Päevad 9-10 Santorinil

PÄEV 9: Matk Skaros Rocki juurde, kodupäev

Tänane öö oli tüüpiline öö gaaside käes vaevleva beebiga. Ma arvasin, et gaaside periood on meil seljatatud, aga ju siis mitte. Sain kokku öö jooksul (vahemikus 01-10) magada 4h ning loomulikult ei olnud need tunnid järjestikku vaid ikka korralike ärkvelolekutega. Kord oli beebil kõht tühi, siis gaasid, siis sõi end üle ja oksendas korduvalt, siis oli vaja uneriided ära vahetada ja kuiv ase ette valmistada, siis lasi mähku küljelt läbi ja oli vaja mähet vahetada koos uuesti kogu kostüümi vahetusega. Siis järgnevad 6h (!) magas ta 15 minuti kaupa, samal ajal niheledes ja kägisedes, tissi nõudes ning samal ajal ülimalt hädas, et paar hädist puuksu küll tulevad, ent seda suuremat asja ei tule. Olin hommikuks täielik zombi ning ülimalt rõõmus, kui selgus, et täna on meil suure tuule tõttu paadireis tühistatud ja saan jääda voodisse end välja magama. Loomulikult see ei õnnestunud, sest beebi oli ka ise raskest ööst väsinud ning lõunauni ei tulnud ega tulnud, mistõttu otsustasime minna õue jalutama. Kandekotis uinus ta sekundiga.

Jalutasime pärast hommikusööki Skaros Rocki juurde, mis on meie linnakeses olev vaatamisväärsus. See on küll matka nime all, ent tegelikult oli see selline 1h jalutuskäik sinna ja tagasi. Päris tippu teed korralikku teed ei viinud pidi. Steni kandekotis oli meie beebi ja beebiga turnimine tundus mulle liiga ohtlik.

64F4A654-B1EF-4407-9731-C87707035444.jpeg

Ilm oli tuuline, ent soe. Jalutades mööda väikeseid tänavaid tuleb tõdeda, et Santorini on tõesti väga ilus. Julgelt on kasutatud valget värvi, mistõttu kõik tundub kuidagi nii puhas.  Isegi kõnniteed on tsemendiga kaetud ja ühenduskohad majadega valgeks värvitud. Imeroviglis on palju uhkeid hotelle, ent see on küll veider, et mõnel on hotellitoa rõdu otse põhilise kõnnitee kõrval. Põhimõtteliselt võid kõnniteelt ühe sammu kauguselt minna liituma kellegi mullivanni.

Ülejäänud päeva olime kodused. Sain teha ühe lõunauinaku pikkusega umbes täpselt 39 minutit, jess! Enamiku õhtust mängisime aga Santorini mängu. See on male taoline mäng, ent see on lihtsamate reeglitega ning ilusam. Kummagil mängijal on kaks mängumehikest ning oma käigul pead tegema ühe liikumise ning ehitama maja ühe korruse. Võidab see, kes jõuab esimesena kolmandale korrusele. Iga mäng võetakse endale uus jumal, kellel on erivõimed ja need siis natuke modifitseerivad reegleid.

28C7622C-A8C2-4E1B-B1C4-687A27F7E5D4

Homme ongi viimane reisipäev!

2FBFCDA1-27F4-41E9-84CE-5512E268C3B2

PÄEV 10: Vulkaani saarele ja lend koju

Olin öösel salamisi lootnud, et äkki meie paadituur Vulkaani saarele jääb ikka ära ja ma ei pea merele minema. Täna hommikul ärgates oli aga üle pika aja täielik tuulevaikus, mis tähendas, et paadituur täna ikkagi toimub. Olin tõesti väga hirmul, sest potentsiaalne stsenaarium, kus loksuvas paadis merehaiguse tõttu iiveldan on minevikust liigagi tuttav. Seda enam, et tuuril pidi olema 30 minutit kestev hetk, kus inimesi maale ei lasta. Üritasin sellele mitte mõelda.

Samal ajal kui mina hommikul beebiga tegelesin, pakkis Sten kohvrid ning tegi hotellist välja registreerumise. Oli vaja läbi mõelda, et mis on vajalik võtta lennuki käsipagasisse, kuidas suured kotid pakkida (AirBaltic lubab imikule kuni 10kg kaaluvat pagasit) ning mis võtta kaasa merele. Merel ju kunagi ei tea, kas on liiga palav või on seal hoopis tuul ja vaja oleks soojemaid asju. Jätsime oma suured kotid hotelli (hiljem transfeer võttis need hotellist kaasa meile järgi tulles) ning asusime matkama Imeroviglist mööda matkarada Fira sadamasse.

See oli ca 3km pikkune jalutuskäik mööda kaljuservas kulgevaid väikeseid tänavaid. Õnneks peamiselt allasuunas (matk suunal Fira-Oia on raskem). Meil oli sadamasse jõudmiseks aega google mapsi järgi täpselt 1h. Sten oli beebi, kott ja päikeservari, mina jälgisin mobiiliga aega ja teerada, et me jõuaksime sihtpunkti võimalikult kiiresti. Viimane lõik oli Firast sadamasse minek. Fira linn on kalju serval ning sadam ise kalju all, mistõttu on alla jõudmiseks kolm võimalust: cable car, trepid või eeslid. Mina oleksin eelistanud cable car-i, sest see tundus kiire ja turvalise lahendusena, aga Sten tegi teised plaanid. Juba Firat varem külastades soovis ta treppidest alla minna, aga olin tookord vastu, sest trepp oli eesli kakast ja pissist libe ehk siis minu jaoks ohtlik ning teiseks puudus mul motivatsioon lihtsalt minna treppe mööda alla, et hiljem jälle üles tulla.

Seekord olid mul aga matkajalanõud ja eesmärgiks oli jõuda õigeaegselt sadamasse. Tuli välja, et treppidest alla sammumine võttis ca 20 minutit aega ja see teekond oli üle 1km! Õhtul olid mul sellest pidurdamisest varbad täiesti villis. Isegi muidu alati füüsilisi raskusi armastav Sten tõdes, et treppidest üles me minema ei hakka. Tema arvas, et oleks põnev minna pärast üles eesliga sõites. Beebiga eesli selga?!  Need muulad on väga suured loomad, sama nagu läheks hobusega mööda treppe sõitma! Mõtlesin, et ta on täiesti hulluks läinud, ent keskendusin vaid sellele, et tuleb kuidagi merepeal ellu jääda.

76CA62BE-F30F-40EF-840A-B14A9DCF813C

Jõudsime sadamasse 5 minutit enne paadi väljumist. Piletid olime ostnud internetist (20 eurot inimene) ning paadituur pidi minema nii vulkaanisaarele kui ka kuumaveeallikate juurde. Tegelikult oleks saanud pileti osta ka sealt samast sadamast. Merehaiguse tõttu tahtsin olla viimane, kes loksuvasse paati istub. Paat oli nagu piraadilaev. Väljumine muudkui venis, sest selgus, et üks ameeriklanna on oma ema sadamas jalutades ära kaotanud, neil on piletid just sellele tuurile (õhtul on päikeseloojanguga tuur) ja mobiiliaku on tühi. Iga minutiga muutus Sten aina pahasemaks, et kuidas kogu paaditäis inimesi peab ootama, et äkki ta ema ikka ilmub kuskilt välja kuni lõpuks pärast 10 minutit ootamist otsustas kapten ikkagi väljuda. Nii kui olime sadamast välja sõitnud, siis märkas paadile tulnud ameeriklanna kai peal on ema ning jooksis hüsteeriliselt kapteni juurde, et see paadi ikka tagasi pööraks ja ka ta ema ikka kaasa võtaks. Ja kapten tegigi nii! Suur paat manööverdas sadamasse, inimesed plaksutasid ning tuur võis jälle alata.

Meie esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Tegu on ühe vulkaanisaare juures oleva lahesopiga, kus merevesi on natuke soojem (muidu 18 kraadi, seal 24 kraadi). Mul oli valida, kas olla lapsega paadis ja taluda paadis loksumist 30 minutit või hüpata paadist vette ja minna kuumaveeallika juurde mõnglil ujuma (ujukad tuleb hiljem ära visata, kuna sealne vesi määrib riided pruuniks). Kuna vesi oli minu jaoks jahe ja seal lahesopis üldse paat ei loksunud, siis jäin lapsega paati. Elasin selle 30 minutit üle ilma väiksemagi iivelduseta!

Edasi suundusime vulkaanisaarele. Sissepääs saarele maksis 2,5 eurot ning see võimaldas matkata 1,5km kaugusel saare keskosas oleva aktiivse vulkaanini. Paarist kohast natuke suitses ja tuli mädamuna lõhna ning paaris maapinnal olevasse auku käe pannes oli tunda kõrvetavat kuumust. Ütleme nii, et tuuril nähtu ei ole kindlasti võrreldav Uus-Meremaal olnud kuumaveeallikate ja vulkaaniga, ent oli tore käik.

4C73B963-BCA2-457E-B406-04F08C761A90

Tagasi saarele maandudes oli Sten suutnud mind veenda, et eesliga treppidest ülessõitmine on eluks vajalik ettevõtmine. Miski, mis on kogu reisi üks meeldejäävamaid ja põnevamaid ettevõtmisi. Olin alguses ikkagi ülimalt skeptiline. Kartsin eesleid ning seda, et Sten potsatab meie kalli beebiga sealt eesli seljast maha.  Mu hirm vähenes, kui mind aidati ühe pisikest poni meenutava eesli selga. Samuti rahustas mind asjaolu, et eeslite talitleja lubas oma silma alla võtta eesli, millele läksid Sten ja beebi. Jõudsime mäe otsa tervetena, eeslisõit oli tõesti uudne kogemus.

96C710C1-1F8A-419F-88A1-FAB40F3D64F9

Seejärel oli meil natuke aega suveniiride ostmiseks, söömiseks ning peagi tuligi meile järgi tranfeer. Sain reisi viimase söögina reisi parimat gyros pitat. Mulle meeldib, kui pitas olev kana on lõigatud vardalt väikeste tükkidena. Mmm.. ülimaitsev! Väga paljudes kohtades ei ole kaardiga maksmise võimalust või siis tehakse kaardiga makstes väga hapu nägu. Kreeklaste mentaliteedis on makse mitte maksta ja sularahas toimetamine on hea moodus maksudest mööda hiilimiseks.

Kuna meie lend läks alles õhtul kell 23.15, siis olime mõelnud pikalt, mida me võiksime senikaua teha, sest pidime ju kell 12 juba oma hotellist välja checkima. Lõpuks otsustasime, et võtame lennuvälja lähedal odava hotellitoa, kus oleme kuni meie lennu väljumiseni. See oli suurepärane mõte! Odavam hotell tähendas seda, et hotellil oli kehv asukoht (lennukimüra, linnadesse ja randa vaja autoga sõita) ning õhukesed seinad (naabrid olid kuulda). Meie eilse hotelli transfeer tuli meile Firasse vastu ja viis sinna lennujaama juures olevasse hotelli, kus pesime end, mehed käisid vannis, Sten ka välisbasseinis ujumas, sättisime lennukisse asjad valmis, toitsin last ja panin ta ööunne. Seejärel viis selle hotelli tasuta transfeer meid lennujaama.

Euroopa 10-st kõige halvemaks hinnatud lennujaamast 4 asub Kreekas. Santorini lennujaam on üks neist olles liiga väike, nt ei jätku enamikele inimestele istekohti, umbne ja räpakas. Ateena lennujaam pole väga parem, nt öösel kell kolm ei olnud mitte kuskilt võimalik osta vett, isegi pudeliautomaate ei ole! Tänu beebile ei pidanud me check-in-is pikalt seisma, vaid meid juhatati kohe rivi etteotsa. Tobe oli see, et turvakontrollis taheti, et võtaksime magava beebi kandelinast välja. Et kõigepealt läheb Sten üksi läbi väravate ja siis koos beebiga uuesti. Täiesti arusaamatu. Õnneks beebi ei ärganud. Tõsine pettumus oli see, kui nägime, et täna hommikul läheb otselend Tallinnasse! Kui pileteid otsime, siis seda võimalust ei olnud, mistõttu pidime meie tegema 3 öist lendu: Santorinilt Ateenasse, 3h ootamist, edasi Riiasse, 1h ootamist ning siis koju. Nagu arvata oligi, siis lennukis last hoides ma ise magada ei saanud. Tema magas aga õndsalt oma ööund, isegi paar mähkuvahetust ei äratanud teda kauemaks kui 10-ks minutiks rääkimata valjudest teavitustest lennukis ja lennujaamas. Emme süles soojas magada on ju iga beebi unistus. Kui oli õhkutõus või maandumine, siis ma spetsiaalselt teda äratama ei hakanud, ent siis kui nihelema hakkas, siis andsin küll juua, et ta kõrvade lukus olemisest väga paanikasse ei läheks. Ärkas ta alles Tallinnas taksoga koju sõites.

Kokkuvõttes olen reisiga väga rahul. Eks see beebiga reisimine väljakutse ole, aga arvan, et see on üldse lastega reisides nii, sest lisaks endale peab mõtlema ka väikse inimese peale (riided, söök, uni). Santorini on täpselt selline koht, kus võiks minu arvates käia lasteta või väikse lapsega, sest üldiselt on see ikka täiskasvanute saar ja lastele siin midagi väga teha ei ole. Tegevust jagus meil siin saarel kümneks päevaks ja kõik, mis plaanisime, sai ka tehtud. Kallis oli küll. Ilma lasteta tuleksin kindlasti soojemal perioodil, sest siis oleks merevesi ja hotellides basseinivesi soojem, beebiga oli septembri lõpu tuuleiilidega ilm ideaalne.

0E2FBFB6-0566-433E-84D6-4BB3E8FA38B1

Nii hea oli koju jõuda! Tallinna lennujaam on nii hubane ja mõnus ning oma kodu parim koht maailmas! 😊

 

Advertisements