Tenerife: päevad 1-5

1 PÄEV – ettevalmistused 5 elukuuse titaga reisile minekuks, saabumine

Mida pimedamaks läksid Eesti sügisõhtud, seda enam hakkasin ootama meie reisi Tenerifele. Miks Tenerifele? Sest me ei olnud seal käinud, seal pidavat olema detsembri lõpus enam-vähem soe ilm ja Steni vanemad ning õde kutsusid meid endale reisikaaslasteks.

Mis beebile kaasa? Pileteid uurima hakates avastasin kõigepealt, et meil on kummagile täiskasvanule ette nähtud vaid 15kg pagasit ja beebile ei olegi eraldi pagasit va tasuta vanker. Alguses mõtlesin, et maksame lisapagasi eest, ent siis selgus, et me oleksime pidanud lisapagasi mitu nädalat varem juba ette broneerima, sest lennufirmal on õigus lisapagasist keelduda. Ühesõnaga panustasime Steni oskusele suruda kõik meie asjad kahte kohvrisse ning ülejäägid mahutada käsipagasisse. Erinevalt 3 kuud tagasi 2,5 elukuuse Väikemehega reisides, teadsin nüüd juba, et kaasa tuleb võtta KÕIK beebi asjad. Näiteks kõik beebi riided (ka soojemad igaks juhuks kui peame läbi õue lennukile minema ja ka number suuremaid), mängumatt mänguasjadega (kõhuliaeg!), kõiksugu beebitekid (võõras kohas magamine on endalegi katsumus), kandelina (lennujaamas toimetamiseks), kandekott, ravimid (D-vitamiini pole kunagi liiga palju, päevituskreem 50 faktoriga, pepukreem), ujumismähkud ja kahe päeva jagu tavalisi mähkmeid (ülejäänud ostame kohapealt). Kuna nüüd meil Väikemees juba sööb ka tahket toitu (ca 6 lusikatäit päevas), siis ostsime talle kaasa porgandi ja veiseliha püreesid. Kaasa said pakitud ka tema lusikas ja kauss. Söömine on ju tähtis tegevus! Endale ostsin kaasa Ampsutüki batoone (oranži värvi pakis on mu lemmikud), sest veganina võib reisil olles raske kiiret ampsu teha.

Lennupäev. Jõudsime lennujaama 1h 45 minutit enne lennuki väljumist ja check-ini inimeste järjekord oli pikk nagu Disneylandi atraktsioonidel. Läksime varakult, et saada head istekohad, soovitavalt akna kõrvale, kus on privaatsem imetada. Check-in-is aga selgus, et meie kohad oli reisibüroo juba kindlaks määranud ja tegelikult oleksime võinud ka hiljem tulla. Aga eks käru kiletamine võttis ka aega ja nii see aeg seal kuidagi kulus. Otsustasin seekord reisile kaasa võtta turvahälli ja käru rattad, sest esiteks on laenutuse turvahällid väga kehvad, teiseks on tal mõnus jalutades kärust välja vaadata (tahab ta ju aina rohkem ringi uudistada) ning kolmandaks on teda hea kärusse panna, kui kuskile välja sööma läheme. Väikemees oli päris rõõmus, et ta kell kuus hommikul ärgata sai, sest tavaliselt me temaga nii vara ei ärka.

Lend oli meil päevasel ajal ning otselend Tallinn-Tenerife kestvusega 6,5h, mistõttu olin enne reisi selle pärast päris närvis. Et kuidas ma selle beebiga küll üle elan juba 3 kuud tagasi oli beebit 4h süles hoida päris raske ja nüüdseks on ta juba poole raskem ja aktiivsem. Ostsime talle lennukisse uusi mänguasju, mida tal oleks ärkvelolles põnev uudistada, sest 5,5 kuune on juba päris palju aega ärkvel. Hetke lemmikuks on vilkuvad mänguasjad. Lisaks oli paar päeva enne reisi beebile tekkinud nohu, mis kahjuks reisipäeval veel püsis. Samuti olin kuulnud lugusid, et Smartlynxi lennukid on ülivanad ja tavaline on olukord, kus inimesed aetakse lennukisse ja siis mitu tundi parandatakse lennuväljal lennukit ja inimesi lennukist välja ka ei lasta. Või siis kukuvad enne õhkutõusu hapnikumaskid salongi. Lahe, eksole?

Lennukisse jõudes selgus, et kuigi reisibüroo oli määranud meile kohad esimestesse ridadesse, kus on rohkem ruumi beebiga toimetamiseks, siis lennufirma otsustas meid beebiga tõsta 10ndasse ritta. Seoses Euroopa Liidu reglementatsioonide muudatustega peab piloot peale 6,5h lendu puhkama ja selleks oli eraldatud talle esimesest reast kolm kohta, kardin oli veel ümber tõmmatud ja seetõttu ei tohtivat lapsed olla esimeses viies reas, et äkki hakkab nutma ja segab magavat pilooti. Ka stjuardessid üritasid meile selgitada, et laps segab neid, nemad ju peavad töötama terve päeva (sama meeskond tuleb samal päeval ka Tenerifelt tagasi). Kusjuures neljas rida oli täiesti tühi, aga sinna ei võinud me ka istuda. Pidime ennast ikka suruma sinna 10ndasse ritta. Arusaadav, aga samas nõme.

Olin lugenud, et nohuga lendamine võib olla paras piin ja kuna hommikuti on Väikemehel nohu hullem, siis panime vahetult enne lennukile minekut igaks juhuks talle ühe paratsetamooli. Jama, kui hakkab valust nutma ja siis peame nutvale lapsele hakkama rohtu panema ja siis ootama kuni see veel toimima hakkab. Ühesõnaga megastress. Õhku tõus läks väga hästi, sest tal oli just hommikuse une aeg ja esimesed 1,5h lennust Väikemees magas mul süles. Seejärel oli ärkveloleku aeg 1,5h, mille jooksul näitasime talle spetsiaalselt lennureisiks ostetud mänguasju (igasugu vilkuvad ja krõbisevad) ja jalutasime vahekäigus. Kõvemat häält tegi ta paar üksikut korda. Põhjuseks väsimus. Seejärel panin Tula õhukese tekikese enda ja tema peale moodustades pimeda „pesa“, lähedale Myhummy mängima ja nii jäigi ta mul rinna otsas magama. Nii hea on ikka rinnalapsega lennata! Üks kindel rahustamisvahend kohe omast käest võtta.  Magasime kolmekesi 2h ning viimane 1,5h läksid juba ärkvel olles päris ruttu – ikka vahekäigus jalutades ja mänguasju näidates.

Smartlynxil pakuti vahepeal söögiks võileiba, aga mina ei saanud seda Väikemehe piimatalumatuse tõttu süüa. Olime selleks valmistunud ja enne reisi teinud kaasa pannitäie viineri pirukaid. See hakkab meil viimasel ajal traditsiooniks saama, sest need on erinevalt lennukitoidust alati maitsvad ja mõnikord läheb hotelli jõudmisega aega ja siis on hea, kui amps on kohe võtta.

Hotell. Peatume 5 tärni All-inclusive Sandos San Blas Nature and Golf Resort hotellis, mis asub lennujaamast ca 10 minuti sõidu kaugusel. Hotelli jõudes selgus, et meid ei lasta tubadesse, sest turismibüroo ei ole meie raha hotellile edastanud. Selgitamaks välja, mis on juhtunud, siis saadeti meid lõunat sööma ja samal ajal üritas Estraveli inimene probleemi lahendada. Selgus, et Estravel on maksnud Novatoursile (või vastupidi) ja see omakorda mingile Hispaania firmale, aga see Hispaania firma ei ole raha hotellile üle kandnud ja kuna siin on pangapühad, siis täna makseid ei tehta. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev asi lahenes ja meid see kuidagi ei mõjutanud (ei pidanud hotelli eest uuesti maksma vms).

Hotell ise on nagu termiidipesa oma kõikvõimalike käikudega ning ära eksimine on siin väga tõenäoline. Õnneks on meie toad väga restorani lähedal ja ei pea sööma minekuks mööda hotelli ekslema. Lennukimüra üldse ei kostu ja toad on igati korralikud. Bufeevalik on ka uhke. Ei oskagi midagi väga kritiseerida, kui et voodid võiksid olla ühendatud, mitte kaks eraldi voodit, aga see on hotellides nii sage, et ma ei viitsi enam sellega tegeleda ja uut tuba välja nõuda (vanaduse märgid..). Õnneks on kumbki voodi nii lai, et mahub ka kahekesi ühes magama.

Ajavahe Eestiga on 2h, mis muidu reisijana tundub täiesti mõnus, aga beebiga reisides, kellel on kindel päevakava, ei olegi see nii lihtne. Mõtlesime, et hoiame beebit kauem üleval, aga esimesel päeval see ei õnnestunud. Jäime lihtsalt kogemata ise ka varem magama ja hiljem juba beebi magas nii sügavalt, et kahju oli teda äratada. Õhtusöögil käisime juba vahetustega, kord mina ja siis Sten. Õhtusöök on siin kummaliselt hilise algusega – alles kell 18.45. Enim üllatas mind see, et kõigi buffeetoitude juures on kirjas võimalike allergeenide olemasolu, nt kas vastav toit sisaldab piimatooteid, muna või mis loomaliha ja see teeb minu elu lihtsamaks, kuna Väikemehel on toidutalumatus piimatoodetele, loomalihale, kalale, õunale ja tõenäoliselt ka munale ning koorikloomadele. Pikisilmi ootan juba aega, kui saan jälle kõike süüa.

 

2 PÄEV – Monkey Park, põgenemistuba

Beebi magas meil laial diivanil, mille Sten lükkas minu voodipoole kõrvale. Toas olev beebi võrevoodi on nii sügav, et sinna beebi panek tundub erilise upitamisega. Öö möödus meil ootuspäraselt nagu võibki oodata pärast pikka reisipäeva ja võõras kohas magades. Parim koht magamiseks on ikka enda kodu voodi. Väikemees magas 1,5-3h kaupa ning lõplikult ärkas siinse aja järgi kell 3.30 öösel. See vastab siis Eesti ajale kell 5.30 (kodus ärkab ta muidu 6.30-7.00 vahel). Tegi oma nr 2 häda, mis kiire reisipäeva tõttu oli eile vahele jäänud ning magas veel 2h.

Veider on see, et hommikusöök algab siin alles kell 7.45, mis on pigem hilja. Tavaliselt ikka on hotellides hommikusöök veel varem avatud. Enne beebi saamist sattusime millegipärast alati hotellidesse, kus hommikusöök lõppes liiga vara, aga siin hakkab ja lõppeb see väga hilja. Iseenesest valik on buffees lai ning igasugu puuvilju on külluslikult. Oma hommikusöögi Eestist kaasa võetud püree näol sai ka Väikemees, mida soojendasime pistes püreega kausikese kuuma teevette. Hommikul oli õues 18 kraadi, mis oli üllatavalt jahe. Ikka pikad püksid ja kampsun pidi seljas olema. Samas keskpäeval on 25 kraadi ja siis on täiesti rannas päevitamise ilm, sest tuult siin peaaegu et ei olegi.

Hommikusöök söödud, veetsime aega toas. Väikemees asjatas oma mängumatil ning mina pakkisin igaks elu juhtumiks asju kaasa (lapsega reisimise raskus). Tegime veel ühe 1h uinaku ning siis suundusime üheskoos rendiautoga Monkey Parki. Olin arvustustest lugenud, et sinna on soovituslik minna enne keskpäeva, sest siis on ahvid veel aktiivsed ja näljased. Nii ka oli, jõudsime kella 10.30 ajal ja saime napilt leemureid toita, sest õige pea suundusid nad, kõhud täis, puu otsa magama. Lisaks olid seal puurid, kuhu sai ka ise sisse minna ja toita seal merisigu, kilpkonna ja leemureid. Toiduks olid maisi-, kurgi ja õunatükid. Ulatasin toidupalakesed leemuri suunas ja siis ta sirutas oma käe välja, haaras mu käest õrnalt kinni ja pistis palad suhu. Väga julge temast! Ühest küljest on see väga lahe, et inimestele antakse võimalus loomadega läbi käia ning saan aru, et selle kaugem idee on panna inimesed loomi armastama, et nad neid hoiaksid, ent teisest küljest leian, et kõik inimesed pole loomade suhtes aupaklikud ning seetõttu võiks olla sellistes puurides töötajad, kes loomi kaitsevad. 52CA7DE0-3841-4A41-923F-6C60F2C0B6F2Näiteks oli seal minuvanune vene keelt kõnelev naisterahvas, kes leemurit sabast haaras ja teda toiduga õrritas, lootes teda puuoksalt allapoole meelitada ja seeläbi talle pai (??) teha. Või siis ca 6-aastane tüdrukutirts võttis kätte vastsündinud merisea beebi, kes oli ca 5cm pikkune abitu tegelane ja viis ta teise puuri otsa. Hoidsin hinge kinni, et see beebi maha ei kukuks, sest tüdruku hoiak oli kindlusest kaugel. Ahvid olid muidugi väga lahedad. Ma ei teadnud, et väikeseid ahve on nii palju erinevaid. Paljud ahvid olid ohustatud liikide all ning kunagi võib selline park olla ainus koht maailmas, kus neid veel leidub. Meil läks eal ca 1,5h.

Seejärel läksime Los America linna, kus meil oli broneeritud Kääbiku teemaline põgenemistuba. See oli väga temaatiliselt tehtud, mis eristab väga head tuba keskpärasest põgenemistoast. Lisaks olid sealsed mõistatused põnevate mehhanismidega, nt asetades esemed teatud kohtadesse, siis magnetite abil uks avaneb. Beebiga põgenemistoas käia ei ole väga keeruline, sest tal ju põnev ringi vaadata, aga muidugi beebit hoidev inimene toas otsida ei saa ning on mõistatuste lahendamisel pigem „aju“ kui tegutseja. Seal oli kokku 5 tuba ning ülesandeks oli vaja leida sõrmus ning väljapääs. Jõudsime kuuekesi ilusti 50 minutiga toa tehtud.

IMG_1057

Avaliku imetamisega on lood jõudnud sinnamaani, et kui eelmisel reisil veel põdesin, et mis ja kus imetada, siis nüüdseks olen sealmaal, et kui ikka beebil on janu, siis ei hakka ma kuskile põõsa või palmi taha ronima, vaid tõesti istun kasvõi teeraja kõrval olevale kivile ja annan Väikemehele ta joogi ära. Loomulikult proovin oma tissiga mitte ringi vehkida, kattes kogu tegevust tekikesega, sest siis lapsel ka söömisele parem keskenduda, aga kuidagi palju suurem ükskõiksus on selles teemas teiste arvamuse suhtes. Oma lapse heaolu on lihtsalt nii tähtis. Ja kuna beebi päevakava on ajavahe tõttu täiesti sassis (pidevalt on ta siin üleval 2h järjest ehk siis oma üleväsimuse piiril, ent kodus ma nii kaua üleval tal olla ei lase), siis on ka söögiajad üpris go-with-the-flow. Ka palavuse tõttu on lisa joogikorrad vajalikud (nii väikesele rinnabeebile vett veel ei anta).

Lõunat sõime Los Americas. Sattusime ühte söögikohta, kus olid eriti ükskõiksed teenindajad. Ka hiljem tõdesime, et ükskõiksus ja hääästi aeglane teenindamine ongi siin neil norm. Küll tõid nad meile valesid jooke ja siis süüdistasid, et meie ise tellisime need joogid. Toiduvalik on söögikohtades väga lai, ent suurim valik on mereandidega roogasid. Minu jaoks on hea see, et neil on menüüdes allergeenide olemasolu ilusti kirjas. Hinnad on odavamad kui Eestis (salat ca 6 eurot, pizza ca 8 eurot). Sealsamas jalutasime ka rannapromenaadil. Los America rand oli musta väikese ja kleepuva liivaga. Reisikaaslased käisid ka meres ujumas, kus olevat olnud selline Eesti merevee temperatuur – ca 21 kraadi. Kuna Väikemees väsis väga ära, siis ise me rannamõnusid nautida ei saanud, vaid suundusime tagasi hotelli. Tagasiteel käisime veel poest läbi, et osta juurde mähmeid. Siin on meie tavapärased mähkmesordid teistsuguste nimedega, näiteks Pampersi mähkmed on nime all „Dodot“, Huggieseid me ei leidnudki, ostsime ühed, loodan, et need ei tekita mähkmelöövet vms.

Kuna soov vette minna oli suur, siis seadsime sammud meie hotelli tõeliselt sooja basseini poole, hotelli spa-s olevasse basseini. Kuigi hotellis on ka kaks soendusega välibasseini, siis seal on vesi ca 24 kraadi, mis beebi jaoks on liiga jahe. Sealne registraator ei osanud sõnagi inglise keelt ja üritas meid entusiastlikult suunata rääkima hispaania keelt. Lõpuks leidsime ühise keele tänu Google translatele. Sellel ajal, kui mina ja teised reisikaaslased kehakeele ja Translate vahendusel üritasime üksteisest aru saada ja massaaže broneerida, lipsasid Sten ja väikemees juba tagaukse kaudu basseini. Mis nad ikka niisama passivad! Sulistasid seal üksinduses mõnuga ja kiitsid, kui hea puhas, kloorivaba ja soe vesi seal on. Lisaks veel mõnus saun sealsamas. Olin just trikoo selga tõmmanud ja varbaga basseini sulpsamas, kui see registratuuri hispaanlanna meieni tuli ja mulle emotsionaalselt selgitas, et me peame kohe basseinist välja tulema, sest sinna võib minna ainult reserveeringuga ja alla 16-aastastele pole seal olemine üldse lubatud. Tore. Aga õnneks oligi väikemehel veeisu juba täis saanud. Etteruttavalt ütlen, et järgmine päev spa-st helistati ja vabandati, sest selgus, et see umbkeelne hispaanlanna oli asendanud õiget retseptionisti 30 minutit, just siis kui meie seal olime.

Täna mõtlesime, et üritame hoida beebit kauem üleval, et ta ajavahega kohaneks. Oleme vist teinud hea trenni, sest viimased kaks kuud on ta läinud alati magama kell 20.00. Pärast suuri pingutusi suutsime teda hoida üleval Eesti aja järgi vaid 20.45-ni, sest siis tal lihtsalt silmad vajusid kinni ükskõik mida tegime, ükskõik kui valge oli ja ükskõik kui lärmakas. Vot sulle rutiini mõju. Ma siin vaikselt juba mõtlen, et äkki ma ei üritagi teda siinsesse rütmi ümber saada, sest muidu Eestisse jõudes on vaja uuesti rütm tagasi harjutada. Eks paistab.

 

3 PÄEV – veepargis beebiga?!

Tänane öö läks päris hästi. Heaks ööks pean seda, kui ta magab vähemalt ühe 3h jutti. Magama jäi siinse aja järgi kell 18.45, ärkas kiireks söömiseks kell 19.45, sest oli ööunne jäädes nii väsinud, et polnud jaksanud korralikult kõhtu täis süüa. Seejärel ärkas 5 minutiliseks söömiseks/joomiseks kell 23.00, 00.45, 3.30, 4.45. Siis oli 1h üleval ja magas kuni kella 8.00-ni. Kuna tal on väike nohu, siis iga ärkamise korral annan hetkel talle juua, et ei tekiks vedeliku puudust, mis beebide puhul on ohtlik ja kiire tekkima. Kui terveks saab, siis annan öösiti minimaalselt 3h tagant. Igastahes oli täitsa okei öö.

Hommikusöök söödud ja ka Väikemehele porgandi-kartuli püree söödetud, siis läksin koos äiaga lennujaama, et võtta sealt meile eraldi rendi auto. Ma ei tea miks me seekord kohe enne reisi rendiautot ära ei broneerinud?! Selgus, et hetkel on siin tipp hooaeg ja autosid ei ole saada. Või vähemalt automaatkäigukastiga autodest on suur puudus. Hotellis oleva rendiauto firma kaudu oleksime saanud manuaaliga auto, aga ma sõitsin manuaaliga viimati 6-7a tagasi jääsõitu tehes, mis on päris ammu. Seda enam, et siin on ikka väga mägine ja millegi pärast on ummikud alati just mäkke tõusul. See mässamine siduriga ja asjaoluga, et manuaaliga auto võib ka ju tagasisuunas veereda ja välja surra.. oeh.. Siin on nii mägine, et mul autoga sõites lähevad kogu aeg kõrvad lukku! Kõrguste vahed on 60meetrilt 200 meetrile. Ja siin on palju ringteid ja kuigi teed on Saksamaa tasemel, siis autosid on meeletult ja kiirteedel on ka ummikud. Ühesõnaga leidis Sten, et Sixt autofirmal on pakkuda samasugune auto nagu meil Eestis on. Kohale jõudes selgus aga, et kuigi online keskkonnas broneeringut tehes oli see auto saadaval, siis tegelikult neil ikka selle hinnaklassi autosid enam ei ole. Hakkas meile hoopis kõrgema hinnaklassi Mercedes Benzi maha müüma. Üritasin küll selgitada, et me soovime väikest autot, meil on beebi, ei taha midagi uhket. Lisaks selgus, et autokindlustus läheb lisaks autorendile maksma 44 eurot päev (?!), kui me just ei soovi iga väikese kõksu puhul, olgu siis süüdlaseks keegi teine või me ise, 950 eurot oma taskust maksta. Ja vaadates parklates autosid märkasin juba eile, kui palju plekimõlkimisi siin on. Oehh.. ühesõnaga see autorent läks nii kalliks, et mul siiamaani hakkab kõht keerama, kui mõtlen sellele summale, mis me Sixtile maksime. Aga lõpuks saime tasuta kõrgema hinnaklassi auto (Mercedese) ja täiskindlustuse. Kuna me pole kumbki Steniga mingid uhkete autode fännid, siis kuidagi veider on sellise edeva autoga ringi sõita.

Täna käisime me Siam veepargis, mis on Tripadvisori külastajate sõnul maailma nr 1 veepark. Hommikul kella 9 ajal tundus ilm nii külm, et ma ei suutnud veepargi päeva üldse ette kujutada, õues oli ca 21 kraadi. Kõigile jõupingutustele vaatamata jõudsime parki alles kell 11.30. Kuna teadsin arvustusi lugedes, et seal on meeletu pikad ja aeglaselt kulgevad pileti järjekorrad, siis ostsime pargipiletid juba eelnevalt interneti teel. Vist oli ühe täiskasvanu kohta kokku 88 eurot, mis sisaldas nii Loro loomapargi kui ka Siami veepargi piletit ning kummagis pargis 15 euro eest lõunasööki. Saimegi tänu oma piletitele kohe parki, ostsime veel fastpassid juurde (15 eurot lisaks) ning seadsime oma asjade baasi lainebasseini juurde.

Rahvast oli palju ja järjekorrad olid väga pikad. Korralike veepargi külastajatena olid meil juba kõigil ujukad seljas. Oli võimalik rentida ka kalipsod, aga neid nägin pargis seljas vaid paaril inimesel. Bikiinides olla ei olnud külm, siinne temperatuur on kuidagi hoopis mahedam, külm pole nii külm ja soe pole nii kuum. Minule üllatuslikult vastutulevad inimesed ei olnud ei külmast siniste huultega ega ka lõdisenud. See julgustas mind minema esimestele atraktsioonidele samal ajal kui Sten hoidis magavat väikemeest. Pistsin temperatuuri kontrollimiseks varbad esimesse atraktsiooni basseini ja minule kui külmavaresele ootamatult, oli vesi täiesti okei soojusega. Nii okei, et esimeseks atraktsiooniks valisime sõidu kõhuli mattidel.

Minnes beebiga veeparki kujutasin ette, et saan minna heal juhul ühele sõidule, võib-olla kahele ning tõenäoliselt saame seal olla vaid paar tundi, sest ju beebi hakkab nutma ja talle ei meeldi seal või tal hakkab külm või misiganes põhjus, miks teda pole võimalik lohutada, mis on tegelikult üpris irratsionaalne mõttekäik, sest siiani oleme alati leidnud nutu põhjuse ja seega ka nutule lahenduse. Aga ei midagi sellist.

Olime pargis ca 5h ning sain käia KÕIGIL atraktsioonidel, va üks Tower of Terror sõit, kuhu ma ei tahtnud minna, sest vabalangemine meeletul kiirusel ilma rõngata ei ole minu teema. Tänu fastpassile saime igal sõidul järjekorras kohe esimeseks ning ei pidanud üldse järjekordades ootama. Millegi pärast olid väga vähesed inimesed ostnud Fastpassi ja seetõttu ei pidanud me ootama kuskil üle 1-2 minuti. Tõelise pargihulluna ei saa ma üldse aru, miks peaks keegi minema parki ilma Fastpassita? Miks peaks keegi tahtma seista järjekorras ja raisata väärtuslikku puhkuse aega, kui saab ka teisiti? Lihtsalt tulebki minu arvates kohe Fastpassi hind pargi pileti hinna sisse arvestada. Iseasi kas inimesed muidugi teavad, et selline võimalus on üldse olemas.. Enamik järjekordi tundus olevat ca 30 minuti pikkused.

Vahepeal hoidsin Väikemeest mina, vahepeal Sten ja vahepeal mu ämm. See park meenutas mulle väga USA Disney veeparke. Sarnaselt Disney veeparkidele olid kõik sõidud väga tasemel (punase tähistusega karmid sõidud olid kõige ägedamad), haljastus viimse detailini viimistletud, teemakohane muusika ja majakesed, kõikjal vetelpäästjad. Oli näha, et vetelpäästjad võtavad oma tööd väga tõsiselt. Turvalisusele oli tõesti pandud väga suurt rõhku, nt osades torudes olid pidurdusvallid, ühes WC poti tüüpi torus oli vetelpäästja keset „WC poti“ suuet jälgimas, lisaks kõikjal kaamerad, igal sõidul aidati kummipaatidelt maha, enne sõitu korrati üle kuidas vastaval sõidul peab istuma. Ainult mõned titasõidud laste alal olid ilma kummipaadita, mis väga meeldib mulle, sest niisama torudes õnnestub mul end alati kuskile ära lüüa.

IMG_1098Oli nii mõnus lükata jalad pehme liiva sisse, juua Mojitot (imetava emana ilma alkoholita loomulikult) ning nautida päikest, sest päeva peale läks ilm päris soojaks – 27 kraadi. Väikemees oli super tubli! Ärkvel olles uudistas ringi, jutustas meiega ja oli üks ütlemata rõõmsameelne kaaslane. Nohu tõttu käis ta vaid ühes soojas basseinis ja sedagi vaid korraks oma beebi kalipsoga. Lasteala pisikestest liumägedest lasi ta alla, mitte üksinda ilmselgelt, ikka koos Steniga. Sõitsime kõik ka Lazy Riveril, mis oli hästi rahulik ja ilus sõit, beebi oli Steni süles. Lõpus hakkas ta nutma, sest mingisugune mees tahtis endale kiiremat hoogu teha ja pritsis täpselt Väikemehele vett näkku. Ja muidugi magas tublilt lõunaund (1,5h) olles rätiku sisse mähituna kõigepealt minu, siis ämma ja siis Steni süles. Ei seganud teda ei ümbritsev möll ega ka ühest sülest teise tõstmine.

Õhtuks oli meil broneeritud Steniga tennis. Mängisime üksteisega viimati üle aasta tagasi, pulmareisil Maldiividel, aga tunne oli selline, nagu oleksime viimati mänginud eelmisel nädalal. See oli ka esimene kord, kui Väikemeest ei hoidnud ei mina ega Sten. Kui 30 minutit oli möödas, siis ei suutnud ma enam mängida, sest igatsus oli nii suur. Kuidas ma oma pisi ikka nii kauaks ilma emme issita jätan? Loomulikult oli ta heades kätes. Vaatas oma kodu mängumatil tuttavaid mänguasju kui näidati talle ka kõiksugu uusi mänguasju (osad olid spetsiaalselt tema jaoks Eestist kaasa võetud  ning teised reisilt soetatud). Oli üks ütlemata mõnus aktiivse puhkuse päev!

 

4 PÄEV – Loro park ja Aqua SPA

Täna magas Väikemees eriti hästi. Läks kell 20.00 magama ja ärkas väikeseks söögiks kell 23.30, 3.00 ja 5.00. Oli 40 minutit jorisedes üleval ja magas veel 2h. 4x 12h jooksul ärkamine on tõesti juba luksus, mida oskan hinnata. Täna oli meil plaanis sõita teiselpool saart asuvasse Loro loomaparki. Sinna viis väga heas korras kiirtee, ent kuna autosid oli väga palju ja käis pidev sõelumine ridade vahel, olid sageli äkilised pidurdamised, lisaks lühikeselt hoovõturajalt kiirteele tulevad autod, siis ei olnud see selline rahulik ja sujuv 120km/h sõitmine. Saime kodust liikuma kell 11 ja jõudsime kohale kell 12.15.

IMG_1132

Päeva eesmärgiks oli 4h jooksul näha ära 4 show-d ning kõik loomapargi loomad. Tegu on Tripadvisori külastajate sõnul maailma parima loomapargiga ja seda see tõesti oli. Parimaks teeb selle pargi see, et loomi hoitakse väga heades tingimustes, taimestik on väga ilus, söögikohtades toit maitsev (sealne riis kanaga oli senise reisi parim söök) ja see meeletu külastajate rahvamass viisakalt organiseeritud. Sest rahvast oli seal tõesti ülipalju! See eest üllatasid mind sipelgaõgija, laisklooma ja punase panda nägemine. Orhideede kasvuhoone oli samuti imeilusalt tehtud. Loro pargi läbivaks teemaks on siiski linnud, eriti kõiksugu papagoid.

IMG_1129

Show-d mind seekord nii ei vaimustanud, sest Ameerika Orlando Seaworldi vastu ei saa vist miski. Parim oli Merilõvide show, sest nad on lihtsalt nii siledad ja nutikad sellid. Delfiinide ja mõõkvaalade show-d olid sellised tavalised, ei üllatanud, ja Papagoide show oli Benny Hillsi-taoline komejant. Mulle meeldis, et suur rõhk show-des oli pandud taaskasutuse ja keskkonna hoidmise propageerimisele.

IMG_1134

IMG_1135

IMG_1144

IMG_1137

IMG_1139

Ilm Põhja Tenerifel oli oma 21 kraadiga kampsuniilm, mis meid ei morjendanud, ent jama oli see, et Väikemees oli päeval viril. Nimelt andsime talle hommikul veisepüreed, mis pani tal päeva peale kõhu valutama. Õnneks õhtuks oli tal juba parem ja suundusime Los Americas Aqua SPA-sse. Autosõidud sättisime täpselt Väikemehe une ajale. Seal SPA-s oli suur sooja veega bassein, kus olid kõiksugu vastuvoolud ja massaažisurve joad ja kosed ja keerud ning kolm erinevat sauna. Ja seal oli lubatud olla alates 3 elukuuse beebiga ehk siis meie Väikemees sai lõdvalt sisse. Oi, väga mõnus oli! Jama, et puhkus nii kiiresti läheb!

 

5 PÄEV – Oma hotelli loodusreservis, massaažis

Täna magas Väikemees jälle hästi. Läks magama kell 20.15 ja ärkas väikeseks snäkiks kell 22.15, 2.15, 5.00. Oli 30 minutit ärkvel ja magas kella 7.00-ni. Seejärel ärkasime, beebi söötmine, mähku vahetus, voodis rullimine, siis kõik koos hommikusöögile minek, beebile tema püree soendamine ja söötmine,  vahepeal veel enda kasimine, puhtad riided selga ja juba ongi jälle beebil esimesse hommikuunne minek (8.45). Need hommikud lähevad alati nii ruttu!

Täna olime varajased, sest kell 9.45 hakkas meil oma hotelli loodusreservi alal tuur nimega Reserva Ambiental de San Blas. Kõigepealt läbisime erinevaid väikesi kinosaale, kus näidati lühifilme selgitamaks lühidalt Tenerife saarte teket, põlisrahvaste lugu ja üldist ajalugu. Juurde veel igasugu lahedad 5D efektid! Ilmselgelt on selle tegemisel kasutatud rohkelt EU rahasid, sest see tuur oli tõesti tehnoloogiliselt kui ka teostuselt väga tasemel. Järgnes loodusmuuseumi ruumi külastus, kus samuti näidati lühifilme San Blasi floorast ja faunast, geoloogiast ning seejärel suundusime õue loodusreservi aladele jalutama. Inimesi oli rühmas ca 10tk ning kõik said endale kõrvaklapid, et oleks hea kuulata giidi juttu. Lisaks olid väikesed vahepeatused, kus näitlejad etendasid lühidalt giidi jutu ilmestamiseks põliselanike kunagist elu San Blasis. See tuur tõesti üllatas mind, sest olin küll lugenud, et see on lahe, aga ei oodanud, et see on nii tasemel.

IMG_1161

Seejärel uudistasime oma hotelli õuealadel. Proovisime erinevaid jääjooke, uudistasime poode ning 1h olime ka basseini ääres. Mina ja ämm päevitasime, Väikemees askeldas oma mängumatil ning ülejäänud mängisid kaardimängu UNO. Kauem ei saanudki päevitada, sest esiteks oli täna üks ütlemata pilves ilm ning teiseks oli meil broneeritud veel üks hinnatud põgenemistuba Los Americas. Seekord piraaditeemaline. Tegu ei olnud põgenemistoa vaid pigem aardejahiga, sest konkreetset ajapiirangut ei olnud (max tulemus olevat olnud 2h, meil kulus 53 minutit). Kuna palju pidi otsima, siis see tubade kompleks meile niiväga ei meeldinud, Kääbiku põgenemistuba oli lahedam. Terve aarde jahi aja Väikemees magas Steni kandekotis.

Pärastlõunaks olid meil broneeritud oma hotellis massaaž. Imetamine ja beebi voodisse tõstmine öösiti on seljale ja kaelale palju kurnavam kui sundasendis arstitöö, mistõttu ootasin massaaži väga. Ja jäin ka väga rahule, tõesti oli imemõnus. Õhtul käisime veel meie hotelli a la carte restoranis söömas, ent kuna see oli väga hilja (kell 19.00), siis ruttasime väsinud beebiga peagi tuppa, et ta magama panna. Õnneks oli restoranis teisigi beebiga peresid ehk siis vaadati meie vahepeal uniseid kriiskeid tegeva beebi poole pigem mõistva kui hukkamõistva pilguga. Lapsevanema katsumused, eksole. 🙂

Paar päeva reisi veel jäänud, varsti kriblan need ka siia.

Advertisements

Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

IMG_0185[1]

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

IMG_0224[1]

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

IMG_0218[1]

IMG_0216[1]

IMG_0246[1]

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

IMG_0261[1]

IMG_0262[1]

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂