Päevad 8-10: Tokyo, Disneyland

Päev 8: Fuji mägi, Yokohama ja Tokyo

Hommikusöök oli nagu eilegi jaapanipärane ehk siis istusime jalgadeta toolidel, madalad lauad jalgade kohal ning kuigi valik erinevaid toite oli suur, siis oli kõike väikeses koguses. Seejärel suundusime 10 minuti kaugusel asuvasse sadamasse, kust sõitsime praamiga Aschi järvel. Tegu on vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kraatri järvega, kust avanes võimalus näha taaskord tagasihoidlikku, ent võimsat Fuji mäge (Jaapani kõige kõrgem mägi). Kuigi tänane ilm oli jahe (ca 12 kraadi), oli taevas selge ja päikegi tuli vahepeal välja.

Jaapan oli ennast aastateks välismaailma eest sulgenud, põletades kõik Jaapanis tehtud laevad ning mitte lastes kedagi Jaapanisse. 17.sajandi lõpul tulid aga kolm ameeriklaste aurulaeva ning esitasid nõudmise, et nemad soovivad nüüd Jaapanisse tulla. Jaapanlased polnud ligi 250 aastat sõdu pidanud ning olid aurulaevadest ära ehmatatud. Ühed arvasid, et tuleks Jaapan välismaailma eest sulgeda (eesotsas võimul olev šogun) ning teised leidsid (keisri poole hoidjad), et võiks välismaalased Jaapanisse lasta, ent oma tingimustel. Tingimuseks oli, et välismaalased lähevad vaid Yokohamasse, mis oli sellel hetkel Tokyo lähedal asuv väike kaluriküla. „Võitjaks“ sai keisri leer. Tänapäeval on Jaapan ainus riik maailmas, kus on keiser. Keisril on esinduslik roll. Sinna Yokohamasse me 2h bussiga ka täna sõitsime, hetkel on tegu suuruselt Jaapani teise linnaga. Jalutasime kai juures ning sõime sealse piirkonna traditsioonilist liharooga kohalikus restoranis. Millegi pärast meeldib jaapanlastele toores muna ja kuna meile mitte, siis polegi me ammu muna saanud süüa.

IMG_6669

Bussis õpetati meile Jaapani tähestiku ja sõnade mõistmise loogikat, kuna Jaapani keel on üks väheseid, kus on täpselt teada, millisest joonistusest kasvas välja milline sõna. Proovisime laulda ka jaapani keelset laulu ning saime teada nii jaapanlaste armusuhete, laste trennide, telesaadete, huumorisoone kui ka parkimise kohta, nt Tokyos elades ei saa enne autot osta, kui tõestad ära, et sul on koht, kuhu autot parkida. Yokohamast sõitsime bussiga 1h, et jõuda Tokyosse. Tokyo on maailma suurima rahvaarvuga linn: kesklinnas elab ca 12 miljonit inimest, äärelinnaga koos ca 35 miljonit inimest ehk siis 1/3 kogu Jaapanist. Tokyosse on koondunud eelkõige vallalised noored inimesed. Tokyo on linnaplaneeringult kaos, kuna linn on kasvades neelanud enda alla väiksemaid külasid ning seetõttu puudub linna ülesehituses loogika.

Kõigepealt suundusime Tokyos suuruselt teise parki, kus asub Meiji pühamu. Tegu on inimeste poolt loodud tõeliselt võimsa metsaga. Meiji oli Jaapani keiser, kes pärast seda, kui Jaapan end välismaailmale avas, muutis tänu reformidele feudaalaja Jaapani tänapäeva Jaapaniks. Keisri eeskujul hakkasid jaapanlased liha sööma olles varem taimetoitlased.

Meiji šinto pühamu olevat eriti populaarne just uusaastal, kus ca 3 miljonit tokyolast tuleb sinna šinto pühamusse, et „pühasse õhku“ oma münt visata ja uusaastasoovid öelda. Templi sammastel olid kraaped, sest ca 3-5m enne templisse jõudmist hakkavad inimesed oma münte loopima.

IMG_6837

Edasi suundusime Tokyo Metropolitan Goverment Office katusel 220m kõrgusel olevale vaateplatvormile, et saada vaade kogu Tokyole. See oli nagu üks kõrgel olev vaade ikka: lõputu majade meri ükskõik kuhu suunas ka ei vaataks. IMG_6678Kuna meie reisisuveniiriks, mida igalt reisilt ostame, on fotoalbumid, siis olime juba üpris meeleheitel, et pärast lõputuid suveniiri poode, ei olnud me MITTE kuskil näinud mitte ÜHTEGI fotoalbumit. Seetõttu otsustasime oma grupist lahkneda, et jõuda enne poodide sulgemist Ginza kandis olevasse poodi, kus giid lubas, et võib fotoalbumit leida. Jah, me leidsime suure kaubamaja ühelt korruselt väikese riiuli, kus oli väike valik albumeid. Ahastuses olles me sealt ühe kirsiõisi meenutava ostsime, kuigi jaapanlaste kõik pildialbumid on mõeldud väiksemas suuruses piltidele, kui meie oleme harjunud. Seal Giza piirkonnas oli tohutult läänepärase ülesehitusega kaubanduskeskusi ja poode. Hüppasin huvi pärast ka sisse ühte beebiasjade poodi, aga seal algasid beebidele mõeldud bodyd ca 32 eurost. Tundub, et Jaapanis lapsele riiete selga saamine pole odav lõbu. Tokyos oli veel näha mõnes kohas õitsevaid kirsipuid.

Liikusime õhtul iseseisvalt ringi metrooga, mis osutus väga lihtsaks ja kiireks liikumise võimaluseks – kõik oli väga hästi inglise keeles tähistatud ning eksida tundus silte lugedes võimatu. Nimelt valmistuvad jaapanlased aastal 2020 toimuvateks olümpiamängudeks ning on võtnud eesmärgiks inglise keelt kõnelevatele inimestele Jaapanis liikumine võimalikult kergeks teha. Samuti oli metroos kõik ülimalt puhas, kuigi seda kasutavad igapäevaselt miljonid inimesed. Tõesti selline tunne, et käiks kasvõi sokkides ringi.

Kuna homme plaanime terve päeva grupist eraldi olla, siis võtsime tänasesse õhtusesse kavasse ka tuuri plaanis olnud Asukusa külastamise. Tegu oli Sensoji templi juures paikneva piirkonnaga, kus lisaks ilusale jaapani pargialale oli kirsiõitega kaunistatud 250 meetri pikkune jalakäijate tänav, mida ümbritsesid mitmesugused käsitöö- ja suveniirikauplused, rääkimata seal piirkonnas paiknevatest rohketest söögikohtadest. Jõudsime kõik läbi käia täpselt enne kui poed hakkasid sulgema (ca kella kuue ajal). Sealne piirkond meenutas mulle väga puhast ja delikaatset „hiina linna“ oma toiduputkade ja majade küljes asuvate tänavalaternatega. Igati väärt käik! Jaa.. Jaapani jäätis on ikka legendaarselt hea, ma võikski ainult Jaapani masinajäätisest elada.

IMG_6688

Sealsamas Asukusa piirkonnas oli meil broneeritud ka mitu päeva ette Samurai teemaline põgenemistuba. Kuigi selle üles leidmine oli natuke keeruline, siis tuba ületas kõik meie ootused. See oli tõesti väga temaatiliselt tehtud alates sellest, et põrandal olid need hästi lõhnavad jaapani tatami matid, jalatsid pidi tuppa sisenedes ära võtma, pidi ülesannete lahendamisel tõlkima jaapanikeelseid numbreid sümbolite järgi rooma numbriteks kuni selleni, et pidime samurai riidesse panema. Saime ülinapilt toast välja ning olime kogu seiklusega väga rahul.

Kusjuures seal Asukusas oli ka palju poode, jalutasime läbi ka ühest kaubanduskeskusest, ning sealsed hinnad olid väga odavad – nt selle sama põgenemistoa kõrval oli 100 jeeni (ca 8 eurot) riietepood, kus olid väga ilusad riided, ent kahjuks polnud meil shoppamiseks aega.

Tokyo üllatas nii mind kui ka Steni. Mina arvasin, et Tokyo on läänelik linn, kus suurlinnale omaselt on palju kiirustavaid inimesi ning üleüldine kaos. Sten arvas, et tegu on hästi suduse, reostatud ja neoontuledes oleva linnaga. Meil polnud kummagil õigus. Tokyo on valitud 3.ndat aastat järjest kõige turvalisemaks maailma linnaks. Puhtuselt on Tokyot võimalik võrrelda minu arvates Singapuriga, kusjuures mitte kuskil pole prügikaste. Inimesed on rahulikud, viisakad, vaiksed, ei torma, kenasti riides (värvitoonid must-tumesinine-roosa-valge-beež), ilusate hammastega. Majaseintel reklaamtahvleid väga ei ole, valgus tänavatel on maitsekalt asetatud. Jah, võib kohata McDonaldsit ja brändipoode, ent 95% poodidest ja kaubamärkidest on meile tundmatud. Tänaval ringi vaadates on Tokyo pigem Jaapan kui mistahes läänelik linn.

Metrooga jõudsime ilusti oma hotelli – Courtyard Marriott Ginzasse, kus meie pagas oli juba meie toas ootamas. Hotellituba on jälle läänepärane ning väga stiilselt dekoreeritud. Hotellis sõin teepealt kaasa ostetud valgeid (!) ja punaseid maasikaid ning melonit. Valged maasikad on sarnased punaste maitsele, ent täielikult puudub hapukus. Tänane päev tundub nagu oleks kestnud mitu päeva, kuna nägime nii palju ning jalad on ka üliväsinud.

IMG_6700

 

Päev 9: Tokyo DisneySea ja Disneyland

Reisi Jaapanisse planeerides mõtlesin, et me Jaapanis asuvasse Tokyo Disneylandi ei lähe, kuna ma olen siis ju rase ja ei saa lahedatele sõitudele nii kui nii minna. Reisil olles, aga hakkasime vaatama, et kui me juba siin oleme, siis tegelikult ikkagi võiks Disneylandi minna. Põhiline Disney parkide arvustaja (disneytouristblog.com) ka väga kiitis Tokyo parke ning avastasime, et ka rasedana on võimalik väga paljudele atraktsioonidele minna. Seda enam, et enamik atraktsioone on meil ju juba USA parkides läbi käidud. Disney on väärt külastamist lisaks atraktsioonidele ka ilusa pargi, hea toidu ja showde tõttu. Mõeldud tehtud, ostsime internetist piletid, panime mugavad jalanõud jalga ning suundusime hommikul metrooga Disney parkide suunas. Nimelt asub Tokyos kaks Disney parki: Disneyland ja DisneySea.

Pidades ennast juba tõsisteks Disney parkide ekspertideks (kahepeale kõik USA 5 Disney parki ja Pariisi 2 Disney parki) olime valmis meeletuteks rahvamassideks (kuuldavasti olevat Tokyos kõige suuremad rahvamassid ning raske on isegi tänavatel liikuda), ent meie üllatuseks ei olnud parkides üldse palju rahvast. Eks see ole ka mingis mõttes tagantjärgi loogiline, sest:

  • Jaapanis just lõppes koolivaheaeg ja nüüd on lapsed taas koolis.
  • Suured pidustused, kui Tokyo Disney Resort oma parkidega saab 35-aastaseks on tulemas 6 päeva pärast.
  • Läksime teisipäevasel päeval ehk siis tööpäeval.

Igaks juhuks olime varunud kohale jõudmiseks kõvasti rohkem aega, et jõuda pigem enne avamist kui hiljem. Erinevalt Ameerika parkidest olid autoparklad peaaegu tühjad, kuna kõik tulid parki metrooga ning ka parki sisenemise järjekorras oli 30 minutit enne pargi avamist vaid alla 500 inimese (seda ei anna võrrelda Ameerika massidega). Päris mitme atraktsiooni jaoks pidime ootama vaid 5-20 minutit, mis on ühes Disney pargis pigem harukordne.

Kõige suurem „viga“, miks minu arvates jääb inimestele Disney parkidest halb mulje ongi seetõttu, et nad tulevad parki keskpäeval, kui rahvamassid on kõige suuremad, ning loomulikult on ka järjekorrad siis kõige pikemad. Lahedas kohas ongi palju inimesi ja sellega tuleb arvestada. Tuleb olla kannatlik. Teiseks tuleb kindlasti võimalikult palju erinevatel atraktsioonidel käia. Eesmärgiks tuleks võtta päeva jooksul käia ja näha minimaalselt 10 sõitu ja/või show-d (vähemalt seda proovib Disney enda sõnul saavutada).

Kuna inimesi on palju ja tahaks käia rohkematel atratsioonidel, siis on tegu kohaga, kus minu arvates peab olema parki minnes plaan. Nt enne välja uurima, mis on pargi kõige lahedamad sõidud, sest igas Disney pargis on ca 3 kõige võimsamat sõitu, kuhu on kindlasti vajalik võtta fastpass nii nimetatud broneering, et ei peaks järjekorras seisma – Tokyos on nn vanaaegne süsteem, kus korraga saab masinast välja printida ühe fastpassi ühele atraktsioonile inimese kohta. Samuti tuleb välja valida show-d, kuhu on soov jõuda ja teha nii, et show-de kellaajad ei kattuks fastpasside aegadega. Ühesõnaga planeerimine, mille seekord võttis enda peale Sten. Loomulikult võib ka lihtsalt ringi kulgeda ja go-with-the-flow stiilis ringi uitada, ent siis ei jõua minu arvates ühe päevaga küll ühte Disney parki läbi käidud.

Suundusime kõigepealt DisneySeasse, mis sai tehtud suunitlusega vanematele inimestele arvestades, et Jaapan on vananev ühiskond, kuigi atraktsioone leidub igas vanuses külastajatele. Tegu on maailmas täiesti unikaalse pargiga, kuna mujal maailmas kui Jaapanis sellise merega seotud müütidel põhinevat Disney parki ei ole. Seal on 7 piirkonda: Vahemere sadam, müstiline saar, merineitsi laguun, kadunud jõe delta, avastuste sadam ja ameerika rannajoon.

IMG_6743

Hetkel on Disney-s lihavõtete tähistamine, eelkõige just DisneySea pargis, mistõttu olid enamikel inimestel jänesekõrvad, käes jänese pehmed kaisukad, jänese kõhukotid ning kõikjal pargis lihavõtete teemalised kaunistused. Ka poodides olid paljud maiused just selles temaatikas.

 

IMG_6777Ka parkide vahel sõitev monorail oli kaunistatud lihavõtete teemaliselt. Lahe oli see, et rongi aknad olid Mickey pea kujulised. Kahjuks ei näinud me lihavõtte teemalist etendust, kuna ilm oli kogu DisneySea pargis olemise aja äärmiselt tuuline.

 

 

Söögist. Tokyo Disney-des on erinevalt muu maailma Disney parkidest väga pop teema erimaitselised popcornid: karri, piimašokolaadi, karamelli, mee, soja kastme, musta pipra ja maasika. Me maitsesime karri maitselist ning pean tõdema, et kuigi ma pole absoluutselt popcorni sõber, siis need olid väga head. Kuna seal on väga palju erinevaid ja erilisi snäkke, siis on võimalik põhimõtteliselt eri snäkke proovides kogu päeva söödud saada. Katsetasin soolavee kreemitäite jäätisega, mis oli merekarbi kujuline moosi sisuga ülimaitsev vanilje jäätis. Veel proovisime juba Ameerika EPCOT Disney pargis lemmikuks saanud churrosid, mis on kaneeliga kaetud taignast maiusepulgad. Kui aus olla, siis juba toidu pärast on Disney pargid legendaarsed. Kõik sealsed toidud on ülimaitsvad. Otsustasime, et me ainult snäkkide peal kogu päev ei toimeta ning seetõttu sõime DisneySeas ka mehhikopärast toitu: quasadillasid, nachosid ja tacosid. Lisaks proovisime ma ei tea millest tehtud ülimaitsvaid jooke.

IMG_6761

Atraktsioonidest. Sten oli enne meie parki minekut Disney kodulehelt välja vaadanud, kuhu rasedatele ei soovitata minna ning käis kõik DisneySea karmid sõidud ise läbi. Kasutades Single Rider võimalust ei pidanud ta kuskil üle 5 minuti järjekorras olema ja sai kõik proovitud. Enim kiitis ta võimsate eriefektide, kiiruse ja üllatustega olnud Indiana Jonesi sõitu. DisneySea-s käisime koos Sinbadi sõidul, 20 000 miljööd vee all (allveelaevas imeilus sõit) ning Big Band Beat show-l (glamuurne tantsu-ja laulushow jazzi võtmes). Kui me poleks eelmine aasta Ameerikas DisneyWordis käinud, siis kindlasti oleksin soovinud veeta selles pargis kogu päeva ja rohkematel atraktsioonidel käia. Disneytouristblog.com tehtud 1-päeva plaan DisneySea kohta oleks igati ideaalne olnud.

IMG_6736

Edasi suundusime Tokyo teise Disney parki: Disneylandi. Olin lugenud, et tegu on põhimõtteliselt Orlandi põhipargi koopiaga, ent minu arvates oli see sarnane, ent mitte üks-ühele. Mõned Tokyo Disney parkide erinevused USA/Pariisi Disney parkidega, mis jäid mulle silma:

  • paraadi ajal esireas olevad inimesed tõesti kuulekalt istusid, see võimaldas ka üpris taga olles väga hästi paraadi näha.
  • paraadi ajal ladusid inimesed enda kõrvale ja ette istuma kaasa võetud Disney teemalisi kaisukaid.
  • nägin vaid paari Disney pritsessi kostüümis olevat väikest last, samas kui Ameerikas enamik olid kleitides, samuti ei olnud poodides peaaegu üldse müügil printsessi teemalisi ei kroone, kostüüme ega mänguasju. Võib-olla on asi selles, et see ei sobi Jaapani kultuuriga – me ei ole erilised, vaid kõik on võrdsed.
  • 90%-l külastajatest kandsid igasugu nägudega kõhukotte, nt Winnie Puhhi, Sullivani, Zootroopolise jänese ja veel ühe meie jaoks tundmatu mõmmiku näoga.
  • Jaapanis populaarsed Disney tegelased on: kaupoeg Puhh, Pinoccio, Koletis ja Kaunitar, Lelulugu, Peeter Paan, Kollide kompanii ning muidugi klassikalised Disney karakterid: Mickey, Minnie, Donald, Pluto. Printsesside lugudele (nt Frozen, Rapunzel, Tuhkatriinu, Vaprake jt) ei vihja mitte midagi – ei ühtki atraktsiooni, poodides pole vastavat kaupa, paraadilgi olid neist vaid osad ja kõik ühe sõiduki peal koos.
  • poodides olev kaup oli väga sarnane (Ameerikas igas poes oli eri kaup), müügil oli väga vähe mänguasju, palju müüdi pudi-padi sarnaselt Jaapani poodidele, nt märkmepaberid, märkmikud, pastakad, rinnamärgid, mütsid, sallid, käterätikud, T-särgid.
  • Tokyo Disneylandis oli keset parki olev loss oli lähedalt vaadates pigem Kaunitari ja Koletise lossi moodi, samas kui Ameerika Disney loss oli Tuhkatriinu lossi moodi.
  • Tokyo Disneylandi sissepääsu kaubandustänav on tehtud nii nimetatud Maailma turuna, samas kui Orlandos oleva Disneylandi sissepääs on pigem kunagisi Ameerika linnu meenutav.
  • Orlando parkides olid eri pargi alad selgemini eristatavad, ent Tokyo Disney pargis olid üleminekud vähem märgatavad, nt kust läheb Aventureland ja kust Westernland.
  • Kui Orlandos Disneys töötav valge inimene naeratab ja lehvitab, siis see on kuidagi üllatavam ja meeldejäävam kui jaapanlane, kes teeb seda nii kui nii ka Disney väliselt.

IMG_6790

Atraktsioonid. Disneylandis käisime Monsters Inc. Ride and Go Seek-il (ülilahe), Roger Rabbit’s Car Toon Spinil (ülilahe), Kariibi mere piraatide paadisõidul (ülilahe), Pinoccio sõitul, ning vaatasime Happiness is Here paraadi ning Electric paraadi (parim paraad, mida olen kunagi näinud). Lõpushow oli kerge pettumus – 5 minutit kestev ilutulestiku etendus muusika saatel, kuna erinevalt teistest Disney põhiparkidest ei olnud Tokyo Disneylandis projektsiooni lossile ja seega ei edastatud ka otseselt mingisugust lugu.

Söök oli liiga maitsev nagu ühe Disney pargi puhul ikka. Kohustuslik on proovida jäätist, mis asub Disney põhiparkides kohe peatänava nurga peal ning kus on alati ülimalt pikad järjekorrad (no minimaalselt 10-15 minutit) ja hinda ei tasu ka üldse vaadata –  1 jäätisepall oli vist 8 eurot, aga see on tõesti maailma parim jäätis! Ja kohviku ees oleva terrassi vaade lossile on tõesti maagiline.

Kaubandus oli tagasihoidlik ning meie peamised ostud parkidest olid suunitlusega beebile: ülipehme Mike Wazowski padi, 3 ujuvat vannimänguasja, nunnude piltidega söögiriistad, pehme rätik ning mingisugune pehme näoga pallike, mida Sten pidas eluliselt vajalikuks beebile osta.

IMG_6841

Mul on väga hea meel, et meil õnnestus ühe päevaga mõlemad pargid läbi käia. Muidugi oleksin tahtnud põhjalikumalt ringi vaadata, nt otsides pargis peidetud lihavõttemunasid vms, rohkematel atraktsioonidel käia ning rohkem eri Disney toidukohti proovida, aga vähemalt ei pea me nüüd Disney pärast Jaapanisse tagasi tulema.

Päev 10: tagasi Eestisse.

Kõhud täis, asjad bussi, suundusime kella 10-ks Tokyo Narita International lennujaama, et 10h ja 20min kestva lennuga jõuda Helsinkisse (Finnair) ja sealt Tallinna. Seekord läks see ülipikk lend kiiremini kui tulles, sest 1) saime lennukis magada (mulle tundus, et selles lennukis oli rohkem ruumi, lennuk oli suurem – reas 3+4+3 kohta)), 2) toit oli maitsvam (olime varunud kaasa ka snäkke: õuna, banaane, pähkleid) ja 3) filmidel olid inglise keelsete subtiitrite võimalus, heli oli parem. Ju oli see lennuk uuem kui see millega Jaapanisse tulime.

Hakkasime tegema boardingut Tokyo-Helsinki lennule. Nagu suure lennuki puhul ikka, siis kutsutakse inimesi boardingule ridade või gruppide kaupa ning viimast korda jaapani masinajäätist nautides läks meil meie grupi lennukile kutsumine kuidagi kõrvust mööda. Seadsime siis ühel hetkel sammud boardingut tegeva jaapanlanna poole ning vabandasime, et me polnud saabunud siis, kui meie gruppi lennukile kutsuti. Vastuseks saime: “I don`t care.” See oli niivõrd ootamatu reaktsioon ühe jaapanlase poolt, et olime tema kehvast inglise keelest lõbustatud.

Vot selline see meie Jaapani reis oligi. 🙂

Advertisements

Päevad 5-7: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Päev 5: toiduavastused Jaapanis – me ei jäägi nälga.

Täna sõitsime ultramodernse kiirrongiga (shinkanseniga) Jaapani „väikelinna“ nimega Hiroshima (elanikke ca 1,2 miljonit). Kiirrongi kiiruseks on enamasti ca 200km/h ning see liigub magnetmehhanismi abil ehk siis nagu hõljub rööbastel, vaid peatusesse jõudes ja peatudes kasutab rong rattaid. Magnetmehhanismi tõttu liiguvad nad väga vaikselt. Lõbus fakt: Jaapani rongi loetakse hilinenuks, kui see on hiljaks jäänud rohkem kui 90 sekundit ning selliseid olukordi esineb Jaapanis ühe aasta jooksul ca 5%, võrdluseks Suurbritannias, kus hilinemine on alates 15 minutist ning selliseid juhtumisi aastas ca 15%. Jaapani rongi täpsuse tagab see, et rong peatub igas jaamas täpselt 90 sekundit, mistõttu saatsime oma suured kohvrid otse järgmisesse hotelli ja liikusime täna vaid oma käsipagasiga. Rong oli ääretult mugav, kuna tooli sai hästi pikali panna, vahekäigud olid laiad ning oli ohtralt ruumi jalgade sirutamiseks. Ma ei saa aru, miks keegi peaks üldse Jaapanis liikumiseks lennukit eelistama kui rongi alternatiiv on niivõrd ahvatlev. Sõit Kyotost Hiroshimasse kestis 1h 40 minutit.

Hiroshima on maailmakuulus siin toimunud esimese aatompommi katsetamise tõttu 6.augusti 1945. aastal Teise maailmasõja ajal, mille eesmärgiks oli sundida Jaapan sõjast lahkuma. Jalutasime kohas, kus oli pommi hüpotsenter (pomm plahvatas maast ca 600m kõrgusel), samuti sellele pühendatud Rahu Mälestuspargis ning muuseumis. Ilm oli jahe ning lubab, et läheb veel jahedamaks. Kuna eelmisel aastal toimus siin suur maavärin, siis hetkel oli põhimuuseum suletud maja maavärisemiskindlamaks muutmise tõttu ning kogu muuseum oli suunatud väikesesse kõrvalmajja, mistõttu see väga suur ei olnud. Ju ma olen igasugu interaktiivsete muuseumitega nii ära hellitatud, aga mulle see muuseum suurt muljet ei jätnud: fotod, paar filmijuppi ellujäänutest, esemed jne.

Tänaseks tipphetkeks oli kahtlemata siiani parima Jaapani traditsioonilise toidu söömine. Igal Jaapani linnal on oma traditsiooniline (sed) toit (dud) ning selleks on Hiroshimal okonomiyaki. Täiesti ilma mingisuguse märgistuseta asus ühe pilvelõhkuja 6.ndal korrusel söögiputkad ehk siis ligi 20 putkat hiigelsuurte pliitidega. Kogu toit valmistati meie silme all. Põhimõtteliselt oli tegu praetud taigna, kahe erineva kapsa, omleti, peekoni, kuivatatud kaheksajalakrõpsude, spetsiaalse kastme, pähklipuru ja spagettidega, mis moodustasid pannkoogi moodi kuhja. Esmapilgul veider kombinatsioon asjadest moodustas tervikuna väga maitsva koosluse. Magustoiduks sõime jäätist koos Hiroshima traditsioonilise maiustusega, Momoji manju, mille sees oli Jaapani maiusele kohaselt magus oapasta, aga seekord oli ümbriseks imemaitsev küpsetis. Küpsetis oli vahtralehe kujuga – viimane on Hiroshima rahvuspuu.

 

Edasi suundusime Mazda autotehasesse, kus nägime seda, kuidas autosid disainitakse ning kuidas tööliinil autod nii inimeste kui ka robotite poolt kokku pannakse. Jaapan on tõeline autoriik, kuna siin on loodud nii Mazda, Nissan, Suzuki, Honda, Taewoo ja Toyota. Tänavatel ringi vaadates võib täheldada, et kasutuses on vaid väga uued autod, sest kui täitub auto seitsmes eluaasta ja on vajalik taaskord minna autoga ca 1000 eurot maksvale kohustuslikule ülevaatusele otsustab enamik jaapanlasi osta endale pigem uus auto. Jaapanlaste autod on 95% ulatuses jaapani päritoluga firmadelt, lemmikuks on jaapanlaste seas Toyota.

Tõeliseks avastuseks oli aga asjaolu, et Jaapanis on hea puuviljavalik. Nimelt polnud me siiani kuskil poekestes kohanud kohta, kus müüdaks puuvilju ja isu nende järele oli juba väga suur. Giidile muret kurtes selgus, et hetkel on Jaapanis maasikate hooaeg ning tõelised toidupoed on varjatud, ent olemas. Maasikad (!)  – oleks ma seda teadnud, siis ma viimased 4 päeva olekski ainult maasikatest elanud! Pärast meie jaoks täiesti ebaloogilises kaubanduskeskuses ringi ekslemist (no näiteks on tegu suure hoonega ja sinna allkorrusele, kus asub toidupood, saab vaid ühelt poolt maja, kui oled teiselt poolt tulles kõndinud küll trepist üles, otse, veel üles ja siis alla ja siis ühte magusapoodi sisse minnes veel eskalaatoriga alla), leidsimegi toidu nirvana. Maasikad, mustikad, herned, mandariinid olid kõik ülima hoolikusega kilesse ja pehmendusalustele pakitud ning nägid välja liiga täiusliku välimusega, et hästi maitseda, ent need tõesti üllatasid meid. Maasikad ei olnud küll nii koduse maitsega kui meil Eestis suvel, ent sellegi poolest väga väga maitsvad. Ka sealne värske valmistoidu valik oli suurepärane. Kuigi poes olnud kaupadest ca 80% on meie jaoks täiesti võõras ning esmapilgul ei oskaks nendega midagi teha, siis nähes puuviljavalikut tekkis taas lootus, et Jaapanis elades ikkagi nälga ei sureks.

IMG_6557

 

Päev 6: transformatsioon jaapanlaseks –juues, süües, pestes, riietudes ja magades nagu üks tõeline jaapanlane.

Hotell (Granvia Hiroshima) oli meil kohe rongijaamaga samas majas ning oli küll uhke, ent tuba mitte nii uus ja stiilne, kui ööbides Kyotos. Meil oli võimalik valida, kas läheme Jaapani traditsioonilisele hommikusöögile või kontinentaal hommikusöögile, valisime hirmus nälga jääda viimase. Sinna jõudes selgus, et tegu on äärmiselt populaarse hotelliga ning meid suunati hommikusöögi ootejärjekorda istuma (toolid reas ja siis järjest juhatatakse inimesi lauda). Õnneks ei pidanud me kaua ootama. Toit oli mitmekülgne – sai omletti, puuvilju, salateid, suppe, isegi viineripirukat pakuti!

img_6560.jpg

Seejärel ruttasime poodidesse, sest olin ju terve eilse õhtu poodide lahtioleku aja maha maganud. Kõigepealt ruttasime suveniiri poodi lähedastele neid vahtralehe kujuga maiuseid kaasa ostma ning seejärel juhuks, kui peaks suur nälg tulema, maasikaid ja banaane. Kell 9 suundusime rongi peale, et sõita 40 minuti kaugusel asuvasse Miyajimaguchi sadamasse ja sealt praamiga 10 minuti kaugusel oleva Miyajima saarele. Miks see saar on eriline? Esiteks on see UNESCO maailmakultuuripärandis, teiseks peetakse seda saart Jaapani üheks kolmest kõige kaunimaks paigaks ja kolmandaks on seal Hiroshima prefektuuri sümboliks olev kuulus hiiglaslik vees asuv šinto punane värav. Iseenesest on saar väga ilus, mulle kohutavalt meeldivad need maagilised mäed, mis siin saarel on, ent kahjuks rikkus suure osa saare ilust väga vihmane ilm, mis meid täna saatis. Tegelikult ei olnudki niivõrd külm, vaid lihtsalt ebameeldiv, kui vihma kallab nagu oavarrest ja loomulikult said ka jalanõud, sokkidest rääkimata, läbimärjaks.

IMG_6577

IMG_6575

Kõigepealt suundusime giidiga saare peamisesse templisse, Itsukushima šinto pühamusse, ning seejärel oli meil vaba aeg ise saare avastamiseks. Seal oli üks pikk suveniiri tänav, kus leidus ka palju restorane, kuhu vihma eest sisse hüppasimegi. Seal sain maitsta siiani reisi parimat toitu. Nimelt on üheks Hiroshima piirkonna traditsiooniliseks roaks ka austrid ning küpsetatud värsked austrid riisiga, kõrvale supp, olid tõesti suurepärased. Nägime ka seda, kuidas neid vahtrakujulisi küpsetisi tehakse, uudistasime suveniiri poodides ning jalutasime ühes väikeses pargis. Kirsiõitega on selleks aastaks siin piirkonnas kõik, kui siis leidub neid veel ehk kuskil kaugel mägedes, seetõttu on fotodel näha aina vähem roosat värvi.

IMG_6582

 

Seejärel jagati grupp kaheks ning me läksime teetseremooniale Daishoini templis. Kõndisime läbi väikese jaapanipärase aia majakeseni, võtsime jalanõud jalast ja istusime väikeses toas olevale mattidest põrandale. Keset tuba paiknes katel, kus tee juba podises. Kõigepealt tõi jaapanlanna kaks taldrikut, ühel olid nunnu pildiga mõmmikutega salvrätid ja teisel küpsetis. Salvrätik oli taldrikuks. Kõike pidi tegema kahe käega korraga ehk siis taldrikut järgmisele ulatama hoides ühest taldrikust kahe käega kinni, teepotsikut hoidma ka kahe käega. Igale andmisele eelnes jaapanlanna põlvili olev kummardus ning siis pidi ära tabama, millal ta kummardama hakkab, et viisakalt samal ajal ka kohe kummardada. Mul põlvili istudes kõht väga ei andnud kummardumist välja, aga andsin enda parima, mis oli küll pigem selline peanoogutus. IMG_6595Ruumi sisenes teemeister, kes suure pidulikkusega võttis välja vispli ja veel mingisugused vahendid, puhastas neid rätikuga ning asus teega toimetama. Iga teemeistri liigutus näis olevat nagu etendus, otsitud tegevus, kuigi väidetavalt pole see nii. Seejärel oli hetk, kus pidime oma maiustuse ära sööma – see oli maitsev. Siis toodi kõigile teepotsikud rohelise teega täidetult, ent meie olles Steniga teemeistrile kõige lähemal, saime nii öelda otse meie silme ees tehtud tee. Tee oli pealt natuke vahtus ja sarnanes nii maitselt kui ka tekstuurilt sellele teele, mis meile geišade etenduse eel pakuti ehk siis vetika lõhnaline, brokkolile sarnaselt paksem kiht peal ja maitselt väga mõru. Nägin tõsist vaeva iivelduse tagasi hoidmisega, et see tee ära juua. Reisikaaslased, kes armastavad mõrudat rohelist teed, olid väga rahul. Kokkuvõttes olin hästi oodanud seda teetseremooniat, kuna arvasin, et see on selline tee degusteerimine nagu on Hiinas teejoomisel kombeks, ent tegelikult on Jaapani teetseremoonia ikka ja alati rohelise tee joomine. Sain jälle targemaks, ent jaapanlaste rohelise tee armastus tundub, et jääb minu jaoks saavutamata.

Pärast seda oli meie kord Daishoini budistlikusse templisse minna, mis mulle isiklikult suurt muljet ei jätnud, kuigi see olevat Jaapani läänekalda üks tähtsamaid templeid, kus ka Dalai Laama on käinud jne. Märjad jalad ja kibe tee muutsid mind templites päris pahuraks, ent kaasa võetud magusad maasikad päästsid olukorra. Minu soovitus meestele: naise rahustamiseks tuleb alati kanda maasikaid kaasas.

 

Üheks kõige põnevamaks asjaks oli täna kindlasti meie ööbimiskoht: jaapanipärane võõrastemaja. Meie nn “hotellituba” on väga suur tühi tuba (ca 30 ruutmeetrit), mida katavad Jaapani matid. Kapis olid madratsid (12tk), tekid, linad ja padjad (12tk), millest Sten meile voodid meisterdas ning keset tuba on jaapanipärane madal laud, kus taga saab istuda nt rätsepistes padi pepu all (ülimugav). Lisaks avanevad aknaga “istumisruumi”, vannituppa ja esikusse jaapanipärased lükanduksed, mis esialgsel vaatlusel paistavad nagu seinad. Veel tänapäevalgi magavad suur osa jaapanlastest põrandal mattidel kõik ühes toas koos. Võib-olla seetõttu ongi jaapanlased vananev ühiskond. Suure väsimuse tõttu sain kohe, kui pesa valmis, ka lõunauinaku tehes siin põrandal mattidel magamise ära proovida. Olin seda kogu reisi juures kõige enam peljanud. Idee rasedana kuskil põrandal magada tundus kõhedust tekitav, ent see oli täiesti asjatu. Uni tuli ülimagus! Sellises voodis võib põrandal jaapanlase kombel magada küll.

Seejärel panime selga traditsioonilise Jaapani rõiva (Yukata) ehk nn suve kimono, mis on riidest hommikumantli taoline ese, mis seotakse kõhu ümbert kinni paelaga. Meestel käib pael stiilselt küljele, naistel keskele. Sten leidis, et tema stiilitunnetuse arvates sobib ka meestel pael siduda keskele. Igas toas oli valikus mitu suurust ning igaüks sai endale võtta just sobiva suuruse, nt alates 170cm pikkusest on L suurus. Sinna juurde käivad spetsiaalsed jalanõud, kusjuures mõelmad sussid sobivad mõlemasse jalga.

IMG_6623

Nähes välja peaaegu nagu jaapanlased suundusime Jaapani traditsioonilisele mitmekäigulisele õhtusöögile, kus lihtsalt toodi ja muudkui toodi uusi roogasid. Vähemalt pooled toitudest olid söödavad, paar asja väga maitsvad, mis oli meie arvates Steniga Jaapani kohta väga head näitajad. Nii täis vist polegi meid kunagi söödetud. Mida päev edasi, seda paremad need Jaapani toidud tunduvad. Ei teagi, kas asi on toidus või meie muutuma hakanud maitsemeeltes.

IMG_6627

IMG_6628

Seejärel tegime Steniga väikese jalutuskäigu mere äärde, kuna vihm oli vaibunud ning Stenil oli soov näha laternatuledes Jaapanit. Tänavad olid kell üheksa haudvaiksed, ei mingit liikumist, majades tuled kustunud, vaid laternatuled meie teed valgustamas – see oli väga ilus. Lahe oli see, et see punane hiiglaslik vees olev värav oli mõõna tõttu täiesti ligipääsetav ka jalgsi (päevasel ajal oli see veel mitme meetri sügavuses vees olnud).

Loomulikult pidime proovima ka Jaapani traditsioonilise võõrastemaja erilist kuumaveeallikaga basseini (onseni), kuhu mindi samuti nendes spetsiaalsetes riietes- Yukatades. Mehed ja naised on onsen`ides eraldi. Kuigi esineb ka looduslikke kuumaveeallikaid oli meie hotelli onsen puuride abil maa sügavustest välja „kaevatud“. Kõigepealt jäeti jalanõud esikusse, seejärel üleriided riietusruumis olevatesse kastidesse ning paljalt pidi suunduma basseiniga pesuruumi. Basseini vulises muudkui uut tulist vett – nimelt on onsenis veetempratuur üle 40 kraadi, mis jala vette pannes esialgu kõrvetab. Pesuruumi seinte äärtes olid dušid kausside ja pesuvahenditega. Kõigepealt tuligi seina äärest võtta väike pingike, sinna peale istuda, kaussi vesi lasta, kaasa võetud väikese rätikuga ennast puhtaks pesta ning seejärel basseini suunduda. Kui seal toolil näoga seina poole istusin ja ennast pesin, siis oli mu ees peegel. See oli veider, sest tavaliselt ma pestes ennast peeglist ei näe. IMG_6622Sarnaselt hotellile olid ka siin pesuruumis olemas suured tuubid nii šampooni, palsamit kui ka kehašampooniga. Riietumisruumis olid saadaval nii ühekordsed juuksekammid, vatipulgad kui ka keha-ja näopuhastusvahendid, lisaks ka kehakreem ja-õli. Kuna olen rase, siis üleni vette ma ei läinud, vaid piirdusin jalgadega, ent ikka oli see kuum vesi pärast pikka päeva nii-nii mõnus. Kahju kohe, et Eestis selliseid kuumaveeallikaid ei ole, sest jaapanlase kombel kuumas vees mõnuleda kuluks küll Eesti külmas kliimas vägagi ära.

 

Päev 7: Hakonesse. Õpime Jaapani keelt.

IMG_6637[1]Süües hommikul võõrastemajas üheskoos traditsioonilise jaapanipärase hommikusöögi suundusime praami, kiirrongide ja bussiga Hakonesse, 6h sõitmist ja olimegi oma lähtepunktist ca 700km kaugusele jõudnud. Hakone on mägedes olev rahvuspargis asuv linn ning olles Tokyost vähem kui 100km kaugusel on tegu ühe lemmik Tokyos elavate jaapanlaste puhkuse sihtkohaga. Nimelt on augustis Tokyos väga kuumad ilmad, õhk ei liigu ning mägedes olev Hakone on ideaalne koht, kus natukenegi hingata.

Hakone linn on tuntud oma hea vaate tõttu kuulsale Fuji mäele ning kuumaveeallikate pärast (onsenide). Hakone mäed on tõesti võimsad ning muudavad minu silmis Jaapani palju looduslikult kaunimaks, kui olime seni näinud. Meil väga vedas, et õnnestus näha hotelli poole sõites ka Fuji mäge (nägemise tõenäosus on aprilli kuus ca 30%), sest nagu giid ütles on siin piirkonnas enamasti väga kehv ilm – küll sajab vihma, lund või on lihtsalt pilves ja udune.

Bussis korraldas giid meile väikese jaapani keeleõppe tunni, kus õppisime põhilisi jaapanipäraseid väljendeid – ohh.. see oli keeruline. Saime teada ka Jaapani haridussüsteemi kohta. Huvitavaks omapäraks jaapanlastel on näiteks see, et juba esimesel koolipäeval lähevad kõik lapsed iseseisvalt kooli, kvartali nurgal saadakse teiste sama kandi lastega kokku ning suurema klassi lapsed (ehk siis 6.nda klassi omad) õpetavad väiksematele tee selgeks. Ka koju tullakse alati üheskoos – sedasi tekib rühmatunne. Kõikjal rõhutatakse võrdsust ning koostööd, nt isegi spordipäeval ei võistelda omavahel, vaid tegeletakse aladega, kus tähtis on koostöö. Haridus on jaapanlaste jaoks väga tähtis ning nad õpivad väga palju, et saada heasse põhikooli, gümnaasiumi ja ülikooli.

Kahjuks mitte võõrkeeli, nt inglise keelt hakkavad nad õppima ca 6.ndast klassist ja sedagi nt 2 korda kuus. Kuna nende keeles puudub l-täht ja nad panevad konsonantide vahele täishäälikuid, siis on nende inglise keelt väga raske mõista, kui nad just pole võtnud väga palju inglise keele eratunde. Jaapani ühiskond on välismaailma eest väga suletud. Kogu rahvast vaid 1% on välismaalased ning siin välismaalasena elades peab iga aasta pikalt ja põhjalikult põhjendama Jaapani riigile, miks ikkagi kavatsed siin edasi elada ja töötada. Tõenäoliselt võõramaalaste vähesus ja halb võõrkeeleoskus võimaldabki Jaapanil püsida niivõrd omanäolisena.

Jaapanis väärtustatakse kõigi ametite esindajaid, mistahes suure vastutusega ka antud amet ei oleks. Igaüks annab tööl olles endast parima. Sageli töötatakse ühes töökohas terve elu, samas töökohas töötajate vahel puudub konkurents. Ühel ametipostil töötatakse 3 aastat, siis toimub ametikohtade rotatsioon. Kui selgub, et mingisugune projekt vajab töö juures lõpetamist, siis kõik jäävad tööle kauemaks ning teevad ülesande ära, ei küsita, et miks vaja tänaseks valmis teha, lihtsalt tehakse ära. Jaapanlased töötavad väga palju veetes enamiku oma elust tööl olles ja töökaaslastega läbides. Töösuhted on jaapanlaste jaoks üliolulised.

IMG_6641[1]Meie Hakone ööbimiskoht on nagu eilegi Jaapani traditsiooniline võõrastemaja kuumaveeallikaga. Hotellituba on veel suurem kui eile ning vaade ka ilusam, kuna ümberringi on lisaks mägedele veel ka golfirajad. Õhtustasime taaskord kimonotes 10- käigulisel jaapanipärasel õhtusöögil, ent seekord istusime minitoolidel põrandal. Nii hommikusöögil kui ka õhtusöögil olid nii imelikud toidud, et ma imestan, et mu kõht nii normaalselt seda kõike üle elab, ent vaim hakkab murduma: tempuras enamasti tundmatud juurviljad, igasugu vetikad ja kapsad veidrates kastmetes, kastmeta riis, sealiha, tofud, magusad kartuliviilud, tatika-taolised seened – tahaks puuvilju ja piimatooteid! Kui muude asjadega saaks Jaapanis veel hakkama, siis traditsioonilise toidu ja joogiga läheks keeruliseks. Pärast sööki harjutasime jaapanipäraseid ringtantse ning käisime onsenis.

IMG_6644[1].JPG

Kuna reis hakkab lõppema ning järgi on veel finaal Tokyos, siis täna tegelesime oma erireisiplaanide koostamisega. Tokyos oleme põhimõtteliselt 1,5 päeva, ent seal näha ja teha on tunduvalt rohkem. Olen juba päris põnevil, kuidas ja kas meil kõik plaanid ka realiseeruvad.