Tasub unistada, sest need võivad veidral kombel isegi täituda!

IMG_8152

Advertisements

Beebi asend kõhus mõjutab sünnituse kestvust ja valulikkust

Rasedaks jäädes hakkasin lugema igasugu sünnituslugusid, et olla valmis kõiksugu sünnituse variantideks. Kõige häirivamad olid minu jaoks lood sünnitustest, kus ei toimunud pärast pikki tunde (20h ja rohkem) ja vaatamata äärmuslikult tugevatele valudele (“mööda seina üles ronimine”, “soov aknast alla hüpata” jne) emakakaela avanemist ning mis viis sageli epiduraalanesteesia ja keisrini. Keisri põhjuseks: emakakaela suutmatus avaneda. See tundus nii ebaloogiline – kuidas on võimalik, et naise emakakael ei avane? Okei, paaril naisel, aga nii paljudel. Üliveider. Muidugi võib öelda, et kuna naised ei näe tänapäeval normaalseid sünnitusi ja hirmujutte on palju, siiis võib-olla oli probleem psühholoogiline: sünnitaja kartis oma keha lõdvaks lasta, keegi ütles sünnitustoas midagi kehvasti või pelgas mehe reaktsioone vms.

Belly-Mapping-Learn-how-to-identify-your-babys-position
Ideaalne sünnituse asend: beebi selg asetseb kergelt vasakul (LOA – Left Occipital Anterior).

Müsteerium püsis minu jaoks lahendmata nii kaua kuni hakkasin juhuslikult 27. rasedusnädala paiku uurima kõhu kaardistamise ehk belly mappingu kohta. Tahtsin lihtsalt teada, mispidi beebi hetkel mu kõhus paikneb ja mis kehaosadega ta neid mükse teeb. Kõhu  kaardistamine on suhteliselt uus tegevus (aastal 2014 ilmus esimene teaduslik artikkel selle kohta), mis tähendab beebi asendi määramist kõhus. Selgus, et beebi asendist  sünnituse alguses sõltub, kas sünnitus kulgeb üle tähtaja, venib pikale, kulgeb kiiresti, on valulik jne.

soft-spotBeebi peab kiireks ja kergeks sünnituseks asetsema vaagnas “optimaalses sünnituse asendis”: mitte lihtsalt pea allpool, vaid pea rinnal ja beebi selg ema kõhu kuju järgivalt (Occipital Anterior – OA). Sellises asendis  surub beebi kõige väiksem pea osa, frontanell, emakakaelale. Surve põhjustab emakakaela avanemist. Kuna see on väikseim osa, siis see muljub kergelt ja mahub paremini emakakaela avama. Kui beebi selg on ema selja kuju järgiv, siis surve emakakaelale on ebaühtlasem ja sünnitus võtab kauem aega (Occipital Posterior – OP).

Posterior sünnituse puhul on tüüpiline ülitugev seljavalu, soov sageli kontraktsiooni ajal/järel urineerida, sest beebi pea pressib ema põiele, ning sagedased kontraktsioonid vähese ja aeglase emakakaela avanemisega.

 

 

Uuringud näitavad, et anterior asendis on rohkem normaalseid-vaginaalseid sünnitusi kui posteriori puhul. Samuti kasutavad naised anterior asendi puhul vähem epiduraalanesteesiat (47% vs 94%) kui posterior asendi puhul. 2006.a tehtud uuringuga leiti, et pidevalt posterior asendis olevad beebide korral on 13x suurem risk keisrilõikeks.

Loomulikult on beebi asendite võimalusi kõhus igasuguseid: risti-, tuharseis:

 

 

Mida rohkem lugesin, seda rohkem veendusin, et beebi asend sünnitusel määrab väga palju sünnituse kulust.

 

Kuidas teada saada oma beebi asend kõhus?

1. Esiteks vaatab seda ämmaemand. Minu ämmaemand vaatas vaid seda, kas beebi on peaseisus, muu pidin ise uurima. Eesti ämmaemandate rasedate jälgimise juhendi järgi tuleb rasedal tegelikult:

  • 30. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on pea- või muus seisus (nt tuharseisus, risti).
  • 34. rasedusnädalaks määrata, kas beebi on ees- (seljaga välismaailma poole – anterior) või tagaolevas asendis (näoga välismaailma poole – posterior).

Rasedana oled ka kindlasti märganud, kust leiab ämmaemand beebi südamelöögid üles – tõenäoliselt seal paikneb süda. Kerge leida – tõenäoliselt Anterior asend. Kui on vaja kaua südametoone otsida, siis võib-olla on beebi süda “kaugemal” ehk siis pigem beebi selg on ema selja pool  (Posterior asend).

2. Teiseks on võimalik ise kindlaks teha, mispidi beebi kõhus paikneb (alates 30. rasedusnädalat, enne pole väga mõtet, sest beebil aega veel end kõhus pöörata). Mõne naise jaoks võib beebi asendi määramine kõhus olla keerulisem, nt kui platsenta paikneb emaka eesseinas. Beebi asendit kõhus kindlaks tehes ei tasu karta, et teed beebile haiget. Niikaua kui endal pole ebamugavustunnet, siis beebi jaoks on see vaid mõnus massaaž.

Tuleb lihtsalt tähelepanu pöörata, kust tulevad müksud, kust luksumine ning mis kujuga on kõht.

  • Tugevad liigutused/müksud kõhus on enamasti pepu, jalad ja/või põlved.
  • Pikk, tugev ala on tõenäoliselt beebi selg.
  • Pepu ja pea on katsudes tuntavad tugevate kõvade “pallidena”.
  • Pisikesed/õrnemad liigutused/müksud on kõhus enamasti beebi käte liikumised. Enamasti meeldib beebidele hoida oma käsi pea juures näo lähedal.
  • Enamasti eelistavad beebid olla kõhus näoga platsenta poole.
  • Ema kõht jälgides beebi selja kurvi näeb välja ühtlaselt suur (Anterior).
  • Ema kõht mühklik, vähe märgatav või naba läheduses sisselangev (Posterior).
  • Lainetavad liikumised kõhul, palju liikumist (tõenäoliselt Posterior).

Huvitav eesti keelne video kõhu kaardistamise kohta:

 

Mida selle teadmisega teha enne sünnitust?

Kui on kahtlus, et beebi asetseb posterior asendis, siis on võimalik raseduse ajal “julgustada” beebit liikuma teise positsiooni. Isegi, kui beebi on anterior asendis, siis on hea teha nii, et beebi sinna asendisse ka jääks. Uuringud eri harjutuste tegemisest raseduse ajal pole näidanud, et posterior beebi saaks raseduse ajal anterior asendisse pöörata: (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies)

Teades, et beebi kõige raskem kehaosa on ta selg ja pea, siis tuleks igapäevaselt raseduse ajal ollagi asendites, mis soodustavad beebi “vajumist” “õigesse” positsiooni. Diivanil lamamine ja jalad üleval lebotamine pole parimad asendid raseduse mööda saatmiseks, sest siis vajub beebi selg tahapoole (posterior asend). Soovituslik on võimalikult palju olla püstises asendis, küllili või teha ettekummardavaid liigutusi. Mida rohkem rase liigub, seda tõenäolisemalt võtab kõhubeebi parima võimaliku asendi. Ka kõhulihaste ja vaagnalihaste toonus võib mõjutada seda, mispidi beebi kõhus paikneb, mistõttu soovitatakse teha vaagnat avavaid harjutusi. Kuna meie eluviis on aina rohkem istuv, siis võib-olla seetõttu ongi aina enam sünnitajaid, kelle beebi on “vales” asendis ja sünnitus on seda raskem.

Mõned soovitused raseduse ajaks kui ka sünnituseks leiab siit: https://www.naturalbirthandbabycare.com/baby-position/

Mida selle teadmisega teha sünnituse ajal?

Kui beebi pole end enne sünnitust pööranud “paremasse” asendisse, siis nii palju kui olen lugenud ja aru saanud, siis tuleb lihtsalt pikem sünnitus, sest beebi hakkab end paika pöörama alles sünnituse ajal ja enamik (ca 85%) beebisid sellise pööramise ära ka  teeb. 

Et aidata beebil end pöörata asendisse, kust oleks kergem sündida, siis esialgu võiks proovida ema neljakäpukil asendeid, puusade hööritamist (seistes või pallil):

Pildiotsingu Maternal hands-and-knees positioning tulemus

Sageli võtavad naised instinktiivselt taguots üleval positsioone, mis aitavad beebil natuke tagasi nihkuda ja siis uuesti ja paremini vaagnasse laskuda. Kui sünnitus on juba kaua kestnud, siis eri positsioonide proovimine ei tohiks küll kahju teha.

Teadusuuringutel pole õnnestunud näidata, et erinevatest sünnituspositsioonidest oleks näiteks posterior asendis oleva beebi puhul abi,  AGA abiks on teaduse sõnul sellest, et posterior asendis oleva beebi puhul mitte lõhkuda sünnituse kiirendamiseks lootekotti, sest valesti vaagnasse laskudes on beebit juba raskem pöörata (https://www.scienceandsensibility.org/blog/can-we-prevent-persistent-occiput-posterior-babies).

70% keisrilõigetest tehakse, kuna “emakakael ei avane piisavalt”. Posterior beebi vajab pööramiseks rohkem aega ning kui ema ja beebiga on kõik korras, siis lisaaeg kulub igati ära. Abi võib-olla ka epiduraalist, mis aitab lihaseid lõdvestada (kui ema ise ei suuda) ning see võib samuti aidata beebil pöörduda.

manual-rotation-207x300Kõige edukamaks meetodiks (90% õnnestumine) beebi keeramisel posterior asendist anterior asendisse sünnitusel loetakse teaduspõhiste teadmiste järgi ämmaemanda poolset käsitsi lapse pea keeramist, kui emakakael on juba piisavalt avanenud. Kahjus ma ei tea, kas Eestis seda tehakse.

 

 

 

 

Millised on parimad peaseisu asendid?

Head asendid (kiirem ja valutum sünnitus) on sellised, kus beebi selg on ema vasakul küljel (LOT või LOA) või beebi selg on vastu ema kõhtu (anterior asendid – OA), sest siis on beebil vaja sünnitusel vähem end pöörata jõudmaks “ideaalsesse” väljumise asendisse.

LOA – See asend peaks tagama beebile kõige lihtsama “väljatuleku” tee ning andma tugevamaid müksusid (jalad annavad tugevaid hoope) ema kõhu paremale poole, maksa alla.

ινιακη-προβολη-στο-τοκετό

Keerulisemad sündimise asendid on sellised, kus beebi selg on ema paremal küljel (ROA, ROT) või beebi selg on vastu ema selga (posterior asendid), sest siis peab beebi end palju keerama jõudmaks “ideaalsesse” asendisse.

ROA – See asend on selline nii ja naa ja väidetavalt sünnitamisel üpris tavaline asend. Pole seotud konkreetse sünnimustriga, nt et sünnitus oleks liiga pikk ja valulik. Sünnitusel selgub, kas ta hakkab end pöörama päripäeva (terve raseduse keerlevad beebid kõhus pigem päripäeva) tehes ära ca 270 kraadise ringi ümber oma telje, olles vahepeal ka posterior asendis (sünnitusel seljavalu) ja ilmselgelt võtab selline pöörlemine aega st sünnitus on pikem VÕI otsustab tulla välja selles ROA asendis või anterior asendis.

 

Minu kõhubeebi:

Nii 27. kui ka 33. rasedusnädalal toimunud ämmaemanda visiidil vaatas ämmaemand ultraheliga, et meie beebi on sättinud ennast peaseisu ja ta selgroog jookseb minu paremal kõhupoolel – asetseb seega ROA (Right Occipital Anterior) asendis. Kõhtu katsudes tundsin eelkõige paremal üleval olevat kõva palli (pepu) ning tugevat selgroogu paremal küljel. Ka luksumise ajal kõhtu palpeerides oli luksumisest tingitud liikumist enim tunda just paremal küljel.

Rääkisin beebiga, et oleks mõistlik see pööramine ikka enne sünnitust ära teha mitte hakata alles sünnituse ajal end paika sättima ehk siis liigutada oma selg paremalt vasakule. Ei mina ega mees ei ole inimesed, kes jätaksid asju viimasele minutile. Lisaks proovisin võimalikult vähe diivanil lösutada, istuda sirge seljaga, magada vaid vasakul küljel.

37. nädalal toimunud naistearsti visiidil olin ülirõõmus, kui selgus, et beebi oligi end pööranud seljaga minu vasakule küljele olles nüüd LOA (Left Occipital Anterior) asendis. Võrreldes eelnevaga tunnen läbi kõhu tulevaid mükse rohkem paremal kui varem: sellised peenikese diameetriga tugevad jalasirutused.

LOA.web_-300x234

 

Mis asendis Teie beebid sünnituse alguses paiknesid? Kuidas mõjutas see sünnitust?

 

 

Ettevalmistused sünnituseks

Kui kätte jõudis III trimester ja kõht hakkas uusi mõõtmeid võtma, siis jõudis mulle kohale arusaamine, et nüüd on aeg hakata valmistuma sünnituseks. Teoreetiliselt olin kaasa mõelnud vastavates perekooli loengutes, lugenud rasedaraamatutest sünnituse teemalisi teooria peatükke ning internetist uurinud võimalikult erinevaid sünnituslugusid, ent kuni sinnamaani oli esmarasedana sünnitus minu jaoks üks ebareaalselt kaugel olev tegevus. Nüüd olen omadega 9. raseduskuu alguses ja võib juhtuda, et hiljemalt ühe kuu pärast ongi meie beebi sündinud.

Usun, et sünnitus on ettearvamatu, intensiivne ning valmis tuleb olla kõigeks. Siiski saab mingil määral sünnituseks ette valmistuda (hirmudest vabanemine, hingamis-ja lõdvestustehnikad, ämmaemanda valik ja tugiisik, teadmised sünnitusega seotud võimalikest otsustest, muusika ja atmosfäär turvatunde loomiseks). Sellega olengi nüüd viimased 7. ja 8. raseduskuu tegelenud.

FÜÜSILINE ETTEVALMISTUS

0971b0dfd3129cbd8a6d48b3c18eddc0Kõigepealt hakkasin 1x nädalas käima 7.raseduskuu algusest rasedatele mõeldud joogatundides, kus keskendutakse eelkõige rasedusvaevuste ärahoidmise harjutustele ning sünnitusaegse hingamise praktiseerimisele. Plaan on jätkata seal käimist kuni sünnituseni.

Alates 4. raseduskuust hakkasin käima  Myfitnessi tavatreeningutes 2-3x nädalas, et mu füüsiline vorm ei piiraks mind sünnitusel, näiteks hea väljutusperioodi sünnitusasendina tuntud kükkasend nõuab tugevaid jalalihaseid. Seda enam, et regulaarne trenn aitab aina lisanduvate kilodega kehal kuidagigi toime tulla, et pärast iga sammu kohe ära ei väsiks. Pluss head mõjud beebi tervise arengule jne. Alates 8. raseduskuust ma Myfitnessi trennidesse enam üle 1x nädalas pole jõudnud, sest esiteks on kõht järsku väga suureks läinud ning teiseks on beebi laskunud allapoole (ebamugavustunne jalgevahel). Seetõttu olen käinud eelkõige rasedatele mõeldud “trennides”: rasedate vesivõimlemine, pallivõimlemine ja jooga. Kui veel paar kuud tagasi tundusid need “trennid” üli lahjad, siis lõpurasedana on järsku kõiksugu harjutused väga keeruliseks muutunud.

34.nädalal alustasin lahkliha massaažiga, Weleda perineumi massaaži õliga, vältimaks lahkliha rebendeid. Seda soovitatakse teha ca 1- 1,5kuud enne sünnitust 1-2 x nädalas ca 3-5minutit. Uuringute järgi ca 15%-l esmarasedatest omab selline tegevus toimet: nad “pääsevad” rebenditest. Proovida ju võib.

 

VAIMNE ETTEVALMISTUS – HÜPNOSÜNNITUSE KURSUS

Miks läksin? I trimestril kuulsin esimest korda hüpnosünnitusest. See tundus huvitav, aga kursuse hind ehmatas esialgu mind natuke ära. II trimestril selle kohta uurides tundus tagasiside kursuse kohta positiivne ja olin juba meelestatud kursusele minema. Loomulikult lugesin enne nii eesti kui ka inglise keelset tagasisidet ja uurisin hüpnosünnituse teadusliku põhja taha (https://evidencebasedbirth.com/hypnosis-for-pain-relief-during-labor/). Üldiselt tundus see minu jaoks väga loogiline, et väga palju on “peas” kinni ja et hirm ja negatiivsed ettekujutused mõjutavad seda, kuidas me valu tajume – ma ju puutun tööalaselt kogu aeg hirmude ja valuga kokku. 🙂

Kui aga jõudsin III trimestrisse ja kogesin öösel ühte tugevat jalakrampi, siis järgmisel päeval otsustasin, et kui tänu sellele kursusele on mu sünnitus on natukenegi lühem ja vähem valusam, siis kursuse maksumus ei ole minu jaoks oluline. Ju see hind on põhjusega selline. Mina lähen.

Minu peamisteks eesmärkideks koolitusele minnes olid:

1) saada võimalikult positiivne sünnituskogemus. Väidetavalt mõjutab sünnituskogemus nii naise psühholoogilist kui emotsionaalset seisundit, rääkimata lapse omast. Siis ma veel ei teadnud, et naise sünnituskogemust mõjutab enim see, kas naine saab sünnitusel, mida TA TAHAB. Aga mina enne kursust ei teadnud, mida ma tahan. Ma olen ju esmasünnitaja, ma ei teadnud mida oodata. Ma arvasin, et sünnitus on nagu üks meditsiiniline protseduur, kus minul väga sõnaõigust pole – ma eksisin. No umbes teadsin, aga nüüd ma TEAN, mida ma tahan ja kui eesmärk on selge, siis teoreetiliselt peaks visioon aitama liikuda eesmärgi suunas.

2) õppida lõõgastuma ja jääda sünnitusel rahulikuks (sünnituslood mitmed tunnid järjest valu käes röökimisest ei tundunud väga ahvatlevad),

3) tunda, et olen sünnituseks ettevalmistamisel andnud endast maksimumi, et midagi hiljem hingele ei jääks: järgmine kord.., oleks ma seda teadnud.., oleks ma nii teinud.. jne.

Mis see hüpnosünnitus on? Hüpnosünnitus tähendab siis põhimõtteliselt seda, et õppides erinevaid lõdvestustehnikaid oled võimeline end ISE sünnituse ajal niivõrd lõdvestama, et keha teeb kogu sünnituseks vajamineva töö ära. Lisaks lõõgastusharjutustele on oluline rõhk hirmude vähendamisel ning eneseusalduse suurendamisel. Samuti õppisime erinevatel sünnituse perioodidel vajaminevaid hingamistehnikaid. Tänu kursusele lugesin põhjalikuma pilguga sünnitusega seotud teaduspõhist teavet (nt ämmaemandate kodulehel olev normaalse sünnituse käsitlemise juhendit) ning mõtlesin rohkem läbi meie sünnituseelistused.

Kuigi paljud hüpnosünnituse videod on kodusünnitustest, siis ei tähenda hüpnosünnitus, et peaks kindlasti sünnitama kodus. Oluline on olla kohas, kus naine tunneb end turvaliselt. Mõni tunneb end kodus turvaliselt ning teine haiglas. Osad riskirasedad ei saagi kodus sünnitada jne.

Millal minna? Kuna teadsin, et väga suur roll lisaks kursusetundides käimisele on kodus lõõgastustehnikate harjutamisel, siis teadsin, et mitu kuud ma neid iga õhtu teha ei viitsi, ent samas liiga hilja peale ei saa ka kursusel käimist jätta. Seetõttu valisin “sobivaks” kursusel käimise ajaks 32-36.rasedusnädala (vastab 8. raseduskuule) ning selgus, et ka teised kursusel olijaid olid enamik just selles raseduse etapis (ametlik soovituslik alustada kursusega 7.raseduskuul).

Madden et al. (2016) Cochrane Review and Meta-Analysis: Leiti, et mida varem hüpnoositreeninguga rase alustas – andes rohkem aega harjutamiseks – seda väiksema tõenäosusega oli sünnitusel vaja kasutada valuvaigisteid. 

Tagantjärgi olen väga rahul, et käisime kõigepealt sünnitusmajade perekoolide poolt pakutud loengutes (kirjutasin sellest siin) ning alles seejärel hüpnosünnituse koolitusel, kuna viimasel kõlas rohkem positiivset (nt valu asemel tuleb öelda tuhu) ning on vajalik, et see viimane “kiht” teadmisi oleksid positiivsed ning paneksid enda keha ja oma beebi võimetesse uskuma. Lisaks on lihtsam kaasa mõelda hüpnosünnituse koolituse aruteludes, kui oled kursis, mis põhimõtteid järgitakse sünnitusmajas. Tegu oli eelkõige siiski lõdvestus-ja positiivse mõtlemise kursuse, kui kursusega, mis annaks meditsiinilisi teadmisi – selleks on perekooli loengud.

Mis toimus? Kokku toimus 5 loengut nädalaste vahedega ning iga loeng kestis ca 2,5h.  Loengutes vaatasime ilusaid sünnitusvideoid ning arutasime nii kodus kui ka tunnis kuuldu ja nähtu üle. Igas tunnis tegime koos läbi vähemalt ühe lõdvestusharjutuse. Üldiselt olid tunnid pigem sellised “jututoad”, “pehme” jutuga vestluskohad, kus väga intensiivsete faktide ja harjutustega meid ei koormatud.

  • Esimene tund oli sissejuhatav, juttu tuli sünnitamise ajaloost, sünnitusest kui loomulikust protsessist, sünnitusmeeskonna valikust.
  • Teine tund tuli juttu beebiootuse talletamisest, beebiga suhtlemisest, platsenta uskumustest.
  • Kolmas tund oli meie arvates esimene “praktiline tund”. Proovisime erinevaid sünnitusel vajaminevaid hingamistehnikaid ning tugiisikuga tehtavaid lõdvestusharjutusi.
  • Neljandas tunnis arutasime sünnitusplaanide üle seejuures rääkides sünnitusega seotud teaduspõhise info leidmise võimalustest  ning tugiisikud õppisid tegema sünnitusel sobivat lõdvestavat massaaži.
  • Viiendas tunnis tuli põgusalt juttu sellest, mis saab pärast sündi (nn neljas trimester) – imetamine, beebi hooldamine jne ning tugiisiku rollist sünnitusel.

Pärast esimest tundi saime inglise keelse “Hypnobirthing” raamatu ning eesti keelsed kuulamisfailid “Vikerkaare lõdvestus” ning “Positiivsed enesesisendused” (ilusad sünnituse teemalised eneseusaldust suurendavad laused). Pärast iga loengut saime hulgaliselt eesti ja inglise keelseid lisamaterjale ning koduseid ülesandeid. Kodused ülesanded olid loomulikult vabatahtlikud. 🙂 Kodused materjalid olid tõeliselt asjalikud ja kindlasti kogu kursuse üks tipphetki! Kursuse läbiviia Kiia oli samuti suurepärane. Põhiline “töö” jäi siiski koju nagu olingi eelnevalt arvanud.

Minu arvates sobib hüpnosünnitus pigem kontrollifriikidele kui hipidele, kuna igapäevaselt (!) lõdvestustehnikate tegemine nõuab pühendumist. See ei ole nii, et ahh.. ma teen samal ajal midagi muud ja siis kuulan lindistust, ei.. pigem nii, et ma nüüd võtan selle 10-30 minutit ja olen rahulikult, keskendun ja ei tee midagi. Aga, mis siis kui neid harjutusi igapäevaselt ei tee, vaid teha näiteks 1-2x nädalas? No ma usun, et siis lihtsalt see lõdvestumine ei pruugi toimida nii automaatselt, aga eks igaüks teab ennast paremini.

Esimene kord kuulasime neid lindistusfaile Steniga koos, ent rohkem ma teda sünnitamise temaatikaga kiusama ei hakanud ning kuulasin faile üksinda õhtuti kõrvaklappidest. Alguses oli “Vikerkaare lõdvestust” raske kuulata, kuna keskendumine ja täielik lõdvestumine vajas pingutamist, ent pärast nädalat “harjutamist” lõdvestusin aina kiiremini ja kergemini. Olen siiani (8.raseduskuu) lõdvestustehnikaid teinud 6 korda nädalas: iga päev emba kumba või mõlemat lindistust kuulanud. Loodetavasti kui sünnitama hakkan, siis kehal tuleb see lõdvestumine vastavate “aktiveerivate sõnade-lausete” peale meelde.

Mehe perspektiiv? Enamik olid kursusel koos oma meestega. Mitte kõik mehed ei olnud seal käimisest vaimustunud, kuna tunnid olid pikad (ikkagi 2,5h) ning sisaldasid palju arvamuste ja kogemuste avaldamist (peamisteks rääkijateks ikka naised, mehed ju pigem tegutsejad). Kuigi vahepeal tegime pause ja sai süüa maitsvaid snäkke, siis usun ka ise, et antud aega oleks saanud kasutada efektiivsemalt.

Suurim kasu?

  • Varasemalt mõtlesin, et mul pole mõtet mingeid sünnieelistusi kirja panna, sest kõik ämmaemandad teevad ju nii kui nii sedasi nagu on kõige õigem hetke teadusinfo kohaselt talitleda (minu ilmselgelt liiga “roosa” nägemus teistest inimestest). Kursuse jooksul hakkasin enda ümber sünnitanud naiste sünnituslugusid kuuldes enese üllatuseks tähele panema, et see polegi nii. Näiteks koostades oma sünnieelistusi arutasime kõikvõimalikud olukorrad põhjalikult läbi, samuti oli informeeritud otsuse valikuteel olles teaduslikku infot ka antud inglise keelses raamatus (nt. ma ei teadnud, et juhitud pressimine lapse väljutamisel pole üldse tõenduspõhiselt õigustatud tegevus – saab lugeda siit). Ehk siis meile meeldis, et kuigi juttu tuli ka alternatiivsetest võimalustest (al mida teha oma platsentaga pärast sünnitust), siis kursuse rõhk oli ikkagi teadusega tõestatul.
  • Enne kursust teadvustasin endale, et mul pole õigupoolest aimugi, millega sisustan oma aega, kui peaksid hakkama esimesed tuhud kodus, mis positsioonides ma peaksin või võiksin olla, kui olen sünnitustoas, kuidas oleks parim hingata nii minu keha kui ka beebi suhtes ning mis see lapse väljapressimine veel on. Jah, jooga tundides räägiti, et on vaja hingata, mitte pingesse minna; jah, sünnitustoa seintel olevat joonised, mis sünnituspositsioone võiks võtta ja see pressiperiood  – no seal tulevat vist ämmaemanda pressijuhiseid kuulata, millal võib pressida ja millal mitte. Tänapäeval ei ole ju tavapärane näha sünnitusi ja need filmidest olevad kaadrid pole üldse reaalsed. Pärast selle kursuse läbimist TEAN ma täpselt, mida ma mis sünnitusetapis tegema hakkan. Ma tean, kuidas ma hingan sünnituse algusjärgus kodus olles ja kuidas tugevamate tuhude ajal, ma TEAN millele mõelda, mis positsioone võtta, mul on ka kindel visioon sellest, kuidas ma oma lapse välja “hingan” väljutusperioodis. See kindlustunne, et ma TEAN, mida teha, annab mulle sünnituseks tohutult enesekindlust ja tunde, et vajadusel saaksin ma ka üksi kuskil põõsas oma beebi sünnitamisega hakkama. Selline kontrollitunne. Tunne, et saan loota endale ja alles siis vajadusel meditsiini personalile. Varem ma sellesse ei uskunud, sest mul ei olnud nii suurt usku loomuliku sünnituse võimalikkusesse. Veider, sest sünnitamine peaks ju olema naise jaoks üks loomulikumaid tegevusi!
  • Kui varem mõtlesin, et eks see sünnitus ole selline: lähed kohale, loodad, et ämmaemand juhendab nagu treener kõrval ning siis teed asja hambad ristis ära, tõenäoliselt epiduraali ja lahklihalõikega, siis tänu sellele kursusele hakkasin sünnitust nägema hoopis teistsuguses valguses kui varem. Hüpnosünnitusel tekkis mul usk loomuliku ja pehme sünnituse võimalikkusesse. Ma ei olnud näinud, et selline rahulik sünnitus on üldse võimalik, kus naine silmnähtavalt ei piinle, mistõttu ei osanud ma varem ka sellist sünnitust tahta või pidada normiks. Olles hüpnosünnitustest inspireeritud, ootan juba õhinal kogu sünnitust. Kõige võluvam kogu hüpnosünnituse juures on minu arvates see rahu, mis valitseb sünnitaja sees ning see, kui rahulikud on sel moel sündinud beebid. Võib-olla see naise rahu ongi tingitud sellest, et naine TEAB, mida ta teeb või kui ka ei TEA, siis ta usaldab oma keha olles täielikult lõdvestunud. Enamik hüpnosünnituse beebidest ei saa arugi, et nad on juba sündinud! Sellised sünnitused on tõesti nii ilusad, pehmed ja loomulikud, et panevad õhinal ootama juba meie beebi sündi. Ma tean, et sünnitus saab olema väga raske, ent kui teised seda suudavad, siis suudan seda ka mina või vähemalt proovin. 🙂

“Kui Sa muudad seda, kuidas Sa sünnitust näed, siis Sinu sünnitus muutub.” – M. Mongan

 

Sellest, kui tähtis on sünnitusvalu tajumisel uskumused (mõtlemine!) rääkis ühes teadusartiklis (pärit siit): Hollandis on epiduraali kasutajate hulk sünnitusel 22%, USA-s 61%. Naised, kes sünnitasid ilma valuvaigistiteta omasid ühesuguseid uskumusi: sünnitus on loomulik ja normaalne protsess. Nad uskusid oma keha võimesse sünnitada. Nad uskusid, et valuvaigisteid oleks parim vältida kuni nad on tõesti hädavajalikud ja et valu on normaalne, aktsepteeritav ja sellega on võimalik sünnitusel toime tulla. Nad uskusid, et epiduraali tegemine võtab neilt sünnitusprotsessis kontrolli ära ja sünnitusel kontrolli omamine oli nende jaoks väga tähtis.

 

 

POSITIIVSED SÜNNITUSE AFIRMATSIOONID

Olen tõeline positiivsete enesesisenduste fänn ning sünnitusteemalised enesesisendused on tõesti imelised! Need aitavad olla positiivne, enesekindel ja julge. Sünnitus on intensiivne ja vajab vaimset ettevalmistust samamoodi nagu mistahes muu füüsiline pingutus. Loomulikult on sünnitus ettearvamatu ja tuleb olla valmis kontroll kaotama, ent positiivsed mõtted on kindlasti abiks. Pannes google otsingusse: birth affirmations – ning ma võin tundideks kaduda. Laused nagu:

85a2ad6dc5c7f01096e9b6681347843bMu keha teab, mida teha. Beebi teab, kuidas sündida. Ma usaldan oma instinkte ja beebit. Usaldan ka enda ümber olevaid inimesi.

Iga tuhu toob beebi mulle lähemale. Üks tuhu korraga. Igale tuhule JAH. Ma SUUDAN selle tuhu läbi hingata. Ma AITAN oma beebil sündida.

Ühe minuti suudan ma teha ükskõik mida. Ma olen vastupidav. Mu julgus on suurem kui hirm.

Ma võtan surve vastu, et tervitada beebit siia maailma.

Mu emakas lõdvestub ja avaneb.

Ma jään terveks, ma olen SUUR ja avatud. Mu keha paraneb.

Mul läheb ülihästi.

Ma kohtun oma beebiga peagi.

Iga hingamine annab mu beebile hapnikku.

Minu ülesandeks on hingata, lõdvestuda ja lasta mu kehal beebi välja hingata.

 

 

SÜNNITUSPLAANI KOOSTAMINE

Sünnitusplaan kõlab minu arvates veidralt, kuna sünnitus on ettearvamatu ning midagi plaanida on suhteliselt võimatu. Pigem eelistaksin kasutada sõna sünnieelistused.

Milleks üldse sünnieelistusi koostada? Kuigi tundub, et sünnitusel on ju aega kõik vajalik ämmaemandaga läbi arutada, siis fakt on see, et olles väga keskendunud sünnitusele, ei ole lihtsalt oma soovide selgitamiseks aega ega kohta. Seda enam, et koostades sünnieelistusi aitab see sünnitajal korra oma peas erinevad situatsioonid läbi mõelda, teha vajaliku “uurimistöö” ning vajadusel neid oma individuaalse ämmaemanda ja/või tugiisikuga arutada, et kas ikka ollakse samal lainel. Kuna enamasti on ühes vahetuses tööl mitu ämmaemandat, siis saavad nad vajadusel valida, kes siis vastava sünnieelistustega inimesega paremini kokku võiks sobida – keegi ei taha aidata inimest, kelle põhimõtted ei sobi nende endi omadega. Seetõttu ei tasu oma soovidega päris utoopiliseks ka minna.

Perekooli loengutest on mul kõrvu jäänud, et meie sünnitusmajades tehakse kõik päris ideaali lähedaselt st. nii nagu ämmaemandate juhised ette näevad, aga ega see ju tükki küljest ei võta, kui korra kõik kirja panna. Sellele vaatamata oli mul raske uskuda, et keegi haiglapersonalist on vaimustunud kui saab oma lauale pika nimekirja nõudmistest, mida kõike on vaja teha. Seetõttu nähes visuaalset sünnitusplaani olin otsekohe kindel, et kui mingisugused sünnieelistused meil on, siis just sellisel kujul on lahe neid haiglapersonalil lugeda.

Minu arvates kõige mõtlemapanevam mõte sünnituseelistuste kohta uurides oli see, et kuigi see peaks olema lühike, siis võiks seal olla kirjas ka see, mida MEIE omalt poolt teeme. Kuidas oleme MEIE valmistunud, kus perekooli loengutes käinud, mis hingamistehnikaid õppinud ning kuidas plaanime oma beebiga koostööd teha. Seetõttu sai meie sünnieelistuste plaan selline:

UntitledKuidas tegin meie visuaalsed sünnieelistused? Wordi dokumenti: eelistused kolumnidena, fotod leidsin internetist kasutades otsingusõnu: … clipart black and white.

Miks just sellised sünnieelistused? Lugesin teaduskirjandust ning soovitusi (nt ämmaemandate juhiseid) ning jõudsin just selliste järeldusteni.

Mõned visuaalsete sünnieelistuste näidised:

6e8f99086dcc8a4bd36e2ee76eb85080.jpg

Selle pika postituse lõppu jõudes usun, et nendest ettevalmistustest on kindlasti sünnitusel abi. Kui palju, eks see selgub sünnitusel. Isegi kui kõik ei lähe nii loomulikult ja pehmelt nagu ideaalis võiks minna, siis vähemalt tean, et andsin endast sünnituseks ettevalmistamisel nii palju kui mina selleks võimeline olen. Hetkel jätkangi treeningute, rasedate jooga ning lõdvestusharjutuste praktiseerimisega, et võimaldada oma kehal teha sünnitamisel beebiga koostööd. Ootan juba nii väga beebiga kohtumist!

IMG_3706i

 

 

 

 

 

 

 

 

Individuaalne ämmaemand

Arusaamine, et soovin oma sünnitusele individuaalset ämmaemandat jõudis minuni perekooli loenguid kuulates, kus nähes erinevaid ämmaemandaid tõdesin, et minu jaoks niivõrd tähtsal hetkel nagu seda on esimene sünnitus, peaks minu kõrval olema ämmaemand, kes on inimene, kellega tunnen seda “klappi” või kellega mingisugused arusaamised ühtivad. Loomulikult on kõik ämmaemandad nagu inimesed ikka, kellegi jaoks just need kõige paremad, aga ikka on ju seda tunnet, kus mõne inimesega tunned kohe sellist “klappi” ja mõnega on samale lainele jõudmine tõsine pingutus. Võõra inimesega ühele lainele jõudmine on küll viimane asi, millega tahan oma sünnitusel tegeleda, eriti kui neid inimesi juhtub ühe sünnituse jooksul olema veel mitu (esmasünnitaja puhul väga tõenäoline, kuna sünnitus võib normaalselt aega võtta).

Lisaks sellele näen individuaalse ämmaemanda eelisena veel ka seda, et ta on mu rasedusega kursis ning ongi ainult minu päralt. Kahjuks paljud eraämmaemandad ei tee raseda jälgimisi, mistõttu tuleb oma ämmaemandat hoida oma rasedusega kursis teistel viisidel. Kuna juuli ja august on sünnitusmajade sünnitabeleid vaadates aasta lõikes kõige “popimad” sünnitamise kuud, siis mõte sellest, et pean üheksa teise naisega jagama kahte või kolme ämmaemandat, hirmu külvav. Kindlasti on Sten mulle sünnituseks hädavajalikult suureks abiks, aga alati käepärast olev kogemustega professionaali nõu on minu arvates ikkagi hindamatu väärtusega.

Enne kohtumist enda poolt valitud individuaalse ämmaemandaga üritasin siis mõelda, et mis mu soovid sünnituseks ja ämmaemandale oleksid. Ainukesed asjad, mis olen mõelnud on see, et 1) kell võiks seinal olla kaetud või üldse maha võetud, sest see aja jälgimine tundub olevat stressi tekitav faktor; 2) võiks olla võimalikult kaua kodus, et ei peaks ilma meheta sünnituseelses osakonnas olema, mis tundub üks eriti masendav koht; 3) kui võimalik, siis mitte sünnitada selili olles, kuna see asend tundub kohutav viis lapse välja pressimiseks. Seega mingisuguseid kindlaid sünnitusplaani kriteeriumi, näiteks ei taha epiduraali või ei taha keisrilõiget, ei suutnud ma esmasünnitajana isegi pärast pingsat mõtlemist kirja panna. Loomulikult oleks super, kui saaks ilma valuvaigistiteta loomuliku ja ilusa sünnituse, ent usun, et sünnitus on olukord, kus tuleb olla valmis kõigeks.

Otsus, keda ämmaemandaks valida, oli keeruline, nagu ikka ühe tähtsa valiku puhul. Kuna olen otsustanud sünnitada ITK-s, siis valikus olid minu jaoks seal seda teenust pakkuvad ämmaemandad. ITK-s on individuaalse ämmaemanda hind 350 eurot. Lugesin sünnitajate arvustusi erinevate ämmaemandate kohta koostades enim kõlanud nimedest nimekirja ning seejärel uurisin, kes neist on aasta ämmaemandaks autasustatud või keda ämmaemandana tunnustatud. Üheks meeldejäänud nimeks osutus ämmaemand Minni-Triin Kasemets, kes oli pälvinud kiidusõnu väga erinevate inimeste pilgu alt läbi käies (pered, kolleegid, üliõpilased). Põnev blogi oma Ghanas veedetud vabatahtlikule ämmaemanda tööle tekitas mõtte, et ehk ta armastab oma tööd.

Valitud ämmaemandaga eile (minu 28.rasedusnädalal) kohtudes vastas see tõele – kirg oma töö vastu oli igati tuntav. Seda hirmu ei pea ma tundma, et ta tööst väsinud oleks, kuna minu sünnitustähtaja paiku tuleb ta just puhkuselt. Peaasi, et beebi liiga vara ei mõtleks tulla, aga esmasünnitajana oleks see vist pigem ebatavaline. Ta tutvus mu rasedapäevikus oleva infoga ning tegi minu õnneks kogu suurema rääkimise: millal ta on kuupäevaliselt vaba; mis juhtub, kui ta ei saa mingil põhjusel tulla; kuidas teda rasedusega kursis hoida; mis on sünnituse alguses normaalne; millal temaga ühendust võtta ja kuidas tulla haiglas otse sünnitustuppa (ehk siis sünnitusel ei vaata mind läbi keegi teine peale tema, isegi sinna sünnitajate vastuvõtutuppa ei pea minema); kuidas vältida suvisel ajal kõhubeebi liiga suureks söötmist (jälgima, et maasikate/mustikate/arbuusi söömisega suvel üle ei pingutaks – kusjuures mu suvine plaan oligi päevad läbi vaid maasikatest elada); mis kõik on normaalne raseduse lõppjärgus ning sünnituse käigus jne. Mõjus inimesena hästi positiivse, vahetu ja julgustavana. Selline inimene, kes teeb tuju heaks, kiidab ning tekitab tunde, et kõik on tehtav.

Kuna selgus, et minu valitud individuaalsel ämmaemandal on paar päeva, kui ta puht füüsiliselt pole Eestis olemas, ent tõenäosus sünnitada nendel päevadel on suur, siis leppisime kokku, et nendel päeval “katab” teda üks teine ämmaemand, kelle tööpõhimõtted ja iseloom talle sümpatiseerivad. Paar nädalat mõtlesin ning siis otsustasin, et soovin ikkagi ka ise selle teise ämmaemandaga – Hanna-Oksana Soonega – kohtuda. Erinevalt Minnist oli ta rahulikuma natuuriga, ent siiski jutukas. Temaga sünnituspalatis vesteldes tekkis selline ülim rahu tunne, seda on raske selgitada. Ühesõnaga pärast temaga kohtumist on hea kindel tunne, et üksinda ma sünnitusel ei jää.

Eks siis pärast sünnitust paistab, kas individuaalne ämmaemand oli vajalik või mitte. 🙂

 

 

 

 

 

Perekooli loengud

Kui kuulsin, et on võimalik käia sünnitusmajade juures tegutsevates perekoolides, siis tundus see koht, kus tahan kindlasti minna. Üldjuhul oligi minule lähedaste naiste reageering kas “jah, käisin ja oli väga vajalik” või “mõttetu, mina sinna ei läinud ja polnud vaja ka.” Kuigi soovituslik on hakata käima loengutes 20.rasedusnädalast, siis mina otsustasin, et ma küll nii kaua oodata ei suuda ja ma pigem jagan loengud raseduse ajale ära, alustades loengutes käimist ca 15.rasedusnädalast. Seda enam, et loengute toimumise ajad on üpris hektilised, üks kuu on ja siis pole. Kui just tõesti raseduspuhkusele juba mitu kuud enne sünnitustähtaega ei lähe, siis on ajaliselt ka sobivaid loengute kellaaegu töö kõrvalt raske tabada. Siiani olen väga rahul otsusega hakata juba võimalikult vara loengutes käima, sest 1) olen korralikult konspekteerinud, et hiljem oleks hea lugeda; nii kui nii jääb kuulates kohutavalt vähe meelde ning 2) kõval toolil 1,5h istumine muutub iga korraga raseduse edenedes aina raskemaks. Küll hakkab sabakont valutama ja siis jääb selg kangeks.

Tallinnas on kaks suurt perekooli: Pelgulinna sünnitusmaja (LTK) ja Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oma. Käisime mehega nii ühes kui ka teises kohas, ent mehe soovil peamiselt ITK-s. Nimelt on Pelgulinna loengusaal väiksem ja seal on vähem õhku, aga eks see ole maitse asi. Olen märganud, et Pelgulinna loengutes küsitakse rohkem küsimusi, sest atmosfäär on intiimsem. Kohati panevad need küsimused ka kulmu kergitama, sest tundub, et inimesed pole vist beebisid kunagi näinud või ei saa situatsioonist aru, kuhu nad sattunud on. Eriti üllatavad oma küsimustega naistega kaasas olevad mehed. No näiteks, küsimus, millal võib naine jälle mehega koos veini jooma hakata või kas vastsündinu peaks kärus olema istudes või selili, et milline käru osta või kas haiglasse on vaja kaasa võtta lutipudel ja lutt.

Käisime sellistes loengutes:

  1. ITK:  vastsündinu hooldus
  2. LTK: sünnitus
  3. LTK: sünnitusjärgne periood
  4. ITK: eriolukorrad sünnitusel
  5. ITK: sünnitusvalude leevendamise võimalused
  6. ITK: imetamine
  7. ITK: aktiivsünnitus: sünnitusplaani koostamine

Tagantjärgi mõeldes on minu jaoks kõik loengud huvitavad olnud ja olen igast loengust saanud midagi uut teada. Steni arvates mitte, tema oli enda sõnul lihtsalt toeks mulle, küll tundus mulle, et talle meeldis vastsündinu hoolduse loeng. Mulle on meeldinud loengutes see, et iga teemat on vägagi põhjalikult käsitletud, mida ise uurides oleks raske teha, sest 1) netis on palju infot, millest väga suur hulk on kahtlase väärtusega (vananenud, lihtsustatud), ja 2) põhjalik iseseisev analüüs võtab kaua aega.

Lisaks olen loengupidajate näol ka näinud, kui erinevad inimesed on ämmaemandad ja kuidas mõni on kohe sümpaatne ja teisega tekib tunne, et vot.. ma temaga koos sünnitada küll ei tahaks. Samas võib-olla kellegi teise jaoks on ta unistuste ämmaemand, sest ühele meeldib raskes olukorras, kui temaga ollakse leebe ja teisele rangus. Ei ole olemas kõigile meeldivat inimest. Igaühele oma ning mõnel sünnitajal on ka ükskõik, kes talle parasjagu satub. Kuna sünnitus on minu hetke arusaamiste järgi väga psühholoogiline ja esmasünnitajana tõenäoliselt ka üpris pikk protsess (tõenäoliselt näeb mitut tööl olevat ämmaemandat), siis mina leian, et oleks hea, kui mingisugune inimlik häiriv tegur ei lisanduks niigi pingelisele situatsioonile. Seetõttu olen jõudnud veendumusele, et võtan kindlasti individuaalse ämmaemanda.

Sünnitusplaani koostamise loeng on siiani olnud ainuke loeng, mille kohta ma midagi kohapeal kirja ei pannud, kuna seal  kõik istusid ringis ning loengupidajal puudusid slaidid, millest juhinduda. Võib-olla ei teinud ma seal märkmeid ka seetõttu, et sealne jutt väga kordas seda, mida olin kuulnud varasemates loengutes. Panen enda jaoks huvitavad või uudsed mõtted siia kirja, et meelest ei läheks:

  1. Naised pole sünnituseks sageli valmis ei füüsiliselt ega vaimselt. Käiakse viimase hetkeni tööl, mõeldakse, et ahh.. lähen sünnitusmajja ja teen selle ära, aga tegelikult vaja vaimselt ja füüsiliselt ennast ette valmistada. Kunagi olid kodusünnitused tavalised, inimesed teadsid milleks valmis olla, kuna olid kodus näinud, kuidas õde-vend sünnib. Tänapäeval sünnitus haiglapõhine, mõeldakse, et ahh.. küll arst aitab. Tegelikult enamiku töö tuleb ikka ise teha.
  2. Väga suur roll on vaimsel ettevalmistusel. Ei tohi karta, peab olema valmis valuks. Mõtlema sellele, et iga valu viib ühe sammu lapsele lähemale. Valmis selleks, et kõik kestab kaua, näiteks mind üllatas, et pressiperiood võib kesta ca 4h. Ei ole nii, et täisavatus ja siis laps hüppab paari minutiga välja nagu filmis. Muidugi nii võib minna, aga peab olema kõigeks valmis. Soovitas aeglaselt pressida, et see lapsele parem. Kui laps tuleb liiga ruttu, siis võib-olla, et lapsel hingamisega esialgu raskused. Tuleb kõigeks valmis olla.
  3. Ei tohi ennast süüdistada, võrrelda teiste sünnitajatega, iga sünd on eripärane. Ämmaemand rääkis situatsioonist, kus ema valutab ca 12h ja siis lõpuks ikkagi selgub, et vaja erakorralist keisrit. Et selline situatsioon tekitab sageli emale halva tunde nagu kogu see valutamine oli ilmaasjata ja et emal ebaõnnestus sünnitamine Aga ämmaemand selgitas, et tuleb nii mõelda, et tegelikult kogu see sünnitusprotsess on lapsele väga vajalik kogemus, isegi kui lõpp ei lähe päris nii kui planeeritud. See on imehea, et tänu meditsiinile suudame eluohtlikes situatsioonides kiirelt tegutseda, päästa ema ja lapse elu.
  4. Vanni ei tasu liiga vara minna. Vanni mineku ja üldse vee lõõgastava toime kohta rääkis seda, et ta soovitab seda “valuvaigistit” hoida selleks ajaks, kui avatus juba ca 7cm, sest siis sageli naised valu tõttu piiri peal, soovivad koju minna ja mitte üldse sünnitada, tekivad ebaratsionaalsed mõtted. Vesi on valu leevendaja, aga võib ka sünnitust aeglustada. Ämmaemand ei soovita sünnitust aeglustada sünnituse algusjärgus, nt kui avatus alles 3cm, siis just vaja, et asi liiguks edasi. Kui see veega valutustamine juba varasemalt tehtud, siis hilisemas staadiumis vaja juba tugevamaid valuvaigisteid, nt epiduraali jne.
  5. Tuleb harjutada. Füüsilise ettevalmistuse kohta soovitas harjutada eelnevalt, nt rasedate joogas käies, õiget hingamist. Ei ole nii, et tuled sünnitustuppa ja kohe oskad õigesti hingata. Hea kui kaaslane tuletab hingamist meelde, kuna endal võib sellel hetkel pea tühi olla. Õigel hingamisel on sünnitades valu vähendav toime, kuna see annab emakalihasele hapnikku ja seega ei jää lihas nii valusaks (emakas ju kogu aeg kontraheerub sünnituse ajal). Soovitas nn tantsida, puusi liigutada avanemisperioodis, et lapse pea saaks kergemini vaagnasse laskuda.
  6. Soovitas võtta asju kaasa, mis muudaksid sünnitustoa hubaseks, kuna sünnitus niivõrd psühholoogiline, nt endale meeldiva muusika.
  7. Alati võib mehe välja saata, pressiperioodis venelannad teevad seda sageli, eestlannad harvem, see tihti aitab naisel lõõgastuda, kui nt mures olnud mehe pärast.
  8. Sünnitusplaani koostades kui ka üleüldiselt, mis loengust kõlama jäi, oli minu arvates see, et ei tohi liiga jäik olla nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ei tohi valu tagasi hoida ja pinges olla, ei tohi olla fikseeritud oma ideedes, nt mina kindlasti keisrit ei tee. Tuleb olla go-with-the-flow, sest siis on sünnitus kergem. Peamine on ikkagi tulemus: terve ema ja beebi.

Raseduse ca 8.ndal kuul on plaanis veel minna ka tugiisiku loengusse, et Sten õpiks sünnitusel abiks olema, mis ei tähenda, et ta ühel sünnituse hetkel ikkagi ukse taha saadan. Senise kooselu jooksul, kui olen haigestunud või kuidagi paha on olnud olla, siis olen alati pigem tahtnud Steni eemale saata ja nn ise hakkama saada, aga eks paistab, kas sünnitusel nii läheb. Võib-olla on sünnitus täpselt see hetk, kus tahaksin temale toetuda või tema abi. Võib-olla saab ta sealt teada midagi, mis muudab ta sünnitusel hädavajalikuks. Ühesõnaga sinna veel läheme. 🙂

Ja muidugi on plaan minna sünnituspuhkusele jäädes ehk siis see sama 8. raseduskuu ka mingisugustesse raseda hingamise ja/või jooga tundidesse. Neid kõik käinud ja näinud väga kiidavad.

Ühesõnaga siiani on suurem teadmiste saamine tehtud ning nüüdsest saan vaikselt tegeleda praktiliste beebiküsimustega, nt mis värvi beebi tuba värvida või mida beebile meie kliimas selga panna.