Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Advertisements

Beebiga Santorinile! Päevad 1-2

Miks just Santorinile? Kõik muudkui rääkisid, kui lihtne on beebiga reisida ning me pidime muidugi head nõu kuulda võtma! Riigi valik oli keeruline, sest esiteks on tähtis, et beebiga reisides kliima poleks ekstreemne -ei liiga kuum ega külm. Teiseks peab tegu olema riigiga, kus pole liiga räpane ning igasugu kõhulahtisuse haigused kergelt tulema. Kolmandaks riigivaliku kriteeriumiks sai asjaolu, et beebiga ei tahaks üle 5h lennukis veeta. Põhimõtteliselt jäidki meil valikusse Vahemere maad ning Santorini saar on koht, kus me kumbki Steniga pole varem käinud.

Santorini on Kreeka saar, mida peetakse maailmas üheks parimaks saareks, mida külastada – ilus, romantiline, hea toit, sobiv kliima. Järgnevad Hawaii saared. Santorini kohta olen kuulnud kahte tüüpi arvamusi. Neid, kes ütlevad, et olles seal olnud ühe päeva, nt paadituuriga Kreetalt, et seal polegi rohkem kui 1 päev midagi teha ning neid, kes on olnud seal kogu puhkuse ja ütlevad, et seal on palju näha ja avastada. Meie otsustasime veeta Santorini saarel 10 päeva. Lennupiletid olid meil suhteliselt kallid, kuna meil oli kindel aeg, mil soovisime Santorinile minna. Oktoober on Santorinil juba off-season ehk siis võib juhtuda, et osad söögikohad jms on kinni ning samas suvi on siin liiga palav, mistõttu otsustasimegi tulla just septembri lõpus. Reisikava panime ise kokku.

Santorini saarel on elu VÄGA KALLIS. Selle saime selgeks juba hotelle vaadates. Kuni 100 eurot öö eest makstes saad heal juhul elama kuskile keset saare tühermaad väiksesse onni. Turistipiirkondades olevad hotellide hinnad on meeletud! Otsustasime, et elame reisi alguses saare läänepiirkonnas, Perissa ja Perivolus rannaalal – seal on kõige ilusamad rannad ning seejärel viimased päevad elame siniste kuplitega kirikute ja maaliliste vaadete poolest tuntud idakaldal (Oia, Fira).

1. PÄEV – lend Tallinn-Ateena-Santorini

Mida lähemale reisi alguspäev jõudis, seda ärevamaks muutusin. Kuidas me ikka NII pisikese (2,5 kuud) beebiga küll reisime? Äkki ta õhku tõusmisel hakkab lohutamatult nutma? Äkki terve lennusõidu aja ta ainult võitleb gaasidega ja muudkui nutab ja siis visatakse meid langevarjuga lennukist välja kuna keegi ei kannata seda beebi nuttu? Või äkki kakab ta kõik oma riided täis ja siis peame me lennukis mitu korda mähet vahetama ja siis tegema seda kuskil räpases lennuki WC-s ja kulutama topside viisid desvahendit ja üldse äkki ta jääb enne reisi või reisi ajal haigeks ja mis me küll siis teeme? Ja mida üldse beebile reisile kaasa võtta? Mis siis kui mingisugune oluline beebiasi jääb maha, uut nii raske leida? Ühesõnaga igasugu ärevust tekitavad mõtted olid mul peas.

Terve lennule eelneva päeva pakkisin ning enne südaööd proovisime teha kõik koos veel väikese uinaku, kuna ees tõotas tulla meie jaoks unetu öö. Meie lend Tallinn-Ateena väljus öösel kell 3.30. Minule üllatavalt oli lennukisse lubatud beebile võtta kaasa eraldi reisikohver ning ausalt öeldes sai talle enim asju kaasa võetud – nt kogu mähkmemajandus 80 mähkme, mähkimisaluste, kreemide ja niiskete salvrättidega, nii paksud kui ka õhemad tekid, tema apteegikott, kõik tema riided (igaks juhuks ka natuke suuremaid suuruseid, sest beebid kasvavad ju nii kiiresti!), kandelina, kandekott, tegelusmatt, mänguasju, termomeeter basseini vee mõõtmiseks jpm. Lisaks veel beebi reisikott, kuhu panime lennukis vajaminevad beebiesemed. Mind üllatas ka see, et lennujaamas oli mul beebi kandelinas ning näiteks turvakontrolli läbides ei pidanud ma magavat beebit kandelinast välja tirima ja üles äratama, vaid beebi sai rahus magada kuni lennuki õhkutõusuni. Kuigi meil oli beebi isikuttõendav dokument, siis tegelikult oleksime võinud riigist lahkuda ükskõik millise beebiga, sest tema nägu küll keegi seal kandelinas ei näinud. 😀

IMG_0185[1]

Olime ostnud lennukis lisatasu eest ekstra jalaruumiga istekohad (vist 20 eurot oli koht kallim), sest 4,5h sundasendis, beebi süles istuda, pole naljaasi. Eriti veel, kui on väga kitsas. Sinna oli hea panna ka beebikott, kust sai mugavalt vajadusel erinevaid beebiesemeid võtta – imetamislapp, tekid. Samuti tegi Sten juba võimalikult varakult check-in-i interneti teel, et saaksime ikka akna all olevad kohad – seal on vajadusel privaatsem imetada minu arvates. Õhkutõusu ajal ärkas beebi üles, et teha oma öösnäkk ning magas rahumeeli edasi. Uskumatu, aga meie beebi magas kogu lennureisi maha! Kõik mu hirmud olid olnud asjata. Lennuki ühtlane müra, kerge rappumine ja oma emme süles magamine on tõeline beebi unistuste jackpot! Tekikesi polekski vaja olnud, sest sain kandelina kasutada edukalt ka tekina. Seda on mul endalgi raske uskuda, aga mul õnnestus kuidagi, endal beebi süles, ka endal natukene magada. Ausalt öeldes ei tundnud ma hommikul ennast sugugi kehvemini kui pärast tavapäraseid öid kodus. Tavapärane unetu öö, millele järgneb hommikul väsimusest tingitud iiveldus. 😀 Vahetult enne maanduma hakkamist ärkas väikemees hommikusöögiks üles. Imetasin ning kuna ta on nii väike, siis õnnestus meil teda süles hoides ka mähku vahetada.

Kella 8 ajal jõudsime oma puhta, rõõmsa ja magava lapsega Ateena lennujaama, mis on üpris väike ja võrreldes Tallinna lennujaamaga eriti ebamugav ja kõle. Õnneks õnnestus meil leida koht istumiseks ning Aaron sai jätkata oma hommikust iluund kuni oligi aeg minna lennule Ateena-Santorini. Kuigi pidime 30 minutit mingil põhjusel lennukis istuma, siis lend ise kestis vaid 30 minutit ja keskpäeval kohal me olimegi! Kiire söök maandudes ja mähkuvahetus lennukis, laps kandelinasse ning kotid ilusti käes, suundusime hotelli poolt vastu tulnud transfeeriga hotelli (ca 20 minutit sõitu), mis asub Perissa rannajoone ääres.

Hotell, Antoperla Luxury Hotel and Spa, on meil hästi ilus, uus ja moderne. Kohale jõudes saime tervitusjoogid, soovitused Santorini saare kohta, 15% voucheri lähedal olevasse Kreeka restorani ning 15 minuti massaaži voucherid. Beebivoodi on selline nagu ikka – sügav võrevoodi ja ma ei kujuta ette meie imiku sinna magama upitamist, mistõttu Sten lükkas toas oleva diivani minu voodipoole kõrvale ning tegi sinna beebile imemõnusa pesa. Ausalt öeldes on Aaroni pesa pehmem ja mõnusam kui meie suur ja kõva voodi. Natuke panime hotelliga selles mõttes mööda, et nii meie privaat- kui ka üldbasseinis olev vesi on külm – 22 kraadi ning soendust ei ole kummaski! Beebiga sellisesse vette minna ei saa. Vot.. sellega oleks pidanud küll septembri lõpus reisile minnes arvestama! Aasta tagasi Maltal oli täpsel sama lugu, aga näe.. ikka ei õppinud midagi!

Esimene päev oli meil selline sisseelamine. Käisime Perissa rannas jalutamas ja magasime hotellis reisiväsimust välja. Perissa rannas on musta värvi peeneteraline liiv ning piki rannajoont on väga palju restorane ja kohvikuid. Sõime seal kreekapärast lõunat kui ka õhtust: Moussakat (hakkliha vormi moodi), Souvlakit (wrapi moodi) ja ka kreeka salatit. Kuigi tegu peaks olema Santorini nn odavama piirkonnaga (Eesti reisibürood toovad eestlasi just siia piirkonda), siis toiduhinnad on siin üpris kallid, nt värskelt pressitud mahl 5 eurot, wrap 7 eurot, aga kreekale omaselt on toit väga maitsev.

Uskumatu, et kohale jõudsime!

 

2 PÄEV – Esimeste muljete tuur 

Hommikusöök oli minu jaoks pettumus, sest arvestades ööbimise hinda ei vastanud valik üldse minu ootustele. Oli vorst, juustusid, peekonit, muna, võileiva võimalused, müslivõimalused, puuvilju ja kõik. Toit oli maitsev, aga kuna tegu on ikkagi 5 tärni luksushotelliga, siis oleksin oodanud suuremat toiduvalikut. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hästi meeles Türgi hotellide luksus. Igastahes. Korda mööda beebi kõrvalt kõht täis söödud oli mul väikene “oma aeg”. Sten valvas beebi und planeerides juba meie järgmise suve reisi ning mina sain 45 minutit päevitada. Ma lihtsalt ei suutnud kauem õues päikese käes olla, sest ilm oli ülipalav!! Kuigi temperatuur olevat 25 kraadi, oli täna tunne nagu õues oleks 30 kraadi! Kahtlemata ostutus meie kõige olulisemaks reisieelseks ostuks päikesevari ilma milleta ei kujuta ma beebiga soojamaa reisi ette (kui last kanda kandekotis)!

Beebi ärkas, sõi ja olimegi valmis oma esimeseks Santorini seikluseks – 4h kestva Santorini esimeste muljete tuuriks (santorini expert tours). Olin alguses natuke mures, et kuidas me NII kuuma ilmaga küll beebi üldse toast välja saame viia, aga kõik läks ülihästi! Tänu sellele, et tegu oli privaattuuriga ehk siis olime meie ja giid, siis saime autos reguleerida temperatuuri täpselt endale sobivaks ja tegu oli mõnusa jahutuskohaga lõõmava päikese käest jalutuskäikude vahel.

IMG_0224[1]

Kõigepealt sõitsime idakaldal kraatri servals asuvasse Oia linna (hääldus ia). Teel sinna rääkis giid meile üldiselt Santorini kohta – kui suur see on, rahvastikust, usunditest, tegevusaladest jne. Näiteks elab siin 15500 kohalikku ja kuna suvel ei saja siin tilkagi, siis puudub siin hetkel rohelus. Teed on siin kitsad ja väga käänulised ning kui on soov jõuda saarel punktist A punkti B, siis enamasti kulgeb tee sinna suure ringiga. Oias jalutasime ringi, et imetleda hingematvaid vaateid. Seal oli kõik see ilu, mille poolest Santorini on tuntud! Väikesed käänulised tänavad, väikesed poekesed ja kohvikud kraatriserval ning loomulikult siniste kuplitega valged kirikud! Mööda treppe üles ja alla ronides ähkisin nägu rõõmus tõelise leitsaku käes, et Stenile ja tema kandekotis olevale Aaronile järgi jõuda! Need vaated olid imelised ja tõesti Santorinile tulekut väärt!

IMG_0218[1]

IMG_0216[1]

IMG_0246[1]

Seejärel suundusime Pyrgose nimelisse külakesse, mida tuntakse ka Cultural Village nime all ning see on ühtlasi Santorini kõige kõrgemal asuv küla. Sealt avanes panoraamvaade kogu saarele ning seejuures jutustas giid meile Santorini saare tekkelugu ning lugusid agressiivse loomuga Santorini saare vulkaanist. Pyrgose küla on ehitatud kindluse põhimõttel labürindi süsteemina (teekond küla allosast tippu kulgeb käänulisi pisikesi teid mööda), mille eesmärgiks oli kaitsta külas elavaid inimesi piraatide eest. Selgus, et kuna autoga on sellises külakeses võimatu liigelda (sama ka Oias), siis on Santorinil tähtsaks loomaks eesel ja muul. Seda ka tänapäeval, kui on vaja hotelli viia turistide kotte või mistahes söögi-ja joogitarbeid.

IMG_0261[1]

IMG_0262[1]

Vesi pole siin kahjuks joodav. Isegi söögitegemisel eelistavad kohalikud kasutada “pudelivett”. Kreekapäraste maitsete saamiseks suundusime giidiga edasi saare lõunaosas Akrotiris olevasse Farose Marketisse, kus saime maitsta erinevaid Santorini saare soolaseid ja magusaid toite, nt oliivid, juustud, kapparid, päikesekuivatatud tomatid, meega immutatud igasugu pähklid, kurk jne, ning Santorinil tehtud veine. Kuna me pole kumbki veinisõbrad, siis oli nõus Sten pärast pikka veenmist proovima meie mõlema nimel ühte magusat veini. Seal tegime me beebile väikese söögipausi, kes jätkas enda esitlemist musterbeebina. Kui suudan seda päevakava asja beebiga jätkata, siis ehk kunagi saab ka meie ööunedest asja. Tagasiteel suundusime meie soovil ka pagariärisse, kuna kreeka maiused, eriti kreeka baklava, on minu arvates maailma parim maius!

Õhtul avastasime oma hotelli Spa osa ehk siis Sten käis Aaroniga mullivannis ujumas.  Olime Aaronile ostnud Eestist ujumismähkud (Nemo ja Dory kalakestega ja puha!), mis hoiaks kangema kraami pükstes! Kuna sealne vesi oli aga liiga kuum (no ma arvan, et üle 40 kraadi), siis kaua nad seal olla ei saanud, aga oi, kui rahulolev Aaron oli! Ta nii nautis seda kuuma vett! Mul on nii hea meel, et ikka otsustasime beebiga reisile tulla. Siin on meil väga mõnus! 🙂