Päevad 3-4: templid, ahvipark, maccha ja geišad

Päev 3: templid ja ahvipark

Hommikul kell 6.30 tegi reisifirma kõigile äratamiseks telefonikõne, et me sassi läinud ööpäevarütmi tõttu sisse ei magaks. Alguses sellest plaanist kuuldes tundus see ebainimlikult halb plaan, ent tegelikult oli täiesti paras sellel ajal ärgata (Eesti aja järgi siis umbes keskööl). Meie hotelli hommikusöök oli üllatavalt mitmekülgne ja maitsev: seal leidus puuvilju, mahlasid, riisi karriga, mitmesuguseid suppe, saiakesi jp, midagi nii mulle ka ka Stenile sobivat.

img_6305.jpg

Kõhud täis söödud suundusime bussiga Põhja-Kyotos asuva Ryoan-ji templit ja kiviaeda vaatama. Tegu on aktiivselt kasutuses oleva Zen- ehk budistliku templiga, mistõttu rääkis giid meile nii meditatsioonist (ehk siis ülimast keskendumisest mõtete vabastamiseks) kui ka budismi põhimõtetest:

  • elus on õppetunnid ja õnn, kõik on millekski hea.
  • ihad ei lase meil kunagi rahul olla, sest alati tahame rohkem, nt suuremat korterit, rohkem teenida jne, tuleb leida rahu iseendas.
  • budismi õpetuses on 1000 mõistulauset, mille vastused tuleb ise leida, neid keegi ei ütle. Kui kõik 1000 ära lahendad, siis oledki meister valmis. Näiteks esimene on selline: mis heli tekib, kui ühe käega plaksutad. Igaüks leiab vastuse endale sobival ajal. Vastuseks oli vaikus.

IMG_6309Kuna olime tulnud väga vara, siis olime ühed esimestest, kes templi verandal istet võtsid ja said nautida rahu ja vaikust. Istudes sokkides templi verandal, vaadates sealt avanevat kiviaiakest ning mõeldes budistlikele põhimõtetele oli karges hommikus harjumatult filosoofiline ja meeldiv hetk. Jalutasime templi ümber olevas imeilusas tiigi ümber kulgevas aias ning degusteerisime maitsemeele ergutamiseks merevee maitset meenutavat kuuma kapsalehe teed. See oli hetk, kus tundsin, kui kaugel oleme tavapärasest kiirustamisest ja olmest, ning kui lähedal täielikule rahule.

IMG_6318

Edasi suundusime Kuldset templit vaatama, mis on Kyoto üks suurimaid turismimagneteid, millest oli võimalik aru saada ka tohutu rahvamassi järgi. Kuidagi õnnestus Stenil teha üks rahvavaba foto. IMG_6355Väidetavalt on Kyoto maailmas turistide poolt enim külastatav linn, edastades isegi Machu Picchut. Kuldne tempel oli lubatult kullaga kaetud, asetses keset tiiki oleval saarel, ent polnud nii särav nagu olin oodanud. Põnevad olid hoopis templi juures asuvad väikesed suveniiri poed, kus sai maitsta jaapani traditsioonilisi maiustusi alates magusatest pähklitest ning lõpetades taigna-pelmeenimoodi erivärvi pallideni.

Kõikjal tänavatel on automaadid, kust saab osta juua ja snäkke. Kuna ilm oli kesetlõunal päris palav (kuskilt Sten nägi, et 26 kraadi), siis käis pidev janu asja juurde. Kuigi oleme vee peal, siis meie lemmikuks proovimaitseteks said ruttu virsiku ja viinamarja maitseline fanta. Sprite`i neil ei ole ega tavapäraseid fanta maitseid. Seni proovitud läänepärased toidud maitsevad teistmoodi, nt McDonaldsi hamburgeri sai, šnickersi šokolaad. Tundub, et seal on vähem suhkrut ja isegi šnickersi välimus pakist välja võttes on teistsugune. Ühesõnaga inimesele, kes otsib tuttavaid maitseid, ei sobi Jaapan, kuna siin on kõik teistmoodi.

img_6354.jpg

Täna jutustas giid meile väga huvitavalt Jaapani ajaloost, eelkõige aga šogunitest, kelle keiser valis enda kõrvale sõjalise korra tagamiseks (meie mõistes kindraliks). Külastasime Tokugawa šogunitele kuulunud Nijo paleed, mille kõige põnevamateks osadeks olid põrandad, mis peale astudes alarmsüsteemina ööbikuna laulma hakkasid (vajalik selleks, et salamõrtsukast ninja tulekul oleks aega šoguni samuraidel reageerida) ning aknad, mille aknaruudud olid tehtud paberist (jah, talvel tähendas see 6 kraadises külmas elamist). Huvitavad olid ka faktid šoguni sobiva järglase tegemise „harjutamise“ kohta.

Edasi lahkusime oma grupist, et minna iseseisvalt avastama Steni poolt väljavalitud Iwatayama ahviparki. Taksod on Jaapanis omapärased – paistavad sellised vanaaegsed musta värvi autod, ent tegelikult on ultramoodsad – uksed avanevad ja sulguvad ise. Takso on vaba, kui esiklaasis põleb punane tuli, roheline tuli märgib hõivatud taksot – loogiline kas pole? Taksojuhtidel on valged kindad käes ning ülikond seljas, mis olevat siin vägagi tavapärane. Taksosõit ei olnud odav – ca 25 minutiline sõit maksis kuskil 25 eurot, ent jõudsime ilusti kohale. Samas on siin see hea, et kuna nad on nii ausad, siis ei pea muretsema, et kuskil turisti petetakse.

IMG_6397.JPG

Ahvipark tähendas siis seda, et mäo otsa ronides (korralik tõus oli ikka) oli tipus vabalt ringi liikuvate Jaapani makaakide eluala, kus sai ühtlasi nautida mäe otsas avanevat imeilusat vaadet Kyoto linnale. Soovituslik oli ahvidele mitte silma vaadata ning hoida neist paari meetri kaugusele. Tegu oli inimeste suhtes väga viisakate ahvidega, ent valvsalt jälgisid olukorda ka mitu jaapanlasest töötajat. Kasutasime võimalust ka ahve toita maapähklite ja õunatükkidega, mis neile väga maitsesid.

IMG_6386.JPG

Seejärel jalutasime lähedal olevasse bambuse metsa, mis tähendas piiretega bambustest eraldatud rada, kus oli liiga palju inimesi. Vot seal kõik need miljonid Kyoto turistid olidki. Tänaval kõndides jäid silma esmapilgul imeliku spordialana paistev, ent tegelikult turistide vedamise võimalus, kus hobuse asemel vedas vankrit inimene.  Vankri vedajad olid sportlikes riietes ja silmnähtavalt suurte jalalihastega. Vot see … oli silmale harjumatu vaatepilt.

kyoto-rickshaw-tour-in-kyoto-171849

index
Tegelikult oli seal miljon inimest ja bambused ei olnud nii säravrohelised.

IMG_6402

Seejärel sõitsime taksoga taas oma grupi juurde külastades üheskoos Heian šinto pühamut ning ümbritsevat aeda. Seal pühamus pani Sten oma õnne proovile. Nimelt raputas ta ühte kullakarva topsi, kust kukkus välja numbriga tähistatud pulk. Makstes selle eest (ca 2 eurot) sai ta numbrile vastavalt paberilehe, kus oli kirjas, milline õnn tal parasjagu on. Kas see õnn on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Ütlen kohe siinjuures ära, et tasu suurusest ei sõltunud õnne kvaliteet, sest kõigil ennustustel oli sama hind.  Steni õnn oli ennustuse järgi lõppev ning kuigi lehel oli mitmesuguseid soovitusi edaspidiseks sai enim nalja just sellega, mis puudutas Steni ennustuses sünnitust. Nimelt tulevat (tal) kerge sünnitus. Selliseid väikeseid ennustamise asju on jaapanlastel templites igal sammul, no näiteks, et templis olevat viirukit kuskile kehaosale suunates saab see koht terveks, või teatud plaksutusi ja kummardusi kuskile suunas tehes juhtub kõik hea. Olgu öeldud, et giidi sõnul usuvad jaapanlased neid vägagi tõsimeeli.

IMG_6430

Kuigi buss viis meid Kyoto shopingtänavatele, siis olles pikast päevast väsinud, suundusime meie metrooga koju „õhtuuinakule“ (kell oli siinse aja järgi ca kell viis). Kuigi meil oli plaan, et teeme väikese uinaku ja seejärel suundume tagasi sinna shopingtänavale, siis sai magus uni sellest plaanist võitu. Poed on siin lahti 9.00-20.00-ni. Õhtusöögiks sõime meile kaasa pandud sushi lõunasööki, mille olime ahvipargi külastasime tõttu vahele jätnud. Sushi oli selline nagu olimegi arvanud – mitte väga hea just nende igavate komponentide tõttu (omlett, kurk, mingisugune juurikas, fritüüritud baklažaan), et mitte liigkriitiline olla, siis fritüüritud krevett oli maitsev. 🙂 Oleme ju kodus harjunud igasugu küpsetatud ja toorjuust sisaldavate sushidega, mis pole aga üldse jaapanipärasele sushile omane.

img_6435.jpg

Mõned põnevad faktid jaapanlaste kohta:

  • Praegusel ajal aprillis on jaapanlastel kooliaasta algus ning samuti värbavad suured firmad töötajateks värskelt ülikooli lõpetanud tudengeid.
  • Jaapanlased on väga suured puhtuse armastajad käies iga õhtu vannis. Loomulikult pestakse end enne vanni minekut puhtaks duši all.
  • Lõhnastamine on nende jaoks sama ebaviisakas nagu enda arvamuse teisele peale surumine, mistõttu enamik jaapanlasi ei kasuta lõhnaõlisid.
  • Olles niivõrd seda usku, et keisrid on Päikesejumalanna järglased, siis on Jaapanis arheoloogia väga ebapopulaarne, millega vaat et ei tegeletagi.
  • Nad on väga tagasihoidlikud vältides välismaalasega silmsidet ning seetõttu ei puuduta avalikult ka oma elukaaslast isegi kui pole teda ammu näinud. Nad kummardavad palju, mis aitab neil vältida füüsilist kontakti nagu käe surumine ning on oma kõnes väga viisakad. Viisakust ja käitumismaneere lihvivad kursused on nende seas väga populaarsed.

Päev 4: templid, matcha ja geišad

Hommikusöök söödud, snäkivarud FamilyMart`is käies täiendatud, alustasime oma tänast kultuuriprogrammi giidiga, suundudes esmalt Kyoto Idamägedes asuvasse Hõbedasse templisse. Nimele mittesobivalt ei olnud see tempel hõbedane, vaid tegu oli hästi tagasihoidliku väikese puidust templiga, mida ümbritses Jaapani aiake. Jaapani aiad on meile Steniga alati meeldinud, sest need on väikesed, alati ilusti hooldatud ning viimse detailini läbimõeldud. Iga oks oli pügatud, iga kivipudi mustrisse rehatud, isegi puude alune sammal oli seal hooldatud!

IMG_6450

Sealsamas templi läheduses oli ka filosoofide jalgrada (üks kuulsamaid Jaapani rajakesi), mis kulges pisikese kanali ääres ning oli ümbritsetud õitsevate kirsipuude poolt. Tänaseks on juba kõikjal näha kirsipuude õitsemise lõppemise märke, mistõttu seal jalutades viis iga väiksemgi tuuleiil endaga puudelt kaasa rohkelt õisi – kõikjal roosad õied lendlemas. Kirsipuude õitsemine kui rahvuslik püha Jaapanis on seega läbi saamas. Otsides kõiges tähendust on jaapanlaste jaoks kirsiõite periood hetk, kus loodus tuletab meelde, et elu on lühike. Ühel hetkel oleme me oma täisilus ja säras ning juba järgmisel hetkel sarnaselt kirsiõite langemisele, see kõik kaob. Rajal jalutades ning samal ajal õied juustesse langemas oli tõesti ilus, ent mõtlemapanev hetk.

Väikesed teekesed mäeotsas olevast templist kuni kanalini olid ümbritsetud suveniiri poodidega. Taas kord olid suveniiripoed justkui kaupa täis, ent kaup meie jaoks pentsik. Seal soovitas meil giid süüa maccha jäätist, mis olevat tema arvates Kyoto üks parimaid. Maccha on siis põhimõtteliselt rohelise tee puru ning jäätis ise näeb välja samblaroheline. Maitselt tekitas selline jäätis kergelt mõru järelmeki ning lõhnas vetikate järgi. Ütleme nii, et see maitse vajab harjumist, aga oli igal juhul huvitav proovida, sest macchast valmistatud maiused on siin tõeliselt populaarsed. Maitseelamuseks olid meie jaoks ka kondenspiima-maasika külmutatud jäätisepulk ning apelsini värske mahl, mida serveeriti nagu kookost.

Edasi jätkasime oma päeva geišade lainel külastades etendust Miyao Odori (need etendused toimuvad vaid aprillis), kus geišad esitlevad oma laulu-, tantsu-, pilli-ja teevalmistamise oskusi laiemale publikule.  Giid rääkis meile põhjalikult Jaapanis elavate ja aina haruldasemaks muutuvast geiša elukutsest (Kyoto geišasid nimetatakse geikodeks), kimonotest ning jaapani naiste moest tuues välja mitmesuguseid põnevaid fakte, nagu:

  • Geikoks saadakse pärast ca 5.a kestnud traditsiooniliste jaapani kunstide õpet, olles senikaua maiko. Nende eristamiseks kasutatakse nii riietust kui ka soengut. Maikod elavad mama-sanide juures, kes on nii-öelda nende bossiks: kes neile tööd leiavad, neile riided selga ostavad ja ulualust pakuvad. Geikod tegutsevad iseseisvalt.
  • Geikod ja maikod töötavad absoluutselt iga õhtu kuni surmani olles ühed kõige töökamad naised Jaapanis. Kui nad peaksid abielluma või lapse saama, siis nad enam oma geiša elu jätkata ei tohi.
  • Kui varem oli neid tuhandeid, siis nüüdseks on Jaapanis geikosid järgi ca 200 ja makosid ca 50. Enamik neist elab Kyotos, vähesel määral ka Tokyos.
  • Geišad on äärmiselt tagasihoidlikud, neid tänaval kimonotes ringi liikumas ei näe ning veel vähem turistidega pilti tegemas. Kui nad ka tänaval liiguvad, siis alati kiirustades proovides tähelepanu vältida.
  • Geišad harjutavad päevasel ajal Jaapani traditsioonilisi kunste (nt teevalmistamine, pillimäng, tants jne) ning õhtuti esinevad kuskil. Maiko esinemise pooltund algab ca 40 eurost.
  • Õigete kimonode maksumus algab ca 10 000 eurost, on tehtud käsitööna siidist ning pärandatakse edasi põlvest põlve. Kimonode selgapanemiseks on eraldi õppinud riietajad, ent seda „kunsti“ saab õppida ka vastavatel koolitustel. Jaapanlaste jaoks pole midagi inetumat, kui lohakalt selga pandud kimono. Puuvillast tehtud suvekimonod on sellised, mida saab ka ise selga panna.
  • Kimono kostüümi juurde kuuluvad ka valged sokid, milles suur varvas on teistest eraldatud ning puidust tallaga kingad.
  • Jaapani naiste kõige seksuaalsemaks kehaosaks on kukal, mida ka geišad rõhutavad – neil on ülespandud soeng ning kuklal on tagurpidi krooni meenutav puudrist vaba ala, mis siis nagu pikendab kaela.
  • Jaapani naiste mood on tagasihoidlik eelistades pastelseid värvitoone. Rindade ja jalgade paljastamine on tabu.

IMG_6456

Geikode ja maikode etendus toimus ühes suures kontsertmajas ning oli esialgu meie kõrvale ja silmale harjumatu, sest nende ilumeel on lihtsalt nii teistsugune kui meie oleme harjunud nägema. Valgelt meigitud emotsioonitud näod, graatsilised aeglased liigutused küll lehvikute ja lauatennisereketit meenutavate esemetega, ei mingit puusa liikumist, kiired väikesed lohisevad sammud lavale tulles ja lahkudes seejuures silmadega vaatamata, kuhu suunas nad liiguvad. Samuti kõlasid nende jaoks nii kaunina kõlav laul ja traditsiooniliste jaapani instrumentide pillimäng meie kõrvale selliselt nagu nad ei peaks ei viisi ega teaks, mis on kõrvale meeldiv kuulata ja mis mitte. See eest lavakujundus oli uhke ning temaatika aastaaegade vaheldumisest täiesti hoomatav.

IMG_6455Etendusele eelnes ka lühike teetseremoonia. Kõigepealt pandi meid istuma nii nimetatud suurde ooteruumi, kus siis anti meile kui välismaalastele kätte lendlehed, kus kirjeldas nii matcha tee eripäraseid omadusi (sh elu pikendav toime), maiustuse koostist, kui ka üldse seda, kuidas peab geišaga ühes ruumis istuma, astuma, sööma ja jooma. Seejärel suundusime väiksemate gruppidena järgmisesse saali, kus väikese laua taga istudes toodi meile kõigepealt traditsiooniline jaapani maius (magus oapüree ümbritsetuna pelmeenitaolise konsistentsist ümbrisega) ning seejärel matcha tee, mis nägi väikeses kausis välja nagu vetikate järgi lõhnav brokkoli püreed meenutav mõrujas vedelik. Kui koogikese suutsin veel kuidagi viisakusest ära süüa (lendlehel oli kirjas, et see tuleb tervenisti ära süüa) kujutledes vaimusilmas, et tegu on martsipaniga ja see mulle ju maitseb, siis tee päris alla ei läinud. Terve etenduse aja üritasin veenda oma kõhtu, et ta selle „maitseelamuse“ ilusti ära seediks. Sellega aga meie tänased matcha elamused ei lõppenud. Nimelt suundudes lõunasöögile oli ka seal meile varutud – üllatus, üllatus – matcha magustoit! Ütleme nii, et eks inimene harjub kõigega ja maitse üle vist ei vaielda.

IMG_6475

Kuna etendus oli maavärina tõttu kohta ja aega muutnud, siis jätkasime oma päeva.. üllatus-üllatus.. templi külastamisega. Kiyomizu templi (ehk puhta vee templi) eripäraks on siis see, et see asub kõrgel mäenõlval, templi ehitamiseks pole kasutatud naelu ning selle juures asub kohalik allikas, mille maagiline allikavesi teeb õigest joast juues vastavalt siis targaks, ilusaks või terveks. Mina valisin joomiseks tervise joakese, kuna teel sinna templini tekkis mul just näole üks eriti segav vistrik ning teel jalutuskäigul joani hakkas üks seljalihas valutama. Ma ei tea, kas see oli järjekorras oodates Steni püüdlik 10 minutit kestev masseerimine või allikavee võluvõim, ent probleemid mingiks ajaks kadusid.

IMG_6504

Tempel nägi välja nagu üks puidust tagasihoidlik mäeserval olev tempel ikka. Selle kõrval asus ka armastajate tempel, kuhu me loomulikult Steniga ka suundusime. Seal proovisime me muidugi ühte õnnemängu: ca 10m kaugusel üksteisest olid kaks kivi, armastajad pidid siis näoga üksteise poole seisma, silmad kinni panema ja üksteise suunas liikuma hakkama kuni üksteisega kohtuvad. Rahvamassis silmad kinni liikuda ja püüdes mitte võõrastest kinni haarata oli vaatepilt omaette.

Meie jalutuskäik viis meid läbi vanalinna ääres asuvate traditsiooniliste puitmajakeste rajooni ja Maruyama pargi (seal asub hiiglaslik ja sajandite vanune kuulus kirsipuu) Gioni kvartalisse, kus tänapäeval enamik Kyoto geišasid ja maikosid elab. Giid oskas meie tähelepanu juhtida just nendel kõrvaltänavatel olevate majade välisustele, kus olid nimesildid maikodest, kes parasjagu selles mama-sani majas elavad. Kuigi tänaval geišade kohtamine on haruldane, siis nägime seal piirkonnas jalutades kiirelt koju ruttamas ja turistide tähelepanu vältides kahte geišat.

Suutes iga päevaga aina kauem üleval olla, oli meil täna pärast ametliku kultuuriprogrammi lõppu isegi energiat veel ka väikeseks kaubanduses ringi uudistamiseks. Vaatamata imeilusale päevale läks õhtul ilm jahedaks ning hakkas sadama. Seetõttu otsustasime ringi uudistada just oma hotelli ümbruses. Suundusime maa-aluseid shoppingtänavaid mööda 11-korruselisesse Isetan Shinjuku kaubanduskeskusesse, mis selgus, et on selline Harroldi laadne luksuskaupade pood, no näiteks mõned ilusad kleidid, mida nägin maa-aluses shopingtänavas, olid 150-180 euro kandis, kaubanduskeskuse beebiriided algasid 25 eurost. Tõenäoliselt polnud tegu just ühe kõige odavama poega, ent odavat kraami ma Jaapanis väga näinud ei ole, see on vist pigem Hiina teema. Beebiasjade korrusel taustaks mängivate õrnade hällilaulude ja „Mary has a litte lamb“ loo saatel ostis tulevane isa beebile esimesed mänguasjad. Minu kui automaailma mitte mõistva inimese südame võlus eriti just üks puidust väike auto, mida sõidutades kostub meloodiline muusikapala.

Hotellis proovisime oma täistehnoloogilist vanni, nimelt saab see vee jooksma pannes ise aru, millal on vann täis saanud ning peatab vee pealetuleku, ning pakkisime homseks Hiroshimasse minekuks kohvrid kokku.

Olen siiani reisiga ülirahul ja eriti just selle otsusega, et valisime oma reisi korraldama Albion reisibüroo. Kõik on tõesti nii hästi läbi mõeldud ja tasemel! Üks naisterahvas rääkis täna, et ta on viimase 14.aasta jooksul selle reisifirmaga Aasia maades reisil juba 8-ndat korda ning ma üldse ei imesta.

  1. Mulle väga meeldib meie tõesti läbi ja lõhki Jaapani fännist giid, kes suudab isegi templi külastuse muuta oma lugudega ülimalt huvitavaks. Oleme juba praeguseks nii palju teada saanud, et iseseisvalt poleks see kindlasti võimalik olnud ilma meeeeletu eeltöö või siis pigem aastaid selles riigis elamiseta.
  2. Lisaks sellele oleme ka väga paljudesse kohtadesse jõudnud, mis on võimalik vaid tänu heale planeerimisele ja korraldusele. Iseseisvalt ringi liikudes oleksime näinud heal juhul 10% sellest Jaapanist, mida oleme siiani näinud. Meiega on alati kaasas jaapanlanna, kes kõik sedasi piletitega ära korraldab/on korraldanud, et kunagi ei pea me kuskil templi piletite ostmise järjekorras olema või kaugele tuuribussile jalutama.
  3. Liikumistempo on minu jaoks väga paras, ei ole liigne kiirustamine, kõik jõuab põhjalikult üle vaadata, kõikjal jäetakse ka iseseisvalt ümbruskonna uudistamiseks piisavalt aega. Kogu aeg hoolitsetakse kõigi eest, jälgitakse ega keegi pole kadunud, oodatakse järgi. Samas ei ole kordagi olnud seda ebameeldivat teiste järgi ootamist, sest alati kõik on kellaaegade suhtes väga täpsed.
  4. Kuna põhimõtteliselt 95% reisist sai makstud juba enne reisi, siis siinsed reisikulud on tõesti täpselt sellised nagu reisikorraldaja enne reisi juba ette teatas.
  5. Söögikohad, kus oleme käinud, on olnud väga viisakad ning kindlasti kohad, kuhu turistina ei satuks, sest need pole nii nimetatud peatänaval oleva suure plakatiga reklaamitud kohad, vaid pigem kohad, kuhu teab siseneda vaid kohalik. Kuigi toit on olnud Jaapanile iseloomulik (loe: meie mõistes veider), siis tegelikult on kõik olnud väga audentne ja usun, et turistina ei oskakski selliseid roogasid tellida ja proovida. Elamusreisile kohaselt on eesmärgiks ju ikkagi uue kogemine ja kõige eksootilise avastamine.

Ühesõnaga ootan juba põnevusega järgmiseid reisipäevasid. 🙂

Advertisements

PÄEVAD 1-2: katsumused jõudmaks Jaapanisse. Kas kirsiõite nägemine on seda väärt?

Päev 1: katsumused jõudmaks Jaapanisse.

Idee minna Jaapanisse tuli Stenilt juba 1a tagasi, ent teadsime, et see ei ole just kõige odavam riik maailmas, kuhu minna ning siis jäi see plaan soiku. Olime ju kindlalt plaani võtnud augustis Ameerika lõbustusparkidesse mineku (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/usa—orlando), mina tahtsin endale vahepeal breketid panna ning oktoobris sõpradega Maltale minna. Ühesõnaga väljaminekuid jätkus. Lisaks sellele rääkisid teadjad, et Jaapanisse ei tasu minna sügisel, vaid parim aeg on minna just kirsiõite puhkemise ajal, mida on kogu aasta peale vaid 2 nädalat millalgi aprillis.

Jõuluvanalt saime kingituseks Jaapani restorani HAKU kinkekaardid, mis on üks hinnatumaid restorane Tallinnas. Olen sinna viimase 1a jooksul sattunud 3-4 korda ja iga kord on sealne toit muljet avaldanud. Lisaks sellele mõistsin rasedaks jäädes, et ega beebiga vist niipea mingisuguseid kaugeid reise me ette ei võta, jäädes reisides pigem ikka sinna Euroopa piiridesse. Kaugeid sihtkohti uudistades jäigi Jaapan silma just oma turvalisusega, ei ole siin mingeid Zika-viirust kandvaid sääski ega teab mis jubedaid epideemiaid. Omapead Jaapanit avastada tundus minu jaoks kõhedust tekitav, kuna 1) Jaapanis ei kehtinud Eesti sõiduload (2 nädalat tagasi hakkasid kehtima); 2) tänavad on Jaapani keelsed; 3) mul ei olnud aega ega tahtmist hakata panema kokku reisiplaani, mis hõlmaks eri linnade külastamist ja erinevaid transpordiliike maal, kus inimesed ei oska väga hästi inglise keelt; 4) Jaapan on väga teistmoodi ning oleks hea, kui sellist teistmoodi kultuuri tutvustab keegi, kes on siin elanud; 5) Jaapani toidud on veidrad; kartsin, et jääme siin ilma giidita lihtsalt nälga; 6) pelgasin, et nii kaugele minnes jääb meil isepea uitama hakates väga palju nägemata, sest see loogika on siin lihtsalt nii teistsugune. Seetõttu ostsime esimest korda elus elamusreisi reisifirmalt. Pidi vaid reisi eest ülekande tegema, oma passi andmed saatma ning õigeks ajaks kohvritega lennujaama minema. Ei mingit muret hotellide valimise ja broneerimise, sihtkohtade valiku ega transpordivahendite planeerimisega. Meie kultuurireis võiski alata.

IMG_6217Ütlen kohe ära, et siia kaugele Idamaale tulek on vaid väga vastupidavatele, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lendasime kõigepealt Tallinnast Helsinkisse ja sealt Finnairiga edasi Osakasse (10h). Füüsiline katsumus algas sellest, et alustades Tallinnast lendu lõuna ajal jõudsime Osakasse kohale meie mõistes öösel kell 12.00, ent voilaa.. lennates ajas ette olime jõudnud nipsti hommikul kella kaheksaks. Meie öö lihtsalt kadus kuskile ära ja saime „reipalt“ alustada oma päeva Osakas. Olin küll plaaninud lennukis magada, aga proovi õhtul kell kuus magama jääda! No ei tule und. 10h lennukis ärkvel olla ja ühe koha peal istuda on vaimule omaette väljakutse: filmivalik oli väike ning mind huvitavatel filmidel puudusid inglise keelsed subtiitrid, raamatud ja ajakirjad lugesin läbi.

Füüsiliseks katsumuseks oli veel ka see, et lennukis serveeriti meie mõistes lõunasöök ca kella kolme ajal, siis kella kuue ajal pandi tuled kustu, et nüüd magage ja siis alles kell üksteist õhtul hakati andma hommikutoitu. See tegi ca 8h näljas olemist, mis ei soodustanud minu jaoks üldse unne jäämist. Alati on mul olnud tunne, et lennukis antakse liiga palju toitu ja see ei taha kuidagi alla minna, ent seekord oli teisiti. Portsjonid olid imepisikesed: lõunasöögiks väike peotäis riisi ja kana juurviljadega, kõrvale kuivanud väike kukkel. Hommikusööki nähes olin nutma puhkemise äärel: toodi vettinud olemisega omlett, mis oli end leotanud tomatisse kastmes, kaks eksinud väikest viinerit ning päeva ligunenud väljanägemisega vist brokkol, kõrvale kuivanud kukkel ja jogurt. Lennukis oli võimalik osta vaid krõpsu ja šokolaade, mida siis hommikusöögiks ka tellisin, et vähegi pilt taas silme ette saada.

See reis on meie jaoks eriline seetõttu, et oleme esimest korda kolmekesi reisil. Rasedaks olemise eripärana tegi Sten hommikul enne lendu mulle verd vedeldava süsti, mille naistearst oli mulle välja kirjutanud (kirjutatakse, kui üle 6h lend), et ma seal pika lennu peal suurenenud tromboosi riski tõttu hinge ei heidaks. Samuti pidin kandma kompressioonsukkasid, palju vett jooma ja iga paari tunni tagant end sirutama. Kui ahnelt vett juua, siis sirutamine WC suunas tuli üpris loomulikult ja need kergelt pigistavad sukad olid jalas ka täiesti märkamatud. Ainuke natuke segav raseduse eripära oli see, et tavapärased lennukis olemise asendid ei olnud enam suurenenud kõhu tõttu nii mugavad. Beebi tundis end lennukis hästi jätkates oma tavapärast graafikut – õhtul kella kuuest kõhus üles ärgates algasid tal igaõhtused kõhus toimuvad tantsu-ja ujumistrennid, mis võib-olla ka üheks põhjuseks, miks ma päris hästi uinuda ei saanud.

Raseduse tõttu kaalusime oma piletite muutmist äriklassi piletiteks, mida sai teha vahetult enne lennule minekut, ent 600 eurot näkku lisa maksta ei tundunud seda väärt olevat. Vanematele rahustuseks pean ütlema, et see Finnairi äriklassi istumine nägi võrreldes teiste lennufirmadega ikka väga väike välja ning uinuda ei oleks ma suutnud sellisel kellaajal isegi siis, kui oleksime olnud äriklassis.

Et jutt ei oleks väga halin, siis jätkan kohe päevaga nr 2. Meie aja järgi öösel kell üks, ent siinse kella järgi hommikul kell üheksa olime saanud Jaaapani lääneosa suurimast Osaka Kansai lennujaamast kohvrid kätte ja hüppasime oma tuuribussi. Seiklus võiski alata!

 

PÄEV 2: kirsiõite nägemine on seda katsumust väärt!

Kokku on meid tuuril 24 inimest, kellest enamik on keskikka kuuluvad paarid. On üks meie vanune paar, kus naine tundub olevat kõhu järgi sama rase nagu mina ning üks vanem üksik härra, kes jõudis tänase päeva jooksul juba kaks korda ära kaduda.

Suundusime kõigepealt bussiga 1h kaugusel asuva Nara linna suunas. Kohe sõitu alustades oli kõikjal näha täis õites kirsipuud – woww.. see on tõesti ülimalt ilus! Kirsiõied on nii kaunist roosat värvi, nii haprad ja kuidagi muinasjutulised! Jaapan on ka esmapilgul üllatavalt mägine. Siinne loodus on hoopis teistsugune meenutades oma eripäralt Uus-Meremaalt (reisiblogi siin: https://anetteariana.weebly.com/austraalia-uus-meremaa-malaisia-singapur/category/uusmeremaa), kus samuti ringi vaadates oli tunne, et oleme sattunud mingisugusele muule planeedile.

Meie giid Kertu Bramanis rääkis meile teel Narasse kõike põnevat ja vajalikku, mida on vaja teada Jaapanis ringi liikudes ning huvitavalt jutustades kulges sõit sinna väga ruttu.  Saime näiteks teada, et:

  • Jaapanis elab ca 138 miljonit inimest, pindalalt on neil kasutada umbkaudu Soome suurune ala. Kuna ruumi on vähe, siis inimesed arvestavad üksteisega ja elamine on kitsalt korraldatud: keskmine 4-liikmelisega inimese maja suurus on 69 ruutmeetrit. Ka hotellitoad on pisemad kui oleme ehk harjunud.
  • Kirsipuude õitsemise ajal tuleb Jaapanisse ca 40 miljonit turisti ehk rahvast siin jagub.
  • Autoga ringi liikumine on kallis. Ainuüksi teemaksud ca Tallinn-Tartu pikkusel lõigul on ca 50 eurot. Tänaval liikuvad autod tunduvad kõik väga väikesed. Õhk on puhas, kuna autode eest tuleb juba 70-ndatest alates maksta heitgaaside maksusid. Kohalikud eelistavad liikuda rongiga. Kiirrongid maksavad ja võtavad ajaliselt liikumiseks umbes sama kaua nagu Jaapani sisesed lennud.
  • Tänavatel pole prügikaste, kõik võtavad oma prügi koju kaasa ja sorteerivad seda seal väga hoolikalt. Nt jogurti kaane ja karbi tuleb eraldi utiliseerida.
  • Kuritegevus on maailma üks madalamaid – nt Tokyos võib ka öösel rahumeeli üksik naisterahvas ringi jalutada; kui rahakott kukub tänaval maha, siis inimesed viivad selle lähedal olevasse politseijaama, mida on siin väga palju, ning sealt saab oma asja kätte.
  • Tippi ei jäeta ei söögikohtades, hotellides ega taksos. Giid soovitas söögikohtades peenraha tagasiandmine alati ära oodata, kuna jaapanlaste jaoks on ülitähtis, et iga sent saaks kliendile tagasi antud, ja no nende mündid on meie mõistes ikka väga väärtusetud (no reaalselt mingi 0,0008 eurot).
  • Religiooniliselt usuvad jaapanlased enamik nii budismi kui ka šintoismi. Viimase puhul usutakse, et igas puus, kivis ja pilves on jumal peidus. Need usundid on Jaapanis omavahel põimunud, täiendades üksteist, kuna nt šintoism ei räägi midagi surma kohta. Budism jälle ütleb, et pärast surma tuleb uus elu.

Meie esimene peatus oli Nara väikelinnas (seal elab ca 300 000 inimest), mis oli 8.ndal sajandil Jaapani pealinnaks. Jaapanis kunagi pealinnu vahetati, kuna kui vana keiser suri, siis jäi sinna linna „halb aura vms“ ja siis pidi iga keiser leidma elamiseks uue linna ja seetõttu muudkui koliti nende kodusid ühest linnast teise. Nara oli mitu sajandit sobiv pealinn kuni jäi väikeseks ning siis sai uueks pealinnaks 1200. aastaks Kyoto, hetkel on pealinnaks Tokyo.

Tänavad Naras on hästi puhtad, väikesed lillepotid kõikjal, kõik hästi hoolitsetud, inimesi pigem vähe, liiklus rahulik, pole pilvelõhkujaid, pigem madalad majad. Seal linnas asub Buddha auks 8. sajandil tehtud 16- meetri kõrgune pronkskuju, mida ümbritseb puidust tempel. Alguses mõtlesin, et ahh.. mingi tempel, aga esiteks rääkis giid meile nii põnevaid lugusid selle kohta, juhtides tähelepanu väikestele omapärastele detailidele nii templist väljas kui ka sees. Kohe kui giid rääkima hakkas oli aru saada, et ta on väga hea giid, kuna ta  toob välja huvitavaid fakte ilma, et laskuks liigsetesse ajaloo detailidesse, rääkides täpselt nii palju, et tekiks loogiline ettekujutus, kuidas see tempel sobitub Jaapani kultuurilukku. No näiteks, mida kujutab Buddha kehakeel, miks Buddha pea, kere ja jalad on kõik eri värvi või kuidas Buddhat puhastatakse. Teiseks oli see tempel täiesti maagiline vaatepilt: kirsiõites ja julgeid kitsekesi park ümbritsemas tohutut suurt templit – see oli nagu hetk kuskilt muinasjutu filmist. Jah, ma ütlesin kitsed. Seal oli meeletult palju kitsesid, meie mõistes ehtsaid Bämbisid, kes liikusid ringi, lasid ennast silitada, noosisid inimestelt toitu ning olid lihtsalt lummavalt kaunid. Ja ma vist ei öelnud, et siin on ideaalne temperatuur – selline soe, aga mitte liiga palav, kerge tuulebriis nägu paitamas. See oli tõesti see hetk, kus mõtled, et kas asi on selles, et olen nii väsinud (meie aja järgi ikkagi kell kolm öösel) ja olen oma unenäos või olengi sattunud sellisesse uskumatusse kohta.

Kuna meil olid kõhud tühjad, siis ainsa söödava toiduna seirasime masinajäätist. Siinne jäätis on natuke paksem, tundub rammusam, ei sula nii kergesti ja on ülimaitsev. Kitsedele müüdi söötmiseks spetsiaalset “kitseküpsist”.

Jalutasime koos grupiga läbi ilusa pargi teise pühamuni, mis oli tehtud šinto jumalate auks. Väike jalutuskäik pärast lõputuid tunde lennukis istumist mõjust nii istumisest valusale tagumikule kui ka kangele seljale väga hästi. Küll puhastasime end püha vees ja küll hingasime templis olevat püha õhku. Jah, just nimelt, seal ei ole altarit, kuhu palvetada, sest šinto järgi on jumalad kõikjal, mistõttu on templis aiaga piiritletud värskes õhus olev ala, kus saab hingata nii nimetatud püha õhku. Giid rääkis ka igasugu kommete ja uskumuste kohta, mida jaapanlased templis käies teevad ja kuidas nad igasugu talismanidesse ja ennetesse väga usuvad. ,  oeehhh.. no näiteks on võimalik veeretada täringut, saad mingisuguse numbri ja siis saad paberilehe, kus on kirjas milline on su õnn. Kas see on väga hea, normaalne, kehv jne ja siis kui see on halb õnn saad selle paberilehekese siduda templis oleva taimetoestusposti külge, ühel hetkel need paberid põletatakse ära ja siis saad oma halvast õnnest vabaks. Selliseid väikeseid uskumisi on neil igal sammul.

Seejärel hopsti bussi ja 5 minuti kaugusel asuvasse lõunasöögi kohta sööma traditsioonilist jaapanipärast lõunasööki. Põhimõtteliselt olid imeväikestes kaussides imeväikesed erinevad toitud, nt üks väike magus kartul, kaks väikest oakauna (sisaldasid kokku 4 väikest uba), üks väike seen, üks väike kalatükk, üks väike tofu tükk, kolm magusat pähklit jne. Kõrvale oli veel väike kausitäis riisi ja miso suppi. Toidu kogus oli võrreldav meie mõistes ühe eelroana ehk siis kõhtu täis ei saanud, pigem tekkis tunne, et no nüüd võiks ka midagi suuremat süüa. Ma ei tea, kas asi on minus, aga siinsed portsud on tõesti väga väikesed. Võib-olla on ühe 1,5m kõhetu jaapanlase jaoks, kes oma peaga ei mõtle ja täidab käske, see toidukogus piisav, aga ühe põhja-eurooplase jaoks on seda toitu väga vähe. Sama saime tunda ka hiljem õhtul omapäi sööma minnes. Toidukorra hinnad jäävad siin ca 8-15 euro vahemikku.

Pärast sööki saime natuke ka isepäi sealsamas tänaval ringi uitada, et avastada jaapanipäraseid poekesi. Näiteks oli seal üks veider suveniiri pood, täis asju, aga kõik asjad on meie mõttes täiest arusaamatud: hulgaliselt Pokemoni ja Hello Kiti piltidega ehteid, kujukesi ja pehmeid loomi, igasugu väikesed kujukesed, õnne-toovad paberilehed, kujukesed, tarretise-seebi moodi maiustused. Ühes „maiustustepoes“ tegime ka eksperimendi. Õigemini Sten tegi, sest mind ajas selle küpsise lõhn iiveldama. Nimelt nagu selgus oli tegu küpsisega, mis on täidetud helelillat hakkliha meenutava, ent tegelikult magusamaitselise oapüreega. Ahvatlevalt kõlas ka maiustus, mis meenutas šokolaadiga ümbritsetud maasikat, tegelikult oli tegu maasikaga, mida ümbritseb keedetud pelmeenilaadne kiht, kusjuures maasika peale oli pandud seda sama magusat oapüreed. Oh.. meid mõistmatuid eestlasi ja meie magusameelt.

Edasi suundusime bussiga 1h kaugusel asuvasse linna  – Kyotosse, mis oli kunagi Jaapani pealinnaks. Seal on meil järgmised 3 päeva ööbimine väga uhkes hotellis nimega Daiwa Roynet Hotel. Nagu giid lubas, siis on toas vaevalt ruumi liikuda, mitte, et me Steniga mingid elevandid oleksime, aga no näiteks kuna siin riidekapile ruumi ei ole, siis pakkis Sten oma kohvri lahti seifi. Mina oma asju külmkappi lahti pakkima ei hakanud. Vannituba ja WC on siin Jaapanis omaette elamus. Ka kõige urkamas kohas on täistehnoloogilised WC-d, millelt ei puudu istmesoendus, esi-ja tagaosa survepesu, muusika valikud, mis summutaksid piinlikke WC helisid jne. Kui giid alguses ütles, et nii mõnigi eestlane on pärast Jaapani reisi oma kodus WC poti välja vahetanud, siis tundus see jaburana, AGA pean tunnistama, et istmesoendus on asi, millesse võib liigselt kiinduda. Veider öelda, aga ma lausa ootan WC-sse minekut, sest seal on nii täpselt paras soe istumine. Alguses pelgasin sealt altpoolt survepesu proovida, aga woww.. see on täpselt paraja survega, täpselt paraja temperatuuriga vesi. Peenematel mudelitel on olemas ka kuivatusfunktsioon. Veekohinast või konnade krooksumisest WC-s käimise ajal olen samuti Eestis olles puudust tundunud. Vannituba on teistmoodi, kui oleme harjunud, kuna WC on eraldatud vannist ja eraldi olevast dušist klaasuksega. Jah, vanni kõrval on dušš. Täitsa mõnus.

Natuke aega asjade lahti harutamiseks ning seejärel said soovijad minna giidi juhtimisel hotelli ümbrust tutvustavale ringkäigule. Meie hotell paikneb Kyoto linna maamärgiks peetava teletorni kõrval. Inimesesi on Kyotos parajalt, liiklus ja inimesed tunduvad rahulikud, mingit tormamist ei paista, prügikaste endiselt pole kuskil, aga kõik on ülipuhas. Paari sammu kaugusele meie hotellist jäi ka feng-shui järgi planeeritud Kyoto raudteejaam, mis ei ole vaid raudteejaam, vaid 11-korruseline shoppingkeskus, pulmatseremooniate korraldamise, pargiala ja kontsertsaalidega varustatud hiiglane. See oli nii kõrge, et eskalaatoriga kõige kõrgemale sõites oli tunne nagu sõidaksid taevasse.

Näpunäited giidi poolt antud, oli kõigil võimalik minna omapäi Kyotot uudistama. Loomulikult oli meie kõhutühjust hinnates esimeseks missiooniks toidu leidmine. Aasia linnade puhul on minu arvates äge see, et näiteks suvaline maa alla viiv trepp viib tegelikult mitmekorruseliste shoppingkeskusteni, st iga ruutmeeter pinda on täielikult ära kasutatud ja ei pruugigi teada, et tänaval jalutades võib jalge all peituda hiiglaslik toidukohtade ja poodide võrgustik. Igal söögikohal on vaateakendel välja toodud maketid või fotod nende poolt pakutavatest toitudest. Pigem on tendents, et igas kohas on mingisugune suunitlus, nt suppe pakkuv söögikoht, pizzat pakkuv söögikoht, pastat pakkuv söögikoht, krevette pakkuv söögikoht. Leidsime söögikoha, mis tundus, et sobib nii mulle kui ka Stenile. Mina leidsin sealt kana-tempuraga (pluss igasugu lisandid nagu riis, miso supp ja pudingumoodi aines olev toores lõhe?) ja Sten taimetoitu. Sten katsetas kajaka munadega, ent need ei pidavat ei vuti ega kanamunade vääriliselt söödavad olema ning mingusuguste bambuse moodi kõrtega. Kui olin enamiku oma kanast ära söönud, siis arvas Sten sobilik hakata mu toitu narrima väites, et see meenutab kuke peenist. Üritasin kuulata tühja kõhtu ja mitte oma mõistust, mis süües vaikselt taipama hakkas, et tegu on vist kana kaeltega. Siin nimetatakse kanaks ju mistahes kana kehaosa. Üritasin vähem mõelda ja nälja vältimiseks sõin ära ka oma viimased kanatükid. Seejärel ostsime näkse homseks ning suundusime hotelli magama.

Pärast 4h magamist ärkasime ning tundus, et oleme sisse maganud, sest nii värske oli kuidagi juba olla (kohaliku aja järgi oli siis ca kell 12 öösel ning meie aja järgi kell 20.00 õhtul). Kogu see ööpäeva rütm on täiesti sassis, loodetavasti harjume sellega. Homme läheme ka grupist eraldi natuke seiklema, kuna Stenil on kindel plaan mingisuguseid punase näoga ahve näha.

Ahjaa.. kirsiõitest veel niipalju, et sellel aastal hakkasid need eriti varakult õitsema ning giidi sõnul näeb neid veel kuskil 2-3 päeva enne kui need lõplikult ära õitsevad. Siis võib neid heal juhul veel näha kuskil kaugetes mägedes. Küll ei meeldi neile liiga kuum ilm, mis need ära kuivatab, ja küll ei meeldi neile tuul, mis õrnad lehed puu küljest ära puhub. Kirsipuud toodavad mingisuguseid rohelisi kibedaid marju, mida isegi linnud ei söö ning pärast õitsemist jäävad nad kas mingiks ajaks raagu või vahetuvad roheliste lehtedega. Meil ikka väga vedas ajaliselt, eks me võtame neist järgmistel päevadel siis viimast.